Ma ei ole (vähemalt ei mäleta, et oleksin just tänase nurga alt sest kirjutanud) eraldi postitust teinud sellest, kuidas enne Rongi olid mus ja mu ees 1467 halli varjundit umbes, ja nüüd must ja valge.
Kui murranguline antidepressandid peale saades oli maailma vaadata.
Otsuseid teha.
Kuidas kõik muutus.
Mitte natuke teistsuguseks, vaid täiesti. Üleni. Kogu diskursus.
Võiks ju arvata, et kogemuste rohkenedes (ja oi, mul on PALJU erinevaid kogemusi) tuleb halle varjundeid juurde ja juurde, kõik on kõigile natuke hea ja natuke halb ja sadat ambivalentset asja hea-halva dihhotoomiale lisaks? Muudkui aga vaatled ja näed aina rohkem erinevusi; miski pole absoluutne?
Aga mina liikusin üle mingi kriitilise piiri. Kõik oli nii keeruline, mina ise nii loll (ainult et - kuidas ma siis samas nii palju targem olin inimestest, kellega suhtlesin? Mis värk?!), maailmas hakkama saamine võimatult raske ...
Ja siis enam ei olnud.
Jäid must ja valge.
Võtmelauseteks: "See ei ole oluline!"
"Kas see on see, mida mina tahan?"
"Keegi teine kontrollitult ei seisa minu eest, nii et ainus, kes saab seista, olen ma ise."
"Pole minu probleem."
Ja kõik.
See ei ole kuidagi minu asi, mismoodi teised a-d või k-d tajuvad. Ei ole oluline, ei arvesta sellega.
Neile vist ei meeldi? Pole minu probleem.
Minu asjad on minu asjad, kõik teised ja nende arvamused on ebaolulised, kui ma just ise ei taha neid olulisteks pidada. Aga ka see on minu tahtmises kinni.
Minu maailm on minus. AINUS, mis loeb.
Nii absoluutne.
Nii lihtne.
Mingeid varjundeid ei ole, mingit halli ala, natuke lillakat, natuke rohekat ... ei. Ma kas tahan või ma ei taha. AINUS, mis loeb.
Jah, igal valikul on hind. See on samuti minu otsus, kas tahan seda maksta või mitte.
Krt, seda kõike olen juba kirjutanud ja selgelt mul ei ole õnnestunud edasi anda, kuidas EI OLE OLULINE on mu maailma lihtsaks teinud.
Proovib näitega!
Ütleme ... ütleme, et teil on janu. Mul on janu. Ja mu ees (teie ees) on pudel veega.
Nüüd, tean ju, milline on oivaline vesi. Ja natuke vähem oivaline. Kaevuvesi Karksis ja puurkaevuvesi Nõmmel. Mulle on ka tuttavad soovesi Veriora rabas, Läänemere kergsoolakas laine suus ning plastpudelivesi poest. Erinevate firmade veidi erinevad veed. Kui vesi on nähtavalt hägune ja/või tuukritega, lisab seegi teatud nüansse.
Jaa, põhimõtteliselt on kõigil vetel erinevad maitsed, maitset muudab ka temperatuur, kui kaua ollus on seal kinnises pudelis seisnud, millest pudel tehtud on ja väga-äärmiselt-tohutult oluline on, kui suur janu teis/mus elab ja ...
Aga.
See on vesi. Ma otsustan, kas joon seda või ei joo.
Kõik.
Et teised teistes oludes või isegi samades oludes otsustaksid teistmoodi?
Pole minu probleem. Mina otsustan nii.
Joon. Ei joo.
Miski muu ei ole oluline.
Nii lihtne on nüüd! Usaldan oma sisetunnet, see viib ilmselt õigesse kohta - aga kindlalt õigemasse, kui kedagi muud usaldades minna võiksin.
Usaldan ENNAST.
Bah.
Ning ülejäänu pole oluline. Ma teen nagunii kõige parema võimaliku valiku, ilma et erinevate asjaolude üle punktuaalselt eraldi mõtleksin. Usaldan end.
Teen, nagu minu jaoks õige on.
Ja see on ainus, mis loeb.
P.S. Ikka verd ei jookse \o/
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
neljapäev, 31. mai 2018
kolmapäev, 30. mai 2018
Niuts. Jah, kõik on objektiivselt hea. Aga NIUTS!
Ikka veel pole päevi.
Vaikselt hakkab tekkima mõte, et äkki ... äkkkkiii ..?
Iga kord, kui esikut näen, ka mõtlen, et oot, vahel siiski saadakse, mida tahetakse. Nii tore! Aga miks siis mitte titat? Äkki ikka õnnestub? Äkki on rasedariided teema ja järgmine sünnipäevapilt suure kõhuga?
Aga mingit "oo, jee, läheb nii!" tunnet küll pole. On "äkki!?"
Üldse vihkan vahelduseks taas maailmas kõike (peale oma kollaste seintega esiku, olgu), keegi ei armasta mind, nutt ja hala.
Mida, ei maga korralikult, sest NÄLG, ja samas ega ma siis vähe tee!
Kogu aeg nii väsinud, et võtab häälega niutsuma.
Ja jälle. Võin ka ära sõnastada, et ütle mulle hästi, mul on praegu vaja ja ikka suudavad inimesed genereerida umbes midagi sellist: "Sa oled huvitav inimene!"
Nagu ...
Puust ja punaseks.
Või ok, puu kui materjaliga on raskusi, aga punaseks igatahes saab.
Kui olen sedasi konkreetselt nõudnud, varjamatult kerjanud, et ütle hästi! eeldan, et inimene võtab end kokku ja ütleb nii hästi, kui annab. Eeldan, et paremini, kui tavaline oleks, nii hästi, et see on ... mitte vale, aga natuke sinnapoole
Kui siis öeldakse, et oled huvitav inimene või et mu jutt täitsa meeldis, loen sealt välja, et tegelt ei olegi midagi sõnadesse panna. Et ega ma väga huvitavgi ju pole, aga no päriselt vale see ka pole, vähemalt olen huvitav rohkem kui midagi muud.
Ja no on mõned kohad juttu, mis täitsa meeldisid, see samuti nagu päris vale pole.
Nii et saan mitte hingepidet, vaid veel jalaga näkku samuti. Arvan, et olen päris lahe?
Aga sellel või tollel ei ole no ÜLDSE midagi head öelda, mis otseselt vale poleks.
Säärases võrdluses oli isegi Rongimehe "ütle mulle midagi hästi!"
"Sul on ilusad silmad" päris hea.
Tal vähemalt MIDAGI oli öelda peale kõige banaalsema. Kuigi olgem ausad - ilusad silmad on küll miski, mille osas ma ise pole grammigi vaeva näinud. Isegi jalad pold ilusad, sealt saanuks veel trenni peale osa vastutust panna ja mõelda, et MIDAGI on mu tegevusest ka kasu.
Ei, silmad ...
Kui ma ütlen, et mul on vaja, tähendab see, et mul on vaja. Mitte "oleks tore, kui midagi ilusti ütleksid, aga pole ka probleemi, kui ei ütle."
Kui on vaja,
on VAJA.
Nüüd on punane. Aga tühjagi, nagunii ei päästa see midagi. Inimesed millegipärast - ja ma tõesti ei tea, miks - ei kohandu minu järgi, vaid eeldavad, et mina peaksin nende järgi kohanduma, muidu olen nõme.
Kas mina kohandun? Jaa, mul on see kuidagi automaatne. Pean olema väga kindlalt oma õiguses veendunud, et teiste tahtmisi ignoreerida ja enda omadele keskenduda. Püüan - ja üsna edukalt - rohkem endast hoolida ja lähtuda OMA vajadustest, aga automaatne tegutsemishoog on ikka "teen, nagu teised tahavad".
Ja siis olen hädas. Mina hoolitsen teiste eest, kuni vähegi suudan, ent kes hoolitseb minu eest, kui enam ei suuda? Küsimine ka ei aita vahel, nagu näha ...
Vaikselt hakkab tekkima mõte, et äkki ... äkkkkiii ..?
Iga kord, kui esikut näen, ka mõtlen, et oot, vahel siiski saadakse, mida tahetakse. Nii tore! Aga miks siis mitte titat? Äkki ikka õnnestub? Äkki on rasedariided teema ja järgmine sünnipäevapilt suure kõhuga?
Aga mingit "oo, jee, läheb nii!" tunnet küll pole. On "äkki!?"
Üldse vihkan vahelduseks taas maailmas kõike (peale oma kollaste seintega esiku, olgu), keegi ei armasta mind, nutt ja hala.
Mida, ei maga korralikult, sest NÄLG, ja samas ega ma siis vähe tee!
Kogu aeg nii väsinud, et võtab häälega niutsuma.
Ja jälle. Võin ka ära sõnastada, et ütle mulle hästi, mul on praegu vaja ja ikka suudavad inimesed genereerida umbes midagi sellist: "Sa oled huvitav inimene!"
Nagu ...
Puust ja punaseks.
Või ok, puu kui materjaliga on raskusi, aga punaseks igatahes saab.
Kui olen sedasi konkreetselt nõudnud, varjamatult kerjanud, et ütle hästi! eeldan, et inimene võtab end kokku ja ütleb nii hästi, kui annab. Eeldan, et paremini, kui tavaline oleks, nii hästi, et see on ... mitte vale, aga natuke sinnapoole
Kui siis öeldakse, et oled huvitav inimene või et mu jutt täitsa meeldis, loen sealt välja, et tegelt ei olegi midagi sõnadesse panna. Et ega ma väga huvitavgi ju pole, aga no päriselt vale see ka pole, vähemalt olen huvitav rohkem kui midagi muud.
Ja no on mõned kohad juttu, mis täitsa meeldisid, see samuti nagu päris vale pole.
Nii et saan mitte hingepidet, vaid veel jalaga näkku samuti. Arvan, et olen päris lahe?
Aga sellel või tollel ei ole no ÜLDSE midagi head öelda, mis otseselt vale poleks.
Säärases võrdluses oli isegi Rongimehe "ütle mulle midagi hästi!"
"Sul on ilusad silmad" päris hea.
Tal vähemalt MIDAGI oli öelda peale kõige banaalsema. Kuigi olgem ausad - ilusad silmad on küll miski, mille osas ma ise pole grammigi vaeva näinud. Isegi jalad pold ilusad, sealt saanuks veel trenni peale osa vastutust panna ja mõelda, et MIDAGI on mu tegevusest ka kasu.
Ei, silmad ...
Kui ma ütlen, et mul on vaja, tähendab see, et mul on vaja. Mitte "oleks tore, kui midagi ilusti ütleksid, aga pole ka probleemi, kui ei ütle."
Kui on vaja,
on VAJA.
Nüüd on punane. Aga tühjagi, nagunii ei päästa see midagi. Inimesed millegipärast - ja ma tõesti ei tea, miks - ei kohandu minu järgi, vaid eeldavad, et mina peaksin nende järgi kohanduma, muidu olen nõme.
Kas mina kohandun? Jaa, mul on see kuidagi automaatne. Pean olema väga kindlalt oma õiguses veendunud, et teiste tahtmisi ignoreerida ja enda omadele keskenduda. Püüan - ja üsna edukalt - rohkem endast hoolida ja lähtuda OMA vajadustest, aga automaatne tegutsemishoog on ikka "teen, nagu teised tahavad".
Ja siis olen hädas. Mina hoolitsen teiste eest, kuni vähegi suudan, ent kes hoolitseb minu eest, kui enam ei suuda? Küsimine ka ei aita vahel, nagu näha ...
esmaspäev, 28. mai 2018
Nii kuradi tore, kui keegi märkab
Sest ega ma ju väga lootnud (lootmine ei ole mu tugev külg), et inimesed loevad ja neile meeldibki.
"Kuningate tagasitulekut."
Enne suve veel eriti.
Aga no Loterii osas juba vaatasin, et vist lugejale istus see asi, kuigi kolm kirjutab hästi hinnanguvabalt, seal tuleb alati nuputada, et mis ja kas talle meeldis.
Siis rääkis (see ei ole lugemislink, on kuulamise oma) ka Peeter Helme hästi ja mus tekkis täiesti ajuvaba rõõm.
Ei, ei ma ei ole asjatult kirjutanud, ka see raamat võib oma lugejad PÄRISELT ka üles leida! "Kuningad" ei ole mingi "Valikute" hädine väike õve, ta on täiesti omaette väärtus, teistsugune lugu ja mitte kehvem!
Näete, siin on tegelt sama tekst ikka kirjalikuna ka - saab lugeda, ei pea kuulama.
Tõsi, et mitte ebaõiglane olla, on Peeter ka "Lihtsatest valikutest" kirjutanud-rääkinud.
See oli mul ka linkimata, üheks põhjuseks ilmselt kohutav pilt. Mitte teadlik otsus mittelinkimise taga, eks ole, aga tolle artikli oma ajust väljalaskmine oli ilmselt seotud tõdemusega, et iuuuuu, kui kole foto!!! Ei ole huvi seda levitada!
Ja nüüd on "Kuningate tagasituleku" kirjaliku arvustuse juures seesama.
Mingi mu paraadpilt v?!
Vaikselt muidu kirjutan uut lugu. Vaatab, pikk see tuleb, noore romaani mõõtu või pisem.
Arvata on, et alla 30 000 sõna ikka naljalt ei tee midagi - sest ma hakkan kuskilt pihta, on mingid Need Situatsioonid, mis tahan ära kirjutada, ning ma kunagi ei tea, kuidas nendeni jõuda või kaua see võtab. Ainult tegelasi peaks lugeja nonde olukordade tekke ajaks piisavalt hästi tundma, et aduda tegevuse nüansse. Miks nii, mitte teisiti.
Muidu lähen suht pimesi lukku sisse ja olen ise ka hämmastunud, kuhu ja kuidas jõuan.
Nojah.
Lisaks jubedale väsimusele, isuta näljale ning nüüdseks üsna lõppenud korterikoristusele värvib mu päeva, et veel pole menstruatsioon alanud.
VEEL.
Aga siiski.
Veel on hästi!
Kollane esik on samuti hirmus tore! Sealt on nii hea läbi kõndida.
Jaa, see on perfektsusest VÄGA kaugel, mõne koha oleksin ise vast isegi paremini teinud (a no R ei ole oma kursusi veel lõpetanud ka ja ta pakkus, et teeb esiku ära kolmandiku selle papi eest, mis talle tegelt maksin, sest inimese töövaeva ei tohi tasuta võtta!, nii et ses osas kõik hea), aga kuidas asi erinevates valgustes välja näeb, lambi all ühtmoodi, hommiku- , lõuna- ja õhtupäikese all kogu aeg iga tunni järel jälle teistmoodi, soojus tundub lausa kiirgavat, päikeselaik helendab, pruuni põranda ja tumekollaste seinte koosmõju ... ooh!
Kuna "aah-kõik-on-teistmoodi-nii-jube!" on ka möödas, mõtlen täiesti siira elevusega, kas lasta R-il veel esikus kapiuksed ka üle värvida (halli ja valge asemel näiteks telliskivipunane ning helehall? Või tellisekarva ja kreemvalge?) või lasta ta otse oma poja tuppa ning tekitada sinna rohelised seinad, samas näiteks korstnajala ja radika roosaks värvida lastes - ja kuigi mul enam väga raha üle ei ole, mõtisklen ka uuele põrandakattele.
Ei, saan aru, et linoleum ei ole inimeste meelest Hea Asi Mida Põrandale Panna. (Kuigi üleni looduslik, miks mitte?!) Aga see on odavam kui laminaat ja peamiselt pakub mulle huvi ju VÄRV. Jala all on ta pealegi apsaluutselt piisavalt soe ja mõnus.
Kolm päeva remonti oli nii jube, et võttis häälega niutsuma.
Nüüd mõtlen innukalt kolmele nädalale?
Nojah, aga need kolm päeva on ju möödas. Elasin üle.
Nii et võib eskaleerida.
"Kuningate tagasitulekut."
Enne suve veel eriti.
Aga no Loterii osas juba vaatasin, et vist lugejale istus see asi, kuigi kolm kirjutab hästi hinnanguvabalt, seal tuleb alati nuputada, et mis ja kas talle meeldis.
Siis rääkis (see ei ole lugemislink, on kuulamise oma) ka Peeter Helme hästi ja mus tekkis täiesti ajuvaba rõõm.
Ei, ei ma ei ole asjatult kirjutanud, ka see raamat võib oma lugejad PÄRISELT ka üles leida! "Kuningad" ei ole mingi "Valikute" hädine väike õve, ta on täiesti omaette väärtus, teistsugune lugu ja mitte kehvem!
Näete, siin on tegelt sama tekst ikka kirjalikuna ka - saab lugeda, ei pea kuulama.
Tõsi, et mitte ebaõiglane olla, on Peeter ka "Lihtsatest valikutest" kirjutanud-rääkinud.
See oli mul ka linkimata, üheks põhjuseks ilmselt kohutav pilt. Mitte teadlik otsus mittelinkimise taga, eks ole, aga tolle artikli oma ajust väljalaskmine oli ilmselt seotud tõdemusega, et iuuuuu, kui kole foto!!! Ei ole huvi seda levitada!
Ja nüüd on "Kuningate tagasituleku" kirjaliku arvustuse juures seesama.
Mingi mu paraadpilt v?!
Vaikselt muidu kirjutan uut lugu. Vaatab, pikk see tuleb, noore romaani mõõtu või pisem.
Arvata on, et alla 30 000 sõna ikka naljalt ei tee midagi - sest ma hakkan kuskilt pihta, on mingid Need Situatsioonid, mis tahan ära kirjutada, ning ma kunagi ei tea, kuidas nendeni jõuda või kaua see võtab. Ainult tegelasi peaks lugeja nonde olukordade tekke ajaks piisavalt hästi tundma, et aduda tegevuse nüansse. Miks nii, mitte teisiti.
Muidu lähen suht pimesi lukku sisse ja olen ise ka hämmastunud, kuhu ja kuidas jõuan.
Nojah.
Lisaks jubedale väsimusele, isuta näljale ning nüüdseks üsna lõppenud korterikoristusele värvib mu päeva, et veel pole menstruatsioon alanud.
VEEL.
Aga siiski.
Veel on hästi!
Kollane esik on samuti hirmus tore! Sealt on nii hea läbi kõndida.
Jaa, see on perfektsusest VÄGA kaugel, mõne koha oleksin ise vast isegi paremini teinud (a no R ei ole oma kursusi veel lõpetanud ka ja ta pakkus, et teeb esiku ära kolmandiku selle papi eest, mis talle tegelt maksin, sest inimese töövaeva ei tohi tasuta võtta!, nii et ses osas kõik hea), aga kuidas asi erinevates valgustes välja näeb, lambi all ühtmoodi, hommiku- , lõuna- ja õhtupäikese all kogu aeg iga tunni järel jälle teistmoodi, soojus tundub lausa kiirgavat, päikeselaik helendab, pruuni põranda ja tumekollaste seinte koosmõju ... ooh!
Kuna "aah-kõik-on-teistmoodi-nii-jube!" on ka möödas, mõtlen täiesti siira elevusega, kas lasta R-il veel esikus kapiuksed ka üle värvida (halli ja valge asemel näiteks telliskivipunane ning helehall? Või tellisekarva ja kreemvalge?) või lasta ta otse oma poja tuppa ning tekitada sinna rohelised seinad, samas näiteks korstnajala ja radika roosaks värvida lastes - ja kuigi mul enam väga raha üle ei ole, mõtisklen ka uuele põrandakattele.
Ei, saan aru, et linoleum ei ole inimeste meelest Hea Asi Mida Põrandale Panna. (Kuigi üleni looduslik, miks mitte?!) Aga see on odavam kui laminaat ja peamiselt pakub mulle huvi ju VÄRV. Jala all on ta pealegi apsaluutselt piisavalt soe ja mõnus.
Kolm päeva remonti oli nii jube, et võttis häälega niutsuma.
Nüüd mõtlen innukalt kolmele nädalale?
Nojah, aga need kolm päeva on ju möödas. Elasin üle.
Nii et võib eskaleerida.
laupäev, 26. mai 2018
Oi, mulle meeldivad värvid!
Minu otsus remonti teha ei olnud seotud sellega, et osast seinast oli üldse tapeet maha aurutatud, mujal narmendas, paarist kohast oli lihtsalt lahmakatena ära kistud - ja nii on vale ja paha.
Minu otsus põhines küsimusel "kaua ma neid hallikasvalge tapeediga seinu kannatan, kui mul isegi oleks finantse need mingit VÄRVI ka lasta värvida?"
Noh, oli umbes selline:
Nüüd on VÄRV.
Siuke:
Mulle meeldivad värvid.
Jah, selgelt seal, kus ainus erinevuse tasasemakslihvija valgekskrohvitud seina ja pruuni niiskuskindla tapeedi (mida oli õudne kepp eemaldada ja lõpuks üles serva ta jäetigi) vahel oli enne päris värvi pandud kruntvärv, on üleminek läbi kollasegi näha, aga mind TÕESTI ei sega.
(Keerulise konstruktsiooniga lause, aga kõik on õige, lugege veel, kui ei usu!)
Tahtsin värviga esikut ja selle ma sain.
(Sest valge, must, hall ja beež ei ole värvid, noh. Need on ... mittevärvid, head täienduseks, võivad isegi olla põhilised, et detaile esile tuua - mustad püksid roosade detailidega nt. Aga kui nad on ainsad vär ... eee ... MITTEVÄRVID või kui nad ei too midagi esile, ilmetu pruun riiul sama ilmetu hallikasvalge seina taustal, on minu arust tegu raisatud pindadega.)
Seinapind võiks ISE rääkida, mitte olla taust.
Kui TAHETAKSE tausta, olgu, aga siis tehtagu tausta millelegi tähelepanuväärsele!
Samas millegipärast inimesed on valmis mitte lihtsalt elama (mina saan elatud igasugustes tingimustes, dohh), vaid ise kujundama oma ümbruse sitaks raha ja vaeva sinna alla pannes ebamääraseks taustaks, ilma et see midagi isegi esile tooks.
Ei tea, mis nende ajudes toimub.
Aga noh - mina ja minimalism. eks ole.
Väga ammu sain aru, et minu jaoks pole mitte vähem rohkem, vaid rohkem uhkem. Äärmused, alati äärmused, lopsakus, jõud, suurus!!!
Aga no kuna vaimne seisund ei olnud minu jaoks veel piisavalt hullumeelne, tulin ka sünnipäevale. Palju õnne, K!
Ma isegi ei tea, kas see oli nüüd loll või "teen, mis tahan, tahtsin tulla, krdile muu!"
Minu otsus põhines küsimusel "kaua ma neid hallikasvalge tapeediga seinu kannatan, kui mul isegi oleks finantse need mingit VÄRVI ka lasta värvida?"
Noh, oli umbes selline:
MITTEVÄRV.
Ajalehed aastast 1973 olid seal seinas see HEA osa. Aga ebamäärane peaaegu-valge ...
..!!!!
Nüüd on VÄRV.
Siuke:
Jah, selgelt seal, kus ainus erinevuse tasasemakslihvija valgekskrohvitud seina ja pruuni niiskuskindla tapeedi (mida oli õudne kepp eemaldada ja lõpuks üles serva ta jäetigi) vahel oli enne päris värvi pandud kruntvärv, on üleminek läbi kollasegi näha, aga mind TÕESTI ei sega.
(Keerulise konstruktsiooniga lause, aga kõik on õige, lugege veel, kui ei usu!)
Tahtsin värviga esikut ja selle ma sain.
(Sest valge, must, hall ja beež ei ole värvid, noh. Need on ... mittevärvid, head täienduseks, võivad isegi olla põhilised, et detaile esile tuua - mustad püksid roosade detailidega nt. Aga kui nad on ainsad vär ... eee ... MITTEVÄRVID või kui nad ei too midagi esile, ilmetu pruun riiul sama ilmetu hallikasvalge seina taustal, on minu arust tegu raisatud pindadega.)
Seinapind võiks ISE rääkida, mitte olla taust.
Kui TAHETAKSE tausta, olgu, aga siis tehtagu tausta millelegi tähelepanuväärsele!
Samas millegipärast inimesed on valmis mitte lihtsalt elama (mina saan elatud igasugustes tingimustes, dohh), vaid ise kujundama oma ümbruse sitaks raha ja vaeva sinna alla pannes ebamääraseks taustaks, ilma et see midagi isegi esile tooks.
Ei tea, mis nende ajudes toimub.
Aga noh - mina ja minimalism. eks ole.
Väga ammu sain aru, et minu jaoks pole mitte vähem rohkem, vaid rohkem uhkem. Äärmused, alati äärmused, lopsakus, jõud, suurus!!!
Kuigi mul on surmväsimus+kõigevihkamine sellest, et kodus oli vahepeal nii teistmoodi, tolm kõige peal (ok, tolm on ikka veel, pole pühalikku koristust teind), elamisreeglid teistsugused, pidin suhtlema, kui tahtsin kempsu minna ja treppredel oli vetsu ukse ees, kodus käisin nagu ameeriklane, kogu aeg kingad jalas, ning üldse: KÕIK OLI TEISTMOODI! Uää.
Et teha asi veel eriti hulluks, korraldati siin vahepeal Mittedepressiivse Väikelinna päev, pandi maantee kinni, kõikjale maja ette mingid putkad püsti ja kell 8 hommikul voogas juba aknast sisse reibas vikerviis. Ma normaalsete häältega olen harjunud ja nad ei sega mind, ent ootamatud muusikapuhangud või kõne ajal ja kohas, kus mingit kõnet mu ebateadvuse meelest olema ei peaks, häirivad und täiega.
Ma ärkan samuti üles, kui keegi valesti hingab toas. Titepidamise järeltoime: kui titt ärkab ning hingab teistmoodi vahetult enne, kui nutma hakkab, on mu keha meelest juba otstarbekas üles ärgata ja ta muret enne lahendama hakata, kui ta päris ahastusse sattub.
Phmt olen võimeline tuimalt läbi magama valjud helid, mis on kohased, klapivad aega ja kohta, ent mitteklappivad helid võivad väga vaiksed olla, ma ärkan.
Aga no kuna vaimne seisund ei olnud minu jaoks veel piisavalt hullumeelne, tulin ka sünnipäevale. Palju õnne, K!
Ma isegi ei tea, kas see oli nüüd loll või "teen, mis tahan, tahtsin tulla, krdile muu!"
Ai-tsimmai-ruudi-rallallallaa!
neljapäev, 24. mai 2018
Tuunimine
Võibolla on mu kalduvus juustega asju teha ka kuidagi mingi üldine otsustamisvajadus, valikuvajadus?
Sest minu suhtumine oma juustesse on jätkuvalt umbes viieaastasele sobilik - enamasti nad ei häiri mind, aga kui hakkavad häirima, käärid kätte!
Jah, oma kätte.
Ma olin veits väsinum kui enamasti ja seega veel halvemate piduritega.
Nüüd olen veel rohkem tema moodi.
Palju.
Täna tuleb tore inimene ja teeb esikus remonti.
Pingutus oli, aga armastust ei olnud.
Jaa, minu jaoks on armastus põhiline mõõdupuu kõigeks. Seda veidram, et tegelt ma ei oska armastust defineerida. Midagi stiilis "tahad, et teisel oleks hea ja tegutsed sinna suunas" vast?
Keegi igatahes ei hakanud mu remonditud kodu ja hoolikalt tuunitud kardinate pärast 3 mm rohkem ka tegutsema, et mul hea oleks.
Teoreetilist armastust (seda, kus tegutsemine puudub), ei arvesta üldse armastusena, sest mulle on liiga-liiga vahetult selge, KUI absurdne säärane armastamine oleks.
Teema "miks ma mitte aru saama väidedest "me ju armastasime sind ja ikka sa tapsid ennast"".
Nagu: kuidas, kurat, pidin mina aru saama, et armastati, kui seda ei väljendatud tegudes ega sõnades?!
Siin kõrvalveerus on kontonumbrid ja vahel tuleb neil rohkem või vähem raha. Ma siis olen nii liigutatud, sest see on mu meelest märk armastusest.
Tahan, et sul hea oleks.
Jaa, tähhhhh!!!
Ok, mõne kodaniku puhul olid ka Enne Rongi teod (tõesti MÕNE, ma ikka lasin täiesti nutmaajavalt palju endast üle ja mööda astuda ning teenisin aina teisi, ise midagi vastu saamata), aga oleks siis sinna sõnad samuti taha pandud!
Mina mõtsin, et no ma üleni vastik ilmselt pole talle ja talle, näed, vahel teevad vähemalt midagi, kuigi hästi ei ütle!
Kuidas, krt, rääkida tõtt, nii et seda usutaks?! Kui ütlen, et mul on halb, mul ON halb. Kui kirjutan, et ütle mulle midagi hästi, mul on vaja, mul ON vaja.
Ent inimesed on pärast minu tegude suhtes "aga kust me pidime teadma?"
No ma ÜTLESIN. Mis ma veel tegema oleksin pidanud?!
Jep, ikka veel olen segaduses.
KUIDAS rääkida tõtt nii, et seda ka usutaks?!?!?!
Sest minu suhtumine oma juustesse on jätkuvalt umbes viieaastasele sobilik - enamasti nad ei häiri mind, aga kui hakkavad häirima, käärid kätte!
Jah, oma kätte.
Ma olin veits väsinum kui enamasti ja seega veel halvemate piduritega.
Nüüd olen veel rohkem tema moodi.
Pole kindel, et see on edasiminek. Näe, üleeile oli veel see:
A noh - juuksed, need on pisiasi. Oleksin näiteks käe maha lõiganud, oleks probleem.
Seekord lakkasin üldse suitsetamast (eelmisel korral tõmbasin umbes poolteist sigaretti päevas), sest no embrüo on minus ja kui seekord ka pidama ei jää, tulebki kõigega algusest alata.
Peale endometrioosi opereemise, olgu, see on tehtud vähemalt.
Isegi treenimisega mitte ei vaata ette, vaid ei teegi trenni. Krdile, kaks nädalat ei ruineeri mind ja kui laps JÄÄB pidama, on ju jee, aga isegi kui ei jää, on kaks nädalat trennipausi pisiasi. PISIASI!
Noh, ja KÕNDIDA ju tegelt võib.Palju.
Kuna sedakorda pole üldse rasedat tunnet, aga eelmine kord, kui selgus, et ikka ei old rase, oli, on paradoksaalselt ikka kerge lootus, et no tasub vähemalt üritada hoida.
Nii et üritan.
Seinad, seinad on need, mille kallale ta lasen. Põrand on Tütarlapse isa pere panusest alates kaunis ja lagi on mingite krobeliste plaatidega tehtud, millega seoses ei pragune, ja ei häiri mind.
Olin hämmingus, kui tore inimene arvas, et saab ühe päevaga toime küll. Selle tõesti õnnestudes ässitan ta ka mõne toa kallale - enne arvasin, et ma nii kaua remondijama ei talu, ent kui esik võtab aint päeva, polegi ju NII kaua, onju?
Ning tegelt on kõrini sellest, et seinad ei ole mingit värvi. No mis värvid on hallikasvalge, kreemikasvalge ja kahvaturoosa?!?! Tapeet koorub kah igas ruumis ning selgelt tegelt oleks aeg midagi teha.
Ma lihtsalt ... pole väga ettevõtlik enam sel suunal. Kogu see kodutuunimine on mulle sestsaati, kui Depressiivses Väikelinnas (ehk Türil) elasin ja nõnda veel tegin, kopka eestki õnnelikumaks ei saanud ning keegi mind seepärast rohkem ei armastanud, võõraks jäänud.Pingutus oli, aga armastust ei olnud.
Ei toiminud niisiis.
Jaa, minu jaoks on armastus põhiline mõõdupuu kõigeks. Seda veidram, et tegelt ma ei oska armastust defineerida. Midagi stiilis "tahad, et teisel oleks hea ja tegutsed sinna suunas" vast?
Keegi igatahes ei hakanud mu remonditud kodu ja hoolikalt tuunitud kardinate pärast 3 mm rohkem ka tegutsema, et mul hea oleks.
Teoreetilist armastust (seda, kus tegutsemine puudub), ei arvesta üldse armastusena, sest mulle on liiga-liiga vahetult selge, KUI absurdne säärane armastamine oleks.
Teema "miks ma mitte aru saama väidedest "me ju armastasime sind ja ikka sa tapsid ennast"".
Nagu: kuidas, kurat, pidin mina aru saama, et armastati, kui seda ei väljendatud tegudes ega sõnades?!
Siin kõrvalveerus on kontonumbrid ja vahel tuleb neil rohkem või vähem raha. Ma siis olen nii liigutatud, sest see on mu meelest märk armastusest.
Tahan, et sul hea oleks.
Jaa, tähhhhh!!!
Ok, mõne kodaniku puhul olid ka Enne Rongi teod (tõesti MÕNE, ma ikka lasin täiesti nutmaajavalt palju endast üle ja mööda astuda ning teenisin aina teisi, ise midagi vastu saamata), aga oleks siis sinna sõnad samuti taha pandud!
Mina mõtsin, et no ma üleni vastik ilmselt pole talle ja talle, näed, vahel teevad vähemalt midagi, kuigi hästi ei ütle!
Kuidas, krt, rääkida tõtt, nii et seda usutaks?! Kui ütlen, et mul on halb, mul ON halb. Kui kirjutan, et ütle mulle midagi hästi, mul on vaja, mul ON vaja.
Ent inimesed on pärast minu tegude suhtes "aga kust me pidime teadma?"
No ma ÜTLESIN. Mis ma veel tegema oleksin pidanud?!
Jep, ikka veel olen segaduses.
KUIDAS rääkida tõtt nii, et seda ka usutaks?!?!?!
esmaspäev, 21. mai 2018
Suvi
Noh, vähemalt on taas kinnitust saanud, miks magada ei saanud palju perioode möödunud kolme aasta jooksul.
Nälg! Keha on: "Me peame süüa otsima, eideke, mitte siin põõnama! Kobi üles, mis siin noriseda! Jahile või korja marju või midagi, lihtsalt vedelemiseks ei ole aeg!"
Isegi kui olen magama läinud natuke enne nelja hommikul, ajab nälg kell 7.46 mind üles ja ei õnnestu uuesti magama jääda, loe numbreid või mõtle millest tahes.
See-eest kell 10 hommikul, kaks kohukest hinge all, võiks taas voodisse pugeda. Ootan, kuni valuvaigistav masin viimase satsi tööd lõpetab, ja lähen.
Külm ja unetus, sest nälg. Nojah, peaks ju ilmne olema, ent ikka ma kahtlen natuke, et kuidas siis nii: on ju tervislik VÄHEM kaaluda? inimestel on ju "hoopis rohkem energiat" vähe süües või mis see legend ongi? Kuidas minu keha siis üldse nii ei arva ning väljendab vähese toidu peal kogu aeg, et vähe, vähe, ma ei taha alla võtta, ma tahan SÜÜA, mitte midagi ei jaksa teha ka, sest magamata, sest nälg ja ikaldus?!
Isegi kui ISU ei ole, toidupuudus on keha arust saatanast. Ei taha, ei tohi, kõik on halvasti, kui sa ei söö!!!
Aaa, et miski keskmine "tervislik" ei ole mina?
Haijah. Ega ole küll. Aga kuidagi ikka arvan, et mingi point sel üldisel arvamisel on ju, ega ma siis NII imelik ka ole - ja arusaam, et peaaegu kõik on nii imelikud, tuleb ikka viivitusega.
Peenike on ilus, tervislik ja hea ...
Maivõi, kui sees see on!
Isu ikka veel väga ei ole, aga peab sööma, muidu on elamine raskendatud. Nagu fakk - magan öösel kaks ja pool tundi ning ei jaksa sittagi! See ei ole KUIDAGI hea.
Oeh, ei saanudki täna postitust valmis. Sest ma ei ole väga aktiivne sedasi öösel vähemaganuna.
No - kindlasti see on ka millekski hea. Ma küll ei tea, milleks, aga millekski.
***
Sama jama suht jätkub. Süüa ei taha, kuid kolme võileiva, tükikese koogi ja 5 tomati peal und ei tule. Loen aga numbreid - ja siis, kui viimaks olen nii kolme paiku uinunud, tuleb 10 paik mu lahtise akna alt mööda naine, kes räägib väga valjul häälel puhastustulest, viimsest kohtupäevast ja apokalüpsisest.
Jee, seda mul just oligi vaja. Liiga palju und vist viimasel ajal.
See suvi tundub küll natu õudne. Ilmselt juhtub nagu kaks aastat tagasi, et mais-juunis on suvi ära ja kuskil jaanipäevast algab jahe vihmane periood. Iseenesest ei oleks mul selle vastu midagi, et aastaajad nihkes on (peamine, et nad kunagi ikka tulevad), aga ma ei suuda omaks võtta, et nüüd ongi suvi, naudi! Mul on tunne, et võib toas arvutis istuda ja lugeda (järeleandmine suvele - loen avatud aknal, päikese käes), küll see ujumisaeg-jäätiseperiood ka tuleb veel.
No vbla olen suve jaoks veel liiga väsinud, homme on uus embrüosiirdamine ja ma ei puhkagi kunagi välja - ja see on ka ok.
Kõik on ok.
Nälg! Keha on: "Me peame süüa otsima, eideke, mitte siin põõnama! Kobi üles, mis siin noriseda! Jahile või korja marju või midagi, lihtsalt vedelemiseks ei ole aeg!"
Isegi kui olen magama läinud natuke enne nelja hommikul, ajab nälg kell 7.46 mind üles ja ei õnnestu uuesti magama jääda, loe numbreid või mõtle millest tahes.
See-eest kell 10 hommikul, kaks kohukest hinge all, võiks taas voodisse pugeda. Ootan, kuni valuvaigistav masin viimase satsi tööd lõpetab, ja lähen.
Külm ja unetus, sest nälg. Nojah, peaks ju ilmne olema, ent ikka ma kahtlen natuke, et kuidas siis nii: on ju tervislik VÄHEM kaaluda? inimestel on ju "hoopis rohkem energiat" vähe süües või mis see legend ongi? Kuidas minu keha siis üldse nii ei arva ning väljendab vähese toidu peal kogu aeg, et vähe, vähe, ma ei taha alla võtta, ma tahan SÜÜA, mitte midagi ei jaksa teha ka, sest magamata, sest nälg ja ikaldus?!
Isegi kui ISU ei ole, toidupuudus on keha arust saatanast. Ei taha, ei tohi, kõik on halvasti, kui sa ei söö!!!
Aaa, et miski keskmine "tervislik" ei ole mina?
Haijah. Ega ole küll. Aga kuidagi ikka arvan, et mingi point sel üldisel arvamisel on ju, ega ma siis NII imelik ka ole - ja arusaam, et peaaegu kõik on nii imelikud, tuleb ikka viivitusega.
Peenike on ilus, tervislik ja hea ...
Maivõi, kui sees see on!
Isu ikka veel väga ei ole, aga peab sööma, muidu on elamine raskendatud. Nagu fakk - magan öösel kaks ja pool tundi ning ei jaksa sittagi! See ei ole KUIDAGI hea.
Oeh, ei saanudki täna postitust valmis. Sest ma ei ole väga aktiivne sedasi öösel vähemaganuna.
No - kindlasti see on ka millekski hea. Ma küll ei tea, milleks, aga millekski.
***
Sama jama suht jätkub. Süüa ei taha, kuid kolme võileiva, tükikese koogi ja 5 tomati peal und ei tule. Loen aga numbreid - ja siis, kui viimaks olen nii kolme paiku uinunud, tuleb 10 paik mu lahtise akna alt mööda naine, kes räägib väga valjul häälel puhastustulest, viimsest kohtupäevast ja apokalüpsisest.
Jee, seda mul just oligi vaja. Liiga palju und vist viimasel ajal.
See suvi tundub küll natu õudne. Ilmselt juhtub nagu kaks aastat tagasi, et mais-juunis on suvi ära ja kuskil jaanipäevast algab jahe vihmane periood. Iseenesest ei oleks mul selle vastu midagi, et aastaajad nihkes on (peamine, et nad kunagi ikka tulevad), aga ma ei suuda omaks võtta, et nüüd ongi suvi, naudi! Mul on tunne, et võib toas arvutis istuda ja lugeda (järeleandmine suvele - loen avatud aknal, päikese käes), küll see ujumisaeg-jäätiseperiood ka tuleb veel.
No vbla olen suve jaoks veel liiga väsinud, homme on uus embrüosiirdamine ja ma ei puhkagi kunagi välja - ja see on ka ok.
Kõik on ok.
reede, 18. mai 2018
Mida surmväsinuna tahan ja teen
Ikka veel nii väsinud, et polegi päriselt inimene.
Mitte midagi ei taha.
Ka mitte arvutimänge mängida või lugeda. Mitte midagi. Ei taha süüa. Ei taha magada. Ei taha ... krt, ma ei teagi, mida veel võiks tahta.
Igtahes ma ei taha seda.
Kallistada võiks. Otseselt kallistust otsima just ei läheks, aga kui koju kätte toodaks, kallistaksin ja oleks isegi tore. Mhmh.
Õues on palav. Toas on ka tegelt. Ei taha õue minna. Ei taha toas olla.
Vanasti läksin sellistel aegadel vist ujuma?
Hm. Jaa, pole halb variant. Vaatan, kas mõnes lähedalasuvas kohas on ujutav vesi ... pfff. Kas ei ole kohtagi märgitud või on andmed mingist 2013. aastast.
Kõik on alatu ja vastik, oh, kus ma jään?!
Vbla peaks basseini minema? Ikka parem kui ei midagi?
Võtsin hoopis toa tolmuimejaga puhtaks. Sest tahtsin seda teistest asjadest rohkem teha. Tahtsin - tegin.
Homme läheb mu poeg Soome korvpallivõistlema. Nii et selle arvestusega panin ka pesu pesema (tahtsin, noh, mul on juba ette halb tunne, kui peaksin talle kaasa panema tegelt nende tossude jaoks liiga madalad sokid vms). Võibolla tahangi ainult asjalikke asju täna teha?
Kõlab õigesti.
Loovkirjutamine ja poeskäimine ei kõla ka üldse pahasti. Oi, ja peapesu tundub lausa ahvatlev!
Niih, olen puhas.
Mul ei ole ka mingeid kavalaid mõtteid, mida TEILE kirjutada.
Või ei.
Üks asi on.
Teate, täna on selline luulevormi tunne. Nii et saab sedasi.
***
Kui sa saad lapse
võid oma mugavustsoonile viieteistkümneks aastaks "hüvasti" öelda.
Sul ei ole enam kunagi kõik korras,
lapsed lähevad kell kuramuse 5.45 eksursioonile
ning vajavad ärasaatmist ja kakaod enne.
Või veidi nooremana
topivad suhu kõike, mille kätte saavad,
kaasa arvatud kassi saba
ja telefon.
Sul ei ole enam kunagi vaba aega,
kui, siis 20 minutit nädalas,
ja ole selle eest veel tänulikki.
Ja inimesed imestavad
mis mul VIGA on,
et ise tahan nõnda endaga teha.
Millest nad aru ei saa
on:
ma ei jää mugavustsoonist ilma,
mind ei tõrjuta sealt välja,
ma ei hakka seda igatsema,
sest mul ei olegi mugavustsooni.
Ma ei tea, mis see on,
kuidas seal on,
mismoodi on tore, kui miski ei sega.
Mind segab alati miski,
kui mitte muu, siis tunne, et elan asjata.
Mu vaim ei pinguldu kuristiku kohal,
maailm ei nihku natukenegi
ja miks siis üldse.
Alati.
Seega
ei kaota ma midagi
mugavustsoonita elu endale garanteerides.
Ainult võidan.
Tunde, et olen vajalik;
et olen sillakaar olematuse kohal;
minu pärast muutub maailm -
minule saab toetuda.
No
enamasti saab ju!
Mitte midagi ei taha.
Ka mitte arvutimänge mängida või lugeda. Mitte midagi. Ei taha süüa. Ei taha magada. Ei taha ... krt, ma ei teagi, mida veel võiks tahta.
Igtahes ma ei taha seda.
Kallistada võiks. Otseselt kallistust otsima just ei läheks, aga kui koju kätte toodaks, kallistaksin ja oleks isegi tore. Mhmh.
Õues on palav. Toas on ka tegelt. Ei taha õue minna. Ei taha toas olla.
Vanasti läksin sellistel aegadel vist ujuma?
Hm. Jaa, pole halb variant. Vaatan, kas mõnes lähedalasuvas kohas on ujutav vesi ... pfff. Kas ei ole kohtagi märgitud või on andmed mingist 2013. aastast.
Kõik on alatu ja vastik, oh, kus ma jään?!
Vbla peaks basseini minema? Ikka parem kui ei midagi?
Võtsin hoopis toa tolmuimejaga puhtaks. Sest tahtsin seda teistest asjadest rohkem teha. Tahtsin - tegin.
Homme läheb mu poeg Soome korvpallivõistlema. Nii et selle arvestusega panin ka pesu pesema (tahtsin, noh, mul on juba ette halb tunne, kui peaksin talle kaasa panema tegelt nende tossude jaoks liiga madalad sokid vms). Võibolla tahangi ainult asjalikke asju täna teha?
Kõlab õigesti.
Loovkirjutamine ja poeskäimine ei kõla ka üldse pahasti. Oi, ja peapesu tundub lausa ahvatlev!
Niih, olen puhas.
Mul ei ole ka mingeid kavalaid mõtteid, mida TEILE kirjutada.
Või ei.
Üks asi on.
Teate, täna on selline luulevormi tunne. Nii et saab sedasi.
***
Kui sa saad lapse
võid oma mugavustsoonile viieteistkümneks aastaks "hüvasti" öelda.
Sul ei ole enam kunagi kõik korras,
lapsed lähevad kell kuramuse 5.45 eksursioonile
ning vajavad ärasaatmist ja kakaod enne.
Või veidi nooremana
topivad suhu kõike, mille kätte saavad,
kaasa arvatud kassi saba
ja telefon.
Sul ei ole enam kunagi vaba aega,
kui, siis 20 minutit nädalas,
ja ole selle eest veel tänulikki.
Ja inimesed imestavad
mis mul VIGA on,
et ise tahan nõnda endaga teha.
Millest nad aru ei saa
on:
ma ei jää mugavustsoonist ilma,
mind ei tõrjuta sealt välja,
ma ei hakka seda igatsema,
sest mul ei olegi mugavustsooni.
Ma ei tea, mis see on,
kuidas seal on,
mismoodi on tore, kui miski ei sega.
Mind segab alati miski,
kui mitte muu, siis tunne, et elan asjata.
Mu vaim ei pinguldu kuristiku kohal,
maailm ei nihku natukenegi
ja miks siis üldse.
Alati.
Seega
ei kaota ma midagi
mugavustsoonita elu endale garanteerides.
Ainult võidan.
Tunde, et olen vajalik;
et olen sillakaar olematuse kohal;
minu pärast muutub maailm -
minule saab toetuda.
No
enamasti saab ju!
teisipäev, 15. mai 2018
Korralik reisipostitus
Niih. Viimased tunnid Brightonit.
Väga bright. On selge ning särab, siin on umbes sama soe kui Eestis praegu, aga kuna oleme ikkagi LÕUNAS, on päike hammustavam ja eile õnnestus korjata õhetus käsivartele, dekolteele ja õlgadele. Mul õnnestus samuti osta aluspüksid (puuvill, 4 paari 2 naela eest), mis on mulle suured (mida pole iial juhtunud, sest tagumik kahtlemata on mu ülejäänud kehaga võrreldes lopsakas - ja kaunis), aga siiski mitte appi-kukub-alla-ei-saa-kanda-suured, osta toores avokaado poes kuhjast "ripe, ready to consume", ning käia augud oma kahte sokipaari, ühte sukkpüksipaari ja kui täna hommikul puhtad sokid jalga vedasin, avastasin, et ühes neist olid KA augud.
Aga kõik muu on hästi.
Amanda (mu õhetus on kindlalt rare british sun-ist) oli tore. Eile käisime akvaariumis, kus oli maailma kõige nunnum kärssninaga merekilpkonn Herman, keda vaatasin kindlasti oma veerand tundi, kuskil viis-kuus-kaheksa dauni oma vanemate või hooldajatega ekskursioonil ning ma suhtlesin nendega (sest nad pöördusid mu poole), surusin ühe kätt, sest tal oli sünnipäev, ja natuke tundsin suhtlemiskoormust - kuni sisse valgus umbes 100 teismelist prantsuse turisti ja sain aru, KUI toredad, KUI vaiksed ja leebed need daunid ikka olid.
Siis käisime rannas. Kogu Brightoni rand koosneb kividest, miljonitest pisikestest kividest, mis tekitavad lainete tagasi tõmbudes omamoodi häält ja millele paljajalu astuda on piinav, mõned inimesed ujusid. Ma katsusin vett - KURADI külm, ent ilmselt on ka siin soe suvepäev vaja kohe ära kasutada, ei tea, millal jälle saab - ja seejärel olime pargis.
Kohvimüüja tolles pargis, mille ääres muuseas oli täiesti tasuta kemps, küsis esmalt mu vasaku käe tätoveeringu kohta (ja siis me õestusime hinges, sest tal on parema käe keskmisel sõrmel "humans", et fakki oleks selgem näidata), sai seletuse ka parema käe omale (sest Murca, erinevalt minust, on sotsiaalne) ja tagatipuks demonstreerisin talle ka oma selga.
Ta ütles, et väga lahe, talle tõesti meeldib, ooh.
Olen rahul.
Lisaks küsis ta, kas me oma päevituse saime lihtsalt tänaval kõndides ja Murca ütles, et eih, käisime rannas. Siis ta - kahvatu ja kaunis ja pisike - ütles, et pole NIII kade.
Kuigi kodus - eee ... majutuskodus? - mõtlesin, et mille peale? Et ta ei õhetagi päikesest? Mis see kerge põletus on hea seisund v?
Maailm on kummaline ja mitmekesine!
Siin on nii ILUS!!! Appi. Neile kindlasti tunduks samamoodi ajuvabalt ilus eestlaslik avarus, aga ma olen täiesti sillas sellest, kuidas kõik on pisike, trepid kitsad, uksed samuti, isegi kuramuse vann on sügav ja kitsas! ning ometi on vajalik ära mahutatud, kaunis ja tilluke.
Mu poeg ei ole kaks päeva koolis käinud. (Stuudium ütleb.)
Ta tahtis jääda üksi koju, selle asemel, et elada oma õega koos mu ema juures, ja ma lubasin, sest no 11 - millal veel? Aga kodus uurin järgi, et mis värk, miks ta kooli ei läinud, haige v?
Aga kui kunagi veel Brightonisse peaksin sattuma, oleksin siin vähem "api, õudne, võõras, kõik on uus, api". Saaksin juba aru, kus mis umbes on ja kuidas paigast paika saab.
Minu "võõra maa programm" on 2/3 täidetud: tahan sõita ühistranspordiga (tehtud), käia miskis loomaaias või muus loomadega seotud kohas (tehtud) ja süüa kohalikku jäätist.
Vat jäätist ma pole siin söönud.
Vaatab, kas tuleb isu veel peale või jääb seekord tegemata.
Aga boonusena sõin fish'n'chipsi, sain ära öeldud võõrustajatele, et Mirjam is the social one, I'm the authistic one, nii et see on tehtud, ja teist korda duši all käinud, panin vaiba vanniservale kuivama tagasi. Milliseks käitumiseks meid algul instrueeriti.
Esimesel korral unustasin, vajadus meenus järgmisel hommikul.
Nii et noh - edukas rännak vist.
Vaatab nüüd veel, et lennukist maha ei jääks.
Väga bright. On selge ning särab, siin on umbes sama soe kui Eestis praegu, aga kuna oleme ikkagi LÕUNAS, on päike hammustavam ja eile õnnestus korjata õhetus käsivartele, dekolteele ja õlgadele. Mul õnnestus samuti osta aluspüksid (puuvill, 4 paari 2 naela eest), mis on mulle suured (mida pole iial juhtunud, sest tagumik kahtlemata on mu ülejäänud kehaga võrreldes lopsakas - ja kaunis), aga siiski mitte appi-kukub-alla-ei-saa-kanda-suured, osta toores avokaado poes kuhjast "ripe, ready to consume", ning käia augud oma kahte sokipaari, ühte sukkpüksipaari ja kui täna hommikul puhtad sokid jalga vedasin, avastasin, et ühes neist olid KA augud.
Aga kõik muu on hästi.Amanda (mu õhetus on kindlalt rare british sun-ist) oli tore. Eile käisime akvaariumis, kus oli maailma kõige nunnum kärssninaga merekilpkonn Herman, keda vaatasin kindlasti oma veerand tundi, kuskil viis-kuus-kaheksa dauni oma vanemate või hooldajatega ekskursioonil ning ma suhtlesin nendega (sest nad pöördusid mu poole), surusin ühe kätt, sest tal oli sünnipäev, ja natuke tundsin suhtlemiskoormust - kuni sisse valgus umbes 100 teismelist prantsuse turisti ja sain aru, KUI toredad, KUI vaiksed ja leebed need daunid ikka olid.
Siis käisime rannas. Kogu Brightoni rand koosneb kividest, miljonitest pisikestest kividest, mis tekitavad lainete tagasi tõmbudes omamoodi häält ja millele paljajalu astuda on piinav, mõned inimesed ujusid. Ma katsusin vett - KURADI külm, ent ilmselt on ka siin soe suvepäev vaja kohe ära kasutada, ei tea, millal jälle saab - ja seejärel olime pargis.
Kohvimüüja tolles pargis, mille ääres muuseas oli täiesti tasuta kemps, küsis esmalt mu vasaku käe tätoveeringu kohta (ja siis me õestusime hinges, sest tal on parema käe keskmisel sõrmel "humans", et fakki oleks selgem näidata), sai seletuse ka parema käe omale (sest Murca, erinevalt minust, on sotsiaalne) ja tagatipuks demonstreerisin talle ka oma selga.
Ta ütles, et väga lahe, talle tõesti meeldib, ooh.
Olen rahul.
Lisaks küsis ta, kas me oma päevituse saime lihtsalt tänaval kõndides ja Murca ütles, et eih, käisime rannas. Siis ta - kahvatu ja kaunis ja pisike - ütles, et pole NIII kade.
Kuigi kodus - eee ... majutuskodus? - mõtlesin, et mille peale? Et ta ei õhetagi päikesest? Mis see kerge põletus on hea seisund v?
Maailm on kummaline ja mitmekesine!
Siin on nii ILUS!!! Appi. Neile kindlasti tunduks samamoodi ajuvabalt ilus eestlaslik avarus, aga ma olen täiesti sillas sellest, kuidas kõik on pisike, trepid kitsad, uksed samuti, isegi kuramuse vann on sügav ja kitsas! ning ometi on vajalik ära mahutatud, kaunis ja tilluke.
Mu poeg ei ole kaks päeva koolis käinud. (Stuudium ütleb.)
Ta tahtis jääda üksi koju, selle asemel, et elada oma õega koos mu ema juures, ja ma lubasin, sest no 11 - millal veel? Aga kodus uurin järgi, et mis värk, miks ta kooli ei läinud, haige v?
Aga kui kunagi veel Brightonisse peaksin sattuma, oleksin siin vähem "api, õudne, võõras, kõik on uus, api". Saaksin juba aru, kus mis umbes on ja kuidas paigast paika saab.
Minu "võõra maa programm" on 2/3 täidetud: tahan sõita ühistranspordiga (tehtud), käia miskis loomaaias või muus loomadega seotud kohas (tehtud) ja süüa kohalikku jäätist.
Vat jäätist ma pole siin söönud.
Vaatab, kas tuleb isu veel peale või jääb seekord tegemata.
Aga boonusena sõin fish'n'chipsi, sain ära öeldud võõrustajatele, et Mirjam is the social one, I'm the authistic one, nii et see on tehtud, ja teist korda duši all käinud, panin vaiba vanniservale kuivama tagasi. Milliseks käitumiseks meid algul instrueeriti.
Esimesel korral unustasin, vajadus meenus järgmisel hommikul.
Nii et noh - edukas rännak vist.
Vaatab nüüd veel, et lennukist maha ei jääks.
pühapäev, 13. mai 2018
Patoloogiliselt vaprana ma ikka ronin reisima vahel
Tegin avastuse.
Ääretult ilmne, kui ära märgata ja sõnastada, kuid ma polnud seda iial varem teinud.
Ma polnud seda iial varem teinud. Nagu - mis ma olen, 38? Ja NÜÜD siis ...
Ilming ise on mulle väga tuttav: kui on palju teha, palju muljeid, palju liikumist, ma ei taha tavalisest rohkem süüa - mis oleks nagu loogiline, eks, kuluv energia jms.
Tahan hoopis vähem.
Phmt mulle jätkub, kui otsene nälg eemal hoida. Mitte, et ma ei luba endale või isegi, et pole hetke toitu manustada, kuigi isu oleks - ei, ma olen lauas ja võtan ühe röstsaia. Teist no ei jaksa. Söön seda ühte ka sama aja, mis söögikaaslane kolmele saiale kulutab.
Alati on nii olnud. Larpid - söön väga vähe. Kõik matkad, reisid, suured sündmused - söön väga vähe. Kuna elasin usus, et olen liiga paks, tegin selle arvestusega isegi täiesti hulle rännakuid (jah, mina olingi see inimene, kes läks allakahekümnesena, seljakott seljas, raha umbes nii palju, et kaks liitrist jogurtit osta, isegi korraliku magamiskotita Eesti peale luusima ja siis pani öösel lõkkes teki põlema, sest no ainsaks soojusallikaks olevale tulele oli vaja nii ligi end pressida kui võimalik), et siis nagunii eriti süüa ei taha.
Ei tahtnud ka, aga need kogemused olid piisavalt ebameeldivad, et pärast kolmandat matka enam selliseid asju ette ei võtnud.
Aga ma ei pannud seda kunagi konteksti kuni eilseni, kus ma lennureisi, rongisõidu ja Brightoni öömaja leidmise (pool tundi jalgsirännakut võõras linnas) elasin üle kolme M&M-i, 5 rosina, 5 kõrvitsaseemne ja ühe suurema šokolaadikommi peal. Ja täna olen söönud ühe röstsaia avokaado ja brie'ga, pisikese portsu kanamaksasid, 2 banaani ja 50 grammi salaamit.
Ei, kolm kirsstomatit oli ka.
Mõtlen, et ühe banaani vist võiks veel süüa.
Aga phmt: kõikvõimalike energiat nõudvate sündmuste ajal ma söön väga vähe.
Muidugi!
Sest mul tekib info üledoos, aga toit on ju info. Maitsed, tekstuurid, lõhnad - kõik on teave, mida aju peab protsessima.
Seepärast mul siis vahepeal 3 aastat oligi asi isu koha pealt kehv ja harjusin sellega isegi ära - infohaldusvõime oli ju väga piiratud! Seepärast kõik inforikkad sündmused on mulle allavõtmispotentsiaaliga, kuigi võivad olla söömispühadena tuntud - kodus, jah, ma söön ka tublisti jõulude või jaanide ajal, ent kui tähistan kuskil uues kohas, see ei ole teema.
Muidugi arvasin, et "kõik on ju sellised", ikka imestasin selle üle, et tähistatakse tähtpäevi mingites majutuskohtades või peomajades ja siis on sitaks toitu - kes krt tahab süüa võõras kohas paljude inimeste keskel, kui vahele on veel mingid tegevused ka ette nähud?!
Ent võtsin omaks, et selline tava on, olgu, las siis olla.
Ei mõelnud, et mina olen teistsugune kui tavaline oleks, vaid lihtsalt tava on ajuvaba.
A muidu on Brighton imeline. Esiteks on NII ILUS kõik, linn on künkaid täis, vaade on üha kas üles või alla, majad ehitatud arvestusega, et kallak ju, need pisikesed eesaiad, need muinasjutumajad, kõik see rohelus, mis meil vast kahe nädala pärast lokkab, nii palju täiesti tundmatuid taimi ja kõik õitsevad!
Ning lõhnavad.
Teiseks on me öömaja ühes neist muinasjutumajadest (ridamaja, kus on 20 blokki! MIDA?!), millel on 30 ruutmeetrit aeda, kuhu on mahtunud leivaahi, voolava veega sull-purskkaev, laud-toolid, pesunöör, üks puu ja terve lillepottides kasvav lilled-ja-maitseroheline aiandus. Peavad seda kodumajutust vanapaar - no nad peavad üsna eakad olema, nende vanim laps olevat 51 - kelledest naine on esinev tantsija ja mees leivaküpsetamise - siinse heleda leiva - entusiast ja kui me avaldasime hämmingut, et ta näeb nii hea välja, ei oleks küll arvanud, et neil viikümneaastane laps on, mees naeris nagu gnoom: "Jah, ma olen tegelikult 43 aastane, lihtsalt mul on väga raske elu olnud!"
Hommikusöök, mille tema ja Murca tegid, oli ka väga hea, aga seda sõi Murca kolm korda rohkem, sest noh - mul on reisimuljete üleküllus.
Homme siis kontsert.
Ma põnevil ei jaksa olla - kõik on teistmoodi ja unenäoline - aga uudishimulik siiski.
Ääretult ilmne, kui ära märgata ja sõnastada, kuid ma polnud seda iial varem teinud.
Ma polnud seda iial varem teinud. Nagu - mis ma olen, 38? Ja NÜÜD siis ...
Ilming ise on mulle väga tuttav: kui on palju teha, palju muljeid, palju liikumist, ma ei taha tavalisest rohkem süüa - mis oleks nagu loogiline, eks, kuluv energia jms.
Tahan hoopis vähem.
Phmt mulle jätkub, kui otsene nälg eemal hoida. Mitte, et ma ei luba endale või isegi, et pole hetke toitu manustada, kuigi isu oleks - ei, ma olen lauas ja võtan ühe röstsaia. Teist no ei jaksa. Söön seda ühte ka sama aja, mis söögikaaslane kolmele saiale kulutab.
Alati on nii olnud. Larpid - söön väga vähe. Kõik matkad, reisid, suured sündmused - söön väga vähe. Kuna elasin usus, et olen liiga paks, tegin selle arvestusega isegi täiesti hulle rännakuid (jah, mina olingi see inimene, kes läks allakahekümnesena, seljakott seljas, raha umbes nii palju, et kaks liitrist jogurtit osta, isegi korraliku magamiskotita Eesti peale luusima ja siis pani öösel lõkkes teki põlema, sest no ainsaks soojusallikaks olevale tulele oli vaja nii ligi end pressida kui võimalik), et siis nagunii eriti süüa ei taha.
Ei tahtnud ka, aga need kogemused olid piisavalt ebameeldivad, et pärast kolmandat matka enam selliseid asju ette ei võtnud.
Aga ma ei pannud seda kunagi konteksti kuni eilseni, kus ma lennureisi, rongisõidu ja Brightoni öömaja leidmise (pool tundi jalgsirännakut võõras linnas) elasin üle kolme M&M-i, 5 rosina, 5 kõrvitsaseemne ja ühe suurema šokolaadikommi peal. Ja täna olen söönud ühe röstsaia avokaado ja brie'ga, pisikese portsu kanamaksasid, 2 banaani ja 50 grammi salaamit.
Ei, kolm kirsstomatit oli ka.
Mõtlen, et ühe banaani vist võiks veel süüa.
Aga phmt: kõikvõimalike energiat nõudvate sündmuste ajal ma söön väga vähe.
Muidugi!
Sest mul tekib info üledoos, aga toit on ju info. Maitsed, tekstuurid, lõhnad - kõik on teave, mida aju peab protsessima.
Seepärast mul siis vahepeal 3 aastat oligi asi isu koha pealt kehv ja harjusin sellega isegi ära - infohaldusvõime oli ju väga piiratud! Seepärast kõik inforikkad sündmused on mulle allavõtmispotentsiaaliga, kuigi võivad olla söömispühadena tuntud - kodus, jah, ma söön ka tublisti jõulude või jaanide ajal, ent kui tähistan kuskil uues kohas, see ei ole teema.
Muidugi arvasin, et "kõik on ju sellised", ikka imestasin selle üle, et tähistatakse tähtpäevi mingites majutuskohtades või peomajades ja siis on sitaks toitu - kes krt tahab süüa võõras kohas paljude inimeste keskel, kui vahele on veel mingid tegevused ka ette nähud?!
Ent võtsin omaks, et selline tava on, olgu, las siis olla.
Ei mõelnud, et mina olen teistsugune kui tavaline oleks, vaid lihtsalt tava on ajuvaba.
 |
| Seda tüüpi majad |
A muidu on Brighton imeline. Esiteks on NII ILUS kõik, linn on künkaid täis, vaade on üha kas üles või alla, majad ehitatud arvestusega, et kallak ju, need pisikesed eesaiad, need muinasjutumajad, kõik see rohelus, mis meil vast kahe nädala pärast lokkab, nii palju täiesti tundmatuid taimi ja kõik õitsevad!
Ning lõhnavad.
Teiseks on me öömaja ühes neist muinasjutumajadest (ridamaja, kus on 20 blokki! MIDA?!), millel on 30 ruutmeetrit aeda, kuhu on mahtunud leivaahi, voolava veega sull-purskkaev, laud-toolid, pesunöör, üks puu ja terve lillepottides kasvav lilled-ja-maitseroheline aiandus. Peavad seda kodumajutust vanapaar - no nad peavad üsna eakad olema, nende vanim laps olevat 51 - kelledest naine on esinev tantsija ja mees leivaküpsetamise - siinse heleda leiva - entusiast ja kui me avaldasime hämmingut, et ta näeb nii hea välja, ei oleks küll arvanud, et neil viikümneaastane laps on, mees naeris nagu gnoom: "Jah, ma olen tegelikult 43 aastane, lihtsalt mul on väga raske elu olnud!"
Hommikusöök, mille tema ja Murca tegid, oli ka väga hea, aga seda sõi Murca kolm korda rohkem, sest noh - mul on reisimuljete üleküllus.
 |
| Seda tüüpi aiad |
Ma põnevil ei jaksa olla - kõik on teistmoodi ja unenäoline - aga uudishimulik siiski.
reede, 11. mai 2018
Taevalik armastus
Täitsa juhuslikult, rääkides (kirjutades), kuidas mul on nüüd nii palju vähem stressi, taipasin, miks kirglikult oma tahtmise tegemise poolt olen.
Muidugi.
"Nii peaks", "nii oleks hea", "nii ma kindlasti ei jäta halba muljet", "nii loetakse õigeks" kogu aeg peas ja otsustamissurvena kurnas mu meeletult ära. Ma ei teinud pea kunagi, mida tahtsin, aina õigeid asju, õigeid valikuid, õigeid asju. Kogu kuradi aeg igas kuradi märkamatuimaski eluvaldkonnas.
Kas ma peaks end naistearsti juurde mineku eel raseerima? Vist ikka, mis ta muidu mõtleb! Pesin end veel samas majas kempsus ka veel - igaks juhuks.
Loomulikult puhtad terved kaunid aluspüksid, sest võibolla ta näeb neid, kui end paljaks võtan.
Kas see söök praegusel kellaajal teeb mind paksuks? Äkki ikka ei tohiks? Kindlasti ei tohi, sel ajal ei tohiks üldse süüa, saati veel pelmeene! Ma küll nii hirmsasti tahan ... ja siis kas murdusin või mitte, aga mootor igatahes ei olnud eal "teen, sest tahan", vaid "ÕIGE oleks teha sedasi".
Kas ma peaks kaenlaaluseid raseerima? Kas see pluus on liiga läbipaistev? Ema asi on ikka oma lapse esinemisi vaadata ja lapsevanemate koosolekul käia. Kas kaks päeva järjest sama sokipaari kõlbab kanda? Kas see köhasiirup on looduslikult kõige puhtam saadaolevatest? Valgu ja süsivesikute tasakaalu järgi ei ole ju makaronid mõistlik toit, mis siis, et odavad ja mu lastele hirmsasti maitsevad ...
Pean lastega rohkem tegelema, pean rohkem koristama, pean rohkem trenni tegema, pean rohkem magama, pean koolitöid tegema, pean kirjutama, pean selleks ja selleks sündmuseks ette valmistama, pean alla võtma, pean need ja need lubatud (mingi muu kasutegurita kui "a ma ütsin, et teen") tööd ära tegema, pean end veel paremini ohjama, ikka kipun tunnete põhjal tegutsema, aga see ei ole ju ÕIGE ...
Seda tegelt ei peaks mainimagi, et isegi ei MÕELNUD, et võiksin mõnd teise naise meest enda poole meelitada, sest sääraselt toimisin juba oma sisetunde pealt - aga see oli ju ka ÕIGE, onju? Tegin aina ja ainult Õigesti.
Ja oleks mul MIDAGI sellest siis kasu olnud! Nagu midagigigigigi! Et teed Õigeid Asju ja siis saad preemia?
Ei.
Ohverdasin end sajaga kogu aeg, tõmbasin oma tahtmised nii kokku, et neid ei olnud enam nähagi - ja mis ma sain?
Jalaga.
Sa oled ikka nii isekas.
Maivõi.
Ikka veel olen selles hämmingus ja tunnen jubedust, KUI julmad inimesed olla võivad. Ning ega nad siis meelega, eks ole - neil olid head kavatsused ja omast arust head nõuanded ja ma läksin pooleks koorma all, üritades teha kõike, mida PEAB, ON VAJA, nõnda on ÕIGE.
Kuidas siis sedasi? Et näitadki oma armastust inimeselt nii palju nõudes, et ta läheb tükkideks? Mis kuradi armastus see on?!
Eestlase armastus?
Muidugi.
"Nii peaks", "nii oleks hea", "nii ma kindlasti ei jäta halba muljet", "nii loetakse õigeks" kogu aeg peas ja otsustamissurvena kurnas mu meeletult ära. Ma ei teinud pea kunagi, mida tahtsin, aina õigeid asju, õigeid valikuid, õigeid asju. Kogu kuradi aeg igas kuradi märkamatuimaski eluvaldkonnas.
Kas ma peaks end naistearsti juurde mineku eel raseerima? Vist ikka, mis ta muidu mõtleb! Pesin end veel samas majas kempsus ka veel - igaks juhuks.
Loomulikult puhtad terved kaunid aluspüksid, sest võibolla ta näeb neid, kui end paljaks võtan.
Kas see söök praegusel kellaajal teeb mind paksuks? Äkki ikka ei tohiks? Kindlasti ei tohi, sel ajal ei tohiks üldse süüa, saati veel pelmeene! Ma küll nii hirmsasti tahan ... ja siis kas murdusin või mitte, aga mootor igatahes ei olnud eal "teen, sest tahan", vaid "ÕIGE oleks teha sedasi".
Kas ma peaks kaenlaaluseid raseerima? Kas see pluus on liiga läbipaistev? Ema asi on ikka oma lapse esinemisi vaadata ja lapsevanemate koosolekul käia. Kas kaks päeva järjest sama sokipaari kõlbab kanda? Kas see köhasiirup on looduslikult kõige puhtam saadaolevatest? Valgu ja süsivesikute tasakaalu järgi ei ole ju makaronid mõistlik toit, mis siis, et odavad ja mu lastele hirmsasti maitsevad ...
Pean lastega rohkem tegelema, pean rohkem koristama, pean rohkem trenni tegema, pean rohkem magama, pean koolitöid tegema, pean kirjutama, pean selleks ja selleks sündmuseks ette valmistama, pean alla võtma, pean need ja need lubatud (mingi muu kasutegurita kui "a ma ütsin, et teen") tööd ära tegema, pean end veel paremini ohjama, ikka kipun tunnete põhjal tegutsema, aga see ei ole ju ÕIGE ...
Seda tegelt ei peaks mainimagi, et isegi ei MÕELNUD, et võiksin mõnd teise naise meest enda poole meelitada, sest sääraselt toimisin juba oma sisetunde pealt - aga see oli ju ka ÕIGE, onju? Tegin aina ja ainult Õigesti.
Ja oleks mul MIDAGI sellest siis kasu olnud! Nagu midagigigigigi! Et teed Õigeid Asju ja siis saad preemia?
Ei.
Ohverdasin end sajaga kogu aeg, tõmbasin oma tahtmised nii kokku, et neid ei olnud enam nähagi - ja mis ma sain?
Jalaga.
Sa oled ikka nii isekas.
Maivõi.
Ikka veel olen selles hämmingus ja tunnen jubedust, KUI julmad inimesed olla võivad. Ning ega nad siis meelega, eks ole - neil olid head kavatsused ja omast arust head nõuanded ja ma läksin pooleks koorma all, üritades teha kõike, mida PEAB, ON VAJA, nõnda on ÕIGE.
Kuidas siis sedasi? Et näitadki oma armastust inimeselt nii palju nõudes, et ta läheb tükkideks? Mis kuradi armastus see on?!
Eestlase armastus?
neljapäev, 10. mai 2018
Enam ei jõua
Olgu, nüüd on taas veidi parem olla.
Laupäevast saati on peavalud käinud vaheldumisi meeletu nõrkusega, inimestel internetis ei olnud õigus, IKKA ei olnud õigus, IKKA VEEL eksisid, sõbraga läksin tülli, leppisime, aga asja käigus paljastasin ka endale ootamatuid tõdesid ja VALUS, ja appi, maailma muuta ei saa, miks ma üldse olemas olen?!
Täiega jube, et olen halval hetkel teiste inimeste suhtes umbes 44 korda leebem kui enda. Et isik X ei muuda maailma ära? Ega isegi Eesti metsandust?
Aga miks ta peakski? Ta on ju nii tore!
Aga mina enda meelest peaksin ikka maailma muutma, et omada õigust selle kera pinna peal veidi ruumi võtta.
Muide, seepärast vihastan end siniseruuduliseks, kui tulevad igast ebapärlikarbid mu puudustele viitama - mis te arvate, et ma pole niimoodi arvanud v? Halbadel hetkedel usun seda ja seda ja seda ka veel!
Lihtsalt on adekvaatsemad ajad samuti. Nüüd, pärastrongi, juba üpris pikad järjest, kus ei arvagi enam, et mis nüüd mina, minu elu on ju nii kerge old, minu valud ei maksa midagi - vaid hindan ennast nagu ma hindan teisi. Samadel kaaludel.
Nojah, ja täna olen natu jälle need üldkaalud kätte saanud ja see eraldi ja ainult mulle kuuluv "sa oled alati liiga kergekaaluline ja tähtsusetu ja mitte miski (ja liiga paks)" kaal on jälle kõrvale pandud. Isegi taustamõte "maailm ei märka, et püüan talle hea olla, hulk inimesi võtab mu tegevust hoopis kahjustavana, mind võiks üldse mitte olla, teeks üldise rõõmu osas õigupoolest vist sama välja" on taandunud.
See oli eile kirjutatud. Täna ...
Täna olen vastukaaluks vihane. Jap, varahommikul. Jap, mitte midagi pole sel hommikul juhtunud, mis mu pahameelt natukenegi arusaadavaks teeks. Lihtsalt nagu --- MINA ka ei tee hästi, ei ole hea, ei ole oivaline? Nagu --- KES siis teeb ja on?!
Minge persse teie kõik, kes sedasi arvavad.
Enda omasse, mhmh.
Homme lähen Inglismaale. Esimest korda elus. Amanda kontserdile.
Mu reisivalmiduse saab kokku võtta sõnadega "loodetavasti väga jube pole". Ent natuke elevust on siiski ka. Teemal "mismaselgapanen".
Mu meelest too oleb hea teema. Kõik mured saab uputada mõtete sisse: kleit see või kleit too või äkki hoops see seelik ja maika? Kingad või ketssaapad? Millised sukad või sukkpüksid?
On kergem kohe.
Praegu on ikka väga vaja, et kergem oleks.
Oh, tegelt saan seda ka tänase arstivisiidi eel mõelda ju! Mismaselgapanen on ikka mõnus!
Haaremipüksid ja maika kõlavad hästi.
Sain oma poja käest rahulolematut tagasisidet kaks korda. Et miks ma tal nii kaua magada lasksin, hoopis mõnusam on korraks varem ärgata ja siis 15 minutit veel uinuda. Ja kuhu ma tema inglise keeleks kirjutatud retsepti panin - kusjuures ta pani asju kooliks kokku täpselt sealt retsepti kõrvalt neid võttes.
Kui ma naerataksin ja tema vastu lahke oleksin vastu, oleks ta rõõmsam jne, aga mul praegu on selgelt tunne, et ma ei jaksa enam anda. Andke mulle vahepeal ka! Isegi kui vihkan kogu maailma. Isegi kui teen kõike valesti.
Ma lihtsalt ... ei jaksa.
Laupäevast saati on peavalud käinud vaheldumisi meeletu nõrkusega, inimestel internetis ei olnud õigus, IKKA ei olnud õigus, IKKA VEEL eksisid, sõbraga läksin tülli, leppisime, aga asja käigus paljastasin ka endale ootamatuid tõdesid ja VALUS, ja appi, maailma muuta ei saa, miks ma üldse olemas olen?!
Täiega jube, et olen halval hetkel teiste inimeste suhtes umbes 44 korda leebem kui enda. Et isik X ei muuda maailma ära? Ega isegi Eesti metsandust?
Aga miks ta peakski? Ta on ju nii tore!
Aga mina enda meelest peaksin ikka maailma muutma, et omada õigust selle kera pinna peal veidi ruumi võtta.
Muide, seepärast vihastan end siniseruuduliseks, kui tulevad igast ebapärlikarbid mu puudustele viitama - mis te arvate, et ma pole niimoodi arvanud v? Halbadel hetkedel usun seda ja seda ja seda ka veel!
Lihtsalt on adekvaatsemad ajad samuti. Nüüd, pärastrongi, juba üpris pikad järjest, kus ei arvagi enam, et mis nüüd mina, minu elu on ju nii kerge old, minu valud ei maksa midagi - vaid hindan ennast nagu ma hindan teisi. Samadel kaaludel.
Nojah, ja täna olen natu jälle need üldkaalud kätte saanud ja see eraldi ja ainult mulle kuuluv "sa oled alati liiga kergekaaluline ja tähtsusetu ja mitte miski (ja liiga paks)" kaal on jälle kõrvale pandud. Isegi taustamõte "maailm ei märka, et püüan talle hea olla, hulk inimesi võtab mu tegevust hoopis kahjustavana, mind võiks üldse mitte olla, teeks üldise rõõmu osas õigupoolest vist sama välja" on taandunud.
See oli eile kirjutatud. Täna ...
Täna olen vastukaaluks vihane. Jap, varahommikul. Jap, mitte midagi pole sel hommikul juhtunud, mis mu pahameelt natukenegi arusaadavaks teeks. Lihtsalt nagu --- MINA ka ei tee hästi, ei ole hea, ei ole oivaline? Nagu --- KES siis teeb ja on?!
Minge persse teie kõik, kes sedasi arvavad.
Enda omasse, mhmh.
Homme lähen Inglismaale. Esimest korda elus. Amanda kontserdile.
Mu reisivalmiduse saab kokku võtta sõnadega "loodetavasti väga jube pole". Ent natuke elevust on siiski ka. Teemal "mismaselgapanen".
Mu meelest too oleb hea teema. Kõik mured saab uputada mõtete sisse: kleit see või kleit too või äkki hoops see seelik ja maika? Kingad või ketssaapad? Millised sukad või sukkpüksid?
On kergem kohe.
Praegu on ikka väga vaja, et kergem oleks.
Oh, tegelt saan seda ka tänase arstivisiidi eel mõelda ju! Mismaselgapanen on ikka mõnus!
Haaremipüksid ja maika kõlavad hästi.
Sain oma poja käest rahulolematut tagasisidet kaks korda. Et miks ma tal nii kaua magada lasksin, hoopis mõnusam on korraks varem ärgata ja siis 15 minutit veel uinuda. Ja kuhu ma tema inglise keeleks kirjutatud retsepti panin - kusjuures ta pani asju kooliks kokku täpselt sealt retsepti kõrvalt neid võttes.
Kui ma naerataksin ja tema vastu lahke oleksin vastu, oleks ta rõõmsam jne, aga mul praegu on selgelt tunne, et ma ei jaksa enam anda. Andke mulle vahepeal ka! Isegi kui vihkan kogu maailma. Isegi kui teen kõike valesti.
Ma lihtsalt ... ei jaksa.
pühapäev, 6. mai 2018
Asjad ja inimesed
Oo, näedsa, inimestega suhtlemine pole mitte mahavisatud aeg!
Jälle avastasin, et Kõik Ei Ole Nagu Mina.
Teema hakkas hargnema sealt, et olin väsinud ja kuna siis on mul pidurid nõrgemad, ei olnud mu ainus reaktsioon "suur inimene, ise tead, mis teed", vaid avaldasin valjuhäälselt imestust, et krt, kodanik, kelle majapidamises elab kaks inimest, mõtleb kolmanda televiisori soetamise peale.
Mul oli ikka väga tugev WTF?!?!?!
Kusjuures kui nende kahe inimese peale on kaks ja pool korrust maja, ei olnud ometi muud kohta, kuhu äraväsinud mind magama saanuks panna, kui elutoa nahkdiivan, kus end väga krõnksu tõmmates sain külili olla, aga pikkuselt see küll pikutamiseks ei sobinud.
See ei ole etteheide, aga on tohutu hämmeldus.
Et kui minu jaoks on asjad inimeste jaoks ja igal sajal juhul sajast ma mõtlen, kuidas neid paremini võimalikult rohkemate inimeste jaoks ära kasutada, on nende juures maja asju täis ja siis need ... seisavad.
Jõulupiparkoogid (ma tean, millal need tekkisid, mina tegin nimelt) püsivad kausis maikuuni ja ühe mitteminutehtud tsellofaanis piparkoogi kohta öeldi mu pojale, et ära seda ära söö (wtf! nad peaks RÕÕMSAD ju olema, et keegi sööb nende kaugelt üle aja seisnud maiustused ära?!)
Ja siis me rääkisime temaga.
Teemal "asjad ja inimesed".
Mulle meenusid igasugused võimalikud ja võimatud juhtumid ajaloost, kus ilmnes, kuidas ma suhtun asjadesse ja inimestesse hoopis teistmoodi, kui paljud teised.
(Jaa, minu moodi suhtujaid on ka. Mis, ka minul on sõpru, näiteks!)
Teistmoodi-inimeste suhtumise kokkuvõtmiseks sobib tema öeldu väga, aga no kõik need "Sellepärast sa polegi mehele saanud, et sa oma ümbrustest ei hooli" ja aastaid takkajärgi meeldetuletatavad jubesegadused, mida keegi ukselt nägi, ja ise olen päev otsa kodus, kuidas ma siis laste mänguasju kokku ei saa korjatud-värgid tulevad muidugi ka kohe kaasa.
Elik kodanik, kes kaalus tõsimeeli koju veel ühe teleka hankimist, jutustas, kuidas talle meeldivad uued kaunid asjad, kuidas uut telefoni pakendist välja võttes on "Oh, nii ilus!"-tunne ja see tunne säilib, kuni telefoni ekraanile tekib esimene kriim. Mis üldse ei sega kasutamist, aga võtab tal hea tunde telefoni vaadates kohe maha.
Kuidas ta hoiab oma raamatuid hästi ja ei kortsuta pabereid just seepärast - et täiesti korras asi on ilus ja annab hea tunde.
Ja mul on absoluutselt vastupidi.
Mulle TÕESTI meeldibki rohkem, kui mu asjadest on näha ja tunda, et ma olen neid kasutanud, et raamatutes on toiduplekid ja riideid on parandatud. Sest mulle on see tunnistus, et olen olemas olnud, elanud, tegutsenud, mõelnud.
Uus asi ühegi kriimu või plekita on "ma pole seda puutunud, ok". Aga hästi hoitud asi ei ole mulle mitte "aww, ikka nii ilus", vaid "kas ma olen üldse olemas? Ma kasutan asja kaks aastat ja see näeb välja nagu kaks nädalat kasutatu, ma võin teha ja teha ja teha, aga et ma midagi muudaks, miski päriselt muutuks tänu mulle - unista edasi!"
Mulle PÄRISELT meeldivad vanad märkused raamatutes, allajoonimised, rasvaplekid, kahekorra leheküljeservad, mulle on armsamad mitu korda kantud sukkpüksid, suitsuauguga kleit (seda auku pole näha, kui hästi ei otsi, aga ma TEAN, et ta on seal), nõelutud koht tekikotil - see kuidagi teeb asjad minu omaks.
Või kui asjad on kellegi teise poolt täiskirjutatud, rasvaste näpujälgedega või Poeglapse püksid on minu poolt 4x nõelutud, sest ta on nende jalgevahe korduvalt lõhki käristanud, kui ma ostan kaltsukariideid, mulle ikka meeldib niiviisi tekkiv tunnetus.
Sest kõik see näitab, et elu käib, et maailm toimub, et asjad juhtuvad.
Tunne, et elus elatakse, mitte ei ole kõik muuseum või näitus, kuhu asjad kokku kogutakse ja siis on ... noh, mul ei ole isegi kena vaadata. Ausalt öelda.
Mul on õudne.
Nii palju asju, aga keegi ei kasuta! Sest kui kasutataks, see oleks ju näha ja tunda, onjo?
Appi!
Miks nii?!
Mulle meeldivad antikvariaatidest pärit raamatud, aga ma lähen pahuraks, kui ei ole näha, et antikvariaadist, kui on "nagu uus". Mulle meeldivad täissoditud ümbrispaberid ja kild-väljas nõud.
Mulle meeldivad vigastused asjadel, mis samal ajal ei riku nende funktionaalsust.
Phmt jah, mulle on muidugi oluline, et asi oleks funktsionaalne -
aga pea sama oluline on, et ta oleks individuaalne.
Kui asju kasutatakse, kui neid ei peeta tähtsateks, vaid tähtsad on inimesed, elu on, nagu ta minu arust olema peab. Aga kui inimeste asemel keskendutakse asjadele või rahale, on õudne, õudne, õudne. Miks maailm on selline, kas tõesti nii saama?!?!
Nüüd meenutan endale teadlikult, et maailm saab hakkama. Ma ei pea teda ära parandama. Ei ole minu asi, minu asi on elada endale parimat elu ja teised elavad enda omi.
Aga iga kord kui (enamasti siia võrgupäevikusse) tuleb "häh, sa üldse ei hooli inimestest, nt oma (olevatest või tulevatest) lastest, sest sa ju muidu hooliksid rohkem asjadest ja rahast!" mul on "KUIDAS te mitte millestki aru ei saa?!?! Mismoodi nii mööda üldse saab mõelda?!"
Jah, minu ettekujutus asjadest ja rahast on "head, et inimestel nende arvelt toredam elada oleks". Mind konkreetselt häirib, kui Asjad on eesmärk, Asjad on tähtsamad kui inimesed, Asja puhtus ja korralikkus tähtsam, kui inimese soov asja kasutades süüa, juua, kõhuli vedeleda ...
Ma ei saa aru sellest, et Asjad on iseenesest olulised.
Minu jaoks mängib rolli ainult see, et nad inimestele mõnusad kasutada on ja inimesed saavad neist võimalikult rohkem rõõmu. Aga rõõm puhtast ilusast asjast, mis on nagu uus, jääb mulle arusaamatuks, sest mina seda ei tunne.
Phmt on mulle võõras hirm "kõik läheb katki ja kulub, entroopia lõhub nii esemed kui inimesed", minu hirm on "mitte miski oluline ei teisene nagunii, maailma on lootusetu isegi natuke muuta, kõik seisab nagu klaasi taga ja lihtsalt ON."
Jälle avastasin, et Kõik Ei Ole Nagu Mina.
Teema hakkas hargnema sealt, et olin väsinud ja kuna siis on mul pidurid nõrgemad, ei olnud mu ainus reaktsioon "suur inimene, ise tead, mis teed", vaid avaldasin valjuhäälselt imestust, et krt, kodanik, kelle majapidamises elab kaks inimest, mõtleb kolmanda televiisori soetamise peale.
Mul oli ikka väga tugev WTF?!?!?!
Kusjuures kui nende kahe inimese peale on kaks ja pool korrust maja, ei olnud ometi muud kohta, kuhu äraväsinud mind magama saanuks panna, kui elutoa nahkdiivan, kus end väga krõnksu tõmmates sain külili olla, aga pikkuselt see küll pikutamiseks ei sobinud.
See ei ole etteheide, aga on tohutu hämmeldus.
Et kui minu jaoks on asjad inimeste jaoks ja igal sajal juhul sajast ma mõtlen, kuidas neid paremini võimalikult rohkemate inimeste jaoks ära kasutada, on nende juures maja asju täis ja siis need ... seisavad.
Jõulupiparkoogid (ma tean, millal need tekkisid, mina tegin nimelt) püsivad kausis maikuuni ja ühe mitteminutehtud tsellofaanis piparkoogi kohta öeldi mu pojale, et ära seda ära söö (wtf! nad peaks RÕÕMSAD ju olema, et keegi sööb nende kaugelt üle aja seisnud maiustused ära?!)
Ja siis me rääkisime temaga.
Teemal "asjad ja inimesed".
Mulle meenusid igasugused võimalikud ja võimatud juhtumid ajaloost, kus ilmnes, kuidas ma suhtun asjadesse ja inimestesse hoopis teistmoodi, kui paljud teised.
(Jaa, minu moodi suhtujaid on ka. Mis, ka minul on sõpru, näiteks!)
Teistmoodi-inimeste suhtumise kokkuvõtmiseks sobib tema öeldu väga, aga no kõik need "Sellepärast sa polegi mehele saanud, et sa oma ümbrustest ei hooli" ja aastaid takkajärgi meeldetuletatavad jubesegadused, mida keegi ukselt nägi, ja ise olen päev otsa kodus, kuidas ma siis laste mänguasju kokku ei saa korjatud-värgid tulevad muidugi ka kohe kaasa.
Elik kodanik, kes kaalus tõsimeeli koju veel ühe teleka hankimist, jutustas, kuidas talle meeldivad uued kaunid asjad, kuidas uut telefoni pakendist välja võttes on "Oh, nii ilus!"-tunne ja see tunne säilib, kuni telefoni ekraanile tekib esimene kriim. Mis üldse ei sega kasutamist, aga võtab tal hea tunde telefoni vaadates kohe maha.
Kuidas ta hoiab oma raamatuid hästi ja ei kortsuta pabereid just seepärast - et täiesti korras asi on ilus ja annab hea tunde.
Ja mul on absoluutselt vastupidi.
Mulle TÕESTI meeldibki rohkem, kui mu asjadest on näha ja tunda, et ma olen neid kasutanud, et raamatutes on toiduplekid ja riideid on parandatud. Sest mulle on see tunnistus, et olen olemas olnud, elanud, tegutsenud, mõelnud.
Uus asi ühegi kriimu või plekita on "ma pole seda puutunud, ok". Aga hästi hoitud asi ei ole mulle mitte "aww, ikka nii ilus", vaid "kas ma olen üldse olemas? Ma kasutan asja kaks aastat ja see näeb välja nagu kaks nädalat kasutatu, ma võin teha ja teha ja teha, aga et ma midagi muudaks, miski päriselt muutuks tänu mulle - unista edasi!"
Mulle PÄRISELT meeldivad vanad märkused raamatutes, allajoonimised, rasvaplekid, kahekorra leheküljeservad, mulle on armsamad mitu korda kantud sukkpüksid, suitsuauguga kleit (seda auku pole näha, kui hästi ei otsi, aga ma TEAN, et ta on seal), nõelutud koht tekikotil - see kuidagi teeb asjad minu omaks.
Või kui asjad on kellegi teise poolt täiskirjutatud, rasvaste näpujälgedega või Poeglapse püksid on minu poolt 4x nõelutud, sest ta on nende jalgevahe korduvalt lõhki käristanud, kui ma ostan kaltsukariideid, mulle ikka meeldib niiviisi tekkiv tunnetus.
Sest kõik see näitab, et elu käib, et maailm toimub, et asjad juhtuvad.
Tunne, et elus elatakse, mitte ei ole kõik muuseum või näitus, kuhu asjad kokku kogutakse ja siis on ... noh, mul ei ole isegi kena vaadata. Ausalt öelda.
Mul on õudne.
Nii palju asju, aga keegi ei kasuta! Sest kui kasutataks, see oleks ju näha ja tunda, onjo?
Appi!
Miks nii?!
Mulle meeldivad antikvariaatidest pärit raamatud, aga ma lähen pahuraks, kui ei ole näha, et antikvariaadist, kui on "nagu uus". Mulle meeldivad täissoditud ümbrispaberid ja kild-väljas nõud.
Mulle meeldivad vigastused asjadel, mis samal ajal ei riku nende funktionaalsust.
Phmt jah, mulle on muidugi oluline, et asi oleks funktsionaalne -
aga pea sama oluline on, et ta oleks individuaalne.
Kui asju kasutatakse, kui neid ei peeta tähtsateks, vaid tähtsad on inimesed, elu on, nagu ta minu arust olema peab. Aga kui inimeste asemel keskendutakse asjadele või rahale, on õudne, õudne, õudne. Miks maailm on selline, kas tõesti nii saama?!?!
Nüüd meenutan endale teadlikult, et maailm saab hakkama. Ma ei pea teda ära parandama. Ei ole minu asi, minu asi on elada endale parimat elu ja teised elavad enda omi.
Aga iga kord kui (enamasti siia võrgupäevikusse) tuleb "häh, sa üldse ei hooli inimestest, nt oma (olevatest või tulevatest) lastest, sest sa ju muidu hooliksid rohkem asjadest ja rahast!" mul on "KUIDAS te mitte millestki aru ei saa?!?! Mismoodi nii mööda üldse saab mõelda?!"
Jah, minu ettekujutus asjadest ja rahast on "head, et inimestel nende arvelt toredam elada oleks". Mind konkreetselt häirib, kui Asjad on eesmärk, Asjad on tähtsamad kui inimesed, Asja puhtus ja korralikkus tähtsam, kui inimese soov asja kasutades süüa, juua, kõhuli vedeleda ...
Ma ei saa aru sellest, et Asjad on iseenesest olulised.
Minu jaoks mängib rolli ainult see, et nad inimestele mõnusad kasutada on ja inimesed saavad neist võimalikult rohkem rõõmu. Aga rõõm puhtast ilusast asjast, mis on nagu uus, jääb mulle arusaamatuks, sest mina seda ei tunne.
Phmt on mulle võõras hirm "kõik läheb katki ja kulub, entroopia lõhub nii esemed kui inimesed", minu hirm on "mitte miski oluline ei teisene nagunii, maailma on lootusetu isegi natuke muuta, kõik seisab nagu klaasi taga ja lihtsalt ON."
kolmapäev, 2. mai 2018
Et te ka teaks
Olgu, see mentruatsioon küll oodatud ei olnud.
Mähhhhhhh!!!!
Määrimine läks üle natukeseks värskeks vereks, siis natuke rohkemaks, siis veel rohkemaks ja kui enam pesukaitsega toime ei tulnud, olin sunnitud tegema järelduse, et mkmm. Pole titat minus.
Kõva kolm tundi olin pettunud - aga kuna mul on sügaval sees, et loota ei tasu, nagunii saad vastu hambaid, enam ei ole.
No nii on.
Kõik.
Ma homme helistan ja küsin, kas oli midagi külmutusse panna, aga ausalt, ega ma sel teemal ka lootusrikas ole.
Pole siis pole, no nii on. Tegelt olekski imelik ühe korraga kõik korda saada =) Lapse saab pingutuseta kätte vaid siis, kui teda tegelt (eriti) ei tahagi, rusikareegel.
Elik: "Ära põe!"
Hämmastav, aga tõesti ei põe. Läks nii, läks. Vähemalt on mul juba kaks oivalist last! Eks varsti proovib jälle.
Ja noh, positiivse poole pealt: ma võin jälle suitsu teha, kui tahtmine on, mul ei ole kaksipidi mõtteid trenni tegemise ees (tegin ikka ka seni, aga no väga väikese koormusega) ja kui enda poolsurnuks kurnan (täna läks nii koristamisega), pole tunnet, et krt, kas ma nüüd SELLEpärast äkki ..?
Ei, täna ei old sellepärast, määrima hakkas ju juba enne, lihtsalt sattus sedasi.
Kõhulihaseid saan ka lebomalt teha, ei muretse.
Pole nagu põhjust muretseda enam, eks ole.
Kuigi tõsi on, et ega ma väga hüsteeriline muretseja pole nagunii. Läheb nii, läheb. Läheb teisiti, läheb. Läheb.
On see üleni seksistlik anekdoot, kuidas tänavaküsitlusel mehelt küsitakse, kui suur tõenäosus on, et talle homme New Yorgi 45. avenüül dinosaurus vastu tuleb. Mees väänutab nägu, ütleb, et ta pole ometi mingi tõenäosusteooria spetsialist, ta ei tea ju ...
"No umbes!" öeldakse.
Mees siis pakub, et 0.006%
Küsitakse sama naiselt.
"50%" vastab naine kohe.
"Kuidas ... kuidas 50????" kokutab küsitleja.
"Võibolla tuleb. Võibolla ei tule," vastab naine ja kõnnib edasi.
Vot ma olen tüüpiline naine selle loo järgi. Läheb nii, siis läheb. Ei lähe, ei lähe.
Keskmiste arvude järgi on see ja see tõenäoline?
Pff, kes meist see keskmine on?
Meie oleme need väga individuaalsed ühikud, kelle järgi keskmine paika pannakse, ja igas äärmuses on meile ruumi.
Mis ei tähenda, et mul ikkagi poleks korraga "vahet pole ju, võin kõike!" taas. Öösel arvutiga mängida, pikemat maad kui kilomeeter järjest joosta, palli pumbata.
Pall on küll täis, too sõber, kes KA mu lapse isaks hakata ei tahtnud, pumpas. Selgus, et selle pumbaga, millega mina oma lihased haigeks vajutasin, ei saagi. Too on rattapump, kuidagi hoopis teise konstruktsiooniga, mingi klapp teises kohas, mingi blablabla. Spetsiaalne pallipump meil kodus (maksis alla pooleteise euro vist) see-eest toimis. Veidi küll andis õhku ka tagasi välja, aga toimis.
Ergo - pall on põrgatatav.
Täitsa üllatav, et ma ei ole titasaamise ebaõnnestumisest rohkem häiritud. Aga mul ei ole tunnet, et nüüd ei saagi. Mul on tunne, et noh, natu visadust on vaja, aega läheb.
Aga olgem ausad - kui ma visa olla ei kavatseks, ma ju ei tahakski eriti!
Ent tahan. Oojaa, tahan.
Mähhhhhhh!!!!
Määrimine läks üle natukeseks värskeks vereks, siis natuke rohkemaks, siis veel rohkemaks ja kui enam pesukaitsega toime ei tulnud, olin sunnitud tegema järelduse, et mkmm. Pole titat minus.
Kõva kolm tundi olin pettunud - aga kuna mul on sügaval sees, et loota ei tasu, nagunii saad vastu hambaid, enam ei ole.
No nii on.
Kõik.
Ma homme helistan ja küsin, kas oli midagi külmutusse panna, aga ausalt, ega ma sel teemal ka lootusrikas ole.
Pole siis pole, no nii on. Tegelt olekski imelik ühe korraga kõik korda saada =) Lapse saab pingutuseta kätte vaid siis, kui teda tegelt (eriti) ei tahagi, rusikareegel.
Elik: "Ära põe!"
Hämmastav, aga tõesti ei põe. Läks nii, läks. Vähemalt on mul juba kaks oivalist last! Eks varsti proovib jälle.
Ja noh, positiivse poole pealt: ma võin jälle suitsu teha, kui tahtmine on, mul ei ole kaksipidi mõtteid trenni tegemise ees (tegin ikka ka seni, aga no väga väikese koormusega) ja kui enda poolsurnuks kurnan (täna läks nii koristamisega), pole tunnet, et krt, kas ma nüüd SELLEpärast äkki ..?
Ei, täna ei old sellepärast, määrima hakkas ju juba enne, lihtsalt sattus sedasi.
Kõhulihaseid saan ka lebomalt teha, ei muretse.
Pole nagu põhjust muretseda enam, eks ole.
Kuigi tõsi on, et ega ma väga hüsteeriline muretseja pole nagunii. Läheb nii, läheb. Läheb teisiti, läheb. Läheb.
On see üleni seksistlik anekdoot, kuidas tänavaküsitlusel mehelt küsitakse, kui suur tõenäosus on, et talle homme New Yorgi 45. avenüül dinosaurus vastu tuleb. Mees väänutab nägu, ütleb, et ta pole ometi mingi tõenäosusteooria spetsialist, ta ei tea ju ...
"No umbes!" öeldakse.
Mees siis pakub, et 0.006%
Küsitakse sama naiselt.
"50%" vastab naine kohe.
"Kuidas ... kuidas 50????" kokutab küsitleja.
"Võibolla tuleb. Võibolla ei tule," vastab naine ja kõnnib edasi.
Vot ma olen tüüpiline naine selle loo järgi. Läheb nii, siis läheb. Ei lähe, ei lähe.
Keskmiste arvude järgi on see ja see tõenäoline?
Pff, kes meist see keskmine on?
Meie oleme need väga individuaalsed ühikud, kelle järgi keskmine paika pannakse, ja igas äärmuses on meile ruumi.
Mis ei tähenda, et mul ikkagi poleks korraga "vahet pole ju, võin kõike!" taas. Öösel arvutiga mängida, pikemat maad kui kilomeeter järjest joosta, palli pumbata.
Pall on küll täis, too sõber, kes KA mu lapse isaks hakata ei tahtnud, pumpas. Selgus, et selle pumbaga, millega mina oma lihased haigeks vajutasin, ei saagi. Too on rattapump, kuidagi hoopis teise konstruktsiooniga, mingi klapp teises kohas, mingi blablabla. Spetsiaalne pallipump meil kodus (maksis alla pooleteise euro vist) see-eest toimis. Veidi küll andis õhku ka tagasi välja, aga toimis.
Ergo - pall on põrgatatav.
Täitsa üllatav, et ma ei ole titasaamise ebaõnnestumisest rohkem häiritud. Aga mul ei ole tunnet, et nüüd ei saagi. Mul on tunne, et noh, natu visadust on vaja, aega läheb.
Aga olgem ausad - kui ma visa olla ei kavatseks, ma ju ei tahakski eriti!
Ent tahan. Oojaa, tahan.
teisipäev, 1. mai 2018
Kuidas vabaneda nutisõltuvusest
Mis mõttes "sõltuvus nutivahenditest ja arvutist"?
Mis mõttes SÕLTUVUS?
Nutivahendite kasutamine on osa elust! Sama hästi võiks kaevelda, et me lapsed on sõltuvuses veest või magamisest!
Ok, nutivahend pole nii vajalik otseseks ellujäämiseks, nõus.
Hea küll, nad on samavõrd siis sõltuvuses kõndimisest, maitsvast toidust (kuigi ellu jääda saaks ilmselt ka mingit vitamiinsete plögalahuste tarbimisel), puhtast voodipesust ja mõnusatest tossudest. Jah, ilma jääks ellu, aga miks peaks elu olema raskem ja ebameeldivam, kui saab ka teisiti? MIKS?!
Pffff!
Et saaks ju ka muid asju nautida? Hei, nad naudivadki! Kannavad saapaid ka, mitte ainult tosse, tennised on teema ... aga et kuidagi eriti halb on nautida nutivahendeid, küll aga on täiesti kombes, kui laps näiteks tahabki ainult jalkat mängida kogu aeg ja miski muu teda ei huvita? Raamatutesse pugeda? Maitea, kollektsioneerib surnud putukaid? See on "terve"?
Kus on loogika?!
Miks mõned teemad on aktsepteeritumad kui teised, neid nautida on hea?! Raamatukoid on nüüdseks rehabiliteeritud, ära ainult arvutimängudesse süüvi - sest valida saadaolevatest variantidest mõnusaim on paha?!
MIKS?!?!?!
Kusjuures samal ajal on levinud "ma ikka tahan elult rohkem, kui lihtsalt ellu jääda". Nagu reisidel käia ja väljas süüa ja SEE on ok, ent vot tahta arvutis, telefonis või tahvlis mängida on NÕME.
Ihka parem Malaisiasse!
Kusjuures kohati on need samad inimesed, kes ütlevad nii üht kui teist. Et nautida on hea, aga ainult ÕIGEID asju.
Pfffffffffffff!!!
Ok, lõpetasin ulu, raevutsemise ning meele heitmise.
Inimestele ei sobi minu vaated, neil on teised? Pole minu probleem.
Elagu ise teistmoodi, neil on see võimalus. Mina elan enda moodi, ei vabane nutisõltuvusest, ei ürita ka oma lapsi sellest vabastada.
Meil on hea sedasi.
Kui ei saa netti kaks päeva järjest, oleks nagu jäse puudu või midagi.
Nii on ja see ei ole PAHA, et nii on. Kui voolavat vett kraanist ei tule, on ka midagi valesti, sest oleme harjunud, et tuleb. Ei sureks keegi ära, kui kaevust ämbritega vee peaks tooma, ent see oleks TUNDUVALT ebamugavam. Miks lihtsalt igaks juhuks vahepeal ämbritega toimetada, isegi kui ei pea, et aga endale tõestada: ma suudan, kui vaja?
Muidugi suudan. See ei tähenda, et peaksin.
Muidu: kuulasin arsti juttu ja jätsin meelde. Nt et täiesti normaalne on, kui vahepeal määrib, lihtsalt kui tuleb juba palju puhast punast verd nagu menstruatsiooni ajal ikka, vist rase ei ole.
Mõtlesin enda sees, et nah, mul nagunii ei "määri", ma pole sihuke, kuid tühjagi - nüüd juba terve päeva. Ja ei, ei ole samas puhast punast verd. On määrdunudpruun natuke midagi. Äkki nende värkide kõrvaltoime, mida endale sisse kütan igal õhtul?
Täiesti normaalne. Noooo kui arst sedasi ütles, ilmselt ongi.
Isegi nii normaalne mu silmis, et arvan veel rohkem, et ju ikka rase olen. KÕIK võimalikud tunnused klapivad. Torked kõhus ja rasked rinnad ja arusaamatud unehood.
7. mail annan verd, siis saab vastuse, kuidas päriselt on.
Mis mõttes SÕLTUVUS?
Nutivahendite kasutamine on osa elust! Sama hästi võiks kaevelda, et me lapsed on sõltuvuses veest või magamisest!
Ok, nutivahend pole nii vajalik otseseks ellujäämiseks, nõus.
Hea küll, nad on samavõrd siis sõltuvuses kõndimisest, maitsvast toidust (kuigi ellu jääda saaks ilmselt ka mingit vitamiinsete plögalahuste tarbimisel), puhtast voodipesust ja mõnusatest tossudest. Jah, ilma jääks ellu, aga miks peaks elu olema raskem ja ebameeldivam, kui saab ka teisiti? MIKS?!
Pffff!
Kus on loogika?!
Miks mõned teemad on aktsepteeritumad kui teised, neid nautida on hea?! Raamatukoid on nüüdseks rehabiliteeritud, ära ainult arvutimängudesse süüvi - sest valida saadaolevatest variantidest mõnusaim on paha?!
MIKS?!?!?!
Kusjuures samal ajal on levinud "ma ikka tahan elult rohkem, kui lihtsalt ellu jääda". Nagu reisidel käia ja väljas süüa ja SEE on ok, ent vot tahta arvutis, telefonis või tahvlis mängida on NÕME.
Ihka parem Malaisiasse!
Kusjuures kohati on need samad inimesed, kes ütlevad nii üht kui teist. Et nautida on hea, aga ainult ÕIGEID asju.
Pfffffffffffff!!!
Ok, lõpetasin ulu, raevutsemise ning meele heitmise.
Inimestele ei sobi minu vaated, neil on teised? Pole minu probleem.
Elagu ise teistmoodi, neil on see võimalus. Mina elan enda moodi, ei vabane nutisõltuvusest, ei ürita ka oma lapsi sellest vabastada.
Meil on hea sedasi.
Kui ei saa netti kaks päeva järjest, oleks nagu jäse puudu või midagi.
Nii on ja see ei ole PAHA, et nii on. Kui voolavat vett kraanist ei tule, on ka midagi valesti, sest oleme harjunud, et tuleb. Ei sureks keegi ära, kui kaevust ämbritega vee peaks tooma, ent see oleks TUNDUVALT ebamugavam. Miks lihtsalt igaks juhuks vahepeal ämbritega toimetada, isegi kui ei pea, et aga endale tõestada: ma suudan, kui vaja?
Muidugi suudan. See ei tähenda, et peaksin.
Muidu: kuulasin arsti juttu ja jätsin meelde. Nt et täiesti normaalne on, kui vahepeal määrib, lihtsalt kui tuleb juba palju puhast punast verd nagu menstruatsiooni ajal ikka, vist rase ei ole.
Mõtlesin enda sees, et nah, mul nagunii ei "määri", ma pole sihuke, kuid tühjagi - nüüd juba terve päeva. Ja ei, ei ole samas puhast punast verd. On määrdunudpruun natuke midagi. Äkki nende värkide kõrvaltoime, mida endale sisse kütan igal õhtul?
Täiesti normaalne. Noooo kui arst sedasi ütles, ilmselt ongi.
Isegi nii normaalne mu silmis, et arvan veel rohkem, et ju ikka rase olen. KÕIK võimalikud tunnused klapivad. Torked kõhus ja rasked rinnad ja arusaamatud unehood.
7. mail annan verd, siis saab vastuse, kuidas päriselt on.