Kutsika pissiblogi

Totoro näris läbi netijuhtme, mis pesast ruuterisse läks, nii et see postitus tuleb väikese viivitusega. Mitte suurega, ma mõtlesin juba välja, kuidas juhtmed teibiga seina külge saaks, isegi kedagi appi kutsumata.
(Mismoodi nüüd juba tegingi, uute juhtmete ostmise järel.)
Ma ei arva ka, et koeraneiu täituks erilise entusiasmiga teipi lahti kiskuda ja närida-närida-närida, sest ta ei näri mitte kõike, mis kätte saab, vaid kui meie kuts vedeleb kuskil maas (üks ta meeliskoht oli vana juhtmepuntra kõrval), magab, ärkab üles ja hoi! näritav asi on täpselt silme ees!, ta närib. Kuhugi nurga taha otsima ei lähe. Kui malbelt mu sussi nuusutab, panen talle hoopis roika ette ja siis närib hoopis seda, nii et koorepuru taga.
.
Üldiselt on ta järelemõtlik (kuidas seda pikka roigast nüüd tolle tooli alt kätte saadagi?), üsna passiivne ja pigem ettevaatlik ikka veel. On hakanud elutuba pidama kohaks, kus kõndida ja isegi pikali heita, mu poja tuppa aga on ainult kolm korda ise astunud. Kööki tuli täna ka, ilmselt hakkab sedagi eluruumiks pidama varsti.
Iga kord, kui mina lähenen ja ta just maailmasügavalt ei maga, teeb saba põranda vastas põnts-põnts-põnts.
Magab ta muidu alailma. Vahel ei oska magama jääda, siis niutsub. Viia ta seepeale õue on halb mõte (proovitud), anda talle süüa on hea. Sööb kõhu täis ja uinub mõnusasti.

Ja juba neli korda on õue pissinud! Peaaegu juba mõtlen, et selgeks saanud, et tuppa häda ei tehta, kui vähegi muud võimalust on – ja et saab kiita ja krõbuskit, kui õues pissida.
Muidugi on ta meie absoluutne lemmikisik hetkel.
Poeglaps: „Ma peaksin sinu peale nii kuri olema, et meil netti pole, aga ma ei saa ju rage’ida, kui sa nii nunnu oled! Nii nunnu!”
(Teeb koerale pai x palju.)
Tütarlaps: „Ja praegu peab ta olema teie prioriteet number üks! Muidu viin minema, enda juurde!”
Mina (pomiseb omaette kempsus, ilma kellegi teiseta): „Totoro on TUBLI KOER!”

Huvitav, mis inimesed need on, kes võtavad suvekoera suveks?
Nagu ... väldime eetilis-empaatilist "kuidas saab oma looma maha jätta?!"-küsimust (ma ei üritagi aru saada, sest mul lihtsalt ei õnnestu - mina tunnen, et kogu maailm on minu vastutada ja kõigi kurva näoga eidekeste käest pean just mina lilli ja villaseid sokke ostma, kõik hulkuvad kassid koju tooma ja kuni mul on rohkem raha käes, kui otseselt äraelamiseks vaja, kipun laiali jagama ning seega üldse ei mõista, kuidas SAAB otsustada, et "tema pole minu asi, kuigi olen teda kaks kuud söötnud"???), aga kuidas võib loomalaps LIHTNE pidada olla? Nii lihtne, et sul ei ole "kohutavalt palju tööd on juba alla pandud, LOOMULIKULT ei hülga ma teda, sest nii lihtsalt ma omaenda energiat küll käest ei pilla!"?
Olgu, kirjutades juba taipasin sõna "suvi" peale, et need on ilmselt õues peetud koerad, kelle eraldi õue pissile-kakale õpetamine pole teema, sest toas nad lihtsalt ei käigi. Et nad ei näriks tarvilisi asju ja ei hüppaks sulle näkku une ajal, pole ka teema õpetada, sest nad ei magagi inimesega ühes ruumis jne.

Mina olen hiidkutsika õue ja tagasi vedamisest, sest ta on liiga noor veel, et treppidest käia, suht omadega läbi. Käelihased valusad.
Koera Poeglapsega õueskäimine näeb välja nii, et mina vean Totoro treppidest alla, siis võtab poeg asja(ja jalutusrihma) üle ning kui nad lõpetanud on, laseb alt kella.
Aga - kui mul oleks valida, kas võtta pisem koer või vedada Totorot, muidugi ma vean Totorot. Sest mulle meeldivad suured koerad!!!

Pilt ka.
Sest see tegi mu eilse päeva ja kutsusussid!!!

Mul on uus laps

Ta on nii nunnu. Nii nunnu. Nii nunnu.
No vaadake!

Ma olin valmis selleks, et ta hakkab autos rabelema ja vaimus hoidsin teda kõigest jõust kinni.
Ta lamas seal mu süles (palju neid kilosid juba on? Raudselt üle kümne) ega liigutanud. Siis tulime välja ja ma lootsin, et pissib õues ära korra, enne kui tuppa tuleme.
Ta püsis mu süles, kuni koos temaga maas istusin. Kui ta siis sülest maha panin, roomas auto alla ja ma heitsin kõiges oma valges dressikas kõhuli, et ta sealt välja tõmmata, sest kaelarihma olime nii lõdvalt pannud, et see tuli peaaegu üle kõrvade ära.
Pärast panime veidi tihedamalt.
Võtsin sülle, tõin treppidest üles ja siis ta lebas mu süles 2 tundi. Jõin vett, sõin pitsat ja jõin piima, ise põrandal, koer süles.
Pakkusin koerale vorstitükki pihu pealt. Ta isegi nuusutas natuke. See oli kogu ta huvi.
Viimaks hakkas tunne, et mis ma seal ikka. Panin koera põrandale ja läksin ise pissile. Ta heitis sinna põrandale pikali ja püsis liikumatult ühes kohas. Vahepeal magas. Mu poeg käis ja sügas teda, siis liputas isegi saba natuke.
Kui viisin ta õue (süles), ta heitis pikali, nina välisukse praos.
!0 min ootasin, siis tõin ta (süles) üles tagasi.
Ta heitis esikus pikali sinna, kuhu ta maha panin, ja ei liikunud rohkem.

Ei, mul oleks ka tema asemel siuke muljete üleküllus, et midagi ei taha, pissimine läheb ka meelest. Mul on ENDANAGI muljete üleküllus lihtsalt sellest, et kutsikas. Aga kui ma tema asemel oleks: uus koht, uus rahvas, vana kari on üleni puudu, ema ja isa puudu (ta on tuumikpere kutsikas, isa ja ema mõlemad ühes peres ja ilmselt on kaasaeg ka sinna jõudnud, sest perenaine seletas, et lastega tegeles peamiselt isa, ema imetas), ta polnud kunagi enne toas käinud --- appi!!! Jube ette kujutada.
Väga jube!!!

Nimeks panime talle Totoro.
TA ON NII ARMAS!!!!
Oh. Pehme beebikarv veel seljas ja siuke olek, et kui suudaks, ta nutaks, aga isegi niutsuda ei julge, kõik on nii uus ja õudne.
Aga harjume, harjume natuke üksteisega - ja mulle meeldib, et ta pole päris beebi, vaid peaaegu kolmekuune, et ta on päris koeri näinud oma senises elus ja üldse.
Tulevik tundub VÄGA lootusrikas.

Kirjutaja

Tegelt ma ei kirjuta nii hästi, kui tahaksin.
Kui inimesed annavad mulle tagasisidet, et see on halvasti, mida MEELEGA just nii tegin, võin nad mõttes rahulikult persse saata.
Aga vahetevahel on halvasti asjad, mida ma ei ole meelega sellisteks teinud, vaid mis TÕESTI ongi halvasti.
Siis ikka piinab.

"Kuningaid " on palju kiidetud paremaks lugemiseks kui "Valikuid", need kõik, kes halvustavad teda larpil tuginemise pärast (siin suhteliselt leebelt veel) pälvivad mult ainult kätelaiutuse.
Minu suhtumine kirjutamisse ja muusikasse ja kujutavasse ja filmidesse ja rollimängudesse ja - noh, kogu kunsti - on lihtne: kunstniku asi on võtta kasutusse kõik, mis kasutamiseks kõlbab. Varastada, tsiteerida, keegi ütles hea lause, kasutad, keegi teine pillas hea kujundi, kasutad, sul on filmist või raamatust lahe tsitaat ajus koos tundega, et see oligi parim viis seda asja öelda - kasutad? OOJAA.
Elik - sul oli hea mäng, kasutad - absoluutselt.
Kunst on segamine, tükkide sedasi paigutamine, nagu keegi enne ei ole veel teinud.
Olgu, ma kasutasin mõnesid tükke, mis pole minu omad?
Krt, kõik kasutavad tükke, mis pole nende omad, dohh!!!!! Mõned teadlikult, mõned ebateadlikult, kuid KÕIK.
Olgu, see miinus ei ole minu jaoks miinus.

Aga seal raamatus on PÄRIS miinuseid ka. Teise osa lõpp ja kolmanda põhitegevuse põhjused mul TÕESTI ei tulnud nii hästi välja, kui oleks ideaalis võinud. Sest ma lõpetasin teise lühiromaani, otsisin löövat lõppu, tegin ära - aga uus lugu algas seega kohast ja eeldustega, mis tegelikult vajanuks põhjalikumat lahtikirjutust.
Ja mul ei olnud aega tema kallal mediteerida ning täiustada, veel veidi ja veel, sest raamatukstegemine oli juba plaanis ja ruttu-ruttu-ruttu tuli valmis teha.

Tuli nagu tuli siis - aga tegelt ...
Oleks ju ...
Ma võibolla ...

Vat sellepärast meeldivad mulle endale Valikud rohkem, et seal pole siukest ripakil kohta, mille kohta ma ise mõtlen, et krt ...
Kuigi inimestele paistavad "Kuningad" rohkem meeldivat ja see teos ON ka mulle armas, need tegelased mu sees ja prototüübid, kes väljast korjatud, ja .... Lugejad leiavad sealt vist rohkem kui "Lihtsatest valikutest" neid puudutavat. Rohkem tegelasi, kellest hoolida, rohkem päris asju.

Saan isegi aru, miks. Kuidas mu teises romaanis on selgem moraal tahtlikult, ma usun seal nähtavamalt ja selgemalt inimlikkusse, kirjutan, et tegelt on ilus ja hea olemine ka ellujäämiseks vajalik.
Aga "Valikutes" ei ole seda kohta, mille kohta ma ise mõtleksin, et krt ... ma küll ei tea kuidas, aga see võiks paremini tehtud olla.
"Lihtsad valikud" ma tegin tõesti nii heaks kui oskasin ja suutsin.

Huvitav, miks ma seda kirjutan ... vist selgitan endale.
Jap, selgitan endale.

Täpselt selsamal kuidas-ma-kirjutan teemal tahtis Õhtuleht intekat. Vastasin. Tegime pilti ka. Artikkel sai kokku, aga no vähemalt esialgu on see maksumüüri taga.
Aga no mu ilusat näolappi saab ikka vaadata. Pildid on tasuta.
Mina, kuulus kirjanik.
Tegelt on mu mõlemad proosaraamatud ilmunud 365 päeva sees tagasi vaadates, lisaks toimus operatsioon ja lapsetaotlemise toimingud, nii et ei ole vist enda suhtes päris aus arvata, et ma möödunud aasta jooksul midagi kasulikku ega kaunist ei teinud.
Nähtavasti olen ikka veel natu kurblik lihtsalt.
Kui see on haigusest, on jube pika mõjuga tõbi.
Aga kardetavasti pole suurem annus sertraliini taas toimima asunud veel.

Ei mingeid momente

DISCLAIMER: Ma tean, et see on parimal juhul kaheldav jutt, halvimal esoteeriline soga. Mis siis, mulle praegu tundub, et mingi point on!

Noh, lisaks muudele olulistele märksõnadele (nagu empaatilisus keskkonnas, kus hulk inimesi tajub teisi ainult intellekti abil, arutu kartmatus, autism ning varaste ohtrate #metoo kogemuste mõju) määras ja määrab mu elu ära ka võimetus Õiget Hetke tajuda.

Kuidas ma seda varem ei märganud????
Jälle: see seletab NII PALJU.
NII PALJU!!!!!!

Kirjutasin messengeri laused: "Õige Hetke tabamine pole mu tugevate külgede hulgas. Õigust öelda pole see ka mu nõrkade külgede hulgas. See pole üldse mu külgede hulgas mitte kusagil."
(K: Isegi selja taga mitte?
Mina: Tervet selga ma ei näe üle kummagi õla. Peeglist igatahes ei paista.)

Aga kui seejärel veerand tundi mõelnud olin, tuli: "Appi, klotsid langevad paika!"-tunne ja "Kuidas ma seda varem ei näinud?!?!"

SEE ongi see, miks nii paljud inimesed internetis olid: "Sa oled paha inimene!"
Nad olid pahased, sest keeldusin ootamast Hetke!
Miks ma keeldu(si)n? Sest ma olen oodanud ja oodanud ja oodanud ja saanud aru, et Hetke ei tule. Kunagi.
Või siis ma ei tunne seda ära. Kunagi.
Minu elus ei ole Hetki. Kunagi. Olnud.
On ainult hetked. Eriliselt sittasid hetki on küll olnud mitupalju. Aga positiivseid Hetki?

Nagu ... ÜKS OLEKS JUBA KA HEA, tänan väga!

Nõup. Mis on hästi läinud, on töö, süstemaatiline mõistuslik lähenemine ning teiste inimeste omakasupüüdmatu headus.
Aga et mina oleksin tabanud momenti? IIAL?
EE-III.

Miks minu käes ei tööta asjad, mis peaksid? Miks ma ei saa ootamatult häid tulemusi eksamitel? Miks ma näen suht pandav välja, ent romantiliste suhetega on kõik nii halb kui halb? Miks ma ei ole elus ühtegi palgatööd üle poole aasta teinud (muuseas ei ole mind kunagi vallandatud ega ole ma ka enne viimast korda abiõe kohalt, kus ma teatud ... eee ... probleemide tõttu ei saanud edasi töötada, töölt ära tulnud, töökohad lihtsalt kadusid)? Miks ma tahan last sellisel täiesti ebaortodokssel põhjusel nagu LAPSE TAHTMINE? Miks mul on kaks last olukordadest, kus normaalsed naised oleksid mitte rasedaks jäänud või kui juhtuski, aborti teinud?

Sest mul on täiesti puudu Õige Hetke tunnetus.
Minu jaoks on kõik hetked samaväärsed, ainult vahel veab veel oluliselt viltu samuti.

Olen väga kaua (10 aastat vähemalt) uskunud, et aeg on tervik. Pärast Rongi mu usk tugevnes veelgi, sest olin unes lapsest saati näinud tunnet, mida enne rongi kunagi päriselt tundnud polnud.
See "minestus on siinsamas, pea käib kohutavalt ringi ja tahaks lihtsalt magama jääda, jääda, j ä ä ä d a .."-tunne, nüüd nii tuttav.
Enne mõtlesin ikka mitupalju korda, et magamajäämine ei ole ju minestamine, miks ma unes näen, nagu need kaks seisundit justkui sarnased oleksid? Olin kahekümnendaks eluaastaks minestanud (vähe kordi küll, aga kui paastusin täielikult, ei söönud midagi, tuli ikka kuskil 4-5 päeva järel ette) ja no see ei olnud ÜLDSE uinumisele sarnane tunne.
Ükskord lõin ninajuurele vastu põrandat haava. Teine kord laubale. Mõlemal korral kukkusin, nägu ees, mitte selili. Mõlemal korral olin unest pissihäda peale ärganud, aga ükskord läksin alles kempsu poole, teine kord tulin sealt juba tagasi. Ükskord kadus pilt eest paariks sekundiks, teine kord mitu korda järjest, ent pikimal juhul vaevalt veerandiks. Tegelikult alles hiljem registreerisin ära, et kui käpuli kukkusin, hakkasin tõusma, ent tagasi vajusin, hakkkasin uuesti tõusma ja vajusin nii kiiresti tagasi, et lõin ninajuure vastu põrandat katki, ma ilmselt olin minestanud natukeseks.
Nojah, ja neil kordadel ei olnud ÜLDSE säärane tunne kui unenägudes.
Aga Pärast Rongi - oojaa, nüüd on küll. "Ei minesta, raisk!" on mu tüüpsisekõne.

Kui ajatunnetuse-teema juurde tagasi pöörduda, siis kuskil mu ajus oli ka usk, et tunnetan tulevikku veidi rohkem, veidi paremini ning selgemalt kui enamik inimesi.
Tegelikult on vist vastupidi.
Sellele ma mõtlesin, et evolutsiooni raames on jäänud ellu pigem need liigiliinid, mis tunnetavad tulevikku paremini. Kui tunnetatakse tulevat, ollakse selleks rohkem valmis ja jäädakse kergemini ellu; ning ma mõtlesingi ainult sellele aspektile aja kui terviku tajumises. Nägin omaenda mõningast võimekust tos suunas ja jee.
Kuid võimalikke käänukohti, võimalikke Häid Hetki millekski ei taju ma ÜLDSE. Ja samas on mu ümbrus TÄIS inimesi, kes mitte ainult et tajuvad, vaid elavadki neid Häid Hetki oodates ja pidades mind kuritegelikult juhmiks, et mina neid otsimast ja ootamast keeldun.

Mina aga keeldun seepärast, et ma ei leia neid.

Mina ja aeg, meil on hoopis teistlaadi suhted. Minu eredad momendid on kas juhuslik hea tunne, kohutava töö tagajärjel saabunud paar tunnikest õnne või eriti halvad hetked.
Õiget Hetke millekski, armastust või ametit pooleks eluks äramääravat vestlust, eluvaadet muutvat raamatut vmt minu jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Ei ole olemas. Minu jaoks on kõik protsessid aeganõudvad, mitte miski peale õnnetuste ei juhtu välkkiirelt ja ootamatult.
Ok, olen elus, SEE on siiamaani arusaamatu ime. Aga kuna ma ei oska seda süsteemi panna, jääb panemata.
Ja ma imestasin, hämmastusin, ei saanud kuidagi aru, et teiste inimeste jaoks ON Hetked olemas. Et "leitakse" head romantilised suhted, et lihtsalt "juhtutakse" tööle, et saabki otsustada, et saadakse lapsi, "kui on hea suhe". Minu "head suhet ju ei tule iial!" on inimeste jaoks sama arusaamatu, kui mulle nende hea suhte saabumise usk.

Mina ei tunne Hetki ära! Aga see ei tähenda, et Hetki poleks! Lihtsalt - mulle ei ole.
Mul on täiesti teistsugune ajatunnetus ja vaade.

Ei ole õnnelik lõpp

Poeglaps seletab samavanusele läbi Discordi: "Ei, nõiad ei ole kurjad! Või noh, on kurje nõidu ka, laste muinasjuttudes on nad kogu aeg kurjad, aga see, et keegi on nõid, ei ütle tema kohta muud, kui et ta on nõid. Ta võib teha nii häid kui halbu tegusid, võib ka mõlemaid, aga headuse ja kurjuse kohta ei ütle "ta on nõid!" midagi."

Tegelt mul on ikkagi sees tunne, et ÜKSKORD KUIDAGI peab saabuma ka happy end. Nagu - nii paljudele ju paistab saabuvat? Miks siis mitte mulle? Kunagi, kuidagi ...
Muinasjutud lastele on mulle seda õpetanud ju?
Muinasjutud ei ole päris ... aga miks, miks?!
Mõnedel - paljudel - ju on see "leidsin hea partneri, nüüd on kõik hea". Miks see mul ei toimi?

/ahastab, sest hormonaalne seisund on ikka veel jube.

Ma _tean_ küll, et mul on oivalisi omadusi ja et neist just praegu ei kuma kuldset valgust kogu mu olemasolule, ei ole mitte omaduste korraga nõrgaksmuutumisest, vaid mu enda hinge- ja vaimuseisundist. (Mis on korralikult defineerimata sõnad ja tähendavad eri inimeste jaoks eri asju, aga no ma hõlman mõttega neid üsna kõiki.)
Kuldse kuma puudujääk MINU SEES.

Ilmselt aitab ainult veel üks kohv.

Kusjuures tegelikult on juba parem: ma ei taha mitte midagi teha, aga selle mittemidagitegemise sees on juba täitsa ok olla. Endal meeles hoida, et ei ole vaja midagi teha, lihtsalt ole, maailm ei lähe hukka, kui paigal oled, ongi ainus, mida vaja.
Eile ja üleeile on jäle olla ka mitte midagi tehes. Igat moodi, igas olukorras, lebasin enne magamajäämist tunde voodis ja mõtlesin, kuidas ma peaksin ... ma ei tohiks ... Ja need ja need inimesed on täitsa kombes omast arust, miks küll ...
Jama! Mõtle muule! 345, 346, 347, 348, 349 - aga ma olen viimase aastaga mida oma eluga teinud? Mitte kuradi midagi. Ja nüüd on raha otsas ja toimetamistöö, mille võtsin, nii palju raskem, kui ootasin ja ...
EI MÕTLE SELLEST! Mis su elus paremaks läheb, kui end praegu sitaste mõtetega piinad?! Mis arvu juures nüüd olingi ... 246, 247, 248 ... kuidagi tuttav on see loendamistunne. Ma vist olen neid konkreetseid just alles lugenud? No paneme 100 juurde, äkki on parem tunne ...

Alles takkajärgi saan aru, KUI halb mul olla oli. Kui õudustäratavalt halb.

Robin Roots, Õhtuleht
See pilt artikli juurde ei lähe, seega panen siia muretult.
Ilmselt on huuled liiga kahvatud või midagi.

Kuigi võibolla on parem tunne ka seepärast, et täna hommikul lasin endast pilte teha. Reedel saab mu kaunist nägu Õhtulehest näha ja mul on alati parem tunne, kui endast häid pilte näen.
Panen loolingi siia ka, sest too tekst haakub harukordselt hästi täiesti sõltumatult alustatud võrgupäevikupostiga, mis mul nüüd mustandites ootab.
Oleksin ära avaldanud, aga no nüüd tuleb koos Õhtulehe artikliga.

Ei, ma ikka pean selle kohvi valmis tegema.

Ja noh - happy end vist tähendab, et end on käes, eks? Selgelt mul siis - ei ole.

Mul oli, muide, plaanis kasvatada oma inimtita nii aastaseks ja siis võtta koer. Aga hei - võib ju ka teistpidi teha. Et kasvatada koeralaps kaela kandma ja siis saada inimlaps!
Sellega seoses valisin juba kutsika välja. Kuna tema ema omanikud kutsut broneerima ei hakka, aga selle nädala olen Tallinnas hõivatud, ei ole PÄRIS kindel, et just tema võtame, sest ta võib olla läinud ajaks, kui mina järele minna saan - aga kutsikas meile tuleb septembri lõpuks vähemalt. Selle olen ära otsustanud.
Sest kutsikas!
Kurat, ma olen nii vana ja ikka pole veel koera võtnud! Nagu ... selgelt oleks ammu juba aeg.
Meil üks kutsikas käis külas ja siis sai korraga ebamäärasest "no paar aastat vast veel ... olgu, aasta ikka!" küsimus, miks mitte kohe?
Sest nagu ma olen hea ema, oleksin ka koerale hea perenaine. Seda enam, et olen üleni kodune ju, käin jooksmas ja ei jälesta igast ihueritisi. Nii et - ei ole end, ma võtan koera ja kõik läheb edasi.

Tunded, tunded

Krt, haige. Kraadisin, palavik.

Ma täpselt ei tea, mida see tähendab, et ükskõik, kui hästi ja tasakaalus mu arust asjad on, kui ma haige olen, tahan pai ja kallistusi kümneid ja palju, tahan hoolekannet ja pidevat meenutamist, et ma ei pea midagi tegema, minu missioon on ellu jääda ja jälle terveks ning rõõmsaks saada.
Kui seda ei tule (seda ei tule), teen ja teen ja teen, jään järjest süngemaks, aga tegemist ära ka ei lõpeta, sest alateadlikult loodan, et viimaks keegi ikka märkab ja tuleb lohutama ning kiitma.

Niisiis olen täna ära vahetanud oma tütre linad ja tasakaalustanud tema suletekis olevat sulekogust (sest kui suletekki kaua kasutada, kogunevad suled äärtesse ja seal, kus tegelt kõige enam soojahoidvat materjali peaks olema, pole midagi), teinud süüa, pannud pesu masinasse, loovkirjutanud, lugenud paberraamatut, jätnud kommentaare üle interneti ja õppinud bluetooth-kõlarit oma arvutiga ühendama. (Ja ära ühendanud ka.) Mis mõttes keegi mind ei kiida?!
Aa, ma olen üksi emakodus kassi hoidmas. Siin polegi kedagi, keegi ei teagi ...

Mis see on mingi vabandus või???

Nagu - igati muidu võiksin veel uskuda, et ma ei ole mu tunded. Aga täpselt see, et mul tuleb "maeiolemidagiväärt, paksjakole, kasutujanõrk" kui haige olen, kuidas väike kehatemperatuuri tõus toob kaasa kõige muutumise, elu väärtuse kao, kuidas mitte midagi muud ei muutu kui mu keha sisetunne ja ometi muudab see kõike, on nii väga "olen oma tunded", et hirmus.
Mitte ükski mõte kunagi ei mõju sedasi.
Mitte ükski tegu pole nii võimas.
MISKI peale tunnete ei muuda MIND.
Aga tunded - oojaa.

Muide: tunded -> empaatiavõime.
Kunagi Rentsi juures rääkisime kirjutasime empaatiavõimest. Sõnastasin seal toona, et kui inimesele ei meeldi loomad, on tal empaatiavõimega halvasti. Nüüd rõhutan üle, et ma ei pidanud kuidagi silmas, et vastupidine kehtiks. Et kui loomad meeldivad, on see tõestuseks, et on hästi. Nõup!
 Aga kui ei meeldi - on jama.
Jälle sain kinnitust. Sedakorda sedapidi, et inimesel tundus empaatiavõimega halvasti olevat. Siis tuli välja, et talle ei meeldi ka loomad.
Nojah, mida mina siis arvasin!!!

Tõsi, kui sain kraadiklaasilt tunnistuse, et jubedal vaimsel enesetundel on põhjus (kusjuures esimese kraadimise järel seda tunnistust ei tulnud, maitea, kas vaatasin valesti, hoidsin liiga vähe aega all või mis värk - aga no nii imelik oli olla, et tunni pärast kraadisin uuesti ja sain palaviku kätte), läks olemine kergemaks. Sest kui on konkreetne palavik põhjuseks, on arvata, et palaviku alla minnes läheb enesetunne ka paremaks nagu tavaliselt.
Talumatult jube oli mõte, et nii jääbki, väikese annuse antidepressantidega (isegi mitte 0-annus, eks ole) selline enesetunne olekski, nii ma elasingi - vast täistableti peale tagasi minnes asi paraneb, KUID SEE KA KINDEL POLE JU!
(Sest nii jube oli olla, et miski hea ei tundunud natukenegi kindel, see-eest on maailm täis võimalusi, kuidas kõik saab halvasti minna.)

Ok, kuna mul on praegu vaja, panen kirja, mis on minu elutegevusega kaasnevad selgelt head asjad teiste jaoks:

* kilpkonn kannab kleite
* mu lapsed ütlevad (ilmselt siis ka mõtlevad) häid ja nutikaid asju
* andsin mõned päevad tagasi ühele poisile nõu minna oma kõhuvaluga EMOsse ja tal oligi pimesoolepõletik
* mõned inimesed on saanud kinnitust, et nad teevad hästi või on muidu maailmas head
* mõned inimesed on mu kirjutistest naudingut saanud
* mõned ilusad pildid (sest ma olen suht fotogeeniline) on maailmas rohkem
* mõned inimesed, kel oli asju ja raha vaja, on neid saanud
* ukraina sõjameedikutel on natu parem varustus kasutada
* mõned päris ok-d larpid ja rollimängijate kokkutulekud on rohkem toimunud
* hulk kirjutajaid on saanud natuke rohkem tagasisidet
* ja murca kirjutab ikka veel luuletusi

Polegi nii vähe.

Haprus ja vaprus

Jestas, ma ideaalis vist peaksin neid antidepressante igavesti sööma.
Mhmh, kunagi mu psühhiaater ka ütles, et tema küll ei oska öelda ega isegi pakkuda, millal ma ilma proovida võiksin - ja no nüüd olen jälle pisipisi annuse peal ja alailma on tunne, et vihkan maailmas kõike, keegi ei armasta mind, miks ma üldse, ma ei ...

Ja nii ongi. Et mu mõistus ütleb, et absoluutne jama, ei ole abiks. Tunded ütlevad, et uäääää - ja neid ma usun hoopis rohkem, sest nemad on mina.
Mõistus on --- ma ei tea, lisaväärtuse tooja?
On küll tähtis, aga minaMINA olen muu asi kui mu aru.

Kas ma olen tunde- või mõistuseinimene? Dohh, mis küsimus see üldse on?! Jah, mõistus on mul võimas, aga MINA küll mu mõistus pole.

Üritasime eile perepilte teha.
K pildistas.
Perepilte ei saanud,
sest Poeglaps oli KURI ja istus mossitades.
Aga mõne pildi endast siiski.
Emakodus esikus.

Näiteks on mul jäle olla praegu - ja mõistus ütleb, et kõik on ju ok. Ära põe! Mitte miski ei lähe paremaks, kui sa kannatad seeüle, et su pojal pole head trenni ja peaks võrkpallitreenerile helistama, äkki ta ikka võtab juba täis gruppi kellegi veel, et sa ikka oled liiga paks, et raha on vähe, et töö tahab tegemist ja intervjuu küsimused vastamist ja poes tuleks käia ja jooksma minna ja ...
Kas maailm läheb hukka, kui sa mõnd asja neist ei tee, väga väga naine?
No nii.
JÄRELIKULT on kõik su oma täiesti vaba valik!

Kusjuures läks natu kergemaks selle sedastuse peale küll.
Võib sokid jalga panna ja poodi joosta.

Kui lasen endal muserduda, kaotan ka võime toimida ilma, et saatjaks oleks tunne maailma kergitamisest kangi abil. Teen ära ikka - olen enda kangelaseks treeninud - ent see on nii jäle. NII jäle. Ainult endale meenutamine, et on täiesti ok ka mitte teha, mitte jaksata, mitte midagi aktiivset ette võtta, ma olen inimesena väärt, ükskõik, mis teen - aitab.

Aga ikkagi mõtlen praegu, MIDA ma saavutada üritan neid AD-sid vähendades. Seksuaalsust tagasi saada?
Maitea ... päris läinud ta pole, mõne aja pärast kirjutan ka Lelost, ent ... ei, kui antidepressantidest loobumine ses osas aitaks, võiks kõik ära taluda. Nii hull see ka pole.
Aga pole mitte mingit garantiid, et aitab, ju!!!!

Ega seksiisu mul ära kadunud AD-ga. Mul oli juba enne rongigi täielik kroonlinna null. Nüüd on juba ammu natuke tagasi, noorte nägusate meeste lõhn ja käe all tundmine, välimus ja ninajoon võib mind rõõmustada ja nii hea tunduda ja ...
aga orgasmi netu.
Ootan uut ovulatsiooni, mis peaks kohevarsti algama, ja siis proovin Lelot teatud ... tagapõhjaga. Sest suhtumisega "noh, tee nüüd minuga midagi!" saavutasin täpselt selle, et iha oli, aga aga aga ... see oli ka kõik.

Niih, jooksin poodi ning tagasi =)

Jälle ütlen sedasama, mida juba palju pordi porranud olen: kui saab mõttes valida, kui on "ma VÕIN teha seda ja seda ja seda ja seda, ja kõik on hea igal juhul!" teen palju rohkem ja väga palju meelsamini. kui "peab" all muserdudes. Kui "peab" tegema seda või seda, ma ei taha, sest juba mõte sellele, et "peab" on nii jäle, et lähen üleni katki. Kõik see kunagine prokrastineerimine ja usk, et ma olen laisk ...
Selgub, et laiskust ei ole olemas isegi teadlaste meelest.
Selgub, et prokrastinatsioon ei ole mitte laiskuse ilming, vaid kui inimesed hindavad end oma saavutuste põhjal, nad ei julge midagi teha, mis oleks vähem kui täiuslik, ja ei taha asja kättegi võtta, sest hui see tulemus täiuslik tuleks.
Täiuslikkus nimelt ei ole inimlik omadus ning miski, mida inimene teeb, ei ole seda kunagi.

Ma olen kõike seda tasapisi ise avastanud, oma jupphaaval tehtud avastusi siingi kirjeldanud ja palun väga - umbes minu aastate ja aastate peale jaotunud enesekirjeldused on selles artiklis ka kokku võetud.

Tee, mida tahad.
Et sinul hea oleks, on AINUS kriteerium.
Minu oma on MINU heaolu.
Et mul ei ole hea, kui mu poeg end ei liiguta ja ma päevast päeva vaatan tema keha katkiminekut, sest seda keha ei liigutata, on absoluutselt põhjus panna ta uude trenni ka läbi raskuste.
Sest ma tahan, et mul hea oleks, ja mul ei ole hea, kui temal halb on.
Dohh.

Ja nende antidpressantidega on ka nii, et kui mu olemist teeb paremaks, et neid võtan, tasub edasi võtta.
Lihtsalt kuna mul samas on lootus, et äkki jään rasedaks, on nad natuke pahad lapsele, ja kuna loodan, et saan seksi tagasi, ma olen ka valmis proovima, äkki AD-est loobumine aitab jne.
Phmt ma vähendan annust testimiseks. Et äkki miski läheb paremaks.
Aga kui ei lähe, tont, võtan taas suuremat annust.
Sest mõnusam oli küll. Ei ajanud nt nutma kaks korda nädalas tühiasjade peale =P

Normaalne, heas mõttes

Läksin ujuma (mis, normaalne Eesti suveilm ju?) ja sillakese eel peale raudteed karjuti mind kui "prouat" peatuma.
Teisel pool olid vanaema (no umbes kuuekümnene daam) ja lapselaps (umbes kaheksane poiss)  (sugulussuhe oletatav) jalgratastega ning mõlemad hüsteeria piiril.
"Seal on madu! Rästik!" karjus üks.
"Ei mitte seal, teisel pool! Silla peal!"
"TEISEL pool!"
"Teist vasakul, müüri ääres!"
Mina, kes ma olen hoidunud vasakule ja vaadanud paremale, sest teisel pool tähendab minu jaoks "teisel pool, kui sa oled", näen ka viimaks.
Mina: "Oi kui nunnu! Nii kaunis! Aga see ei ole rästik, see on nastik. Kollased põsed paistavad kaugele!"

Teglikult ei olnud need põsed erekollased nagu pildiraamatus. Rohkem kahvatukollased, peaaegu valged. Ka nastik ise polnud mitte läikivmust, vaid hall. Aga siiski - too niiöelda-vanaema oli hullumas. Pärast, kui mina üle silla ja nastik oma teed vingerdamas, tänas mind korduvalt, et tema arvas, et rästik, poleks teadnud, et nastik, poleks ma ütlenud ...
Kah asi, mille pärast muretseda, tõesti.
Nii rästiku- kui nastikuhammustusega traumapunkti, sest nastiku suust saad peaaegu 100% rõveda infektsiooni muidu, kumbki samas surmav ei ole: mis seal nii väga vahet! Pealegi (miks ma täiesti rahulikult astusin sillale, kui vanaema ja pojapoeg teisel pool meeleheitlikult karjusid) ega ka rästik ei ründa ju inimeset, suu ammuli, nii rästik kui nastik üritavad teelt eest saada ja oma normaalset elu elada kusagil mujal kui inimeste jalgteel.
Nagu ... ja selliseid inimesi PÄRISELT on, kes hulluvad, madu nähes?!

Noooojah ...

Ma arvan, kõige rohkem traumeeriski mind inimeste hullumise nägemine. Mingit põhjust pole, ent on karjumine ja häda.
Kuigi "prouaks" kutsutud olemine oli ka kainestav. Ma ikka elan usus, et näen välja nii umbes 33-34, mitte päris neiu enam, aga mitte ka "proua". Eriti vanaemaealise meelest.  Aga tühjagi.

Siis käisin blogikokkutulekul, kus saime Paulaga hästi jutu peale - nii palju sarnaseid kogemusi ja ma muudkui noogutasin - kuigi ühte oma juttu mahutasin lisaks teemale, mis sinna kuulus, ka lisateema, mida ei olnud tegelikult millekski vaja.
Mina, jutulooja, mhmh =P
Üldiselt olin üritusega hästi rahul, mitte viimases järjekorras sellega, et võtsin arve ja tulin ära enne, kui pilt päris kaldus.

Aga selle rõõmu anulleerisin täna, käies tütrega kulmutehniku juures ja pärast lobisedes pärast paar tundi ILMA HOMMIKUL KOHVI JOOMATA.
Kui kolme paiku pea tuikama hakkas ja ma kähku ühe latte ostsin, oli juba hilja. Täisvärk-peavalu, mille vastu aitasid lõpuks migreenitablett+ibuprofeen+kuum dušš+uni - ja need kõik kokku siiski jeeli-jeeli, selline pehme ja valuõrn tunne on ikka.
Tütar on uue kooliaasta ees üsna arusaadavas õuduses. Ütles, et tal polnud nii hirmus ka esimesse klassi minna. Tal oma sõnul on selgelt tendents tormata kõik uued inimesed läbi - ja see lõppeb sellega, et tal ei teki ühtegi päris sõpra, sest ta jookseb nende juurest, kellega klapib, ka edasi, et KÕIGI JUURDE JÕUDA.
Ent tal on kavas seda kommet kontrolli all hoida ja ma usun, kõik saab hea.

Kodus kirjutasin poja korvpallitreenerile (kes krt korraldab lastele, kordan, LASTELE, kes ei ole profiks hakkamise serva pealgi, 4 kolme-ja-veerandtunni pikkust trenni nädalas???) ja nüüd on ses osas süda rahul, et olen väljendanud: trenn peaks olema tore ja rõõm, mitte ränk ja masendav töö.
Püüdsin peavalu kiuste olla leebe ja kinnitada, et ositi me ikkagi ajame ühist asja - et poiss, minu poeg, teeks võimalikult rohkem trenni.
Neli kolme-ja-veerandi-tunni pikkust treeningut nädalas ei ole ses osas abiks, vaid toovad kaasa "See on nagu kool juba! Ta on täiesti hull!" reaktsiooni.

Muidu kiidan väga heaks ilmade normaliseerumise ja jõevee meeldivalt jahedaks muutumise. Jõe ääres pole ka kedagi teist, nii et rahulikult märgadest ujukatest kuiva pesusse rõivastumine, püüdmata end seejuures end kleidi alla peita, oli väga helge kogemus.
Aint üha kasvav hulk lemmeid vees on kergelt häiriv. Vahepeal on päris veider tunne ujuda ning pärast on rohelisi ebemeid KÕIKJAL. Eriti muidugi juustes, aga õlavartel, jalgadel ja ujukate sees igal pool samuti.

Ei ole minu töö maailma muuta

Sel on vahel mulle ikka mõju ka, mida karikate emand kirjutab.
Nii suur hulk tema jutustatavast haakub minu mõtetega nii hästi - ja kui ma siis teen midagi, tunnen midagi, mis ei klapi, üritan üles leida, et mis värk, miks ei klapi?

Elasin eile konflikti - see tähendab väljendasin väga konkreetselt, mida tahan ja küsisin, miks seda mulle ei anta, andke mulle põhjus, tänan väga - aga täna on mul halb.
Miks mul halb on? Sest ei saanud, mida tahtsin? Tegelikult ei - ma läksin konfliktile peale seisukohast "sa ei anna mulle, mida ma tahan, selgita ära, miks" ja sain "aa, sa tahad SEDA? Noh, jah, ma mõtsin midagi muud, vbla kunagi ..."
Elik tegelt kasvas mu mõttes isegi 30% suuremaks ja tugevamaks võimalus, et ikkagi SAAN.
AgA mul on niiiiiiiiiiiiiii halb mentaalselt.
Sest ma tahtsin selgust, alati tahan selgust, kuid sain "vbla kunagi kuidagi midagi ... vbla ka mitte".

Ja mu sees on kahtlus, kas must üldse saadi aru. Varem saadi ju valesti?
Kui ainult iseendast lähtuksin, kannataksin nüüd tuimalt. Aga kuna karikate emand küsiks endalt sellise olukorra puhul, mis värk, tegid oma tahtmist, sul peaks ju hea olema? mõtlesin edasi

Niih. Mind võibolla ei mõistetud. Ja siis on jube.
Ei tea, miks on nii oluline, et mind mõistetaks. See peaks ju olema ükskõik - väljendasin ennast ära, tegin oma tahtmist, minu jaoks võiks ju kõik tasakaalus olla?
Ent mitte. Mispärast? Eile läksin suht otse peale, üritasin lahendada, aru saada ja et minust saadaks aru ja ... ja täna on mul "oota, kas ma oleks sama hästi vait võinud olla või? Kas midagi muutus? Kas ma üldse saan kuidagigi maailmas midagigi muuta?!"

Ilmselt see ongi võti - iha midagi maailmas muuta. Iha, mis jäi rahuldamata. Maailm ei muutunud.
Oh, kuid ma ei pea ju! Maailm saab hakkama, mina ei pea teda paigalt tõstma.
Mina hoolitsen enda eest, eks ju? Et miski ei muutu, kuidas ma ka püüaksin?
Ära püüa, väga väga naine! Ei tasu vaeva.

Nii et kujuteldava karikate emanda kujuteldava endaküsitlemisega leidsin vastuse - ja meelerahu - taas üles.
Me ei muuda maailma meelega, eks ole. Ja üritada seda muuta on ainult enda lõhkumine. Aga vahel kogemata juhtub, et maailm muutub su peale.
Triviaalsus? Krt, ma avastan käibetõdesid ikka ja ikka!

Aga KUI õige see mõte oli, on mind ennastki hämmeldusseviivalt selge. Kuus tundi oli halb, kahtlev, tahtnuks midagi, tähelepanu ja/või hoolimiseväljendusi mitupalju, jõudu ei old, aga midagi teha, maailma jälgi jätta tundus kuidagi hirmus tarviline.
Ja piin.
Sis hakkasin seda postitust kirjutama. 6 lõiku - ja puhhhh! Kõik on kombes ning hea. Meel kerge ja rahulik, natuke laiskust ja palju pohhuismi. Miks mind segama peaks, mida keegi teine teeb või mõtleb? Ei ole minu töö seda muuta!

Ei ole minu töö maailma muuta.
Ja püüda maailma meele järele olla on täpselt sama kasutu. Ei, see ONGI sama asi ju! Tahtmine muuta kedagi muud kui ma ise. Panna need seal arvama midagi, mida nad enne ei arvanud. Maailm.
Ei ole minu töö.

Ma arvan ... tegelt see vist ei huvita kedagi peale mu enda ja ma olen seda juba avastanud. Aga täna jälle, eks? Avastan, panen kirja.
Kuidas mu õudus maailma muutmise võimatuse ees ja mu tunne, et mind ei ole olemas (eriti kui ma toda maailma muuta ei suuda) on üleni seotud sellega, kuidas tajun teisi paremini kui iseennast. Kaotan iseenda ära (varem kadusin nii kergesti, nii kergesti, nüüd püüan end valvata ja endale alles olla - kuid vahel lasen jälle pilgu kõrvale ja krt! Ma ju alles olin siin?!?!), seda kadunud ennast seetõttu ei tunneta, et ta kadunud on - aga pole hullu, tunded on alles, ma ju tunnetan teisi! Ma ju tunnetan - siis need olengi vist mina, eks?
Ennast tuntakse ju?!
Ainult et neid teisi, kuitahes hästi neid ka enda meelest tajun, ma muuta ei suuda.
Ja vahel, üritamisest hoolimata, ei ole ma ka seal maailmas kellelegi märgatav.
Ning lähen katki ja valudesse, sest mul on tunne, et ma ei suuda iseend kontrollida! Ma olen iseendale kontrollimatu, ma ei taju iseennast, ma ei ole päris! Mulle aint tundub, et olen!

Aitab ainult üks asi. Tõmmata piir enda ja maailma vahele. Siin olen mina, seal on muu maailm. Näe, mina! Oi, tere, KUIDAS mind üldse kaotada saab!? Kuidas saab iseend tajuhäireks pidada?
Nojah, aga tegin seda jälle =)
Nüüd, kui enda jälle üles leidsin, on päriselt naljakas ja üldse mitte kurb.

Võibolla selle teiste tajumise tõttu kaotangi end ära kergemini kui enamik ülejäänusid? Et kuna mina tunnetan ümbritsejaid, ei pane üldse tähelegi, et minu tunde-ise on/olen jälle putku pannud ja asub/asun kusagil mujal kui teadvus?
Võibolla seda mõtlengi sõnadega "teadmine ja tundmine ei ole üldse samad asjad".
Tundub õige mõte olema. (Pun intended.)

Siiralt arvasin varem, et mõeldes Õigesti ja Õigeid mõtteid, mõjutan ka tundeid soovitud suunda.
Oh, ma olin nii tobe =)
Nüüd ei viitsi isegi naerda inimeste üle, kes arvavad, et teraapia ja rääääääkimine aitavad tundeid soovitud suunas käänata, et tundeid üldse tuleb käänata, mitte tunda ja omaks võtta, et on olemas "negatiivsed" tunded ...

Sellistel hetkedel kui praegu, iseennast väga tundes ja tajudes, mõtlen, kui lihtne oma tundeid kuulates ja oluliseks pidades elada on.  Kui lihtne. KUI lihtne ...
Aga sellist tunnetust ei saa sunniviisil õppida. Ainult vabal tahtel. Kui selline TUNNE on =)

Voodielu

Nägin unes, et pidin tegema vene keele harjutusi mingte absurdselt kirjanduslike väljendite (uduloor tumendas maastiku häguseks?) peale, oodates samas pääsu ämmaemanda vastuvõtule, kes ise oli küll entusiastlik ja üritas mind isegi varem vahele võtta, aga ma olin ikka väga kindel, et pole rase.

Jep, reaalelu tungib voodisse kaasa!

Muidu tegin selle reaalelu natuke kergemaks. Ütlesin tööandjale, et ei jõua planeeritud ajaks valmis (toimetan tõlketööd, mis on nii rohmakas, et pooleldi tõlgin ise uuesti), laenasin endale rippuva magamisaseme minekuks üritusele sel nädalalõpul, valuvaigistav masin on minu peal varsti kolmandat tundi ja kuigi kohutav nõrkus püsib, vähemalt ei valuta kusagilt.
Nõrkus.
Pearinglus.
Otse käia on raske. Asju võtta (eriti parema käega) on raske. Viuviuviu, ving, VING!!!

Tahaks prednisolooni, see aitaks natukeseks.
Kuni ma jälle üle oma piiride lähen ja teen rohkem, kui suudan ja maohapperünnak ja uus migreen ja kas see kõik pole juba olnud, naine?!
Aaaa ... õige.

Aga selle rasedaks jäämisega - ei, päriselt, hakkasin sellele mõtlema alles mõne nädala eest, enne oli "arstid teavad, mina ei tegele" - on tegelt ju kaks võimalust.
Nii, nagu siiani olen seda asja ajanud, ei olegi ovulatsioon teema ju, sest kunstlikud hormoonid ja kunstlik see ja teine ja phmt kui ikka tehislik rasedus, teeme KÕIK tehislikult!
Miska minu üpris vääramatu usk oma keha loomuliku toimimise tõhususse võib ju olemas olla, aga keha ei saagi loomulikult toimida ju! Tal ei lasta!
Ja ma mõtlen, et vbla võiks vähemalt korra nüüd proovida ka seda - natsa loomulikumat viisi.
Et ovulatsiooni ajal sperma tuppe ja vaatab, mis edasi saab.
Kuigi nad muidugi ei usalda kehi ju =( Ikka hormoonid peale igaks juhuks. Ovulatsioon tehakse ka tehislikult.
Krt.
Tahad asju loomulikult ajada, hangi mees =(

Jestas, aga ma ei oska seda asja. Nagu näha nüüdseks kogunenud kogemuste põhjal.
Kui olin 11, olin juba meeleheitel, et keegi mind ei taha. Kui olin 14, olin lootust kaotamas - ainult krdi perverdid! Nagu päriselt, need riista paljaksvõtjad ja enda rõivastatuna vastu mind nühkijad olid ainsad mu ihuvõlude vastu huvi tundjad.
Nüüd olen 38. Ja adunud, et mind tahetakse küll, ikka veel.
Samamoodi.
Need perverditüüpi-mehed, kes arvavad välimuse peale, et oi, võiks! pole kuhugi kadunud. Kuigi noh, ega nad kõik ole perverdid, eks ole. Mõned toovad lambist lilli või pakuvad täiesti viisakalt, et tahaksid minuga suhelda - aga kui seda suhtlemist pakub mees, kes on mind mitu korda tänaval näinud, oma rattasõitu peatades, ainus, mida mina tunnen, on "jäetagu mind rahule!"
Elik mina ei taha kedagi neist, kes mind tahavad. Jälle. Ja kui ma kõnnin tänaval, läbi märja kleidi kumamas märg rinnahoidja, ei ole see kellegi ahvatlemiseks, vaid palav oli ja ma ei viitsinud seda ära võtta pärast ujumist, sest märg asi vastu keha oli HEA - mitte ebamugav.
Oh jah.
Tunne esmast huvi mu hinge, mitte mu krdi tisside vastu!!!! Tissid tulevad mängu HILJEM!
Aga need, kelle jaoks mul juba oleks huvi nahka ja lihaseid, rasvkudet ja limaskesti teistmoodi kasutada kui lihtsalt oma osadena teadvustades, me juba tunneme üksteist ja ta meeldib mulle väga - ei taha mind.

See meestega värk lihtsalt pole mu forte. No lihtsalt ei ole.

Siiamaani ei tea, MIDA ma valesti teen, kuidas valesti olen, mis kamm.
Ma olen inimkarjas mingi veider lehmake. Aga elan sellisena, tänan väga.

Kuigi, kuna ma teen taas katset antidepressantide annuse vähendamisega, MITTE oivaliselt, vaid nii - enam-vähem. On hea elada. Aga lähtuvalt juba /¤)*!{[€]}"#/* füüsilistest nähtudest VÕIKS OLLA PALJU PAREM.

Samas, noh - andke mulle mu tita, ja ma hakkan viuguma, et tahaks ühte veel, alles mitme aasta pärast! Füüsiliste hädade üle üldse ei kurdaks!
Ainus, mis oleks täiuslikust õnnest puudu, oleks orgasmid - ja ma ikka mõtlen, et kui praeguse töö tehtud ja palka saan, on Lelo Sona teema.
Krt, neil on allahindlus just. 50 eurot!
KURAT!
Vabandust, ma vist kasutan selle ära. Ja siis nälgin.
/ostlema

Kunagi oli fännitüdruk

Eile oli Ritsiku korraldet blogijate kokkutulek eesmärgiga matkata.

Alustuseks rüsasin üleeile oma jala ära. Ma vahel kipun valu vääralt tundma, et jalgadest jooksevad hood läbi, on loomulik - aga seekord olin varbaküünt natu valesti lõiganud, jäi terav nurk ja siis see lõhkus teise varba ära.
Ma ei tundnud ka enne kui õhtul, et jalg on kuidagi ikka veel valus ... oi, verine!

Nii et juba kõhklesin veidi.

Hommikul oli lisaks väike peavalu. Olgu, kas ma saan medali selle blogikokkutlekul käimise eest v? Kas maailma läheb hukka, kui ma ei lähe?
Ma siis ei läinud.
Kella kahe ajal hakkas halb. Magasin, aga kella nelja ajal ärgates oli veel halvem.
Imetlesin natuke oma sisetunde täpsust. "Ei lähe kuhugi, püsid kodus!" ütles see ja parem oli.
Sest jee ma oleksin Pärnus matkamist natukenegi nautinud, kui isegi kodus oli vahepeal tunne, et võtke see ära, võtke see lihtsalt ära, ma ei jaksa enam, ja elutoast kööki liikusin istuli mööda põrandat lohisedes, sest püsti ei jaksanud seista.

Nii kuradi halb! Kõhuvaluhood ja oksendamine-oksendamine-oksendamine - mul oli hirmus janu, aga kõik joodu (peamiselt väikese soolaga vesi, üritasin midagi mineraalsoolade taastamise teemal) tuli poole tunniga jälle välja.
Aga vähemalt polnud ma blogikokkutulekul, eks ole. Vähemalt ei nakatanud ma sealseid inimesi (see on nakkuslik, üleüleeile oli mu pojal, kuigi oluliselt leebemal kujul, õnneks).
Tohutult vinge.

Tänaseks on see hull iiveldus jms üle. Aga teate, et migreeni käivitab valukeskuse aktiveerimine muuhulgas? Et kui sul on päev otsa olnud jube, nt miski rotaviiruse moodi viiruse, sapikivide või maohappemäratsuse pärast, on järgmisel päeval migreen?
Jah, mul on tablette veel. Aga igatahes esimene neist tegi valu aint vaiksemaks. Ära ei võtt.

Noh, vaatame asja head külge: kuna ma pole eile midagi söönud, täna hommikul võtsin 5 krabipulka ja samapalju lusikatäisi jäätist, et veresuhkrut natukenegi buustida, ja eile joodu öökisin kohe välja, olen silmanähtavalt kõhnem.
Kuigi imeline näokaunidus on möödas - kõik puna valgus eile minema, isegi mu huuled oli valged, ja oh-kui-ilus.
Aga nüüd on huuled jälle normaalset värvi.

Lisaks, kuna ma mitte midagi muud teha ei jaksanud, vaatasin ära veel ühe (TM) doki Queenist. Ja kui mul oli kõige halvem, hakkas Freddie ka parasjagu surema ja tal on NII HALB ja siis ma nutsin tema pärast veel korra.
Mitte et ma ennemalt poleks seda teinud mitteloetud arvul kordi. (Loe: palju.) Kuidas ta "These Are the Days of Our Lives" lõpus ütleb veel korra "I still love you" ja see on nii ... meile.
Räägitakse, et me ei nuta mitte, kui miski on kurb, vaid kui miski on ilusam, kui ootasime.
Minu puhul tõsi.
No ... enamasti.
Mul läks aega, et albumit peale "Innuendot" ka tõsiselt võtta. Sest "Made in Heaven" oli mahe, täis leppimist ja õrnust, ja pärast "Innuendo" teravust ja kartmatut meeleheidet tundus see - võlts.
Ent nüüd olen vanemaks saanud, mõistnud, et mõnesid asju ei SAAGI muuta, SAABKI vaid leppida - ja et ses leppimises on väga suur ilu sees.
Pealegi pole see album üleni pehme nagunii. Kuigi - aus olles - Queeni parimate tööde kvaliteeti seal ka pole.

Ma vist ei ole Queenist enne eriti rääkinud, mis?

Kuidas see kattis kogu mu lapsepõlve, kuidas me ainus Queeni vinüül ütles mulle (kujund!), et pean ta kasseti peale ümber lindistama, sest võibolla läheb plaat katki (mis ma olin, 8? 9?). Kuidas ma ostsin aastaid hiljem Viru tänavalt, vana Pioneeri kino all avatud kassetimüügipunktist teise Greatest Hits kasseti. Oma taskuraha eest, sest no paremat kohta selle kulutamiseks polnud. Kuidas mu ema mees kinkis mulle isesalvestatud Innuendo - ja kuidas ma NUTSIN, kui Freddie suri.
Kuidas me vaatasime Live Aidi. Kuidas vaatasime Freddie mälestuskontserti külas (ainus, kelle hääl mind rahuldas ja mõtsin, et tema võib Queeni laulda küll, oli Liza Minelli), kuidas kui me Taanis käisime (kahel erineval aastal vähemalt kuu aega korraga), olid mu meelisatraktsioonideks seal Night at the Opera plaat ja Queen Wembely staadionil - 1986 vist? topletplaat ja LOOMULIKULT tõin need kassetidele ümber lindistatuna koju.
Ja koopiamasinaga tehtud ümbrispaberid ka.

Ainus pilt, mis mul ENDAst sealt Taanist on - see, kes loeb
"Meistrit ja Margaritat" muidugi.
Jep, ma näen 12-13 aastase kohta eakas välja.
Lapsukesed legodega on mu vend (see blond) ja üks Joel.
Põlved on vist Sandra omad.
Muide, ma olin ka veendunud, et mul on väga koledad käed.
Paks ja kole niikuinii.

Ma ei oska seda armastuse määra õieti kirjeldada, mis mul nende vastu oli. Kõik plaadid, mis kassettidel saada, omastasin. Igasuguseid obskuurseid lugusid tean, sest ma kuulasin neilt kõike. Korra raadiost soovilugu tellides (Queen, "You're My Best Friend") sain sealt kiita, et tean, et loo autor oli John Deacon ja ta mängis/mängib bändis bassi. Olen tõeline Queeni-spetsialist. Nagu ... niiiii triviaalne teadmine ju, see oli isegi hitttlugu, dohh, muidugi ma tean!
Ikka veel arvan, et viimase peal bänd - aga noh, aeg on mööda läinud ja mul on arvukalt teisi lemmikuid samuti. Kuigi - oli ka tollal, lihtsalt mitte kunagi sel tasemel.
Mitte kunagi sel tasemel.

Isegi a-ha mitte =)

Diiva

Oh, nad teevad Freddiest filmi!



Kuulge, ammmmmmmmmmmmmmu juba oleks aeg!
Ja mingi päris raamat samuti, paluks. Mis ei oleks tabloidide ümberjutustus ega "väga oma kunstile pühendunud, väga töökas, väga andekas"-raamat. Mida, see viimane oli tüüpiline teda tundnud muusikute kirjeldus Freddiest ja Queenist üldse intervjuudes veel 10 aastat tagasi ju! Andekad, tõelised staarid, intelligentsed ...
Mis on III-GAV kirjeldamisviis!!!!!

Olen ühtpidi kindel, et Queenist on kirjutatud mitu raamatut - ja teistpidi kindel, et ükski neist ei ole materjalile au teinud, muidu oleksin neist ju palju kuulnud!
Ning Freddie elu oli LUGU. Üleni oivaline lugu.
Ja selline LUGU on siiamaani korralikult loona käsitlemata.
Maeitea.
Arumaitaipa.
MIKS?!?!?!
Aga no nüüd viimaks tuleb film. Ja awwww, nende nooreea näitlejad näevad nii nummid välja! Kohe tuleb väga meelde, miks ma Rogerisse nii armunud olin! (Vana ta nüüd on, saab 70 või? Aga ta näojoontes on see armsus alles!)

(Jaa, muidugi ma olen Queenist rääkivaid dokke näinud. Need on ... nii elutud võrreldes sellega, mis võiks olla, ja mingid väga igavad väikesed mehed kasutavad neid enda näitamiseks. Krt, kes tahab neid näha?! Me ei teadnud nende nimesid enne ja ei tea ka pärast filmi vaatamist, nad lähevad meelest juba jutu ajal!)

Freddie SELGELT oli suurem kui elu, dohh. Eredam, rohkem päris, säras ja hiilgas kui eredaim välk. Diiva kõiges ja üleni, absoluutselt kartmatu.
Kuigi ma VÄGA loodan, et kui ta teada sai, et HIV, ta oli oma partnerite suhtes hellll ja kasutas kaitseid.
Väga loodan. Nii umbes 45% usun samuti.

***

Muidu mina käisin öösel teist korda augusti teise kuupäeva sees ujumas.
Kõige keerulisem oli vette minna ja välja tulla.
Kannatan nagunii enam-vähem kogu aeg selle kuumaga pearingluse all, ajukahjustus ja värk, ei näe eriti allapoole - aga kui on veel pime ka, on täiesti hull olukord.
Pealegi veest välja tulles kippus mul pea ka enne rongi ringi käima. Mingi rõhuvahe, kuidas keha tundub vees, kuidas keha ja tema raskus tunduvad õhu käes nii teistsugused ...

Nüüd, öösel, tulin häbenemata jõest välja neljal jäsemel. Kuradile, keda see huvitama peaks?! Et mingi tume ähvardav suure kärnkonna moodi kuju ilmub tumedast veest ning ronib kiviastmetele, hingeldab seal natu, siis tõuseb ja moondub tõusmise käigus naiseks?
Kedagi. Ei. Huvita.
Keegi. Isegi. Ei näe.
Suva =)
Vesi oli sama soe kui päeval. Loomulikult. Isegi ritsikad olid vaiksed ja kuulsin üks kord ühtainsat sääske pinisemas.
Kuuma ja kuiva hea külg - sääski on palju vähem.
Mingid noored mehed lõugasid mu vette minnes diagonaalis vastaskaldal, ohtralt huumorit teemal "kellel on paljas till". Aga seks ajaks, kui mina nende asupaigani ujusin, olid nad juba ära läinud. Neetud, võibolla oleksin ka vaadata tahtnud!
Aga samas oli vaikus ja üksindus tore. Vaatasin taevasse, sealseid tähti, ja ujusin häirimatus rahus, kuni käega tõmmates sedapidi mingisse heina vajusin.
Siis rabelesin natuke, et jälle vabamasse vette pääseda.

***

Ma ise ei ole endast kunagi kui diivast mõelnud, end sedasi tunnetanud. Minu tunnetus pole mitte "mina tahan, mina võin!" vaid "kõik võiksid teha, mida tahavad! KÕIK!"
Sest kui minul oleks HIV, mul küll poleks raasugi tahtmist teisi oma põgusate lõbude nimel surema saata. Mitte et tahan, teen, vaid ma EI TAAHAAA! JUUBEEEE!!!!

Lugesin artiklit (või noh, see ei ole päris aritkkel =)), kus on kirjas, et autistidel ei arene välja sellist ego, nagu normaalsetel inimestel, neil kas polegi ego või on see täiesti teistsugune.
Oleneb ego definitsioonist.
Võibolla. Ma tean, et ega ma arva küll, et minu tahtmised ja mittetahtmised oleksid kuidagi tähtsamad teiste omadest. Elik kuigi leian, et mul on absoluutne õigus oma elu üle otsustada, põrgusse kõigi muude arvamused, on mul samas ka tunne, et teistel on absoluutne õigus OMA elude üle otsustada ja keegi ei tohiks sinna sekkuda.
Ainus teiste ellu sekkumise koht on, kui too teise elu segab sinu oma väga otseselt. Kui ta möliseb su akna all öösel ja kõva häälega nt.
Või ronib su plokki kommenteerima, sealjuures millekski panemata su "mine ära, ma ei taha sind lugeda" reaktsioone. (Ma ei saa sellest üle. Ilmselt ei hakkagi saama. Need mu blogisõbrad, kes ebapärlikarpi loevad ja jagavad, tekitavad mus iga kord haava, kui jälle ta nime näen. Sest mul on niiiiiiiiiiiiiiiiiii "Minamittearusaama!!!" selle peale, et keegi võib SEDASI käituda ja ikkagi enam-vähem arukas inimene olla. Ei, minul tuleb: "Intelligents ei välista ju lollust! Miks täitsa toredad inimesed seda lolli loevad?!")

Aga ego teistmoodi toimimine ja üldine "et ego ei valitseks, ei tohi oma tahtmiste järgi käia, käi vaid kohustusi täitmas""ilmselt ongi mu meeletu ühiskonda mittesobimise tunde taga. Sest minu tahtmised ei ole kuidagi kurjad, kuidagi teisi mittearvestavad. Minu tahtmised arvestavadki kõigiga. Jah, ka tolle tulevase lapsega.
Ma ei oska vaadata asju ainult enda positsioonilt.
Ja samas mu vaade elule pole üldse peab-keskne. On võib-keskne. Mu suhtumine lapsesaamisessse pole ka "siis peab seda ja seda ja seda ja seda ja ...oh, nii palju kohustusi tuleb juurde!" Mul on hoopis: "siis saab seda ja seda ja seda, nii palju võib ja saab, mida muidu mitte!"
Küsisin pojalt ka järgi, et noh, kas tal on halb elada või, kui mul lademes raha pole ja tal teist vanemat kodus ka mitte.
Mis te arvate, mida ta vastas? =P

Nojah, mina ja minu tahtmised ... Tegelt ma ei teeskle, et näeksin Freddie sisse takkajärgi. Et ta suhtus kindlasti-kindlasti endasse teistmoodi kui teistesse.
Pigem ütleksin, et ta oli paljus nagu mina, sest nii tundub mulle loogiline. Ennast teistes näha on lihtne. Aga no diivalikkus oli tas selge ka ju.
Vbla oleme me diivade olemust traditsiooniliselt valesti mõistnud hoopis? Äkki nad pole "MINA olen tähtis, MINU tahtmine loeb!" vaid "Muidugi minu tahtmine loeb! Ma väljendan seda, võtke see oma käitumisjuhiseks, kui minusse puutute - aga teemad minusse puutumine ja mittepuutumine on te oma tahtmiste küsimus. Tahate või ei taha - teie otsus! Ei taha mu olemist lava taga mugavaks teha - teie otsus. Et ma seepeale ei taha esineda - minu otsus. Ja kõik on õnnelikud, sest nende vajadused on täidetud!"
Vbla olen ma sel juhul ikkagi ka diiva?
Võibolla on meid palju?



Kunagi selgitasin Murcale, et laul võiks ikka postituse alguses olla, siis loen muusika saatel ja hea.
AgA ise panen ikka lõppu. See on nagu ... lõppsõna või asi.

Oivaline

Ooooooooooooooooooooooo, august!

Maisaa aru - kümme minutit on augustikuu peal olnud ja korraga on mul sees magus ja hea tunne, romantiline ja hell, ühtaegu haavatud, sume, hele ja hajus nagu päikeseloojanguaegne taevas - ja maailm kiirgab vaikset mahedat valgust, vahel liiga kuuma, vahel sünkjat, vahel pole see üldse valgus, vaid pimedus ... ja KÕIK see on siin, minus.
Just praegu. Vahel nii, vahel naa, aga KÕIK ON KORRAGA!

Vaatame.
Mulle meeldib

* vesi
* augustikuu
* tantsimine
* kirjutamine
* kirg
* põnevus
* kollased krantsid
* kohv
* tunne, et mina ei vastuta
* tited
* noored nägusad mehed
* higilõhn
(eriti noorte nägusate meeste oma)
* tätoveeringud
* tunnustus
* Jo-ga algavad nimed, nt Joonas, Josefiina, Joel. Joosep ja selle teisendid ainult millegipärast ei meeldi nii väga.
* siid
* värvilised sukkpüksid, milles muude seas ka paar % naturaalset materjali
* anda ära
* vaarikad
* välguvalgus
* tugevad kulmud
* ksülofoniheli
* päikeseloojangud
* türkiisi(imitatsiooni)d hõbeda(imitatsiooni)ga
* roosa ja roheline, türkiissinine ja pruun, tumekollane ja telliskivivärv -värvikombinatsioonid
* küüslauk
* pehmed harilikud pliiatsid
* tindiküllased tindipliiatsid
* internet
* piim
* päevitus või lihtsalt tume nahk
* ebatäius
* ebajasiimi õied
* noored porgandid ja herned värskelt
* inimeste füüsiliste omapärade tunnetamine oma käe all
* öö
* tunne, et mind mõistetakse
* aldid
* head ootamatused
* armumine
* apelsinimaik