Sul on peiari pidetu pilk.
Mõtlen,
kus käinud see suu...
Millal langes viimane tilk,
millal murdus viimane luu...
Küünal põleb. Kohv tõmbab.
Linad on jahedad.
Jääb voodite vahele vagu.
Oh, vahemaad,
vahemaad!
_________________________________________________
Jõulurasv on pingutuseta maha pudenenud.
Samuti igasugune füüsiline vorm.
Lapsed olid haiged ja välja ei saanud ja mul on kalduvus alustada kehalist taandarengut kohutava kiirusega (hiljem asi pidurdub, aga esimestel koormusvabadel nädalatel otsustavad mu lihased, et jee! Nüüd on töö läbi ja me ei kavatse enam mitte kunagi midagi pingutavat teha, hakkame hoopis spagettideks. Keedetud spagettideks, loomulikult).
Vaatan peeglisse ja olen ilus ja kõik kohad on täis mu juuste pruuni pilve.
Vastassugu on meie sõber, noh :D
Vähemalt ajuti.
_________________________________
Payah Kun, kaunis kapuutsiga rott, lahkus meie hulgast vannitoa radiaatori vastas soojas kohas 26.12.2008.
Tema viimaseks eineks jäi spinatiga hakkliha.
Payah Kun oli hea sõber ja kannatlik elukaaslane. Ei närinud ära hullemaid asju kui seljakotid ning linad, armastas liha ning juukseid ja valitses tarmukalt kõiki teisi rotte, kes temaga ta elu jooksul koos elasid.
Loodetavasti saab talle osaks hea järgmine elu.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
esmaspäev, 29. detsember 2008
teisipäev, 23. detsember 2008
Üritasin kirjutada jõululuuletust,
välja tuli armu-
avaldus lemmik-
jumalale.
Ei, ma ei ole nagu tema (eriti).
Ilmselt ta ei pea must suuremat :D
Aga ma olen soe. Ja tema on soe. Ja me kumbki ei hinda iseendast väljas- poole jäävat au kui midagi vajalikku.
Religioosselt
Mõnikord,
meelde kui tuleb,
ohverdan jumalale.
Tüki kõrbenud liha,
sortsu keskpärast veini...
Jumal teab, see on vale.
Julm ja naljakas jumal,
usk ning ohvrid on muuseum,
võtab seda, mis saab.
Annab tagasi peoga -
ega ma talle ei meeldi -
riidu ning põlenud maad.
Õel ning väsinud jumal,
silmades mürgivalu,
luudes näljane jää.
Mis sa siin trepil istud,
tule siis sisse, kui tahad,
ära vaid kauaks jää!
Sel talvel mu kuumuses maga,
niimoodi olen ma vaga.
Olgu see isetegevus teile kõigile jõulukingiks!
Sest ma olen nõder ja vaene ja personaalselt ei jõua jne.
Veider.
Midagi juhtus Maha Ängi tööriistaribaga (ma ei saa enam värve ega teksti suurust ega erinevaid fonte valida) ning kirjutatav post ei näe enam välja sile ning kena vaid on mingi koodipusa.
Lisaks kadus ilus roheline värv linkidelt ära. Tuli asendada koleda rohelisega.
Jestas, kuidas mulle ei meeldi need muutused.
Huvitav, kas ma ise tegin seda kuidagi?
Ja kui, siis mismoodi see tagasi muuta?
Nõuanded on teretulnud.
Pildi on teinud Arthur Rackham
esmaspäev, 22. detsember 2008
Poeskäik
Käisin tegemas vältimatut: jõuluoste.
Üldiselt mulle meeldis veel mõne aasta eest kingitusi teha. Ühele inimesele korraga. Mõelda välja kontseptsioon, seada tasakaalu praktilisus, sobivus konkreetsele isikule ja stiil.
Kui raha pani ette mitte lihtsalt mingid piirid, vaid kitsad piirid, oli vähe jama, aga ikkagi vastuvõetav.
Siis tulid mängu loovus ning isetegevus.
Et sellise lähenemisega kuhugi jõuda, peaks ma hakkama oma jõuluoste tegema alates juulist või nii, aga olgem ausad: seoses ümbritsevate inimeste jõukuse kasvu ja minu suhtelise jõukuse langusega (rohkem inimesi, kelle vahel sissetulekut jagada) ei tundu see kinkimine üldse enam nii lõbus. Lahe on kinkida sellele, kel mu kingitust ka vaja läheb, eks ole. Midagi head ja erilist. Aga kinkida umbes 8-le inimesele, kelle sissetulekud on igal eraldi vähemalt 3 minu oma, midagi head ja erilist, on pisut nagu üle minu võimete.
Niisiis olen üle läinud selliste asjade kinkimisele, mille praktiline väärtus on umbes null, aga vähemalt on minupoolne ponnistus tunda.
Isetegevus, noh.
Aga jõulud! JÕULUD! Saatanlik aeg, kui tuleb teha kingitusi paljudele inimestele korraga. Siis lihtsalt ei jõua intensiivselt, innuga ja personaalselt läheneda. Isetegevus ka kõike ei kata. Nii hulgi ei jaksa ju ise teha. On õnneks ka mõned sellised sõbrad, kelle sissetulek on sama naeruväärne kui minu oma, ja siis on mul ju lapsed.
Lapsed!
Juba ainult nende pärast on osturetk vältimatu - ja juba ainult nende pärast on see sulaselge piin.
Ma tunnen oma lapsi hästi. Ma tean, mida neil VAJA on.
Nimelt mitte midagi. Neil ei ole midagi vaja.
Paaril eelmisel aastal ostsin ma mõned praktilised asjad ning pudipadi, mis neile hetkeks rõõmu pakuks.
Nüüd, kus ma olen viimastel kuudel koristamiste ajal loobunud puzzletükkide ühte karpi kokkupanekust, savist pudinate sahtlitesse sortimisest ning viskan kõik need jullad koos puust kaelakeehelmestega minema, ei ole mul nagu erilist tahtmist tuua koju (raha eest!!!) kola, mille ma aasta pärast minema viskan, ahastuses ja tige.
Niisiis üritasin osta vähemalt mingil määral vajalikke ja igal juhul kvaliteetseid asju ja igaühele ja ikka midagi head ja erilist ka.
Lisaks oli mul vaja plekieemaldit, pesugeeli jms.
Jeerum, ma ütlen.
Kassas, higine, pea ringi käimas (kahtlustan, et jõuluostud on mul juba mingi foobia tekitanud, sest vähemalt viimasel seitsmel aastal on mul sel ajal poes käimine toonud kaasa kerge iivelduse ja pearingluse), ümisesin vaikselt seda laulu ja tundsin endale jõulude puhul kaasa.
Ja saate aru:
kui ma läksin allakorrusele, et osta ka spinatit ja liha ja piparkoogitainast, TULI RAADIOST SEESAMA LUGU.
Öelge veel, et sünkronism on väljamõeldis.
Aga ära olen ma selle teeninud küll. Tegelikult. Oma kombega jätta asjad viimsele sekundile. Laiselda üle igasuguse mõõdu.
Arukas inimene nii ei tee.
Pilt on siit.
neljapäev, 18. detsember 2008
Päev kantakse annaalidesse
1. Ma lõpetasin oma Jutu.
28 lk, ligi 13 000 sõna, ligi pool aastat. Mõned teist saavad selle jõulukingituseks.
2. Balleriand sai 80% küsitud rahastusest ja me TEEME MÄNGU!!!
Ilgelt laheda mängu.
3. Rotil on küll rängad tasakaaluhäired, aga ta kohe kindlasti ei tee enam surijahäält ja sööb nii palju, et hakkab isegi natuke liha luudele võtma.
Keda huvitab veel mingi valutav varvas või lonkamishäda vms?
28 lk, ligi 13 000 sõna, ligi pool aastat. Mõned teist saavad selle jõulukingituseks.
2. Balleriand sai 80% küsitud rahastusest ja me TEEME MÄNGU!!!
Ilgelt laheda mängu.
3. Rotil on küll rängad tasakaaluhäired, aga ta kohe kindlasti ei tee enam surijahäält ja sööb nii palju, et hakkab isegi natuke liha luudele võtma.
Keda huvitab veel mingi valutav varvas või lonkamishäda vms?
Lombaka Tilberti seiklused
Tähendab, nagu kõik teavad ülemeremaa (mitte Soome) telesarjadest ja filmikestest, eriti noore kauni Keanu Reevesi suust, chicks dig scars. Kas on mingit lootust, et guys dig scars kah? Sest mul on jälle ette näidata dramaatiline purustus parema põlve piirkonnas, millest peaks tulevikuks jääma kena 2-mm läbimõõdu ja 7-cm pikkusega kergelt kaarjas arm.
Mulle endale üldiselt armid meeldivad. Vahel tundub, et neid võiks mul rohkemgi olla, aga millega ma nõus ei ole, on asetus. 2/3 mu suurtest armidest on allpool reisi. Üks ilus on rangluul ja üks tobe arm on vasakul käsivarrel, (kaks tükki, mida ma ei arvesta, on huvitavates ja harva nähtaval olevates piirkondades), aga kõik ülejäänud on säärtel-pahkluudel-põlvedel. Ning kui ülakeha-kõri-ja käepiirkondade armid on üldjuhul silmahakkavad ja kuidagi võitluslikud (kuigi ükski minu omadest pole kakeluses saadud), siis jalaarmid räägivad ainult kohmakusest.
Kohmakust on mul hetkel kuhjaga. Komberdan oma muljutud varbaga valudes vaeveldes mööda kiilasjääd ringi, sammu pikkus kuskil 20 cm, ja hakkan 300 m pärast higistama. Kas hirmust või ebaühtlasest koormusest lihastele, ei saagi aru. Eriti hull on, kui last ka veel süles peab kandma.
Üldiselt on nii, et elan oma peas ja internetis ja üldse ei tahagi päriselu. See on tülikas ja energiatnõudev nähe, sisaldab komberdamist ja täielikku armetust kategooriates "graatsia", "jõulukingituste ostmine" (kui lapsed va, ajan vist jälle läbi ühe oma uue jutu väljaprintidega, sest ma ei jaksa poodidesse komberdada) ja "füüsiline treening". (Ma rääkisin midagi sellest, et 45 min 2x nädalas? Aga mu jalg valutab!)
Ja üldse...
Ja üldse.
Appi. Kõlab nagu ängile (MAHA ÄNG!) alistumine!
Sellega ei saa leppida!
Sellega ei lepitagi. Vabandage mind nüüd, mul on aeg minna ja teha mingit... mingit kasulikku tööd.
Näiteks pesen käsitsi pesu või midagi.
Mulle endale üldiselt armid meeldivad. Vahel tundub, et neid võiks mul rohkemgi olla, aga millega ma nõus ei ole, on asetus. 2/3 mu suurtest armidest on allpool reisi. Üks ilus on rangluul ja üks tobe arm on vasakul käsivarrel, (kaks tükki, mida ma ei arvesta, on huvitavates ja harva nähtaval olevates piirkondades), aga kõik ülejäänud on säärtel-pahkluudel-põlvedel. Ning kui ülakeha-kõri-ja käepiirkondade armid on üldjuhul silmahakkavad ja kuidagi võitluslikud (kuigi ükski minu omadest pole kakeluses saadud), siis jalaarmid räägivad ainult kohmakusest.
Kohmakust on mul hetkel kuhjaga. Komberdan oma muljutud varbaga valudes vaeveldes mööda kiilasjääd ringi, sammu pikkus kuskil 20 cm, ja hakkan 300 m pärast higistama. Kas hirmust või ebaühtlasest koormusest lihastele, ei saagi aru. Eriti hull on, kui last ka veel süles peab kandma.
Üldiselt on nii, et elan oma peas ja internetis ja üldse ei tahagi päriselu. See on tülikas ja energiatnõudev nähe, sisaldab komberdamist ja täielikku armetust kategooriates "graatsia", "jõulukingituste ostmine" (kui lapsed va, ajan vist jälle läbi ühe oma uue jutu väljaprintidega, sest ma ei jaksa poodidesse komberdada) ja "füüsiline treening". (Ma rääkisin midagi sellest, et 45 min 2x nädalas? Aga mu jalg valutab!)
Ja üldse...
Ja üldse.
Appi. Kõlab nagu ängile (MAHA ÄNG!) alistumine!
Sellega ei saa leppida!
Sellega ei lepitagi. Vabandage mind nüüd, mul on aeg minna ja teha mingit... mingit kasulikku tööd.
Näiteks pesen käsitsi pesu või midagi.
esmaspäev, 15. detsember 2008
Korrigeerin:
Ma ei murdunud varvast vaid ainult muljusin väga tugevalt. Ilmselt olen viie päeva pärast täiesti liikumisvõimeline.
Aga rott vist sureb ikkagi ära. Või ma ka ei tea. Tund tagasi ta veel sõi. Nüüd ta teeb juba pool tundi minu süles sellist häält, nagu oleks tal vesi kopsus ja ta upuks.
Võib-olla ta kukkus end vigaseks.
Sest tal pole ju üldse tasakaalu praegu, aga mingil hetkel hakkas parem ja siis ta asus ronima.
Ning kukkus alla. Raskelt, ühele küljele.
Meetrikõrguselt.
Aga pärast seda oli veel poole tunnikese jagu nagu kõik korras. Võeti einetki... sahmerdati niisama rotiasju.
No ma ei tea.
Igatahes me oleme teinud oma parima.
Aga rott vist sureb ikkagi ära. Või ma ka ei tea. Tund tagasi ta veel sõi. Nüüd ta teeb juba pool tundi minu süles sellist häält, nagu oleks tal vesi kopsus ja ta upuks.
Võib-olla ta kukkus end vigaseks.
Sest tal pole ju üldse tasakaalu praegu, aga mingil hetkel hakkas parem ja siis ta asus ronima.
Ning kukkus alla. Raskelt, ühele küljele.
Meetrikõrguselt.
Aga pärast seda oli veel poole tunnikese jagu nagu kõik korras. Võeti einetki... sahmerdati niisama rotiasju.
No ma ei tea.
Igatahes me oleme teinud oma parima.
pühapäev, 14. detsember 2008
Jõululine kaalukasvatus
...sai praegu võimsa turbomootori taha: murdsin varba.
Mis tähendab, et ma ei saa eriti palju kõndida ja üldse mitte joosta üsna jupp aega. Nt nädal-paar.
Ja niisama kodus harjutusi teha ma viitsin maksimaalselt 3x45 min, aga ilmselt pigem 2x45 nädalas.
Aastalõpurasv, kogunemist ALGA!
Eks pärast sünnipäeva hakkan jälle pekki liivapaberiga maha nühkima. Nagu igal aastal.
Olles kuulda saanud, et mõned inimesed (kes pole mu ema ega isiklikud sõbrad) isegi loevad mu võrgupäevikut, pean oma kohuseks lisada siia ka raasukese põhiteemat:
igasugustele figuuriteadlikele ja figuurimurelikele inimestele tuleb kasuks aeg-ajalt oma tumedatele tungidele järele anda.
(Figuurimuretud võivad nüüd magama minna, midagi vähegi köitvat enam ei tule.)
Mina olen kohati üsna figuurimurelik, seda enam et kõrvalolev avalik kaalunumber on VALE. (See oli õige, kui ma ta sinna kirjutasin, tänan väga). Ja isegi see number on selline... tütarlapselikust kehast kaugelejääv.
Aga ma nagunii käin oma kaaluga üles ja alla. Parem siis võtta mõnd aega juurde teadliku valikuna, omades plaani edaspidiseks. Omades konkreetset kava, millal laisaelu lõpetada ja mil moel ning millise aja jooksul oma tavakaal taastada.
Lasta minna jõulude ajal - millal siis veel?! Miks ei? Isegi kui mul oleks keegi, kes minu alastikuju pidevalt jälgiks, ei sureks ta ilmselt ahastusse kuuajalise mõne sentimeetri võrra lopsakama vaatepildi tõttu.
Igatahes on see parem, kui kogu aeg vaimset korsetti kandes jäigalt ringi käia, juurikaid närida ja vihata kirglikult kõiki veidi paksemaid inimesi jultumuse eest süüa head rasvast juustu ning kahjulikke suhkrute ja rasvade pillerkaari jäätise näol. Need paar kilo, mis korjuvad, lähevad tegelikult hiljem üsna ruttu maha ka.
Kui vähegi kilomahavõtmise praktikat ning visadust omada. Ja eluaastaid alla 40. Pärast, ma olen kuulnud, võib jamaks minna.
Aga sel puhul ma nõu anda ei oska, sest isiklik kogemus puudub.
Pildi (õigupoolest pool pilti) näppasin siit. Muide, kas ma olen ainus, kelle meelest püstiseisev naine hoiab käes juukselakipudelit?
laupäev, 13. detsember 2008
Ühesõnaga: testid
Lolle teste andke mulle tänapäev!
* Piisavalt veider
Aga see pole ilmselt kellelegi üllatuseks, eks ole?
I'm 73% freak!!
* Kasutuim, aga lõbusaim klass:
* Piisavalt veider
Aga see pole ilmselt kellelegi üllatuseks, eks ole?
I'm 73% freak!!
* Kasutuim, aga lõbusaim klass:
Your result for The RPG Class Test...
Bard
52% Combativeness, 53% Sneakiness, 62% Intellect, 31% Spirituality
Dashing and multi-talented: You are a Bard!
A decent warriors, reasonable spell-caster, and fairly good at tricking people, the Bard is the jack of all trades. These charming fellows live by their wits, though a sharp blade, a few spells, and some lockpicks never hurt.
Smart, sneaky, and aggressive, you're probably good at most things you try. You don't have much need for spirituality or superstition and are much more likely to live in the here and now... and if you can get some fun and profit out of the here and now, even better.
A decent warriors, reasonable spell-caster, and fairly good at tricking people, the Bard is the jack of all trades. These charming fellows live by their wits, though a sharp blade, a few spells, and some lockpicks never hurt.
Smart, sneaky, and aggressive, you're probably good at most things you try. You don't have much need for spirituality or superstition and are much more likely to live in the here and now... and if you can get some fun and profit out of the here and now, even better.
Take The RPG Class Test at HelloQuizzy
Mitte just kõige elegantsem, aga vahest just selles väljendubki selle testi paikapidavus.
I'm a Honda S2000!
You live on the edge, and you live for the adrenaline rush. You don't need luxuries, snob appeal, or superfluous gadgets. You put your top down, get your motor revving, and take all the curves that life throws at you at full speed. So what if you spin out occasionally?
Take the Which Sports Car Are You? quiz.
Ja tegelikult ei ole ma jaapani autode suhtes vaenulik.
Luik? LUIK? Kuidagi pühalik ei tundu või?
(aga tekst on adekvaatne)
Your result for The Golden Compass Daemon Test...
Multi-Faceted Soul
In a way, you are a truly balanced person. You have a good sense of self, but you have periods of worry and self doubt. You don't like to be alone a lot, but you don't like being constantly surrounded, either. You can be shy in some situations and bold in others. You can tell people how you feel, but you don't wear your heart on your sleeve. You aren't "TOO" anything: You aren't too shy, you aren't too aggressive, you aren't too extroverted, you aren't too introverted. However at any one time you can be any combination of these things.
You tend to adapt yourself to match the situations in which you find yourself. You may be quiet and sensitive with some people, or joking and loud with others. These are all facets of your personality. People tend to perceive you as they want to perceive you. They may even tend to idealize you a bit. Then, when you do something that doesn't fit their concept of who you are (like have an outburst of anger, or a fit of shyness, or make an insensitive joke)they can be shocked and surprised. Does anyone know the real you?
Your daemon would represent your multi-faceted and ever-changing personality, as well as people's tendency to idealize you. He or she would get angry when you did not, be calm and poised when you felt ruffled and anxious, and always be the voice of emotion and reason in your ear.
Suggested forms:
Swan, Elephant, Koala, Panda, Chameleon, Wolf.
Mus on olemas moraalsuse jäänused!
Your result for The Sexual HELL Test...
HELL LEVEL 2
Raw score: 76%
You're just about as deep in sexual hellfire as a person can get. Virtually no urge, however demented, will go ungratified; practically no boundary will go uncrossed. You're probably proud of your adventurousness, and, honestly, you should be. Few people are confident enough to pursue pleasure on their own terms.
Your morals could sink a bit further, sure, but it's likely that you've got a pretty good idea of what you're into and what you would do...above all you're honest with yourself with what you want. If more people were honest with themselves, you'd have a lot more company down in the flames.
AVOID: the lost souls in sexual heaven and (above all) the denizens of sexual purgatory. You don't need any prudes or wishy-washers in your life.
Your morals could sink a bit further, sure, but it's likely that you've got a pretty good idea of what you're into and what you would do...above all you're honest with yourself with what you want. If more people were honest with themselves, you'd have a lot more company down in the flames.
AVOID: the lost souls in sexual heaven and (above all) the denizens of sexual purgatory. You don't need any prudes or wishy-washers in your life.
Take The Sexual HELL Test at HelloQuizzy
reede, 12. detsember 2008
Loodusseadus
Peale tõusuperioodi tuleb langus.
Mul läks pesumasin katki. (Ja see, daamid ja härrad, on tragöödia. Ainus lohutus on, et ehk annab parandada).
Mu rott on kõrva- või võib-olla ka kopsupõletikku suremas ja see on nii kurb.
Pealegi tähendab see, et ma pean nädalavahetuse plaanid ära muutma ja vean sellega tervelt kaht mänguseltskonda alt.
Ülesanded kuhjuvad.
Raha kulub nagu leiba.
Sotsiaalne suhtlus pole mul kah just tugevaim külg.
Poeglaps köhib, kuigi pole mu meelest küll kuskilt mingitki külma saanud.
Lõikasin oma parema jala nii põhjalikult puruks, et sellega ma nüüd lähemad 2-3 päeva nüüd küll ei jookse.
Ega ei viitsigi, kui aus olla.
Teine rott põgenes haigetoast ära ja elab nüüd köögis. Tõsi, ma oleks mitu korda võinud ta kinni püüda, aga ma ei saa teda oma surmahaige juurde panna ju, nii et las jookseb.
Auto, millega saab kopsupõletikus looma arsti juurde viia, jõudis meie Väikelinna eile õhtul, aga esimene loomaarsti aeg on täna õhtul. Seni ma siis vaatan haiget apaatselt lamamas ja ajuti armetult tuigerdamas ja tunnen end viimase seana, et ei oska aitamiseks muud teha kui õhku niiskena hoida. Käin ja raputan karpi, et kas liigutab veel, ja ajan tal sellega olemist veel halvemaks.
Ma võiks endale lisanimeks võtta Rotitapja. Kui ma oleks varem taibanud, et ta nii haige on... Kui kui kui kui...
Aga need on tegelikult ikka veel alla-keskmise-probleemid. Lihtsalt mitu korraga.
Elame veel!
Vähemalt püüame. Selline ponnistamise aeg on saabunud nähtavasti.
Üks hea uudis on ka - poeglaps omandas sõna "Jaa!" ja meie vestlused ja vaidlused on nüüd palju lihtsamad ja kiiremad. Muidu "Mkm!" ja "Mkm!" oli arusaadav küll, aga kui ta midagi tahtis, kulus väga tükk aega, et taibata, MIDA. Sest näoilmest saan ju aru, et midagi on, aga mis... oh jubedust, pool tundi osutamist. Nüüd aga - esitan küsimuse ja vastuseks on kas "Jaa!" või "Mkm!" või "Etaa!" (ehk "Ei taha!") ja kõik on klaar.
esmaspäev, 8. detsember 2008
Elu on üldiselt ebaloomulikult hea, nii et...
...väikesed asjad ajavad mind närvi.
Uskumatu, kuidas väikesed asjad võivad vastikud olla!
Ökk.
Muide: ma ei tea, kas mul on hallutsinatsioonid või öeldi just raadio 2-s ilmateate rubriigis: "Täna on pilves selgimistega ja eriliselt halb ilm."
Hallutsinatsioonid tunduvad kuidagi tõepärasema variandina.
P.S Võrgupäevik Maha Äng proudly presents:
Legendaarse Kiirhiilija Tagasitulek!
See pole tegelikult küll mina, aga sarnaneb oma pisikeste hootute sammude ja lumes sumpamise poolest minuga küllaldasel määral. Aga kord tuleb päev, mil ma jaksan jälle joosta rutem kui rebane, luban!
Uskumatu, kuidas väikesed asjad võivad vastikud olla!
Ökk.
Muide: ma ei tea, kas mul on hallutsinatsioonid või öeldi just raadio 2-s ilmateate rubriigis: "Täna on pilves selgimistega ja eriliselt halb ilm."
Hallutsinatsioonid tunduvad kuidagi tõepärasema variandina.
P.S Võrgupäevik Maha Äng proudly presents:
Legendaarse Kiirhiilija Tagasitulek!
See pole tegelikult küll mina, aga sarnaneb oma pisikeste hootute sammude ja lumes sumpamise poolest minuga küllaldasel määral. Aga kord tuleb päev, mil ma jaksan jälle joosta rutem kui rebane, luban!
neljapäev, 4. detsember 2008
Kõigile probleemidele...
...on üks suurepärane mittesõltlase lahendus .
rohkem juua. Jah, ma varastasin purjuspäi pildi, kaevake mind kohtusse, kui vaja.
Kusagil minu elus on auk, aga see auk maitseb ka nii magus, et...
ühesõnaga, ma armastan teid kõiki (ka sind, juhuslik läbiastuja, sind ka) ja kell on 2.22 ja ibuprofeen ja calvados ja vein ja siider ei annagi väga sünget koosmõju ja ma joon nii harva, et ma isegi ei põe ja ma armastan teid kõiki veel korra.
Hilisem lisandus: pohmakat ka pole.
Hea hommik ja puha.
teisipäev, 2. detsember 2008
Ah et uhkus või?
| Greed: | Medium | |
| Gluttony: | Low | |
| Wrath: | High | |
| Sloth: | Medium | |
| Envy: | Medium | |
| Lust: | Medium | |
| Pride: | High |
Discover Your Sins - Click Here
Test ise on suhteliselt igav. Ja arvestades, kui vähe mul oli linnukesi vaja teha, et saada sedavõrd patuseks subjektiks...
Aga Uhkus kui peapahe on huvitav avastus. Ma arvan, et neil on õigus. Kuigi ma olen teinud tööd ja näinud vaeva, et nt. armastus või headus uhkusest jagu saaks ning valikud pigem nende kui uhkuse tõukel tehtud saaks, on mul meie aegade tüüpiline kuningate kõrkus lihtsalt veres.
Individualistlik ajastu.
Kõik on oma südames kuningad.
esmaspäev, 1. detsember 2008
Väikesed asjad
Väikesed asjad on tähtsad.
Kui suured asjad on hästi, suudavad väikesed vastikud asjad ikka su tuju ära nullida, kui ette ei vaata.
Ja kui suured asjad juba on hullusti, on väikesed vastikud asjad need, mis lükkavad su üle serva ängimerre, kui sa parasjagu reelingust kinni hoiad ja loodad, et suudad seda kõike täpselt niipalju ikkagi taluda ja oma õlgadel kanda.
Väikesed asjad. Väikesed valud. Väikesed lagunemised. Lemmikkruus, mis kukkus ja on sangatu. Neetud pesumasin, mis ootamatult lekkima hakkab. Haigus, muidu ohutu, aga võtab kuu aega ravi. Veel väiksemad asjad. Miniasjad. Mikroskoobi all nähtavad asjad, mida sa isegi teadvusta, aga mis närivad kuskil juuste all väikesi õelaid käike su hinge.
Väikestel asjadel tuleb sabast kinni võtta ja nad valguse kätte tirida. Neile ükshaaval koht (sa oled väike tähtsusetu asi ja ära ülbitse siin minu peas - ja minu tuju sa raibe ei riku!) kätte näidata. Siis nad ei võimutse.
Ja seda tuleb teha kiiresti. Kui väikesed asjad kuhjuma hakkavad, murdub ükskord iga kaameli selgroog. Parem hoida neis jooksvalt korda nagu hea raamatupidaja arvetega teeb.
Muide, mul on uus lemmiklaul.
Kroki-Refur tegi sellele ilgelt lõbusa Supernaturali nunnuvideo peale, aga seda võite tema blogist siin kõrval vaadata (30 november oli kuupäev).
Ja pea käib ikka ringi, aga nüüd ma vähemalt tean, miks.
Kuu aega ravi.
Jee.
(Aa, muide, see ei ole miski selliste teemadega seotud tõbi, muidu ma sellest sedasi avalikult ei räägiks vaid kaebaks ainult tigedalt asjaosalisele. Ja üldse, selliste teemadega on paar aastat nii kasin olnud, et see oleks nagu tagurpidi loteriivõit).
Kui suured asjad on hästi, suudavad väikesed vastikud asjad ikka su tuju ära nullida, kui ette ei vaata.
Ja kui suured asjad juba on hullusti, on väikesed vastikud asjad need, mis lükkavad su üle serva ängimerre, kui sa parasjagu reelingust kinni hoiad ja loodad, et suudad seda kõike täpselt niipalju ikkagi taluda ja oma õlgadel kanda.
Väikesed asjad. Väikesed valud. Väikesed lagunemised. Lemmikkruus, mis kukkus ja on sangatu. Neetud pesumasin, mis ootamatult lekkima hakkab. Haigus, muidu ohutu, aga võtab kuu aega ravi. Veel väiksemad asjad. Miniasjad. Mikroskoobi all nähtavad asjad, mida sa isegi teadvusta, aga mis närivad kuskil juuste all väikesi õelaid käike su hinge.
Väikestel asjadel tuleb sabast kinni võtta ja nad valguse kätte tirida. Neile ükshaaval koht (sa oled väike tähtsusetu asi ja ära ülbitse siin minu peas - ja minu tuju sa raibe ei riku!) kätte näidata. Siis nad ei võimutse.
Ja seda tuleb teha kiiresti. Kui väikesed asjad kuhjuma hakkavad, murdub ükskord iga kaameli selgroog. Parem hoida neis jooksvalt korda nagu hea raamatupidaja arvetega teeb.
Muide, mul on uus lemmiklaul.
Kroki-Refur tegi sellele ilgelt lõbusa Supernaturali nunnuvideo peale, aga seda võite tema blogist siin kõrval vaadata (30 november oli kuupäev).
Ja pea käib ikka ringi, aga nüüd ma vähemalt tean, miks.
Kuu aega ravi.
Jee.
(Aa, muide, see ei ole miski selliste teemadega seotud tõbi, muidu ma sellest sedasi avalikult ei räägiks vaid kaebaks ainult tigedalt asjaosalisele. Ja üldse, selliste teemadega on paar aastat nii kasin olnud, et see oleks nagu tagurpidi loteriivõit).
neljapäev, 27. november 2008
Plõksimine ja egotripp
Lühike kommentaar (kuulub tegelikult peatüki "kiitus" juurde):
on vaja tähelepanu?
on vaja plõksida ja üles-alla hüpelda ja teisi togida, et näidata kui ilus sa oled?
on vaja vahel oma litakas kätte saada, et jälle rahulik olla?
minul näiteks on vaja. muidugi minul on vaja.
Aga vähemalt ma siis ei vingu pärast, kui vastu togitakse, solvutakse, postkasti kakat poetatakse ja öeldakse, et ma olen kole ja ebameeldiv.
Tähelepanu on tähelepanu, tuleb teist nii- ja teistsugust. See on selline üldreegel, et kui juba tuleb mitmelt poolt, tuleb ka mitmesugust.
Võtan hea vastu - ja halva ka. Ja jumala pärast -ei ürita enam iial sitast saia teha ja halva tähelepanu pöörajatele ükskõik kui kaudselt kinnitada, et tegelikult olen ma tore inimene ja mind tuleb armastada.
Ma olen seda nooremas põlves paar korda proovinud.
Parim, mida saab teha, on vait olla.
Plõksimise järel tasub üldse alati vait olla.
Muidu keerutab hüsteeriat üles. Kas teistes või endas või kõigis.
on vaja tähelepanu?
on vaja plõksida ja üles-alla hüpelda ja teisi togida, et näidata kui ilus sa oled?
on vaja vahel oma litakas kätte saada, et jälle rahulik olla?
minul näiteks on vaja. muidugi minul on vaja.
Aga vähemalt ma siis ei vingu pärast, kui vastu togitakse, solvutakse, postkasti kakat poetatakse ja öeldakse, et ma olen kole ja ebameeldiv.
Tähelepanu on tähelepanu, tuleb teist nii- ja teistsugust. See on selline üldreegel, et kui juba tuleb mitmelt poolt, tuleb ka mitmesugust.
Võtan hea vastu - ja halva ka. Ja jumala pärast -ei ürita enam iial sitast saia teha ja halva tähelepanu pöörajatele ükskõik kui kaudselt kinnitada, et tegelikult olen ma tore inimene ja mind tuleb armastada.
Ma olen seda nooremas põlves paar korda proovinud.
Parim, mida saab teha, on vait olla.
Plõksimise järel tasub üldse alati vait olla.
Muidu keerutab hüsteeriat üles. Kas teistes või endas või kõigis.
esmaspäev, 24. november 2008
Nädalavahetuse tähtsündmused lumetormis
* lumetormis jalgsi läbitud kilomeetreid: 12
* neist 22-kilost last kandes: 8 (jah, õlavarred justkui pisut tuikavad)
* poes varustusretkel käies osta unustatud asjad: piim, keefir, kohvikoor, tikud, kartulid
* ostetud mh: suur brie juust, 300 g shokolaadi ja shoklaadikomme, 140g martsipani, suur pakk basiilikut, poolteist kilo apelsine
* ostetud asjadest nüüdseks otsas: shokolaad+kommid, brie, apelsinid
* Tartust koju teel kraavis näha olnud busse: 5
* dragonis peaaegu-surma-saadud kordi 2 päeva jooksul: 4
* jooksva eluolulise tegevuse untsukeeramisi kohutavate veeretustega: 6 (lihtsalt iga kord polnud ohver mina, korra suri süütu heatujuline npc ja korra kuivatasin ma oma veeretusega õnnetul kombel ühe metsa ära. Pärissurmast päästsid mind teised mängijad, kes veeretasid paremini)
* \o/ tehtud ja "Squeeeeeee!!!" karjutud: 7-8 korda
* klikitud Kroka-ref Saga linki , et leida uus Supernaturali Episode Review of Doom: 13 korda
* leitud uus Episode Review of Doom: 0 korda
* saadud kingiks moosi: 2 purki ja 1 karp
Kokkuvõte: kordaläinud nädalavahetus, aga ebaproduktiivsus on hirmutav
neljapäev, 20. november 2008
Tagasilöök
Ilmne on, et äng on asunud vastupealetungile.
Tal on liitlane.
Minu vererõhk.
Peaaegu iga kord, kui ma hakkan kehaliselt nagu lausa vormi saama, kaal võtab ette mõningase languse ja ma olen endaga üsna rahul ja mul RÕÕM füüsilisega tegelda, otsutab mu vererõhk, et on geniaalne hetk kukkuda veel allapoole kui tavaliselt.
Mis toob kaasa selle, et mul hakkab pea ringi käima.
Viimased 4 päeva on möödunud lakkamatu pearingluse tähe alla, ja ma ütlen teile, see ei ole tore. Ma pole nii külma kõhuga, et kõiki oma tavalisi toimetusi, jooksuringe ja asju teha, kui ma TUIGUN ja kergelt iiveldan. Mis tähendab, et ma ootan ja puhkan ja söön, kuni paremaks läheb. Kuramuse NELI päeva juba ootan.
Mul ei ole sellisteks olukordadeks, kui mu oma keha, tuttav ja kallis keha mind alt veab, ühtegi retsepti. Reeturlik moodustis selline!
Täna olen ma lisaks täis tuubitud paratsetamooli, mis mulle ei mõju, sest mul hakkas pea valutama ja ibuprofeeni karbi unustasin maale, kui ma seal viimati käisin, ja kuna paratsetamool mulle tegelikult ei mõju, siis pidin võtma hobuseannuse, et saada sealt kõrvalt kätte oma 16 mg kodeiini. Kodeiin on tore.
Kodeiin mõjub.
Aga mu eriliselt sitale meeleolule mitte. Ma magan piisavalt. Ma söön piisavalt, vitamiini- ja valgurikast toitu pealegi. Ma olen väga kaugel anorketiliselt kõhnusest. Miks mu keha mind siis nii halvasti kohtleb?
reetur, ma ütlen.
ma tean, et ma pole haige. see ei vabasta mind enesetundest, et ma OLEN, igatsusest, et keegi peseks mu eest nõud ja pühiks toa ja söödaks mind apelsinide ja kuuma supiga.
Selle asemel on mul kaks nõudvat last.
Samas, ühel päeval on nad kah teismelised ja toovad mulle poest (paki)suppi ja apelsine ja pesevad nõud. Igatahes on mul PERE ja millegi poole tulevikku vaadata ja see on äge.
Positiivne noot koos peavalu taganemisega =)
Tal on liitlane.
Minu vererõhk.
Peaaegu iga kord, kui ma hakkan kehaliselt nagu lausa vormi saama, kaal võtab ette mõningase languse ja ma olen endaga üsna rahul ja mul RÕÕM füüsilisega tegelda, otsutab mu vererõhk, et on geniaalne hetk kukkuda veel allapoole kui tavaliselt.
Mis toob kaasa selle, et mul hakkab pea ringi käima.
Viimased 4 päeva on möödunud lakkamatu pearingluse tähe alla, ja ma ütlen teile, see ei ole tore. Ma pole nii külma kõhuga, et kõiki oma tavalisi toimetusi, jooksuringe ja asju teha, kui ma TUIGUN ja kergelt iiveldan. Mis tähendab, et ma ootan ja puhkan ja söön, kuni paremaks läheb. Kuramuse NELI päeva juba ootan.
Mul ei ole sellisteks olukordadeks, kui mu oma keha, tuttav ja kallis keha mind alt veab, ühtegi retsepti. Reeturlik moodustis selline!
Täna olen ma lisaks täis tuubitud paratsetamooli, mis mulle ei mõju, sest mul hakkas pea valutama ja ibuprofeeni karbi unustasin maale, kui ma seal viimati käisin, ja kuna paratsetamool mulle tegelikult ei mõju, siis pidin võtma hobuseannuse, et saada sealt kõrvalt kätte oma 16 mg kodeiini. Kodeiin on tore.
Kodeiin mõjub.
Aga mu eriliselt sitale meeleolule mitte. Ma magan piisavalt. Ma söön piisavalt, vitamiini- ja valgurikast toitu pealegi. Ma olen väga kaugel anorketiliselt kõhnusest. Miks mu keha mind siis nii halvasti kohtleb?
reetur, ma ütlen.
ma tean, et ma pole haige. see ei vabasta mind enesetundest, et ma OLEN, igatsusest, et keegi peseks mu eest nõud ja pühiks toa ja söödaks mind apelsinide ja kuuma supiga.
Selle asemel on mul kaks nõudvat last.
Samas, ühel päeval on nad kah teismelised ja toovad mulle poest (paki)suppi ja apelsine ja pesevad nõud. Igatahes on mul PERE ja millegi poole tulevikku vaadata ja see on äge.
Positiivne noot koos peavalu taganemisega =)
teisipäev, 18. november 2008
Aeg ja möödumine
Mul oli kunagi isegi umbes selline soeng, nagu sel pildil. Selle vahega, et tema omal on juuksurikäe maik man, aga mina tegin enda oma ise, lõikusest värvini. Ja minu oma oli kohati lühem.Sellist parti pole mul küll kunagi olnud.
Üldse ta meenutab mind mingil mu möödnunud eluperioodil. Mitte näojoontelt või olekult, aga bravuurilt, sigaretilt ja alusrõivastes ringi kondamise koha pealt ka.
Mõtlesin täna, kuidas ma olen vanaks jäänud.
Vaimult.
Teinud pesa omaenda pähe, mõnusa ja sooja, võtnud selle, mida supermarket ja meediapasun meie ümber pakuvad, moodustanud sellest midagi kodutaolist ja kutsun seda Iseendaks.
Kui tütarlaps sündis, teate, mida ma talle unelauluks lausin? Psychoterrori "Ära Argentiinasse" ja prantsuse rahvalaule blondiinidega magamisest ja pardijahist ja The Doorsi "People are Strange". Ja "On möödunud päev, peagi algamas uus, ma laman käed taskus voodis, sigaret suus..."-Vennaskonda. Poeglapsele olen ma laulunud lõpututes ridades "Eia-tuia, lase kiike käia," Mõmm-mõmm-mõmm-mõmm, nutab karujõmm" ja "Üks väike laul oli rannas maas". Tütarlaps tegi mul kaheaastasena kollaazhe. Poeglapse käest võtan ma käärid ära (liimida vahel lasen), sest jumal teab, eks ole. Haavu ja arme pole ju talle rohkem vaja, niigi üks käsi ära näritud.
Ma ei mäleta, millal ma viimati tantsisin kuidagi teisiti kui omas kodus arvutist tuleva muusika saatel. 2 aastat? 3? 4? Millal ma viimati MEHEGA tantsisin? Jumal küll, veel veidi ja me räägime DEKAADIST.
Ma täiesti siiralt ei mäleta isegi umbkaudu, millal ma viimati jõin rohkem kui kerge lõbususe tekkeni.
Ja sealjuures olen ma ikka veel ühiskondlikult kiiduväärse täiskasvanu kujust kilomeetrite kaugusel. Kümnete kilomeetrite kaugusel. Ma unustan. Ma ajan segi. Ma ei pööra tähelepanu. Ma lasen nad oma silma alt välja ja miski läheb katki (kui see on minu asi, pole hullu. Kahjuks on see sageli hoopis kellegi teise, nt minu ema või tema mehe asi).
Minu kuuteenistus on naeruväärne.
Ja nii ma siis olengi.
Ma olen muide täpselt samasugune, nagu mu korter: kaootiline asjade pusa, osad teadliku maitsega valitud, aga halvasti hoitud, osa tulnud kellegi "mul ei ole seda enam vaja"-pärandusest, osa on kallis pärandus kallitelt inimestelt ja osa miski, mis lihtsalt sattus siin korteris olema ja ma võtsin kraami kasutusse. Kõik see kuidagi vaevu-vaevu täieliku prügimäestumise eel ohjes hoitud, korras ja süsteemis olemisest sama kaugel kui ma isegi.
Ei uus ega vana. Ei klassikaline ega modernne. Võib-olla huvitav sellele, keda niisugused asjad huvitavad. Konservatiivile huulekõverdusainet pakkuv, aga "Noh, polegi nii hull"-kommentaari saav.
Üks sõber arvas, pole siin pabistada midagi, 40-selt elu alles algab. Aga mul on nii kahju neist kiiresti kahanevatest alla-kolmekümne-aastatest. Sellest, et neljakümneni jõudes ma võib-olla enam ei tahagi musta laega keldriklubides lõbusa metali järgi rappuda, kombinees ja katkistes sukkades ringi käia ja kõva häälega laulda, noorte nägusate meestega flirtida - ja need õhukesed jooned mu laubal ja silmanurkades muutuvad ka kaugemalt kui meetri pealt märgatavateks.
Ma saan muudkui vanemaks ja vanemaks ja pole ühtegi posti, mida ma aja sisse püsti oleks pannud ja tagasi vaadates öelda saaks: "...see oli tookord, kui..."
Tegelikult ma tean, miks ma poeglapsele "Ära Argentiinasse" ei laulnud. Tütarlapse pärast. Sest imik, kellele sa õrna häälega ja hellitavalt leelotad "...ja ma tahan tappa, tahan tappa sind, eksite kui arvate, et tunnete te mind, te ei tunne mind, ma teid tunda ei taha..." tunneb end ilmselt suurepäraselt, aga 4-5-6-aastane seal kõrval sattub pehmelt öeldes hämmingusse sellest, et miks sa tema väikesele vennale laulad "ja ma tahan tappa sind".
Aga ikkagi on kuidagi kurb.
Loobuda sellest, kes sa kunagi olid, kui see keegi sulle tegelikult ikka veel meeldib.
Noh, suuremalt osalt, eks ole.
Ta oli küll loll nagu saabas, aga ilus vaadata (meigiga) ja tantsis nagu vanakurat.
Sest nüüd... nüüd on kõik päevad üksteisega sarnased, ainult iga aastaga vaiksemad, tasasemad, unisemad ja unustuslikumad ja ühel hetkel olen ma 40 ja beezh õuekombinee ei lähe enam selgagi, rääkimata sellest, et mu rinnad seal all näeksid välja ülbed ja mitte kaastunnetäratavad.
Mul on nii kahju neist kaduvatest aastatest. Teate küll, noorus ei tule iial tagasi jms.
Sest ma ei ole ju enam loll ja miks ma ei või saada lapsi, hingetarkust ja tantsimist kõike korraga?
Ah, kes teadnuks küll seda, et vanaks jääb süda?
esmaspäev, 17. november 2008
Valgusest, vitamiinidest ja tomatisupist
Legendaarne kaamos, põhjamaade pimedushaigus novembrist veebruarini peaks nagu olema minu kui ängivaenlase üks alamvaenlastest. Oh me vaesed põhjamaarotid, me vajame valgusteraapiat, me vajame spetsiaalseid vahendeid ja käitumisi, et novembrist veebruari välja vedada.
Nagu mu toonist on aru saada, ei võta ma kaamost kuigi tõsise vastasena.
S.t. kui meil oleks polaaröö, siis ma saaks natuke aru, milles probleem. Aga praegu? Kuulge, vabandage. Ega ma muidu kui suvel ka tundide kaupa õues ei konda, et 5-tunnist valgusedoosi saada. Ning paariks tunniks päevas läheb meil valgeks ka pööripäeval, vaja ainult oma istmik nendeks paariks tunniks õue vedada. Jah, see pole võib-olla heledaim valgus, mida kunagi nähtud, aga pisut D-vitamiini tuleb ära ja ülejäänud ajal... ostke üks lamp juurde, kui muidu ei saa.
Vitamiinid iseenesest on meie sõbrad. Selline toit, mis sisaldab TOITaineid ja ei sisalda muid aineid kui TOITained, kaldub tegema rohkem kasu kui kunstlike vitamiinidega üle valatud värk. Aga tegelikult on peamine vist jälle suhtumine - kuni ma usun, et mingi asi teeb mulle head, on tõenäosus, et teebki head, üsna suur. Ja kui ma seda enam ei usu - noh, tuleb mingi järgmine asi otsida, mis teeks. Ehk - ega tegelikult suurt vahet pole, mida süüa, kuni kere sellega õnnelik ja funtsionaalne on. Ükskõik milline teooria maksab vähe praktikaga võrreldes. Ükskõik kui tervislik ja tasakaalustatud mingi söömiskava ka ei oleks, kui mul hakkab seda järgides pea kuuendal päeval ainsagi arusaadava põhjuseta ringi käima, on midagi viltu. Või kuitahes geniaalselt poleks ka tõestatud mõne teise toitumsplaani hea mõju mu tervisele, kui mul tekivad seedeprobleemid, on midagi viltu.
Eks muidugi tuleb mõnes kraavis ära käia, et tabada, kustkaudu kulgeb kuldne kesktee.
Millegipärast oskan ma teha joovastavalt head tomatisuppi, kalasuppi ja kanasuppi klimpidega. Ükski pirukas ei tule nii hea kui supp. Ju siis on supp minu asi.
Püha tervise varaait, ängivastane vahend SUPP.
Jah, ma mõistan. Üledramatiseerimine.
Muidu on nii et jooksin.
Üldse ei jõudnud ja jube ja miks ma kõige suurema ringi pidin täna valima, iga ülespoole kallak on nagu korsett ümber rindkere ja emake maa, ole tänatud, et lõpuni jõudsin.
Vaatasin kella.
Mis mõttes 5 minutit vähem kui tavaliselt???
Nagu mu toonist on aru saada, ei võta ma kaamost kuigi tõsise vastasena.
S.t. kui meil oleks polaaröö, siis ma saaks natuke aru, milles probleem. Aga praegu? Kuulge, vabandage. Ega ma muidu kui suvel ka tundide kaupa õues ei konda, et 5-tunnist valgusedoosi saada. Ning paariks tunniks päevas läheb meil valgeks ka pööripäeval, vaja ainult oma istmik nendeks paariks tunniks õue vedada. Jah, see pole võib-olla heledaim valgus, mida kunagi nähtud, aga pisut D-vitamiini tuleb ära ja ülejäänud ajal... ostke üks lamp juurde, kui muidu ei saa.
Vitamiinid iseenesest on meie sõbrad. Selline toit, mis sisaldab TOITaineid ja ei sisalda muid aineid kui TOITained, kaldub tegema rohkem kasu kui kunstlike vitamiinidega üle valatud värk. Aga tegelikult on peamine vist jälle suhtumine - kuni ma usun, et mingi asi teeb mulle head, on tõenäosus, et teebki head, üsna suur. Ja kui ma seda enam ei usu - noh, tuleb mingi järgmine asi otsida, mis teeks. Ehk - ega tegelikult suurt vahet pole, mida süüa, kuni kere sellega õnnelik ja funtsionaalne on. Ükskõik milline teooria maksab vähe praktikaga võrreldes. Ükskõik kui tervislik ja tasakaalustatud mingi söömiskava ka ei oleks, kui mul hakkab seda järgides pea kuuendal päeval ainsagi arusaadava põhjuseta ringi käima, on midagi viltu. Või kuitahes geniaalselt poleks ka tõestatud mõne teise toitumsplaani hea mõju mu tervisele, kui mul tekivad seedeprobleemid, on midagi viltu.
Eks muidugi tuleb mõnes kraavis ära käia, et tabada, kustkaudu kulgeb kuldne kesktee.
Millegipärast oskan ma teha joovastavalt head tomatisuppi, kalasuppi ja kanasuppi klimpidega. Ükski pirukas ei tule nii hea kui supp. Ju siis on supp minu asi.
Püha tervise varaait, ängivastane vahend SUPP.
Jah, ma mõistan. Üledramatiseerimine.
Muidu on nii et jooksin.
Üldse ei jõudnud ja jube ja miks ma kõige suurema ringi pidin täna valima, iga ülespoole kallak on nagu korsett ümber rindkere ja emake maa, ole tänatud, et lõpuni jõudsin.
Vaatasin kella.
Mis mõttes 5 minutit vähem kui tavaliselt???
neljapäev, 13. november 2008
Kõrvad ikka veel lipendavad
Tuvastasin, et olen üle arvukate aastate viimaks jõudnud füüsilise treeninguga faasist "töötan, et asjad hullemaks ei läheks" mingisuguse vormiparanemiseni.
Ma nüüd lausa jooksen mäest üles - nii et näen asja juures välja nagu jooksev inimene, ja mitte nagu legendaarne kiirhiilija.
See tõstab tuju küll.
Muidu on nii, et korra loomine ümbruses aitab kah hingerahu kasvule kaasa. Isegi kui koristamisesse suhtuda nii vaenulikult nagu mina. Isegi kui noorem põlvkond kõik kahe tunniga jälle segi keerab. Isegi kui tegevuse käigus tunnen kohutavat masendust, viha ja tüdimust.
Tulemus on vaeva väärt.
Iga väike liigutus laga alistamise nimel on vaeva väärt.
Ja pooleteise tunniga jõuab hämmastavalt palju korda luua.
Keegi nutikas kommenteerija pakkus mulle kõvade kukkumistega elu tunnustuseks lause "Teiste vigadest õppida on nagu vatist majas elada". Mõtlesin järele. Toimib. Tundub küll jube soe ja turvaline, aga esimese vihma järel on ainult mingi märg narts ja uputus.
Asja juures on mitterõõmustav see väike asi, et kogu mu võrgupäeviku mõte kadus seega hundi kurku. Nagu... Maha äng?!
Kuhu maha? Kelle taha täpselt? Ja kuidas minu rüselused ängiga kellelegi teisele midagi ütlema peaks?!
Aga võib-olla ma aitan iseennast oma heietustega.
Asi seegi.
Ma nüüd lausa jooksen mäest üles - nii et näen asja juures välja nagu jooksev inimene, ja mitte nagu legendaarne kiirhiilija.
See tõstab tuju küll.
Muidu on nii, et korra loomine ümbruses aitab kah hingerahu kasvule kaasa. Isegi kui koristamisesse suhtuda nii vaenulikult nagu mina. Isegi kui noorem põlvkond kõik kahe tunniga jälle segi keerab. Isegi kui tegevuse käigus tunnen kohutavat masendust, viha ja tüdimust.
Tulemus on vaeva väärt.
Iga väike liigutus laga alistamise nimel on vaeva väärt.
Ja pooleteise tunniga jõuab hämmastavalt palju korda luua.
Keegi nutikas kommenteerija pakkus mulle kõvade kukkumistega elu tunnustuseks lause "Teiste vigadest õppida on nagu vatist majas elada". Mõtlesin järele. Toimib. Tundub küll jube soe ja turvaline, aga esimese vihma järel on ainult mingi märg narts ja uputus.
Asja juures on mitterõõmustav see väike asi, et kogu mu võrgupäeviku mõte kadus seega hundi kurku. Nagu... Maha äng?!
Kuhu maha? Kelle taha täpselt? Ja kuidas minu rüselused ängiga kellelegi teisele midagi ütlema peaks?!
Aga võib-olla ma aitan iseennast oma heietustega.
Asi seegi.
teisipäev, 11. november 2008
ELu puudega
Mu netipesa (füüsiline pesa, kuhu käib kaabli ots) andis viimaks julmale kohtlemisele, mis talle aeg-ajalt mu laste poolt osaks on saanud, alla ja ma elasin veidi aega netita.
Mida ma avastasin:
* minu võrgusõltuvus ei ole tagasihoidlik vaid intensiivne. Vähemalt neli korda päevas ma juba sirutasin käe, et rebane lahti teha, enne kui meelde tuli. Pidevalt oli tunne, nagu oleks käsi või mingi muu minu jupp küljest ära ja väga raske oli meeles pidada, et seda juppi praegu kasutada ei saa.
* kulutada 3 tundi solitaire'i mängides on kukepea. Kulutada 6 tundi on samuti kukepea. Aga jooksvat skoori mul üle 758 ei õnnestunud saada. Pagan! Tahtsin tuhandet.
* sain valmis kaks kirjalikku tööd ja parandasin tervet hunnikut teisi. Sest aega oli korraga jube palju käes.
* Mul on arvutis väga vähe lugemist. Arvasin, et omaenda vaimusünnitiste lugemisega võin mitu päeva ära sisustada, aga juba esimese päeva õhtul kiskusid valikud väga kasinaks. Lugesin selle asemel Liisi Ojamaa uusimat kogu. "Jõgi asfaldi all". Sel on sabas sihuke väike proosavihik. Luuletused olid päris head, aga proosavihik jättis suisa sügava mulje. Põhiliselt seepärast, et esimest korda, kui ma selle lahti tegin, lugesin poolteist lehekülge ja mõtlesin: "Ah, jälle mingi nutt ja hala". Teisel korral lugesin kahe mõtlemispausiga läbi. Kuigi lõpp oli vahest liiga ülemlaululik, oli kuidagi hingeülendav avastada, kuidas teisedki käivad läbi lompide ja komistavad vahel pilvepiirile ka. Ja kuidas nende lombid on sügavamad ja villid kannal ulatuvad selgrooni välja.
Ja tõdeda, et mul on ikka õnne nagu koeral, jah.
Nt minu Väikevend ilmub kord aastas paariks nädalaks ikkagi nähtavale, ma saan teda kallistada ja temaga isegi natuke rääkida, enne kui ta jälle kaob.
Kuigi ma olen kartnud kaua, et äkki kaob ükskord päriselt ära. Ei tule enam kunagi.
Pole kadunud.
Ma olen oma väiksest vennast hirmasti sisse võetud, et te teaksite.
...ja ma tunnen tast praegu puudust nii et kõrvetab.
* Kell 11 magama minnes tuleb uni küll. Tuleb ainult MINNA.
* Minu mulje, et ma olen jätkuvalt kõva lugeja, on täiesti ekslik. Mälestusena ajast, mil ma lugesin keskmiselt raamatu päevas, arvasin ma siiamaale, et loen suheliselt palju. Aga tegelikult ei loe ma isegi raamatut nädalas. Heal juhul ühe kahe nädala jooksul. Kui kaasa arvata need raamatud, mida ma juba olen lugenud ja nüüd üle loen. Ja need, mida pudinatele ette loen. Muidu tuleb vahest ehk raamat kuus.
Olen degenereerunud. Täiesti.
P.S Veetsin terve igaviku, otsides netist oma väikevenna pilti. Nagunii oleks ta olnud seal kuskil 14 või 17 midagi, nii et eriline isikuandmete lekitamine ja ahistamine poleks see olnud, aga ma ei leidnud üldse ühtegi. Mul pole ka arvutis ainsatki. Ma googeldasin tema nime ka ja saate aru - 0 vastust. NULL! Põhimõtteliselt on mu vennas Eestimaalt lahkudes jätnud maha väga kitsa vao, mis aasta-aastalt üha enam lumme tuiskab.
Korraga on mul seestpoolt külm ja kurb. Ja ma igatsen teda.
Panen siis selle Liisiojamaa kogu kaane. Parem kui mitte midagi.
reede, 7. november 2008
Elu on lühike /öine vahetus/
...ja jäi just lühemaks.
Emake maa, ja nüüd jäi ta veel lühemaks! (paanikanurk avatakse... kohe!)
AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAh!
Mis mia TEEN oma elokesega nõnnaviisi?!
Ma tean, et kui ma istun sellisel kellajal üleval, ei tule sellest midagi head järgmisel päeval. Ja maailm on jälle asunud end ümber vormima (süngel moel, ja ma olen taas sunnitud sammukese täisväärtuslik inimene olemisele lähemale astuma. Kuigi ma täiesti kiidan selle heaks, et täisväärtustumine ja puha, võtab mõte vanaemale haiglasse külla minemisest siiski rinnakorvi keskelt kergelt õõnsaks). Ja kuigi ma olin eile parem kui üleeile, ei olnud ma kohe kindlasti täna parem kui eile. Põhimõtteliselt võib end lohutada ainult sellega, et ma polnud ka väga palju halvem. Mis iseenesest pole paha tulemus.
Aga ma lugesin mõnede inimeste sõprusest ja pikast retkest mööda Ameerika mandrit ja kuskil mu pruunide patside kohal lõid mingid tulukesed põlema. Ma võiksin selle õhevil, innuka, heljuva sisetundega kirjutada lugusid, aga kirjutan selle asemel blogi, sest kuigi lood on Lood, on sotsiaalse suhtlemise teesklemine samuti oluline.
Otsustasin (ja tõsiselt otsustasin, s.t. päriselt, mitte "ei, ikka on vaja 5 kg alla võtta") õppida ära autojuhtimise. Ma olen sellega juba mitu korda alustanud, aga pole iial tagurdamisest kaugemale jõudnud. Mitte seepärast, et kole raske oleks. Vastupidi. Lihtne on (v.a. et ma unustan kogu aeg sidurit vajutada enne pidurit) ja siis on aega vähe ja tunne, et ah! Kus mul kiiret! Nädala pärast võib ka, täna mul pole lapsehoidjat.
Aga need pagana nädalad lähevad nii ruttu.
Suvi sai läbi enne, kui ma õieti peadki jõudsin pöörata.
Ja ma ei jõudnudki tagurdamisest kaugemale.
Mul juhtub seda paljude asjadega. Ma ei jäta neid õigupoolest pooleli vaid panen kõrvale, kuni pakilisemad asjad tehtud saavad. Aga pakilisemaid asju tuleb kogu aeg juurde ja sinna vahele jääb see "ma olen ära teeninud puhkuse ja lõbu, niisiis täna (ja homme ja veel kogu pikeneva nädala) ma puhkan ja lõbutsen" ja peab ikka tõesti olema südame järgi töö, mille juurde ma pika vahemaa järel kord tagasi pöördun.
Sageli on see vahemaa mõõdetav AASTATES.
Aga mulle meeldib see vabadusetunne, mida autojuhtimine tekitab. Tõsi, praegusel ajal ilmselt mattub vabadusetunne ahistustunde alla, kui mõelda vajaduse peale kütuse eest maksta, aga siiski. See on ilmselt oskus, mis ei jookse mööda külgi maha.
Ilmselt rohkem väärt kui oskus teha hundiratast. Mida ma pole siiamaani selgeks saanud. Väga võimalik, et ei saagi. Mis on kurb, sest kunagi umbes 12 aastat tagasi ma mõtlesin, et kui ma õpin ära hundiratta tegemise, suudan ma kõike, mida väga tahan.
Aga ma ei õppinud seda ära.
Ja mida lühemaks jääb elu, mida vanemaks, puisemaks ja igat sorti sümbolite suhtes ükskõiksemaks ma muutun, seda väiksem on isegi teoreetiline võimalus, et ma selle kunagi ära õpin. Et ma üldse vaevun selle õppimist ette võtma.
Kõige hullem on, et ma ei oska hundiratta tegemist ka oma tütrele õpetada ja teda ootab ilmselt kehalise kasvatuse tundides ees sama abituse ja "maeisaaaru-midatemusttahate-mukehaeioskasedaasenditvõtta-"agoonia.
Emake maa, ja nüüd jäi ta veel lühemaks! (paanikanurk avatakse... kohe!)
AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAh!
Mis mia TEEN oma elokesega nõnnaviisi?!
Ma tean, et kui ma istun sellisel kellajal üleval, ei tule sellest midagi head järgmisel päeval. Ja maailm on jälle asunud end ümber vormima (süngel moel, ja ma olen taas sunnitud sammukese täisväärtuslik inimene olemisele lähemale astuma. Kuigi ma täiesti kiidan selle heaks, et täisväärtustumine ja puha, võtab mõte vanaemale haiglasse külla minemisest siiski rinnakorvi keskelt kergelt õõnsaks). Ja kuigi ma olin eile parem kui üleeile, ei olnud ma kohe kindlasti täna parem kui eile. Põhimõtteliselt võib end lohutada ainult sellega, et ma polnud ka väga palju halvem. Mis iseenesest pole paha tulemus.
Aga ma lugesin mõnede inimeste sõprusest ja pikast retkest mööda Ameerika mandrit ja kuskil mu pruunide patside kohal lõid mingid tulukesed põlema. Ma võiksin selle õhevil, innuka, heljuva sisetundega kirjutada lugusid, aga kirjutan selle asemel blogi, sest kuigi lood on Lood, on sotsiaalse suhtlemise teesklemine samuti oluline.
Otsustasin (ja tõsiselt otsustasin, s.t. päriselt, mitte "ei, ikka on vaja 5 kg alla võtta") õppida ära autojuhtimise. Ma olen sellega juba mitu korda alustanud, aga pole iial tagurdamisest kaugemale jõudnud. Mitte seepärast, et kole raske oleks. Vastupidi. Lihtne on (v.a. et ma unustan kogu aeg sidurit vajutada enne pidurit) ja siis on aega vähe ja tunne, et ah! Kus mul kiiret! Nädala pärast võib ka, täna mul pole lapsehoidjat.
Aga need pagana nädalad lähevad nii ruttu.
Suvi sai läbi enne, kui ma õieti peadki jõudsin pöörata.
Ja ma ei jõudnudki tagurdamisest kaugemale.
Mul juhtub seda paljude asjadega. Ma ei jäta neid õigupoolest pooleli vaid panen kõrvale, kuni pakilisemad asjad tehtud saavad. Aga pakilisemaid asju tuleb kogu aeg juurde ja sinna vahele jääb see "ma olen ära teeninud puhkuse ja lõbu, niisiis täna (ja homme ja veel kogu pikeneva nädala) ma puhkan ja lõbutsen" ja peab ikka tõesti olema südame järgi töö, mille juurde ma pika vahemaa järel kord tagasi pöördun.
Sageli on see vahemaa mõõdetav AASTATES.
Aga mulle meeldib see vabadusetunne, mida autojuhtimine tekitab. Tõsi, praegusel ajal ilmselt mattub vabadusetunne ahistustunde alla, kui mõelda vajaduse peale kütuse eest maksta, aga siiski. See on ilmselt oskus, mis ei jookse mööda külgi maha.
Ilmselt rohkem väärt kui oskus teha hundiratast. Mida ma pole siiamaani selgeks saanud. Väga võimalik, et ei saagi. Mis on kurb, sest kunagi umbes 12 aastat tagasi ma mõtlesin, et kui ma õpin ära hundiratta tegemise, suudan ma kõike, mida väga tahan.
Aga ma ei õppinud seda ära.
Ja mida lühemaks jääb elu, mida vanemaks, puisemaks ja igat sorti sümbolite suhtes ükskõiksemaks ma muutun, seda väiksem on isegi teoreetiline võimalus, et ma selle kunagi ära õpin. Et ma üldse vaevun selle õppimist ette võtma.
Kõige hullem on, et ma ei oska hundiratta tegemist ka oma tütrele õpetada ja teda ootab ilmselt kehalise kasvatuse tundides ees sama abituse ja "maeisaaaru-midatemusttahate-mukehaeioskasedaasenditvõtta-"agoonia.
kolmapäev, 5. november 2008
Vahepala, jälle
Keegi ei kiida.
Jube.
Peab vist midagi silmnähtavalt kasulikku tegema. Umbes nagu... kohe.
Muidu on nii, et mu suurushullustusel võeti veidi tuure maha ja ma vist siiski ei saa kümme korda kuulsamaks lihtsalt seetõttu, et Tumen tegi kogule
imeägeda kujunduse (2 pilti stiilinäiteks. Nad on siin pisikesed, viimsitlemata ja mustvalged, aga annavad eelmaigu pärisasjast =D) ja üle lugedes mulle endale asi suisa meeldib. Kui kellelgi on erapooletuid kirjanduskriitikutest tuttavaid, võib küsida (kunagi jõulu eel ilmsesti siis) tasuta eksemplari, et see siis tollele kriitikule sokutada ja anuda avalikku arvustust kuskil ajakirjanduses :DJa ma olin eile parem kui üleeile ja püüan olla täna parem kui eile jne.
Sest muidu ma plahvatan ängist. Sest "just praegu" kestab ikka veel ja tegelikult ma ju TEAN, et aeg muudkui tiksub ja varsti on mul jälle liiga kiire, et teha neid asju, mis mulle meeldivad nende asemel, mis natuke raha sisse toovad. Nii et tasuks teha meeldivaid asju ja mitte pühenduda "Supernaturalile" ja muule elamise eest põgenemisele.
jah, mhmh, kohe...
mhmh, kohe, mhmh.
Eks ma tulevikus annan teada, kas õnnestus täna olla parem kui eile.
See ei ole tegelikult eriti raske. Ja just seepärast ongi raske, et ta raske ei ole, sest ma ei viitsi end kokku võtta - raskustega võitlemiseks küll võtaksin. (See on nüüd sõnastuselt eriti briljantne lõik, või mis).
esmaspäev, 3. november 2008
S-tähte kuulates: kiitusest
Ma ei suuda otsustada, millest seekord kirjutada.
Kiitusest ja paidest?
Kriitika talumisest?
Sellest, et S-tähega bändid nagu Stranglers ja Stooges ja Sparks ja Siouxsie & the Banshees ja Sweet ja Triste Sire jne murravad mu südame oma suurepärasusega (ok, see ei ole ängiteema, aga emake maa küll, Always the sun või Koeralugu!!!) (Jah, ma olen vanamuusika austaja, vähemalt S-tähega bändide osas, mul pole vähimatki erootilist võnget seoses - maeitea, Soulja Boy või Sugarbabesiga).
Unerütmidest?
Korrast ümbruses ja peas? Korra loomisest oma ümbruses ja peas?
Teest?
Sellest, et mul on tegelikult õnne nagu koeral (vt. ka Koeralugu)?
Sabadest ja nabadest ja millestki muust samavõrra frivoolsest?
Sõprusest?
Armastusest?
Elu mõttest? (ok, ok, ma ei tea sellest midagi uut /veel vähem huvitavat/, see on lihtsat see koht, kus tahaks olematut musklit näidata).
Analoogiatest?
Hmh.
Teeks lühidalt ja võtaks kiituse.
Kiituse järgi hooramine olevat eriti omane nartsissistlike kalduvustega inimestele. Nartsissistlikud kalduvused olla omased inimestele, keda titeeas palju vanematest lahus hoiti (nt nende töö ajal) ja kes ei tundnud tingimatut armastust. Või midagi sinnakanti. Külmad vanemad jne.
Ma arvan, et tegelikult on enamik vanemaid ideaalist kõrvalekalduvad. Lapsevanemana on mul sageli tunne, et vanematele esitatakse ebareaalseid nõudmisi, aga see on pisut teine teema. Antud hetke iva on see, et vähemalt pooled mu lähemad tuttavad ja sugulased on häbitud kiitusehoorad (Ja see ei tähenda, et neil kõigil oleks külmad koledad vanemad. V-o keskmine eestlane ongi selle teooria järgi külm ja kole inimene? Ja nartsissistlik?)
Mina hooran kiitust täiesti piinlikul määral. Kui keegi mulle millegi kohta hästi ütleb, mingit minu tegu tunnustavalt mainib, jumal küll, kas või kuidagi kiitvalt KÄITUB, puhken ma õide kut tublipeenar mais. Mulle on iga kiitusega kroonitud keskpärasus kallim kui tunnustamata jäänud (kuigi mulle endale väärtuslik ja töömahukas) suur ja uhke asi.
Aga tegelikult ei mõju kiitus mulle üldse hästi. S.t muidugi on tore ja hea tunne, aga kiitus pärsib mind, selle asemel, et ergutada. Kui mulle nt mõne mu kirjatüki kohta hästi öeldakse, loen ma seda 18 korda üle, parandan vigu ja meelisklen, selle asemel, et midagi uut (ja paremat) kirjutada. Ükskord kaugel aastal 2005 läksin pärast kiitasaamist ujuma ja ujusin oma kilomeetri mööda basseini muudkui edasi-tagasi, korrates peaaegu peast seda kiitasaanud (äärmiselt ebaolulist ja üsna segast) unenäokirjeldust. Omaenda sõnaseadest ekstaasis. Sest hei, see meeldis kellelegi ja järelikult ma polegi täielik viljaikaldus nahast kotis, paar pruuni patsi sõlmeks peal.
Valus.
Seetõttu on mul raske midagi head teha. Kui keegi ei kiida, olen ma vapper, enda üle uhke (sest ma igatahes olen enda üle alati uhke, kui midagi endale meeldivat valmis trein) aga alati natuke õnnetu. Proovin järgmine kord paremini, aga kibedus on hinges.
Aga kui keegi kiidab, kukun ma puhta kokku. Enesimetlus haarab mind nii täielikult, et muud funktsioonid (peale kõige esmaste nagu hingamine, söömine, magamine ja emadus) lakkavad töötamast.
Aja jooksul olen ma end kiituse vastu soomustanud. Pingutan rängalt, et seda mitte südamesse võtta. Säilitamaks töövõime sellest hoolimata, et keegi ehk tunnustab mu tegevust. See pole lihtne, kuid mingil määral olen ma saavutanud oskuse teha vähemalt mingit muud laadi tööd kiitasaamisest hoolimata.
Kiitus on nartsissistliku inimese siht ja läbikukkumine ühtaegu. Sellega peab õppima toime tulema. Täpselt samamoodi, nagu läbikukkumistega. Viimastega on isegi lihtsam. Ühel hetkel saab isegi loll aru, et igas asjas ei SAA esimesel korral õnnestuda ning taipab hobuse selga tagasi ronida enne, kui hirm ja häbi hakkab. Ronib punastades ja pidurdamatult kinnitades, et eksimine on lubatud ja eksimatuid ei ole, aga ronib.
Kuid kiitus - enamik meist (õnnetutest nartsissistidest siis, teistel pole selle probleemiga ilmsesti asja) isegi ei taipa, et sellega on tarvis hakkama saada, et kiitus on ränk emotsionaalne väljakutse. Lobaajakirjandus õpetab komplimeti uskuma, seda rahulolevalt ja kinnitavalt vastu võtma ning keegi ei selgita sulle, kuidas kiitus su koost lahti võib võtta just sellepärast, et sa seda usud.
Arvad, et kui juba kiidetakse, peab olema kuidagi hea ja siis, ainult siis, kui kiidetakse, on sinul ja su tegudel ka mingi väärtus.
Mis loomulikult on jama, aga emotsioonidega mõistuse abil sõdida on ränk, aega ja visadust nõudev töö.
Ma vahel teen seda. Ränka tööd. Aga elu on näidanud, et ainult siis, kui kuidagi muidu enam läbi ei saa. Kui tekib revolutsiooniline situatsioon minu sisemuses.
Mul on tegelikult olnud õnne nagu koeral, et mul on olnud omad väga valusad litakad ja sellega seoses omad Valgustused.
Iseenesest võiks selle kohta isegi mingi aforism olla. Nt. "Ainult läbi valusa elu käinud inimeselt võib oodata mingitki elutarkust".
Kui keegi teab paremat sõnastust, lasku tulla. ("Kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks" ei kõlba. Suur osa sellest, mis ei tapa, teeb hoopis nõrgemaks. Liiga nõrgad togimised peletavad lihtsalt sügavamale urgu. Hoop peab olema just paras - selline, mis ei tapa, aga samas piisavalt jube, et su organism tavaliselt häda-hala-viletsus-rezhiimilt otsese hädaohu ning võitlemise rezhiimile ümber lülitada).
Kiitusest ja paidest?
Kriitika talumisest?
Sellest, et S-tähega bändid nagu Stranglers ja Stooges ja Sparks ja Siouxsie & the Banshees ja Sweet ja Triste Sire jne murravad mu südame oma suurepärasusega (ok, see ei ole ängiteema, aga emake maa küll, Always the sun või Koeralugu!!!) (Jah, ma olen vanamuusika austaja, vähemalt S-tähega bändide osas, mul pole vähimatki erootilist võnget seoses - maeitea, Soulja Boy või Sugarbabesiga).
Unerütmidest?
Korrast ümbruses ja peas? Korra loomisest oma ümbruses ja peas?
Teest?
Sellest, et mul on tegelikult õnne nagu koeral (vt. ka Koeralugu)?
Sabadest ja nabadest ja millestki muust samavõrra frivoolsest?
Sõprusest?
Armastusest?
Elu mõttest? (ok, ok, ma ei tea sellest midagi uut /veel vähem huvitavat/, see on lihtsat see koht, kus tahaks olematut musklit näidata).
Analoogiatest?
Hmh.
Teeks lühidalt ja võtaks kiituse.
Kiituse järgi hooramine olevat eriti omane nartsissistlike kalduvustega inimestele. Nartsissistlikud kalduvused olla omased inimestele, keda titeeas palju vanematest lahus hoiti (nt nende töö ajal) ja kes ei tundnud tingimatut armastust. Või midagi sinnakanti. Külmad vanemad jne.
Ma arvan, et tegelikult on enamik vanemaid ideaalist kõrvalekalduvad. Lapsevanemana on mul sageli tunne, et vanematele esitatakse ebareaalseid nõudmisi, aga see on pisut teine teema. Antud hetke iva on see, et vähemalt pooled mu lähemad tuttavad ja sugulased on häbitud kiitusehoorad (Ja see ei tähenda, et neil kõigil oleks külmad koledad vanemad. V-o keskmine eestlane ongi selle teooria järgi külm ja kole inimene? Ja nartsissistlik?)
Mina hooran kiitust täiesti piinlikul määral. Kui keegi mulle millegi kohta hästi ütleb, mingit minu tegu tunnustavalt mainib, jumal küll, kas või kuidagi kiitvalt KÄITUB, puhken ma õide kut tublipeenar mais. Mulle on iga kiitusega kroonitud keskpärasus kallim kui tunnustamata jäänud (kuigi mulle endale väärtuslik ja töömahukas) suur ja uhke asi.
Aga tegelikult ei mõju kiitus mulle üldse hästi. S.t muidugi on tore ja hea tunne, aga kiitus pärsib mind, selle asemel, et ergutada. Kui mulle nt mõne mu kirjatüki kohta hästi öeldakse, loen ma seda 18 korda üle, parandan vigu ja meelisklen, selle asemel, et midagi uut (ja paremat) kirjutada. Ükskord kaugel aastal 2005 läksin pärast kiitasaamist ujuma ja ujusin oma kilomeetri mööda basseini muudkui edasi-tagasi, korrates peaaegu peast seda kiitasaanud (äärmiselt ebaolulist ja üsna segast) unenäokirjeldust. Omaenda sõnaseadest ekstaasis. Sest hei, see meeldis kellelegi ja järelikult ma polegi täielik viljaikaldus nahast kotis, paar pruuni patsi sõlmeks peal.
Valus.
Seetõttu on mul raske midagi head teha. Kui keegi ei kiida, olen ma vapper, enda üle uhke (sest ma igatahes olen enda üle alati uhke, kui midagi endale meeldivat valmis trein) aga alati natuke õnnetu. Proovin järgmine kord paremini, aga kibedus on hinges.
Aga kui keegi kiidab, kukun ma puhta kokku. Enesimetlus haarab mind nii täielikult, et muud funktsioonid (peale kõige esmaste nagu hingamine, söömine, magamine ja emadus) lakkavad töötamast.
Aja jooksul olen ma end kiituse vastu soomustanud. Pingutan rängalt, et seda mitte südamesse võtta. Säilitamaks töövõime sellest hoolimata, et keegi ehk tunnustab mu tegevust. See pole lihtne, kuid mingil määral olen ma saavutanud oskuse teha vähemalt mingit muud laadi tööd kiitasaamisest hoolimata.
Kiitus on nartsissistliku inimese siht ja läbikukkumine ühtaegu. Sellega peab õppima toime tulema. Täpselt samamoodi, nagu läbikukkumistega. Viimastega on isegi lihtsam. Ühel hetkel saab isegi loll aru, et igas asjas ei SAA esimesel korral õnnestuda ning taipab hobuse selga tagasi ronida enne, kui hirm ja häbi hakkab. Ronib punastades ja pidurdamatult kinnitades, et eksimine on lubatud ja eksimatuid ei ole, aga ronib.
Kuid kiitus - enamik meist (õnnetutest nartsissistidest siis, teistel pole selle probleemiga ilmsesti asja) isegi ei taipa, et sellega on tarvis hakkama saada, et kiitus on ränk emotsionaalne väljakutse. Lobaajakirjandus õpetab komplimeti uskuma, seda rahulolevalt ja kinnitavalt vastu võtma ning keegi ei selgita sulle, kuidas kiitus su koost lahti võib võtta just sellepärast, et sa seda usud.
Arvad, et kui juba kiidetakse, peab olema kuidagi hea ja siis, ainult siis, kui kiidetakse, on sinul ja su tegudel ka mingi väärtus.
Mis loomulikult on jama, aga emotsioonidega mõistuse abil sõdida on ränk, aega ja visadust nõudev töö.
Ma vahel teen seda. Ränka tööd. Aga elu on näidanud, et ainult siis, kui kuidagi muidu enam läbi ei saa. Kui tekib revolutsiooniline situatsioon minu sisemuses.
Mul on tegelikult olnud õnne nagu koeral, et mul on olnud omad väga valusad litakad ja sellega seoses omad Valgustused.
Iseenesest võiks selle kohta isegi mingi aforism olla. Nt. "Ainult läbi valusa elu käinud inimeselt võib oodata mingitki elutarkust".
Kui keegi teab paremat sõnastust, lasku tulla. ("Kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks" ei kõlba. Suur osa sellest, mis ei tapa, teeb hoopis nõrgemaks. Liiga nõrgad togimised peletavad lihtsalt sügavamale urgu. Hoop peab olema just paras - selline, mis ei tapa, aga samas piisavalt jube, et su organism tavaliselt häda-hala-viletsus-rezhiimilt otsese hädaohu ning võitlemise rezhiimile ümber lülitada).
kolmapäev, 29. oktoober 2008
Vahepala
Nägin halba und.
Mitte nüüd väga halba, aga üpris-üpris halba. Sellist, kus mu lapsed visati katuselt alla (see oli siis see halb osa), aga esimese korruse katuselt ja kumbki ei saanud surma (ses osas siis mitte-väga-halb uni). Seda kõike seepärast, et ma keeldusin oma korterit (unenäos oli see mu Tartu-korter, kus me elasime, ainult talle oli kuidagi teine tuba külge kasvanud) tasuta mingitele kinnisvaraarendajatele andmast, kuigi majarahvas oli minult küsimata kogu maja neile maha müünud. Kinnisvaraarendajad tahtsid maja maha lõhkuda ja selle asemel kaubanduskeskust ehitada. (Ülejäänud majarahvas sai muidugi mingit raha ka, seepärast nad nii kindlalt tahtsidki, et tehing ikka toimuks).
Ja ma läksin nii närvi, et kiskusin ühel majanaabril pea otsast ära. /Selle peale nad mu lapsed katuselt alla viskasidki/.
Selle hullu une peale jäin mõtlema, et olen viimasel kuul üldse erijaburaid unenägusid näinud. Et mul on libakanast kallim, kes mulle täpilise tihasega truudust murdis. Et mu surnud vanaisa ja tema sama surnud vend suudlevad vannitoas. Ilma särkideta. Et ma pean Balleriandile lubama terve leegioni narkomaane ja sotsiaalprobleemidega varjupaiganoori ja siis neil üksi silma peal hoidma, et nad ikka sündsalt käituks ja jumalapärast oma võõrutusprogrammist ei võõrduks. Et ma pean ajarännu abil ära hoidma inimsöömisorgia kuskil ehitusplatsil ja passin koos mingi politseinikuga punases telefonikabiinis, et täpselt õigel hetkel sekkuda.
Huvitav, mida see minu kohta ütleb?
Äkki peaks eluviisi muutma või midagi.
Mitte nüüd väga halba, aga üpris-üpris halba. Sellist, kus mu lapsed visati katuselt alla (see oli siis see halb osa), aga esimese korruse katuselt ja kumbki ei saanud surma (ses osas siis mitte-väga-halb uni). Seda kõike seepärast, et ma keeldusin oma korterit (unenäos oli see mu Tartu-korter, kus me elasime, ainult talle oli kuidagi teine tuba külge kasvanud) tasuta mingitele kinnisvaraarendajatele andmast, kuigi majarahvas oli minult küsimata kogu maja neile maha müünud. Kinnisvaraarendajad tahtsid maja maha lõhkuda ja selle asemel kaubanduskeskust ehitada. (Ülejäänud majarahvas sai muidugi mingit raha ka, seepärast nad nii kindlalt tahtsidki, et tehing ikka toimuks).
Ja ma läksin nii närvi, et kiskusin ühel majanaabril pea otsast ära. /Selle peale nad mu lapsed katuselt alla viskasidki/.
Selle hullu une peale jäin mõtlema, et olen viimasel kuul üldse erijaburaid unenägusid näinud. Et mul on libakanast kallim, kes mulle täpilise tihasega truudust murdis. Et mu surnud vanaisa ja tema sama surnud vend suudlevad vannitoas. Ilma särkideta. Et ma pean Balleriandile lubama terve leegioni narkomaane ja sotsiaalprobleemidega varjupaiganoori ja siis neil üksi silma peal hoidma, et nad ikka sündsalt käituks ja jumalapärast oma võõrutusprogrammist ei võõrduks. Et ma pean ajarännu abil ära hoidma inimsöömisorgia kuskil ehitusplatsil ja passin koos mingi politseinikuga punases telefonikabiinis, et täpselt õigel hetkel sekkuda.
Huvitav, mida see minu kohta ütleb?
Äkki peaks eluviisi muutma või midagi.
esmaspäev, 27. oktoober 2008
Punane udu on silmade ees...
...ja hambad on valusad vihast:
nii ei tehta! Ja see, kes teeb
on tõeline
tõeline
siga.
Sedasi kirjutasin ma üllas vanuses 16.
(pilt on pärit siit: http://www.flickr.com/photos/ajitartist/501315678/)
Ehk siis -
vihkamise juurest on igati loogiline edasi liikuda viha juurde.
Rubriik: Isiklik kogemus
Mina olen viha osas eriti heldelt varustatud. S.t. depressioon on mul geenides. Vihkamist ma pean nagu lemmiklooma. Laiskus on minu narkootikum.
Aga viha on minu rist ja viletsus, minu kosmiline ülesanne, see osa minust, mille üle mul kõige raskem on mingit kontrolli omandada. Viha tuleb mulle peale ja ma lähen täiesti meelest ära.
Lapsena see (jälle) omal moel meeldis mulle. Kui ma hakkasin raevust värisema ja tundsin, et "No nii lihtsalt ei tohi!!!" ja tormasin kellelegi (vanaisale, emale, vennale, klassiõele, sõbrale) kallale, oli mul endal tunne nagu tõelisest aumehest hulljulgel kangelasel, kes ei raiska aega kaalutlemisele, kas mõõga tõmbamine on ikka hea mõte või mitte, vaid kaitseb end ja oma põhimõtteid viimse veretilgani.
Ok, sellest tuli tavaliselt igavene jama ja ühe suure minu tekitatud draama tagajärjel me kolisime perega vanaisa ja vanaema juurest suisa minema. Aga sangaritunne oli ikkagi ja kui teil on kunagi olnud tõsine viha peal, siis te teate, et ega eriti ei mõtle selliseid asju nagu "Eks see on ikka minu süü ka" või "Asju annab ka teise nurga alt vaadata" või "Vägivald pole lahendus". Siis on tunne, et mul on õigus. Ja punkt.
Mul
On
Õigus!!!
Vahemärkus: ei, ma ei käinud (ega käi) üldiselt ringi, inimesi pekstes, rusikat vastu ust puruks tagudes, taldrikuid mõrvates ega kriisates nagu banshee. Seda juhtub vahel, tavaliselt stressirohketel eluperioodidel, teismeeas pisut sagedamini, aga nii varem kui hiljem rasketel aegadel mõned korrad. Ülejäänud aja olen ma leplik, malbe nagu kodujänes ning püüan liigagi palju inimestele meeldida ja leida kõiki osapooli rahuldavaid kompromisse (kusjuures mina oleksin see osapool, kes kõige enam rahul on, muidugi).
Isegi täiseas ei tundunud see mulle erilise patuna, kuni ühe juhtumini.
Juhtum puudutas minu toona ligi 80-aastast vanaema (kes tunneb hästi minu nuppe ja suudab neid hästi keerata, kui tahab) ning tõi kaasa sinikates vana naise ja minule vajaduse jälle uut elukohta otsida. Kusjuures minu mälus ei olnud kohta, mis ütleks, millal ma need sinikad tekitasin. Puudub. Mitte et mul valge vagu oleks, kõik mälestused oleks nagu alles - aga ei klapi faktidega.
Ühesõnaga, ma läksin meelest ära selle sõna igasuguses mõttes.
Ja pärast seda käis klõks. Vana naise pikalitõukamises ei ole midagi sangarlikku. Oma lapse tutistamises ei ole absoluutselt mitte midagi õiglast ega aumehelikku. Kui ma ei suuda end niigi palju kontrollida, et natukene VALIDA, mida/keda ma ründan, on asi ikka juba väga karm ja tuleb meetmed kasutusele võtta. Käe vastu kempsuust puruks tagumine on sellega võrreldes tühiasi (pealegi ei läinud käsi päris puruks vaid ainult valutas pärast päevakese).
Ma olen kuradi naisepeksja.
Mina.
Tule maa ja taevas appi!
Niisiis olen viha käsile võtnud. Noh, loomulikult ei ole ma vihavaba või midagi. Ma vihastan ikka. Aga ma ei suuna seda inimeste pihta. Ootamatu vihaataki puhuks on olemas terve hunnik ASJU, mis ei saa haiget, kui neile kallale minna. Ja kui ma ka näen välja nagu vaimuhaige, pekstes süütut laternaposti jalaga ja üritades seda ära kägistada, on see igatahes kümneid kordi parem variant, kui anda litakas, kuitahes nõrk, oma tütarlapsele vastu kukalt.
Ja siis on hulk tegevusi, kuhu saab viha panna ja mille rakendamise juures ei näe keegi isegi vaimuhaige välja. Nagu sport (ma olen eriti kiindunud vihavastastesse kätekõverdustesse). Või kivide vette loopimine.
(Kui nüüd järele mõelda, on mul laternapostidega üldse kuidagi isiklik suhe - ma olen nende ümbert kinni hoides ka ohjeldamatult pisaraid valanud. Emake maa, ma olen laternapostidega isegi RÄÄKINUD.)
Tegelikult ma ei tea, kui hästi see klõks ja viha käsilevõtmine on mõjunud. Sest mu elu pole hulk aega nii väga halb olnud, et vägivaldsus pinnale purskuks. Aga ma usun, loodan (ja armastan), et silme eest verekarvaliseks võtva vihahoo puhul ei ole mu viimaseks enam-vähem kaineks mõtteks mitte "Kuidas ta, raisk, söandab? Maha löön!" vaid "Nüüd hakkab katus sõitma, lase siit kohe jalga! Kohe!"
Sest vahel on taandumine parim valik. Eriti siis, kui sinu sees elab märatseja. Kaitsta teisi enda eest ei ole kuidagi arg. See on ainus õige viis.
teisipäev, 21. oktoober 2008
Allpool teadvusepiiri (tagasi põhiteema juurde)
Tegelikult mul oli mõttes sellest juba ammu kirjutada. Mitu nädalat pidasin plaani, aga kord oli tegemist palju ja kord oli liiga hea olla ja kord... Aga tegelikult on asi ilmselt selles, et see teema ei ole mulle endale ka päris selge. Ma olen sellest mõelnud nii- ja naapidi, aga selgus ei saabu. Valgustus on olemata.
Vihkamisest tahtsin rääkida.
(Pilt, muide, on toredast ja väga veriselt vihkavast fimist Sin City, kui keegi ära ei tundnud.)
Mida ütleb selle peale ajalehesabapsühholoogia ning eneseabiraamat, on ilmselt igaühele teada. Vihkamine koormab sind, andestage ja unustage, vihkamine teeb haigeks ning te surete varem, teie pea hakkab valutama ja hambad kukuvad välja ja see sööb teid seestpoolt, tekitab teis ängi (MAHA ÄNG!), samas vihkamise objektile vähimatki mõju avaldamata.
Iseenesest ma olen sellega isegi nõus. Nii moraalsest kui emotsionaalsest aspektist.
1. See, et keegi on siga, ei anna veel põhjust ise siga olla. Ei tasu laskuda orika tasemele mutta, au, eneseväärikuse ja säravate silmade nimel tuleb labasest kättemaksuhimust üle olla. Eks ole - kui teha kellelegi vastu halba, ei muuda see sinuga sündinud halba olematuks, vaid lisab lihtsalt maailma (mida me kõik tahaksime võimalikult kauni ja nauditavana kogeda) veel ühe teelusikatäie virtsa. Öka.
2. Miks pahna peale energiat kulutada?
3. Püüdkem muuta maailma paremaks luues, mitte lõhkudes.
Kõik see on väga kena ja seda on võimalik kasutada, kui jälestusväärne tegelane tegelikult polegi sinu jaoks üdini jälestusväärne. Tore. Vaatame asja teise nurga alt, mõistame, saame aru, andestame, isegi kui ei unusta. Ei tee maailma halvemaks. Love is all you need. Jee.
Aga on üks asi, mida inimestel on väga raske andestada.
See ei ole nüüd minu tarkus vaid on pärit mingist artiklist, mida ma kusagilt lugesin (ei, ma ei mäleta, kust ega ka seda, kelle artikkel oli), et inimesed ei vihka mitte niivõrd seda, mida neile TEHTUD on kui seda, kuidas neid NÄHTUD on.
Ja jumala tõsi, minuga on küll nii. Ma suudan andestada igasugused seatembud (enamasti neile pikemalt mõtlematagi, olenevalt seatembu suurusest - aga teod kui sellised olen ma pikapeale võimeline KÕIK andestama), aga ma olen absoluutselt ja täiesti võimetu andestama inimestele, kes on mind mingisuguse äparduse või möödalaskmise (või veel hullem - tegelikult lihtsalt minaiseolemise või eimillegi) põhjal liigitanud haisvaks rämpsuks. Nii et ma ise sellest ka aru saan.
Üldiselt on selleks, et ma aru saaksin - keegi on mind just haisvaks rämpsuks pidanud - tarvis, et see keegi mulle seda väga selgelt väljendaks.
Niisiis vihkan ma inimesi, kes on mulle aktiivselt sedasorti peegliks olnud, kuhu ma üldseüldseüldse vaadata ei taha.
Ja ma ei ole ainuke. Selles huvitavas artiklis oli juttu sellest, mismoodi oli võimalik, et kahekümnendatel N.Liidus harilikud, üsna normaalsed inimesed pidasid süljepritsmetest kubisevaid raevukõnesid selle kohta, kuidas mõned teised, ka üsna normaalsed ja tavalised inimesed, tuleb kohe ja kogu perega maha tappa. Mitte sellepärast, et neil oli klaver ja haridus. Klaveri ja hariduse andestamine on kukepea. Vaid sellepärast, et nad tundusid üleolevad, istusid vaikselt ja tõsiselt, pidasid end toimuvast verejanust ja vihkamise peost ülalpool olevaks (vähemalt süüdistajate ja süljepritsmeliste kõnede pidajate silmis).
Väga raske on andestada kellelegi veendumust, et sina oled temaga võrreldes porikänkar.
Või ei, ma sõnastan ümber: minul on väga raske andestada kellelegi veendumust, et mina olen temaga võrreldes porikänkar. Koerasitane porikänkar. Võib-olla on teiega teistmoodi.
Niisiis, jah, ma vihkan.
Ma ei saa sinna midagi parata. Mõned korrad olen end kokku võtnud ja kõigile oma kaheksale (noh, olgem ausad, 4 neist on tegelikult nii haledad, et jääb siiski ainult 4 tõsist) vihkamisobjektile andestanud, aga paraku ma unustan selle, et ma juba andestasin, paari päevaga ära ja vihkamine jääb sisemusse alles, vaikne ja kuum.
Ühte neist inimestest olen ma üldse ainult 3-4 korda näinud. Ülejäänud kolm on vanad ja rumalad ja ilmselt ei puutu ma ühegagi neist enam kunagi kokku. Ei, ma mingil juhul ei taha ega püüa ega ei kavatsegi neile aktiivselt midagi halba teha. Aga ütleme nii, et kui minu ette laskuks surmaingel ja ütleks, et kulla proua (haha! ma olen PROUA!), meil on nüüd selline ettekirjutus, et sina pead ära määrama 10 meie järgmist sihtmärki... siis ma teaks küll hoobilt vähemalt 4 kohta, kuhu ma hukatuse läkitaks.
Sest kusagil allpool teadvuspiiri ei oska ma neile inimestele andestada, et nad mind koerasitaks pidasid. Osaliselt nagu isegi tahaks. Osaliselt ei tahaks ka. Mingi jupike minust arvab, et vihata on hea. Tunda, et mul on moraalne õigus kedagi põlastada ja jälestada, tunda neile mõeldes, kuidas üks suunurk tülgastust tulvil muiges allapoole tõmbub, see on omamoodi põnev. Omamoodi romantiline. Mul oleks nagu mingi side kõiksuguste kurjade jõududega võitlevate kangelaste ning kättemaksuhimuliste hingevaevas sangaritega.
Ja nõnda ma vihkan edasi. Mõnda juba üle 10 aasta.
Korralikku kokkuvõtet mul ei ole.
Et mida siis teha.
Kas ja kuidas andestada.
Mis on vihkamise jõud ja õud.
Mul ei ole need asjad selged.
Aga ma arvan, et teadmine, MIKS ma vihkan ja mis on tegelikult nende inimeste kuritegu minu silmis, on ka juba abiks.
Nii et - mittekorralik kokkuvõte on niisiis selline: kui te vihkate, saage aru, miks. Pea alati on probleem teie (meie) sees ja mitte selles vihatavas inimloomas. Kui te vihkama peate, mis siis ikka. Aga nagu ikka: see on meie enda valik. Mitte väliste jõudude ja kurjade inimeste surve. Kõik, mis on meie sees, on meie enda poolt kokku keedetud.
pühapäev, 19. oktoober 2008
hiilgav
nüüdmaolenveelhaigekaa. mõistetamatu saatuselöök.
aga paha on olla ja siis on paha olla ja väga nõrk on ka olla ja süüa üldse ei taha.
mis minu puhul on tõsine hädanäitaja. kui ma süüa ei taha, on tegu tõsise probleemiga (või armumisega, ja ma kinnitan, et viimast pole küll kuskilt paista).
loodetavasti on see homseks üle, sest on viimane aeg hakata elama usinat ja kiiduväärset elu.
aga paha on olla ja siis on paha olla ja väga nõrk on ka olla ja süüa üldse ei taha.
mis minu puhul on tõsine hädanäitaja. kui ma süüa ei taha, on tegu tõsise probleemiga (või armumisega, ja ma kinnitan, et viimast pole küll kuskilt paista).
loodetavasti on see homseks üle, sest on viimane aeg hakata elama usinat ja kiiduväärset elu.
laupäev, 18. oktoober 2008
Ööelu
Selle
pagana
projekti-
kirjutami-
sega on
kogu
pere
unerütm
täiesti
porgandis.
Lõunat
sööme
kell 10
õhtul ja kell 1 öösel pole keegi veel une nägugi.
Aga minu sees on soe värelus, miskit õrna ja õhinalist.
Ma arvan, et hakkan varsti õitsema.
Nagu kurekellad suvesüdames.
Oh, mu soe süda ja säravad silmad!
kolmapäev, 15. oktoober 2008
Põrmustamatu, vist
Üks hoop -
ja sa enam ei suuda.
Teine hoop -
ja sa tahaksid surra.
Kolmas hoop
sind enam ei murra.
Kolmandal korral sa tead juba:
põrgu ootab meid nii ehk nii.
Sülgad verised hambad mutta,
jood karika põhjani.
Su ase on valmis, ennäe
valgeid rüüzhe ja männilaudu!
Põlgad ära toetava käe,
lööd vastu.
Sest laul pole lauldud.
ja sa enam ei suuda.
Teine hoop -
ja sa tahaksid surra.
Kolmas hoop
sind enam ei murra.
Kolmandal korral sa tead juba:
põrgu ootab meid nii ehk nii.
Sülgad verised hambad mutta,
jood karika põhjani.
Su ase on valmis, ennäe
valgeid rüüzhe ja männilaudu!
Põlgad ära toetava käe,
lööd vastu.
Sest laul pole lauldud.
teisipäev, 14. oktoober 2008
Veel armastatud projektikirjutamisest
Ma pole isegi tüdinud enam vaid hõljun mingusuguse veidra ekraanijõllitamisest ja klahviklõbinast tekitatud kaifi piirimail. Söön mehhaaniliselt kõike, mis paistab enam-vähem söödav, et teha midagi muud kui kirjutada lollusi väikestesse mustadesse avaldusekastikestesse.
Tülpinult olen projektis kasutanud sõnu "nänn", "äge" ja "värk".
Ilmselt tuleb need enne viimast versiooni välja toimetada, aga praegu on mul tunne, et isegi nänni ja värki täis lahter on parem kui tühi lahter.
Tülpinult olen projektis kasutanud sõnu "nänn", "äge" ja "värk".
Ilmselt tuleb need enne viimast versiooni välja toimetada, aga praegu on mul tunne, et isegi nänni ja värki täis lahter on parem kui tühi lahter.
esmaspäev, 13. oktoober 2008
Appi!
Ma vajan armastust!
Noh, tegelikult piisab patsutusest ja emotsionaalsest toetusest ka.
Et äng ei saaks pead tõsta, tasub teha oma ülesanded ära enne viimase tähtaja esimest serva.
Antud juhul ei ole ma omaenda soovitust järginud ja paanika mähib mind tasapisi oma hõlma.
Aga noh - tähtajani on siiski veel tubli 45 tundi, nii et...
/pöördub ohates tagasi oma bürokraatia ja blablablabla juurde.
Igatahes lähen ma homme jooksma. Mis siis, et kõik ülejäänud aja ma räägin telefoniga (mulle ikka veel ei meeldi telefoniga rääkida, aga kuna argus on vaenlane nr 2, siis ma räägin vajadusel ikka) ja kirjutan ja kirjutan ja kirjutan - täielikku jama sealjuures.
Kõige ebaentusiaslikuma ilme ja häälega: "Projektikirjutamiskogemus. Jee."
kolmapäev, 8. oktoober 2008
Lapsed
Mu kaheaastane poeglaps hiilib kell 00.28 hiirvaikselt mu selja tagant läbi, suundudes köögist voodisse ja püüdes pihku peita kompostikonteinerist näpatud kartulikoort, mida ta plaanib enne und vaikselt nakitseda.
Voodis võtab ta tagurpidi ette raamatu "Tim Thaler ehk müüdud naer", tirib teki keskkehani ja on jätkuvalt väga väga tasa, välja arvatud vaiksed närimishelid.
Lihtsalt... nii äge.
Väikesed lapsed on müstilised.
Voodis võtab ta tagurpidi ette raamatu "Tim Thaler ehk müüdud naer", tirib teki keskkehani ja on jätkuvalt väga väga tasa, välja arvatud vaiksed närimishelid.
Lihtsalt... nii äge.
Väikesed lapsed on müstilised.
esmaspäev, 6. oktoober 2008
Nii kerge on lasta minna
See juhtub praegu.
Just praegu.
Ei ole vaja vaadata postituse tegemise kellaaega, samahästi võite arvestada, et see juhtub praegu, mil seda keegi loeb. Või ma ise üle loen. Või kui mitte keegi seda ei loe (kui mitte keegi blogipostitust ei loe, on ta siis olemas või mitte?).
Üldiselt ei meeldi mulle sõna "tubli". Selle sõnaga kiidetakse koeri. Öeldes endale "Küll ma olen tubli" võetakse endalt tõelised väärtused ja tunnustatakse end koeratrikkide tegemise eest. Ma ei tea, kas keegi saab aru, mida ma mõtlen, aga igatahes nii ma mõtlen. Ma püüan oma lastele ka öelda midagi muud. Pool aega ebaõnnestun. Kudrutus "Sa oled nii tubli poo-isss!" tõuseb väga kergesti suule. Aga iva pole selles. Iva on selles, et mul pole paremat sõna selle kohta, kui sa elad nii, nagu on vaja. Teed tööd tähtajaks ära, koristad oma laga, viid lapse iga päev hommikul lasteaeda, võimled ja käid jooksmas, kirjutad loovalt, elad elavat sotsiaalelu, kohtud tuttavate ja sõpradega, kasvatad oma sotsiaalset krediiti väikeste kenade zhestidega (jah, ma võtan ka seda kui täitmist vajavat ülesannet, jumalanna paraku!), tegeled sihipäraselt laste arendamisega (ja visake mind nüüd kummikuga, sest ma olen viimasel ajal tõeliselt seaks ja viitsimatuks läinud ses osas), täidad kõik võetud kohustused, magad 8 tundi ööpäevas ja ei söö liiga palju.
Niisiis, hoolimata sellest, et "tubli" on loll sõna, on olemas tublide inimeste tubli eluviis ja see ei ole mitte paha asi.
Ma saan aru, et paljud inimesed elavad kogu aeg tubli elu ja ma imetlen neid selle eest piiritult. Mina näiteks ei suuda. Vähemalt 1 päeva nädalas pean ma saama olla laisk õgardlik räpane arvutifanatt või raamatukoi, kes sööb voodis külmi pihve (ja kelle lapsed söövad sedasama jama, mõistagi) ja sooja toidu isu korral Knorri kiirsuppe, küpsiseid ja piima, kes loeb kõige häbitumat saasta, mida interet pakub (hea küll, mitte kogu aeg kõige häbitumat, aga ma olen lugenud ka kõige häbitumat, et te teaksite), nt. fanfictione, ja kes näeb pärast kõige oivalisemaid unenägusid.
Kui ma elan tubli elu, on mu unenäod üldiselt tavaline möga, mida pole erilist mõtet meeleski pidada. Kui ma lasen asjadel ja iseendal minna, on mu unenäod imelised. Tõsiselt.
Ja ma magan 10-12 tundi hästi ja naudinguga. Kiiretel aegadel olen ma 5 tunni järel tegutsemisvõimeline ja 8 järel ärkvel nagu kannustatud hobune.
Ma ei võta sugugi iga nädal sellist vaba päeva. Ma parem kuhjan nad kokku ja lasen 2-3 päeva järjest lõdvalt.
Paari päeva järel tekib selline eriline vaimuseisund, mida ma peaaegu julgeksin võtta kokku sõnaga "kaif". Mu laugude taga kerivad filmid muutuvad elavaks ja säravaks ja ma ei pea pingutama, et lugu ohjes ja õiges tundes hoida. Vahel ma kirjutan selliste päevade järel ja sõnad lihtsalt voolavad minust välja ja lood kulgevad nagu jõed. Enamasti ma ei kirjuta ja lihtsalt naudin pilte oma peas. (Mis vajaks muutmist, sest inspiratsioon on väärtasi, mida tuleks ära kasutada).
Kui mu keha ei sebi, puhkeb mu vaim õitsele ja tantsib laugude siseküljele naudingujooni.
Oivaline, ah?
Aga nagu iga narkootikumiga on ka laiskusega see häda, et ta tuleb ohjes hoida.
Kujutate ette, ma oletan. 3 päeva laiskust, ülesöömist ja unelemist - noh, hea küll. Kui pole vaja hommikul tööle minna, mis siis ikka.
Aga nädal? Nädalaga võtad juba mitu kilo juurde. Korter näeb välja nagu sõjakolle. Vinnid. Pesemata juuksed. Aga need on detailid. Kõige hullem on see, et mida kauem oled aktiivsest tegevusest eemal olnud, seda raskem on selle juurde tagasi pöörduda. "Veel üks päev, ma saan seda endale lubada!" kõlab nii hästi, nii kutsuvalt. See on nagu voodi, kui oled väsinud, aga sul on veel palju tööd teha. See on nagu armsam, kes ütleb: "See kõik pole oluline, ole praegu minuga - lihtsalt." (Kõik mu armsamad on sellised olnud. Õnnelikult mind hea elu rajalt kõrvale tõmbajad. Ma ei tea, miks ma sihukesi valin.) Sellele on nii pagana raske vastu panna. Aga mida kauem sa järele annad, seda raskem hiljem on. Ja siis tuleb depressioon nagu soolaugas ja imeb su endasse juba ainult mõttest, et sa pead laskma minna oma igapäevasel fanfictionil, võileivagrillis soojendatud lõpututel juustusepikutel ja hilisel ärkamisel. See, et värvid ei ole enam tugevad ja pildid ei voola enam silme ees ja kaif on möödas ega tule enne tagasi, kuni on mõnd aega taas aktiivset elu elatud - see ei olegi enam oluline.
Mängid toidu- ja unenaudingu peale ja muudkui aga lased minna.
Ai!
Niisiis - laiskus on narkootikum tugevale inimesele. Nagu kõik narkootikumid, ma oletan. Nõuab suutlikkust end kokku võtta, ära tunda, mil on asi liiale läinud, ja käsi ette panna.
Ma ei ela praegu päris laisalt. Ma käin ikkagi jooksmas, võimlen, teen korralikult süüa ja viin tütart lasteaeda nagu tubli vareseema kunagi. Aga kuskilt rebeneb.
Just praegu.
5 downloaditud Supernaturali episoodi päevas. Kella kümnene öösöögikord. Sellised asjad.
Iga päev mõtlen, et ei, nüüd aitab, mul on kohustused.
Ja lõpetan peadpidi netis, lugedes päris häid, aga täiesti kasutuid amatöörkirjandusjuppe.
Ohtlik mäng.
Nii kerge on lasta minna.
Libiseda iga päev natuke kaugemale.
Lükata veel ja veel edasi - kuni korraga saad aru, et kohe kukub kell ja sa oled teinud valesti ja väga-väga ähvardab olukord, et sa murrad lubadust, mis on - noh - mis on halb.
Mitte et ma usuks absoluutsesse heasse ja halba, aga ma tahan olla inimene, kes peab sõna ja tegutseb - mitte inimene, kes on väga hea vabandusi leidma.
Seda viimast ma olen nagunii. Olnud juba kaua aega.
Igatahes on lõputult tähtis iseendast lugu pidada.
Ja selle nimel ei saa lihtsalt lasta minna.
Igatahes ei tohi lasta minna liiga kaugele.
Muidu on äng.
Ja äng on saatanast.
Just praegu.
Ei ole vaja vaadata postituse tegemise kellaaega, samahästi võite arvestada, et see juhtub praegu, mil seda keegi loeb. Või ma ise üle loen. Või kui mitte keegi seda ei loe (kui mitte keegi blogipostitust ei loe, on ta siis olemas või mitte?).
Üldiselt ei meeldi mulle sõna "tubli". Selle sõnaga kiidetakse koeri. Öeldes endale "Küll ma olen tubli" võetakse endalt tõelised väärtused ja tunnustatakse end koeratrikkide tegemise eest. Ma ei tea, kas keegi saab aru, mida ma mõtlen, aga igatahes nii ma mõtlen. Ma püüan oma lastele ka öelda midagi muud. Pool aega ebaõnnestun. Kudrutus "Sa oled nii tubli poo-isss!" tõuseb väga kergesti suule. Aga iva pole selles. Iva on selles, et mul pole paremat sõna selle kohta, kui sa elad nii, nagu on vaja. Teed tööd tähtajaks ära, koristad oma laga, viid lapse iga päev hommikul lasteaeda, võimled ja käid jooksmas, kirjutad loovalt, elad elavat sotsiaalelu, kohtud tuttavate ja sõpradega, kasvatad oma sotsiaalset krediiti väikeste kenade zhestidega (jah, ma võtan ka seda kui täitmist vajavat ülesannet, jumalanna paraku!), tegeled sihipäraselt laste arendamisega (ja visake mind nüüd kummikuga, sest ma olen viimasel ajal tõeliselt seaks ja viitsimatuks läinud ses osas), täidad kõik võetud kohustused, magad 8 tundi ööpäevas ja ei söö liiga palju.
Niisiis, hoolimata sellest, et "tubli" on loll sõna, on olemas tublide inimeste tubli eluviis ja see ei ole mitte paha asi.
Ma saan aru, et paljud inimesed elavad kogu aeg tubli elu ja ma imetlen neid selle eest piiritult. Mina näiteks ei suuda. Vähemalt 1 päeva nädalas pean ma saama olla laisk õgardlik räpane arvutifanatt või raamatukoi, kes sööb voodis külmi pihve (ja kelle lapsed söövad sedasama jama, mõistagi) ja sooja toidu isu korral Knorri kiirsuppe, küpsiseid ja piima, kes loeb kõige häbitumat saasta, mida interet pakub (hea küll, mitte kogu aeg kõige häbitumat, aga ma olen lugenud ka kõige häbitumat, et te teaksite), nt. fanfictione, ja kes näeb pärast kõige oivalisemaid unenägusid.
Kui ma elan tubli elu, on mu unenäod üldiselt tavaline möga, mida pole erilist mõtet meeleski pidada. Kui ma lasen asjadel ja iseendal minna, on mu unenäod imelised. Tõsiselt.
Ja ma magan 10-12 tundi hästi ja naudinguga. Kiiretel aegadel olen ma 5 tunni järel tegutsemisvõimeline ja 8 järel ärkvel nagu kannustatud hobune.
Ma ei võta sugugi iga nädal sellist vaba päeva. Ma parem kuhjan nad kokku ja lasen 2-3 päeva järjest lõdvalt.
Paari päeva järel tekib selline eriline vaimuseisund, mida ma peaaegu julgeksin võtta kokku sõnaga "kaif". Mu laugude taga kerivad filmid muutuvad elavaks ja säravaks ja ma ei pea pingutama, et lugu ohjes ja õiges tundes hoida. Vahel ma kirjutan selliste päevade järel ja sõnad lihtsalt voolavad minust välja ja lood kulgevad nagu jõed. Enamasti ma ei kirjuta ja lihtsalt naudin pilte oma peas. (Mis vajaks muutmist, sest inspiratsioon on väärtasi, mida tuleks ära kasutada).
Kui mu keha ei sebi, puhkeb mu vaim õitsele ja tantsib laugude siseküljele naudingujooni.
Oivaline, ah?
Aga nagu iga narkootikumiga on ka laiskusega see häda, et ta tuleb ohjes hoida.
Kujutate ette, ma oletan. 3 päeva laiskust, ülesöömist ja unelemist - noh, hea küll. Kui pole vaja hommikul tööle minna, mis siis ikka.
Aga nädal? Nädalaga võtad juba mitu kilo juurde. Korter näeb välja nagu sõjakolle. Vinnid. Pesemata juuksed. Aga need on detailid. Kõige hullem on see, et mida kauem oled aktiivsest tegevusest eemal olnud, seda raskem on selle juurde tagasi pöörduda. "Veel üks päev, ma saan seda endale lubada!" kõlab nii hästi, nii kutsuvalt. See on nagu voodi, kui oled väsinud, aga sul on veel palju tööd teha. See on nagu armsam, kes ütleb: "See kõik pole oluline, ole praegu minuga - lihtsalt." (Kõik mu armsamad on sellised olnud. Õnnelikult mind hea elu rajalt kõrvale tõmbajad. Ma ei tea, miks ma sihukesi valin.) Sellele on nii pagana raske vastu panna. Aga mida kauem sa järele annad, seda raskem hiljem on. Ja siis tuleb depressioon nagu soolaugas ja imeb su endasse juba ainult mõttest, et sa pead laskma minna oma igapäevasel fanfictionil, võileivagrillis soojendatud lõpututel juustusepikutel ja hilisel ärkamisel. See, et värvid ei ole enam tugevad ja pildid ei voola enam silme ees ja kaif on möödas ega tule enne tagasi, kuni on mõnd aega taas aktiivset elu elatud - see ei olegi enam oluline.
Mängid toidu- ja unenaudingu peale ja muudkui aga lased minna.
Ai!
Niisiis - laiskus on narkootikum tugevale inimesele. Nagu kõik narkootikumid, ma oletan. Nõuab suutlikkust end kokku võtta, ära tunda, mil on asi liiale läinud, ja käsi ette panna.
Ma ei ela praegu päris laisalt. Ma käin ikkagi jooksmas, võimlen, teen korralikult süüa ja viin tütart lasteaeda nagu tubli vareseema kunagi. Aga kuskilt rebeneb.
Just praegu.
5 downloaditud Supernaturali episoodi päevas. Kella kümnene öösöögikord. Sellised asjad.
Iga päev mõtlen, et ei, nüüd aitab, mul on kohustused.
Ja lõpetan peadpidi netis, lugedes päris häid, aga täiesti kasutuid amatöörkirjandusjuppe.
Ohtlik mäng.
Nii kerge on lasta minna.
Libiseda iga päev natuke kaugemale.
Lükata veel ja veel edasi - kuni korraga saad aru, et kohe kukub kell ja sa oled teinud valesti ja väga-väga ähvardab olukord, et sa murrad lubadust, mis on - noh - mis on halb.
Mitte et ma usuks absoluutsesse heasse ja halba, aga ma tahan olla inimene, kes peab sõna ja tegutseb - mitte inimene, kes on väga hea vabandusi leidma.
Seda viimast ma olen nagunii. Olnud juba kaua aega.
Igatahes on lõputult tähtis iseendast lugu pidada.
Ja selle nimel ei saa lihtsalt lasta minna.
Igatahes ei tohi lasta minna liiga kaugele.
Muidu on äng.
Ja äng on saatanast.
neljapäev, 2. oktoober 2008
Väga lühidalt
See on hea blog, aga http://kroku.wordpress.com/2008/10/01/elegantly-wasted/ ...
Tekitas - mmm - reaktsiooni on vist õige sõna.
/sai täna teada, et peab hakkama uut tööd otsima ja on seetõttu pisut provotseeritav/
Olen emane.
Mulle meeldib.
Mul ei ole mingeid probleeme emane olemisega.
Ja jah, mul on (mõned sala- ja mõned avalikud) patud.
Kui teil ei ole, olete te ilmselt mingid väga imelikud.
/kulmukergitus
/on imetades mõelnud rõõmsalt sellele, kuidas nüüd võib palju rohkem süüa.
/on imestanud, miks ülekoormuse all ägavad inimesed ometi ei võta aega maha nt. sellisel ägedal ning käepärasel viisil nagu paljunemine.
/mõtleb entusiastlikult võimalikule järgmisele sünnitusele, tundes, et nüüd ma igatahes juba oskan ja ei lase endale mingit sitta pähe ajada.
/oleks abiellunud ka lihtsalt selleks, et abielluda (vähimagi lootuse- või kavatsuseta surmani koos olla), aga keegi ei olnud parasjagu hakkamas. siis tekkis koos vanusega arusaamine, et punk-olemise-pärast-kokku-pandud-abielust võib tulla rohkem jama kui asi väärt on, ja niisiis on see rist seni seinale tegemata.
/teeb aeg-ajalt igasuguseid asju lihtsalt selleks, et saaks 15-aastasena koostatud "Mida peab elus tegema"-nimekirjas kuskile riste tõmmata.
/on ristide joonistamise päris hästi selgeks saanud
/ei häbene seda. eriti.
Tekitas - mmm - reaktsiooni on vist õige sõna.
/sai täna teada, et peab hakkama uut tööd otsima ja on seetõttu pisut provotseeritav/
Olen emane.
Mulle meeldib.
Mul ei ole mingeid probleeme emane olemisega.
Ja jah, mul on (mõned sala- ja mõned avalikud) patud.
Kui teil ei ole, olete te ilmselt mingid väga imelikud.
/kulmukergitus
/on imetades mõelnud rõõmsalt sellele, kuidas nüüd võib palju rohkem süüa.
/on imestanud, miks ülekoormuse all ägavad inimesed ometi ei võta aega maha nt. sellisel ägedal ning käepärasel viisil nagu paljunemine.
/mõtleb entusiastlikult võimalikule järgmisele sünnitusele, tundes, et nüüd ma igatahes juba oskan ja ei lase endale mingit sitta pähe ajada.
/oleks abiellunud ka lihtsalt selleks, et abielluda (vähimagi lootuse- või kavatsuseta surmani koos olla), aga keegi ei olnud parasjagu hakkamas. siis tekkis koos vanusega arusaamine, et punk-olemise-pärast-kokku-pandud-abielust võib tulla rohkem jama kui asi väärt on, ja niisiis on see rist seni seinale tegemata.
/teeb aeg-ajalt igasuguseid asju lihtsalt selleks, et saaks 15-aastasena koostatud "Mida peab elus tegema"-nimekirjas kuskile riste tõmmata.
/on ristide joonistamise päris hästi selgeks saanud
/ei häbene seda. eriti.
kolmapäev, 1. oktoober 2008
Mu ümarad õunakesed?!
/jah ma olen vahel tibi. ja ma naudin seda, nii vähe kui mul üldiselt tibindusega pistmist ka on/See post puudutab ängistust ainult kaudselt.
Otseselt on juttu hoopis rindadest.
Kuna mu poeglaps sai paar päeva tagasi kaks aastat vanaks ja mina olen kõva südamega põhimõttekindel ema, lõpetasin kuskil 3 nädalat tagasi imetamise. Tüüp on sihuke suur jurakas ja pealegi - vahel tahaks ju öösel kodust ära ka olla, ilma et see tooks kaasa rindade kivikõvadeks valutavateks supikruusi-suurusteks jurakateks muutumise.
Nojah, nüüd on supikruusist asi kaugel. Õigupoolest olen tagasi väikese hapra kohvitassi mõõtude juures, kusjuures kuju - noh, tassid on üldiselt sümmeetriliselt ümmargused, aga minu põuepartii ei ole seda enam ühegi nurga alt vaadates.
Nagu... pagan!
Hunt seda asja võtaks!
Ma olin juba ära harjunud liivakellafiguuriga. Viimasel ligemale 3-l aastal ostetud/õmmeldud rõivad arvestavad kõik kenakest umbes 95-sentimeetrist rinnaümbermõõtu, rinnahoidjatest ei hakka siinjuures üldse rääkimagi.
No tore siis jälle 90 cm juurde tagasi jõuda, eks ole.
Üldiselt mulle väikesed rinnad meeldivad. Pärast tütarlapse sündi olid mu rinnad mulle kohe väga meeltmööda, sest kui enne lapsi oli mul ette näidata kaks suheliselt teravat koonust - väga neitsilikud ja kuidagi abitud rinnad - siis pärast 1. lapse imetamise lõppu olid mul peaaegu ideaalselt ümarad B-korvi õunakesed.
Ei jäänud ette, ei loksunud, paras pihku võtta, kena peale vaadata.
Nüüd on õunakesed läinud. Pole. Otsas. Ma isegi ei oska öelda, mis asjad need mul nende asemel on. Ei meenu nagu ühtegi ligikaudu sama kujuga asja. Päris "kivid sokis" tragöödiaga tegemist ei ole. Praemunadest on asi ka õnneks kaugel. (Pilt, muide, ei kujuta minu särgiesist, on puhtalt meelelahutuslik ja pärit leheküljelt http://www.betterbreasts.net/ , kuigi teatud sarnasus mu imetamisaegse büstiga tõesti on). Võib-olla kehvasti kerkinud lopergused kuklid?
Ah, tegelikult ei ole siin midagi kaevata. Taevas ja maa, 30 pole enam kaugel, mul on 2 last ja ikkagi näevad mu rinnad tüki paremad välja kui mõnel sama korvi ja sarnase vanusega lastetul tuttaval. /Seejuures pean oluliseks märkida, et imetamise aeg ei ole nüüd küll rindade välimuse suhtes eriline mõjutaja - rasedus toob kaasa paratamatud muutused ja kui sa sünnituse järel kasvõi kuukese imetad, saad lõpetamise järel umbes sama tulemuse kui paariaastase imetamise lõpetamise järel./
Aga siiski. Millegi sellise kaotamine, mis on hea ja millega oled harjunud, on ebameeldiv. Häiriv. Tundub, et maailm on sinu vastu ebaõiglane. Blablabla.
Tegelikult ei ole. Kõigel siin ilmas on omad head ja halvad küljed (ja ma pean silmas - KÕIGEL. Tõsi, mõne asja heade ja halbade omaduste tasakaal on üüratult paigast ära, aga omad head ja vead on eranditult kõigel). Näiteks on mu söögiisu umbes poole väiksem kui imetamise ajal. (varsti ma võin kaalunumbri profiilis tublisti väiksema vastu vahetada). Ma saan jälle selga panna raseduse-eelseid särke, mis vahepeal kaenla alt raksusid. Pluusid, mille ma olin juba unustanud, lähevad jälle eest kinni. Ja minu väline vorm, mis vahepeal vääramatult "naiselik ja vallatu" on olnud, saab nüüd taas vahel poisilikku proovida. (Poisilik naisevälimus meeldib mulle hullupööra, et te teaksite.)
Ja lõpuks, loperguste kuklite vormimiseks on inimene leiutanud rinnahoidja. Oma varasematel väikeste-rindade-aegadel ma sellest asjandusest suuremat ei pidanud, aga paistab, et on saabunud aeg hakata külastama pesuoskaonda ka muuks, kui rabamaks kaasa puuvillaseid aluspükse ja musta või erksavärvilist õmblusteta pesu. B-korv on just see, millele tehakse peaaegu kõiki metsikuid ja värvilisi ümbriseid.
Varem ma imestasin, miks vaevuvad selles suuruses naised üldse rinnahoidjat kandma.
Nüüd ma tean.
Eks see pesuvärk võib ilmselt omamoodi lõbuski olla. Võib-olla ma arendan endas aastate jooksul isegi välja teatud tolerantsi pitsi ja volangide vastu, ei või iial teada =P.
reede, 26. september 2008
Tähelepanu!
Viisin teid pealkirajaga eksiteele =)
Ma mitte ei palu teie tähelepanu vaid juttu tuleb tähelepanust.
Täpsemalt teiste inimeste tähelepanust meile.
Minule tähelepanu meeldib. Meeldib niivõrd, et see läheneb juba ülemäärasele (-haiglasele-) edevusele.
Mõnedele ei meeldi. Kohe üldse ei meeldi.
Kahtlustan, et nii ülemäärane tähelepanulembus kui ülemäärane tähelepanupelgus omavad ühiseid juuri - ülemäärase endatähtsustamise juuri nimelt.
Ma mitte ei palu teie tähelepanu vaid juttu tuleb tähelepanust.
Täpsemalt teiste inimeste tähelepanust meile.
Minule tähelepanu meeldib. Meeldib niivõrd, et see läheneb juba ülemäärasele (-haiglasele-) edevusele.
Mõnedele ei meeldi. Kohe üldse ei meeldi.
Kahtlustan, et nii ülemäärane tähelepanulembus kui ülemäärane tähelepanupelgus omavad ühiseid juuri - ülemäärase endatähtsustamise juuri nimelt.
Igatahes on minu elus olnud ka pikki jõulisi inimeste kartmise perioode ja rõõmsalt, enda kiitmisest üldse mitte väsides, kavatsen ma nüüd anda paar praktikas järele proovitud soovitust, kuidas teiste tähelepanu mitte negatiivselt võtta ning mitte muretseda, mida tehnikumi-inimesed (kokkuvõttev nimetus igasuguste ümbritsevate, sinuga lõdvalt seotud inimeste kohta) selle peale küll ütlevad.
Ma paraku ei oska nõu anda, kuidas liigsest edevusest vabaneda, aga lähtun (loodetavasti õigest) eeldusest, et ma pole siiski HAIGLASELT edev vaid lihtsat tähelepanulembene, puha terve ja terviklik, ja ignoreerin seda küsimust.
Niisiis, ma TEAN, mis tunne on kedrata peas ikka ja jälle läbi üht või teist olukorda, mil ma andsin rumala vastuse, vaatasin vale inimest vale pilguga või jätsin endast muidu idiootliku mulje. Ma TEAN väga hästi ka seda, kuidas on loll olla ja tunda, kuidas kõik ümberringi on ka seda märganud, et ma loll olen.
Ja tahtmine teiste silmis hea välja paista on ju olemuslikult edevus. Mure selle pärast, et vinge mulje jätmine ei õnnestunud, on lihtsalt pahupidi edevus, edevuse miinuspool.
Ei hakka praegu ära tooma oma elu kõige piinlikumaid momente, vihjeks võin öelda, et mitmel juhul jooksevad need järgmise stsenaariumi järgi: mul on vaja edastada mingi sõnum, aga ma hakkan kartma, tardun totaka näoga vaikusesse, kuni keegi küsib, et milles asi, ja seletan siis eriti tölbilt ja elegantsivabalt asja enam-vähem ära. Seejärel ma lahkun, tundes seljal pilku "See oli ikka täielik idioot".
Mõistate? See on seesama suur edevus, iseenda maailma nabaks pidamine, mis paneb kodanikku üldse arvama, et edastatud sõnumi asemel mõtleb see sõnumisaaja hoopis sellele, kui lollisti mina selle edastasin.
Haa-haa.
Haa-haa.
Eredaimad häbihetked on mul muidugi pärit lapsepõlvest.
/Ja seotud nägusate noorte meeste- või poistega (sõltub minu hetkevanusest, eks ole). Nägus noor mees võttis veel üsna hiljutise ajani mu tummaks, halvas ajutöö ning tõi välja mu halvimad, absoluutselt halvimad küljed. (Isegi mulle omane äkkviha, millest ma ka kunagi rääkida kavatsen, ei ole nii hull, kui need jooned, mis ilmnesid, kui ma üritasin mõne nägusa noore mehe silmis meeldiv välja paista).
Muide, maailma üks kõige ilusamaid noore mehe kujutamisi, just see, mida ma noorpõlves pidevalt südames kandsin, on seal üleval pildil. Vrubel, "Deemon". Pretty piece of meat ja kaunis kannatav hing kaks ühes.
UUUUUUuuuuuuh!
Kõrvalepõike lõpp. /
Kõrvalepõike lõpp. /
Lapsepõlves inimesed üldse tunnevad, et nad on maailma nabad. Väga paljud meist ei kasva sellest tundest välja ka sügavas täiskasvanueas.
Sihukesed häbihetked tulevad hiljem kummitama ja ma olen kaunis veendunud, et mida enam mõelda sellest, kui uskumatult LOLL kõik välja kukkus, seda vähem on järgmisel korral lootust mitte nii loll välja näha.
Aga mõtlemist lõpetada oli väga raske, kuni mind (taaskord) tabas Valgustus (üks teine, Väiksem Valgustus). Korraga sain ma aru, et vihastamapanevalt üleolev väide, mida mu ema ja muudki eakamad inimesed on välja öelnud, on täiskasvanute puhul tõsi.
Väide on järgmine: "Kedagi ei huvita sinu riided, loll nägu ja väljaöeldud rumalused. Sa pole kellelgi nii tähtis, et ta viitsiks õhtu otsa mõelda sellest, kui rumal ja kole jne sa oled."
Miks ma seda lapsepõlves ei uskunud, on ilmne - lapsi (vähemalt tütarlapsi) HUVITAVAD teised inimesed ja erilise innuga otsivad nad sotsiaalselt mitteaktsepteeritavat, et siis end selle üle itsitamise ja ilkumisega parema inimesena tunda.
/Emake maa küll, alles paar päeva tagasi ilusa päikeselise ilmaga tütarlapsele muusikakooli järgi minnes istusin ma kooli kõrvale muruplatsile maha (et mitte viimseid ilusaid ilmu hallis fuajees konutades kulutada), sõin salatit ja vaatasin värvilisi puid. Ja iga viimne kui koolist väljuv pisike tüdrukurakats mõõtis mind pika, mõnevõrra üleoleva pilguga. Ikka kohe väga pikkade pilkudega. Sest hei, väikeses Eesti linnas ei ole täiskasvanud naistel kombeks septembrikuus lühikeste varrukate ja põlvini seelikuga murul istuda ja karbist salatit süüa. Nende vanemaid ma ei huvitanud (ega shokeerinud), aga küll lapsed jõllitasid! Ma ei imestaks, kui nad märkasid ka kastmeplekki mu seelikul, mis mulle endale alles poeskäik ja poolteist kilomeetrit hiljem silma hakkas. Ka olen ma saanud rahulolematute umbes kümneaastaste pilkude osaliseks, kui mu triibulised põlvikud on lonti vajunud, kui mul on jalas poolesääresaapad ja sukad korraga, kui ma keksin käru lükates ja... Ühesõnaga, selge. Vähemalt minu kogemuse järgi on seitsme kuni kaheteistkümneaastased tüdrukud inimestesse sotsiaalse ärevuse kasvatamisel tõsised tegijad.
Järjekordse kõrvalepõike lõpp. /
Aga kusagil teismeea teises pooles hakkab see muutuma ja kahekümnendatesse jõudnud inimestel on pea alati iseendaga nii palju tegemist, et nad ei kuluta teie teravmeelsusetule repliigile, plekile teie püksitagumikul ega mahapillatud asjadele rohkem mõtteaega kui konkreetselt äparduse märkamise hetkel - ja isegi siis pole nende reaktsioon võrreldav teie enda omaga. Neid ei huvita. Siiralt. Neil on elus palju tähtsamaid asju.
Niisiis minu nõuanne närviliste "Nad mõtlevad nüüd kindlasti sellest, milline ........... ma olen"-mõtete osas. Meenutage endale iga sellise mõtte peale, et tõenäoliselt ei mõtle "nad" teist üldse. Või kui, siis väga lühidalt ja möödavaatavalt. Need inimesed ei tunne teid tegelikult ja see, mida nad mõtlevad või ei mõtle, ei mõjuta kuidagi teie elu. Nagu see, mida teie mõtlete või ei mõtle neist, ei mõjuta kuidagi nende elu. Niisiis on kõik murelikud "Kas ma paistsin ikka piisavalt hea välja"-mõtted tegelikult 0-mõjuteguriga kõigele muule maailmas peale teie endi enestunde.
Aga milleks lihtsalt niisama oma enestunnet peksta ja viletsaks teha?