Ilus, taas

Räägitakse, et täna olevat külm olnud.
Ma ei tea muud, kui et katused olid jälle valged ja ilus oli. Luiki seekord ei paistnud, võib-olla polnudki, parte nagu nägin - aga teist korda ja mitu tundi hiljem vaadates oli samas kohas ainult roostik. Võib-olla polnud parte ka.
Olevat küll ilus, aga nii libe, et ma üksi õue ei pääsevat, kinnitasid hooldajad. Seltilised tulid aga juba pimedas ja nii ma õues ei käinudki.

Tegin selle asemel siis avastusi. Hei, mul täiega on, mida avastada!

Üks ja hea asi on see, et ma üleni armastan oma lapsi. Et mul on, keda sel moel kalliks pidada, on hea. Taipasin lapsi teha, kuni oli, mida teha, ja nüüd nad on, suured ja ilusad, ja sõidavad ise bussiga. Jaa, ma tean, üks neist on isegi ise lennukiga sõitnud mitu korda ja teinegi sõidab iga päev rongiga üksi ning midagi põnevat selles pole, eriti kuna ma ise neid õpetasin - aga samas, ma olen erinevates haiglates olnud alates peaaegu poolest septembrist ja nad on selle üle elanud. Nende eest on hool kantud, aga võinuks ju ka nõmedaks minna, nemad aga ei läinud. On täiesti normaalsed hoopis. Vau.
Ja ma rõõmustan iga kord, kui kasvõi ühte neist näen. Ja nad on täiesti, mille nimel olla. Ja üldse ja üldse ja üldse: lapsed. Ma isegi ei vaja titte, tegelikult, nad ju juba on. Minu omad, minu tehtud, minu kantud ja sünnitatud ja jumalast uudsed ikka veel.
Lapsed.

Teine hea asi on, et sain viimaks aru "kes palju teeb, see palju jõuab" kontekstist ja olemusest. See ei ole üldse jooksjatele või muidu tõmblejatele, kes midagi ei jõua ja suuda, see on neile, kes on nagu mina praegu (ehk siis haiged või midagi taolist, "vanad" on ka näiteks teema). Tõepoolest: kui sa ei maga päev otsa, vaid teed ka muid asju, sa ei peagi magama 18 tundi päevas, 12 on täiesti piisav ja saab hakkama isegi kümnega. Lihtsalt voodist on vaja välja tulla ja esimesel võimalusel mitte sinna tagasi pugeda (vastupidi eelmises postituses väidetule) ning varsti läheb.
Võib muidugi teha nädalavahetusele erandi.
Et kangelane pole vaja olla, see toob kasu ainult sulle endale ja sellegi näol on tegu kaheldav kasuga, seda olen juba avastanud. Aga teha natuke rohkem, kui suudad, seda võib ikkagi proovida, eriti kuna praegu ma ei suuda suurt midagi ja kõik on ometi nagu mina.

Kolmas avastus on tegelt ka ositi positiivne, aga sisaldab potentsiaalset silmaarsti juures käiku e. minu meelest ei näe ma paremini kui varem, halvemini hoopis. Aga - see on see positiivne osa - kindel ei ole. Ma võin endalt rohkem oodata (täiesti reaalne) või panna ennast visuaalselt nõudlikemasse oludesse (ka täiesti reaalne) ja siis tundumise peale surra endamisi. Siis on veel võimalik näha tegelikult ka halvemini, aga see ongi normaalne (mille jaoks on arsti vaja) või näha halvemini ja see pole normaalne, mille jaoks ka on arsti vaja ja siis ma saan prillid.
Kui mu kaotused piirduvad prillide leidmisega, on ikka täiega hästi läinud.
Praegu mul muidugi tõmbleb see parem käsi ka, aga - kas ma olen tõmbluste suhtes sallivam vms, see mind praegu igatahes samal määral ei sega. Kuigi käsitsi ma kirjutama just ei kipu (jaa, kohe hakkan, kui tuppa naasen).

Enda suhtes tolerantne olla, see on vist olulisim, mida seni õppisin. (Vastuseks ktzile.) Aga seda veel mõtlen, tegelikult, kuidas sellega on ja võib-olla, et "ära põe" on olulisem. Või mõni kolmas asi. "Hari oma aeda" nt. Muuseas, neljas asi: mulle ei tasu enam Haapsallu külla tulla, kuna kolin homme Tallinna.
Sellepärast üldse sai kirjutama hakatud, kuigi see ajab postituste arvu novembris paarituarvuliseks.
Küll aga võib mulle jätkuvalt helistada =)

Mis ma nüüd siis olen vol II

Öeldi, et ärgu võtku ma ennast oma liiga tõsiselt.
S.t. lugedes. Plogi. Aga ma lugesin ikkagi seda ja seda ja seda... ja kuramus. Täpselt sama inimene vaatas vastu. Mitte kuhugi pole arenenud. Mitte kuhugi pole jõudnud ega mandunud. Neli aastat ja täpselt sama, õnnetus (eelistan sedasi mõelda) ja täpselt sama, õnnetu arm(astus)(umine) ja täpselt sama - ma olengi täpselt sama ja kas ma nüüd peaksin natuke halvasti tundma end?
Vist ei.
Vist ei, aga... ikkagi, kuhu edasi siis nüüd?

Rents on peaagu jõudnud oma eesmärgile. Mina muidugi ei jõuagi (tahtsin korra lõuga tõmmata), teisele eesmärgile ka mitte, aga midagi ma siiski teen. Käima õppisin (kahe silmaga alla nägema ja käsitsi kirjutama mitte), õpin ka jooksma. Ja mingi areng toimub.
Põhimõtteliselt ma vist ei ole läbi kukkunud?
Ise ei tunne nii, eriti ei öelda ka, ja see, et ma omast arust olen veel pimedam ja kohmakam kui nädala eest - see võib olla ka normaalne tagasilöök, mida lihtsalt ei ole arvestatud avalikult ja seega on see kõigi eest saladus, või ma märkan asju, mida veel nädala eest ei oleks märganud. Võib-olla pudistasin nii juba siis!? Võib-olla olen kogu aeg pudistanud? Midagi ma ju ei tea ka...

Mis ma tahtin öelda - et lugesin oma sedasinast võrgupäevikut ja meeleheide käis peal. Et see siis ongi elu: ajad taga mingit partnerit, hüppad-jooksed, teed tööd - ja ongi kõik.
See SEE ongi. Ja kui sa ei ole edukas, kui sa enam ei hüppa, siis võidki samahästi surnud olla.
Aga samas... ei ole ju nii? Ei ole ju?!
Ja see ajab mu segadusse jätkuvalt. Et mis, kes ja kus on.
Võiksin panna uue kaalunumbri. Võiksin ka uue foto lasta teha (sünnipäevaks nagunii teen) ja oma senised ponnistused raamatuteks vormida. Võiksin teha koguni käiva foto! Aga see oleks ju ka valetamine, omas laadis, kuigi faktid nagu on õiged.
Ma ei taha.
Ma ka ei tea. Kogu tulevik on kolm tundi pikk ja pikemalt ei tohi mõelda, sest siis tulebki õudus peale - kuni ma mõtlen mõnusast voodist, on ju kõik hea. Ei tasu siis mõelda muust, ei tasu elule mõtet otsida! Või..?

Kurtsin seda muret laialt ringi ja sain mitmesugust tagasisidet. Üks rääkis kõiksusest, täitsa tõsiselt. Et elusa inimesena ta võib mind vaatama tulles teha pausi ja minna ning vaadata mõisa, funktsioonina ta ei saaks. Et elusana ta ongi täiesti teistsugune. Et võib, aga samas ei pea.
Teine soovitas vähem põdeda.
Kolmas rääkis, kui palju pahandust tegi mu kass.
Omal moel oli kõigist neist kasu. Aga ikkagi on kõige rohkem kasu Kivirähast.
Imelik. Midagi uut ta ju ei ütle. Aga seda, et kõigest ei pea kasu olema, seda ta ju ütles, ja sellest oligi enim abi.

Lähen nüüd oma mugavasse voodisse, kus veel kolm ööd pole pissivat kassi, mõtlen inimene olemisest ja ei põe. Üldse.
Sest midagi paremaks see ei tee, midagi halvemaks aga natuke ikka.

Feministlikud küsimused

Teile on rääkimata see, kuidas ma korduvalt (viimati eile) üritasin teesse ja lahustuvasse kohvisse uppuda.
Käin küll. Räägin küll. Mõtlen küll. Ja siis saan seepärast köhahoo, et üritasin korraga neelata nii toitu kui vedelikku, ja peaaegu upun. Köhin ja köhin, kohv või tee on igal pool hingamisteedes laiali, asi läheb aeglaselt paremaks, ja siis teen ma seda hajameelselt uuesti ning köhimine algab otsast.
Tundke nüüd mulle kaasa.

Olen segaduses. Mõnes mõttes ma ju väärin kogu seda kaastunnet. Köhin ju reaalselt, korduvalt ja ikka veel. Olen reaalselt IKKA VEEL haiglas - kui kaua ma siin nüüd olengi olnud? Ei näe reaalselt, täitsin eile ära puudetaotlemispaberid (kui mulle puue antakse, hoi! autoga sõitjad! Saan ka parkimiloa umbes igale poole!) reaalselt, saan reaalselt käia, aga selle ohuga, et kukun, hoian täiesti reaalselt seinte ligi. Ja nii edasi.

Aga kuna mul oli (reaalselt) palju halvem olla, tundun endale paraja petisena samas. Mul on energiat, et tunda end halvasti, kui hambad on pesemata? Kui ma ise olen must ja igalt poolt karvane, kolmat kuud meigivaba ja juuksurivaba muidugi ka? Kui mu oskused mind alt veavad ja ma mõnd asja ei mäleta? Mul peab ikka paganama hea ju olema, kui sellised tühised eluelemendid mind segada suudavad! Ma pole mingit kaastunnet väärt!
Ja väärtolemine on tähtis.

Mis on imelik. Eile mõtlesin ja arutlesin selle üle. Et kui nt mu vanaema (muuseas mul on teine vanaema ka, kellest harva räägin. Ka seekord mitte) loobuks vajalik ja väärt olemisest, me tunneks tast teatud kurbade sündmuste korral hoopis rohkem puudust. Muidugi ta ei loobu, aga sedasi teoreetiliselt. Ta on kasulik ka praegu, aga võib-olla tasuks olla lihtsalt tema ise, võib-olla (üsna kindlasti) armastataks teda tegelikult rohkem, mitte vähem? Võib-olla ei olegi tema väärtuskese ta võimekuses?
Võib-olla polegi kellelgi?

Aga see väärtolemine on nagu kood paljude naiste (seekord on diskrimineerimine õigustatud) veres. Kui sa pole väärt ja vajalik, polegi sa keegi.

Mingil määral on see taandatav tittede kasvatamisele. Et titele sa oled vajalik, olles tema ema, ja seks ajaks, kui sa enam ei ole, oled juba harjunud. (Sealt ilmselt minu vajadus saada uus titt kähku, kuigi esmakordselt elus ma teda teha, sünnitamisest rääkimata, küll hästi ei julge. Isasest hoolimata lihtsalt - tahaks titte!)
Aga sama tendents on märgatav ka lastetute naiste juures, nii nende, kel vbla veel pole (mis mu tütrest saab???) kui nende, kel pole enam lootustki (vanatüdrukutest vanatädid, kes ootavad sult võimatut, tuleb tuttav ette?), kui kõigi vahepealsete variantide juures, ainult vahetud titeemmed välja arvatud.
Mu sel vanaemal, kellest muudkui juttu, on üks laps. Nagu vähe sõltuvuse tekkeks?
Aga oi, ta samas tahab olla vajalik.

Kas me kõik püüame olla ideaalsed? Kas 90-aastaselt 35 aastat remontimata köögi remontimine on hea (uus asi = põnev) või halb (teed asja, millest endal nagunii kasu pole kauaks) märk? Miks me oleme, kes me oleme? Millele me tugineme, kas kultuurile või inimloomusele? Kas see on ainult naiste värk ja seega ilmselt soojätkamisega seotud, või on mõned mehed ka sellised ja tegu rohkem peretavaga? Kas, mis, kus? Kes?

Igasugused küsimused. Natuke seotud sellega, et kuhu edasi - aga mitte ainult. Täiesti asi tegelikult, sest me kõik tahame kuuluda, iseasi, kuhu ja mis alustel.
Mismoodi ollakse täiuslik iseeneses, olemata vajalik?
Vat see nõuab lahendust.

Aruanne

Täna on pooled katused tavalist värvi. Haapsalu polegi nii ilus.
See-eest on pühapäev ja ma sain teada, miks ärkamine nii raske oli: see, mida ma pidasin antibiootikumiks ja religioosse innuga sisse võtsin, oli tegelikult Diazepam (e. rahusti ja vererõhu allatooja, lisan juurde neile, kes õnneks ei tea).
Seda anti mulle igal jumala õhtul kuu aega.

Ühest küljest: ju ma olin siis raske patsient. Mõistan.
Teisest: mingit muud toimet kui öine minestamine ja raskused hommikul ärgata, ei märganud. Üles ärkasin öiti ikka. Telekas segas mind ikka. Kempsus käisin ikka ja mähkmed läksid ka katki ikka (jumala paljud täiealise mähkmed pidin häbiga ära viskama, sest krõpsud ei pidanud - mitte et ma sinna midagi teinud oleks, seda aega ma eriti ei mäleta, kuigi natuke mäletan ikka) ning isegi mingi arusaam toanaabri norskamisest/mittenorskamisest säilis. Olin kohe palju rahulikum, kui üksinda jäin.
Nii et oman teatud kahtlusi, kas ravi oli ikka õige.
Sellest, kui jubeda kõhukinnisuse sain pärast lahistit, parem vaikin.

Ma olen kahtlaselt armastatud ka =)
Korraga ma saan aru neist kuulsustest, kel pole oma fännide (minu puhul umbes viis, aga see on põhimõte, mis loeb) jaoks aega, sest mul on täiesti vastamata kirju ja kommentaare. Kuigi ma tahaks vastata, jään alati enne magama (vt ka Diazepami liigtarvitamist). Kusjuures ma TÕESTI tahaks kirjutada, mitte ei valeta viisakusest vms, lihtsalt ei jaksa. Täna on pühapäev, võib-olla vähendan võlga, aga see pole lubadus, vaid võimalus. Ma pidin oma poega nägema (näen lapsi kahtlaselt harva, neil on mingid koolid ja sõbrad ja üks, see noorem neist, ei võta ka telefoni, mina aga olen haiglas) ja see on väärtus. Võib-olla ta tuleb varakult ja ei sukeldugi kohe konstruktorisse.
Ma ei tea.
Ega ma ei tea suurt midagi, kui aus olla. Alustades ravist lõpetades nt mu täpse asukohaga.
Kui ei küsiks, ei teaks niigi palju. Järgmise nädala graafik on veel tulemata, sest ma unustasin seda küsida.

Ka nii saab. Lihtsalt... olles.

Olen kindel selles, et lubasin arstile vaagna luustumise huvides juua igal õhtul kannu keefirit. Ma ei tea, miks ma siis ainult klaasi saan... Samale arstile olevat ma rääkinud endast kui keisrinnast, kui parema silmaga vaadata.
Raudselt ei saa tõsi olla. 
Üldse mängib mälu mäkra. Mõnesid asju mäletan väga hästi (mitu teist mäletavad 7 aastat tagasi läbikulumise tõttu äravisatud alukate täpset mustrit ja värve?), mõnesid, nagu oleks need ammu olnud, kuigi olid nt augustis, ja mõnesid üldse mitte.
Ja nii ongi.
Ma ka ei seletaks endale midagi, sest kuulaja ju võib-olla ei mäleta mu ega enda juttu või veel hullem, mäletab valesti. Kuigi Diazepami mäletasin küll :) Praegu ei tahaks ma endale õeks ka ennast, sest esiteks mu parem pool töötab puudulikult, ma ei näe allapoole ühekordselt, hulka asju mäletan tasemel "mis selle nimi nüüd oligi?" ja pealegi ma pudistan. Küll vähem kui enne, aga küllap see telefonis juba kuulda on. Midagi head peale kahanenud ümbermõõtude pole.

Ok, nüüd hirmutasin ära?

Ma käin, pole armiline, "mittetöötav" parem pool on lihtsalt uus vasak, hädapärast töötab küll ja enamgi, ja kohati ma räägin aeglaselt või parandan hääldust.
Lihtsalt õeks ei tahaks.

Võib-olla ma veel taastun. Võib-olla. Võib-olla ma omandan teatud tolerantsuse halva suhtes, praegu seda näiteks pole.
Ma ei tea ju. Mitte midagi.

Sittagi pole muutunud

Täna sajab Haapsalus lund. Päev otsa. Kõik katused on valged, mida ma hommikuti vaatan. Meri on valge, sest esmalt tekkis jää, siis sadas lumi. Ilus on. Ma korraga saan aru, kuidas Haapsalut ilusaks peetakse - varem arvasin, et näen lihtsalt hea nurga alt.
Ma vestaks teile veel varestest, nende mängudest ja kuidas on praktiline armastada neid linde, keda su vanaema vihkab (kui sul on selline vanaema kui mul), aga mingid õed ja hooldajad mu taga räägivad hoopis Ukrainast saabujatest ja see on kuidagi pakilisem teema.
Et ongi selline koht, kust saabujatest rääkida.
Et ongi SELLINE koht ja kuigi ma pole möödunud 3 kuu jooksul arusaadavatel põhjustel uudiseid jälginud, ega miski ei ole suurt muutunud. Et jah, "Vaba Ukraina" on mingi suur asi nüüd ja neil on omad telefonid, Putin saab vbla rahupreemia (nali, aga mitte üleni!), aga laias laastus on kõik sama.
KÕIK. Krt, ma olen vähemalt käpsu suhtes muutunud. Kasutan häbenematult.

Ma ei saa aru.
Et kui NAD tulevad meie kallale, küll nad veel näevad? Et kui NAD lähevad ükskõik millise NATO riigi kallale, küll nad veel näevad? Et me oleme ikka nii erinevad Ukrainast?
Aga, aga, aga... aga me olemegi ju Ukraina? Ma saan kuidagi aru sellest, et me ei ole Põhja-Korea, et me pole Hiina, et me pole Kesk-Aafrika. Aga kuidas me pole Ukraina? Mis VALEMI järgi? Kuram, me oleme isegi sama värvi ju! Nad tuuakse siia paranema (ja, et poleks mingit valestimõistmist: tore on, et tuuakse) ja see ei ole ebanormaalsus. Nii käibki. See ongi, kuidas käib.
Ja siis korraga me oleme eri asjad?

Ma ise enam-vähem käin, ekraani vaatan ühe silmaga jätkuvalt, olen täiesti kasutu igasuguseks sõjaks ja vahelduseks arvan, et ise, mitteise, mis seal vahet. Võibolla on õigus sel lähedasel, kes niimoodi arvab ja kellelt ma selle üles korjasin - et igal juhul ma olen üle rongi ju. Mingid valud siin-seal, mingid ebakohasused, aga üldiselt ma olen ju terve?
Ja muu ongi kama.
Isegi tahtmised on tagasi tõmmanud koos palatinaabri kojuminekuga. Siin haiglas oleks täielik puhkus, kui poleks palatinaabreid, kes õpetavad elama - neist aga pole pääsu =)

Mingi normaalne pealkiri

Issand. Ei, ei soovita kellelegi! Isegi juhul, kui ise tegin, ise vastutan, on  paranemisprotsess jube tüütu ja sellega tegeleda raske töö.
Tahaks ju kõike. Seda, mille kaotasin (kursusekaaslased kisuvad lõpetama, töökaaslased tahavad haiguslehte, Hiir ilmub, Reaktoril on suisa juubel, miski mäng on novembri lõpus, ei tea kust tuleb raha, mul on see poolik romaan, lihased on küll atrofeerunud ja ma näen omast arust välja nagu vana eit, aga arme ei ole ja vist olen objektiivselt suht naise moodi, tahaks sellega midagi teha, et internet oleks lihtne ja telefon ka, et arvuti töötaks ja ma ei peaks avalikule netipunktile lootma) ja areneda lisaks.
Siis tahaks veel igasugu asju nagu laps (kuigi ma ses faasis olen, et ometi kord ei taha teda teha, seks tundub raske tööna ka) ja moraalne toetus (ei saa kunagi küll) ja et elu seisaks, kuni ma taas peale jõuan.
Ja ei saa ju sedasi.

Miski hooldaja täna rääkis, kuidas nad kõik rõõmustavad minu üle. Et nii hästi paraneb, käib juba ise, kuigi rulaatoriga, aga käib SÖÖMAS. Mu emme meenutas igasuguse nostalgiata, kuidas ma ainult lebasin veel kaks nädalat tagasi ja kempsus käisin ka salaja.
Ma TEAN, et see ongi mu töö ja kui võrrelda kasvõi nädalaeelse ajaga, ma arenen. Aga ma ei ole endaga õnnelik ikka. Tahaks ROHKEM. Tahaks paremini. Tahaks olla parem kui ma ise suudan olla, tahaks, tahaks...

Jah. See, et ma teen vahet suur- ja väiketähtedel, see, et ma hädaga saan ka tagurpidi käidud, need on täitsa asjad.
Kui ma jätan võrdlemata, kus teised sel ajal on juba, kui mina ikka veel käima õpin. (Ühtlasi on lahendatud, miks ma ei ole nii soe kui varem naiste suhtes - nendega ma võrdlen end varmamalt.)
Mõned saavad lapsi. Mõned lõpetavad koole. Mõned, kurat võtaks, kirjutavad romaane, sellal, kui mina siin kahe sõrmega tipin.
Ja ma ei tohi end sellest häirida lasta.
See ON raske töö.

Vaatasin ära

Tore.
Ma vaatasin esimest korda videosid ja teateid enda kohta, sest minestamise ja kramplemise jäetud surmväsimus (ilma mingi naljata) ja järgnenud 4 tundi und ei lase öösel magada.
Jah, on minu king küll.
Midagi muud imelikku ei paista, võib vaadata, kui on tahtmine.

Et kahtlustatakse enesetapukatset ikkagi.
Ma ei teagi. Võib-olla.
Hei, ma ise kahtlustaks ka, eriti oma viimase postituse valguses, ainult kuidagi... läbi mõtlemata oli see asi. Ülekäigukohal? Kammaan. ma oma aruga roniks ikka võsa vahele. Tegi suitsu, vaadates raudteejaama? No teate. Ma olen tõesti väike suitsetaja, viimased kuu aega pole meeldegi tulnud, aga kui ma tõesti rongi ootan, siis see on ainus aeg, mil ma leian, et jaa, nüüd võib.
Ja eriti kui homme oli arvestus ja ma ei jätnud mingit hüvastjätukirja isegi kursakaaslatele, mul pidi ikka tõesti siiber ees olema, kui nii oli.

Samas ma mõtlesin sihipäraselt sellele, et minna ja vaadata rongiaegu vastava eesmärgiga, see on mul meeles. Just Tartus olemise ajal, see on ka meeles. Sest ma õppisin sõjakoolis ja sellel oli ka teatud mõju (mida informeeritumad teist teavad). Viimastest päevadest enne - nojah, õnnetust - mul mälestused puuduvad, nagu ka umbes 2-3 nädalast pärast, nii et see ei ütle midagi.
Oma esivanematest ja lastest on jubedalt kahju, aga ma olen neid mõtteid (noh, ütlen ausalt välja - enesetapumõtteid) veeretanud ikka kaua.
Nagu KAUA. Aastaid ja aastaid. Vbla oli aeg midagi teha ka.
Aga samas jälle...
Sul on üks töö - surra - ja sa ei tule sellega ka toime? Sul on peaaegu valmis romaan ja sa jätad selle üle andmata, sest äkki on jube kiire ära surra? Peaaegu valmis luulekogust rääkimata, see ootab juba ammu.
Ja ikkagi see ÜLESÕIT. No MIDA ma mõtlesin?! Kas ma tõesti ei mõelnud midagi? Kas see, et sattus hea arst ja kiire kiirabi, kas see on mu põhjus elus olla või on mõni põhjus veel?
Midagi muud ei tule pähe ka mitte.

Sest see kõik on tulvil ebaloogikat ja kui ma midagi olin (enne "õnnetust"), siis loogiline.
Ma tõesti ei tea. Vbla on neil õigus.
Piinlik on ka. Et kui neil on õigus. Kui ma tõesti ronisin sinna ise, kui ma ei kannatanud välja, kui ma elasin lõpuni ja siis lõpetusega panin mööda, kuidas ikkagi edasi? MIS must saama peaks? Kuhu minna ja milleks? Kas mul on üldse õigus paraneda? Kuramus küll.

Ma vist ei olnud selleks ajakirjanduseks veel valmis.
Samas - vaevalt ma selleks kunagi valmis saan.
Nad on, mis nad on, ja mõnes mõttes toimus ju ka hoidmine. Õhtuleht on pooled kommentaarid ära kustutanud nt.
Üks andis nõu emaga rääkida homme. Ma arvan, et see vist on pädev nõu, kuigi emast on jubedalt kahju ikka.

Elu, lihtsalt

Mul oli avastus.
Vau.
Päris avastus.

Nimelt avastasin, et olgu ma muidu nii iseseisev ja suur kui tahan, mingil rakutasemel ma ootasin, et tuleb mingi truelove ja veab mind sellest jõuetusest ja närususest välja. Ja muuhulgas see defineeribki truelove'i. Et minu väljavedamine ja voodi ääres õhkamine ongi põhitunnused ja kui see ei toimi, ei toimigi miski ja kogu lootus on kadunud ja üldse. On vist aeg leppida sellega, et ainus mees mu elus on mu poeg ja vbla ka kaks isa. Noh, ja vbla ka tütre isa kunagi 15 aasta pärast. Ja nii ongi. Ja miski mind ei päästa. Ja see, et mul pole paarissuhet, määrabki mu elu nüüd igavesti, sest nii abitu ja päästmisvajaduses ei ole ma enam kunagi ju.

Ja nüüd (eile) ma avastasin, et ei ole ju nii.
Et ma ei ole ÜLDSE teine inimene, kui olin. Täpselt samad võimalused, täpselt samad puudused. See, et mul oli kuu aega vaagnafiksaator (mille parem pool oli oluliseks põhjuseks, miks ma haisesin, sest sealt ihu ikka mädanes konkreetselt) ei ole mu elu määrav. See, et ma kasutan hantleid uutviisi ja nii palju, kui mul kaalu on säilinud, on see teistmoodi jaotunud, ka ei ole. Et jaa, ikka veel ma usun, et kriitilisel hetkel, kui ma ise enam ei suuda, võtab keegi juhtimise üle, aga kui see on mu vanem või laps, mis seal siis valesti on? Kui see pole mingi päästja, mis seal siis valesti on? Kui ma ei olegi üldse päästetav, kui ma juhin en ISE, mis on seal valesti?
Ja see kõik oli räme avastus.
Mingis mõttes ma tõesti lootsin, et nüüd, kui ma päästmist vajan, nüüd tuleb päästja. Saada aru, et nii pole, et ei tule, et see pole üldse see teema isegi - see oli tõesti avastus.

Nüüd ma olen veidi aega rõõmus. Pole asi selles, et ma pole piisavalt ilus, piisavalt tugev, piisavalt kasulik, on lihtsalt elu. See ongi kõik. Vau. Elu. Kuidas ma küll selle kahe silma vahele jätsin?

Igav kõigile

* Teist enamik ei sattu iialgi haiglasse. Ja need, kes sattuvad, ei tea seda ette ja on täpselt sama igavlevad.
Seega ei ole see postitus kellelegi huvitav.
Samas - midagi muud uut mu elus pole ja kui ma just ei kaeba oma palatikaaslase armastuse vastu seriaalide vastu ja kuidas see mind segab, mul midagi muud öelda pole.
Et... kui teil on mingid tuttavad tõbilas, vbla see on siis teile. Või kui te olete minu tuttav. Et äkki te mõistate mind siis paremini või midagi.


* kõige hullem ilma kahtluseta on üksildus. Kuidas kui sa haised ja urineerimine on su suurim probleem ja sa ei saa pesta, on külalisi nagu murdu, mis siis, et sa neid isegi ei mäleta. Ja siis, kui sa saad enam-vähem pildi ette, jalad alla, kempsu taas sõbralikuks kohaks, pole järsku kedagi. Kõigi meelest sa paraned ju nagunii (ja paranedki) ja mis oma eluajast ikka raisata.
Ja sa ei oska sellega toime tulla, sest vahepeal jõudis omaseks saada mõte sellest, et sa pead ikka jube tähtis olema, kui sind juba niimoodi vaadatakse alailma, ja siis õpid uuesti kõikvõimalikke sotsiaalseid tavu, et kuidagi vastuvõetav olla. Õpid ja sulle meenub uduselt, et nii vist elu oligi. Sa ei ole uus inimene. Nii käibki.
See ei ole üldse etteheide neile, kes mind ainult alguses korra vaatasid, See ei ole ka soovitus uuesti tulla, see ongi lihtsalt objektiivne tõde. Ma ei mäleta teid tõenäoliselt seepärast, et oma peas ma tegelesin raske probleemiga "kuidas vähem haiseda" ja te olite sealjuures teist järku. Kui ma teid mäletan, siis olite millegipärast kas olulised - või sattusite aega, kus ma ei muretsenud oma mähkme üle. Kõik. Kogu salapära.

* teiseks asjaks, millele te tõenäoliselt ei mõtle, on kõikvõimalikud füüsilised hädad.  Et ma olen suhteliselt normis, mul on ravimiteks ainult üks süst ja üks antibiootikum, ja ikkagi on täiesti normaalne, et ma minestan öösel teel kempsu ära või et ma saan terve öö osa oma palatikaaslase armastusest teleka vastu. Ja ma ei julge õdesid ka kutsuda, sest enne ma sain pahandada valel ajal siibri küsimise eest (sest mis mõttes ma küsin siibrit, kui mul polegi veel mähe täis tehtud?!), ja kutsungi neid ainult päeva ajal sestsaati.
See, et miski on valus, on nagunii normaalsus ju, eriti kui ma ise tean, kuidas valusid vaigistada. See ei ole isegi mu enda meelest mainimist väärt, siin on ta lihtsalt selleks, et vbla on ka teistsuguseid inimesi.
Aga jah. Kes on haiglas, sel ON mingid kehalised probleemid ka, nad ainult ei räägi neist, sest esiteks piinlik ja teiseks on ju ka hullemaid muresid. Mida sa räägid oma koljumurrust, mis on 4 nädalat vana ja põhjustab su minestusi, kui sul on akuutne kõhukinnisus just praegu ja sa ei räägi ka sellest? (Mul ei  ole, aga liiga hea näide.)

* kolmandaks on, mida kaasa võtta. Üks lokkispäine isane (täitsa kena, aga umbehull) koridoris oli kogu aeg näljane, ilmselt ta oleks rõõmustanud kõige üle. Aga sellistele nagu mina, kes teid ette vannutavad et jumala pärast, ärge tooge midagi, neid tasub kuulata. Mul on praegu sahtel šokolaadi täis (ja ma olen niipalju, kui saab, lastele andnud koos kõige muuga, mida nad ka õnneks armastavad) ja see ei ole enesesalgamise tulemus, Ma siiralt saadan tagasi isegi poole sellest portsust, mille ma olen ülisöödavaks tunnistanud, sest ma ei jaksa süüa. Pole ju mingeid lihaseid alles, mis toitu nõuaks. Vedelesin kaks nädalat teadvusetult, siis veel neli sellise teadvuse juures, mis küll oli, aga voodist välja sain ainult salaja umbes korra nädalas.
Ainsad asjad, mille reeglipäraselt nahka panin, olid koogid ja mahl. Eks igal on omad lemmiktoidud , mulle nt meeldivad besee ja vahukoor, mida väiksem, seda parem. Kõik muu isetarbitu oli suur asi.  Sest (ütlen uuesti) mul ei ole eriti isu. Kui kõhkled, ära vii.

* neljandaks on kell öö juba. Kell vara on üldäratus. Ärge sundige oma haigeid kella 11ni üleval olema: nad võivad küll nõustuda, aga nad ei tea, mis nad endale teevad. Lubatav ainult nädalavahel ja siis ka reservatsioondega. Haige vajab palju und. Punkt.

Mis ma siis nüüd olen?

Niisiis. Püüan olla endisel tasemel, jee.

* selgesti mulle meeldivad nehed rohkem. Püüan seda varjata,, kuni läheb üle. Peab minema. See ei ole normaalne. Naised on ju toredad ja ma nt oma ema pealt näen, millise töövõimega. (Tohutuga.)

* ma ei näe, mis mõte on tavapärasel paarissuhtel. Jah, ma näen häguselt, et lapse saamiseks on vaja kahte inimest, ma näen ka, kuidas enamik inimesi, kes on lahedad ja kes suudavad palju, elavad kellegagi paaris ja üldse, enamik inimesi elab paaris, punkt. Sellegipoolest ma ei saa aru, miks. Seal peab mingi konks olema, vist.
Mida ma praegu ei leia.

* muidugi ma olen kergem, kui 65 kilo. Mul on see ka sügavalt kama. Karvane ja kerge, mis see ka loeb. See, kuidas ma paremini nägemiseks pean silma sulgema, tundub palju olulisem.

* samas, täiesti vastuolus endaga enne õnnetust, ma ikka vaatan juba täiesti paaniliselt oma sündimise päeva ja saada veel mõni laps tundub tähtis asi. Ma kohe ei teagi, mis teha. Kas ja kus ja kellega, kas on ikka vaja ja nii edasi.

* Sest tegelikult ma ei saa aru mitte millestki. Kogu elu tundub mõttetu, v.a. et see kõlab kurvalt ja kurb ma ka pole. Ma ju paranen. Jumala selgelt. Kogu elu tundub korraga mõttetu ja samas nii ihaldusväärne. Ma püüan olla parem, kui seni, aga teisest küljest: kui olla nii hea kui enne, aga parem ma ju olla ei oska, kuidas ma siis paremaks saan?! Mul avaneb võimalus olla sama, mis enne, lihtsalt natuke teistmoodi paranenud, muidu nagu ikka. Ma ei tea tõesti, kuidas edasi minna.

* aga noh, eks ma esialgu keskendun siis paranemisele. Midagi muud ma öelda ei oska, aga mul on positsioon, mida hoida. Mis esiteks on hea, sest ma olen kuidagi hea ikkagi, kui nii saab - ja teiseks on halb, sest kuidas ikkagi nii saab, ma olen ju nõder, haige ja ei oska parem ka olla.
Ma püüan tõesti paraneda.

Püüan parem olla.

Phmt jah. Ma ytleks kidagi arukat, aga ma olen liiga haige, Kujutage midagi ette v6i midagi.
Päriselt ma 6pin seisma jms. Teile tundub internet lihtne? Selgesti olete väga terve. Mulle on raske, nt. Loodan parimat, aga ei julge lubada miskit. Kord ma olen jälle terve, ok, seda ma luban, aga see v6ib aega v6tta. Ma seni 6pin uuesti k6ike.
K6ike.