Kuidas elatakse

Tundub, et antidepressandid hakkasid viimaks tööle eile. 
Kui kaks päeva järjest on hommikul ainult natuke kõhe tunne, ei midagi erilist, maailm ei lömasta mind, on see väga ere märk paranemisest. 
Midagi ei jaksa ikka, söögiisuga on kehvasti - motivatsioon süüa teha ikka veel madal - aga tulevik näib lootusrikas. Vbla saab Poeglaps kooli edasi jääda, nad on nii lahked seal tema vastu. Vbla saangi ATH diagnoosi ja ravimid peale ja viimaks ometi ei ole iga krdi liigutus nii raske, karmi endasundimisvõimet nõudev. Raamat ilmub ja - ja - ja - ok, lootus, et see kellelegi avalikus meedias arvustajale meeldib ka, tundub veidi liialdatud.
Nii lootusrikas ma ka veel ei ole. 

Tegelikult on igasuguseid asju, mida ma ei ole teile kirjutanud, üle 15 aasta ulatuvast blogijastaažist ja värgist hoolimata. Sest ma ei ole kunagi mõelnud, et neid peaks ütlema, pole iseenesestmõistetavad, on kuidagi olulised. 
Neid asju on ka peale selle postituse avaldamist ikka veel lademes. Aga hakkasin mõtlema, kas teistel siis ei ole nii, et iga liigutus on raske - et süüa tehes üritad võimalikult vähe tegevusi eraldi teha, midagi enne eraldi nõus segada või eraldi võis praadida on mõttetu jõukulu. Et asju kappi panna on mõistlik nt üks-kaks korraga, rohkem oleks juba raske. Et nõusid jaksab ka pesta umbes kolm korraga enamasti. Et lihtsalt väga tavaliste asjade tegemine nõuab nii suurt pingutust, et üritad need kõik kuidagi ära ökonomiseerida ja üht asja tehes teha ka teist. Kohvivee keetmise ajal teed seeria kerepöördeid või koorid apelsini. 
Olgu, see ei olnud väga hea näide, sest vee keetmise juures pole minu enda panus eriti suur. 
Aga no ma ei lähe "koeraga välja". Ma lähen siis juba poodi ka ja teen jõe ääres ühe suitsu ja üldse sinna jõe äärde ma enamasti jooksen, koer rihma otsas, et liikumispunktid kirja saada. 

Mõte sellest, et ma lähen eraldi poodi ilma koerata, sest koer võidakse ukse tagant ära varastada või anda talle ebatervislikku toitu, kui ma ei valva, tundub nii tobe - nii tobe - et ma ei ole suutnud tõsiselt võtta ühegi inimese vastavaid arutlusi nende elu ja koerte teemal.
"Mingid hullud," mõtlen ma ja siis ei mõtle sellele enam. 
Mul jookseb juhe kokku ideegi peale. 
Nagu - ma jaksan seda krdi elu niigi hädavaevu elada. Tundub täiesti ajutu mõelda välja mingeid võibolla-probleeme ja siis neil end raskema elu poole juhtida lasta.
Aga tegelikult ... aga tegelikult on hulk inimesi, kelle jaoks elu ei ole sedamoodi raske. 
Kelle arust ma olen mingi värdjas, et ei suuda elust rõõmu tunda, see on ju nii lihtne, me kõik ikka peaksime elu nautima. 

Ma ei saa neile isegi pahaks panna. Sest täpselt nagu minu arust on iseenesestmõistetav, et elu on raske ja inimene pingutab nii vähe, kui vähegi saab, sest elu võtab nagunii kõik tema lusikad, on nende arust iseenesestmõistetav, et elu on lihtne ja rõõmus.
Ok, ma panen pahaks ideed, et olen eriline värdjas. Minu arust oleks mõistetav hämmelduda, mitte aru saada ja aru saamise järel mulle kaasa tunda, et elu minu jaoks nii raske on. 
Aga noh ...

Inimesed ei SAA ARU. Too päev, kui Poeglapse vene keel pekki läks, ma nutsin rongis. Ja naine minu vastas hakkas minuga rääkima. Rääkis kõrvarõngastest (ma kannan ainult ühte, ta küsis, kas ma kaotasin teise ära, need kaovad nii kergesti, tema kaotas ka ühe ära, nii armas oli). Küsis, kas mul valutab kuskilt. Valasin kogu oma ahastuse talle kaela, kinnitades samas, et eiei, tegelikult on kõik hästi, keegi ei sure, kõik on korras. AGA.
Tema kuulas ära ning pidas mulle heatahtliku loengu. See oli tõesti sõbralik ja sõnad: "... see on ainult kool!" olid väga abiks. Aga PEAMISELT rääkis ta sellest, kuidas ma olen noor kaunis naine (no ta ise oli 73, sellega võrreldes jah), ilm on ilus, iga päeva alustades ta rõõmustab, et saab seda nautida, ma rõõmustagu ka, sest elu on nii kaunis.
Ja siis hakkas onu, kes ka meie pingis istus, takka kiitma. 
Onu oli 85, nagu selgus, ja sõidab tihti rongiga, ja nad arutasid naisega mu vastas pikalt, kui tihti ja millal nad üksteist näinud on. 

Elu on nii tore. Nii hea on elada. Elu on ikka kingitus.

Ja siis on minu vaade elule. "Kui poleks elu, poleks kannatusi. Ühel päeval on Maa jälle tühi ja paljas. See on õnn. Kõik on korras ja hea, sest pikas perspektiivis keegi ei kannata enam."
Läheb väga depressiivseks. Ma ise ka masendun. Ja kuna üks mu mantraid on: "Mitte kellelgi ei ole parem sellest, et minul on halvem," siis aitab. 
Ma ei küta end rohkem üles.

Ütlen hoopis, et asjad, mida ma pole iial kirja pannud, sest iseenesestmõistetavad ju, on muuhulgas
* mu lastel pole kunagi olnud "magamaminekuaega". Tänapäeval toob see kaasa näiteks selle, et Poeglaps läheb kohe peale kooli magama, tõuseb 1-2 öösel, elab öösel ja läheb otse kooli, vahepeal lisaks magamata. Ja vahel läheb ta kell kaks öösel voodisse, aga uni ei tule ega tule, sest ta on enne viietunnise lõunaune maganud, ja ta saabki öösel umbes tunni magada, enne kui juba kooliminek saabub.
* Tütarlaps õpib Polütehnikumis IT-d
* Mu keha pakub lisaks peavaludele suurte väsimuste puhul mulle igemete sügelemist, ohatisi ja kõrvetisi. Eriti suurte väsimuste puhul muidugi seda kõike+peavalu+jalavalu. 
* Tegin jälgimismeetodil kindlaks, et jalg valutab, kui dopamiini vähe. Nüüd, kus ma mingi ... viis kuud juba kunstlikku dopamiini juurde võtan, pole valuvaigistavat masinat mitte kordagi tarvis läinud. 
* Praktiliselt kõik asjad me korteris, mis varastamist väärt oleksid, on K kingitused.
* Ma vaatan filme ja sarju siis, kui elu on muidu piisavalt hea - halva enesetundega ei paku isegi head sarjad-filmid mulle enamasti midagi, keskpärastest rääkimata. Üritan küll mõtteid filmiga mujale viia, ent see ei kipu neljal korral viiest õnnestuma. 

Muuhulgas. 
Osad asjad on kindlasti liiga iseenesestmõistetavad, et neid kirjagi panna. 

Keda huvitab

DISCLAIMER

Ausalt, ma ei tea, keda huvitab. Mu tunne, et üldse kellelegi huvi võiksin pakkuda, on üle läinud. Aga no - ehk keegi on. 

Lõpetasin apelsini koorimise ja nutmise. 
Ei, midagi uut ei ole halvasti läinud. 
Lihtsalt mu enesetunne on nii sitt, et hommikuti köögis apelsini koorimise taustaks nutta on kohane.
Apelsin on ka vilets. Mitte nii halb, et päriselt käega lüüa, mahl välja lutsida ja ära visata, ent vilets. Veidi kuiv. Liiga nahkne.

See, mida lendav ajatajust üle-eelmise postituse kommentaari kirjutas, oli kümnesse. 
"Praegu" ja "mittepraegu". Need on kõik minu ajad, need on minu tunded kogu tuleviku ja mineviku osas, selline ma olengi.
Seletas jälle nii palju ära, valgustas mu maailma vaatamise viisi, kuigi kahjuks ma ei saa samas midagi teha, et niimoodi tajun. 
Tajun edasi. 

Kui elu on halb - nagu praegu - ongi kõik halb. Mälestustes on halvastiminemised, kohutavad hetked, valu ja õudus. Tulevik on hirmus ja täis laavalompe, mis mu jalad alt ära põletavad.
Ja kui on hästi, ma ei karda midagi, ma ei kõhkle, ma ei vaata ette, sest on ju hea olla! Muidugi kestab see igavesti!

Iseasi muidugi, et isegi kui mul on "hea", ma ei tarvitse sellest ise aru saada, sest iga tegevus, iga kuradi koerale krõbuskipanek või kohvi valmistamine, iga pestud lusikas, pojaga vene keele õppimisest rääkimata, võtab pingutust, tähelepanu ja tundub kangelasteona. Ma teen ja ma teen ja ma teen ja ma teen - palju vähem, kui normaalse eluga normaalne inimene - ja olen nii väsinud, et niutsun häälega, ei suuda jalgu maast tõsta ja keda see huvitab? Mida see muudab? 
Ma olen piisavalt hea.
Seda tuleb endale öelda otsustavalt ja kindlas kõneviisis, muidu ma ei usu. 
Tegelt olen. 
Ei, ma ei tea enda kohta ikka kõike. Ilmselt tuleb valgustusi ja avastusi perioodiliselt peale. Aga on täiesti objektiivseid näitajaid, mille järgi olen hästi teinud isegi normaalsete inimeste standardite kohaselt, ja ma tõesti ei ole normaalne. 

"Praegu" ja "mittepraegu" ... 
Kui "praegu" on kõik korras, tundetasandil hästi, ONGI kõik korras. Pisiasju võib veel muuta ja parandada, aga need ei muuda põhilist. Ma võitlen pisiasjadega, väsin ära, maailma ei muuda, ent halvad asjad, mis juhtuvad, pole minu süü ega asi. 
Ja kui "praegu" on mittekorras, ongi kõik halvasti. Pisiasju võib ju parandada, aga see ei päästa. 
Siis ma võitlen iga hingetõmbe eest, maailmas juhtub nii palju halba, ma ei saa midagi teha, ma lihtsalt ... võtan järgmise hingetõmbe ja meenutan endale, et tegin ja teen oma parimat. Ma ei saa rohkem teha. Ma ei saa kahe mõnevõrra halva asja vahel valides teha valikut, mis oleks täiuslik. Ma pean kas poja koju jätma, kuigi tal on kooliga nii palju jama ja mingi töö vaja teha ja teine järgi teha, või sundima teda haigena kooli minema ja no mõlemad on halvad? Jaa. Aga üks neist võimalustest tähendab, et ma teen asjad Poeglapse enesetunde jaoks halvemaks ja üks, et ta saab vähemalt puhata. 
Ma valin selle, et ta saab puhata. Fakk see kool. Pole ka nii tähtis. 

Olen veerandi viletsast apelsinist ära söönud. 

Miks ma seda postitust üldse kirjutan? Sest kirjutamine parandab enesetunnet. "Ma teen midagi," ütleb see. "Äkki on võrgupäevikusse kirjutamisest kuidagi mingit kasu."
Mingi lootus. 
Sest kui mitte midagi ei tee, ei lähe ka miski paremaks. Pole lootustki. 
Ma teen ka asja, mis tundub hea. Kirjutan midagi. See on peaaegu nagu vestlus ja vestlemine maandab ärevust täiesti selgelt. Tuntavalt. Ma ei tea, kas ma absorbeerin vestluspartneri rahulikkust või - tõenäolisem - tekitan endas tunnet, et maailmas toimuvad rahulikud toredad asjad, inimesed loevad, kirjutavad, räägivad. Ma olen osa sellest maailmast ja vbla lähen isegi kellelegi nii palju korda, et ta minu jutu peale reageerib. 
Vbla ütleb isegi valgustavaid asju nagu lendav. 
Kui mul pea valutab, on kõik valu ja mitte miski ei tundu reaalne peale valu.
Kui mu pea ei valuta, ma küll otse ei torma tegema asju, mis tõenäoliselt peavalu põhjustavad, aga mul ei ole ka: "Ei, seda ma ei tee."
Mul on: "Mul võib pea valutama hakata. Nii et kas ma ikka tahan?"

Homme lähen oma QB-testi tegema. 
Õudne hirm on. Mitte testi tegemise ees, see on suva, aga mul on lihtsalt kõige ees hirm ja ma pole veel välja vaadanud, mis rong, mis buss, mul on halb ja kõik tundub halb. 
Ohhh. Ja kõigil ei olegi nii, et kui praegu on halb, ongi kõik halb??? See ei ole normaalsus?
Mida kõike ei õpi, kui tal... ...eee... kevadel ei maga. 

Avalikuks tahaks

Ma tahaks, et sellel oleks vähemalt mingit laiemat mõju. 
Noh, et inimesed, kes on puntras ATH ja autismiga, jäävad siis depressiivseteks ja neil on nii rõve-nii rõve, oleksid "aaa, see on normaalne, nii käibki, see ja see aitavad". 

Muide, vahepeal mõtlesin välja, miks ma ei käitu nagu õige depressiivik nt. Ei tardu, ei loobu väljaskäimisest ja asjade tegemisest. Mina teen edasi, kuni suren phmt. 
Aga muidugi. ATH. Ma olen end välja treeninud. Mis siis, et pole tahtmist midagi teha, ikka teen. Nagunii pole tahtmist, väga harva ON tahtmine - ja kuna see ATH-põhine treening on sees, teen ka depressiooniga edasi. Teen, kuni kukun phmt.
Ma tahaksin, et vähemalt teised minusugused näeksid ja mõtleksid: "Aa, muidugi, kuidas ma reageerin, on loogiline!"
Aga esiteks isegi Eesti arvestuses ei ole seesinane kuigi popp võrgupäevik, nii et info levib siitkaudu väga kehvasti. Teiseks vbla ma isegi ei saa ATH diagnoosi (jääb nagu autismiga: "Selged jooned on, aga diagnoosi siit ei tule") ning kolmandaks pole mul isegi mingit õiget sõnumit. Mis see sõnum oleks? "Oi, halb on"? "Ei soovita seda segu vaimsetest probleemidest kellelegi!" 
Ok, see segu tegelt ei ole vist väga haruldane - ATHga inimesi on, autiste on, väga oluline protsent neid on kahe kattuva seisundiga. Mõlemad need seisundid on ühiskonda raskesti sobitatavad ja need inimesed seega depressioonile vastuvõtlikud. Kui sulle ikka pidevalt öeldakse, et oled laisk ja lohakas, kuigi teed oma parima, on see üsna mõjuavaldav. 
Nii et sedasorti kogemustega abiotsijaid võiks olla.

Aga samas on Eesti väike. Tumblrist ma leian teisi samasuguseid, aga kes leiab minu? Ja mida kasulikku ta teada saakski? "Teistelgi on halb"?
Ei, ma LOODAN, et hakkab parem ja on mingi edulugu, mida jälgida saab. Saaks. 
Aga vbla ma ka lihtsalt halisen oma musta meeleolu sees ning kui päike jälle paistma hakkab, mind ei huvita enam, et ühiskonnale kasu tooksin. 
Võib ju olla. 

Samas vähemalt depressiooni osas ma sain natuke teavitustööd tehtud. Roaldi saade (tegelt vist näeb siit) ja Naistelehe artikkel, millest on alles ainult pildid ja mulle saadetud pdf, rääkisid sellest, ja kuigi ma nüüd olen targem-kogenum, eks mul olid tollal ka üsna murrangulised asjad öelda. "Tee, mida sa ise tahad," ja "Ütle teisele, et ta on kallis, ükskõik mis," kehtivad mu arust ikka veel.

Ainult nad ei aita üksi. 
Ravimid, aidake mind nüüd ometi!

Depressiooni lainetel

DISCLAIMER

Njah. 

Minu pettumuseks ei hakka hea, nagu oleks toatemperatuuri reguleerival termomeetril sooja juurde keeratud ja kõik probleemid kaovad. 
Parem? Jaa, kui ma olen söönud, maganud ja poeg pole ühtegi ühte saanud ja naeratab, on parem olla kui varem samades oludes. Aga kui ma olen unine, kui pojal läheb halvasti, kui mul on tunne, et raha saab otsa ja elu saab otsa ja mida ma üldse enam, HEA see tunne küll ei ole. 

Ei lähe nii hulluks kui vahepeal. Aga läheb üsna hulluks siiski.

Nii, see selleks. 

Tütarlaps on isal Soomes külas. 
Poeglaps esineb "tähtede mängul" maskotina. Nad tegid koos teise maskotiga kava - umbes 25 sekundit sünkroonis liikumist. Jee.
Täna tegin kirjutusfaili lahti. Kas ma sinna ka mõned read kirjutatud saan, veel ei tea. 
Pole "jess, mul on hea, nüüd võin kõike teha!" On "mul ei ole enam nii kohutavalt halb." Mis pole paraku sama asi. 

Jah, ma OLEN mõnevõrra pettunud. 
Saate aru, ma olen nii väsinud ja tüdinud sellest, et kogu aeg on halb. See ei tundu mõnus. See ei tundu õiglane. Pidevalt meenutan endale, et ma ei pea kõike tehtud saama ja suutma. On täiesti okei olla haige ja mitte suuta. On täiesti okei olla hädas ning mitte olla masin-automaat-alati-kõigesuutja. 
Aga ma ei jaksa ju ka muidu hirmus palju. Nüüd ei jaksa üldse suurt sittagi. Ei taha raamatut lugeda. Ei taha filmi vaadata (Knight's Tale on ikka lõpetamata). Võtsin põrandad tolmuimejaga üle, jee. 

Ei, vene keelega pole eriti tegelenud. 
Jah, ma tunnen end sellepärast süüdi, tänan huvi tundmast.

Oleks siis, et ma ei tahaks enam surnud olla, kurat võtaks! Ikka tahan, lihtsalt annan endale aru, et see teeks teistele asjad halvemaks ja suremise korraldamine on keeruline ja kokkuvõttes ei tasu. 
Nii halb ju ka pole.
Enne lihtsalt mõtlesin: varsti hakkavad AD-d tööle, seni on vaja välja kannatada.
Nüüd pole sellele ka enam loota.
Hästi väga mõttetu pätsi tunne on. 

Xiaq

Ma jälgin tumblris üsna väheseid inimesi. Ja kui mõni neist üsna vähestest inimestest hakkab mulle närvidele käima (kuskil kuu on see piir, mil ma leian, et häirun ja häirun teda lugedes, mul ei ole seda vaja), jälgin veel vähemaid. 
Ehk siis valim, mille seast valida, ei ole tõesti suur.
Vbla 15 inimest või sedasi.

Aga üks inimene, keda ma jälgin, on faking ideaalne ja tema elu läheb aina paremaks. 
Ma olen nii segaduses. Vaatlen juba aastaid ja kogu aeg läheb paremaks. Kuidas ... mis ... appi!
Nagu ONGI selline inimene olemas, kes on nii tore ja siis tal läheb kogu aeg hästi ja hästi ja veel paremini? Ma ei oska isegi päriselt olla. 
Nagu ... nii saabki?!

Ta on väga ilus kas 29 või 30-aastane naine. Kui ma hakkasin teda jälgima, oli ta muidugi noorem ja õppejõud ülikoolis. Inglise keele alal. (Lood, mis ta sel teemal kirja pani, olid imelised. Ma veendusin, et ta on sitaks lahe õppejõud.) Siis oli aastakese õpetaja üldhariduskoolis. (Need lood olid veel paremad. Kui kõik õpetajad sellised oleksid, võiks täitsa koolis käia.)
Talle väga meeldis ta töö, aga probleemid olid samad, mis Eestis: kohutav koormus, vaimne läbipõlemine ja samas vilets palk.
Nüüd töötab ta kuskil, mille valdkonna nimeks on "tech" ja teenib umbes 5 korda rohkem kui varem. Kõik on temaga seal super supportive, kliendid on toredad, teda on juba ülendatud ja ta palka tõstetud ja jee. 
Lisaks kirjutab ta oma neljandat romaani. Esimesed kaks olid kirjutatud fanfictionina, nii et avaldamiseks muutis ta ära nimed ja mõned detailid, aga edasi liikus ta juba väga omale pinnale, enam polnud/pole algse alusega eriti tegemist. 
Need müüvad VÄGA hästi. Jah, ilmselgelt ongi tegu inimestele meeldiva asjaga, sellega, mida nad lugeda tahavad - phmt kahe geidest hokimängija armastuslugu, kusjuures ühel neist on mingi tsöliaakia vms toitumispuue ja tore teenistuskoer sellega tegelemise abistamiseks. 
Tema jaoks on kirjutamine ikka veel fun. 19. märtsil, on ta kirjutanud 2000 sõna tulevast romaani ja 1000 sõna fanfici. 
Ta hakkab abielluma.
Tal on imeline väga kuuma välimusega boyfriend, kellega ta varem oli aastaid niisama friend. Ta pidas end aseksuaalseks ja kuigi ta oli sõbrast salaja sisse võetud, esiteks ei arvanud, et sellest kunagi midagi tulla võiks, ja teiseks: aseksuaalne, hallo?
Ainult et sõber oli: "Aseksuaalne? Olgu, siis ärme seksi, ma tahan ainult, et sa oleks ikkagi minuga paar!" Ja kui ta siis kuulis, et vahekord on naisele valus ja ebamugav, palus, et too arsti juurde läheks - kui lähe paremaks, me ei seksi. Aga ega arsti külastamine midagi oluliselt halvemaks ka tee, eks?
Endometrioos ja madala asetusega emakakael. Sai palju nõu ja veidi füsioteraapiat ja oo - tegelikult on seks päris krdi lõbus vahel!
Tal on nunnu koer. Teenistuskoer. Tsöliaakiaga (kust ta selle romaani jaoks võttis - no enda pealt) tegelemise hõlbustamiseks. Koera nimi on Deacon. Ta on Belgia lambakoer, väga tõsine ja karm tõug. 
Väga hell, leebe ja armas Deacon. 

Ma loodan, et see pilt ei lõhu nende privaatsust.
Vist mitte väga, arvestades, et see ilmus tema tumblris.
The Great Sand Dune.

Ta on väga kristlikult kasvatatud, kuid ammu kirikust eemal. Identifitseerib end demi- ja biseksuaalina ning on ääretult kirglik ja toetav igast geiteemadel. On oma vanemad ka seks-positiivseks pööranud.
Ta on ronija.
Ta teeb käsitööd - mitte koob salle vms, vaid ehitas nt led-tuledega ballikleidi Bridgetoni-teemalise peo jaoks.
Nad ostsid maja, aga vbla kolivad paremasse osariiki - igatahes otsivad nad sinna veel paremat maja.
Tema tehtud gluteenivabad maiustused pole ainult head, vaid ka ilusad. (Head, sest bf üldiselt magusat ei söö, aga tema kooke võtab juurdegi.)
Tal oli vahepeal lilla undercut, mil võib olla kerge seos sellega, et mul lillad juuksed on. 

Nagu ... nad ütlevad "ära mõõda end kellegi teise kui iseendaga, sul võib olla palju probleeme, mida neil teistel pole". 
Ilmselt ongi. 
Aga ainus teema, millel ta ei ole minu parem versioon, on tema laste mittetahtmine. Oleks tal veel kolm last ka, ma läheks pooleks kadedusest.
Oleks tal kolm last, oleks ta teistsugune inimene? Vbla.
Igatahes mõtlen temast ja olen hämmingus. Kuidas saab olla nii täiuslik ja ikkagi elada head elu? Kas need kaks asja ei peaks mitte üksteist välistama? Olles uhke, kaunis ja täiuslik sa ju mõistadki end viletsusse ja raskustesse?

Kirjutan seda postitust ja olen nii väsinud, et otseselt viugun valju häälega vahepeal. Olen väsinud, olen masenduses (sest seespool on masendus ja ärevus, muud põhjust väga pole), ei märka, et maailma paremaks teeksin. Vbla teen. Vbla keegi saab sellest postitusest hingepidet.
Aga ma ei tee maailma kuigivõrd paremaks nagu muuseas: lihtsalt kirjutan omaks lõbuks fanfice, mis inimestele nii meeldivad, et keegi tahab neid avaldada, ja ma saan nende pealt täiesti etteplaanimata raha ja palju armastust. Esimesele 100 soovijale saadan raamatu postiga ja mitte ainult oma allkirja ja pühendusega, vaid ka oma koera tindise käpajäljega, sest koer on nii lahe ja ma olen nii lahke ja hea.

Ma täpselt ei tea, mis on selle posti iva. Ilmselt midagi stiilis: "Maailmas on ka head, täiesti head, ei ole ainult nutt, hala ja hammaste kiristamine."
Aga ka: "Miks mina ei saaaaaa, uääää! Tahan ka elu, mis aina paremaks läheks!"

Nii kähku see ei käi

 Poeg kutsuti kooli tagasi. 
"Nii kähku see küll ei käi, ikka vaatame enne!"
Võibolla oleksin ma pidanud teadma, et niimoodi ei käi, et kukud ühe töö läbi - olgugi väga suure ja tähtsa töö - ja enam kooli ei lähegi, sest pole mõtet.
Ei, tulevad mingid kokkusaamised direktori ja aineõpetajaga, mingid võimaluste otsimised, mingid  varieerimised - selgelt nad ei TAHA teda välja visata, nad lihtsalt on seisus, kus kodukorra järgi võiks.
Aga no ma ei tulnud selle peale. Öelda mulle (või mu pojale, kes annab mulle info edasi), et kukud selle töö läbi, visatakse välja, annab tulemuse, et ma arvan, et kui see töö läbi kukutakse, visataksegi välja. 
Oeh, ühiskond ja sealsed enesestmõistetavused ..!

Okei. 
Ma ei kaeba. 
Vähemalt mitte eriti. 
Lissalt imestan.

Aga saan samas aru, et nad ei taha teda välja visata. Sest mõnikord mõnes asjas on ta hiilgav. Klassi parim või vähemalt parimate seas. Tal ei ole eriti stabiilsust - üheski aines peale kehalise pole aina viied - aga kui asi talle huvi pakub, ta lahvatab. 
Kui ei paku, aga on vaja ära teha, saab napile kolmele tehtud.
Välja arvatud vene keeles. Sest seal vana õpetaja nõuded ja uue õpetaja (tegelikult oluliselt parem) nõuded üldse ei haaku ja et Poeglapsel pole ÜLDSE sõnavara, on probleem.
Soovitasin (khm, röökides ja ahastades, aga no phmt see töötas, nii et läheb kirja "soovitusena") Duolingot. Täpselt ei tea, kas nüüd juhtub ime ja ta saab mingisuguse põhja alla, aga no parem, kui üldse mitte midagi, jah? Ei? Eks näeb. 

Mina?
Stabiilselt halb. Loodetavasti, loodetavasti läheb saabuval nädalal paremaks. 
Aga just selle põhjal, kuidas maailm muutub, aga mul on ikka sama halb, saan selgelt jälle aru, kuidas halb on minu sees. Minul on halb, see ei ole kuidagi sõltuvuses selles, et elu ongi raske jne. 

Elu on raske? Igaüks reageerib sellele ikka oma sisemusest lähtuvalt ja hulgale inimestele tegelt eriti ei ole. 
Krt, ma tahaks ka siuke inimene olla.
Kuidagi loodan, et tablett avitab. 

Kolmas teema: kui Tütarlaps päris väike oli, vaatasin umbes seitse korda filmi Knight's Tale, sest me olime külas tema vanaema juures, kus oli see VHS. Jah, ma sain aru, et see pole ühtegi pidi realistlik, ega ma loll ei ole, aga omamoodi väga nauditav film just seepärast, et kõik on selgelt tänapäeva tõlgitud ja seda ei püüta varjata. (Pealegi olen ma Queeni-fänn.)
Nüüd vaatan uuesti. Olen viie päevaga jõudnud üsna lõpu lähedale. Ja ikka meeldib.  Järgneb lühike reklaam:

Lõputu lootus

DISCLAIMER

Kui ma magaksin kauem - ei ärkaks hommikul pool seitse, seitse või heal juhul kaheksa - oleks äkki kuidagi parem elada.
Praegu on hommikud kohutavad, pärastlõunal läheb rõõmsamaks, ent näiteks eile läks õhtul jälle halvaks. 
Lootus on uutel antidepressantidel - kui need mõjuma hakkavad, läheb ehk elu paremaks. 
Nii palju olen küll õppinud, et elu headus või halbus ei ole inimesest väljas. Määrab see, missugune tema ise on, tema kehakeemia. (Missugune mina olen.) Ja ma lähen konkreetselt närvi inimeste peale, kes omaenda sisemisi hädasid üritavad ravida kolimisega, abiellumisega, töölt äratulekuga, uute armusuhetega vms. 
Et ... kahtlemata võivad sul olla tüütud naabrid või vastik töökeskkond vms, aga kui sul sees on kõik korras, see lihtsalt ei morjenda sind eriti. Tüütut naabrit näed vbla korra kuus. Abielupaber ja -tseremoonia kinnitavad su südant partneri suhtes mõneks ajaks, kuid kui sa teda ei usalda, mitte kauaks. Välised asjad on plaastrid, isegi toetavad sidemed - ent kui seespool paranemist ei toimu, väga viletsad raviasendajad. 

Ootan nii väga, et antidepressandid tööle hakkaksid. 
NII VÄGA.

Jah, on küll võimalus, et ei hakkagi eriti, ei töötagi eriti, ei teegi eriti midagi. Eks ma siis kannatan edasi, kuni VÕIBOLLA saan ATH kinnitatud ja ravimid. VÕIBOLLA need aitavad. 
29. märtsil on Qb-test, ja siis saab kokku leppida ka traditsioonilisema intervjuu, mis samuti diagnoosimiseks vajalik. 
Ühest küljest on see kõik nii hirmus, väsitav ja ootamatult kallis. (Lootsin ainult Qb-testi tasudega hakkama saada, ent ei saa.) Teisest küljest: ma vähemalt teen midagi, mingi lootus on, et saab oma sisemuse selgemaks ja läheb paremaks. 

Mõtlesin oma igavese lootusrikkuse üle vahepeal. Kuidas ma ei loobu, vaid teen midagi. Alati. Ükskõik mis ka ei juhtuks. Mina tegutsen.
Jaa, Rong oli väga millegi tegemine, dohh. Selle asemel, et nurgas kerra tõmbuda ja inimestel märgata lasta, et selle tüübiga on vist midagi viltu, ma läksin põhmt otse peale koolipäeva lõppu poodi, ostsin kaks kooki ja ootasin siis neid süües oma arvatavalt viimast rongi. 
Ja siis rong tuli ja ma tegutsesin. 

Mu otsustav lootusrikkus väljendub igal pool. 
Näiteks olen ma täiesti võimetu kirjutama sünge lõpuga lugusid. Ma ei saa, ma ei suuda - välised sündmused võivad sünged olla, kuid ma kirjutan peategelase tundeisse loo lõpus ikka sisse helluse, magususe, mingi väikesegi rõõmu. 
"Kuigi sa proovid olla hea" sai isegi kaks lõppu seepärast, et ma lihtsalt keeldun kirjutamast lõplikku lõppu ilma lootuseta. "Sulavesi ja vereside" lõppeb kuldse veiniga, kuigi enne on toimunud kõige hirmsamaid kannatamisi, armaste valu ja surma, reetmisi ja hirmu. "Lihtsad valikud" lõpeb omataolise perekondliku idülliga, kuigi enne on lihtsalt järgemööda maha tapetud isikud, kes muidu võiksid perekonna moodustada, ja see moodustub viimaks neist, kes ellu jäid. Põhimõtteliselt. "Kuningad" lõppeb nii lootusrikkalt, kui üldse saab kujutleda - vana ilmakorra lõhkumise ja uue algusega.
Ja K ütles me uue raamatu "Devolutsioon" kohta, et ma kallutasin kogu aeg düstoopiast eemale. Iga kord, kui lahendina võis kirja minna, kuidas inimesed on halvad, või siis, kuidas inimesed on lihtsalt inimesed, ma valisin teise variandi. 
Ja see on tõsi. Ma elan väga väikese lootuse tingimustes. Tunnet üldse ei ole, et maailmas on häid asju, elu võib hästi minna, tasub .... maitea, sporti teha, taevasse vaadata, seksida, suudelda, kooki teha - kuid samas on mingi alistumatu osa minus, mis keeldub leppimast, et elu ONGI halb. Keeldub uskumast, et mingit pääsu polegi olemas. Ei, ütleb see alistumatu osa, kuskil on õige tee, on kuldne, kohev ja siidine pind, on vaikne rõõm ja mahe õhk, ma pean selle tee ainult üles leidma ja lõpuni käia suutma.
Hea tunne on olemas, ma lihtsalt ei sattu selle sisse eriti sageli.

Aa, ei, poja osas mul ei ole uudiseid. Saatsin klassijuhatajatele kirja, sain vastuseks, et aitäh info eest, suhtleme vene keele õpetajaga, kui teisi võimalusi pole, saadame õhtukooli teabe.
Praegu ta koolis ei käi, valitseb mingi limbo. Ma ei suuda rohkem närveerida selle pärast, mis edasi saab. 
Saab, nagu saab.
Peab kuidagi hästi minema, me ju tegime parima, mida suutsime. Sellest peab piisama. PEAB. 

Peab.

See päev

See päev on hirmus old. 
Nagu ... hirmus. 
Nagu ... hulllem kui see füüsikamudeli oma, ja kõige KÕIGE hullem on, et nii mina kui Mait loodame natukene veel mingile imele, et vene keele õpetaja lihtsalt valetaks ja laseks tal kooli edasi jääda. 
Natuke. 
Tegelikult ei ole õhtukool ka ju maailma lõpp - ainult seal on KA vene keel ja nagu Poeglaps ütleb: "Ma ei saa sellest üldse mitte midagi aru. Nagu hieroglüüfid. Täiesti võimatu."
Ta ütles ka: "Kogu muu gümnaasium on tehtav, arusaadav. Matemaatika on raske, aga ma suudan selleks õppida, sest ma saan aru, MIDA õppida. Aga vene keel ..."

Me õppisime selleks tööks. Kursuse järeltöö, sest ta sai kursusehindeks (phmt võib võtta semestrihinde asemel) kahe. Järjepidevalt mitu nädalat õppisime.
Täna tööd tehes selgus, et valesid asju. Mitte millestki, mida me tegime, polnud kopka eestki kasu. Küsiti hoopis teisi asju. 

See juhtus hommikul.
Edasi käisin ma linnas kohtumas vaimse tervise õega, et tema annaks mulle suunamise Qb-testile. 
Et nii peab ja tuleb teha, selgus laupäeval. Aga aja vaimse tervise õe juurde sai 70 euri eest kohe ülehomseks vähemalt. 
Või noh, enamiku inimeste meelest on tore, kui ruttu aja saab. 
Minu jaoks oli see väga õudne. Mul ei jää aega end ette valmistada, mul ei jää aega, et seda mõtetki omaks võtta, uus koht, uued inimesed, uus roll ... K pakkus, et viib mu rongijaamast autoga. 
Tänasin ja võtsin pakkumise vastu. 
Täna siis käisingi.
Käisin ja rääkisin.
Üldiselt tore. See õde on mu endine õppejõud, vist veidi noorem kui mina, naeratav, lahke pisike naine, kes ei naernud mind välja, vaid kuulas huviga ja küsis küsimusi, mis viitasid minu tõsiseltvõtmisele.
Olin pea kolmveerand tundi tunnist, mis temaga veetsin, päris heas tujus. 
Siis tulin välja.
Mu poeg tegi seda vene keele tööd enne ja tuli koju meelt heites.
Läksime K-ga indiakat sööma ja ma tõin pojale ChopSticksist krevettidega riisi ja trummipulki. Nutsin poja pärast söögikohas ja nutsin rongis teel vaimse tervise õe juurde ja nutan praegu. Ta ise on oma söögiga rahul ning ei kurda, aga ...
... aga ...
AGA 
Võibolla peaks magama minema. Õhtukool ei ole maailma lõpp - lihtsalt nii hirmus tore oleks, kui õnnestuks ta uuesti kooli panna kuskil, kus pole vene keelt. On ju ometi inimesed, kes saavad teise võõrkeelena õppida saksa või prantsuse keelt? 

Ach ... 
Liiga raske korraldada. Ma vihkan, vihkan, vihkan seda, et ta peab õppima vene keelt, kui ometi mina omal ajal juba sain aru, et õppida keelt, mida sa ei kasuta, eriti kui see on nii kuradi raske nagu vene keel, on täiesti mõttetu. Kulutab aega, energiat, vihkad mälestusi vene keele tundidest ka 25 aastat peale lõpetamist ja oskad 11 aasta keeleõppe järel napilt vabandada ning teed juhatada. 

Nüüd ma olen tükkideks väsinud, nutan ja lihtsalt ei suuda. 
Öelge mulle, et kõik saab korda. Parem, kui te seda ise usuks ka. 

Aa!

DISCLAIMER, mida kõik lugejad juba aimata oskavad

Kuulge. Ma tean, see kõlab uskumatult.
Esiteks "uskumatult" sarkasmina, aga teisalt "uskumatult", sest mismõttes MINA selle peale ei tulnud varem üldse? Aga.
Aga.
Äkki mul on depressioon?
Kui hakkas meelde tulema, tuli ikka väga selgelt, kuidas mul on ju varem ka olnud nii, et ei ole head ja halba tunnet, vaid tunded ulatuvad tasemeteni "see on raske, hirmus ja vastik, üritan end mitte pikali lüüa lasta" ja "see polegi eriti vastik". Kuidas ei ole mõnusid ega isusid, ei ole lootust, vaid ainult halvaootus, kuidas päriselt olemas ja tunnetega tajutavad on ainult halvad asjad. 
Head on: "Nojah, mis see aitab, nagunii läheb varsti halvasti".
Ma ei taha kirjutada. 
Ma ei taha süüa.
Mul ei ole tore isegi poes käia. 
Ma ei taha end värvida, riideid valida, mul ei ole igav - vaatan seina ja ei tee midagi -, mulle ei meeldi isegi raamatud eriti.

Kõlab nagu depressioon? 
Kõlab.
Ja kui nüüd otsida seletust, et miks nüüd, siis: tegelt juhtus vahepeal ju halbu asju. Kui mu pojal polnud diagnoosi, aga ta aina puudus ja oli haige, kui kass ei söönud, kui oli see jube päev poja füüsika kursusetöö ja matemaatika kursusetööga (füüsikas oli kõigil vaja teha, matemaatikas oli tal "juba korra kahe saadud kursuse järelvastamistöö") ja no on "kõik teavad seda" teadmine, et depressioon saab kehale tuttavaks. Ehk kui sul on juba depressioon olnud, on päris hea võimalus, et elus ette tulevate saatuselöökide peale reageerid jälle niimoodi. Depressioon, tere.
Ma arvasin ainult, et see kehtib suurte dramaatiliste saatuselöökide kohta. Keegi sureb või minnakse lahku vms.
Aga tegelt vist piisab sellest, et rämehalb hakkab. 
Ja hakkas. 
See hommik, kus mu poeg äratas mind ning otsis minu abi sõnadega: "Ma ei tea, mida sa teha saad, äkki mingit maagiat, aga ma panin endale äratuse ja see ei helisenud ja mul on nii palju teha!" ajab siiamaani nutu peale.
Siis ma ei nutnud, vaid organiseerusin ning kirjutasin talle esimeseks tunniks puudumistõendi, et ta jõuaks tehtud. Tegin kooki ja kohvi ja kinnitasin, et saab korda, ära põe.
Aga kuradi hirmus oli. 
See päev oli KURADI hirmus - nii hirmus, et ma õieti ei võtnud sissegi, et kass siis ka esimest päeva ei söönud ja et see ei ole normaalne. Registreerisin ära, aga arvasin, et no küll hakkab homme jälle kõike tolmuimejana ahmima, pole hullu. 
Äkki see päev põrutas mu lahti ja kuna edasi oli ka raske ja murelik, haav mitte ei paranenud, vaid asi läks depressiooniks?

Nooh, mul on homme psühhiaatriaeg, räägin talle oma teooriast. 

Peamiselt on selle juures peale lahtikirjutamist "uskumatu", et vahepeal siis ... ei olnud depressiooni? Olid mingid muud jamad? Või ma olingi päris terve - v.a. võimalikud-isediagnoositud neuroerilised omadused ja rongi järelmõjud?
Krt, ma ei jaksa järge pidada. Kõik on NII KEERULINE. 
Kunagi ammu ma hädaldasin, kui ebausutav on, et minu kehas on kõik hädad koos. Võin noh, ma olen seda lausa paar korda teinud, üks juhtum on siin. Tookord arvasin, et nartissism, bipolaarsus, "autistlikud tendentsid" ja midagi midagi. Nüüd on mu enesevaates samaks jäänud põhiliselt see, et olen mingi pundar ja miski pole kerge, ühene ja selge. 
Oeh ... muide, ma ka arvan, et jaksan end üha uurida ja uurida mitte ainult seepärast, et inimkäitumine on huvitav ja ennast uurides saab üldise inimloomuse kohta mõndagi teada. Kuigi seda KA.
Ma ikka selgelt loodan kord leida mingid vastused, mis mu enesetunde paranemisele ja heaolule kaasa aitavad.
Kui teie ei viitsi ennast vaadelda ja see ei paku huvi, selgelt on teil hea olla. Pole motti vaeva näha, kui niigi on hea ju =P 

Lalin ainult veel

DISCLAIMER: Miks ma üldse panen selle sõnadesse? Võiks lihtsalt "DISCLAIMER" kirjutada. Muidugi eneseanalüüs.

Jah, ma valisin. Mitte ekret.
Ei, Reformi ka mitte. 
Sest.
Kokkuvõttes ei nuta. 

Nii, päristeema juurde.
Olen äärmiselt kade kõigi peale, kes tahavad.

Neid on hästi palju ja kõik asjad - postitused sotsmeedias, fotod, mida tehakse, laigid, mida pannakse - mis ütlevad mulle, kuidas maailmas elab mustmiljon teistmoodi inimest, kui mina praegu olen, ütlevad ühtlasi, et ma olen halvasti, valesti, pole inimene, minusugused ei loe ning miks ma loodan, et sellele on mingi ravi olemas, kui keegi tegelt ei ole selline ja pole vaja old ravi välja mõelda ju, dohh. 

Ma mäletan rõõmu, kui ma avastasin, et autistid on olemas ja mina olen ka autist, mul on kildkond ja ma sobitun oma probleemide ja muredega kenasti sinna sisse. 
Ma olen olemas ja ma ei pea isegi tõestama, et olen olemas, nad loevad isediagnoosinuid täiesti "omadeks". 
Nüüd mul on jälle tunne, et mind lihtsalt ei ole. 
Mitte keegi ei ole säärane. TEGELT sa ei ole ju selline, TEGELT sa oled teistsugune, lihtsalt ise ei saa aru, TEGELT sa hindad valesti. 

Muidugi ma hindan valesti, ma olen ärev ja mul on raske võtta asju rahulikult.

Eiei - see on asi, mida ma kardan, et sain ka oma psühhiaatrikohtumistelt, kuigi need phmt olid suht okeid - kui ma tegelikult ärev oleksin, ma ei mõtleks sellele, et olen ärev. Kui ma tegelt ATH-d endas kannaks, ma ei mõtleks, et teen asju järelemõtlematult. 
Inimesel oleks nagu keelatud olla intelligentne ja võimeline enesejälgimiseks. Niipea, kui ta seda teeb, pole ta enam PÄRISELT, ta teeskleb enda ees, TEGELT ta on hoopis midagi muud. 

Meeleheide korda kaks. Kusjuures ma rääkisin psühhiaatrile, kuidas mulle on alati arusaamatuks jäänud need küsitlustes levinud: "Kardan avalikus kohas minestada"-küsimused. 
Mis seal karta? Ma phmt LOODAN avalikus kohas minestada. Siis on tõestus, et mul on päriselt ka halb, ma olen päriselt ka katki.
Ainult ma tean, et suht asjata lootus. 
Ma võin tuikuda ja end halvasti tunda, aga minestamiseni asi ei lähe. Mingit tõestust ei tule.

Ja psühhiaater ei saanud üldse aru. Seletas mulle, et pole vaja tõestada, mind usutakse niigi. 
Nagu ... sitta mind usutakse. Isegi tema ei usu ju! "Ma ei näe autismile viitavat," "Ma ei näe ATH-le viitavat." Vean kihla, et kõik järelemõtlikud ("Ma ei tee seda, kuna tal niigi raske, sest see ja see") laused tõlgenduvad kui: "Tal ei ole ATH-d ega autismi, ta mõtleb inimeste tunnetele ja näeb neid ette."

Mis ma saan teha? Midagi ei saa teha. Leppida, et kuni ma ei feigi, paistan igati normaalne.

Äkki siis teeskleks?
Jaah, ja kuna ma nii hästi tean, mis peaks juhtuma ja mis ma olen, kuhu suunas teeselda ja mis tulemust oodata (nagu on näha näiteks sellest, kuidas ma oma arevusenivoo kõrgustesse kergitasin), lõppeks see kindlalt hästi, mhmh. 

Oh, ma võin temaga rääkida! Öelda talle, kuidas mul on tunne, et intelligents ja enesejälgimine on keelatud, niipea kui neid ilmutan, olen psühhiaatri silmis täiesti neurotüüpililne. 
Ilmselt parem plaan kui mitte midagi peale hiljem mossitamise teha.

Häda ja viletsus.
Kogu aeg ma hädaldan siin, eks? Kaua võib?
Kaua. Nagu näha, rõvekaua. Miks see halb juba üle ei võiks minna?!?!?!
Kusjuures ma olen tegelikult maru tubli (see sõna on praegu kohane). Käin duši all, võtan tolmuimejaga, vahetan linu, teen pojaga vene keelt (mida ma ise samuti ei oska), käin koeraga poes, annan loomadele süüa, teen süüa, pesen masinaga pesu ja panen pärast kuivama, värvisin isegi juukseid. Ei taha küll, aga kohusetunne on vankumatu. 
Ainult kirjutada ei suuda eriti. Vist seepärast, et seal mul ei ole tunnet, et kui juba teen, on hästi. 
Toimetada nii saab, aga uut teksti sedasi päris ei genereeri. Peaks vähemalt veidi tunnet olema, et hea tekst, aga mu ees on probleem, mida ma ei oska õieti lahendada. Võiksin iga päev kaks lauset kirjutada selle probleemi ümber keerutades.
Vahel kirjutangi. 
Ent kui probleem lahenduks, tuleks ka veidi pikem tekst.
Kuidas see lahenduda saaks? 
No mul peaks tulema täpsem idee kui "tema teeb midagi oma kasvatusega seotut".
Kuu aega pole tulnud? Ega ei, aga mul on ka kuu aega rõve olla olnud!
See tõesti võiks üle minna.

Veel üks hommik

Olgu.
Kui mul on mononukleoosi järelmõjud (selle järelmõjud kestavad paar-kolm kuud ja hõlmavad eelkõige nõrkust, jõuetust ja palavikku, igasuguseid väiksemaid häireid mainimatagi), üleminekuiga, krooniline depressioon ja rongi järelmõjud, pole ATH-d ega autismi vajagi, et mu kohutavat seisundit põhjendada. Rääkimata ravimite väärtarvitamisest - see on juba nii väike asi, et sellega pole midagi tarvis seletada. Mul on juba nii palju põhjusi üleni sant olla, et neist piisab rahulikult. 

Ei, ma arvan ATH ja autismi enda külge kuuluvateks ikka, lihtsalt kuna neid ei ole ametlikult diagnoositud, ma kuidagi ... kõhklen võtmaks neid arvesse kui põhjusi, miks mul nii erikuradi halb on. Kui mul on normaalne halb, arvestangi, et ilmselt neuroerilisuse pärast. Kui on erikuradi halb, tundub, et mul ikka ei ole neile õigust, pean muude asjadega põhjendama, sest kui ATH ja autism oleksid põhjuseks, miks erikuradi halb on, oleks neid ju diagnoosida saanud.

Siuke vildakas loogika.
Ma annan endale andeks ka - nii erikuradi halb on, et võin täiesti mitte väga kirgas kriit olla parajasti.

Tegelt eile oli parem - ja just hommikul. Nii hea oli, et pesin isegi hiiremati puhtaks. (Mul on siuke hiirematt, mis on umbes meetri pikkune ja poole meetri laiune.) Naeratasin omaette ja mõtlesin: "Jee!" Oli söögiisu, konkreetselt apelsinide järgi veel, ja ma hakkasin peaaegu naerma rõõmust. Mõtlesin Poeglapse kooliasjade üle ja sai korraga aru, et mitte ei lähe ebatõenäoliselt normaalselt, aga väga tõenäoliselt halvasti, vaid vbla läheb hästi, aga pigem normaalselt ja see on täiesti okei.

Kahjuks läks hea tunne üle. Lõunaunne kukkusin tavalise hapu meeleoluga. 

Täna hommikul ei ole halb. Mis on phmt juba hea. Aga sellist peaaegu-head-head ka pole, mis eile.
Kurk valutab. Äkki ma sain mononukleoosi tegelt hiljem, kui arvan, ja alles nüüd see haiguseosa ongi?
Ainult et see pole esimene kord, kui mul viimase paari kuu sees kurk valutab. Krt, võiks võtta omaks, et 
a) ma olen haige
b) mis ei tähenda veel, et ma õpikute järgi toimima hakkaksin
Pea ka valutab. 
Ma olen nii väsinud sellest, et kogu aeg halb on. Nii väsinud!

Teen oma hommikuse kohvi. Koorin oma hommikuse apelsini. Hiljem söön midagi tõhusamat ka, aga esialgu on apelsin. Võtan oma hommikuse ibuprofeeni. Avan tumblri. See kuidagi rahustab, tekitab tunde, et maailm pole üleni halb. 
Ohkan.
Jälle üks päev üle elada - ja ma isegi ei mõtle, et peaksin vähemalt natuke kirjutama.
Ma olen haige. Kuni ma elus püsin, on juba hästi.
Lepin, et on kehv. Olen peaaegu rahul, et halvem pole. 

Muidu, eile läks isegi "Marslane" heaks. Täna olen jälle tunde peal: "Tal on nii palju jama kogu aeg. Nii palju! Mida ta pingutab, aru ma ei taipa!"
Lisaks on enamik naisi seal raamatus klišeed. Naisastronautidest noorem punastab, kui seksist räägitakse, tema vanemad nunnutavad ja noomivad teda üle videosilla ja ei suuda vastu võtta, et tütre jaoks on normaalne eluga riskida. Avalike suhete juht Annie on ilus, enesekindel ja teda hoitakse kõigega kursis. Täpselt selline, nagu NASA avalike suhete juhilt oodatagi võiks. Komandör Lewis on karm, õiglane, hoolitsev, punktuaalne ja võimaluse avanedes väga süütundeline. Mindy ... on ka üks tegelane. Phmt terane neiuke, kes ahastab korduvalt, et on magistrikraadiga piiluja, sest ta pannakse peategelast satelliitkaamerate kaudu jälgima.
Ainult Mindyl on veidi huumorimeelt. Mehed teevad pidevalt nalja pea kõik. Naised tegelevad kuivik olemisega. 

Aga teatud hea tunde, turvalisema, kui ilma oleks, annab ikka. Seega ma loen. 
Minu jaoks on lugemine selge eskapism. Loetav maailm tundub leebem, sõbralikum ja kontrollitavam, sest ta ongi kontrollitavam (tahan - loen; tahan - ei loe) ja see tähendab automaatselt, et leebem ja sõbralikum. 
Pealegi on enamasti raamatutes aru saada, kas asi tüürib halva lõpu või õnneliku lõpu poole. Kui sellest veel ei piisa, võib lõpu ette ära lugeda. Et oleks kindel ja hea tunne: kõik, mis juhtub, viib sinna suunas.

Krt, ma arvasin, et ostsin võitaignas õunapiruka, aga see täidis on küll puhas kohupiim. 
Vale kast, ilmselt. 
See on siis see hommikusöök, mis tuli peale apelsini.
Hetkel ei tee mind üldse rõõmsaks, et pirukate kastid sassis olid. Et elu ei ole kontrollitav ja kerge. Sest mul on üle eilne: "kui võib minna nii ja minna naa, võibki hästi minna!" ja tagasi "teen, mis ma teen, ikka ja alati võivad asjad persse minna. Enamasti lähevad ka".

Ja ma olen sellest nii väsinud ja tüdinud. Niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!!