Taktitunne e. poodu majas nöörist ei räägita

Vaatasin skaibis ringi, sest mõnede inimestega pole üldse peale eelmise aasta novembrit rääkinud seal - ja mu jutt neile on täiesti kirjaveavaba. Nagu misMÕTTES?! Isegi komad on paigas. Mobiilisõnumid on küll üleni vigased sest ajast! Nii vigased, et ei saa õieti arugi, mida nad tähendama pidid. Mäh.

Tegelikult oli see skaibis vanade postituste vaatamine suhteliselt sihilik (ja suhteliselt ammu ka, näiteks nelja päeva eest), sest kunagi umbes sellesse novembrikuisesse aega dateerub ka mu avastus või küsimus, millele siiamaani kindlat vastust pole leidnud: kes võidab sellest, et me ei ütle kõike välja? Lootsin, et selle kohta midagi on, aga ei.

Kui mul oli algne teadvuseletulek, mida üldse ei mäleta, olevat ma olnud väga avameelne. Tahtsin kogu aeg kõike välja öelda kõigile, mõned ei kõnelnud mulle enam omi asjugi, sest olin suht kindel lekitaja, kui vähegi oli, kellele lekitada. Ei olnud nagu motivatsiooni mitte välja öelda ka, sest - miks? Saatsin skaibisõnumeid laiali ja ütlesin kenadele inimestele kenasti, kuid vahel mõnele ka päris sitasti, sest ma ei filtreerinud. Ütlesin kõike, mis keelele tuli.

Siis tasakesi õppisin, kuidas ei peaks kõike kõigile ütlema. Õppisin olema vait, kui midagi kena öelda pole. Rääkima mitte ainult mida, vaid ka kellele, tegema vahet, et mis on sünnis ja mis mitte, mis on kellele sünnis ja mis kellele täiesti ebasünnis. Aga küsimus jäi, ning arvestades, mis ajast, pidi see ikka tähtis küsimus olema mu jaoks.
Mäletan novembrist üsna vähe detaile muidu. Mõtteid eriti minimaalselt. Mingid asjad on meeles, sest nad on mul silma all hiljem ka, nt et lugesin Ishiguro "Päeva riismeid" on mälu arvates oluline, sest see raamat on mul siiamaani riiulis ja mõte tema tagastamisest suhteliselt uudne. Enne ta lihtsalt oli. Raamat, mida lugesin.
Aga üldiselt on november üsna segane üheks klombiks kokku voolanud ajamass.

Kes võidab, kui me ei ütle kõike välja? Kas me ise: teised ei tea, mida me tegelikult mõtleme ja tunneme, kõik on nii saladuslik ning me tundume seetõttu põnevamad ja targemad? Või me ise: taktitundelisus on üks hea ja kena inimese tunnuseid ja kes siis ei tahaks olla hea ja kena (ja tark)? Või me ise: ei sattu ebamugavatesse olukordadesse?

Jah. Aga...

Vaata, ma olen praegu teisel pool. Mitte mina pole taktitundeline, vaid minu suhtes ollakse. Mitte mina ei jäta poodu majas nöörist rääkimata, vaid minuga päris kõigest ei räägita. (Kuigi rongidest küll, nagu ma oleks nüüd mingi asjatundja - et mitte midagi ei mäleta, on mu enda mure, nalja ikka võib teha ju.) Aga üldiselt mind hoitakse. Mõned lausa kaitsevad ja ma olen tänulikki - aga seal on see "aga".
Mulle nimelt meeldib endast rääkida. Endast mõelda. Endale tähelepanu pöörata. Ja praegu on nii-nii palju uudset: umbes iga päev tõuseb midagi, mille üle kurta, millegi üle saab rõõmustada, mingi saavutus on, mingi närusus on, kogu aeg elu muutub - ja ma tõesti olen ikka veel natuke lollakas ka. Arvan, et nii, see viimane nähtus nüüd jääbki minuga, see on jube tähtis, kuulake mind!

Mul ei ole tüdimust teemal "ikka seesama". Võin küll väita, et on, aga see on siis sula depressiivsus, mis räägib, mitte et tegelikult ka ei oleks midagi öelda. Mul jumalast ükspuha, kes küsib, kuueaastane laps või psühhiaater, vähemalt keegi tunneb huvi! Ma pole mingi tüütu+igav+ülearune nähtus! Alati vastan hea meelega, isegi kui pole vastata muud, kui "ma ei mäleta".
"Kas valus ei olnud?"
"Ma ei mäleta."
"Mida sa mõtlesid, kui rong tuli?"
"Ma ei mäleta."
"Kas see oli enda vastu suunatud viha?"
"Emake maa... Ma ei mäleta."

Ja sellega seoses on mul tekkinud kahtlus, et taktitundelisuse väljendudes ei hoita mitte seda teist, kelle suhtes taktitundeline ollakse, vaid hoopis ennast.
Ebamugavatest teemadest eemal. Ebamugavatest olukordadest eemal. Võimalik, et ka ebamugavatest inimestest eemal.
On oht, et majaelanik purskab nutma, kui talle nöörist rääkida? Hoidume sellest - kuigi võibolla seesinane majaelanik nutaks hea meelega, loobuks viisaka näo tegemisest, väljendaks ennast kelle iganes ees ning najal. Aga see on ju ebamugav, kui ta nutab! Mis teha tuleks? Eee... taskurätti pakkuda? Nuuskab veel mu särgiõla sisse, jälk... Ei, kindlam on üldse mitte nöörist rääkida, räägime filmidest ja tööst ja ilmast, täidame vaikuse omaenda jutuga ja ärme kohe kindlasti maini mingit pikka ja väga paindlikku asja, kuhu saaks sõlme teha.
Nii ei räägitagi poodu majas nöörist ja mult ei küsi keegi midagi, kes üle 7 aasta vana on või pole selleks oma töö poolest kohustatud või ei ole see. Kui seda või seda teist ei oleks, ma vist oleks veel sügavamal omadega.

Aga võibolla mõtlevad kõik, et teine võidab? Ja tegelikult ei võidagi keegi? Võibolla võiks kõik olla avameelsemad ja keegi ei kaotaks?

Nii ükskõik

Nimekiri asjadest, mis varem olid mu meelest asjad, kas halvad või head, aga igatahes asjad, millele mõelda, ja nüüd ei ole:

* Kosmeetika - emake maa, mis ma oleks kellegi arust parem, kui mul oleks vähem vinne või kortse või paksemad juuksed või vähem karvu või rohkem karvu või õigemad varjud põsesarnade all või läikivamad küüned? Kui ebaoluline! Kui võlts ja vale, kui mittemidagiütlev - jaa, ma võiksin olla täpselt samasugune, ent 10% paksemate juustega. Kas keegi märkaks vahet? Isegi ma ise? Ha.

* Toidu koostis - kui palju on säilitusaineid, kui palju on lisandeid, kui palju on rasva ja suhkrut, mis osa söögist on paksendaja, kui palju on krabinuudlis surimit, kui palju on kaloreid, kui palju päris toitu ma saan oma raha eest? Nojah. Kui ma ei mõtleks, et lapsed ka söövad, ilmselt elakski valgehallitusjuustu ja võiga leibadest. Kohvi peale minev piim-koor on ka olulised vist ja vahel tahaks magusat samuti, kui nüüd detailidesse laskuda. Näiteks kohukest. Ütleme, et ma elaks siis valgendatud kohvist, valgehallitujuustuga võileibadest ja kohukestest.
Nüüd teen mõnevõrra teisiti. Vahel võiks köögivilja ka olla, kasvõi konserveeritud ubade kujul. Ja sooja toitu teen, kuigi harva, nii kolm korda nädalas. Enamasti söövad lapsed kas kiirsuppi- või nuudleid, kui nad sooja sööki tahavad. Sest kas ma hoolin kellegi teise toitumisest, kui ma ei hooli endagi omast? Ja kas mingi toit, ükskõik mis koostisega, võiks mind ära parandada? Ha!

* Minu kott - seal sees on ikka veel mu rahakott, võtmed, taskurätikud, niit ja nõel, tampoone paar tükki, meigitarbed, dokumendid, ühesõnaga enamik elu. Ikka veel.
Aga kui tõenäoline on, et keegi teine teeb mulle hullemini liiga kui ma ise? Faking HA. Ma võin jätta seda kotti ka lahtisena igale poole vedelema, sest kui sealt ka kaob osa või kõik, mis see loeb? Paar asja vähem. Oi kui kole.

*Kõikvõimalikud viirus-, nakkus- jm haigused - kui sul nende pärast rõve olla, siis see rõveolemine on päris ja argument. Aga see, et tõbisus? Mingi nohuköhaasi? Et võib-olla nakkab samuti? Kas ma peaksin hoolima mingist võib-olla-nakkusest kellegi pihta? Ha, faking ha!

*Koduloomad - jaa, ma tean. Kuskil inimeste keredes on retseptorid, mis lasevad neil öelda kassi või koera või lumeleopardi poja peale "oooo kui nunnu!".

Oo kui armas! Appi!

Välja arvatud minu keres. Võõraid beebisid ma veel nunnutan, vähemalt teen totraid todisevaid häälitsusi neid vaadates pingutuseta. Aga koduloomad? Isegi mu oma kass? Vahel on ta kena küll, selline must, karvane ja roheliste anuvate silmadega. Aga kui ta pole pilgu ees, on see potentsiaalne kenadus ka meelest läinud. Kuskil on mingid koeraemmed ja kassilembid ja teate - olgu. Nad ei sega mind kuidagi. Lihtsalt - kas mind peaks huvitama mingi looma saatus, kui mu endagi oma tundub mulle suht kama, elan või suren, 200 aasta pärast nagunii vahet pole?
Ma ei viitsi isegi ha-tada seepeale.

* Tulevik.
Jääb pika lahtikirjutuseta, sest olen sel teemal nii mitu korda kaevelnud juba.
Mis meist saab? Mmm... no millalgi sureme me ära? Suhteliselt kindlasti?
Kõik muu on teadmata.

Faasinihe

Ma olen kurtnud, et bipolaarne.
Avaldanud seda nagu tõestamist mittevajavat fakti mingite sündmuste taustal, mõelnud ja öelnud mitmesugustele ja mitu korda välja, et selline elu meeldibki mulle rohkem, kus on üles kihutamine ja alla matsatamine, kui meeldiks tasasus ning ühesugusus - aga olen siiski suht põrutatud sellest, kuidas need "üleval" ja "all" faasid on nii ilmsed, kui hakata oma aju tasakesi kokku panema taas. Püstitamata üldse küsimust, kas oli ikka vaja nii "all" olla vahepeal, et nüüd see kokkupanek teema on, eks ole.
See oli eile hommikul, kui olin üleni "all" veel, miski ei meeldinud, midagi ei tahtnud, ainult see, et lubatud ju sai, ajas üldse välja minema - ja nüüd!

Olen elanud sellise korraliku kirjutava koduperenaise päeva ära, viinud pesu välja ja toonud kuivana sisse, valmistanud kaks korda süüa, pesnud korduvalt nõusid, kuivatanud sama korduvalt söögiriistu, teinud trenni, kirjutanud, võõrustanud külalist, toonud Tütarlapse pilli pillimeistri käest parandusest ära, suunanud Poeglapse kirjatehnikat harjutama, käinud vannis, kirjutanud veel - ning olen nüüd ka surmani väsinud. Sest noh. Kirjutav koduperenaine olla ongi raske ja väsitav ju. Isegi tervele inimesele.

Miski pole tegelikult muutunud.
Isegi mu tegevused mitte. Panin eile õhtul kokku programmi, mida täna teen, ning tegingi neid asju nagu alati. Ma ju panen igal õhtul mingi programmi kokku! See võib-olla on natuke haruldane, et olen nii lõunaund maganud, teinud oma kohustused ära, teinud igasuguseid muid asju ning ka treeninud natuke rohkem, kui päevane limiit nõuaks - aga kuna ma lõpuks teen nagunii trenni ja muud tegevused ära, siis tegelikult mitte. Isegi see, et ma näen ikka mitmekordselt, pea käib hullusti ringi ning ärgates mõtlesin, et näe, sein, näe, pilt, näe nurga all on teine samasugune sein, näe, nurga all on ka teine samasugune pilt, ning lugeda on jälle raske, sest leheküljed on pilgu ees mitmekordsed, ei mõjuta seda, et muutus kõige põhilisem asi:
kuidas ma maailma tajun.

Nii selge on vahe "üleval" ja "all" vahel! Maailm on korraga poole toredam, inimesed selles rohkem hellust kui pahurust tekitavad, mul oli tore tunne, kui Poeglaps pani pea mulle sülle, kodutut habemikku, kel kilekotis vihmavari kaasas, oli hea, mitte piinlik näha - ja oleks midagigi peale mu enda hinnangute teistmoodi siis!
Mitte midagi pole.
Ilmselt annaks leida põhjusi, miks edasi õnnetu olla, ent hoidun neid otsimast.
"Üleval" on palju meeldivam.

Nõ-me

Täiega.
Ma TEAN, kui mõtlen, et on küll miski minu juures paranenud näiteks novembrikuust alates. Jaa, vahepeal (näiteks viimased viis-kuus-üksteist või misiganes päeva) on küll tagasilööke, aga needki ei löö nii sügavale kui ennemuiste oli ja peaksin(TM) olema tänulik. Ma ei löö enam endale näkku eksikombel, erinevalt näiteks veebruarist, kui käisin rahulikult kolm päeva ringi, küünejäljed näos, sest juhtus nii? Mu tütre pinginaaber saab aru, mida räägin? Miks ma siis nutan hommikuti köögis ja ehmatan sellega lapsi, eriti kui kõik on haigus ja ajutine? Mingi loll olen v?
Ma peaksin, ma peaksin, ma peaksin....

Viimased viis päeva - või nädal - või natuke rohkem - on olnud ränkrasked. Pea käib nii õudselt ringi, natukenegi allapoole vaadates on juba kõik seal kahekordne, saan sihitud ja elatud ainult tänu sellele, et olen sellega juba kohanenud. Vahepeal oli iivelduse, peavalu ja oksendamisega viirus, siis sai raskusi selle süüks ajada, vahepeal niisama-väsimus ja vahepeal isegi toredamad hetked. Aga kokku on kõik nõõ-mee.
Mul on aeg psühhiaatri juurde, ent tegelikult ma ei usu, et ta teeks mingit imet - et torust sisse ja siis tulen teiselt poolt naeratav ja rõõmus mina välja. Torust.
Tegelikult ma ei usu, et ÜLDSE paranen, kui üleni aus olla.

Iga päev loodan ärgates, et noh, täna näen selgemini - ja iga päev ma ikka ei näe selgemini, kui, siis vastupidi. Pea käib rohkem ringi ja isegi praegu tundub tool mu all sõitvat. Nii halb on, et täitsa... eeee...
halb.

Halb, hea...

Esiteks ma mõtlen, kas see, et on nii halb olla, ei ole omamoodi hoopis hea märk.
Kui on halb, on ikka üleni halb. Nii halb, et sõna "depressioon" jõllitab igalt poolt vastu. Nii halb, et raske on näha enda olemisel mingisugustki  mõtet. Nii halb, et veetsin lõunalinna rongijaama peldikus jumala kaua aega, vaadates seina ja lastes kätekuivatil sooja õhku enda pihta välja ajada, sest tundus mõttetu kuhugi mujale minna. Minna rongi ETTE on mulle keelatud ja see oleks halb hetk ka, mõnel on sünnipäev ju. (Lehvitab tänulikult, sest minna kellegi sünnipäevale on HEA, ja oligi parem juba kohale kõndimise käigus, muuseas.)
Kui on ent halb, on mul piisavalt halb, et kõigil teistel tundub ka halb olevat, lapsed kogu aeg nutvat (eriti mu magamise ajal rongis muidugi), kõik täiskasvanud inimesed kuidagi väändunud ja veidrad, ja kui päikeseloojang värvib veel raagus puud punaseks ning kõik on objektiivselt võttes nii ilus, on mul tähelepanu põhiliselt sellele, et pissihäda. Kui kaugel on veel pood kempsuga?

Aga võibolla on see "nii halb" ka märk sellest, et ma tunnen kehas aset leidvat hormoonide pidutsemist natuke rohkem. Tunnen natuke rohkem, mis siis, et vales suunas. Valusas suunas. Aga kasutan tundeid vähemalt!
Mul oli eile - ok, üleeile, kirjutan kaua - jalavalu, kui kõndisin. Mõtlesin, et äkki on see sellest, et jalad said ka viimaks aru, et nad võivad midagi tunda nüüd. Isegi ilma katsumata. Võib-olla lekib see valu tasakesi neisse välja ja pärast seda on allpool vööd taas normaalne? Näiteks paari-kolme-kümne kuu pärast? Ma ei jõua ära oodata seda, et jalad ka päriselt tunneks, näiteks kassi käpasurvet! Muidu on ikka nii, et näen kassi end tagajalgadele ajavat, päris nunnu - ja siis karjun üle maja, sest mul tekkis õrn kokkupuude küünega, nii valus ja pealegi ootamatu, isegi kui see oli umbes kahekümnes kord. Sest ma tunnen altpoolt vööd nii vähe,  et unustan ära, kui valus see kokkupuude võib olla.

Paraku ei ole asi nii lihtne kui valu väljaleke. Ma võtsin sukkpüksid ära enne magamaminekut, neisse tekkis auk seepeale sinna, kus kuivanud veri pani nad jala külge kleepuma, ja mu jalgadel oli veriseid kohti veel, ent valus oli hoopis mujalt. Vereplekid ja hõõrumise märgid olid labajalgadel, aga kõndimisel valutasid hoopis sääred. Olin sunnitud seega veel mõtlema ja avastama, et tegelt oli valu ilmselt lihasevalu. Pole harjunud jalalihaseid nii palju kasutama.

Aga siiski. Võibolla tundmine on samamoodi kui lihaste kasutamine? Kasutades tekivad tunded tagasi? Kasuta siis ometi! Tunne!

Teiseks on ikka rõvehalb vahepeal ja ainult usk, et see on haiguslik ning ajutine, hoiab kuidagimoodi püsti. Kusjuures no mult tõesti ei oodata midagi muud, mingit parem olemist, rohkem raha, ausõna, ei oodata praegu - aga ei, kui on vaja välja surra ja end halvasti tunda, ei ole vaja mingit päris põhjust.
Piisab ajukeemilistest ja neist, mis tegelt on nagunii. Inimeste igapäevakäitumisest ja CV-keskuse rämpspostist - juba on veel halvem.

Kolmandaks on mul päevad.
Täna vähemalt ei pidanud voodist välja ronimiseks mingeid tehnikaid kasutama, mingeid "noh, jah, aga kokkuvõtteks on ärkamine ja laste äratamine siiski parem kui apaatselt lebamine ja uni ka enam ei tule, sest mure laste koolijõudmise pärast ju"-asju mõtlema, magada oli hea, ärgata ka hea ning halb hakkas alles poole tunni pärast.
Kui see halb oli PMS, on ju hästi?! Ma tunnen mingeid muutusi kehas - hea. Muutused valusale poole on vast ositi siiski puhas keemia - hea. On lootus, et kõik see vastik muutus on pealegi ajutine - ka hea.

Aga ma ei vaevuks muidugi üldse neid põhjuseid otsima, kui tegelikult ei oleks nii halb.
See, et pole nagu häid asju, annab samas võimaluse hinnata neid mõnesid rohkem, kui on. Eile oli näiteks see lugu.



Ma ei tea õigupoolest, miks otsin siia võrgupäevikusse häid asju ja ei taha üldsegi leppida, et võibolla mõni asi ongi halb üleni. See on vist seotud sellega, miks ma armastan õnnelikke lõppe - tean vähemalt seda, et mingeid lõppe pole nagunii olemas, ja miks siis katkestada kohas, kus sellest tuleb ainult veel kannatusi, mitte mõnes teises, lootusrikkamas? Pealegi võib kõike vaadata nii ja teisiti. Mõni autor kirjutab nii, et naeratad lugedes, mõni teine kirjutab täpselt samadest asjadest, ja nutad.

Jaa, muidugi oleme me ise asjade mõõduks. Kui saaks nüüd kuidagi nii ka mõõta, et tulemuseks poleks halb?!

Tümpsa teeb veel rohkem tööd ehk mis sellega valesti on

Kell nullkolm-midagi oli mul võimatu edasi magada, sest liiga palju murelikke mõtteid tõusis peale kempsuskäimist kell nullkaks-midagi pähe, ja mis ma ikka asjatult üritan, eks ole. Parem kirjutan teile.

Mul nimelt oli valgustus. Öine.
Või noh, ühendasin punkte ja sealt tuli midagi, näiteks arusaam, kuidas ma sinna rongi ette astusin.

Kui viimati haiglast ära tulin, kohtusin eelviimasel päeval veel oma sealse psühholoogiga ja seletasin talle, miks maailmas toimuvate asjade enamik mind üldse rõõmsamaks ei tee.
"...no ja siis ma mõtlen, et äkki läheb halvasti, ja see ei ole eriti ülendav mõte," ütlesin ma ja kruttisin parema käega vasakut, püüdes end lohutada.
"Aga äkki ei lähe halvasti?" päris psühholoog vastu, nii noor ja naeratav. "Äkki läheb hoopis hästi?"
Olin üleni üllatunud ja vaimustuses. Tõepoolest. Sellele ei olnud ma üldse mõelnud, et ebakindlad asjad on ju kaht pidi ebakindlad ja äkki võib tõepoolest minna ka hästi. Äkki läheb hästi? Ooo, mis tore idee!

Aga praegu (no hea küll, pooleteise tunni eest) kempsus käies ja nähes, kuidas langeb laia valget lund (ikka veel langeb), ma üldse ei rõõmustanud. Kuigi lumi mulle põhimõtteliselt meeldib ning ma pole ka vastu, et ta sajaks aprillikuus. Ilus ju! Võiks olla ootamatu õnn?
Ent Poeglapse saapad-kummikud, kaks ühes, on pealinnas mu ema juures, ta peab kuidagi läbi selle lume kooli saama tossudes, midagi mul talle muud ka pole anda, saaks vaid valida teised või kolmandad tossud, ning üleni murelik avastus oli see lume langemise oma niisiis.
Piisavalt, et enam ei saaks magada. Hakkasin mõtlema oma nädalalõpuplaanidele ja sellele, kus ööbin ja kellega pean selle kooskõlastama, siis sellele, kes võiks tulla mu mõtteisse ja teha mulle pai, siis sellele, kes mulle üldse on jäänud - ja nii halb!

Meenus üks asi, mida skaibis öelnud olin.

k: ma ei usu eriti millestki, et muutuks paremaks, muutused on vapralt läbi tegemiseks ja üleelamiseks, mitte kuidagigi soodsad.

...ning punktid ühendusid.
Öine valgustus.

Ma ei usu tegelikult õnnelikesse muutustesse ega õnnelikesse juhustesse. Sellepärast saingi nii üllatunud ja rõõmus olla psühholoogi mõtteavalduse peale, sellepärast olengi pühendumises hea - ma lihtsalt ei arva, et ilma pühendumata üldse midagi saaks. Kõige nimel, mis mu elus on head, olen kõvasti tööd teinud, ja see on ka suhteliselt kindel meetod tagada millegi hea eksistents - teha kõvasti tööd. Panna ennast sisse ja mida rohkem on pandud, seda kindlamaks saab, et tulemus pettumust ei valmista.
Mis on tulnud mulle head ilma tööta?
Lapsed? Ha. Ei, muidugi, tööd pole nendega olnud.
Blogi? Ma üldse hakkasin lootma, et keegi seda loeb, kui olin paar aastat visa kirjutaja olnud ja reeglipäraselt teisi mitte ainult lugenud, vaid samuti kommenteerinud.
Korter Mittedepressiivses Väikelinnas? Päris ma ei ole selle eest sõimata saanud, kuidas elan seal (võiks ju paremini!), päris ma ei ole püüdnud selle eest maksta (kui vähegi on raha, maksan), päris ma ei arvesta siiski, et see võidakse iga hetk ära võtta.

Et kogemata, "äkki" juhtuks midagi head?
Ha. Fking ha!
Kunagi ei juhtu. Kui mulle tundub, et juhtus, siis ainult selleks, et hiljem kõvemini virutada. Väga mitu näidet tuleb kohe pähe. Ära looda millelegi ega kellelegi, väga väga naine, sa saad haiget!

Seda ma ronisin sinna rongi ette. Seda ma mõtlesingi: rohkem enam endast anda ei jaksa, rohkem enam midagi pole oodata, mingit positiivset "äkki"'t pole. Jah, võiksin ju pingutada veel ses asjas või ses asjas, ilmselt tuleks ka mingi tulemus, aga tasakaal on ju saavutatud, ma tean, palju pean endast andma, et saada vastu midagigi head - ja see oli liiga palju.
Seda ma läksin poolvalmis romaani ja luulekogu juurest, peaaegu lõpetatud õendusõpingute juurest, töökoha juurest. Seda ma läksin. Nagu mu boonusisa ütleb: "Äkki tuleb ainult püksi!"

"Äkki" juhtuvadki ainult halvad asjad. Mingeid ootamatuid imesid pole, ei kasva mulle selga neoonroosat karvkatet, ei muutu ma poniks (mis kõlab halvasti, aga kui oleks olemas mingi sedasorti ime, võiks olla ka teistsuguseid), on ainult töö.
Ainult töö.

Aga. (Et olla aus). Ma ka mõtlesin ses sinakas öös (tegelikult on ta pigem oranžikas lähtuvalt tänavalambist, aga mõtteliselt sinakas), kas üldse oskan häid "äkki'"sid vastu võtta, kui nad tulema peaks.
Meenus juba viimasestki ajast jumalast palju inimesi, kes võiks olla mu head üllatused, mõned on teinud mulle kingitusi, mõned käinud vaatamas, ning kuna ma paranen, võib-olla oleks ka ses osas iga nädal midagi positiivset näha?
Kuid kuna ma pole ei nende inimeste ega paranemise nimel midagi teinud, siis nad ongi sellised nähtused, mida ma omaks ei võta, endale kuuluvaks ei pea, emotsionaalselt ei seo end nendega, sest kui nad ära kaovad, noh - siis vähemalt ei saa haiget.
Jälle.

Arvestan sellega, et kaovad, ja ei seo end.
Ühest küljest ronin rongi ette, sest häid "äkki"'sid pole, ja teisest kardan nii hirmsasti, et häid "äkki"'sid pole, et ei anna neile üldse võimalust olla.
Suhteliselt väljapääsmatu olukorra olen endale ehitanud.

Tahtsin ja tahan ja tahtsin ja tahan

09.04.2015 oli ajalooline päev: sain jälle, mida soovisin.

Mu arust on see armastus täiega tore mehhanism.
Täpselt nagu on väga tore, et loodus on tekitanud kõhutühjuse ja lausa nälja - ning selle vastukaaluna kõhu täitumise ja maitsepungade pakutavate naudingute pillerkaari.
Ja iha ning seksi. Ja janu ja puhta vee joomise mõnu!

Lihtsalt pidada armastust kuidagi kõrgemaks tundeks kui täiskõhuelamust tundub mulle kuidagi kummaline.

Isu rahuldamine (mitte enda ees seisva toidu hävitamine või kalorite saamine või kahtlaste füüsiliste tundemärkide, mis kokkuvõtteks viitavad toidupuudusele kõhus, eemaldamine mu elutsüklist), janu rahuldamine (vastandina "nüüd on vist aeg juua ja keha ka... vist... annab sellest märku ning vesi on joogivajaduse puhul parim rohi olnud") ja väsimuse puhul magama ihkamine (vastandina sellele, et tõlgendan üldist kurvameelsust, kuidas pearinglus kasvab, kuidas pudistamine, topeltnägemine ja kalduvus jätta silmad peale nende automaatset sulgemist kinni rohkenevad kui märke väsimusest) olid peale pikka-pikka vaheaega suureks avastuseks ja ühtlasi meenutasid mulle, et tahta ja siis saada on ka võimalik. Jaa, need ongi täiesti üheväärsed asjad, need seksi- ja söögitahtmine!
Tahtmine on võtmesõna.

Mul on umbes-täpselt kaks sõpra alles, kes minuga ka päriselt räägivad, nii et on nagu pisut kohatu öelda "on üks", aga on üks, kes avaldas kerget kahtlust, kas ma ikka tean, mida mõtlen "õnnest" rääkides. See peakski ju tähendama seda, et miski ei sega, on normaalne olla, ja kõik üle selle on lihtsalt aju uperpall?
Ma ei osanud talle selgitada ka, kuidas olen temaga täiesti nõus, inimene olemisel on omad head ja omad halvemad hetked, ja kui on hea, siis ongi õnn, aga mu tundeskaalal "valus-ei ole valus" oleks nagu midagi puudu.
Ei ole nagu päris see, mida mäletan hea olemisena.

Nüüd tean, milles asi oli. Välistamismeetodil. 09.04.2015 õpetas.
Et kuna ma eriti ei taha midagi, nagu päriselt ei taha midagi, ei ole ka rahuldust saamisest. Suhtun soosivalt, kui mõistusega võttes on hea asi, ja kui mõistusega võttes on halb, siis kolme-nelja halva järel mu tuju langeb üsna drastiliselt, ent kuna ei ole ole aktiivset tahtmist, ei ole ka tahtmise rahuldamisest tulenevat head tunnet üldse.
Sellepärast saangi teha nädalas 75 seeriat trenni ja igal õhtul panna kokku viis asja, mida saabuval päeval peab, ning mitte lugeda nende ärategemist samas mingiks mainimisväärt saavutusekski - sest mul tuleks saavutamiseks midagi muud tahta rohkem, kui neid tegevusi teha. Näiteks voodis vedeleda ja lugeda.
Aga ma ei taha. Ei taha õieti midagi. Dieeti pidada? Tunde järgi? Teha trenni tunde järgi? Koristada, sest on segamini? Mis te ajate naerma või?
Ma teen, mis kavas on, teen ka seda, mis kavas ei ole, aga "ohhh, olen nii võimas, et suutsin tuleviku nimel teha asju, mis ei toonud kohest head tunnet", ei ole, sest mingit kohest head tunnet... polegi. Ükskõik, mida teha.

Jah, ma tean, peale vaadates olen ikka nagu sama inimene, kui enne rongiga kohtumist, sama nägu ning sama kehaga. Isegi samades riietes enamasti. Kuidas pea käib ringi, kuidas ei taha ning ei tunne midagi, ei paista välja. Kuidas ei vaevu mingi juukselõikaja juures juukseid lõikama ja soojade ilmade puhul saabaste asemele kingi otsima, sest nii ükskõik on, ei paista veel välja, ja eriti ei paista välja kellelegi, kes pole vahetu perekond, sest muidugi näevad teised mind enamasti siis, kui ma ka tean, et mind nähakse, ja olen seega natuke ilusam ja elusam kui muidu.
Aga kui teistmoodi on kõik seestpoolt vaatates, on mainimist väärt. Kordamist väärt. Nagu mängiks rolli jube hea kostüümiga. Teiste meelest nagu ongi see inimene, kuid ma ise tean, et pole.

Üheksas aprill on samas üleni hea mälestus, sest kui mul on nüüd taas üleni kurb ja paha olla, meenutan millegi tahtmist ja et see vast tuleb kunagi uuesti, ning see annab jõudu.
Seni on kõik paranemismärgid olnud välised.
Esiteks ma ise neid ei näe, vaid teised ütlevad, et mu kõne on läinud selgemaks või miimika korda või ma "näen tervem välja", mida iganes see ka tähendaks.Ilmselt juurdevõtmist.
Teiseks ma ei usu, et mu tervem välimus või parem kõne tulevikus oleks kuidagi abiks, kui mul on leinaline meeleolu, sest kui ka paranen väljast, aga seest jään sama katki, ei ole sel erilist tähendust ju minu seisukohalt võttes.
Aga mõttel, et kunagi võib-olla hakkan jälle tahtma, on tähendus. On mõju. On mingi lootus tekkinud lõpuks, et kui aja möödudes paranen tervemaks, päriselt, on sellel ka mulle mingi positiivne sisu, mitte ma lihtsalt ei hakka rohkemaid funktsioone täitma teiste heaks.
Sellest on hea mõelda, et on midagi oodata. On midagi.

Kuigi täna mõtlesin, et oh, läheks vaataks toas ühte asja, kui olin ühe saapa jalga pannud. Põhimõtteliselt vaja ainult üks hüpe teha ju, hoian seinast kinni ja vaatan ära.
Jee. No ma ei kukkunud, kui positiivsele keskenduda, vaid panin enne saapaga jala maha.
Aga ühel jalal ma tõesti ei hüppa.

Aga tuleb ju!?

Ma kolisin kaheks päevaks oma Mittedepressiivse Väikelinna korterisse lastega ja see meeldis mulle.
Meeldis täiega.
Esimesel õhtul oli jube: peavalu, iiveldus, ibuprofeeni ei leidnud üles, kuni viimaks mingist iidsest mängukoti nurgast ühe neljasajase ümbrises tableti, ja kell kaheksa läksin juba magama, sest no nii üleni halb ja õudne oli olla. Enne kartsin ka, nii et nägin eelmisel ööl isegi halbu unesid (tiigriga, mulle on tiiger selgesti mingi Suur Võimas Asi, mida karta), ning läksin Väikelinna viiva rongi peale ainult seepärast, et olin nii otsustanud.

Poeglaps vaatas arvutist filmi (Mittedepressiivne Väikelinn on minu jaoks seni internetivaba), Tütarlaps oli pikali voodis ja luges, ja ma üldse ei vaadanud, et mis nad söövad ja kust nad saavad, olin oma voodis ja alles hommikul avastasin, et külmkappi on siginenud tühjus mitmes kohas, kus mu arust pidanuks olema näiteks valgehallitusjuust või terve koodirulaad.
Aga terve eilne päev oli nii tore, et mõte päriselt sinna teise linna kolida ja nii jääda mõneks ajaks ei tekita hirmuraasugi. Tiiger alistatud!

Eilne päev oli tore sellest hoolimata, et pärast laste koolisaatmist ärkasin teist korda ema telefonikõne peale (ma erutusin unes millegi peale - mille peale, ei mäleta, aga spontaanne erutus esimest korda pärast, krt, panen kuhugi risti või midagi, see on ka ju tore!) ja kui olin talle kurtnud oma eelmise õhtu hädisusi, sain vastu kuulda, et mu kass oli "vedanud end koju" ja kakanud verd ning nüüd on teadvusetu ja operatsioonil, sest kõhukelme on katki. Kas kukkumine kõrgelt või autoõnnetus - arstidele tundus kahtlane, luumurde pole - või lõi keegi jalaga.
Mul on meeles anatoomiast õenduse õppekava alguses, kuidas kõhukelme on eriti valutundlik. Samas olen ma teadvusetuse alal teistpidi (patsiendina) asjatundja, nii et helistamise ajaks oli kass juba oluliselt vähem valutundlik, elus ja ilmselt ka nii jääv, ning nõnda ma kiirustasin pappkasti kõrvale, kus ta haigena magab, alles täna.

Ega kass väga sealt kastist välja tulla ka jaksanud mu nähes, nüüd on tagasi arsti juures (plaaniliselt) ja saab miskeid ravimeid tilgutiga, sest tal on juba kanüül.
Kanüül. Kassil. Krt, seda on ju nii raske panna! Mulle oleks lihtne, sooned nagu pesunöörid, aga kassile... Isegi kui mu parem käsi ei väriseks, ja vasak poleks...  emmm, vasak, ikka tunduks rämeraske.
Huvitav, ma mäletan, kuidas panna kanüüli ja avada ampulli, kuidas elustamisrütm on täiskasvanul ja mis on laste eripärad - aga mul oli täiesti meelest läinud, et ostsin endale rohelise rattakiivri suve lõpul netist. Tuli meelde, sest keegi ütles õiges kohas "rattakiiver".
Ei saa aru, kuidas mu mälu toimib, üldse ei saa.

Nojah, aga ikkagi oli Väikelinnas tore ja hea. Ja tagasi tulla suht õudne, ausalt öelda. Just see, et seal määrasin ise, mida peab ja mida ei pea, siin aga kohanen olude ja inimestega ning selgesti olen ma vilets kohanema.
Või siis liiga hea.
Ei suuda elada nii, et inimesed mu ümber ei ole rahul (krt, see kõlas valesti. Kuigi võibolla on liigagi tõsi), aga ma tunnen ära, et nad ei ole, ja see pidev vajadus olla kellegi teise meele järgi ajab hulluks. Sest olla kellegi teise meele järgi endaga vastuollu minemata on raske, kui aga on veel keegi(d), kellega mitte vastuollu minna, kui neid on mitu ka... Noh, siis peab valima ja tegema end kõvaks, koorikut ümber kasvatama, ning see on nii raske, raske, raske.

Kas sellest rääkisin, kuidas mulle novembri esimeses pooles olid rasked ka raadiost tulevad laulud, sest nende kirjeldatud oivalisus üldse ei haakunud minu eluga? Kuidas ma ärkasin öösel, kuulsin palatinaabri lahtijäetud televiisorist(TM) Vikerraadiost mingit inglisekeelset laulu, kus armastus võidab kõik, ja läksin peaaegu paanikasse? Sest adusin mõistusega küll, et laul pole mulle mõeldes käivitatud ega tehtud, palatinaaber üldse magas ega mõelnud midagi, ent mingi osa minust pidi end siiski kokku võtma ja seda mittemõtlemist endale meenutama, sest mu loomulik reaktioon olnuks kohaneda. Armastus teeb õnnelikuks? Otsigem armsam! Saagem õnnelikuks! Jee!
Hiljem mingi teine palatinaaber vaatas öösel arvutist filme, selliseid kunstilisi ja intelligentseid, ja ma sain aru nii inglise, prantsuse kui eesti keelest, ainsaks puhkuseks olid venekeelsed filmid. Kohanemine on mulle raske sestsaati, kui toibuma hakkasin (ja võibolla on olnud kogu aeg), ja sellest vähemalt osaliselt pääseda oli väga tore.
Et mingid sünnipäevakutsed lastele, mingid vajadused poes käia, tolmu võtta, süüa teha, riideid pesta tulevad pidevalt peale, on selle üldise hea taustal ebaoluline. Nii meeldis!

Ostsin ka ibuprofeeni sinna Väikelinna juurde. Läksin ekstra selle pärast apteeki, siis apteegiga ühes majas olevasse poodi ja seal langesin odavuse lõksu ning ostsin kaks pudelit tšillikastet.
Pärast leidsin teisest kapist ühe purgi, pooliku, ibuprofeeniga, ja kolmandast kapist teise purgi, pooliku, ibuprofeeniga. Nüüd on mul umbes 260 tabletti ibuprofeeni.Selle kõige ärasöömine võtab aega.

Aga tegelt tuleb varsti suvi. Vesi vastu jalgu ei ole enam pelutavalt külm, lehed on rohelised ja puu otsas, ja kui kõik läheb kõige halvemini, olen ma ise umbes nagu täna-eile-üleeile. Mis ei olegi ju nii halb.
Suvi.
Ta tuleb niikuinii.

Halli hajumine

Täna on ülestõusmispäev, eks ole. Jumalik päev selle sõna otseses mõttes (kuigi ilm on selline sombune ja tavaline - aga tegid jumalad ka sellise ilma, nii et see peab meile sobima. Pealegi on ta päris ilus ju, eriti soojades riietes) ning hommikune kohupiimakreem apelsinikoore- ja vahukoorelisandiga e. mittepasha ainult tugevdab seda muljet.
Täna niisiis võib kirjutada jumalikest asjadest.
Näiteks vahukoorega mittepashast.

Disclaimer: ma olen loll ja ei karda seda kasutada!!! Ja võibolla olen hoopis ootamatult loogiline?

Kunagi mitteväga ammu, kunagi ammum ja kunagi hoopis ammu kirjutasin korduvalt ja korduvalt armastusest. Aga mida ma üldse ei kirjutanud, üldse ei teadnud, üldse ei mõelnud, oli see, et võibolla kõigile ei ole olulisus ja armastus sünonüümid. Võimalik, et ma ei teadnud ka seda, et minu jaoks on. Seekord oli küll nagu uus mõte, aga ma ei ole kindel oma mälule.
Võibolla see ongi tegelikult mingi uudne avastus, mida saab teha ainult ajuga, mille poolkerad omavahel päriselt ei haaku. Võibolla on see mu armastusedefinitsioon sedakorda isegi pädev -

sest mulle on nad tõesti sarnased asjad.

Kurtmine, et tahaks tähtis olla, on kurtmine, et tahaks armastatud olla. Tahaks, et keegi teine hooliks must piisavalt, et mulle MÕELDA. Mitte mulle kui funktsiooni täitjale, ühele tisside ja vagiinaga olevusele, kes on teinud õigeid liigutusi (näiteks sünnitanud paar last või sündinud ise kellelegi), vaid mulle kui inimesele.
"KES ma olen?" peaks neile huvi pakkuma, sest kui mõtlen ainult ma ise, on see sama hea kui üldse mitte mõelda. Kui mõtlejad üksteist dubleerivad, on see sama hea, kui neid olekski ainult üks.
Teiste mõtted.
Ma olen tähtis, kui neid on. Olemas ja oluline. Ja kui neid pole - noh...

Siis juhtis üks teine (kolmat korda võiks öelda, et ka neljas) tähelepanu, et see on nagu jumalatel teatud raamatutes, nagu maailma kestmine teatud teistes raamatutes - et kuni mõeldakse, on see, millest mõeldakse, reaalsus. Olemas. Kuni neisse usutakse, nad on.
Ja kui unustatakse... Maailm lõpebki ära.
See, emake maa, ongi lahkuminek! Sellepärast see lugev ja päris lahkuminek ongi mulle nii õudne, et see kaotab ka osa mind, kaotab reaalsest maailmast selle minu, keda juba hindan ja keda juba tunnen. Kellegi usaldatu mõtete täielik muutumine on korraga asi, millega oma maailmas tema abita toime tulla, olla ise ise, temast sõltumata. Pean omaette, selle kellegi teise abita, hakkama uueks, mõtlema välja, kes ma nüüd olen, ja teate - mõnes mõttes on praegu lihtsam end luua, kui oleks terve aju ja kehaga.
Vähemalt on mingi mõistatuslik uus asi, millest luua, mitte ei pea vana tuttavat ümber tegema. Tuleb otsida uut kohta, kuhu sobituda, mitte nihutada vana täpselt nii palju, kui vaja läheb. "Kes ma olen?" on ikka veel küsimus, aga mitte tulenev sellest, et tuleb senine ümber teha, leida teiste mõtetest see koht, kuhu mina kuulun, vaid ma tõesti ei tea.
Mingi uus asi.

i: ...ja mõnes mõttes see on sul maailmaga natuke nii, et maailm kaob ära, sest sa kustutasid selle ära.

Nojah, sest minu sees on minu maailm ja nüüd on see hoopis teistsugune. Minu maailm kustus ära. Midagi tuleb asemele, aga keegi, kaasa arvatud ma ise, ei tea, missugune.



Paar aastat. Kui ma seks ajaks ei ole külge kasvatanud mineviku- ja tulevikutunnetust, olen nende puudumisega ehk vähemalt harjunud. Maailm kasvab. Kui harjunud ka pole, siis vähemalt harjunud harjumise puudumisega. Paar aastat. Maailm kasvab. Elada ja olla, vaadata, kuhu maailma ja kellena ma edaspidi passin. Aega on.
Üks asi on siiski segane selle juures, et usk ja mõtlemine võrdub mulle armastusega ja on ka üleni ihaldusväärne sellisena. Et... aga kui me olemegi kõik jumalad ses osas? Kui me olemegi olemas täpselt seni, kuni meist mõeldakse, maailmad südameis kaasas, ja kui lakkame olemast, maailmad ka lakkavad?

Aga... aga MIKS ma siis elus olen???

Ei teagi, kas on kohane rõõmustada

Ilmus sama jutt paberil ka.
Kogumikus Tuumahiid 2: Toorium. Tegelikult ma ei pea tõenäoliseks, et see on mu parim, sest kirjutasin lugu armunud peast ja selle iroonilise eeldusega, et kui on naine, kirjutagu armastusest, siis rahvale meeldib - kuitahes lihtne lõpptulemus ka poleks.

Aga noh - rahvale meeldib? Ilmselt siis on kuidagi hea. Või siis mängib kaastunne. Natuke võib seda ka olla, üldse ei pane pahaks.

Baas.

Kogumiku arvustusi, kus minu jutust ka arvamus:

Baas.
Kirjanduslik päevaraamat.
Loterii.

Peab vol IV

Ja nüüd on siis selline... täpselt kahevahel-tunne. Võib minna halvaks, aga võib-olla ei lähe, võib-olla saan sabast kinni veel.

Sel võrgupäevikul on käesoleval aastal (mis mõttes kestab aasta septembrist septembrini? Aa, ses mõttes. Ok.) peamiselt üks otstarve - ma elan end siia välja, kui loll ma ka olen. Püüan paar temaatilist posti vahele lükata, aga peamiselt on seesamune üks eesmärk. Kuigi tunnen natuke piinlikkust sealjuures ning mõtlen, et vast ei peaks nii avalikult halisema, on see avalik halisemine mõnikord ainus, mida tahan teha, ja see koht siin ainus, mis on üleni minu oma, ja siin niisiis võib. Siin ma võin.

Mõni loeb ka, statistikast on näha, et mõni päev lausa - paljud? Kas keegi saadab roboteid või? Kuram, ei pea ju lugema! Vahel mul tõesti ei ole midagi lugemisväärset öelda, katkisus kriibib silmi, aga põhiliselt pole midagi lugemisväärset öelda seepärast, et mu kogemus on kitsalt ainult minu oma. Kõik lähevad hulluks omamoodi, siin siis on minu hullus, minu ajukahjustus, minu üksik tee, ja kuigi ma olen oma kohatise loogilisuse üle natuke uhke, ei ole see päris inimlik. KUI vähe ma tunnen väljaspool valu, on üsna õudne, kui mõtlema hakata.
Mitte et ma selle üle palju mõtleks. Või siis mõtelnuks, kui aus olla, praegu küll jäin mõttesse.

Aga ikkagi. Ei mäleta paljut, mis juba kirjas, ja paljut ka ses osas, et seda ma juba olen kirjutanud, rohkem ei tasu. Ja keeldun selle pihta põdemast, tuleb nagu tuleb, kui tuleb, kuradima kuradima kuradima kurat, üks koht on minu oma ka ju?!

Nimelt eile õhtul voodis (nüüd äiutavad mind magama sellised mõtted) tõdesin ennast rahustavalt, et keegi ei mõtle must ju halvasti, kui ma ei kirjuta veel paar aastat, kui ma ei lähegi õenduskooli tagasi, ma võin olla masendunud kunstnik rahuga ja see on nii tore. Ei mingit survet, karjatunne (sest depressiivseid kunstnikke on veel ja veel!), heaolu kestab, kõik on ju paremini, kui ma olen rõõmsam?
Ja siis korraga meenus, et ei ole nii. Üldse. Keegi ei taha? Mõnigi neist, kes on kõige lähemal, on juba korduvalt väljendanud, et

* miks pole piisavalt hea romaan?
* kus on teine luulekogu?
* võrgupäevikut ikka võiks paremini kirjutada!
* kui õeks ei saa, võib-olla hooldajaks ikka? Teeni midagi!
* parane paremini!
* ole parem, ole rohkem, ole!

...ja täiega jube hakkas juba neile mõtteavaldustele mõtlemisestki. Nii palju kergem oleks mitte olla!

Ainult et kuna enne just olin ennast rahustanud ja hoidnud meeles kinni, KUI normaalne ma tegelt olen ja kuidas ma ei pea, need nimetud Kõik ju ei ootagi minult, mind peetakse koguni vajadusel üleval, mu lapsi ka - mõtlesin veel edasi.
Mõtlesin sinnani, et ehei, ainult võit õigupoolest: kas on Kõigil lähedased, kes tahavad neilt üha rohkem ja rohkem (krt, kirjuta ise romaan, kui enda jaoks ideaalset tahad!) ning siis saan vähemalt anda tasuta välja mingit nõu, kuidas pidada vastu, kuidas mitte uppuda teiste ootuste alla, kuidas eksisteerida läbi raskuste - või on mul TÕESTI eriliselt raske, sest üldiselt teistel on lähedased normaalsed.

Viimase vastu küll räägib see, et tegu pole ühe erandliku lähedasega, kes mult nõuab ja nõuab ja nõuab, vaid mitme erinevaga. Aga seegi on võimalik! "Eriliselt rasket" söön küll, kui see peaks tõene olema!

Kui NORMAALNE ma tegelt olen... Ohhhhh. Jep.
Ok, aga ma tõesti arvan, et sinna rongi ette võinuks suhteliselt igaüks astuda, kel sedasorti kurvastust ja mõtteid esineb. Millest ma aru ei saa, on, miks ma elus olen. Kuidas ma elus olen. Pealegi veel suhteliselt funktsionaalne, käin ja räägin (kuigi pudistades).
Mingis osas ma usun ka neid nõudlikke lähedasi, muidu nad üldse ei morjendaks mind ja mu enesetunnet takkapihta, ja see mingi osa usub ühtlasi, et ju ma ikka olen elus selleks, et teha midagi paremini kui enne. Muidu ei tasuks ju üldse?!
Muidugi on põhjuse otsimine ja leidmine nali, aga see on selline nali, milles on osa tõtt, sest mütoloogiline mõtlemine on meis sees. Mus sees. Misiganes.
Aga. Selle. Paremini. Tegemisega. On. Aega.

Isegi mütoloogiliselt mõeldes. Võin ju kurta oma sünnipäeva ja numbrite üle, aga tegelt ei muuda paar aastat midagi. Paar kortsu midagi. Paar kuramuse kilo midagi.
Kaotasin lootuse teha kunagigi romaani, mis oleks mulle lugeda sama hea, kui Gaimani "Ameerika jumalad" või Wintersoni "Kirg" või Eriksoni Malazi-raamatud? Noh, aga millegi raamatukujulise loomine tõesti ei ole ju midagi kilo- või kortsutundlikku! Aastate möödumas nägemine võib isegi kasuks tulla, elutarkus ja nii edasi. Kas ma ise mõtleks pahasti kellestki, kes peab loomingus paar aastat pausi pärast rongiga kohtumist?! Ei! Tegelikult ma isegi märkaks seda pausi tõenäoliselt. Paar aastat on kõrvaltvaatajale nii lühike aeg.

See, et ei mäleta ja tulevikku ei tunne, ei tähenda veel, et kõike peaks täna tegema. Aega on.
Aega. On.



Lugu on "nojah", aga mulle meeldib sissejuhatus. Meid on palju.