reede, 26. september 2008

Tähelepanu!


Viisin teid pealkirajaga eksiteele =)
Ma mitte ei palu teie tähelepanu vaid juttu tuleb tähelepanust.
Täpsemalt teiste inimeste tähelepanust meile.

Minule tähelepanu meeldib. Meeldib niivõrd, et see läheneb juba ülemäärasele (-haiglasele-) edevusele.
Mõnedele ei meeldi. Kohe üldse ei meeldi.
Kahtlustan, et nii ülemäärane tähelepanulembus kui ülemäärane tähelepanupelgus omavad ühiseid juuri - ülemäärase endatähtsustamise juuri nimelt.

Igatahes on minu elus olnud ka pikki jõulisi inimeste kartmise perioode ja rõõmsalt, enda kiitmisest üldse mitte väsides, kavatsen ma nüüd anda paar praktikas järele proovitud soovitust, kuidas teiste tähelepanu mitte negatiivselt võtta ning mitte muretseda, mida tehnikumi-inimesed (kokkuvõttev nimetus igasuguste ümbritsevate, sinuga lõdvalt seotud inimeste kohta) selle peale küll ütlevad.
Ma paraku ei oska nõu anda, kuidas liigsest edevusest vabaneda, aga lähtun (loodetavasti õigest) eeldusest, et ma pole siiski HAIGLASELT edev vaid lihtsat tähelepanulembene, puha terve ja terviklik, ja ignoreerin seda küsimust.

Niisiis, ma TEAN, mis tunne on kedrata peas ikka ja jälle läbi üht või teist olukorda, mil ma andsin rumala vastuse, vaatasin vale inimest vale pilguga või jätsin endast muidu idiootliku mulje. Ma TEAN väga hästi ka seda, kuidas on loll olla ja tunda, kuidas kõik ümberringi on ka seda märganud, et ma loll olen.

Ja tahtmine teiste silmis hea välja paista on ju olemuslikult edevus. Mure selle pärast, et vinge mulje jätmine ei õnnestunud, on lihtsalt pahupidi edevus, edevuse miinuspool.

Ei hakka praegu ära tooma oma elu kõige piinlikumaid momente, vihjeks võin öelda, et mitmel juhul jooksevad need järgmise stsenaariumi järgi: mul on vaja edastada mingi sõnum, aga ma hakkan kartma, tardun totaka näoga vaikusesse, kuni keegi küsib, et milles asi, ja seletan siis eriti tölbilt ja elegantsivabalt asja enam-vähem ära. Seejärel ma lahkun, tundes seljal pilku "See oli ikka täielik idioot".

Mõistate? See on seesama suur edevus, iseenda maailma nabaks pidamine, mis paneb kodanikku üldse arvama, et edastatud sõnumi asemel mõtleb see sõnumisaaja hoopis sellele, kui lollisti mina selle edastasin.
Haa-haa.

Eredaimad häbihetked on mul muidugi pärit lapsepõlvest.

/Ja seotud nägusate noorte meeste- või poistega (sõltub minu hetkevanusest, eks ole). Nägus noor mees võttis veel üsna hiljutise ajani mu tummaks, halvas ajutöö ning tõi välja mu halvimad, absoluutselt halvimad küljed. (Isegi mulle omane äkkviha, millest ma ka kunagi rääkida kavatsen, ei ole nii hull, kui need jooned, mis ilmnesid, kui ma üritasin mõne nägusa noore mehe silmis meeldiv välja paista).
Muide, maailma üks kõige ilusamaid noore mehe kujutamisi, just see, mida ma noorpõlves pidevalt südames kandsin, on seal üleval pildil. Vrubel, "Deemon". Pretty piece of meat ja kaunis kannatav hing kaks ühes.
UUUUUUuuuuuuh!
Kõrvalepõike lõpp. /

Lapsepõlves inimesed üldse tunnevad, et nad on maailma nabad. Väga paljud meist ei kasva sellest tundest välja ka sügavas täiskasvanueas.

Sihukesed häbihetked tulevad hiljem kummitama ja ma olen kaunis veendunud, et mida enam mõelda sellest, kui uskumatult LOLL kõik välja kukkus, seda vähem on järgmisel korral lootust mitte nii loll välja näha.
Aga mõtlemist lõpetada oli väga raske, kuni mind (taaskord) tabas Valgustus (üks teine, Väiksem Valgustus). Korraga sain ma aru, et vihastamapanevalt üleolev väide, mida mu ema ja muudki eakamad inimesed on välja öelnud, on täiskasvanute puhul tõsi.
Väide on järgmine: "Kedagi ei huvita sinu riided, loll nägu ja väljaöeldud rumalused. Sa pole kellelgi nii tähtis, et ta viitsiks õhtu otsa mõelda sellest, kui rumal ja kole jne sa oled."
Miks ma seda lapsepõlves ei uskunud, on ilmne - lapsi (vähemalt tütarlapsi) HUVITAVAD teised inimesed ja erilise innuga otsivad nad sotsiaalselt mitteaktsepteeritavat, et siis end selle üle itsitamise ja ilkumisega parema inimesena tunda.


/Emake maa küll, alles paar päeva tagasi ilusa päikeselise ilmaga tütarlapsele muusikakooli järgi minnes istusin ma kooli kõrvale muruplatsile maha (et mitte viimseid ilusaid ilmu hallis fuajees konutades kulutada), sõin salatit ja vaatasin värvilisi puid. Ja iga viimne kui koolist väljuv pisike tüdrukurakats mõõtis mind pika, mõnevõrra üleoleva pilguga. Ikka kohe väga pikkade pilkudega. Sest hei, väikeses Eesti linnas ei ole täiskasvanud naistel kombeks septembrikuus lühikeste varrukate ja põlvini seelikuga murul istuda ja karbist salatit süüa. Nende vanemaid ma ei huvitanud (ega shokeerinud), aga küll lapsed jõllitasid! Ma ei imestaks, kui nad märkasid ka kastmeplekki mu seelikul, mis mulle endale alles poeskäik ja poolteist kilomeetrit hiljem silma hakkas. Ka olen ma saanud rahulolematute umbes kümneaastaste pilkude osaliseks, kui mu triibulised põlvikud on lonti vajunud, kui mul on jalas poolesääresaapad ja sukad korraga, kui ma keksin käru lükates ja... Ühesõnaga, selge. Vähemalt minu kogemuse järgi on seitsme kuni kaheteistkümneaastased tüdrukud inimestesse sotsiaalse ärevuse kasvatamisel tõsised tegijad.
Järjekordse kõrvalepõike lõpp. /

Aga kusagil teismeea teises pooles hakkab see muutuma ja kahekümnendatesse jõudnud inimestel on pea alati iseendaga nii palju tegemist, et nad ei kuluta teie teravmeelsusetule repliigile, plekile teie püksitagumikul ega mahapillatud asjadele rohkem mõtteaega kui konkreetselt äparduse märkamise hetkel - ja isegi siis pole nende reaktsioon võrreldav teie enda omaga. Neid ei huvita. Siiralt. Neil on elus palju tähtsamaid asju.

Niisiis minu nõuanne närviliste "Nad mõtlevad nüüd kindlasti sellest, milline ........... ma olen"-mõtete osas. Meenutage endale iga sellise mõtte peale, et tõenäoliselt ei mõtle "nad" teist üldse. Või kui, siis väga lühidalt ja möödavaatavalt. Need inimesed ei tunne teid tegelikult ja see, mida nad mõtlevad või ei mõtle, ei mõjuta kuidagi teie elu. Nagu see, mida teie mõtlete või ei mõtle neist, ei mõjuta kuidagi nende elu. Niisiis on kõik murelikud "Kas ma paistsin ikka piisavalt hea välja"-mõtted tegelikult 0-mõjuteguriga kõigele muule maailmas peale teie endi enestunde.

Aga milleks lihtsalt niisama oma enestunnet peksta ja viletsaks teha?

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

See on pigem sotsiaalfoobia ju.

väga väga naine ütles ...

sotsiaalfoobia ja sotsiaalne ärevus on enam-vähem samad asjad

minu jaoks on muidugi oluline see, et üks äng kõik.

Anonüümne ütles ...

oh, mul oli ka siuke valgustus millalgi. umbes 10.-11. klass. aga ma ei analüüsinud nii põhjalikult, ma jõudsin lihtsalt järeldusele, et MIND isiklikult ei huvita teiste arvamus minust, kuni ma ise rahul olen.