Ennustan: saan igast muud värgid, mida tahan või mida isegi natuke tahan, suurt iha tundmatagi, mõned on oivalised (Totoro), mõned on pettumused, aga ma EI saa last.
Aga noh. Siis jääb lapsendamine.
Kui olen 41, hakkan selle üritamisega pihta.
Olen üsna ära harjunud (kahjuks) sellega, et kui midagi päriselt tahan ja arvan, et saan ka (ei tule õieti isegi pähe, et ei saa), saan vastu lõugu ja ei midagi rohkemat.
Ja noh, ma hakkasin lapsesaamisprojektiga (esialgu potentsiaalsetelt isadelt küsides) tegelema, kui olin 35. Nüüd saan üsna varsti 39, pole nagu titt lähemale nihkunud ja korraga annan endale aru, et aeg hakkab otsa saama.
Mis ma tahtsin KAHTE last veel?
Noojah. Naeraks, aga liiga kurb on.
Aga samas on (nagu armuasjadegagi) sees vaikne lootus, et kui ma ei looda, nagu ÜLDSE ei looda, äkki ikka juhtub.
Umbes selle valepidi-lootuse pärast on mul alati väga imelik olnud lugeda neid "lase lootusest lahti, siis saad" soovitusi.
Kui ma lasen lootusest lahti lootusega ikkagi selle lahtilaskmisega tahetut saada, ei lase ma ju tegelikult lahti? Soovitama peaks ju PÄRISELT lootusest lahti lasta, mõtteta, et "siis saad"? Sest muidu loodad ju edasi!
Nojah, mitte et üldse SAAKS lahti lasta.
Ma tean võimatust: mõneks ajaks suutsin sest meheteemast. Nii paar aastat.
Siis tuli tagasi. Ta on ju nii tore, me klapime nii hästi (välja arvatud, et mind ei huvita see ja see ning teda eriti too mitte), miks ei?
See on ilmselgelt mingi kultuuriline värk. Et mees ja naine, mõlemad kenad ja vallalised, võiksid ju paar olla, kui nad nagunii kogu aeg ninapidi koos on?
Oh, mul on sõprustega nii huvitav kogemustejada, et nutaks, aga on liiga naljakas.
Kusjuures ei saa isegi üldse öelda, et minu kogemuse järgi mees ja naine ei saa "lihtsalt sõbrad" olla, sest minu meelest - minu meelest, ma selgesti ei ole selle tundega normaalne - on seks osa heteroseksuaalide kahe soo sõprusest ja kui seda ei ole, pole inimesed kas päriselt sõbrad või on üks teisele seksuaalselt vastuvõetamatu või on inimene või inimesed mõlemad mingis muus monogaamses paarissuhtes.
Ma ei arva, et seks oleks midagi erilist ja töötaks mingite muude aluste peal kui muu klapp - ja seepärast muidugi nt Rongimees saigi mind maapõhja üllatada sellega, et kui meil seks omavahel ei sobinud, ta nagu ... ei hoolinudki enam minust?
Mis mõttes?!
Sõbrad oleme ju ikka?!
Kusjuures takkajärgi ta viimaks selgitas ja ma enam-vähem taipasin, et ta üritas olla minuga külm, et ma nii armunud poleks. Aga läks, nagu - läks.
Nojah, tundmine.
Tundmine.
Sa tunned, mida sa tunned. Ma tunnen, mida ma tunnen. Ma ei SAA tunda Valesti, sest Valesid tundeid pole olemas. Su tunded on sina, mu tunded on mina - ja sina oled arvatavasti (nagu minagi) tark. Targem, kui sa arvad. Lased mõistuse lõdvaks ja valid õigema raja, kui kõige mõtlemisega iial saaksid.
Ma ise enda puhul küll TUNDSIN seda juhtumas.
Võibolla põhjus, miks ma last ei saa, meest ei saa, miks suured asjad mu eest pagevad, on just see, et ma mõistusega arvan, et nii ei ole ju loogiline: olen kena ja tugevate looduslike naineolemise hormoonidega, lõpuks pean ju saama kasvõi keskmiste arvude teooria järgi? Ei saa ju kogu aeg viltu vedada?!
Ja üritan niisiis neid keskmisi arve ikka suuremaks teha, et tõenäosuslik viimaks ometi toimis juhtuda saaks.
Aga ei juhtu.
Titte pole.
Mõistuslik lähenemine ei vii kuhugi ikka ja jälle, ikka ja jälle. Ning mu elukogemus irvitab ja küsib: "No mida sa siis lootsid?"
Kusjuures ma ei ole isegi õnnetu. See lootus/mittelootus on juba nii sisse harjunud. Lõputu eneseiroonia.
Asjad, mis kõigi puhul toimivat paistavad, minu puhul lihtsalt ei tööta.
Noh, vähemalt saan end erilisena tunda siis.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
teisipäev, 30. oktoober 2018
pühapäev, 28. oktoober 2018
Veel kutsikaelust
DISCLAIMER: Ma räägin ainult koerast, elust koeraga ja muud ei midagi.
Kutsikakool tekitas järgmisi mõtteid:
a) Ma ei jõua!
Sain umbes aru, mida tuleb teha, teisi koeri vaadates - mida treener ütles, unustasin kohe ära, mispidi koer peaks olema, kuidas seda saavutada, mis värk ... kuidas ma maiusega ta istuma saan, nii et tagumikule ei vajuta, mismoodi peo seest maiusega meelitada, mis ...
Mis me räägime sellest, et koer ei saanud aru - MINA ei saanud praktiliselt ühestki harjutusest aru enne teiste pealt vaatamist, et mis värk, kuidas käib!
Pealegi oli seal mingi süsteem, et koer käib vasaku jala juures ja siis parema käega teed asju, aga mina ja parem käsi ...
b) Mul on PISIKENE koer. Mõni kutsikas on bernhardiini oma (issandkuiarmas) ja mõni on krantsikutsu väga njuufaliku olemisega (ISSANDKUIARMAS!) ja need minu koera kasvu on sellised siredad ja taiplikud ja mina ise olen nagu mingi abitu karu omanikuna. Nemad on: poomile - vuhh ja üle, istu paigal, kui omanik su ümber ringi teeb - vabalt kohe. Nad istusid ja tõusid nii kiiresti, et olid raja juba lõpetanud ajaks, kui mina olin umbes neli sammu liikunud.
Õnneks meie kõrval askeldas kutsikas, kelle näol oli tegu kahe väga energilise tõu kogemata tekkinud ristandiga (husky ja berni alpi karjakoer - meil on ka 25% seda berni alpi sees, aga ossa püha püss, KUI palju rahulikum!) ja tal oli vähemalt sama raske korraldusi täita - mul oli see jama, et ma ei jõudnud ISE aru saada, mis nüüd tegema peaks, rääkimata info koerale edastamisest, tal oli, et kutsikal läks kõik mahv selle peale, et mitte tormata ja paigal olla. Muuks ei jäänud midagi üle.
c) Totoro on vist lühinägelik. Päris pime ei ole, see oleks ka muidu märgata olnud, aga seal oli üks harjutus selline, et omanik jookseb eest ära ja kutsub, siis treener laseb koera rihma lohisema ja teoorias siis jookseb koer omaniku juurde.
Bernhardiinikutsu igatahes ei jaksanud, väsis poolel teel ära ja tuli treeneri juurde tagasi, njuufataoline ikka napilt tegi raja läbi, aga Totoro jaksas küll - jooksis kolmveerandi raja peale (no "raja", tegelt koolitusplats oli põllu moodi ja me jooksime nii 60 meetrit vast), aga seks ajaks oli ta silme ees 7 inimest, ja ta peatus segaduses, jooksis tagasi, jooksis edasi, jooksis ringiga tagasi - ja kuigi ma hõikusin ja kutsusin, ta lihtsalt ei leidnud mind üles. No lõpuks ikka, aga segadusesolek oli selge.
Ja ma mõtlen, et kui ma poest tulen ja tema poe ukse taga rihmas ootab, ega ta ei hakka kohe vänderdama ega ilmuta äratundmist, kui ma nähtavale ilmun. Kuskil 10-15 meetri peal alles.
Kui ta lihtsalt ei näe kaugemale, oleks ta käitumine tegelt arusaadavam kui mu senine arvamus "no ta teeb nii, selge".
d) Aga vähemalt on teisedki kutsikad seal "ta pole enne teiste koertega praktiliselt suhelnudki" ja üksteisest nii põnevil, et muud ei taipa. Totoro ei old ainus.
Ta ei ole teiste koertega praktiliselt suhelnudki mitte seepärast, et pole ühtegi näinud, vaid ta kardab täiskasvanud koeri. Ka siis, kui nad kasvult umbes talle põlvini on. Huvitav on küll, jube põnev lausa - aga eemalt vaadata (jälle nii 10-15 meetrit), mitte ligidalt. Lähedalt on jube!
Ta on ÜHE täiskasvanud koeraga (pisike) üksteist nuusutanud. Muidu poeb minu selja taha ja istub maha, välja tuleb, kui teine koer seljaga on. Siis talle järgi vahtida ja tasakesi järgigi minna võib küll, aga näoga olev võõras koer on HIRMUS.
Nojah.
Ja siis oli koolipäev (45 min, rohkem ei oleks hästi jaksanud ka) läbi, läksime ära rongi peale (ja ma unustasin aiaposti kõrvale maha kilekoti koerakakaga, paari tunni eest tuli meelde) ja kurat - rongini oli poolteist tundi.
Nii et ma ootamise asemel otsustasin, et ah, Niitväljalt Keilasse saab selle ajaga küll, ning asusime kõndima. Mingi 8 km või nii, pole ju hullu?
Noh, arvestades, et Totoro IKKA VEEL magab (pissi- ja söömispausiga), vist natuke oli.
Normaalsed inimesed (loe: kõik teised) olid muidugi autodega. Aga noh. Ma ei ole tegelt õnnetu. Vihma ei sadanud (aint veidi rahet ja lund), valgus oli ilus, külma tuult ka polnud ... polegi ammu üle 4 km järjest kõndinud.
Vat eile oleks rõve kutsikakoolis käia ja siis perroonil oodata olnud. Kõndima poleks vist sellise ilmaga hakanud. Aga võibolla oleks ka, sooja saamiseks. Vihm ja külm oli - aga tänaseks sai kombe ju.
Kutsikakool tekitas järgmisi mõtteid:
a) Ma ei jõua!
Sain umbes aru, mida tuleb teha, teisi koeri vaadates - mida treener ütles, unustasin kohe ära, mispidi koer peaks olema, kuidas seda saavutada, mis värk ... kuidas ma maiusega ta istuma saan, nii et tagumikule ei vajuta, mismoodi peo seest maiusega meelitada, mis ...
Mis me räägime sellest, et koer ei saanud aru - MINA ei saanud praktiliselt ühestki harjutusest aru enne teiste pealt vaatamist, et mis värk, kuidas käib!
Pealegi oli seal mingi süsteem, et koer käib vasaku jala juures ja siis parema käega teed asju, aga mina ja parem käsi ...
b) Mul on PISIKENE koer. Mõni kutsikas on bernhardiini oma (issandkuiarmas) ja mõni on krantsikutsu väga njuufaliku olemisega (ISSANDKUIARMAS!) ja need minu koera kasvu on sellised siredad ja taiplikud ja mina ise olen nagu mingi abitu karu omanikuna. Nemad on: poomile - vuhh ja üle, istu paigal, kui omanik su ümber ringi teeb - vabalt kohe. Nad istusid ja tõusid nii kiiresti, et olid raja juba lõpetanud ajaks, kui mina olin umbes neli sammu liikunud.
Õnneks meie kõrval askeldas kutsikas, kelle näol oli tegu kahe väga energilise tõu kogemata tekkinud ristandiga (husky ja berni alpi karjakoer - meil on ka 25% seda berni alpi sees, aga ossa püha püss, KUI palju rahulikum!) ja tal oli vähemalt sama raske korraldusi täita - mul oli see jama, et ma ei jõudnud ISE aru saada, mis nüüd tegema peaks, rääkimata info koerale edastamisest, tal oli, et kutsikal läks kõik mahv selle peale, et mitte tormata ja paigal olla. Muuks ei jäänud midagi üle.
c) Totoro on vist lühinägelik. Päris pime ei ole, see oleks ka muidu märgata olnud, aga seal oli üks harjutus selline, et omanik jookseb eest ära ja kutsub, siis treener laseb koera rihma lohisema ja teoorias siis jookseb koer omaniku juurde.
Bernhardiinikutsu igatahes ei jaksanud, väsis poolel teel ära ja tuli treeneri juurde tagasi, njuufataoline ikka napilt tegi raja läbi, aga Totoro jaksas küll - jooksis kolmveerandi raja peale (no "raja", tegelt koolitusplats oli põllu moodi ja me jooksime nii 60 meetrit vast), aga seks ajaks oli ta silme ees 7 inimest, ja ta peatus segaduses, jooksis tagasi, jooksis edasi, jooksis ringiga tagasi - ja kuigi ma hõikusin ja kutsusin, ta lihtsalt ei leidnud mind üles. No lõpuks ikka, aga segadusesolek oli selge.
Ja ma mõtlen, et kui ma poest tulen ja tema poe ukse taga rihmas ootab, ega ta ei hakka kohe vänderdama ega ilmuta äratundmist, kui ma nähtavale ilmun. Kuskil 10-15 meetri peal alles.
Kui ta lihtsalt ei näe kaugemale, oleks ta käitumine tegelt arusaadavam kui mu senine arvamus "no ta teeb nii, selge".
d) Aga vähemalt on teisedki kutsikad seal "ta pole enne teiste koertega praktiliselt suhelnudki" ja üksteisest nii põnevil, et muud ei taipa. Totoro ei old ainus.
Ta ei ole teiste koertega praktiliselt suhelnudki mitte seepärast, et pole ühtegi näinud, vaid ta kardab täiskasvanud koeri. Ka siis, kui nad kasvult umbes talle põlvini on. Huvitav on küll, jube põnev lausa - aga eemalt vaadata (jälle nii 10-15 meetrit), mitte ligidalt. Lähedalt on jube!
Ta on ÜHE täiskasvanud koeraga (pisike) üksteist nuusutanud. Muidu poeb minu selja taha ja istub maha, välja tuleb, kui teine koer seljaga on. Siis talle järgi vahtida ja tasakesi järgigi minna võib küll, aga näoga olev võõras koer on HIRMUS.
Nojah.
Ja siis oli koolipäev (45 min, rohkem ei oleks hästi jaksanud ka) läbi, läksime ära rongi peale (ja ma unustasin aiaposti kõrvale maha kilekoti koerakakaga, paari tunni eest tuli meelde) ja kurat - rongini oli poolteist tundi.
Nii et ma ootamise asemel otsustasin, et ah, Niitväljalt Keilasse saab selle ajaga küll, ning asusime kõndima. Mingi 8 km või nii, pole ju hullu?
Noh, arvestades, et Totoro IKKA VEEL magab (pissi- ja söömispausiga), vist natuke oli.
Normaalsed inimesed (loe: kõik teised) olid muidugi autodega. Aga noh. Ma ei ole tegelt õnnetu. Vihma ei sadanud (aint veidi rahet ja lund), valgus oli ilus, külma tuult ka polnud ... polegi ammu üle 4 km järjest kõndinud.
Vat eile oleks rõve kutsikakoolis käia ja siis perroonil oodata olnud. Kõndima poleks vist sellise ilmaga hakanud. Aga võibolla oleks ka, sooja saamiseks. Vihm ja külm oli - aga tänaseks sai kombe ju.
neljapäev, 25. oktoober 2018
MaiVÕI, kui nunnu ta on
Mu koer on nii nunnu.
Nagu.
Ma ei suuda seda sõnades kokku võtta kuidagi. Kuidas ta vaatab, milline pilk tal on, kuidas ta pea viltu pöörab, kui asju hoolikamalt uurida võtab ...
Aga vähemalt üht saan sõnastada: käisime jalutamas ja kuna tema pööras tähelepanu teeäärele, vaatasin ka mina sinna.
Kuram, teeäär on ootamatult huvitav! Toores kartul. Kaks meetrit edasi tomat, kergelt mädanenud. Veel edasi poolik toores kartul. Mis värk, ühepajatoi ... ja mis kuradi meeleheitlik sirin see siis nüüd on?! Totoro?! Mis see on sul seal?!
Tõmban koera rihmast eemale ning väike paks lind lendab ikka meeletult siristades minema.
Ausalt, ise ka ei usuks, kui näinud poleks. Veel uskumatum, kui avastada suvel linnupoeg oma kassi, keda täiesti jahiinstinktita ühikuks pidasin (ta ei mängi ühegi asjaga, millega normaalsed kassid, kui liputada ta silme ees näiteks paela otsa seotud poroloonitükki, heidab ta sellele põlgliku pilgu, kui "mänguasi" häält ka teeb, lahkub jälestusega), käppade vahelt. Sest seesinane polnud isegi linnupoeg, oskas täiesti lennata, Totoro oli kogu aeg rihma otsas ning samas on ta suur linnuhuviline, tardub põnevusest, kui maas kõndivat varest näeb.
Kuidas KURAT ta selle siristaja käppade vahele sai?
Teeäärtes leidub tõesti KÕIKE, kui vaid vaadata - vist.
Ma olen nii võlutud, nagu oma ihust titegi puhul vist oleksin. Kuidas ta tuleb mu une ajal, pall suus, ning teeb voodi kõrval viisakalt ja vaikselt "niits-niits-niits". Kuidas ta tuleb esikäppadega sülle ("minu pisikene SÜLEkoer!") ja on nii pehme ja kallistatav ja leebe. Kuidas ta söögiandmisel juba enne korraldust "lama!" pikali heidab ja mulle lootusrikkalt alt otsa põrnitseb, et kas nüüd on õige v? NII NUNNU!
Mu poeg paistab samamoodi arvavat (ehk teisest toast on kuulda: "Nii armas! Issand kui armas!!!!")
Muidu on rahulik. Pea käib ringi. Kogu aeg. Aga no selliseid perioode on kord kahe nädala järel 4-5 päeva ikka, pole hullu, ei valuta ju. Kirjutan korralikult 200 sõna päevas, loen Gaimani mitteilukirjanduslikke tekste (tore inimene on tore!) ning hoian kokku, sest kutsikakool JA hambaarst, mõlemad.
Aga kuna Poeglaps toetab oma sünnipäevarahadega (need on LAENUKS, mitte päriseks), saame hakkama jubedalt kitsutamata.
Kuidagi väga hea on, noh.
Kui last ei saanud, võtsin koera. See oli jube hea otsus. Armastuse ülejäägid said kohe hea koha ja armastust tuli üha juurde nagu ikka armastatute arvu suurenemisega.
Ainult, noh - tulevikkuvaatamisega on kehv lugu. Sest ISEGI kui ma Totorot ära steriliseerida ei lase ja mingil hetkel talle kutsikad orgunnin jne, ei ole väga loota, et hea kasvatus, mille ma oma koerale annan, MINGILGI määral kutsikatele edasi kanduks.
Lapsed on ses mõttes elujõulisem valik, et nende puhul läheb ka kultuuriline järglus palju tugevamalt edasi. Ei pea olema geenid, oled tore ema ja su laps (mittebioloogiline) saab selle pealt juba toredam.
Aga noh, kui ei ole inimlast, on koeralaps ja ta on oivaline! Ülehomme esimene kutsikakooli päev. Eile käisin ettevalmistuseks koeraga sinna kohta rongiga sõitmas ka, et ta poleks šokki rongisõidust ja siis kutsikakoolist takkapihta.
Läks suht okeilt, kuigi rongis oli selline laps, keda ka teised inimreisjad süngelt kommeteerisid, et kui ta natuke suurem oleks, paluksid ta maha tõsta, sest ta LÖÖB ju.
See ei ole okei.
Nagu.
Ma ei suuda seda sõnades kokku võtta kuidagi. Kuidas ta vaatab, milline pilk tal on, kuidas ta pea viltu pöörab, kui asju hoolikamalt uurida võtab ...
Aga vähemalt üht saan sõnastada: käisime jalutamas ja kuna tema pööras tähelepanu teeäärele, vaatasin ka mina sinna.
Kuram, teeäär on ootamatult huvitav! Toores kartul. Kaks meetrit edasi tomat, kergelt mädanenud. Veel edasi poolik toores kartul. Mis värk, ühepajatoi ... ja mis kuradi meeleheitlik sirin see siis nüüd on?! Totoro?! Mis see on sul seal?!
Tõmban koera rihmast eemale ning väike paks lind lendab ikka meeletult siristades minema.
Ausalt, ise ka ei usuks, kui näinud poleks. Veel uskumatum, kui avastada suvel linnupoeg oma kassi, keda täiesti jahiinstinktita ühikuks pidasin (ta ei mängi ühegi asjaga, millega normaalsed kassid, kui liputada ta silme ees näiteks paela otsa seotud poroloonitükki, heidab ta sellele põlgliku pilgu, kui "mänguasi" häält ka teeb, lahkub jälestusega), käppade vahelt. Sest seesinane polnud isegi linnupoeg, oskas täiesti lennata, Totoro oli kogu aeg rihma otsas ning samas on ta suur linnuhuviline, tardub põnevusest, kui maas kõndivat varest näeb.
Kuidas KURAT ta selle siristaja käppade vahele sai?
Teeäärtes leidub tõesti KÕIKE, kui vaid vaadata - vist.
Ma olen nii võlutud, nagu oma ihust titegi puhul vist oleksin. Kuidas ta tuleb mu une ajal, pall suus, ning teeb voodi kõrval viisakalt ja vaikselt "niits-niits-niits". Kuidas ta tuleb esikäppadega sülle ("minu pisikene SÜLEkoer!") ja on nii pehme ja kallistatav ja leebe. Kuidas ta söögiandmisel juba enne korraldust "lama!" pikali heidab ja mulle lootusrikkalt alt otsa põrnitseb, et kas nüüd on õige v? NII NUNNU!
Mu poeg paistab samamoodi arvavat (ehk teisest toast on kuulda: "Nii armas! Issand kui armas!!!!")
Muidu on rahulik. Pea käib ringi. Kogu aeg. Aga no selliseid perioode on kord kahe nädala järel 4-5 päeva ikka, pole hullu, ei valuta ju. Kirjutan korralikult 200 sõna päevas, loen Gaimani mitteilukirjanduslikke tekste (tore inimene on tore!) ning hoian kokku, sest kutsikakool JA hambaarst, mõlemad.
Aga kuna Poeglaps toetab oma sünnipäevarahadega (need on LAENUKS, mitte päriseks), saame hakkama jubedalt kitsutamata.
Kuidagi väga hea on, noh.
Kui last ei saanud, võtsin koera. See oli jube hea otsus. Armastuse ülejäägid said kohe hea koha ja armastust tuli üha juurde nagu ikka armastatute arvu suurenemisega.
Ainult, noh - tulevikkuvaatamisega on kehv lugu. Sest ISEGI kui ma Totorot ära steriliseerida ei lase ja mingil hetkel talle kutsikad orgunnin jne, ei ole väga loota, et hea kasvatus, mille ma oma koerale annan, MINGILGI määral kutsikatele edasi kanduks.
Lapsed on ses mõttes elujõulisem valik, et nende puhul läheb ka kultuuriline järglus palju tugevamalt edasi. Ei pea olema geenid, oled tore ema ja su laps (mittebioloogiline) saab selle pealt juba toredam.
Aga noh, kui ei ole inimlast, on koeralaps ja ta on oivaline! Ülehomme esimene kutsikakooli päev. Eile käisin ettevalmistuseks koeraga sinna kohta rongiga sõitmas ka, et ta poleks šokki rongisõidust ja siis kutsikakoolist takkapihta.
Läks suht okeilt, kuigi rongis oli selline laps, keda ka teised inimreisjad süngelt kommeteerisid, et kui ta natuke suurem oleks, paluksid ta maha tõsta, sest ta LÖÖB ju.
See ei ole okei.
esmaspäev, 22. oktoober 2018
Kui ikka hinnatakse, peab ju hästi olema
Olgu, vahelduseks ininapostidele "võiks ju nii olllllllla, võiks ju naa, miks inimesed ei teeeee ..." (ma TEAN, et tegelt ei puutu teiste arvamused minusse ning kui ma suudaksin ennast nende positiivsuseta tasakaalus hoida, oleks mulle kõik hea. Ma lihtsalt pean olema selleks füüsiliselt üleni tasakaalus, ei haige, ei väsinud, ei näljane jne, mis on suhteliselt raskesti saavutatav seisund, kui olla mina ja mitte oma vajadusi jooksvalt-lennult tuvastada) saan ühe rahuloleva ka teha.
Sest magasin kella üheni ühe koerapissitamispausiga poole kaheksa ajal, mul on hea olla, kuskilt ei valuta ja jee.
Nojah, ja väliseid paisid tuli ka (Varrak taotlebki Kulkalt raha mu raamatu jaoks, neile meeldis, täpsemalt KRISTA KAERALE meeldis, jai!), annetused, nii et saan kergema südamega reedel hambaarsti juurde minna, ja Totoro mängib omaette innukalt tennispalliga ega ürita köögipõrandalt linoleumi üles võtta (sellega ta alustas paar päeva tagasi üsna edukalt =P).
Kuna köögipõrand on nüüd tänu mu koera ponnistustele ebatäielik, mõtlen, kas peaksin oletatavasti kunagi saabuva uue raamatuilmutamisrahaga köögis remonti tegema.
Aga see on nii raske ju! Ma ei tea, juba pliidi ja kappide väljatoimetamine tundub jube ju!
Ise saaksime küll vahepeal ema juures elada (ta maja on järjest tühjemaks jäänud viimasel ajal, sel nädalal elab seal täitsa üksinda, sest mu tütar on oma isal Saamimaal külas), isegi koer poleks vast ületamatu takistus - aga NII RASKE on sellele mõeldagi!
Oi, mul on palavik!
Oi, mu pojal on veel märgatavalt kõrgem palavik!
Me ei ole mitte viimaks terved, vaid vastupidi, korralikult haiged!
No selge, siis ma lihtsalt rõõmustasin nii hirmsasti, et Krista Kaerale meeldis mu kirjutatu.
Olin selle romaani üle omal ajal päris krdi uhke, aga kuna Tänapäev ei hinnanud teda üldse, Fantaasias ka ei tahetud ning mul puudus pealehakkamine veel midagi temaga teha, jäi lihtsalt Dropboxi.
Sest noh: ma olin NIIIIIIIIIIIIIIIIIII palju teinud juba ja ma hästi ei jaksanud rohkem.
Nüüd tegin ümber (osa kustutasin ära, osa kirjutasin pikemaks ja ilusamaks, kuigi põhituum jäi samaks) ja koos kahe sama maailma jutuga, mis varem ka paberil ilmunud, ent mille lepingujärgne "teistele ei anna" möödas on, peaks hea raamat tulema.
Olen päris krdi elevil - noh, seda enam, et sedagi käsikirja on nii mõnigi kirjastaja enne lugenud ja tagasi lükanud.
Ei, ma olen nõus, et nüüd on parem, ma parandasin. Aga ega ta enne ka HALB ega isegi kehvapoolne olnud.
Palun, selge näide, kuidas ma oma otsuseid ei usalda: mul ei olnud kelkimise tunnet, et tegelt on hea asi, mis siis, et kellelegi ei meeldi,
kuni Krista Kaerale meeldis.
Ja nüüd on küll fakkjee ja keskmine sõrm kõigile, kes kas "ei" ütlesid või lihtsalt vaikisid.
Kõik need tätokad, kõik meenutused endale, et krt, miski ei loe peale mu oma hinnangu - sittagi, IKKA tundub alles teiste hinnangu peale, et hea on.
Mul on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii raske uskuda, et ma teen midagi hästi, olen kuidagi hea, ja muidugi, kui siis võrgupäevikusse tulevad kommentaarid, mille sisuks on, et olen halb ja nõme inimene, ma saan väga haiget.
Sest noh - kui ma ise olen juba otsustanud, et seda ja seda ja seda olen hästi teinud, ma pean asjas ikka väga kindel olema. Kui siis öeldakse, kuidas olen loll ja halb inimene ja need asjad on äärmiselt kehvasti tehtud, on ikka VÄGA wtf.
VÄGA.
Ma ei mõtle ümber, kuid et ning kuidas teised APSALUUTSELT pihta ei saa, ent omavad ülbust halvasti öelda, on ikkagi hirmus näha.
Eks tasuks veel arvustuselinke ka panna? Ausalt, ma ei ole enam päris kindel, et kõik arvustamised kätte leian või et mul on meeles neid jagada (mingi popp olen vist?), aga no siin igatahes on veel mõni:
Inglise keeles
Postimehes, neile, kes omavad ligipääsu (mina nt mitte =P)
Kas ma Õhtulehte jagasin juba?
Loteriis - no seal on erinevad kirjutajad, seesinane on värskeim minu lugeja olnud
Sest magasin kella üheni ühe koerapissitamispausiga poole kaheksa ajal, mul on hea olla, kuskilt ei valuta ja jee.
Nojah, ja väliseid paisid tuli ka (Varrak taotlebki Kulkalt raha mu raamatu jaoks, neile meeldis, täpsemalt KRISTA KAERALE meeldis, jai!), annetused, nii et saan kergema südamega reedel hambaarsti juurde minna, ja Totoro mängib omaette innukalt tennispalliga ega ürita köögipõrandalt linoleumi üles võtta (sellega ta alustas paar päeva tagasi üsna edukalt =P).
Kuna köögipõrand on nüüd tänu mu koera ponnistustele ebatäielik, mõtlen, kas peaksin oletatavasti kunagi saabuva uue raamatuilmutamisrahaga köögis remonti tegema.
Aga see on nii raske ju! Ma ei tea, juba pliidi ja kappide väljatoimetamine tundub jube ju!
Ise saaksime küll vahepeal ema juures elada (ta maja on järjest tühjemaks jäänud viimasel ajal, sel nädalal elab seal täitsa üksinda, sest mu tütar on oma isal Saamimaal külas), isegi koer poleks vast ületamatu takistus - aga NII RASKE on sellele mõeldagi!
Oi, mul on palavik!
Oi, mu pojal on veel märgatavalt kõrgem palavik!
Me ei ole mitte viimaks terved, vaid vastupidi, korralikult haiged!
No selge, siis ma lihtsalt rõõmustasin nii hirmsasti, et Krista Kaerale meeldis mu kirjutatu.
Olin selle romaani üle omal ajal päris krdi uhke, aga kuna Tänapäev ei hinnanud teda üldse, Fantaasias ka ei tahetud ning mul puudus pealehakkamine veel midagi temaga teha, jäi lihtsalt Dropboxi.
Sest noh: ma olin NIIIIIIIIIIIIIIIIIII palju teinud juba ja ma hästi ei jaksanud rohkem.
Nüüd tegin ümber (osa kustutasin ära, osa kirjutasin pikemaks ja ilusamaks, kuigi põhituum jäi samaks) ja koos kahe sama maailma jutuga, mis varem ka paberil ilmunud, ent mille lepingujärgne "teistele ei anna" möödas on, peaks hea raamat tulema.
Olen päris krdi elevil - noh, seda enam, et sedagi käsikirja on nii mõnigi kirjastaja enne lugenud ja tagasi lükanud.
Ei, ma olen nõus, et nüüd on parem, ma parandasin. Aga ega ta enne ka HALB ega isegi kehvapoolne olnud.
Palun, selge näide, kuidas ma oma otsuseid ei usalda: mul ei olnud kelkimise tunnet, et tegelt on hea asi, mis siis, et kellelegi ei meeldi,
kuni Krista Kaerale meeldis.
Ja nüüd on küll fakkjee ja keskmine sõrm kõigile, kes kas "ei" ütlesid või lihtsalt vaikisid.
Kõik need tätokad, kõik meenutused endale, et krt, miski ei loe peale mu oma hinnangu - sittagi, IKKA tundub alles teiste hinnangu peale, et hea on.
Mul on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii raske uskuda, et ma teen midagi hästi, olen kuidagi hea, ja muidugi, kui siis võrgupäevikusse tulevad kommentaarid, mille sisuks on, et olen halb ja nõme inimene, ma saan väga haiget.
Sest noh - kui ma ise olen juba otsustanud, et seda ja seda ja seda olen hästi teinud, ma pean asjas ikka väga kindel olema. Kui siis öeldakse, kuidas olen loll ja halb inimene ja need asjad on äärmiselt kehvasti tehtud, on ikka VÄGA wtf.
VÄGA.
Ma ei mõtle ümber, kuid et ning kuidas teised APSALUUTSELT pihta ei saa, ent omavad ülbust halvasti öelda, on ikkagi hirmus näha.
Eks tasuks veel arvustuselinke ka panna? Ausalt, ma ei ole enam päris kindel, et kõik arvustamised kätte leian või et mul on meeles neid jagada (mingi popp olen vist?), aga no siin igatahes on veel mõni:
Inglise keeles
Postimehes, neile, kes omavad ligipääsu (mina nt mitte =P)
Kas ma Õhtulehte jagasin juba?
Loteriis - no seal on erinevad kirjutajad, seesinane on värskeim minu lugeja olnud
pühapäev, 21. oktoober 2018
Lihtsalt suvalised igapäevased pisiasjad
Läksin eile koeraga jalutama ja taevas oli mahedalt tumekollane.
"Oi, päike juba loojumas, kuigi kell on alles neli?" mõtlesin, aga kaugemale mõtlemisega ei jõudnud, kui "Talv on tõesti ligi."
Alles siis, kui olin koeraga ära jalutanud pikema ringi kui iial enne, metsa vahel lehtedes sahistanud ja nende hullunud punasust imetlenud, kuulanud, kuidas jõgi kohiseb, omaette palju laule laulnud (enamasti ansambli Aroonia reperturaarist, Anneli tehtud viisid ja heade poeetide tekstid), koerakaka ära koristanud, Totorot märja rohu sees nagistamas vaadanud (kuram, on mul lehm või koer?) ja hakkasime koju tulema, taipasin, et PÄIKE IKKA LOOJUB VEEL.
Ereoranž ja fuksiavärv, mis hajub arusaamatult tumekollaseks, ja peaaegu punane valguskiirte pesa ning lillad horisontaaltriibud ülevalpool ja no MIDA VÄRKI.
Pilti ma ei tee pärast seda, kui kuskil 19-aastasena mul käes juba teine Zenit pekki läks. (Enne seda jõudis ka seebikarp rinnataskust kevadisse, kaunisse, kuivanud heina ja väikeste varemete vahel olnud lompi, kus mingil põhjusel ulpisid ka kaks pisikest surnud kala, kukkuda.)
Paljutõotav fotograafikarjäär lõppes juba eos, sest tehnika, mida kasutasin, muutus kogu aeg kõlbmatuks.
Ja kui teine Zenit andis otsad Prantsusmaa-reisi ajal, millel pildistasin laisalt turuvärva ees tolmus magavaid koeri ja kasse, vihmavalangu kätte jäänud tänavakohviku kooki ja lasin endast võtta fotosid oma mairohelises, õlgadel olevate meelega-avadega pikakäiselises pluusis - ja et ükski pilt ei jäänud filmile, selgus, kui olin selle ilmutusse viinud - otsustasin, et no teatud moel ongi parem. Sest jee ma neid koeri või seda vihmavalingut muidu üldse mäletaksin, kui neist mitteväljatulnud pilte poleks koos küsimärgiga ajju salvestunud.
Mis on ka mu suhtumiseks pildistamisse jäänud.
Ma parem mäletan - ja kui ei mäleta, no siis ju pole mälestusväärne.
Ainus, mida ma ei SAA mäletada, on, kuidas ma ise siis või siis välja nägin. Tegelikult vaatan kõikvõimalikke enda ja teiste nooruspõlvepilte ja oma laste arengut märkivaid ja Murca tehtuid (no kuidas on võimalik sellised (telliseid) mitte armastada) suure naudinguga ... ent ise ikkagi ei tee.
Pealegi kõike kaht ja poolt tundi imelist päikeseloojangut poleks nagunii pildistada õnnestunud või kui oleksin filminud, poleks keegi kurat seda filmi hiljem vaadata viitsinud.
Aga nautige kahe lausega maalitut oma kujutluspildis siis, eks?
Neiu Koer läheb aina tumedamaks. Mulle öeldi, et lisaks põhi- ja aluskarvale on sageli ka juhtkarvad olemas, ja tema omad tulevad ilmselt säärased tumedad. Nii et mõnda aega näeb ta veel tiigerjam välja, kui oligi, pärast vbla muutub üleni sääraseks ... noh, nagu oleks kollane koer tuhasaju kätte saatunud.
Teda on nii hea kallistada! (Mida, et kallistamine on koerale alandav? Ma olen ta omanik ja hetkel ka kasuvanem, kahepoolne nõusolek täiega!) Vbla seepärast ongi mulle kogu aeg just suured koerad meeldinud: no kuidas sa väikest koera kallistad? Ta on nii näruselt väike; sama võlts tunne kui mänguasja emmates! Kaob ära käte vahele!
Oi, mul on alumise huule all kaks suurt ummistunud poori. Kui käega tõmmata, on tunne, nagu oleks katki ja kärn.
Millega väga lõdvas seoses:
Ühe kindla asja pärast jagasin Ritsiku blogikokkutuleku pilti aastast 2016 ühele.
Ja siis vaatasin ise samuti.
Ei, ma omast arust näen siiamaani päris ilus välja, ka poore alumise huule all oli rõõm peegli ees pigistamas käia, sest sai jälle ennast silmata, aga ...
...
AGA!
Ma olin NII ILUS?
Ei, seda ma olen ikka oma 10 aastat ikka juba teadnud, et võime õnnelik olla on palju olulisem kui ilu. Aga vaatan end sel pildil ja no täiesti selge on, et nii ilus, et ilu su õnnelikuks teeb, ei ole võimalik olla.
Sest no mitte kuhugi ei olnud enam minna.
Või see on ainult mu enda silmades?
Ega keegi peale notsu polegi mulle paaril viimasel aastal öelnud, et jube hea näen välja ja nii.
Ja kui mulle ei öelda, ikka kahtlen. Kui inimesed räägivad ilusatest, kas nad mõtlevad mindki või üldse ei? Vastu ei vaidle, kui ma ise end kiidan, aga ka mina olen nii teinud: no ega ta kole kindlasti pole, võtaks 15 kilo alla ja teeks rohkem sporti, oleks ilus küll. Nii et ma vastu ei vaidle, kuid kaasa ka ei kiida.
Nagu .... ...
Istuja, keskmine, olen mina.
No MIDA te veel tahate, enne kui kiitma hakkate?!?!?!
P.S. Selgub, et juhtkarvad on ka lihtsalt osa pealiskarvast! Jai, ma olen ikkagi tark!
Sest arvasin, et koertel on pealiskarv ja aluskarv ja kõik - ning ongi kõik, lihtsalt pealiskarva osa jaguneb põhjamaisematel koerasortidel omakorda veel kaheks.
P.P.S. Ei, tuleb meelde, et mulle on veel välimuse kohta hästi ju öeldud - üks kord oli fb-s umbes nädala eestki!
Eeva, kui sa juhtud seda lugema, siis ma armastan sind ka!
"Oi, päike juba loojumas, kuigi kell on alles neli?" mõtlesin, aga kaugemale mõtlemisega ei jõudnud, kui "Talv on tõesti ligi."
Alles siis, kui olin koeraga ära jalutanud pikema ringi kui iial enne, metsa vahel lehtedes sahistanud ja nende hullunud punasust imetlenud, kuulanud, kuidas jõgi kohiseb, omaette palju laule laulnud (enamasti ansambli Aroonia reperturaarist, Anneli tehtud viisid ja heade poeetide tekstid), koerakaka ära koristanud, Totorot märja rohu sees nagistamas vaadanud (kuram, on mul lehm või koer?) ja hakkasime koju tulema, taipasin, et PÄIKE IKKA LOOJUB VEEL.
Ereoranž ja fuksiavärv, mis hajub arusaamatult tumekollaseks, ja peaaegu punane valguskiirte pesa ning lillad horisontaaltriibud ülevalpool ja no MIDA VÄRKI.
Pilti ma ei tee pärast seda, kui kuskil 19-aastasena mul käes juba teine Zenit pekki läks. (Enne seda jõudis ka seebikarp rinnataskust kevadisse, kaunisse, kuivanud heina ja väikeste varemete vahel olnud lompi, kus mingil põhjusel ulpisid ka kaks pisikest surnud kala, kukkuda.)
Paljutõotav fotograafikarjäär lõppes juba eos, sest tehnika, mida kasutasin, muutus kogu aeg kõlbmatuks.
Ja kui teine Zenit andis otsad Prantsusmaa-reisi ajal, millel pildistasin laisalt turuvärva ees tolmus magavaid koeri ja kasse, vihmavalangu kätte jäänud tänavakohviku kooki ja lasin endast võtta fotosid oma mairohelises, õlgadel olevate meelega-avadega pikakäiselises pluusis - ja et ükski pilt ei jäänud filmile, selgus, kui olin selle ilmutusse viinud - otsustasin, et no teatud moel ongi parem. Sest jee ma neid koeri või seda vihmavalingut muidu üldse mäletaksin, kui neist mitteväljatulnud pilte poleks koos küsimärgiga ajju salvestunud.
Mis on ka mu suhtumiseks pildistamisse jäänud.
Ma parem mäletan - ja kui ei mäleta, no siis ju pole mälestusväärne.
Ainus, mida ma ei SAA mäletada, on, kuidas ma ise siis või siis välja nägin. Tegelikult vaatan kõikvõimalikke enda ja teiste nooruspõlvepilte ja oma laste arengut märkivaid ja Murca tehtuid (no kuidas on võimalik sellised (telliseid) mitte armastada) suure naudinguga ... ent ise ikkagi ei tee.
Pealegi kõike kaht ja poolt tundi imelist päikeseloojangut poleks nagunii pildistada õnnestunud või kui oleksin filminud, poleks keegi kurat seda filmi hiljem vaadata viitsinud.
Aga nautige kahe lausega maalitut oma kujutluspildis siis, eks?
Neiu Koer läheb aina tumedamaks. Mulle öeldi, et lisaks põhi- ja aluskarvale on sageli ka juhtkarvad olemas, ja tema omad tulevad ilmselt säärased tumedad. Nii et mõnda aega näeb ta veel tiigerjam välja, kui oligi, pärast vbla muutub üleni sääraseks ... noh, nagu oleks kollane koer tuhasaju kätte saatunud.
Teda on nii hea kallistada! (Mida, et kallistamine on koerale alandav? Ma olen ta omanik ja hetkel ka kasuvanem, kahepoolne nõusolek täiega!) Vbla seepärast ongi mulle kogu aeg just suured koerad meeldinud: no kuidas sa väikest koera kallistad? Ta on nii näruselt väike; sama võlts tunne kui mänguasja emmates! Kaob ära käte vahele!
Oi, mul on alumise huule all kaks suurt ummistunud poori. Kui käega tõmmata, on tunne, nagu oleks katki ja kärn.
Millega väga lõdvas seoses:
 |
| Mu poeg, muide, pildistas |
Ja siis vaatasin ise samuti.
Ei, ma omast arust näen siiamaani päris ilus välja, ka poore alumise huule all oli rõõm peegli ees pigistamas käia, sest sai jälle ennast silmata, aga ...
...
AGA!
Ma olin NII ILUS?
Ei, seda ma olen ikka oma 10 aastat ikka juba teadnud, et võime õnnelik olla on palju olulisem kui ilu. Aga vaatan end sel pildil ja no täiesti selge on, et nii ilus, et ilu su õnnelikuks teeb, ei ole võimalik olla.
Sest no mitte kuhugi ei olnud enam minna.
Või see on ainult mu enda silmades?
Ega keegi peale notsu polegi mulle paaril viimasel aastal öelnud, et jube hea näen välja ja nii.
Ja kui mulle ei öelda, ikka kahtlen. Kui inimesed räägivad ilusatest, kas nad mõtlevad mindki või üldse ei? Vastu ei vaidle, kui ma ise end kiidan, aga ka mina olen nii teinud: no ega ta kole kindlasti pole, võtaks 15 kilo alla ja teeks rohkem sporti, oleks ilus küll. Nii et ma vastu ei vaidle, kuid kaasa ka ei kiida.
Nagu .... ...
Istuja, keskmine, olen mina.
No MIDA te veel tahate, enne kui kiitma hakkate?!?!?!
P.S. Selgub, et juhtkarvad on ka lihtsalt osa pealiskarvast! Jai, ma olen ikkagi tark!
Sest arvasin, et koertel on pealiskarv ja aluskarv ja kõik - ning ongi kõik, lihtsalt pealiskarva osa jaguneb põhjamaisematel koerasortidel omakorda veel kaheks.
P.P.S. Ei, tuleb meelde, et mulle on veel välimuse kohta hästi ju öeldud - üks kord oli fb-s umbes nädala eestki!
Eeva, kui sa juhtud seda lugema, siis ma armastan sind ka!
neljapäev, 18. oktoober 2018
Head
Vaata, mul on väga raske tunnistada, et migreenihood millekski head on.
Aga millekski on - kui olen ühe sellise üle elanud, nii et tabletid poole peal otsa saavad ja mul on vahepeal tõsiselt halb olnud, kukub ümbert ära igasugune idee sellest, kuidas peaks ikka Tegema ja Saavutama ja nädalatrennid täis tegema ja kirjutama ja ... jääb üks asi: hoolitse, et sul (mul) oleks võimalikult hea olla.
Ja tegelikult just SEE on elus põhiline. Kõik muu võib olla või mitte olla, aga omaenda isiku eest hoolitsemine on peamine.
Et jutt ei kasva pikemaks?
Et ma ei tee mitte ühtegi ühikut trenni?
Et ma ei tee süüa ja koristan aint vaikselt päeva jooksul proloonitükke põrandalt (Totoro leidis täna, et vana sohvapadi, mis on kogu aeg põrandal vedelenud, tuleb puruks närida)?
Ja täpselt keda see huvitab?! Kellel selle võrra halvem elada on?
Vat nii.
Kui mu jaksumeeter on omadega täpselt seal, et "jään ellu, kui lasen end lõdvaks ja teen ainult, mida konkreetselt sel hetkel tahan", ei tule ka rumalaid mõtteid selle kohta, et teeks äkki veel asju, rohkem asju, oleks vaja veel ...
Ei ole vaja. Kõik on see, mida tahan, ja kui ma ei taha, ei ole vaja teha ka. KELLELEGI ei ole vaja. Kas keegi saab õnnelikumaks, et mul on hästi halb? Noh, kui saab, mingu nad ka persse, selliseid inimesi ma ei taha ju toita ja katta. Aga kõik, kes hoolivad esimeses järjekorras, et mul hea oleks, ja alles teises, et see või too tehtud saaks, ju RÕÕMUSTAVAD, kui ma end hoida otsustan, dohh.
Ja no teha suutmine ja tegemine siis, kui on hea, on TEGELT selle "teen, mis tahan" taustal tautoloogilised. Kui tunne on hea, on hea, saab asju teha ja ei ole probleemijusugi. Ja kui on halb, nii et ei taha teha, on halb ja ei tee.
Mille üle ma ikka ja jälle imestan, on üldine usk, et nõnda suhtudes ei taha inimene kunagi midagi teha ja ei teegi midagi.
Ma kahtlustan, et sedasi arvajate näol on tegu inimestega, kes on nii ära vaevatud oma pidevast endasundimisest, et nad ei saa aru, kuidas üldse on VÕIMALIK tahta teha. Eieiei, ei saa olla ...
Aga minu iva on, et saab ja TAHADKI.
Natuke (või palju) jube on, et on umbes 456 inimest juba mu lugejategi seas, kelle meelest nii ei saa, pole võimalik. Ainult peab-peab-peab ja ei kujuta ette ka, et teistmoodi on võimalik.
Oi kui tark ma olen ...
K. Näe, see pilt illustreerib hästi, miks sina oled inimene olemises palju osavam kui mina
vvn: nojah, mu huviala on teine
aga vahel see ajab ka meeleheitesse, et ma niiii palju olen inimene olemist uurinud ja aru saanud ja jee - ja kuidagi IKKAGI ei tule see inimene olemine mul välja sama hästi kui suvalisel Mannil Viimsist
Lp Mann, see ei ole kuidagi halvustav, onju?
Aga täpselt.
Jubedalt üritan seda inimene olemise teooriat omandada juba nii kaua, aga ikka mul mõned asjad üldse välja ei tule, tunne ja mõistus lähevad täiesti lahku oma tunnetamises ja mõistmises ja nutt ja hala.
Mõnes mõttes ongi ju mõistlik ning vaba lihtsalt elada ja mingit teooriat üldse mitte omandada, teha, nagu tundub.
Lihtsalt mina ei suuda. Mulle ei tundu nii tugevalt, et mõistust vaja ei oleks. Aga krt, mõistus ka tunnetest üle ei jookse ja mina ka ei tea, KUIDAS elada.
Lihtsalt ... teen oma parima.
Lihtsalt ... mul on parima tegemiseks teooriaid tarvis.
Aga millekski on - kui olen ühe sellise üle elanud, nii et tabletid poole peal otsa saavad ja mul on vahepeal tõsiselt halb olnud, kukub ümbert ära igasugune idee sellest, kuidas peaks ikka Tegema ja Saavutama ja nädalatrennid täis tegema ja kirjutama ja ... jääb üks asi: hoolitse, et sul (mul) oleks võimalikult hea olla.
Ja tegelikult just SEE on elus põhiline. Kõik muu võib olla või mitte olla, aga omaenda isiku eest hoolitsemine on peamine.
Et jutt ei kasva pikemaks?
Et ma ei tee mitte ühtegi ühikut trenni?
Et ma ei tee süüa ja koristan aint vaikselt päeva jooksul proloonitükke põrandalt (Totoro leidis täna, et vana sohvapadi, mis on kogu aeg põrandal vedelenud, tuleb puruks närida)?
Ja täpselt keda see huvitab?! Kellel selle võrra halvem elada on?
Vat nii.
Kui mu jaksumeeter on omadega täpselt seal, et "jään ellu, kui lasen end lõdvaks ja teen ainult, mida konkreetselt sel hetkel tahan", ei tule ka rumalaid mõtteid selle kohta, et teeks äkki veel asju, rohkem asju, oleks vaja veel ...
Ei ole vaja. Kõik on see, mida tahan, ja kui ma ei taha, ei ole vaja teha ka. KELLELEGI ei ole vaja. Kas keegi saab õnnelikumaks, et mul on hästi halb? Noh, kui saab, mingu nad ka persse, selliseid inimesi ma ei taha ju toita ja katta. Aga kõik, kes hoolivad esimeses järjekorras, et mul hea oleks, ja alles teises, et see või too tehtud saaks, ju RÕÕMUSTAVAD, kui ma end hoida otsustan, dohh.
Ja no teha suutmine ja tegemine siis, kui on hea, on TEGELT selle "teen, mis tahan" taustal tautoloogilised. Kui tunne on hea, on hea, saab asju teha ja ei ole probleemijusugi. Ja kui on halb, nii et ei taha teha, on halb ja ei tee.
Mille üle ma ikka ja jälle imestan, on üldine usk, et nõnda suhtudes ei taha inimene kunagi midagi teha ja ei teegi midagi.
Ma kahtlustan, et sedasi arvajate näol on tegu inimestega, kes on nii ära vaevatud oma pidevast endasundimisest, et nad ei saa aru, kuidas üldse on VÕIMALIK tahta teha. Eieiei, ei saa olla ...
Aga minu iva on, et saab ja TAHADKI.
Natuke (või palju) jube on, et on umbes 456 inimest juba mu lugejategi seas, kelle meelest nii ei saa, pole võimalik. Ainult peab-peab-peab ja ei kujuta ette ka, et teistmoodi on võimalik.
Oi kui tark ma olen ...K. Näe, see pilt illustreerib hästi, miks sina oled inimene olemises palju osavam kui mina
vvn: nojah, mu huviala on teine
aga vahel see ajab ka meeleheitesse, et ma niiii palju olen inimene olemist uurinud ja aru saanud ja jee - ja kuidagi IKKAGI ei tule see inimene olemine mul välja sama hästi kui suvalisel Mannil Viimsist
Lp Mann, see ei ole kuidagi halvustav, onju?
Aga täpselt.
Jubedalt üritan seda inimene olemise teooriat omandada juba nii kaua, aga ikka mul mõned asjad üldse välja ei tule, tunne ja mõistus lähevad täiesti lahku oma tunnetamises ja mõistmises ja nutt ja hala.
Mõnes mõttes ongi ju mõistlik ning vaba lihtsalt elada ja mingit teooriat üldse mitte omandada, teha, nagu tundub.
Lihtsalt mina ei suuda. Mulle ei tundu nii tugevalt, et mõistust vaja ei oleks. Aga krt, mõistus ka tunnetest üle ei jookse ja mina ka ei tea, KUIDAS elada.
Lihtsalt ... teen oma parima.
Lihtsalt ... mul on parima tegemiseks teooriaid tarvis.
teisipäev, 16. oktoober 2018
Rohkem elu
Fearless lives forever, ütleb Queeni filmi treiler.
Tegelikult muidugi arvan, et KÕIK elavad igavesti. Ikka veel arvan.
Aga kartmatud elavad vast oma eluajal natuke ... rohkem.
Ma ei suuda - ei suuda - ei SUUDA ette kujutada, et elaksin oma elu 0 kraadi juures, kui skaalal on ka + 40 ja -40.
See lihtsalt ... ei ole mina. Ma ei suuda(ks).
Alati täie rauaga, alati kõik välja. Piss on compromise. Go for a throat.
Ei saa üldse öelda, et kahetseksin oma võimetust end hoida, ette vaadata, turvaliselt mängida - aga imestan küll selle üle, et teised sedasi suudavad. Et neil üldse ei ole sees seda mootorit, mis tahab unnates maksimumi välja võtta (ja riskib seejuures väljalülitumise ja miinimumini jõudmisega), et ma olen oma kartmatusega imelik.
Mul ei ole raske mitte karta. Mul on raske karta.
Et kui vaatasin end üleeile õhtul kodus alasti tantsides aknapeegelduselt, oli see tants välja näha? Pohh.
Et küsin meestelt, kellega seni on lähim kontakt olnud viisakas vestlus, et kas nad mulle lapse võiksid teha? Muidugi, kui ma tahan.
Et ... krt, ma isegi ei tea, mis nõuab julgust, kui aus olla.
Mult nõuab julgust elik võimet hirm ületada ... eee ... eee ... vahel siin võrgupäevikus kommentaaride lugemine. Vaatan, et oo, uued kommentaarid - aga kuna mul on nüüd juba selge, et need EI pruugi alati sõbralikud olla, vidutan vahel enne vaatamist, kellelt, silmi.
Aga et jätaks vaatamata???
Mis see on variant v???
JÄTAKS VÕRGUPÄEVIKUSSE KIRJUTAMATA?
Eeee ... nali või?
Jah, ma tean, et alati ei lähe hästi. Kuskil on maailmad, kus ma sain rongi all surma.
Kuskil on maailmad, kus ma elan halvatuna.
Aga alati ei lähe ka halvasti. Kuskil on maailmad, kus üks mu kunstlikest viljastamistest õnnestus.
Kuskil on maailm, kus ainus erinevus praegusega on, et astusin Totorole saba peale, kui teda õuest sisse kõnnitasin.
Huvitav, kas kuskil on maailmad, kus ma olen muidu mina, aga ilma migreenita?
Ja mismoodi seal elada oleks? Kas see oleks mina üldse?
Kes on mina ja kus on ta piirid?
***
Migreenises öös kirjutatud.
Nüüd on hommik, milles ma rahus maha magaksin (Poeglaps käis koeraga õues ja söötis teda hommikul ja kõik vajalik on seega tehtud), aga Totorol hakkas IGAV ja ta toppis mulle esmalt oma külma märja nina näkku ning kui see ei toiminud, turnis kahe käpaga mu otsas ja niutsus.
Mispeale ma käisin tuikudes temaga õues, kus ta MIDAGI ei teinud, ja nüüd magab rahumeeli.
Aga mina olen niipalju äratatud, et teile esmalt kirjutada, kuda nägin und, kus kuskil lillenäitusel lasi pikkade tagajalgadel hüpetega ringi "vastsündinud tiiger", kes oli umbes 12 meetrit pikk ja mu eksämm-muumimamma seletas, et nende kodune tiiger oli ka alguses selline ja nad päris muretsesid, aga siis rahunes maha. Nende kodune koer Villu (kes reaalsuses on üks suurimaid koeri, keda tunnen) oli marutaudi saanud ja teda ka hammustanud, aga no marutaudiga on ju lihtne - haava ei tohi lakkuda, vaid ainult peale puhuda, ja tiiger oli nii tark, et tegigi seda, ja kõik on lill.
Siis selgus, et
a) see tiiger siin lillenäitusel on minu oma
ja b) ta räägib täiesti talutavas inimkeeles.
JAAA Totoro äratas mu, et õue minna. Toona oli kell pool kuus ja tema soov väga õigustatud. Piss ja ekskremendid.
Ütleksin, unenäo mõte oli: "Totoro on hiiglane ja minu oma ja isegi mitteideaalsetes tingimustes (mida markeeris unenäos marutaud) saame hakkama".
Siis jäin uuesti magama, ajasin vahepeal poja üles, magasin edasi ja nüüd äratas Totoro mind unenäost, kus elasin ajutiselt jälle mingis oma Karksi kodu modifikatsioonis, astusin sisse naabritädi juurde (kes oli seesama, kes päriselt mu Mittedepressiivses Väikelinnas), kel oli telekas ja mind näidati seal miskipärast, ma isegi ei teadnud, et saade - ja siis pidi tädi ära minema, ent jättis mind ja veel mõnesid vahepeal uksest sisse valgunuid oma korterisse.
Samuti jättis maha kirja juhenditega, mis on sahvris ja kust tuled käivad jms, kus muuseas oli ka lause: "Ärge dokumentaalfilme vaadake!"
No me molutasime seal korteris (tegelt tegin igast asju, mingid tiigrid ja leopardid olid jälle teema, aga kokku ma ei oska me tegevust paremini nimetada) ja mingil hetkel tuli telekast, mis lahti, ka dokkfilm. Päris hea, vaatasime huviga.
Aga kuskil poole filmi peal hakkas mul uimane, raske hingata, väga imelik, ning teistel ka.
Tegin siis rõduukse lahti, õhk voolas sisse ja saime jälle normaalselt hapnikku. Keegi hakkas tänitama, et häh, oli ju kirjas, et ärge dokumentaalfilme vaadake, tädi kindlasti teadis, et siin ei tohi ja miks me vaatasime ometi ... vastasin, et krt, kui ma peaks ära minema ja mingid inimesed oma korterisse jätma, ma võiks ka kirja kirjutada nt "ja ärge lõvi toitke!", kuigi kuskil pole lõvi, sest see oleks mu arust hea nali!
Siis ajas Totoro mu jälle üles ja mõtlen siiamaani, et "ärge lõvi toitke!" on hea nali. Kui te juhtute mu korterisse üksi jääma ja mu jäetud kirjas, mida teha, kuidas olla, on selline lause, arvestage, et tõenäoliselt teen ma nalja.
TÕENÄOLISELT.
Nojah, aga seal unenäos olid ka tiigrid elik TRIIBULISED olevused (kuigi ma neist eriti ei kirjutanud). Ja vaatan ja vaatan nüüd Totorot, kellele üleöö on keset selga siginenud tume triip (pikkupidi) ja wtf?! WTF?!
Kas triip oli seal ka enne ning ma lihtsalt ei märganud? Kas ma kujutan seda ette ja tegelt on see vari (igas asendis ühes kohas)? Vbla eilne jões käimine (kuigi ta kastis endast märjaks ainult kõhu) kuidagi maagiliselt mõjutas? Ehk oli triibu algus seal juba mitu päeva, tumenes üha, ja alles täna märkasin?
KÕIK näib usutavam kui maailmade nihe, mille tagajärjel on mul nüüd triibuga koer ja millest andsid mulle märku tiigriunenäod.
Koos selle veidra triibuga kangastus mulle ka selgelt, MIKS ma kirjutan ulmet. Häbenematult selget žanrikahtlusteta ulmet.
Sest kui noor olin, lugesin muuseas hulka "mitteulmelist" kirjandust. (Sest ma lugesin kõike.) Ja seal juhtus alailma Imelisi asju. No näiteks Jane Eyre: Jane tundis tugevalt sisimas, kui teda nii paarisaja kilomeetri tagant kirglikult hõigati.
Inimesed nägid raamatutes nägemusi, nende keha tardusid, nii et nad ei suutnud liigutada, kuigi oli kindel kavatsus, mida teha, tajusid arusaamatult, et "seal peab midagi veel olema", nende sisemus tõmbus kokku, kui mingi lähedane surmaohus viibis neile teadmatult ning kaugel eemal, kokkusattumused olid sagedased ja üleni ebausutavad, ning eriliselt jäledad olid näiteks vene kirjanduses levinud "ja siis korraga muutus kogu ta isiksus, saabus valgus" -hetked.
Imelisusi juhtus. Mitte ühes ega neljas ega isegi neljakümnes raamatus, ALAILMA juhtus.
Millega seoses elasin ma kogu oma lapsepõlve ootuses, et Ometi Juhtuks Midagi Erilist.
Erilised hetked ju märgitakse ära, inimese sõrmist ilmuvad valguskiired või katab pilv korraga kogu taeva või kuuled ammusurnud esivanemate hääli või midagi.
Mitte midagi ei juhtunud.
IKKA ei juhtunud.
IKKA VEEL EI JUHTUNUD!
Ma läksin sinnasamma Karksisse end ära tapma (oma Karksi-postituses ei kirjutanud, miks läksin, aga see oli mul kavas - aint selgus, et veene lõikuda on valus) ja ei midagi. Nada.
Estonia oli juba põhja läinud ning sellest ei andnud ka imeline valgusmäng taevas märku (kuigi aasta ja päev hiljem olid mu elu esimesed virmalised näha, ma veel imestasin). Ükskõik, kui eriline hetk oli, MIDAGI EI JUHTUNUD - kuigi vahel täiesti suvalistel hetkedel juhtus.
Näiteks need virmalised septembrikuus.
Aasta ja päev pärast Laeva Põhjaminekut.
Nii et kunagi - näiteks kuueteistkümnesena - tegin sõnastamata otsuse, kuidas kui pole KINDEL, et Imelisi Asju juhtub elus, aga neid kirjutatakse raamatutesse sisse, on kirjutajad kas valelikud või rumalad.
Tõenäoliselt viimast.
Nad näevad takkajärgi seoseid seal, kus neid tegelikult pole, nende variandis kindlasti oleksid virmalised ÕIGEL päeval välkunud ja ilmselt oleksid nad ise hiljem uskunud, et nii oligi. Nad kuulevad hääli ja näevad nägemusi ja normaalsed seletused (jaa, hääl oli, naabrite juures keegi saunast hõikas midagi ja selle hetke märja metsa kajaefektina tundus see "Kuule!" palju lähemal olevat) ei tule neile üldse pähe.
Imeline ja Üleloomulik näivad palju paremate seletustena.
Ja mina ei tahtnud sedasi mõelda, sest selgelt oli see VALE.
Ei, miski pole võimatu - aga mõned sündmused on oluliselt ebatõenäolisemaid kui teised. Ning kui inimene valib ebatõenäolisema seletuse tõenäolisema asemel, on see tema asi, mitte miski, mida mina tegema peaksin.
Mingeid kummitusi või imelist sisetunnet meie normaalsesse maailma loota on lihtsalt naiivsus. (Et õuduskirjandus ja õudusfilmid peaksid õudsed olema? Kuulge, kui üleloomulikud õudused tõsi oleks, mina nt rõõmustaksin hirmsasti, sest see tähendaks, et maailm on palju huvitavam, kui arvasin, ja JEEEE! Selle laheda avastuse tuules võiksin ka valurikkalt surra, ikka rõõmustaksin.)
Ja ma hakkasin neist valelike või rumalate kirjanike kirjutatutest hoopis rohkem hindama ja nautima raamatuid, mis selgelt meie tavareaalsuse reegleid ei arvestanud. Nendes tehti oma reeglid ja võimalusi oligi juba eos palju rohkem, kui tavaelu pakub.
Kui ma kirjutasin (selleks ajaks kirjutasin juba ammu, oma esimest romaani alustasin umbes kaheteistkümnesena), mulle isegi ei tundunud, et peaksin üritama Meie Maailma ilusamaks ja lahedamaks kirjutada, kui ta on. Jaa, muidugi on siin päriselt kokkusattumisi ja osad inimesed näevad nägemusi jne - aga raamatuid, kus kõik see juhtub, on juba kaugelt rohkem protsentuaalselt, kui elus imelisi kokkusattumisi.
Siukseid teoseid küll rohkem vaja pole. Niigi eksitasid mind kaua ...
Aga kirjutada elust sama igava ja tühjana kui ta mulle tundus ... MIKS? Miks? Ma olin selliseid raamatuid ka lugenud, saanud läbi ja kiiresti mida meeldivamat võtnud (varemloetud ja seega kindel, et meeldivam).
Meeldivama raamatu pealelugemisel ma jubedate mõjul väga ei masendunud. Ainult keskmiselt.
Siiamaani mõtlen, MIKS sedasi kirjutada.
Nagu elu poleks juba piisavalt jäle, on mõnedel vaja seda veel hullemana näidata.
Hr. Lammas "Sirlist, Siimust ja saladustest" on mu arust ainus seletus. Ehk osadele inimestele lihtsalt meeldib oma tegelastega juhtuvaid halbu asju kirjutada. Sadistlik rõõm. Ja tegelased ei saa midagi parata, nad saavad vitsa ja uss nõelab neid kõhtu, ninna ja keelde.
Ma olen lugenud raamatut, kus mees vägistab oma naise nende surnud lapse hauast välja kaevatud poolkõdunenud kehal.
Nagu ... MIKS?!?!?!?!
Noh, vaatame asja positiivset poolt: ma ei loe enam iial midagi Jüri Ehlvesti kirjutatut, tean hoiduda.
Ma mõtlesin küll lapsena krimkat kirjutada. Krimkad mulle meeldisid. Alustasin ka, kuigi ei jõudnud isegi sinna, kus kuritegu ära tehakse.
Fantastika meeldis mulle ikka rohkem =)
Aga jah.
Peamiselt on minu ulmekirjutamise taga usk, et meie maailm originaalis on nõme, igav ja kõik läheb halvasti. Nii et pole mõtet selliseid lugusid juurde toota, neid juhtub iga päev piisavalt, kui vaid lahtiste silmadega ringi vaadata.
Miska ma ka siiamaani mõtlen: "Oot, KUIDAS ma ellu jäin???"
Ei oska seda oma maailmapilti teisiti mahutada kui "maailma määravaimad jõud on juhus ja eksitus".
Sest ... sest.
Sest.
Tegelikult muidugi arvan, et KÕIK elavad igavesti. Ikka veel arvan.
Aga kartmatud elavad vast oma eluajal natuke ... rohkem.
Ma ei suuda - ei suuda - ei SUUDA ette kujutada, et elaksin oma elu 0 kraadi juures, kui skaalal on ka + 40 ja -40.
See lihtsalt ... ei ole mina. Ma ei suuda(ks).
Alati täie rauaga, alati kõik välja. Piss on compromise. Go for a throat.
Ei saa üldse öelda, et kahetseksin oma võimetust end hoida, ette vaadata, turvaliselt mängida - aga imestan küll selle üle, et teised sedasi suudavad. Et neil üldse ei ole sees seda mootorit, mis tahab unnates maksimumi välja võtta (ja riskib seejuures väljalülitumise ja miinimumini jõudmisega), et ma olen oma kartmatusega imelik.
Mul ei ole raske mitte karta. Mul on raske karta.
Et kui vaatasin end üleeile õhtul kodus alasti tantsides aknapeegelduselt, oli see tants välja näha? Pohh.
Et küsin meestelt, kellega seni on lähim kontakt olnud viisakas vestlus, et kas nad mulle lapse võiksid teha? Muidugi, kui ma tahan.
Et ... krt, ma isegi ei tea, mis nõuab julgust, kui aus olla.
Mult nõuab julgust elik võimet hirm ületada ... eee ... eee ... vahel siin võrgupäevikus kommentaaride lugemine. Vaatan, et oo, uued kommentaarid - aga kuna mul on nüüd juba selge, et need EI pruugi alati sõbralikud olla, vidutan vahel enne vaatamist, kellelt, silmi.
Aga et jätaks vaatamata???
Mis see on variant v???
JÄTAKS VÕRGUPÄEVIKUSSE KIRJUTAMATA?
Eeee ... nali või?
Jah, ma tean, et alati ei lähe hästi. Kuskil on maailmad, kus ma sain rongi all surma.
Kuskil on maailmad, kus ma elan halvatuna.
Aga alati ei lähe ka halvasti. Kuskil on maailmad, kus üks mu kunstlikest viljastamistest õnnestus.
Kuskil on maailm, kus ainus erinevus praegusega on, et astusin Totorole saba peale, kui teda õuest sisse kõnnitasin.
Huvitav, kas kuskil on maailmad, kus ma olen muidu mina, aga ilma migreenita?
Ja mismoodi seal elada oleks? Kas see oleks mina üldse?
Kes on mina ja kus on ta piirid?
***
Migreenises öös kirjutatud.
Nüüd on hommik, milles ma rahus maha magaksin (Poeglaps käis koeraga õues ja söötis teda hommikul ja kõik vajalik on seega tehtud), aga Totorol hakkas IGAV ja ta toppis mulle esmalt oma külma märja nina näkku ning kui see ei toiminud, turnis kahe käpaga mu otsas ja niutsus.
Mispeale ma käisin tuikudes temaga õues, kus ta MIDAGI ei teinud, ja nüüd magab rahumeeli.
Aga mina olen niipalju äratatud, et teile esmalt kirjutada, kuda nägin und, kus kuskil lillenäitusel lasi pikkade tagajalgadel hüpetega ringi "vastsündinud tiiger", kes oli umbes 12 meetrit pikk ja mu eksämm-muumimamma seletas, et nende kodune tiiger oli ka alguses selline ja nad päris muretsesid, aga siis rahunes maha. Nende kodune koer Villu (kes reaalsuses on üks suurimaid koeri, keda tunnen) oli marutaudi saanud ja teda ka hammustanud, aga no marutaudiga on ju lihtne - haava ei tohi lakkuda, vaid ainult peale puhuda, ja tiiger oli nii tark, et tegigi seda, ja kõik on lill.
Siis selgus, et
a) see tiiger siin lillenäitusel on minu oma
ja b) ta räägib täiesti talutavas inimkeeles.
JAAA Totoro äratas mu, et õue minna. Toona oli kell pool kuus ja tema soov väga õigustatud. Piss ja ekskremendid.
Ütleksin, unenäo mõte oli: "Totoro on hiiglane ja minu oma ja isegi mitteideaalsetes tingimustes (mida markeeris unenäos marutaud) saame hakkama".
Siis jäin uuesti magama, ajasin vahepeal poja üles, magasin edasi ja nüüd äratas Totoro mind unenäost, kus elasin ajutiselt jälle mingis oma Karksi kodu modifikatsioonis, astusin sisse naabritädi juurde (kes oli seesama, kes päriselt mu Mittedepressiivses Väikelinnas), kel oli telekas ja mind näidati seal miskipärast, ma isegi ei teadnud, et saade - ja siis pidi tädi ära minema, ent jättis mind ja veel mõnesid vahepeal uksest sisse valgunuid oma korterisse.
Samuti jättis maha kirja juhenditega, mis on sahvris ja kust tuled käivad jms, kus muuseas oli ka lause: "Ärge dokumentaalfilme vaadake!"
No me molutasime seal korteris (tegelt tegin igast asju, mingid tiigrid ja leopardid olid jälle teema, aga kokku ma ei oska me tegevust paremini nimetada) ja mingil hetkel tuli telekast, mis lahti, ka dokkfilm. Päris hea, vaatasime huviga.
Aga kuskil poole filmi peal hakkas mul uimane, raske hingata, väga imelik, ning teistel ka.
Tegin siis rõduukse lahti, õhk voolas sisse ja saime jälle normaalselt hapnikku. Keegi hakkas tänitama, et häh, oli ju kirjas, et ärge dokumentaalfilme vaadake, tädi kindlasti teadis, et siin ei tohi ja miks me vaatasime ometi ... vastasin, et krt, kui ma peaks ära minema ja mingid inimesed oma korterisse jätma, ma võiks ka kirja kirjutada nt "ja ärge lõvi toitke!", kuigi kuskil pole lõvi, sest see oleks mu arust hea nali!
Siis ajas Totoro mu jälle üles ja mõtlen siiamaani, et "ärge lõvi toitke!" on hea nali. Kui te juhtute mu korterisse üksi jääma ja mu jäetud kirjas, mida teha, kuidas olla, on selline lause, arvestage, et tõenäoliselt teen ma nalja.
TÕENÄOLISELT.
Nojah, aga seal unenäos olid ka tiigrid elik TRIIBULISED olevused (kuigi ma neist eriti ei kirjutanud). Ja vaatan ja vaatan nüüd Totorot, kellele üleöö on keset selga siginenud tume triip (pikkupidi) ja wtf?! WTF?!
Kas triip oli seal ka enne ning ma lihtsalt ei märganud? Kas ma kujutan seda ette ja tegelt on see vari (igas asendis ühes kohas)? Vbla eilne jões käimine (kuigi ta kastis endast märjaks ainult kõhu) kuidagi maagiliselt mõjutas? Ehk oli triibu algus seal juba mitu päeva, tumenes üha, ja alles täna märkasin?
KÕIK näib usutavam kui maailmade nihe, mille tagajärjel on mul nüüd triibuga koer ja millest andsid mulle märku tiigriunenäod.
Koos selle veidra triibuga kangastus mulle ka selgelt, MIKS ma kirjutan ulmet. Häbenematult selget žanrikahtlusteta ulmet.
Sest kui noor olin, lugesin muuseas hulka "mitteulmelist" kirjandust. (Sest ma lugesin kõike.) Ja seal juhtus alailma Imelisi asju. No näiteks Jane Eyre: Jane tundis tugevalt sisimas, kui teda nii paarisaja kilomeetri tagant kirglikult hõigati.
Inimesed nägid raamatutes nägemusi, nende keha tardusid, nii et nad ei suutnud liigutada, kuigi oli kindel kavatsus, mida teha, tajusid arusaamatult, et "seal peab midagi veel olema", nende sisemus tõmbus kokku, kui mingi lähedane surmaohus viibis neile teadmatult ning kaugel eemal, kokkusattumused olid sagedased ja üleni ebausutavad, ning eriliselt jäledad olid näiteks vene kirjanduses levinud "ja siis korraga muutus kogu ta isiksus, saabus valgus" -hetked.
Imelisusi juhtus. Mitte ühes ega neljas ega isegi neljakümnes raamatus, ALAILMA juhtus.
Millega seoses elasin ma kogu oma lapsepõlve ootuses, et Ometi Juhtuks Midagi Erilist.
Erilised hetked ju märgitakse ära, inimese sõrmist ilmuvad valguskiired või katab pilv korraga kogu taeva või kuuled ammusurnud esivanemate hääli või midagi.
Mitte midagi ei juhtunud.
IKKA ei juhtunud.
IKKA VEEL EI JUHTUNUD!
Ma läksin sinnasamma Karksisse end ära tapma (oma Karksi-postituses ei kirjutanud, miks läksin, aga see oli mul kavas - aint selgus, et veene lõikuda on valus) ja ei midagi. Nada.
Estonia oli juba põhja läinud ning sellest ei andnud ka imeline valgusmäng taevas märku (kuigi aasta ja päev hiljem olid mu elu esimesed virmalised näha, ma veel imestasin). Ükskõik, kui eriline hetk oli, MIDAGI EI JUHTUNUD - kuigi vahel täiesti suvalistel hetkedel juhtus.
Näiteks need virmalised septembrikuus.
Aasta ja päev pärast Laeva Põhjaminekut.
Nii et kunagi - näiteks kuueteistkümnesena - tegin sõnastamata otsuse, kuidas kui pole KINDEL, et Imelisi Asju juhtub elus, aga neid kirjutatakse raamatutesse sisse, on kirjutajad kas valelikud või rumalad.
Tõenäoliselt viimast.
Nad näevad takkajärgi seoseid seal, kus neid tegelikult pole, nende variandis kindlasti oleksid virmalised ÕIGEL päeval välkunud ja ilmselt oleksid nad ise hiljem uskunud, et nii oligi. Nad kuulevad hääli ja näevad nägemusi ja normaalsed seletused (jaa, hääl oli, naabrite juures keegi saunast hõikas midagi ja selle hetke märja metsa kajaefektina tundus see "Kuule!" palju lähemal olevat) ei tule neile üldse pähe.
Imeline ja Üleloomulik näivad palju paremate seletustena.
Ja mina ei tahtnud sedasi mõelda, sest selgelt oli see VALE.
Ei, miski pole võimatu - aga mõned sündmused on oluliselt ebatõenäolisemaid kui teised. Ning kui inimene valib ebatõenäolisema seletuse tõenäolisema asemel, on see tema asi, mitte miski, mida mina tegema peaksin.
Mingeid kummitusi või imelist sisetunnet meie normaalsesse maailma loota on lihtsalt naiivsus. (Et õuduskirjandus ja õudusfilmid peaksid õudsed olema? Kuulge, kui üleloomulikud õudused tõsi oleks, mina nt rõõmustaksin hirmsasti, sest see tähendaks, et maailm on palju huvitavam, kui arvasin, ja JEEEE! Selle laheda avastuse tuules võiksin ka valurikkalt surra, ikka rõõmustaksin.)
Ja ma hakkasin neist valelike või rumalate kirjanike kirjutatutest hoopis rohkem hindama ja nautima raamatuid, mis selgelt meie tavareaalsuse reegleid ei arvestanud. Nendes tehti oma reeglid ja võimalusi oligi juba eos palju rohkem, kui tavaelu pakub.
Kui ma kirjutasin (selleks ajaks kirjutasin juba ammu, oma esimest romaani alustasin umbes kaheteistkümnesena), mulle isegi ei tundunud, et peaksin üritama Meie Maailma ilusamaks ja lahedamaks kirjutada, kui ta on. Jaa, muidugi on siin päriselt kokkusattumisi ja osad inimesed näevad nägemusi jne - aga raamatuid, kus kõik see juhtub, on juba kaugelt rohkem protsentuaalselt, kui elus imelisi kokkusattumisi.
Siukseid teoseid küll rohkem vaja pole. Niigi eksitasid mind kaua ...
Aga kirjutada elust sama igava ja tühjana kui ta mulle tundus ... MIKS? Miks? Ma olin selliseid raamatuid ka lugenud, saanud läbi ja kiiresti mida meeldivamat võtnud (varemloetud ja seega kindel, et meeldivam).
Meeldivama raamatu pealelugemisel ma jubedate mõjul väga ei masendunud. Ainult keskmiselt.
Siiamaani mõtlen, MIKS sedasi kirjutada.
Nagu elu poleks juba piisavalt jäle, on mõnedel vaja seda veel hullemana näidata.
Hr. Lammas "Sirlist, Siimust ja saladustest" on mu arust ainus seletus. Ehk osadele inimestele lihtsalt meeldib oma tegelastega juhtuvaid halbu asju kirjutada. Sadistlik rõõm. Ja tegelased ei saa midagi parata, nad saavad vitsa ja uss nõelab neid kõhtu, ninna ja keelde.
Ma olen lugenud raamatut, kus mees vägistab oma naise nende surnud lapse hauast välja kaevatud poolkõdunenud kehal.
Nagu ... MIKS?!?!?!?!
Noh, vaatame asja positiivset poolt: ma ei loe enam iial midagi Jüri Ehlvesti kirjutatut, tean hoiduda.
Ma mõtlesin küll lapsena krimkat kirjutada. Krimkad mulle meeldisid. Alustasin ka, kuigi ei jõudnud isegi sinna, kus kuritegu ära tehakse.
Fantastika meeldis mulle ikka rohkem =)
Aga jah.
Peamiselt on minu ulmekirjutamise taga usk, et meie maailm originaalis on nõme, igav ja kõik läheb halvasti. Nii et pole mõtet selliseid lugusid juurde toota, neid juhtub iga päev piisavalt, kui vaid lahtiste silmadega ringi vaadata.
Miska ma ka siiamaani mõtlen: "Oot, KUIDAS ma ellu jäin???"
Ei oska seda oma maailmapilti teisiti mahutada kui "maailma määravaimad jõud on juhus ja eksitus".
Sest ... sest.
Sest.
pühapäev, 14. oktoober 2018
Teiste pilk
Maioska, maijõua, maisaa ...
Siis meenutan endale, et ei. Mitte ma ei suuda tormile vastu seista, vaid mina olengi torm.
Asjad ei juhtu minuga. Mina juhtun asjadega.
Minu asi ei ole MURETSEDA, et teistel pole äkki piisavalt hea. Muretsegu nemad ise. Seisku enda eest nemad ise.
Kes seisis minu eest?
Haa.
Ja kohe on kerge.
Olevikus kusjuures seda küsimust küsida ei saa, et kes minu eest seisAB. Sest meenub hulk inimesi, kes paistavad seda proovivat vähemalt.
Kes minu eest seisab? Noh, tema andis mulle selle võimaluse ja nemad kiidavad ja tunnustavad ja tema ja tema ja temaga olengi päriselt hea sõber ja muidugi nad ...
Mulle tuleb ka meelde paar inimest, kelle puhul paari aasta eest oli täiesti ilmne, et nad ei jaga masti ega mändi, kes pakkusid mulle mind abistada üritades _tööd_, kui mulle ka 150 meetri kaugusele poodi minek tõsine väljakutse oli, tahtsid parimat ...
... aga ainus, kes sai mõista, KUI mööda see oli, olingi ma ise.
Olevikus "kes minu eest seisab?" küsida pole kunagi iroonilisel moel saanud. (Sest oleksin alati vastanud, et tema ja tema ja tema --- ja OI! kui mööda pannud.)
Kui õigel hetkel oleksin taibanud, et need teised võivad ju üritada, aga nad ei ole minu eest seismises paremad kui ma ise, oleks vast hulk jama olemata olnud. Kuid täiesti naiivselt uskusin, et kui pealtnäha tark inimene näeb, et mul on probleeme X ja Z valdkondades, pean need probleemid lahendama ja ongi lill.
Ma tõesti, tõesti, TÕESTI uskusin, et teis(t)e pilk on pädevam kui mu enda oma, ma olen, mida must arvatakse, mitte, mis ma tunnen end olevat.
Peale Rongi sain alles aru, KUI mööda need Teised näevad. KUI mööda.
Isekuses süüdistamine (mille üle ma olen sada korda imestanud ja JÄÄNGI imestama), et kui ma oleks teiste peale mõelnud, oi, ma küll ennast tapnud poleks ... Isegi ilma antidepressantideta sain aru, MILLINE jama see oli. Nagu BAH. Nagu sõnatuksvõtvalt ekslik.
Ma juba kolm aastat olen teadnud, mis nõu ma ise oleksin vanale endale andnud. Olen seda siin vist kirjutanud ka, aga võin korrata küll:
"Ära mõtle kogu aeg teistele! Sa ei saa kõigi elu heaks teha! On täiesti okei võtta vabalt ja keskenduda omaenda vajadustele, iseendale - sest kui sina seda ei tee, ei tee keegi! Kui sa oledki teistele koormaks, ole! Las teised rühmavad natuke sinu heaks samuti, sa oled nende heaks piisavalt teinud. Ei, PÄRISELT oled. Et nad ei taipa, kui palju mängu panid? Pole sinu probleem! Ela nüüd nii, et sa seda naudid!!!!"
Koos teistepoolse isekuse minus nägemisega umbes taipasingi, et teised, ka mitmed teised korraga, võivad TÄIESTI mööda näha. Mitte natuke mööda, vaid diametraalselt, üleni, absoluutselt. Et nende hinnangud mulle pole minus ja minu käitumises, vaid neis endis ja nende varasemates kogemustes. Nad ei näe mind. Nad näevad midagi, mis nende ettekujutustega passib, aga MINUGA ei tarvitse sel muud pistmist olla kui umbes sama näolapp.
Selline murrang.
Nii tohutu muutus.
Jah, nüüd ma usaldan teiste pilku vähem. Aga ei saa öelda, et üldse mitte - igasugu võistluste tulemuste hindamine mõjutab mind ikka maapõhja. Pädev žürii arvas, et ma kirjutan hästi! - ja hõljun pilvepiiril. Pädev žürii arvas mind nende hulka, kes kirjutavad nii halvasti, et seda isegi mainida pole mõtet - ja ma rooman vaevaliselt läbi järgnevad päevad, järgnevad kuud ja meenutan, meenutan, meenutan endale, et kui MULLE meeldib, on põhieesmärk täidetud.
Aga vähemalt tean, mida mõelda, mida oma meeltesse taguda, eks ole.
Keegi ei ole minu suhtes targem kui ma ise. Kõik "mine sinna ja sinna ikka, see pole ju raske" - dohh, see on MULLE raske! Peavalu näiteks ütleb seda väga selgelt pärast.
"Ära seda söö-suitseta-tee, see on ebatervislik!" - aga kui ma TAHAN seda teha, on see mulle järelikult millekski hea. Mul on seda vaja. Et sinu õhukeses kaustas pole saadava hea tehtud halva üle kaalumise kohta märkust, tuleb sellest, et kaust räägib inimestest keskmiselt, mitte minust individuaalselt.
"Nii ei tohi teha " ja "sa pead nii tegema!" - ütleb kes ja mis alustel? Kui hästi ta mind tunneb? Paremini kui mina?
Mitte keegi ei tunne mind ja minu suutmisi paremini kui ma ise. Ma kuulan teiste nõu - ja mu pea hakkab valutama, mu meeleolu läheb halvaks, ma tahan surra.
Ainult ma ise suudan öelda, mis on mulle hea ja mis mitte.
Ja nii ongi.
KEEGI teine ei tea paremini.
Vat selles ei ole mul veel selgust, kas kõigiga on nii.
Loogiliselt võttes peaks ju olema - kõik teevad enda jaoks parimaid valikuid, sest keegi kurat ei tea paremini kui nemad ise, mis neile hea on.
Ja siis on maailm TÄIS inimesi, kelle jaoks mulle iseenesestmõistetav - et mitte kellegi olemist ei tasu halvaks teha meelega, sest siis on maailm halvem, ja mina elan ju ka maailmas, nii et minul on seega halvem - on täiesti võõras mõte ja kes teevad meelega teiste olemist halvemaks.
Ja TEEVADKI. MEELEGA, mitte et kogemata läks.
See ongi nende arust neile parim.
Mis loogika seal taga on, jääb mulle mõistetamatuks.
Siis meenutan endale, et ei. Mitte ma ei suuda tormile vastu seista, vaid mina olengi torm.
Asjad ei juhtu minuga. Mina juhtun asjadega.
Minu asi ei ole MURETSEDA, et teistel pole äkki piisavalt hea. Muretsegu nemad ise. Seisku enda eest nemad ise.
Kes seisis minu eest?
Haa.
Ja kohe on kerge.
Olevikus kusjuures seda küsimust küsida ei saa, et kes minu eest seisAB. Sest meenub hulk inimesi, kes paistavad seda proovivat vähemalt.
Kes minu eest seisab? Noh, tema andis mulle selle võimaluse ja nemad kiidavad ja tunnustavad ja tema ja tema ja temaga olengi päriselt hea sõber ja muidugi nad ...
Mulle tuleb ka meelde paar inimest, kelle puhul paari aasta eest oli täiesti ilmne, et nad ei jaga masti ega mändi, kes pakkusid mulle mind abistada üritades _tööd_, kui mulle ka 150 meetri kaugusele poodi minek tõsine väljakutse oli, tahtsid parimat ...
... aga ainus, kes sai mõista, KUI mööda see oli, olingi ma ise.
Olevikus "kes minu eest seisab?" küsida pole kunagi iroonilisel moel saanud. (Sest oleksin alati vastanud, et tema ja tema ja tema --- ja OI! kui mööda pannud.)
Kui õigel hetkel oleksin taibanud, et need teised võivad ju üritada, aga nad ei ole minu eest seismises paremad kui ma ise, oleks vast hulk jama olemata olnud. Kuid täiesti naiivselt uskusin, et kui pealtnäha tark inimene näeb, et mul on probleeme X ja Z valdkondades, pean need probleemid lahendama ja ongi lill.
Ma tõesti, tõesti, TÕESTI uskusin, et teis(t)e pilk on pädevam kui mu enda oma, ma olen, mida must arvatakse, mitte, mis ma tunnen end olevat.
Peale Rongi sain alles aru, KUI mööda need Teised näevad. KUI mööda.
Isekuses süüdistamine (mille üle ma olen sada korda imestanud ja JÄÄNGI imestama), et kui ma oleks teiste peale mõelnud, oi, ma küll ennast tapnud poleks ... Isegi ilma antidepressantideta sain aru, MILLINE jama see oli. Nagu BAH. Nagu sõnatuksvõtvalt ekslik.
Ma juba kolm aastat olen teadnud, mis nõu ma ise oleksin vanale endale andnud. Olen seda siin vist kirjutanud ka, aga võin korrata küll:
"Ära mõtle kogu aeg teistele! Sa ei saa kõigi elu heaks teha! On täiesti okei võtta vabalt ja keskenduda omaenda vajadustele, iseendale - sest kui sina seda ei tee, ei tee keegi! Kui sa oledki teistele koormaks, ole! Las teised rühmavad natuke sinu heaks samuti, sa oled nende heaks piisavalt teinud. Ei, PÄRISELT oled. Et nad ei taipa, kui palju mängu panid? Pole sinu probleem! Ela nüüd nii, et sa seda naudid!!!!"
Koos teistepoolse isekuse minus nägemisega umbes taipasingi, et teised, ka mitmed teised korraga, võivad TÄIESTI mööda näha. Mitte natuke mööda, vaid diametraalselt, üleni, absoluutselt. Et nende hinnangud mulle pole minus ja minu käitumises, vaid neis endis ja nende varasemates kogemustes. Nad ei näe mind. Nad näevad midagi, mis nende ettekujutustega passib, aga MINUGA ei tarvitse sel muud pistmist olla kui umbes sama näolapp.
Selline murrang.
Nii tohutu muutus.
Jah, nüüd ma usaldan teiste pilku vähem. Aga ei saa öelda, et üldse mitte - igasugu võistluste tulemuste hindamine mõjutab mind ikka maapõhja. Pädev žürii arvas, et ma kirjutan hästi! - ja hõljun pilvepiiril. Pädev žürii arvas mind nende hulka, kes kirjutavad nii halvasti, et seda isegi mainida pole mõtet - ja ma rooman vaevaliselt läbi järgnevad päevad, järgnevad kuud ja meenutan, meenutan, meenutan endale, et kui MULLE meeldib, on põhieesmärk täidetud.
Aga vähemalt tean, mida mõelda, mida oma meeltesse taguda, eks ole.
Keegi ei ole minu suhtes targem kui ma ise. Kõik "mine sinna ja sinna ikka, see pole ju raske" - dohh, see on MULLE raske! Peavalu näiteks ütleb seda väga selgelt pärast.
"Ära seda söö-suitseta-tee, see on ebatervislik!" - aga kui ma TAHAN seda teha, on see mulle järelikult millekski hea. Mul on seda vaja. Et sinu õhukeses kaustas pole saadava hea tehtud halva üle kaalumise kohta märkust, tuleb sellest, et kaust räägib inimestest keskmiselt, mitte minust individuaalselt.
"Nii ei tohi teha " ja "sa pead nii tegema!" - ütleb kes ja mis alustel? Kui hästi ta mind tunneb? Paremini kui mina?
Mitte keegi ei tunne mind ja minu suutmisi paremini kui ma ise. Ma kuulan teiste nõu - ja mu pea hakkab valutama, mu meeleolu läheb halvaks, ma tahan surra.
Ainult ma ise suudan öelda, mis on mulle hea ja mis mitte.
Ja nii ongi.
KEEGI teine ei tea paremini.
Vat selles ei ole mul veel selgust, kas kõigiga on nii.
Loogiliselt võttes peaks ju olema - kõik teevad enda jaoks parimaid valikuid, sest keegi kurat ei tea paremini kui nemad ise, mis neile hea on.
Ja siis on maailm TÄIS inimesi, kelle jaoks mulle iseenesestmõistetav - et mitte kellegi olemist ei tasu halvaks teha meelega, sest siis on maailm halvem, ja mina elan ju ka maailmas, nii et minul on seega halvem - on täiesti võõras mõte ja kes teevad meelega teiste olemist halvemaks.
Ja TEEVADKI. MEELEGA, mitte et kogemata läks.
See ongi nende arust neile parim.
Mis loogika seal taga on, jääb mulle mõistetamatuks.
neljapäev, 11. oktoober 2018
Töötegemine
Tegin täiesti ootamatu teo. Endale ootamatu siis.
See toimetamistöö, mille võtsin? Kirjutasin kirjastajale, et ei, ma ikka ei taha seda, näe, nii palju tegin, järgmisele toimetajale võid sedasi anda, et topelttööd ei tuleks - ja olengi sellest vaba.
VABA!
VAAAAAAAA-BAAAAAAAA!!!!!!!
Nii lihtne oligi.
Olen jahmunud.
Tee, mida sa tahad - tahad mitte seda teksti toimetada - ära siis toimeta! (Aga ikka ütle ka seda teistele, et nad oskaksid oma plaanid ümber teha, ei loodaks enam sinu peale. Sest sa ju tahad samas, et neil oleks hea ja nad ei vihkaks sind pärast?!)
Ja selline vabanemistunne, selline kergendus!
Ohhhhhh ...
Jah, ma ei saa selle eest raha nüüd. Aga selle vabanemistunde pealt võiksin ka kuu aega neljaviljahelbeputru süüa ja musta kohvi juua. Isegi Poeglapse hädaldamise kannataksin välja - aga nii hulluks asi muidugi ei lähe, sest töövõimetuspension.
Totoro ei protesteeriks. Ostsin 15+2 kilo kvaliteetset loomapoe-kutsikatoitu ja kuigi ta jääks ilma õhtustest konservidest, ta väga häiritud poleks sellest.
Samas - ega see äraütlemine päris tasuta olnud. Võttis ikka vaimset tolli korralikult, nii et isegi rääkida on nüüd raske.
Nii et kirjutan hoopis. Nii ära väsitada, et seda ei suudaks, on mind üpris keeruline.
Millega seoses kandideerisin ka kirjanikupalgale (mina, ja väsin kirjutamisest ära?) ja avaldust arvutisse lüües mõistsin, et ONGI nii: mul on kergem kirjutada 100 000 tähemärki kui anuda kirjastust (ühte), et nad mind avaldaks.
Ja kui see üks kirjastus ütleb EI ja teine kirjastus ei ütle üldse midagi, olen: "Ach, kirjutan siis midagi uut, 200 000 tähemärki näiteks, sest see ei ole selgesti piisavalt hea."
Nii kuradi raske on enda hindamiseks välja panemine, enda üles kiitmine - ja vajadus teha seda näiteks 7 korda järjest. Või 17. (Ma lihtsalt ei ole kunagi üle 5 korra üritanud, kui ei, siis ei, kirjutan midagi muud parem.)
Täpselt nagu töö otsimine: tööd TEHA on 38 korda kergem, kui otsida ja lasta end vaadata sealt küljest ja neil inimestel ja siis sealtsamast küljest, aga teistel inimestel, seejärel varjundi võrra nihkununa kolmandast küljest kolmandatel inimestel ja APPI, MA EI TAHA, SUREN PAREM NÄLGA!!!
Nii jäle!
Ma ütlen, täiega olen hea töötaja, kui mulle tullakse pakkuma (kuigi nojah, ma JUST võtsin punkti maha oma oivalisusest, sest toimetamisega läks nagu läks), aga TÖÖ OTSIMINE?!
Eeeee ...... eeeeee ...
Mul ei ole isegi midagi öelda sel teemal tegelikult. Nii krdi jube!
Oluline põhjus, miks ma õendust läksin õppima, oli õdede puudus. Ma tahtsin viimaks ometi saada vabaks sellest, et keegi ei taha mind ja mina muudkui pakun. "Võtke mind, ma ju olen hea, ma ju olen, ma ju olen ..." Aga kas ikka olen? Kui nende arust ei ole ja nemad näevad väljastpoolt õigemini kui mina seest, vist ei ole?
Ma vist olen ikka halb.
Noh, arvestades, kuidas mul nüüd on õendusharidus, aga ma käelisi toiminguid ei tee, Murphy seadused kehtivad üleni. Ikka olen seisus "kui ma end pakungi, vaevalt nad võtavad".
Miska ma väga ei paku.
Vahel hirmus harva.
Aga no kirjutada - SEDA ma võin.
See toimetamistöö, mille võtsin? Kirjutasin kirjastajale, et ei, ma ikka ei taha seda, näe, nii palju tegin, järgmisele toimetajale võid sedasi anda, et topelttööd ei tuleks - ja olengi sellest vaba.
VABA!
VAAAAAAAA-BAAAAAAAA!!!!!!!
Nii lihtne oligi.
Olen jahmunud.
Tee, mida sa tahad - tahad mitte seda teksti toimetada - ära siis toimeta! (Aga ikka ütle ka seda teistele, et nad oskaksid oma plaanid ümber teha, ei loodaks enam sinu peale. Sest sa ju tahad samas, et neil oleks hea ja nad ei vihkaks sind pärast?!)
Ja selline vabanemistunne, selline kergendus!
Ohhhhhh ...
Jah, ma ei saa selle eest raha nüüd. Aga selle vabanemistunde pealt võiksin ka kuu aega neljaviljahelbeputru süüa ja musta kohvi juua. Isegi Poeglapse hädaldamise kannataksin välja - aga nii hulluks asi muidugi ei lähe, sest töövõimetuspension.
Totoro ei protesteeriks. Ostsin 15+2 kilo kvaliteetset loomapoe-kutsikatoitu ja kuigi ta jääks ilma õhtustest konservidest, ta väga häiritud poleks sellest.
Samas - ega see äraütlemine päris tasuta olnud. Võttis ikka vaimset tolli korralikult, nii et isegi rääkida on nüüd raske.
Nii et kirjutan hoopis. Nii ära väsitada, et seda ei suudaks, on mind üpris keeruline.
Millega seoses kandideerisin ka kirjanikupalgale (mina, ja väsin kirjutamisest ära?) ja avaldust arvutisse lüües mõistsin, et ONGI nii: mul on kergem kirjutada 100 000 tähemärki kui anuda kirjastust (ühte), et nad mind avaldaks.
Ja kui see üks kirjastus ütleb EI ja teine kirjastus ei ütle üldse midagi, olen: "Ach, kirjutan siis midagi uut, 200 000 tähemärki näiteks, sest see ei ole selgesti piisavalt hea."
Nii kuradi raske on enda hindamiseks välja panemine, enda üles kiitmine - ja vajadus teha seda näiteks 7 korda järjest. Või 17. (Ma lihtsalt ei ole kunagi üle 5 korra üritanud, kui ei, siis ei, kirjutan midagi muud parem.)
Täpselt nagu töö otsimine: tööd TEHA on 38 korda kergem, kui otsida ja lasta end vaadata sealt küljest ja neil inimestel ja siis sealtsamast küljest, aga teistel inimestel, seejärel varjundi võrra nihkununa kolmandast küljest kolmandatel inimestel ja APPI, MA EI TAHA, SUREN PAREM NÄLGA!!!
Nii jäle!
Ma ütlen, täiega olen hea töötaja, kui mulle tullakse pakkuma (kuigi nojah, ma JUST võtsin punkti maha oma oivalisusest, sest toimetamisega läks nagu läks), aga TÖÖ OTSIMINE?!
Eeeee ...... eeeeee ...
Mul ei ole isegi midagi öelda sel teemal tegelikult. Nii krdi jube!
Oluline põhjus, miks ma õendust läksin õppima, oli õdede puudus. Ma tahtsin viimaks ometi saada vabaks sellest, et keegi ei taha mind ja mina muudkui pakun. "Võtke mind, ma ju olen hea, ma ju olen, ma ju olen ..." Aga kas ikka olen? Kui nende arust ei ole ja nemad näevad väljastpoolt õigemini kui mina seest, vist ei ole?
Ma vist olen ikka halb.
Noh, arvestades, kuidas mul nüüd on õendusharidus, aga ma käelisi toiminguid ei tee, Murphy seadused kehtivad üleni. Ikka olen seisus "kui ma end pakungi, vaevalt nad võtavad".
Miska ma väga ei paku.
Vahel hirmus harva.
Aga no kirjutada - SEDA ma võin.
teisipäev, 9. oktoober 2018
Vist on hästi ikkagi
Ossa, ma saatsin teksti Varrakule ja nad lubasid süüvida kohe, kui Frankfurdi konverents läbi.
Jai!
Rõõmustan. Täiesti lambist ja lihtsalt lugeda lubamise pealegi.
Sest no Varrak. The kirjastus.
Ei, ega ma usu, et kirjutamise eest võiks raha saada. Et mu tekstide eest võiks regulaarselt tasutud ja AASTAID elatud saada.
Olen liiga välja treenitud sellega, et aasta aega töötan ja siis saan 260 euri.
Või oli see 240? No midagi sellist.
Toimetamisega veel ... ikka 200 euri, aga 3 nädalat tööd.
Mis on veidi vähem kui aasta.
Nojah, välja arvatud see praegune tekst. Ütlesin kirjastajale, et enne 10 novembrit ka ei jõua, andku kellelegi kiiremale (koos mu tehtuga), kui jõuludeks ikka vaja valmis saada.
Siis käisin larpamas.
Tegelt nägin isegi ette, et ega ma seal väga adekvaatne ei ole. Aga nii tahtsin!
Pärast mängu tuli ette, et ses olukorras oleks võinud ju NII teha ja teises naa teha, aga kohapeal ... Aeh. KÕIGIL oleks olnud parem mäng kui seda ja seda teinuksin, AGA ...
Sest mäng oli tehtud IMELINE. Kuna ma ise olen korraldanud, tean, mida see maksab. Pisiasjadest (ämblikupesad ja munad!) suurte ja läbivateni (palju npc-sid, head ja süsteemsed! Soe maja koos tulega, et vihma käes mürgeldajatel oleks vahepeal võimalik end üles soojendada! Söök!)
Noh, ja siis olin seal mina. Täiega mitteimeline. Vähemalt siis ja selles kontekstis.
Aga mu lapsed olid ka sel larpil ja nautisid. Olin adekvaatne ema. Asi seegi.
Huvitav, kõik mu ümber tundub kokku langevat (kulge, ma laupäev otsa elasin vihmas ja märgade jalgadega - soojendasin saapad üles ja jälle jalga! - muidugi jään jälle haigeks! Haigena aga langeb mu tuju 100 kraadi), ainult emadus on mu päästja. Selles tunnen end pädevana.
"Emana olen hea" on ka põhjus, miks kõige sügavamas auguski arvasin, et uus laps mulle!
Iga inimene maailmas on ju siin, et mingit rolli täita - noh, ja emarollis tunnen end päris pädevalt. Igatahes kindlamalt, kui üheski muus olulises - et noh, ilmselt võinuksin olla/olingi suhteliselt pädev pereõde enne rongi vms, aga see lihtsalt ei olnud nii oluline roll, et selles pädemist vähegi oma olemasolu lunastavaks oleksin lugenud.
Emarollis tunnen end hakkamasaajana. Tundsin ka Peale Rongi üpris kohe.
Mu lapsed olid mu arust ainus mu Saavutus toona.
Tegelt tunnen natuke ikka nii - nemad on head. Muu ...
Kodanikud, kes pööritavad silmi, et kuidas ma küll end heaks emaks saan pidada, vist enam ei loe siin. Vähemalt ei kommenteeri. Aga no ma vaatan tulemit (oma lapsi) ja PEAN olema hea ema.
Olgu, vedamine geneetilise loteriiga ka jne - aga oivalisedki geenid annab ära sitata. Või nende kandja õnnetuks teha.
Ma vist pole nagu väga seda teinud. =)
Kuigi noh - osalt on see kahtlemata kogemata läinud.
Mäletate, kuidas Totoro õunaga mängimist kirjeldasin? Noh, veel neli korda lahedam mänguasi oli kergelt kõdunenud hakipea. Kuidas ta seda loopis, järel jooksis, müras!
Õun polnud pooltki nii hea!
Lisaks olen nüüd kutsikaga arsti juures käinud ja lasknud ta spetsialistil üle vaadata. Üldiselt oli väga tore, aga ma ikka mõtlen veel, kas lasta ta ära steriliseerida enne esimest jooksuaega, nagu arst soovitas. See tundub kuidagi - noh, ma küll ei rõõmustaks, kui mul kunagi ovulatsiooni poleks olnud, noh.
Vist ei lase. Lihtsalt tunde pärast. Ühe jooksuka elan ka üle ilma kutsikateta, nii hull see ka olla ei saa.
Ritsiku juures räägiti muuhulgas ka küpsistest.
Nüüd ma tahaks maapähklivõi-küpsiseid. Vbla läheks poodi ja ostaks maapähklivõid?
Vist tuleb minna jah.
Jai!
Rõõmustan. Täiesti lambist ja lihtsalt lugeda lubamise pealegi.
Sest no Varrak. The kirjastus.
Ei, ega ma usu, et kirjutamise eest võiks raha saada. Et mu tekstide eest võiks regulaarselt tasutud ja AASTAID elatud saada.
Olen liiga välja treenitud sellega, et aasta aega töötan ja siis saan 260 euri.
Või oli see 240? No midagi sellist.
Toimetamisega veel ... ikka 200 euri, aga 3 nädalat tööd.
Mis on veidi vähem kui aasta.
Nojah, välja arvatud see praegune tekst. Ütlesin kirjastajale, et enne 10 novembrit ka ei jõua, andku kellelegi kiiremale (koos mu tehtuga), kui jõuludeks ikka vaja valmis saada.
Siis käisin larpamas.
Tegelt nägin isegi ette, et ega ma seal väga adekvaatne ei ole. Aga nii tahtsin!
Pärast mängu tuli ette, et ses olukorras oleks võinud ju NII teha ja teises naa teha, aga kohapeal ... Aeh. KÕIGIL oleks olnud parem mäng kui seda ja seda teinuksin, AGA ...
Sest mäng oli tehtud IMELINE. Kuna ma ise olen korraldanud, tean, mida see maksab. Pisiasjadest (ämblikupesad ja munad!) suurte ja läbivateni (palju npc-sid, head ja süsteemsed! Soe maja koos tulega, et vihma käes mürgeldajatel oleks vahepeal võimalik end üles soojendada! Söök!)
Noh, ja siis olin seal mina. Täiega mitteimeline. Vähemalt siis ja selles kontekstis.
Aga mu lapsed olid ka sel larpil ja nautisid. Olin adekvaatne ema. Asi seegi.
Huvitav, kõik mu ümber tundub kokku langevat (kulge, ma laupäev otsa elasin vihmas ja märgade jalgadega - soojendasin saapad üles ja jälle jalga! - muidugi jään jälle haigeks! Haigena aga langeb mu tuju 100 kraadi), ainult emadus on mu päästja. Selles tunnen end pädevana.
"Emana olen hea" on ka põhjus, miks kõige sügavamas auguski arvasin, et uus laps mulle!
 |
| Lubasin pojale, et sel aastal rohkem pilte temast võrgupäevikusse ei pane. Nii et nautige, mida saate, see on 2018 viimane! Poeg on paremal, tütar vasakul. |
Emarollis tunnen end hakkamasaajana. Tundsin ka Peale Rongi üpris kohe.
Mu lapsed olid mu arust ainus mu Saavutus toona.
Tegelt tunnen natuke ikka nii - nemad on head. Muu ...
Kodanikud, kes pööritavad silmi, et kuidas ma küll end heaks emaks saan pidada, vist enam ei loe siin. Vähemalt ei kommenteeri. Aga no ma vaatan tulemit (oma lapsi) ja PEAN olema hea ema.
Olgu, vedamine geneetilise loteriiga ka jne - aga oivalisedki geenid annab ära sitata. Või nende kandja õnnetuks teha.
Ma vist pole nagu väga seda teinud. =)
Kuigi noh - osalt on see kahtlemata kogemata läinud.
Mäletate, kuidas Totoro õunaga mängimist kirjeldasin? Noh, veel neli korda lahedam mänguasi oli kergelt kõdunenud hakipea. Kuidas ta seda loopis, järel jooksis, müras!
Õun polnud pooltki nii hea!
Lisaks olen nüüd kutsikaga arsti juures käinud ja lasknud ta spetsialistil üle vaadata. Üldiselt oli väga tore, aga ma ikka mõtlen veel, kas lasta ta ära steriliseerida enne esimest jooksuaega, nagu arst soovitas. See tundub kuidagi - noh, ma küll ei rõõmustaks, kui mul kunagi ovulatsiooni poleks olnud, noh.
Vist ei lase. Lihtsalt tunde pärast. Ühe jooksuka elan ka üle ilma kutsikateta, nii hull see ka olla ei saa.
Ritsiku juures räägiti muuhulgas ka küpsistest.
Nüüd ma tahaks maapähklivõi-küpsiseid. Vbla läheks poodi ja ostaks maapähklivõid?
Vist tuleb minna jah.
reede, 5. oktoober 2018
Minevikumeenutus ja -äng
Mõtsin, kas panna kirja.
Ühest küljest: ma ju juba tükk aega tagasi lahendasin selle enda jaoks ära, panin mõttes paika, et olen, kes olen, läks, nagu läks, on, nagu on.
Teisest küljest: kui ma olen selle üle siiski vahel kurb, kuidas elu on läinud, kui ma vahel meenutan kõiki neid asju, mida nooruses sai loodetud ja tõden, et no niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mööda, kas poleks valetamine, kui ma seda võrgupäevikusse üles ei paneks?
Pealegi põen selle üle ju nii harva.
Olgu, kirjutan üles.
Inimesed ikka leiavad üksteist, see paaridesse jagunemine on Asi neile - ja siis olen mina.
Täiesti hämmastav, kuidas kas olen armunud mina või on armunud isane, aga minuga seotud armumine on peaaegu alati õnnetu.
Olgu, ma Leevikesse olin ka phmt õnnelikult armunud, kuigi ma kahtlen, kas tema üldse on võimeline seda tunnet tundma. Aga meil oli suhe. Ent isegi mu armumise udu ei aidanud - kui inimene lootusetult loll on, ei päästa ka kena välimus.
Ma vaatasin minevikku ja nägin, kuidas kõige peale, kuradi kõige isiklikku elu puudutava peale peaks lööma templi "ÄRA LOODA!"
Mul ei vea ses kontekstis kunagi, kuigi ma särasilmselt ja kannatlikult võin ka 3-4-5 aastat oodata, ega mul siis kiiiiiret ole. Ega ma siis peale käi, aga annan teada ikka, sest muidu vast teine inimene ei saa arugi.
Ütlen hästi ja värvin silmi, teen teeneid ja pakun abi ja NO EI. Ei tule keegi mu hooleks oma kätt ja südant andma.
See teema ei ole mulle.
Ühest küljest: ma ju juba tükk aega tagasi lahendasin selle enda jaoks ära, panin mõttes paika, et olen, kes olen, läks, nagu läks, on, nagu on.
Teisest küljest: kui ma olen selle üle siiski vahel kurb, kuidas elu on läinud, kui ma vahel meenutan kõiki neid asju, mida nooruses sai loodetud ja tõden, et no niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mööda, kas poleks valetamine, kui ma seda võrgupäevikusse üles ei paneks?
Pealegi põen selle üle ju nii harva.
Olgu, kirjutan üles.
Asi algas sellest, et mu lemmiksõber küsis ühes netiseeritud suhtluskanalis, kas mäletan aastavahetust 1999/2000?
Ma mäletasin.
kriimuline: k...i juures kostüümipidu inglid ja deemonid, mustamäe, sharkani kiss-kiss-laul (mina ei tea, mis selle nimi tegelt oli), campari apelsinimahlaga.
kahel korrusel korter ja mitu inimest, keda ma ei tundnud, kuigi enamikku vähemalt teadsin.
kriimuline: k...i juures kostüümipidu inglid ja deemonid, mustamäe, sharkani kiss-kiss-laul (mina ei tea, mis selle nimi tegelt oli), campari apelsinimahlaga.
kahel korrusel korter ja mitu inimest, keda ma ei tundnud, kuigi enamikku vähemalt teadsin.
sul olid tiivad juustes. Väga vinge soeng
mul oli pool nägu ja üks käsi kuldse littervärviga kaetud, must kombinee kleidiks ja mustad litritega retuusid. Sul oli helehall kleit
tantsisime
peo lõpuosa ma mäletan ka (camparit on veel aga mahl on otsas ja see on suht kibe, ütles keegi. Mind see ei puudutanud, sest umbes seal ma otsustasingi, et see ei ole üldse minu jook, ja jõin odavat shampust selle asemel - ning ma siiamaani ei joo camparit mitte millegagi)
peo lõpuosa ma mäletan ka (camparit on veel aga mahl on otsas ja see on suht kibe, ütles keegi. Mind see ei puudutanud, sest umbes seal ma otsustasingi, et see ei ole üldse minu jook, ja jõin odavat shampust selle asemel - ning ma siiamaani ei joo camparit mitte millegagi)
tordil oli vahukoor ja mingid asjad, kokku kahvatupruun, kreemikal põhjal tumedamad täpid. Vahukoor ja riivitud shokolaad?
aga millest rääkisime, ei mäleta. Tunnet mäletan, mis oli, aga jututeemade kohta on mitu hetke, mis PEAAEGU juba tulevad meelde - ja siis ikka mitte, tüng
ja laulja ei ole mitte sharkan, vaid tarkan!
Tema meenutas mulle veel igasuguseid asju, näiteks et koju tulime jala, võtsime minu poolt kelgud ja lasime ses lörtsises märjas öös väga krdi kõrgest kelgumäest alla. Kõige oma peoriietusega.
Nii palju mälestusi!
Aga ...
Nii palju mälestusi!
Aga ...
aga ...
mul on ju nii, et kui hakkan meenutama, tuleb üha täpsemalt ja täpsemalt meelde. Siis on korraga selline "ma puudutan seda hetke, seda inimest, kes ma siis olin, ma tunnen selle lörtsi külmust ja tuule niisket maitset ja 18 aastat tagasi joodud odav shampa sumiseb peas ja SEE ON JUST PRAEGU - ja samas ei ole, samas ma olen ju läinud juba läbikäidud teed oma eluga!"
mul on ju nii, et kui hakkan meenutama, tuleb üha täpsemalt ja täpsemalt meelde. Siis on korraga selline "ma puudutan seda hetke, seda inimest, kes ma siis olin, ma tunnen selle lörtsi külmust ja tuule niisket maitset ja 18 aastat tagasi joodud odav shampa sumiseb peas ja SEE ON JUST PRAEGU - ja samas ei ole, samas ma olen ju läinud juba läbikäidud teed oma eluga!"
Tunne, et tolle toonase minu ees ootamas on nii palju valikuid ja nii palju valu ja kas ma ikka suutnuks endaga elada toona, kui oleksin teadnud, kuhu nüüdseks tulen ...
Terav tunne, et aeg on tervik, aeg on üks, meile aint tundub, et ta möödub, sest sellised on inimeste ajud, ent TEGELIKULT on kõik just praegu.
Nii ütlemata terav tunne. Nii väga tundub toonane reaalsus sama reaalne kui praegune, isegi natuke reaalsem.
Ja minu nukrus ei ole mitte, et oleks teinud teisiti, oleks kõik läinud teisiti ja paremini, vaid et krt, ma ei lootnud toona omast arust palju - aga et no NII ÜLDSE midagi loodetust ei täitunud, annab sellele toonasele selgesilmsele lootusrikkale olemisele väga mõru järelmaigu.
"Seda ma endast küll ei oodanud."
Ma olin nii kindel, nii absoluutselt kindel, et tulevad mingid suhted, mina olen armunud, tema on armunud, temad vahetuvad, aga vastastikkused armumised on ootamas.
Olgu, korra oligi nii. Mhmh, mu elu pikim suhe, 2 ja pool aastat.
Olgu, korra oligi nii. Mhmh, mu elu pikim suhe, 2 ja pool aastat.
Inimesed ikka leiavad üksteist, see paaridesse jagunemine on Asi neile - ja siis olen mina.
Täiesti hämmastav, kuidas kas olen armunud mina või on armunud isane, aga minuga seotud armumine on peaaegu alati õnnetu.
Olgu, ma Leevikesse olin ka phmt õnnelikult armunud, kuigi ma kahtlen, kas tema üldse on võimeline seda tunnet tundma. Aga meil oli suhe. Ent isegi mu armumise udu ei aidanud - kui inimene lootusetult loll on, ei päästa ka kena välimus.
Noh, või siis ei ole keegi armunud, aga see sõpruse ja sarnasuste peal suhteloomine ka ei tööta, sest noh - kui suhet ei teki, ei saa see töötada.
Ma lihtsalt ei sobi - ja oleks, et ma mõikaksin siis, miks nii on. Mina ei saa kõigist neist kurja naise anekdootidest arugi, sest mida fakki oleks mul nii väiklane olla?! Ma olen üleni kaunis ja väliselt pandav, seksihuviline ISEGI nüüd, kui ma orgasme ei saa, hea ema, teen päris hästi süüa, odav pidada elik ma ei nõua midagi kallist. Ainus asi, et ma ei kannata puhtalt välimuse pealt tulnud huvi enda vastu.
Ja no ...
Ma lihtsalt ei sobi - ja oleks, et ma mõikaksin siis, miks nii on. Mina ei saa kõigist neist kurja naise anekdootidest arugi, sest mida fakki oleks mul nii väiklane olla?! Ma olen üleni kaunis ja väliselt pandav, seksihuviline ISEGI nüüd, kui ma orgasme ei saa, hea ema, teen päris hästi süüa, odav pidada elik ma ei nõua midagi kallist. Ainus asi, et ma ei kannata puhtalt välimuse pealt tulnud huvi enda vastu.
Ja no ...
Ma olin juba 1999-2000 aastavahetusel, kes olin.
Lihtsalt mul läks kaua aega (ja Rongimees pani seni viimase paugu), et aru saada - mitte kunagi ei tee teised seda, mida ma loodan, et nad teeks.
Lihtsalt mul läks kaua aega (ja Rongimees pani seni viimase paugu), et aru saada - mitte kunagi ei tee teised seda, mida ma loodan, et nad teeks.
Olgu, väikesi asju, ikka, jaa.
Suuri ...
...
...
Ma vaatasin minevikku ja nägin, kuidas kõige peale, kuradi kõige isiklikku elu puudutava peale peaks lööma templi "ÄRA LOODA!"
Mul ei vea ses kontekstis kunagi, kuigi ma särasilmselt ja kannatlikult võin ka 3-4-5 aastat oodata, ega mul siis kiiiiiret ole. Ega ma siis peale käi, aga annan teada ikka, sest muidu vast teine inimene ei saa arugi.
Ütlen hästi ja värvin silmi, teen teeneid ja pakun abi ja NO EI. Ei tule keegi mu hooleks oma kätt ja südant andma.
See teema ei ole mulle.
Ma ei saa aru, mispärast. Ikka veel.
Ega ma enam väga ei looda tegelt ju juba ammu, ent mingi väike hingesopp on: "aga äkki seekord siiski veab, kord ju peab puhtalt tõenäosusteooria põhjal!" ja siis on nii krdi irooniline jälle ja jälle tuvastada, et mkmm. MKMMMM! See ei ole mulle!
Näppude sahtli vahele panemine - kui oleks sahtel, IKKA paneksin.
Ma ei kipu kartma. Üks minu arvukatest puuetest.
Ja ma ei saa aru, miks on, nagu on. Lihtsalt ei taipa.
kolmapäev, 3. oktoober 2018
Küllalt hea
Arvuti pakkus mulle laulu (muuseas selle ühe põhjal, mis mängis).
Noh, juutuub pakkus, olgu.
Ma seekord võtsin pakkumise vastu. Kuulasin ära ja tõdesin (valju häälega, kui kedagi kodus pole, ma vahel räägin endaga valjusti): "Täiesti ok laul oli."
Vaatasin mõtlikult ringi, ebakindel, kas süüa veel üks kohuke või mite. Siis võtsin hoopis aknalaualt banaani. "See tundub täiesti ok söök olevat."
Muuseas oli mul õigus - küps banaan maitseb kohvi kõrvale imeliselt hästi.
Siis jäin mõtlema, kas "ok" on piisav. Kas selle tegemine, mis ok tundub, on ikka päris sama kvaliteediga, kui "nii ma tahan, nii olgu!"-tegemine?
Mul on mitte kohutavalt kaugest minevikust kogemus, kus minul alguses "ei oleks midagi sinuga seksimise vastu".
See olek kestis ja kestis, muutus vaikselt "tegelt oleks päris lahe"ks ja siis veel mõned kuud hiljem "a mis mul viga on?!"iks. Ja kui ma siis viimase teema tõstatasin, üsna teravalt, oli mees:
"Oot, aga sul on ju "poleks midagi minuga seksimise vastu"? Mina ju ei taha, kui mind ei taheta."
Ja ma sain aru küll.
"Oleks ok" ei ole "tahan väga!"
"Päris ok" tegelt ei peaks olema põhjus, miks tarbida, onju? See laul oli päris ok, aga ei vaimustanud. Banaan samas osutus reaalsuses paremaks, kui ette arvasin.
Vaimustas, kui nii tahate öelda.
Mul on igal alal umbes 40 lemmikut, mida on võimatu järjestada. Välja arvatud vast mehed, koerad (mu lemmikud on suured, kollased, segaverelised. Ja bernhardiinid. Ja njuufad) ja värvid. Need viimased pole mu jaoks lemmikud päris varjunditäpsusega, aga toonid siiski on olulised. Ei saa kuidagi öelda, et mu lemmikvärv on roheline või kollane või sinine, neil on niiiiiiiiiiiiiiiiiii palju toone ju!
Nojah, meestest, koertest ja värvidest on mul lemmikuid vast 5 või nii.
No olgu, 10.
Aga samas, kõige selle "vaid parim on küllalt hea"-mõtteviisi juures ei arva ma sugugi, et peaksin elus ainult lemmikutega piirduma. Vaheldus hea! Et kui mul on pikad paksud juuksed, ma ei tohigi kunagi siilipead proovida, sest juba on ju hästi? Mii-daa?!
Rääkimata sellest, et banaan oli märksa parem, kui ootasin.
Lausa vaimustav.
Elik kui ma TAHAN uut proovida, ei ole mõte "a vbla see pole hea?" üldse kõneväärne. Selle tegemine, mida tahan, hõlmab endas juba eos "tulemus ei pruugi ideaalne tulla, aga ma tahan proovida!"-momenti.
Krt, mul ei ole head hinnanguvaba võrgupäevikumetasilti selle arutluse juurde =) Pole isegi "uus mina", sest proovimine, katsetamine, passitamine on ammu koos minuga käinud kõigil elualadel. Lihtsalt mu hindamisskaala oli väga paigast ära. Mis nüüd oleks "kuku-pikali-kui-lahe, kindlasti, jaa!", oli toona "Polegi halb. Vist."
Mul ei ole sellest ühtegi pilti, aga suvel, kui olin 19, nägin täiesti uskumatult hea välja. Ise ka vaatasin ja vaatasin peeglist: päevitunud, suuresilmne, mul oli erkkollane (kaltsuka)pluus, mis sobis ideaalselt, kuid üks valge toakaaslase oma, mida ma järjest ära vinnasin, oli ka jumalik, kandsin pikka seelikut, mis oli ideaalselt mu keha järgi, A-lõikeline, rõhutas mu peenikest pihta, samas varjates (tookord mu arust) liiga suurt tagumikku, ja no lihtsalt NII ILUS.
Aga kuna sellest ilust polnud midagi kasu, isegi kahju oli: korra, kui ujumast tulin, toakaaslase valge kergelt läbipaistvast õhukesest puuvillasest särk seljas, mingid poisid kommenteerisid, et häh, arvab, et on Sabrina, ja see oli kogu tähelepanu, ikka kahtlesin, kas on ilus.
Mulle endale meeldib, ent mingit tulemust märgata pole.
Ju siis pole piisavalt kaunis siiski.
Nii väga uskusin teiste vaadet üle enda oma. Kui mujalt kinnitust ei tulnud, küllap eksisin. Et ma ise endale meeldin, on pfff.
Rääkisin sellest ükspäev ka oma terapeudiga. Et juba päris noorest east alates, kooliminekust peale, ma ei saanud aru, miks mõne asja eest saan kiita (kuigi minu arust suht suvaline) ja mõne asja eest mitte (kuigi isegi tagasi mõeldes lööb suu ammuli, KUI lahe see oli).
Õpppisin sisse, et minu hinnang on täiesti sõltumatu sellest, mida teised näevad. Ja PÄRISELT loeb ikka see, mida teised ütlevad, mitte mida ise tunnen.
Sellepärast võtsin ka kohutavalt südamesse, kui mu romaanid midagi ei saanud Tänapäeva romaanivõistlustel. Et MINA arvan, et head, ei tähenda ju midagi! Minu enda hinnangud on täiesti kööbakad!
Teiste arvamus on tõene, nemad näevad paremini, autentsemalt, ehedamalt. Mulle võib TUNDUDA, ent kui tulemit ei ole, tundub valesti.
Avastus, et pohh teised, loeb aint, mida mina ise tunnen, on päris uus, vast 3 või 3 ja pool aastat vana.
Ei, mulle üritati seda varem ka õpetada, aga kuna ütlejate ütlemismeetod oli vildakas (paha mina, miks mul enesekindlus nii väga teistest sõltub, paha, paha, paha!), ei saanudki ma sellest muud üles korjatud kui usu, et olen paha.
Tähendab, veel halvem.
ÜLENI PAHA!!!!
Kui mu pojal koolis arenguvestlus oli, küsis õpetaja, et mis mu meelest on tema juures hästi. Ma vastasin silmade särades, et eelmisel (nüüd siis üle-eelmisel) kevadel tuli poeg koju klassikaaslaste diplomiga "kõige enesekindlam". Ja no siis ma mõtlesin veel korra, väga mõtlesin, et krt, MIDAGI ma olen õigesti teinud.
Sest enesekindlus määrab kõik.
KÕIK.
Väga keskpärast enesekindlalt esitledes saad väga palju tõenäolisemalt ka teiselt soodsa tagasiside, kui head asja kõhklevalt ja murelikult esitledes.
Lisaks määrab enesekindlus õnnetaseme. Ma võin teha vigu, ent olen ikka oivaline! Kõik inimesed teevad vigu, ma ei ole seepärast HALB inimene!
Lihtsalt inimene.
Jap, ma olen Poeglast kasvatades midagi väga õigesti ja hästi teinud. Jee mina!
Panen mõne sitaks hea laulu siiski =) Mitte selle "ok".
Vaikselt võib seda kuulata ka võtmes "ma tahan, mis siis, et see kuidagi arukas pole".
Noh, juutuub pakkus, olgu.
Ma seekord võtsin pakkumise vastu. Kuulasin ära ja tõdesin (valju häälega, kui kedagi kodus pole, ma vahel räägin endaga valjusti): "Täiesti ok laul oli."
Vaatasin mõtlikult ringi, ebakindel, kas süüa veel üks kohuke või mite. Siis võtsin hoopis aknalaualt banaani. "See tundub täiesti ok söök olevat."
Muuseas oli mul õigus - küps banaan maitseb kohvi kõrvale imeliselt hästi.
Siis jäin mõtlema, kas "ok" on piisav. Kas selle tegemine, mis ok tundub, on ikka päris sama kvaliteediga, kui "nii ma tahan, nii olgu!"-tegemine?
Mul on mitte kohutavalt kaugest minevikust kogemus, kus minul alguses "ei oleks midagi sinuga seksimise vastu".
See olek kestis ja kestis, muutus vaikselt "tegelt oleks päris lahe"ks ja siis veel mõned kuud hiljem "a mis mul viga on?!"iks. Ja kui ma siis viimase teema tõstatasin, üsna teravalt, oli mees:
"Oot, aga sul on ju "poleks midagi minuga seksimise vastu"? Mina ju ei taha, kui mind ei taheta."
Ja ma sain aru küll.
"Oleks ok" ei ole "tahan väga!"
"Päris ok" tegelt ei peaks olema põhjus, miks tarbida, onju? See laul oli päris ok, aga ei vaimustanud. Banaan samas osutus reaalsuses paremaks, kui ette arvasin.
Vaimustas, kui nii tahate öelda.
Mul on igal alal umbes 40 lemmikut, mida on võimatu järjestada. Välja arvatud vast mehed, koerad (mu lemmikud on suured, kollased, segaverelised. Ja bernhardiinid. Ja njuufad) ja värvid. Need viimased pole mu jaoks lemmikud päris varjunditäpsusega, aga toonid siiski on olulised. Ei saa kuidagi öelda, et mu lemmikvärv on roheline või kollane või sinine, neil on niiiiiiiiiiiiiiiiiii palju toone ju!
Nojah, meestest, koertest ja värvidest on mul lemmikuid vast 5 või nii.
No olgu, 10.
Aga samas, kõige selle "vaid parim on küllalt hea"-mõtteviisi juures ei arva ma sugugi, et peaksin elus ainult lemmikutega piirduma. Vaheldus hea! Et kui mul on pikad paksud juuksed, ma ei tohigi kunagi siilipead proovida, sest juba on ju hästi? Mii-daa?!
Rääkimata sellest, et banaan oli märksa parem, kui ootasin.
Lausa vaimustav.
Elik kui ma TAHAN uut proovida, ei ole mõte "a vbla see pole hea?" üldse kõneväärne. Selle tegemine, mida tahan, hõlmab endas juba eos "tulemus ei pruugi ideaalne tulla, aga ma tahan proovida!"-momenti.
Krt, mul ei ole head hinnanguvaba võrgupäevikumetasilti selle arutluse juurde =) Pole isegi "uus mina", sest proovimine, katsetamine, passitamine on ammu koos minuga käinud kõigil elualadel. Lihtsalt mu hindamisskaala oli väga paigast ära. Mis nüüd oleks "kuku-pikali-kui-lahe, kindlasti, jaa!", oli toona "Polegi halb. Vist."
Mul ei ole sellest ühtegi pilti, aga suvel, kui olin 19, nägin täiesti uskumatult hea välja. Ise ka vaatasin ja vaatasin peeglist: päevitunud, suuresilmne, mul oli erkkollane (kaltsuka)pluus, mis sobis ideaalselt, kuid üks valge toakaaslase oma, mida ma järjest ära vinnasin, oli ka jumalik, kandsin pikka seelikut, mis oli ideaalselt mu keha järgi, A-lõikeline, rõhutas mu peenikest pihta, samas varjates (tookord mu arust) liiga suurt tagumikku, ja no lihtsalt NII ILUS.
Aga kuna sellest ilust polnud midagi kasu, isegi kahju oli: korra, kui ujumast tulin, toakaaslase valge kergelt läbipaistvast õhukesest puuvillasest särk seljas, mingid poisid kommenteerisid, et häh, arvab, et on Sabrina, ja see oli kogu tähelepanu, ikka kahtlesin, kas on ilus.
Mulle endale meeldib, ent mingit tulemust märgata pole.
Ju siis pole piisavalt kaunis siiski.
Nii väga uskusin teiste vaadet üle enda oma. Kui mujalt kinnitust ei tulnud, küllap eksisin. Et ma ise endale meeldin, on pfff.
Rääkisin sellest ükspäev ka oma terapeudiga. Et juba päris noorest east alates, kooliminekust peale, ma ei saanud aru, miks mõne asja eest saan kiita (kuigi minu arust suht suvaline) ja mõne asja eest mitte (kuigi isegi tagasi mõeldes lööb suu ammuli, KUI lahe see oli).
Õpppisin sisse, et minu hinnang on täiesti sõltumatu sellest, mida teised näevad. Ja PÄRISELT loeb ikka see, mida teised ütlevad, mitte mida ise tunnen.
Sellepärast võtsin ka kohutavalt südamesse, kui mu romaanid midagi ei saanud Tänapäeva romaanivõistlustel. Et MINA arvan, et head, ei tähenda ju midagi! Minu enda hinnangud on täiesti kööbakad!
Teiste arvamus on tõene, nemad näevad paremini, autentsemalt, ehedamalt. Mulle võib TUNDUDA, ent kui tulemit ei ole, tundub valesti.
Avastus, et pohh teised, loeb aint, mida mina ise tunnen, on päris uus, vast 3 või 3 ja pool aastat vana.
Ei, mulle üritati seda varem ka õpetada, aga kuna ütlejate ütlemismeetod oli vildakas (paha mina, miks mul enesekindlus nii väga teistest sõltub, paha, paha, paha!), ei saanudki ma sellest muud üles korjatud kui usu, et olen paha.
Tähendab, veel halvem.
ÜLENI PAHA!!!!
Kui mu pojal koolis arenguvestlus oli, küsis õpetaja, et mis mu meelest on tema juures hästi. Ma vastasin silmade särades, et eelmisel (nüüd siis üle-eelmisel) kevadel tuli poeg koju klassikaaslaste diplomiga "kõige enesekindlam". Ja no siis ma mõtlesin veel korra, väga mõtlesin, et krt, MIDAGI ma olen õigesti teinud.
Sest enesekindlus määrab kõik.
KÕIK.
Väga keskpärast enesekindlalt esitledes saad väga palju tõenäolisemalt ka teiselt soodsa tagasiside, kui head asja kõhklevalt ja murelikult esitledes.
Lisaks määrab enesekindlus õnnetaseme. Ma võin teha vigu, ent olen ikka oivaline! Kõik inimesed teevad vigu, ma ei ole seepärast HALB inimene!
Lihtsalt inimene.
Jap, ma olen Poeglast kasvatades midagi väga õigesti ja hästi teinud. Jee mina!
Panen mõne sitaks hea laulu siiski =) Mitte selle "ok".
Vaikselt võib seda kuulata ka võtmes "ma tahan, mis siis, et see kuidagi arukas pole".