Oioioioi

DISCLAIMER: Eneseanalüüs

Tegelt on öelda aint asju, mida ma pole läbi ja selgeks mõelnud - valgustus on olemata, aint hämarus, segadus, oot-mismoodi-tegelt-käib. 

Ma olen ikka "Nüüd sain vanaks"-joone peal, aga samas ka mõistan, et üleminekuiga ja vast ei ole see igavene ja kõik need veidrad muutused võivad jälle üle minna.
Loodetavasti lähevadki. 
Aga K ütles, et tema elab sedasi juba palju aastaid, nii et vbla ei lähe ka. 

Ma ei taha-ihka enam midagi. Kõik soovid ja tunded ei ole mitte hea püüdmisele, vaid halva vältimisele või ärakaotamisele suunatud. Kui ma kuulen Poeglast arutamas, et ta tahaks uusi spordijalatseid või suvel tööle minna, ma olen =O, sest mina tahan aint, et ta vene keele töö kõrgemale hindele kui kaks tehtud saaks ja koolist välja ei kukuks ja kurb ei oleks. 
Ma ei looda, et psühhiaatri juures kõik korda saab ja õnnestub õige ravi leida, misjärel maailm on tore - ma loodan, et ärevus läheb üle.
Jah, see on jätkuvalt väga ebameeldiv. 
Kunagi ma ostsin koju asju, et mul oleks end tabavate isude korral võimalik spetsiifilist süüa valmistada. Šokolaad, pähklid ja kuivatatud puuviljad, et magusaisuga küpsiseid või kooki teha. Munad, sink, sibulad ja hapukoor, kui peaks tabama tappev hea soolase piruka isu - quiche on alati teema. 
Nüüd on ainus põhjus midagi konkreetset süüa teha "et halvaks ei läheks". Muidu on suht suva. Võin süüa kiirnuudleid või röstsaia juustuga näiteks. 
Midagi ikkagi peab sööma, enesetunne on täis kõhuga palju parem.
Aga korralikku toitu teen eelkõige poja pärast. Kui tema tõstab pöidla ja ütleb, et hea on, mu ponnistustest oli kasu. 
Ma ei kuula isegi muusikat enam. Ei huvita. Mingit tahtmist selle järgi pole.
Et mede raamat taas võistlema läheb, on natuke hea teema. Seest läheb kergemaks, kui selle kohta mõtlen: "Äkki läheb hästi?"
Aga muud pole midagi.
Tühi maa.
Mitte midagi ei oota ja asjad, mis nagunii tulevad, tekitavad: "Ehk ei lähe väga halvasti"-tunnet ainult.

See mittetahtmine ei ole vana-asi-mis-seal-ikka. Mõned kuud vast.
Ega ma kohe tähele ka pannud. Pole nii murranguline teema.
Võib küll menstruatsioonide ärajäämisega seostuda.
Päris hirmus.
Ja K ütleb, tal on sedasi juba ammu.
Kas normaalsed ATH-ta inimesed elavadki nii? 
Arvan, et tegelikult mitte. Sest mul ei oleks siis nii palju kirglikke lugusid lugeda olnud, nii palju kirglikke sarju vaadata olnud ja kirglikud raamatud-filmid ei saaks maailmakuulsaks, kui nad inimestes assotsiatsioone ja äratundmist ei põhjustaks. 
Aga samas ... äkki see ongi "vallatu ja noor" olemise teema enamasti ja mul on tegelt niigi kaua välja vedanud? Ma olen küll kirglik loomus, jaa ... kas see on ka ATH-teema? No et peab saama kohe, on VAJA, ja üldse see vajamise asi - et ma vajan vajatud olemist - äkki mul seepärast on Frieda ja Notsuga suur mõtete lahkuminek seal kohas? Et ATH mul, aga neil ei?
Aga äkki ikka on neil ka? Vähemalt Notsul? Lihtsalt meil on normaalsed individuaalsed erinevused. 
VajaSIN vajatud olemist. 
Muide. 
Nüüd tundub, et miski ei aita. Mind võib vabalt mitte vajada. Kõik on nagunii hall ja vilets. 

Tahate füüsilisi sümptome? Mida suuremaks ärevus kasvab, seda rohkem mu lõug krampi läheb. Samamoodi nagu iiveldusega enne oksendamist. 
Jah, on küll väga ebameeldiv tunne. Kogu maailm on hirmus, mitte midagi head tulemas ei ole, ja et ma ilmselt elan selle kõik üle, ei muuda mu sisemist küsimust: "Milleks?!" 
Et teistel halb ei oleks. Ainus põhjus. Vat jah, see on ärevuse kingitus: teistele tuleva halva pelgamine. Ilma ärevuseta mõtlesin, et neil on ilma minuta parem, mitte halvem.
Ei, vat seda ma küll ei usu, et nii ongi normaalne elada. 

Krt, ma tean, et hommikuti on halvem. Õhtuti on parem. Aga see ei muuda, et praegu ikka ongi halb, raisk. 

Mida Marilyn teeks

Oioioioioioi. 
See ärevus ei lähe enam ära. 
Ööd otsa - mitte üks, vaid mitu järgemööda - on unenäod, mille põhisisuks on: "Palju suurem, tähtsam ja mõnusam asi tuleb ohverdada mingi pisikese asja jaoks, aga TULEB ohverdada. Valida ei saa, sest see, mida hankida, on elutähtis." 
Näiteks tuleb loobuda majast, et järgmised nädal aega süüa saada. 

Ööd otsa!
Hea asi on, et päeval on üsna talutav. Mitte päris hea, aga talutav.
Öösel ... uhh. 

Kuna K on käinud siin ja vaadanud koos meiega sarja Last of Us, nägin ma ära ka kuuenda episoodi alguse, mis oli pisike lembeavaldus teisele sarjale Northern Exposure. Läbi astuti kahe tegelase juurest, kes polnud lihtsalt samade näitlejate mängitud, mis "Metsikus põhjalas", vaid kehastasid väga selgelt ka täpselt samu tüüpe. Ainult 30 aastat vanemana. 
Mulle oli see väga valgustav. 
Hetkel, ärevuse sees ja mitte suutes seda maha tuua, ei tundu see NII tähtis. 

Marilyn

Aga alguses mõjus ikka võimsalt. 

Vaata, seal "Metsikus põhjalas"-Northern Exposure'is oli tegelane Marilyn. Kelle näitleja ja karakter osalesid nüüd Last of Usis.
Kogu mu koolipõlve väldanud ärevuse vahele oli ta nagu värske õhu puhang. Sest ta oli väga priske ja küllap üsna tagasihoidliku sissetuleku ning töökohaga, aga see ei takistanud teda absoluutselt olemast üdini enesekindel ja rahulik. Marilyn ONGI mu "tee, mida sa tahad" vapiloom ju! Kui ta ei taha X põhjusel toolist püsti tõusta, ta ei tõuse. Kui ta tahab samas võõrastele suppi keeta, sest õues on külm ja nad tulid õuest, ta keedab. Tal ei ole mingit sisemist: "Ma peaksin olema parem-tublim-kõhnem-osavam" või muud sellist - ta on täpselt see, kes ta on, ja sellisena rahul. 
Kõikvõimalike pabistajate ja üritajate jaoks jagub tal ainult hämmeldust. Miks? Misjaoks nad sedasi teevad?

Ma arvan, et igasuguste pingete ja ahistuste puhul võiksin mõelda: "Aga mida Marilyn teeks?" 
"Aga kuidas Marilyn suhtuks?"
Just praegu Marilyn ilmselt ohkaks, noogutaks ja teeks oma asju edasi, aga oleks plaanis, kui ta nendega valmis on, poodi minna.
Sest ärevus on jäle, aga füüsilised harjutused, näiteks poodi jooksmine, aitavad seda alla tuua. Ning Marilyn ei ole loll - kui on häda, tasub seda leevendada. 
Kuigi ma kahtlustan, et jäledal tasemel ärevus on mul seepärast, et olen vähe maganud. Ja vähe olen ma maganud seepärast, et ärevus ei lase magada. Krdi ... lollus. 

Hakkasin lugema raamatut "Marslane". 
Oeh. 
OEH, ma ütlen! 
Ärevale inimesele väga halb valik. Räägib sellest, kuidas kõik on perses, aga peategelane punnib edasi, et hea õnne, ülima ettevaatlikuse ja kõrgtasemel osavuse korral ikkagi ellu jääda.
Mina lihtsalt kasutaksin morfiumi enda tapmiseks ära ja kogu moos, aga tema ... 
Võibolla jätan raamatu pooleli. Sest nii painav, rõõmsast toonist hoolimata. 

Oli vaja, OLI vaja ravimeid valesti võtta ... jälle, seepärast ma arvan, et ATH. Et mingit sisemist "ei-seda-küll-ei-tee" pole, kui isiklikku kogemust taga pole. On ainult: "Aga peavalu vastu aitas, kui rohtu kogemata rohkem võtsin. Hakkangi rohkem võtma, sest peavalu jäle!"
Ma tean, et normaalsed inimesed nii ei teeks. 
Ma tean ka, et peavalu vastu aitamine VÕIS olla juhuslik - aga kuna rohkem Betamaxi võttes peavalu tagasi ei tulnud, aga nüüd jälle käib vaikselt, ma oletan, et see ei olnud juhus.
Lissalt asja halb külg ei kaalu head üles. 
Oot. Vastupidi. Hea külg ei kaalu halba üles. Nii.
Millegipärast ei takistanud mõte, et arsti soovituseta oma ravimidoose ise organiseerida ei ole kuidagi heaks peetav käitumine, mind ÜLDSE.
ÜLDSE.
Ilmselt seepärast, et ma ei usalda üldsust ja "kõik teavad seda" on mu kogemuse kohaselt sagedamini jama, kui mingi adekvaatne tõde. 
Aga see ärevus on ikkagi jäle ja nüüd on kahju küll, et iseenese tarkuse peale lootsin. 
Mõnikord on "kõik teavad seda" ikka õige ka. 

Ärevus. Jä-le. 

Vanadus

Mul on uus raamat pooleli ja ometi jälle nauditav.
"Kirke".
Loen seda ja saan täiesti selgelt aru, mis mulle raamatu juures meeldib ja mis kohe üldse mitte - raamat peab intelligentne olema. Kõik "kerged lugemised" on mulle hoopis rasked, sest ma pean nad vägivallaga endasse suruma. Seal ei ole midagi, mida ma innu ja rõõmuga haaraks, nii et raamat kaoks lupsti!, vaid ma sunnin end lugema, kuigi kogu aeg on ajus taustal: "Aga MILLEKS?" 
Kui teistmoodi ikka inimesed mõtlema ja tundma peavad, et nad "kergeid lugemisi" kergeteks peavad!
Kuigi lapse ja noorena läks mullegi kõik. 
Sest siis ma õppisin elu positsioonilt, kus kogu info oli uus ja põnev, mitte ei vaadanud: "Seda ma tean, seda ma tean ja see on jama - nii arvatakse, aga üldse ei ole. Pask raamat."

Lisaks olid mul hoopis teistsugused hormoonid.
Olen päris hämmingus, mis minuga toimub. 
Sest ma uskusin täiega neid, kes ütlesid: "Arvatakse, et vanusega kaob kirg ära, veri enam ei vemmelda - täielik jama! Armutakse ka 91-aastasena, armutakse nii, et tükid taga!"
Ja nüüd vaatan ma ennast. Ennnast, kes Peale Rongi on armunud korra 2 animetegelasse korraga ja rohkem pole seda tunnet üldse tundnud, ning nüüd juba neli kuud pole ka mitte midagi seksuaalset - üldse mitte raasugi: "Oi, ta on nii kena!", "Oh, see veidi varjatud emotsioonidemonstratsioon on täiega nunnu!" - mitte midagi. 
Lihtsalt üldse ei huvita. 
Jah, ma mäletan küll, et nii oli, nii sai. Oli: "Ahvatlev!", oli: "Oo, jaa, mmmm!"
Minus seda enam pole. Ja ma olen ainult 43, mitte 91! 
Kõik fanfictionite klišeed, kus alailma käivad tunded läbi seksi ja kui pole huvi seksi vastu, pole ka tundeid, jõllitavad mulle vastu teadetega: "Me kirjutajatena oleme täiega lapsed siin!" ja "Sa oled mõttetult vana!"

Mõtlesin sellest luuletuse teha, ent polnud midagi erilist öelda. "Ma arvasin, et on igavene, aga üldse ei olnud." 
"Arvasin, et sellline ma olengi, kuid selgub, et muutun."
"Kuidas see nii absoluutselt - nagu nupuvajutusega välja lülitatud - juhtuda sai???"

Kui iseenda peale kindel olla ei saa, mille peale üldse saab, ah? 

Ärevus ka ... noh, on väiksem. On peaaegu normaalsel tasemel. Välja arvatud hommikuti - siis ajab keha mu üles kõige ärevamate ja vastikumate unedega. 
EIle lugesin "Kirket", täna ärkasin selle peale, et kogu aeg olin surematu olnud ja siis korraga muutusin surelikuks. Ja muidugi - see ei olnud esimene selline uni viimastel nädalatel, oo ei - oli sees tunne: "Ma nägin enne und, aga see juhtus päriselt! Ma nüüd olengi päriselt surelik!!!!"
Mis muidugi on ka tegelikult tõsi. Lihtsalt surelikkus ei tundu mulle võõras ega hirmus.

Mälu on ka hakanud ära kaduma.
Tähendab, mul on õigupoolest sitaks hea mälu ja ma olen harjunud, et mäletan umbes kõigest kõike. (Peale koolis õpitu, see kaob ajust uskumatu väledusega.)
Ja nüüd üldse ei mäleta. Loen raamatut ja kaks aastat hiljem võin sama raamatut lugeda nagu natuke spoilitud uut. Unustan ära isegi poolte peategelaste olemasolu, rääkimata sündmustest. See on meeles, et üks peategelane on kivi, aga et teine on transmees, pole üldse mälus. 
Et tegu on Hamleti töötlusega, polnud raasugi ajju jälgi jätnud. 
Et hea raamat oli, seda mäletasin. 
Ann Leckie "The Raven Tower".
Möödunud aastal ma ei käinud vastlapäeval kelgutamas, aga millalgi käisin, eks? Oh, õige, pärast seda läksime "Legends'isse" sööma. Aga kas mul oli siis koer juba või veel mitte? Loogiliselt võttes mitte, sest ma ei mäleta mingit mõtlust teemal: "Äkki peaks koera kaasa võtma, kui juba loodusesse minek." Samas ma OLEN nii mõelnud. Ma olen isegi koeraga kelgutamas käinud ju. Järelt see Legends'i-kord ei olnud viimane, eks? Aga millal see viimane siis oli?
Krt, mul oli täiesti meelest läinud, et mul sellised kleidid ka on. Ei tea, kas peaks mõnda kandma ..? Ah, mitte praegu.
Ja siis unustan JÄLLE ära.

Jaanus Vapper
Ta üüris stuudio, et pilte teha,
see ei ole minu enda tuba

ATH arutelu

Miks ma arvan - nüüd juba väga arvan - et ATH on minu sees? 
Sest kogu elu olen ma tormanud asjadesse pea ees. "Vaatame, kuidas läheb." Ma ei mõtle, et vbla nii, vbla ka naa, vbla teha, vbla mitte teha. Ei, kui asi ei ole mulle täiesti vastik, hakkan tegema ja siis hiljem kannatan.
Enamasti kannatan. 
Vahel on läinud ka mitte-väga-halvasti. (Köhh, rong, köhh - aga Tütarlapsel on ka päris hea isa ja ma ei kaeba kummagi jooksva kodulooma üle näiteks.) Aga enamasti olen edukas ainult rinnetel "see on päris perses, vaja olukorda kuidagi parandada". 
Ja mu meelest see on tunnus. Et ma ei hakka asju tegema, sest see on mu läbikaalutud otsus ja mul on ränk töötahe, vaid ma lihtsalt teen, sest tuli selline mõte. 
Mul ei ole ka kunagi töötahet. Mul on ainult: "Ma võin seda teha, jäle ei ole ette kujutada - teeme ära!"

Ja siis juhtuvad üheöösuhted ja iseõmblemisfeilid ja äralõigatud säärtega püksid ja hommikul enne kohvi ning arvutiavamist tehtud süüteroosid, tordid, mida keegi ei taha, üldse toidud, mida ma käin teistele viimas, et keegi ikka ära sööks, pool- või täiesti alasti pildid, larpid, mida ma teen, teised larpid, kus esinen poolpaljalt, igasugu veidrad tööotsad, igasugu kuhjuvad remonditarvikud jne.
Mul ei ole probleemi asjade lõpetamisega - enam. Veel tosin aastat tagasi olin küll see naine, kes käis kõigis loengutes kohal, tegi ära kodused tööd ja siis ei läinud eksamile kohale, sest ei osanud enda arust piisavalt hästi. Kelle kappides seisid poolikud kleidid ja kuhjades käsitöötarbed, kõvakettal poolikud romaanid. Aga kui ma endale ütlesin, et maailm muutub palju rõõmsamaks kohaks, kui asjad ära lõpetada (Neil Gaimani tarkus), hakkasin lõpetama ja nüüd ma ei salli enam poolikuid asju. Lõpetan KÕIK ära. 
Kui tundub, et äralõpetamine ei tasu vaeva, viskan projekti minema, et ta mind oma poolikkusega ei segaks. 

Oli aeg, kus mul oli võrgupäevikus kogu aeg 6-7-10 mustandit ootel. 
Nüüd on vahel harva 1.
Ja ma ikka vahel imestan, kuidas inimestel on fb-ürituste juures kirjas, et "osalen" ja siis nad ei osale. Nagu ... paranda siis ära, kasvõi samal päeval, kui otsus hilja tuleb! Miks sa ütled, et teed, ja siis ei teegi? Mis sul on midagi viga v?
Aga mootor sees on sama. See ei ole mingi sisemine geniaalsus, mis tuli peale ja õpetas asju lõpetama. See oli teadlik otsus teistmoodi elama hakata ja nõudis pingutust. 

Imelik olen ma ka lõpetamise ja tehtud otsuste raames. Keegi vähegi normaalne ei hoia nii raevukalt oma sõnast-kuitahes-udusest-lubadusest kinni, ei pea mingit fb-klikki nii tähtsaks, ei viska minema poolikuid asju, et need ei ärritaks oma olemasoluga. 

Vahemärkus: mulle väga meeldiks, kui kehtestataks nõusolekupõhine vägistamisdefinitsioon. Võin noh, minu enda jaoks on väheke hilja, mul ei ole seksi vastu üldse mitte mingit huvi peale menopausi algamist. Aga ideeliselt panna neiu olukorda, kus ta mõtleb, et mis mul nüüd on, kas "fuck yeah" või "see mõte pole mulle otseselt jäle", on sedasorti inimestele nagu mina väga abiks. 
Sest "tahan" EI ole tegelikult sama asi kui "pole jäle, nii et võib teha".
Mitte et mul endal see vahe väga selge oleks - aga võtta hetk aega maha ja selle üle järele mõelda oleks juba suur asi.

Kas ma olen siin kunagi öelnud, kui rasked mulle osad rahva jaoks iseenesestmõistetavad asjad on ja kui neetult uhke ma olen selle üle, et hakkasin kord-kaks nädalas põrandaid puhastama ja nõusid pesema, enne kui kraanikauss üle ajab? Et mulle võib külla tulla, ilma et ma kaks päeva enne koristama hakkaksin, vaid on, nagu on?
Pole vist sõnadesse pannud, sest need on sellised normaalsete inimeste normaalsed asjad - teoorias pole mitte hea, et ma nüüd teen, vaid halb, et kuni rongini ja veel mõnda aega hiljem ei teinud.
Kergendavad asjaolud tegemahakkamisel olid "keegi ei oota minult, ma olen sant" ehk vaimne sundus langes, ja ma sain Tütarlapse isapoolselt suguvõsalt kingiks uue tolmuimeja.  
Seni kasutasin ema mehe vana.
Kui see uus töötamast lakkas, oli juba pildil K, kes kinkis mulle järgmise. 
Ma ei ole elus ostnud mitte ühtegi tolmuimejat, kas teadsite? Ma olen ostnud põrandaharju, mopi, paar mopiotsikut ja mopiämbri. Ja hulga küürimisnuustikuid ning ühe kempsuharja.
Jee. 

Asjad, mis on mulle ebainimlikult rasked olnud ja ei ole seotud koristamisega: vara tõusmine, tööle või koolisõit (just sõit, kui juba kohal olin, läks libedamalt), talveriiete ja -jalatsite suveks ja suveriiete ja -jalatsite talveks ärapanemine, trennis käimine (kui ma viimaks ütlesin endale, et võin teha sporti omaette, ma ei pea selleks trenni minema, tõi see kaasa TOHUTU kergenduse), vara magamaminek, raamatu poolelijätmine, arvutimängu poolelijätmine, mittesöömine, kui oli isu, asjade panemine "oma kohale", kappide koristamine, teistelt millegi küsimine või, veel hullem, nende millekski sundimine, peale käimine. 
Jep, ma jälestan inimeste sundimist millekski, mida nad teha ei taha. 
Lastega koos elamisel veidi miinus =P Vähemalt üldiselt arvatakse, et "lapsed vajavad piire" jms. 
Minu arvates jama. Füüsika ja ühiskonna ööpäevarütm seavad nagunii omad piirid, neid veel juurde teha on selge ülepakkumine. 

Tütarlapse isa sai Soomes ATH-diagnoosi. 
"Miks keegi mulle varem öelnud?!"
Tõesti. Kõik oli ju selgelt näha. Inimene, kes minust veel palju selgemalt tormab asjadesse sisse ja elab siis tagajärgedega.
Aga ma ei mõelnud mitte kordagi selle peale, et ATH. Ma mõtlesin "tema on tema" ja kogu lihapirukas.

Äkki minuga on veits samamoodi? Keegi lihtsalt ei mõtle sellele? (V.a. üks blogilugeja ja -kommenteerija.)
Ma ise ka ei mõelnud kaua aega. 
Aa, et miks ma seda diagnoosi tahan - et mul oleks mingi tõestus. Näe, mul on raske, päriselt ka! 
Olen nii harjunud sellega, et mul on raske ja keegi ei usu seda. Olen sellega sõna otseses mõttes titest saati harjunud olnud. Kõik diagnoosid ja sildid on minu jaoks HEAD asjad. 
Mul on nii kõrini olemast normaalne, vedamast normaalselt inimeselt oodatud koormat ja minemast selle all kallerdisekildudeks. 
Jaa, eeliseid on ka. Minu "ah, see pole ju midagi erilist", mida siis väljastpoolt imetletakse. 
Aga ebainimlikult rasket on rohkem. Tunnet, et täiega vääriksin praegu medalit, aga see on inimeste meelest tavaline asi. Kedagi ei koti, et ma jälle ahjuplaadi puhtaks pesin.

Elu ei saagi selgeks

Loen raamatut "Kõik, mida ma tean pidudest, kohtingutest, sõprusest, tööst, elust armastusest", mis kohati meeldib mulle ja kohati käib närvidele. 
Lehekülje 135 paiku on ühe kolmekümneseks saava naise kurbusega seotud mõtlik autoritõdemus, et jah, kui sa oled loobunud mõtetest "kui ma saan suureks" ja kui sa oled võtnud omaks, et su elu ei ole selline, nagu kunagi kujutlesid, et sa ise ei ole selline inimene, nagu kunagi kujutlesid, ongi su vaade elule paika loksunud.
Noh, ma olen alles nüüd seoses menopausiga ("mis krdi "paus" - paus peaks ju olema millegi VAHEL, kui asi lõppeb, ei ole "paus", siis on "lõpp"!) võtnud omaks, et mu elu ei tulnud välja üldse selline nagu ma plaanisin. Ja et asja hullemaks teha, siis MINA tulin küll välja selline, nagu ma plaanisin, ainult veel parem. 
Mis tähendab, et mul oli totaalselt vale ettekujutus, kuidas elu töötab. 
Mul on ikka veel üsna vildak ettekujutus, kuidas elu töötab.
Ja see on hirmus.
(Jah, ma olen ka ikka veel ärev ja kahtlustan juba, et nüüd nii jääbki. Ei tee nalja, ma täiesti tõsiselt kardan seda. Ärevus algas tegelt sellega, kui Poeglapsel oli füüsika mudeli esitus ja matemaatika kursusetöö, aga siis ma veel ei saanud aru, et haiguslik. Jätkus sellega, et kass ei söönud ja ähvardas ära surra. Et asjad on vist perses, selgus mulle alles kassisaaga lõpus, kui kass oli tervenemas, aga mul ikka rõve olla. Äkki nüüd on mul jäävalt rõve olla? Paiskasin oma stabiilsuse segi, olud aitasid ka ja nüüd nii ongi, nii jääbki?)
Et asja veel hirmsamaks teha, siis ühes kohas ses raamatus oli lausekatke "mu elu armastus" ja nüüd ma mõtlen, misasi on elu armastus, kuidas seda süüakse, kooritult või fileeritult, ja miks minul seda polnud. Või kas K on mu elu armastus v? 
Täpselt samamoodi ma alati nördin, lugedes või filmist nähes, kuidas inimestel on suured kuumad noorusarmastused. 
Mul on tunne, et mult on midagi üldinimlikku ära võetud. Inimesed käivad sellised, aga mina olen valesti. Kui mul tõesti ei ole olnud midagi suure kuuma noorusarmastuse taolistki, minusse ei armutud, ma ei ole kellegagi peale sõbrannade kunagi käsikäes mööda linna lonkinud, mul ikka on alati midagi viga olnud, eks?

Nojah. 
Et siis: ma tõden, et elu on hoopis midagi muud, kui arvasin, absoluutselt. Ja ma ei tea päriselt, mis siis nüüd edasi teha. Ma ei ole enam viljakas eas naine, ma ei ole "noor" või "lootustandev", vaid ma olengi täpselt nii imelik ja ühiskonna arust valesti, kui olen. Ei parane ära. Keegi natukese aruraasuga ei saa enam loota, et kunagi paranen. 
Kes ma olen? Ei, ma olen see, kes ikka. Täpsem küsimus oleks: kui olen seni normaalse eluga võrreldes valesti elanud, kuidas ma edasi elan?
Ikka valesti, mhmh, ilmne. Aga enam pole isegi mingit mudelit ees, millega sobituda ja siis tõdeda, et ei klapi. Pole mitte midagi. Leiuta, kui sinnani jõuad. Põleta need sillad, kui nendeni jõuad. 
Oot, või oli see nüüd "ületa?"
Misiganes. 

On ka hea uudis: mu pea pole nädala algusest saati valutanud, kuigi tõrjeks olen kasutanud ainult ibuprofeeni. Äkki oli kolme tableti Betamaxi võtmine mingi igavese toimega (kui välja arvata need kolm päeva, mis kolmelt kahele üleminek võttis) ja kui mul on nüüd jääv ärevus, on vähemalt jääv peavalutus ka?
Ainult et just praegu tuikab. Vähe ja ma ilmselt võiksin süüdistada ibuprofeeniga kokku hoidmist, ent siiski.

Elu armastus ...

Tegelikult ma tean lademes inimesi, kes ei ela Õiget Elu. Aga ikkagi tundub, et hea paarissuhe ja normaalne töökoht on midagi sellist, mis peaks kõiki ootama ja kõigil olema ja kui sul pole, oled puudujäägiga. 
No vähemalt üks kahest sul ju ikka on?
Mitte kumbagi? Mingid veidrad aseained ainult? 
Kes ma olen? Kuidas ma elan? Mis mu eesmärgid on?
... jah, inimestel on "unistused" ja "eesmärgid".
Ja mul on: "Et mul oleks hea olla." 
Krt, ma lissalt ei jaksa. Kõik peab ise leiutama!

Tegelt võib haigena haige olla ju

Saate aru, mul on poeg kuu aega haige olnud ja alles nüüd võtsin sisse, et ta on HAIGE. Mitte liiga lahke emme pärast kodus, vaid tal on päriselt kere katki. Kui inimesel on kogu aeg palavik ja kurguvalu, ei ole see mitte tavaline mittetahtmine kooli minna, vaid reaalne haigus. 
Ei ole minu süü - kuidagi arusaamatult absurdselt, aga ikka kuidagi - et ta kodus on.
Vaid sel on reaalne minust sõltumatu põhjus.
Minu osa on märgata ja tõdeda, et nii on, mitte elule vastu vaielda. 

Ei, muidugi me võtsime arstiga ammu ühendust, sai arsti juures käidud ja viimaks ka analüüse antud, aga kogu aeg pabistasin ma tema kooliasjade üle võtmes: "Ta õpib kodus ju ainult natuke, koolis on palju töid, oh häda!"
Ja täna korraga saabus valgus mu peale ja taipasin: ta on ju haige. Reaalselt, päriselt haige. On täiesti normaalne, et sellise pikaajalise haigusega tekivad klassikursuste kordamajäämised, tegemata töödest rääkimata, ja kui ta peabki üle minema mittestatsionaarsesse õppesse, on see täiesti normaalne haigele inimesele vajalik muudatus elurütmis. 

Krt. 
Tegelikult ta juba paar päeva tagasi ütles mulle, et ilmselt ma hakkan selle peale naerma, aga ta mõnikord kardab natuke, et tal on vähk. 
Selle peale valgustust veel ei tekkinud, kuigi mul kahtlemata oli raskusi naeru tagasihoidmisega. Valideerisin ta hirmu - sest täiesti arusaadav, et kui tervis on halb, aga keegi ei tea, miks, tulevad igasugused ideed. 
Aga täna sain teada, et Epstein-Barri viiruse tagajärjel saadakse mononukleoos ja mu tütrel on mononukleoos ja ei ole üldse absurdne mõelda, et vahel nad pojaga on tassi jaganud või lausa üksteise lusikaid kasutanud, neid eelnevalt pesemata. 

Ja siis korraga taipasin, et mitte me ei õpi kodus liiga vähe ja liiga väheseid asju, vaid ta on reaalselt põhjusega kodus ja hea, et me üldse õpime siin, krt. On tal siis mononukleoos või midagi muud. (Analüüsivastused on olemas, aga me ei tea neid. Arst ei saanud teda eile kätte, sest ta ei võtnud kõnet, mille tulles ta magas, ja digilukku ei saa ma sisse, sest ilmselt tuludeklaratsiooni esitamise esimese päeva puhul väidab leht, et IDkaardi sertifikaati ei saa edastada, proovige hiljem uuesti.) 
Tegelikult mõtlen, et sümptomid klapivad: tal oli ilge kurguvalu. Ilmselt ongi mononukleoos. Aga no ma ei ole ka väga pettunud, kui pole. Ta on päriselt haige, SEE on tähtis. 

Muidu Tütarlapsel tema analüüsidega kinnitatud mononukleoos aina kestab ja kestab ja kestab. Wiki järgi peaks ammu läbi olema, aga tal on ikka palavik, mõned päevad tagasi suurenesid kaenla all lümfisõlmed nii, et lausa valus, ning kurk valutab juba igaviku põhimõtteliselt. Viirus, ravi ei ole, ootame, kuni ise paraneb. 
Pff.
Elu ON raske.
Aga samas on kuidagi kergem, kui omaks võtta, et haigus on päriselt ka teema, mitte pole sel põhjusel aja mahavõtmine ja kodus püsimine iseloomunõrkus ja enda liighellitamine. 

See käib mu enda kohta ka, eks? Et kui ma EI JAKSA asju teha, see ei ole mitte minu süü ja viga, millest tuleb üle saada ja kohale ilmuda, vaid täiesti okei. 
Ma olengi haige inimene, dohh. 
Ma ise suudan oma jaksamisi kõige paremini hinnata.
Mitte et sees ikkagi ei plõksataks, kui ütlen, et olen väsinud, ja vestluspartner noogutab mõistvalt, et jaa, tööpäeva õhtul veel pingeliste asjadega tegeleda on raske, raske ... ja minu tööpäev oligi koos temaga neid pingelisi asju teha. 
Kusjuures ränk tööpäev ning ma andsin endast tõesti kõik. 

Et ta vist ei tunne mind eriti? Mhmh. Meil ei ole ka nii sagedast ega tihedat suhtlust ette näha, et ma nimetet olukorda muutma vaevuksin hakkama. 
Arvab, et ma käin tööl? Arvaku. 
Imelik mees on. Minu arust (tean teda ligi 20 aastat) alati kena välimusega olnud, aga kui juttu ja käitumist põhjalikumalt analüüsida, tuleb selline igavesti-süütu-nilbiku pilt välja. 
Kusjuures tal on naine. Ja koer. Ja ta on kena mees. Kuigi nüüdseks üsna hall juba.
Neist meestest, kes juba peale vaadates kriipid näivad ja käitumine ainult tõestab esmamuljet, saan kuidagi paremini aru. Aga tema võiks ju seksi suhtes normaalne olla?
Misiganes. 

Ei, mu ärevus ei ole üle, muidu. Mul on lihtsalt ka selle küüsis teatud vaimuvalguse kogus kohati ilmnev. 
Emake maa, kus tahaks, et ta üle läheks. Nii kuramuse raske on sedasi!

Selline uni

Disclaimer: teema, millel ma ei ole väga avalikult rääkinud

Ma nägin Mikku unes. 
Mitte väikese läbiastumisetüüdina, vaid pikalt, põhjalikult detailselt.
Ta ei olnud päriselt Lihula tulistaja. Midagi muud oli juhtunud - ma isegi täpselt ei tea, mis - unenäos teadsin - aga inimesed surma ei saanud, ainult loomad. Ja ta oli sellepärast vangis, aga mitte väga kaua, ja kui ta siis välja tuli, elas mu vanemate tühjas magamistoas (kus tegelikult elab mu tütar).
Oli alla võtnud, juuksed pruuniks värvinud, habeme kasvatanud. Aga ta oli ikkkagi sama Mikk. 
Me rääkisime. Ta oli enne oma selle maailma Sündmust mulle purjuspäi helistanud. Millegi peale, mis ta tookord telefonis ütles, ma hakkasin naerma, aga pärast mõtlesin, et oleksin võinud ka nutma hakata. Oleks äkki Sündmuse ära hoidnud. 
Aga läks, nagu läks.
Ta imestas, et ma kooli ära suutsin lõpetada, ja ma üritasin talle seletada, kuidas ma sellest hoolimata ei saa õena töötada. Et ma ei suuda mitte mingeid käelisi toiminguid sooritada. 
Ta üritas mulle selgeks teha, et saab töötada ikka, ei saanud aru.
Talle endale leidi parajasti meedikuna töö. Me kursavennad panid paar vagunit liikuma ja Mikk saanuks phmt lausa valida.
Mu ema kommenteeris tagaselja, kuidas kohe on hoiak teine, enesekindlam, kui töö olemas.

Päras rääkisin veel Mirjamiga (ka meie kursaõde, Miku hea sõber). Ta unenäos oli samuti kõhnem ja kaunim, sama otsekohene kui päriselus, ka õena tegev. Mida ta päriselt muidugi ka on.
Ma rääkisin, kuidas Mikk elab mu vanematega koos praegu, et ta leidis töö, et ta on mulle ikka Mikk, mitte "see mees" või kuidagi veel eemalehoidvamalt. Mirjam noogutas. Tõdes, et talle ei ole see Miku-teema kerge. Ei oska suhtuda. Ja siis kuidagi jutu sees pillas, et mina muidugi saan hakkama, ma mõtlen nii isemoodi, minu luuletused on teda palju aidanud, ja mul oli mokk päris töllakil seepeale. 

Unenäos olin ka sellest Miku ärapööramise-hetkest šokeeritud, aga suutsin selle talle samas andeks anda ja mitte süüks panna.
Päriselus oli suhteliselt samamoodi. 
Ainult ta oli pärismaailmas muidugi vanglas, kui ma tema üle mõtlesin ja mõtlesin. Mõtlesin algul saata talle oma uue raamatu (kui see kord ilmub - jah, SELLE raamatu), aga siis tuli ette, et seal on üks tema põhjal kirjutatud tegelane, ja vist ei tasu.
Siis tappis ta end ära ja kogu teema lahenes. 
Ma käisin tema matustel rääkimas. Siiamaani olen päris uhke. 
Sest matusekõned olid täpselt sellised, nagu halvas mõttes oodata võinuks. Räägiti sellest, kuidas ta oli hea isa ja hooliv sõber. Kuidas "saatus võttis ta ära". Mainiti jutu sees ka, kuidas ülestõusmine ja elu ja parem paik.
No ja siis rääkisin mina.
Kes kõige lõppu kirjutab jne.
Ma rääkisin sellest, et ma ilma pealgi ei usu, et Mikk oli halb inimene - inimene, keda mina tundsin ja kes minuga suhtles, hoolis kõigest liiga palju , mitte liiga vähe. Talle läks kõik korda, iga ebaõiglus, iga ebaloogilisus, ja ma mõistan, kuidas ta sellise karika peale ühel hetkel ära pööras, katki läks.
Ja et on hea asi, et valu saab otsa. Valu lõppemine ei ole "kurb lõpp", see on õnnelik lõpp. 

Laias laastus see oli mu jutu sisu. 

Pärast need kursavennad, kes mu sinna kutsusid, ütlesid midagi. Õigemini üks ütles, et hästi, täpselt ja tabavalt rääkisin, ja teine surus mu kätt. 
Rohkem ei öelnud keegi midagi. 
Nii et ma siiamaani olen päris uhke. Kuigi natuke kurb ka, sest ei tulnud üleüldist: "Sa tegid õiget asja, meil on nüüd parem."
Võibolla selle kõne eest sain ka selle alternatiivmaailma-unenäo. 
Siiamaani olen veidi kurb ikkagi. Et noh. Ma ju andsin oma parima. Kas see, mida ma ütlesin, polnudki õige ja hea? Kas sellest ei olnud siis abi? Kas see siis ... kas ma siis ...
Aga unenägu oli tõeliselt tore. 

Üldiselt on postitus muutmata, mõned vead parandasin. Las ta nüüd siis ripub siin.

Maha mure!

Olgu, nüüd ma viimaks tean, miks "hommikusöök on tähtis" ja "hommikuti on vaja süüa" - sest toit kõhus võtab ärevuse maha. Korralik toit, mitte mõni apelsin. 
Saiake? Saiake on korralik toit selle definitsiooni järgi. "Korralik" tähendab, et sisaldab rasva. Ilma rasvata ei aita. 
Mina, osalusvaatluste kunn.
Sellepärast on ka hommikuti halvem ja õhtuti parem. Sellepärast ma isegi arvasin, et kahe tableti peale tagasi minek kohe mõjus - õhtul oli parem olla, sest oli õhtu ja kõht täis. 

Tegelikult käib asi viitega - ega, mul hakkas halb ju ka alles paar nädalat peale suurema annuse Betamaxi võtmist. Esialgu kadus ainult peavalu ära ja täielik võit seega. 
Tundus olevat. 

Krt ... mida ma saan loota veel? Täna mul migreenitabletti ei kulunud (vähemalt veel mitte), ent ma ei julge loota, et see mingi püsiv muutus nüüd oleks. Ja poja kooliasjad võtavad seest vabisema. Olen hakanud temaga koos kodus vene keelt õppima. Täiega jube, sest esiteks ei oska ma ka ise vene keelt ja teiseks on ta minuga nüüd pahur. 
Ja kolmandaks ei jõua me üldse nii kähku edasi, kui ma plaanisin.

Brr. 
Olgu, üritan mõelda millestki muust. Näiteks et parasjagu loeb ta "Hamletit", sest kohustuslik kirjandus. Ja see on ometi ka tubli ja jee. 
Muidu, see on päris rabav, et kogu Hamleti kui jubedamalt tähtsa tragöödia kuulsus on tast mööda läinud. Ta arvas lugedes, et Ophelia on mees. (Ja imestas, kas selles loos on veits gay-temaatikat sees.) Mis, alguses ta arvas üldse, et Hamlet on sama, kes Hamilton - teate küll, see vend muusikalist. 
Ehk siis: päris paljusid asju teab ta ootamatult hästi. 
Aga mõnesid täiesti ootamatult halvasti ka. 
Muidu, hinnang "Hamletile" esimese vaatuse lugemise järel: "Ega see ei meeldi mulle, aga samas on nii veider, et sel on teatud võlu."

***

Olen söönud, olen maganud, olen elanud ja ikkagi on nii jube olla, et omaenda kooliajal ka ei olnud hullem.
Nagu ... see võiks üle minna. 
Täiesti kohutav. 
Ja ma tean inimesi, kes kogu aeg sedasi elavad. 
Aaaaah!

Ärge end ise võinoaga opereerige või midagi - nagu mina

TL; DR: Proovisin enda peal omaenda tablette. Suurem annus kunstlikku dopamiini võttis peavalud ära, aga andis ärevuse.

Pole isegi ängipuhang. On ... mingi muu asi. Hirmupuhang?

Ise koostatud raviskeem osutus mitte-väga-heaks.
Peavalud võttis maha.
Selle asemel sain ärevuse.
Jeebus, kui jube see on! Ma üldse ei imesta, et inimesed, kel ärevus, käituvad moodidel, mis mind ärritavad. Ei ole isegi päris vaimne valu. On mingi täiesti spetsiifiline tunne, mida võiks kirjeldada kui veendumust, et kohe hakkab väga valus.
Mitte kahtlust. Vähemalt mitte mingit 50-50 hästi-või-halvasti-ootust. Ikka kõva 90 ja peale on tunne, et läheb halvasti.
Mõtlesin, kaalusin, kirjutasin arstile, tunnistasin üles kõik, mis tegin, ja võtan jälle ontlikult 2 tabletti päevas. 
Ärevus tõmbas tagasi, aga kohe tuli peavalu. Esimese päeva öösel. Nokk kinni, saba lahti, nokk lahti, saba kinni.
10. veebruar on teine päev. Ei saanud peale seitset enam magada, sest pea valutas.
Ent see õõnes tunne kõhus ... õige jah, seda nimetatakse hirmuks. Ehk siis ilma põhjuseta hirm, hirm millegi ees, mida ei oska isegi sõnadesse panna - lihtsalt .... lihtsalt tunne, et nüüd läheb halvaks. 
Brr, ma ütlen!!!!!!
Väga halb.

Mitte et närvilised ja ärevil inimesed mulle nüüd meeldima hakkaksid - ooei. ERITI ei meeldi mulle oma neuroosidele mingite põhjuste taha mõtlemine. "Kardan piibelehti, sest need ON ju mürgised ja ma kogemata võin terve kimbu nahka pista, enne kui ise tähelegi panen!"
Aga ma mõistan neid raasuke aega (kuni jälle ära unustan) paremini. Kui kogu aeg on jäle õõnes tunne sees, on halb, siis otsibki keskmine inimene sellele mingit muud põhjust kui tõdemus, et ju ma siis ise olen väärakas ja teen endale põhjuseta haiget. 

Raske on omaks võtta, et mu oma keha mulle käru keerab.

Kuigi - kõrvaleuit, isegi mitte kõrvalepõige - mis krdi termin on üldse "vaimne tervis"? See termin ise võib olla põhjuseks, miks vaimse tervise probleemid füüsilisega võrreldes diskrimineeritud on. "Vaimse tervise" probleemid on täpselt samavõrd füüsilisest kehast lähtuvad kui kõik teisedki terviseprobleemid, taevas appi. 
Hormoonid on keha. Nende allikad on keha. Aju on keha. Et inimesele peale vaadates pole näha, et tal midagi viga on? Kuule, ega maovähk rohkem välja ei paista, kui palja silmaga vaadata!

Ravi on ka ühtmoodi keeruline. Vahel toimib, vahel ei toimi, miski pole kindel.

Kõrvaluitest veel kõrvale uidates võin isegi tunnistada, et teraapiad ju ajuti toimivad. Mõnevõrra. Et kui mõtled enda sees rahustavaid mõtteid, ongi vähem halb olla, kui aga kruvid oma jõledat enesetunnet üles, hakkab otseselt kohutav. 
Kui teraapia üdi on mõelda rahustavaid mõtteid, olen isegi mina nõus möönma, et asjal on pointi. 
Tõsi, TERVEKS end ei mõelda. Minu meelest ja arust. Lihtsalt haigusliku seisundi saab talutavamaks mõtelda-sisekõneleda. 

Aga - tuleme tagasi esimese kõrvaluite juurde - "vaimsed" probleemid on täpselt sama kehalised kui nt kilpnäärmehaiguse puhul. Või noh, kilpnääre on ka hormoonitootja ja sealsete probleemidega kaasnevadki "vaimse tervise" probleemid alati. Depressioon või ärrituvus ja rahutus. 

Ütleme siis: vaimsed haigused on sama kehalised kui krooniline obstruktiivne kopsuhaigus. Keha on keha ka siis, kui ta on juhtumisi näiteks mõni aju. 

Põhimõtteliselt on ju alati raske omaks võtta, kui saabub mingi pikemaajaline haigus - leina viis faasi jne on kohased, sarjades käituvad ravimatu haiguse diagnoosi saanud inimesed üpris veidralt jms. Aaaga MILLEGIPÄRAST on inimesed ikkagi kuidagi palju tõrksamad oma depressioone või ärevushooge "lihtsalt mu keha on haige"-ks defineerima ja püütakse aina end terveks mõelda. Oma hirme ratsionaalselt põhjendada. Oma ahastust mingi kaotusega siduda. Putin võibki ju päriselt tuumapommi visata. 
Jah, võib muidugi. 
Ja mis siis. Ega ta seepärast vähem viska, et keegi eestlane ilgelt põeb. 

Nii et samahästi võib mitte põdeda. 

Ärevus on kohutav ikkagi. Valin pigem peavalu kui ärevuse. Peamiselt küll seepärast, et peavalu vastu on migreenirohud ja ibukas, ärevuse vastu on - polegi midagi. 
Kuigi praegust peavalu ka migreeniravim ei tundu leevendavat,. Kurat. 

Aga samas ma ei saa aru, miks vaimse tervise probleemidega inimesed ei võta oma ellu lihtsat selget lusikateooriat. Ei alusta tõdemusest, et nii, mul on depressioon. See tähendab, et mulle on rasked need ja nood asjad, mis inimeste jaoks normaalsed, ja nood ja need asjad tunduvad üldse võimatud. Teen oma elus korrektiivid sellest lähtuvalt, olen enda vastu hell ja tean ka, et mul on praegu tendents endast halvasti mõelda ja eneselt liiga palju nõuda. 

Püüan ka seda kalduvust ohjata. 

Miks nii ei tehta? 
Tehakse? 
Mõned teevad, mõned ei tee, nagu ikka, ilmselt. 

Ok, tuleks vist selgelt väljendada, miks ma üldse selle teema peal nii pikalt olen, mis mind häirib, mida mul oleks vaja ärevatele inimestele andeks anda. Mis see on, mida ma päriselt andeks anda ei suuda =)

Ma olen ise just värskelt ärevust kogenud. Ositi kogen ka just praegu. (Hommikuti on hullem ja on hommik.) Ja mina saan väga hästi aru,. et see on hormoonide tehtud ning mingit muud põhjust pole. Ma olen häiritud automürinast õues, sest see ütleb mulle, et alanud on uus paljude jaoks tegus päev ja mina tunnen jubedust, et inimesed on tegusad, aga mina ei suuda ja ei taha ja ei oska. 
Või mis me minust räägime. Mu poeg peab ka tegus olema kohe!
Kuid ma ei ole häiritud seepärast, et mürin viib mu mõtted heitgaasidele, mida autod maha jätavad.
Või seepärast, et mu uneaeg on püha ja autod ei lase mul magada. 

Või seepärast, et autod pritsivad koledat pruuni pori laiali.
Mind ärritab hirmsasti, kui siis inimesed räägivad tõsimeeli, kuidas nad muretsevad, sest nende naine ei korista piisavalt palju või seepärast,et selgus, et porgandis on palju niraate, nüüd ei julge oma lastele porgandit süüa anda. 
Et ... ma saan aru, kui halb ärevus on. 
Ma ei saa ikkagi aru, miks ei tõdeta, et ärevus pähh, tahaks ilma, vaid mõeldakse oma ärevust heaks asjaks, mis valvab isiku turvalisuse üle. 

Hambad, karvad, elu

DISCLAIMER: Lõpupoole on eneseanalüüs

Ilmselgelt on kass toibunud. 
Olin kuidagi väga väsinud, peaaegu nagu lapsena. Magasin kaua ja sügavalt, kuigi polnud õhul söönud, nägin veidralt elavaid unenägusid ja oleksin küllap veelgi maganud, aga KEEGI pidas vajalikuks oma märga vurrulist nina vast minu oma hõõruda ja korra mind laubast hammustada.
Ta hammustab väga õrnalt, aga see tunne ei soodusta siiski magamist. 
ÜLDSE.

Nii väsinud pole enam ammu olnud. Mitte lihtsalt füüsilised näitajad, aga eile peale lõunaund ja enne ööund oli raske pead püsti hoida. Toetasin kätele. Vahepeal lihtsalt lebasklesin laual, pea kätel.
Hommikul tegin läbi "isiksusomaduste uuringu", mis seisnes selles, et täitsin psühhiaatriahaigla polikliiniku-osas ühes toas teste. See, milles oli umbes 120 küsimust, tundus nagu üsna suvaline internetis tehtav test eesmärgiga teada saada, kas ma olen vana kooli poiss-autist. Ime, et polnud küsimust: "Kas sulle meeldivad rongid?"
Aga see, kus oli umbes 520 küsimust, võttis mu suht läbi. Neid küsimusi oli lihtsalt nii palju, et mul kadus mõistmine, mida ühe või teise küsimusega üldse mõeldakse, üldse teada tahetakse.
"Ma kuulen sageli hääli, mida teised ei kuule" oli näiteks üks, kus ma pidin valima, kas õige või vale väide.  Olin selleks ajaks juba nii tümaks tehtud, et mõtlesin: vahel ju kuulengi? Näiteks mingeid väga kõrgeid pininaid. Ka olen küsinud, et kas teised kuulevad neid samuti või on aint minu peas?
Aga "sageli". Ok, see on siiski vale väide, "sageli" ei kuule. 

Ja siis, saate aru, tulen mina koju, ja viin koera õue. Vahepeal on saabunud ka mingi teade paki saamise kohta, nii et ok, lähme toome selle paki ka ära ... ja see pakk oli kaup24-st koeratoit, mille ma olin tellinud kulleriga koju. Effing 15 kilo. 

Tassisin koju, mis mul muud üle jäi. Ei ole isegi üllatunud, KUI väsinud ma pärast olin. 
Ausalt ma ei tulnud selle peale ka mitte, et nad on kokkulepitust päev varem kauba pakiautomaati toimetanud. Mõistatasin, mis seal tulnud pakis olla võiks, ent mul polnud isegi kelku kaasas, millega kott koju vedada. Õlal tõin. 
Krt, ma spetsiaalselt selleks tellin neilt, et saada kulleriga kojutoomine ja et ise ei peaks seljas vedama! Ilmselt, kui kasutada kaup24 eurosid (mingi kuhjuv soodustus), nad leiavad, et minu valitud kullerteenus enam kohustusena ei kehti, ja teevad nii odavalt, kui saavad.
Seni olen alati nautinud kojutoomise võlusid, aga ma seekord kasutasin ka esimest korda noid kaup24 eurosid osa arve maksmiseks.
Varem ma lihtsalt ei pannud tähele, kuhu kasti millal linnuke teha, et jaa, kasutagem ära, mis kogunenud. Krt ... krdi krt!

Et oleks veel koduloomadest juttu, mainin ka ära, et Totoro on alustanud sügisese karvavahetusega. Varsti on ta aastale ringiga sisse teinud. Furmineerin teda kirglikult, aga kuidagi veider on mõelda, et noh, märsti lõpuks on tal talvekarv korralikult seljas, siis enam ei aja kogu elamist karvaseks. 
Nagu ... jestas, kui kuum tal suviti on! Jube! Pole üldse see aeg, kus tahaks endale paksema kasuka selga tõmmata. 
On, nagu on. Ei ole teistmoodi. 
Üritan taas endale selgeks teha, et elu on, nagu ta on. Ma ei pea teda ümber tegema, nui neljaks ja veri kõrvadest nirisemas.
Ta nagunii ei lähe teistsuguseks.
Ikka on, nagu on. 
Tuleb seda jälle endale korrata, sest olen palju rõõmsam oma uue ravimikokteiliga? Jaa. Aga kui ma varem oli täiesti külma kõhuga ja ükskõikne, sest mis loeb, kui miski veel halvemaks läheb, tunne on juba nii halb, kui võimalik, siis nüüd kipun muretsema. Pelgama, et kui läheb halvasti, kui jube halb siis hakkab. Ei taha, kardan!
Ja seda tunnet samas KA ei taha. Kuidas hirm ja ärevus ja mure kuhjuvad ja lämmatavad. 
Iu, täiesti mõttetu. Mitte kellelgi pole parem sellest, et minul on halb. Ja ma ei pea kõike täiuslikult tegema, maailm saab hakkama mu ebatäiustega. Maailm on suur ja miski, mida ma teen või ei tee, et hukuta ega päästa teda.
Isegi mu poeg ei saa koolist välja visatud või viskamata jäetud, kui ma hästi palju sel teemal muretsen =P

Muide, lõdvalt seotud teemana:
Vahel olen blogilugejate peale ikka veel nördinud. Enamik neid, kelle peale, on kas lahkunud või ümber mõelnud, ent minu valu on värske ja kuum ikka. Tuleb aga meelde ja teeb aga haiget.
Nii raske, nii kuradi urrima rõveraske on vaadata maailma ise oma silmadega, mitte kujutada ette, kuidas teistele tunduda võiks. Mitte üritada kellegi teise jaoks ja meelest hea olla ja hästi teha, vaid otsustada ise, mis meeldib, mis ei. Mis on muudetav, mis ei.
Olen ligi kümme aastat seda üritanud. Vahepeal isegi nagu õnnestus - ja kui ma siis tulin siia rõõmustama, kuidas vau, mul ongi pohhui, päriselt, ongi! Sain:
* nii isekas ja ülbe
* häh, oleks sul pohhui, sa ei rõõmustaks selle üle, sul oleks pohhui
* nii vastik inimene ja ise selle üle veel uhke ka

Ja noh. 
Olnuks mul päriselt pohhui, ma muidugi ei hoolinuks sellest, aga mul oli raske töö ja endaveenmisega saavutatud pohhui, ja see läks vett vedama. Ma isegi ei kahelnud, et äkki ma OLENGI mölakas, aga tekkis kahtlus, kas ma ikka teen õiget asja, püüdlen õigele poole, äkki ikka head inimesed hoolivad sellest, mida teised neilt ootavad - ja noh. Et ma järele mõelnuna otsustasin, et ei, mina olen enda mõõdupuu, ei päästnud enam. 
Kahtlus oli tekkinud ja lahti tast enam ei saanud. Nüüd ongi alati sitt - kas on sitt, sest üritada toppida end kellegi teise raamidesse nagu prokustese sängi on otseselt valus, või sitt, sest on kahtlus: äkki ma olen mölakas ikkagi, kui olen mina ise?

Krt, miks oli kellelgi vaja mulle sedasi teha? Kuidas neil parem on, kui minul on halvem? Kuidas see neid üldse mõjutab???

Ei saa ma inimestest aru. 

Mul ka ealistest iseärasusest vist jutt

Juba teist korda lühikese aja sees tuvastasin, et meigiga näen halvem välja kui ilma.
Kusjuures seekord ei saa ma end ka liialdamises süüdistada: ei kunstripsmeid, ei tumedat huulevärvi, täitsa normaalne värvikogus - ja eakas kõrk üldmulje. 

Tegelikult olen juba iidammu tuvastanud, et vanemad naised kipuvad end samamoodi värvima, kui nad nooruses tegid, ja näevad seetõttu päris tobedad välja. Tõsi, tollal ma vaatasin teisi ja tegin säärase tähelduse.
Nüüd on see siis juhtunud mu endaga. 
Tuleb leiutada uued meikimisviisid. Tegelikult ma isegi tean, mida teha - ülalau lainer peenem ja udusem, vbla üldse pliiats, mitte lainer, ja enamus ongi tehtud. 
Aga natuke paneb nördima, et ma alles mõned aastad olen seda lainerit üldse kasutanud - enne kasutasingi pliiatsit - ja krt, ikka läheb nii, et olen ühe etapi elus selgeks saanud, tuleb uus peale ja hakka uuesti elamist õppima. 
Krt. 
Ei mingit rahu ja stabiilsust!

Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. 

Kahtlustan, et see on ravimitest - kusjuures ma ise leidsin nendega koguse+kombo, millega mul pea enam kogu aeg ei valutagi ja phmt jee. Aga selle tagajärg on, et kuna peavalu mul hoogu maha ei võta, teen regulaarselt üle oma jakśamispiiri ja no nii väsinud et ...
Nii väsinud, et tänaval käies tahaks lihtsalt tee äärde ära minestada.
Nii väsinud, et kui tuleb mitmel munal kollased valgetest eraldada, saan suur pingutusega kolmega toime, neljas juba nõuab nii suurt pingutust, et toetan vasakuga paremat kätt, mis ei taha hästi munakoort hoida enam, ja viiendaga on "ah, las läheb enamus munavalget kollasega kaasa, ma ei suuda".
Nii väsinud, et jälle lihtsalt istun ja ei tee midagi. Silmad on ka fookusest väljas, isegi ei vaata kuhugi.

PR lähiaastad olidki sellised? Olid. Mäletan. 
Tollal rong, nüüd ... nüüd vanadus?
Ma arvan.
Või siis "ma olengi selline".

fb muudkui aga näitab 
asju, mis "võiksid mulle meeldida"
Mõni on täitsa tore, mhmh

Minu normaalseisund ongi siis - selline. Ebamäärane mitte kuhugi teel, ent mitte ka paigal. Jõllitamas tühjusesse või iseenda sisse. Midagi ei toimu, sest midagi ei jaksa. 
Elu on võitlus, ent lihtsalt ei jaksa pidevalt võidelda.

Kass paraneb. Jai.
Poeg on jätkuvalt haige. Ühendusin arstiga, too helistas eelmisel nädalal kahel korral, rääkis kuristamisest ja nohurohtudest. Kui hullemaks läheb, võtke ühendust.
Ei lähe hullemaks, täpselt sama on!!!
Ühendusin õpetajatega - jah, meie oleme ka mures, rääkigu poeg aineõpetajatega. 
Käisin pinda, kirjutas ühele ja teisele, aga kas esmaspäeval kooli läheb, on kahtlane. 
Palavik 37 ju ikka. 

Tema õel diagnoositi Epstein-Barri viirus. (Vereanalüüs on imeline asi.)
Ehk - muidu nagu tavaline külmetusviirus ikka, ainult et paraned 2-3 kuud. Palju juua ja magada, ära end väsita.
Äkki pojal on seesama?
Äkki MINUL on seesama? Aga mul ei ole palavikutunnet. Lihtsalt - väsinud. 
Nagu ikka. Isegi parem, pea vähemalt ei valuta kogu aeg. Juba nädal aega pole ühtegi sumatriptaani kulunud. Krdima ... pool imet.

Mitte et rõõmustaksin. 
Ma ei rõõmusta. Aga ei kurvasta ka eriti. Lihtsalt - eksisteerin. 

Elu ei ole kerge

Vaimselt karmid ajad

Alustagem jutu keskelt: ka päev loomaarsti juures (hommikul viisin, õhtul tõin) ei andnud selgust, mis kassil viga, kuidas parandada - ja ta sööb kord kahe päeva tagant kaks ampsu või nii. Kuigi pasteet ja kassipiim ja hautatud broilerisüdamed ja mis kõik veel valikus on. 
Täna lõi vaaruma aknalauale hüpates ja oleks kukkkunud, kui ma poleks kõrval seisnud ja kinni püüdnud. 
Kuna enam ussirohu andmata jätmist ka süüdistada ei saa, on mu järgmine kahtlusalune kanakaelad ja et see ikka on talle liiga suurte luudega toit olnud. Kass peab saama pehmet, luudeta toitu, sest nii peenikesi konte kui närilistel ja väikestel lindudel, ma nagunii kuskilt osta ei saaks. 
Üldiselt olen pooliti leppinud, et eks ta nüüd sureb ära.
Mis ei tähenda, et iga kord, kui ta midagigi sööb, ükskõik kui vähe, mus taas lootus ei ärkaks. Äkki ikka veab välja, äkki ikka paraneb ... ta on nii ilus sõbralik kass, noh. Kui ma ta aknal kinni püüdsin, ta üldse ei löönud mulle tänuks küüsi sisse, vaid suhtus rahulikult. 

Erinevalt minust, kes ma olen: "Aaaa, kass hakkas maha kukkuma hüppel, ta on ikka täitsa omadega läbi!"

Viimati sõi ta korralikult nädala eest neljapäeval.
Reede oli mul nii persses nagunii endal (vt eelmist postitust), et ma küll registreerisin, aga ei võtnud emotsionaalselt üldse sisse, et ta ei söö ja vist probleem. Laupäeval ja pühapäeval lootsin, et noh, kohe--kohe läheb paremaks ju? Nädalavahetus ka. Ega muud peale palvetamise väga teha saanuks ja ma ei ole palvetajat sorti.
Esmaspäeval käisin Eest Kirjanduse Päeva puhul Keila sotsiaalkeskuses esinemas. Üsna keeruline publik oli - põhiliselt igasugu erinevate vaimsete erivajadustega inimesed, aga mõned sellised ka, kellega mul hingesugulase tunne tuli. Ja alles kui see pinge maha sai, registreerisin enda sees ära, et kassiga on päris jama. 
No loomaarst. Mida me teeme, kui loomal halb - ega midagi peale loomaarsti pähe ei tule väga, eks? 
Ja täna ma lihtsalt - vaatan ja mõtlen. Tal ei paista mingeid valusid ja õudusi olevat, nurrub, kui silitada, muidu on vait ja väga ei liigu. Nälga surra, toidukauss ees, tundub mu mõtteviisile olevat parim viis nälga surra - sööki on, lihtsalt ei taha. 
Aga no ikka loodaks, et ehk ei sure veel. Ausõna, enam ma talle kanakaelu ei anna!
Rääkisin loomaarstile ka K-lt pärit teooriast, et äkki asi broilerikaeltes. Too (s.t. arst) ei öelnud jaa, aga ei öelnud, et ei. Küsis, kas kassile maitses ja arvas, et no eks peab kakat jälgima - aga no sellega olen hiljaks jäänud, sest pole vist mõtet kakat jälgida, kui ma talle nagunii enam kanakaelu ei anna. 

Ühe lausega: ma arvan, et kass sureb ära, aga loodan, et äkki veel ei sure.

Poeglapsega on üsna sama seis, ainult teda ma ei karda surevat, vaid koolist välja visatud saavat. 
Selgub küll, et ka Keila Kool pakub mittestatsionaarse õppe võimalust, aga mu poeg ei ole sellest üldse väga vaimustatud ja tahaks ikka tavakoolis edasi käia. 
No eks ta peab selleks aineõpetajatega kokkuleppeid sõlmima ja värki. 
Ja ta ei liiguta väga lilli selleks. Ent noh - tema vähemalt on inimene ja ise teab, mis teeb. Nii et pehmem tragöödia kui Karoul. 

Endal on mul ees isiksuseuuringud 6. veebruaril. 
Kas mul on ATH ja vbla isegi midagi autismiga. 
Eks näis, kas mul tuvastatakse midagi. Mu lootused hetkel on väga madalad, sest mu lootused kõiges on väga madalad.