teisipäev, 21. juuli 2009

Üks korraga

Avastasin veel ühe imeliselt lihtsa võimaluse ängi kontrolli all hoida.

Lihtsalt öeldes - hoia mõtted sellel, mida teed.
Näide elust ehk millal mul see idee selgepiiriliselt silme ette joonistus ja kuidas see reaalselt töötab (ja natuke eneseupitust ühtlasi).

Pakin mina oma asju, visates ühtlasi ära terve pinu vanu konspekte, mis olid alles hoitud lootuses "kunagi lähen ma jälle ülikooli ja mul võin neid vaja minna". (Mida ma omast arust seal ülikoolis jälle tegema peaksin? Mul pole iial olnud huvi teadusega tegeleda, aga paistab, et selle mõistmiseks kulus ka üle 10 aasta.)
Ladustan raamatuid, mõtisklen kena noore mehe, pannkookide ja tänase tarviliku trenni üle, ja korraga tungib ajju "Oh, ja mul on Tartus Lutsu raamatukogule üks raamat võlgu, juba palju aastaid, see oli kadunud ja siis ma leidsin ta jälle üles, ma ei ole uurinud, millal on viivisevaba aeg sest neid 1000 krooni viivist ma küll ei taha maksta, miks sinna 5 aastaga peale on tiksunud." Ja siis haaras mind "Aah, mul oleks vaja regulaarset palka, s.t. regulaarset tööd!"-mõte ja siis tuli kolinal juba järgmine ("klaver!") ja järgmine... ja korraks oli väga jube olla.
Peaaegu hakkasin juba koorma alla kahekorra vajuma, sest nii palju on vaja teha, nii palju teha, nii vähe aega ja olgugi kips maas, ma ikkagi liipan, mitte ei keksle, paanika, paaaaaaaaaaaaaaaaanika!

Ja siis ütles minu aju rahulikult ja korralekutsuvalt: "Üks asi korraga. Paki see kast kokku, su elu ei aita kuidagi edasi see, kui sa poole pakkimise pealt ahastuses ennast tümitama ja mitte piisavalt heade tulemuste eest peksma hakkad. Naine, paki kasti ja ole rahul!"
Ja nii ma tegingi.

Klõps! Lülitasid mõtted end välja ning mul oli jälle hea ja usin tunne seoses kastipakkimisega (ja mitte suitsidaalset tunnet seoses asjadega, mida ma parasjagu EI teinud).
Huvitav, et niiiii ilmatu vanaks on vaja saada, et taibata - enda peksmine asjade pärast, mida sa parasjagu ei tee on kasutu ja mõttetu, tee parem hästi seda, mida teed.

Kommentaare ei ole: