Vaata, mul on pidevast "perevägivald paha!" hõikumisest (jah, erikuradi paha!) jäänud mulje, et üht sorti perevägivalda üldse ei arvestata.
"Miks ta ära ei lähe" vastuseks on aina ja aina, kuidas naise enesehinnang on maapõhja tambitud, kuidas ta kardab ja tunneb, et ei saa hakkama, ja kuidas maailm näib tema ümber kõrguvat veel väljapääsmatumana kui suhe vägivaldse mehega. Ja see kõik võib sedasi olla ja on sedasi väga paha ja kurb ja värki.
Aga kõik need teistlaadi vägivalla all kanntavad pered? Kas siis - kas siis see vägivald pole oluline, polegi päris vägivald?
Sest võib ka vabalt olla, et naine tunnebki end tugevamana. (Või mees, sedasi võib vägivallatseda ka naine, kuigi mina olen kuulnud vaid meesvägivallatsejaga peredest.) Et naine annab mehele andeks mitte nagu taaskord heana paistvale monstrumile, vaid nagu hüsteerilisele lapsele. Jah, ta oli oma jonnimises vastik ja ma sain haiget, aga ta ongi ju mõnes asjas rumal. Nii nõrk, et läheb selliste asjade peale endast välja. Ei kontrolli oma joomist ega pesupesu ega tervist ega käitumist ja mis ta ilma minuta teeks? Ma annan talle andeks ja panen kinni ta arstiaegu, teen talle süüa, pesen ta riideid, püüan teda mitte ärritada mitte seepärast, et kardan kolakat saada, vaid seepärast, et ma olen ju tugev, ma ju jaksan, las tema siis saab oma tahtmist, kui see talle nii oluline on. Ma ju nagunii paneks riided masinasse ja pärast kuivama, tema omad ka panna pole eriline asi, dohh!
Ei ole "naine on mehe poolt mutta trambitud". On "ta on kallis, kuigi lapsikuvõitu ja vahel suisa loll, ma kannan need probleemid ära, ma ju jaksan!"
Ja annab andeks ja hoolitseb edasi mehe, laste, põllumaa ja leivateenimise eest, sest ta on ju Eesti naine, tugev, toidab ära oma lollaka mehe ja kuus last ja aint ohkab vahepeal veidi.
Ajakirjandus ja sotsiaalmeedia võiks ka selliseid naisi ja mehi meeles pidada. Meenutada neile, et jou, SINA oled tähtis, sina oled armas ja imeline ja kui see suhe teeb sulle halba, teeb su õnnetuks, matab elurõõmu enda alla, kuradile! Sa ei pea hooldama seda meest (või naist), tegema tema tahtmist, sest sa ju suudad ja see on talle nii naeruväärselt oluline, suruma iseennast alla, sest no sina kannatad selle välja paremini kui tema.
SINA oled tähtis!!! Päriselt, jonniv kaasa ei ole midagi, mida sa taluma peaksid!
Isegi kui ta ei löö. Isegi kui ta ainult märatseb kodus või ähvardab end ära tappa või purjus peaga rooli istub, sest kodus on ju võimatu olla, kui teine sedasi käitub, isegi kui sina pole sinikates, vaid ainult su raamatud su äraolekul minema visatakse, su nõud puruks lüüakse, su vaip põlema pannakse, su ratas maha müüakse, su garaaž välja üüritakse.
See on vägivald ja sa ei pea seda taluma.
Tõsiselt.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
esmaspäev, 29. juuli 2019
laupäev, 27. juuli 2019
Ausalt, see ei ole isiklik! Mul on lihtsalt halb ja tekst kuidagi viis sinna
Vaikselt hakkab eluvaim jälle sisse tulema.
Oli täpselt paras sooja suve ilm:l ei olnud palav, aga oli soe, vesi silitas keha kui armsam, õhk silitas nagu teine armsam, ööõhk oli ka soe. Nii meeldiv vaheldus!
***
Või noh, see oli eile. Oo, kaunis eilne!
Täna on rämepalav, hommikust peale. Ei jaksa liigutada. Pea valutab veidi, sest selline lämbus. Isegi ujuma ei julge minna, sest selleks peab ruloostatud korterist, kus on natuke jahedam, päikese kätte minema. Tuul, mis natuke aitab, ei päästa siiski.
Jubedus.
***
Õhtul seitsme paiku käisin Totoroga suure ringi. Mis sisaldas ka ujumist.
Kui veest välja tulin, oli veerand tundi lausa hea olla. Aga piisas 2 minutist madalalt silma paistvast päikesest, kui täisvärk-migreen algas. Iiveldus, käega silmade peitmine iga kord, kui väljaspoole varju astusin, ja krt, ma mingi valemiga ei usu, et inimesed, kes väldivad külma, end tegelt külmas nii jubedalt tunneksid.
Nagu ... külm on külm. Ebameeldiv, kui sul lausa külm on, aga lihtsalt külm. Kui külmas miski valutab, siis lihtsalt külmetamisest, külmavalu. Aga mina ja palavus - esiteks on lihtsalt palav. Lisaks hakkab ka pea valutab, süda läheb pahaks, nii raske ja halb on olla, nagu suruks end läbi vati kogu aeg ...
Ilge.
Kõik on halb.
Nii, ilm käsitletud.
Üleminek ilmalt tervisele:
Süüa tahaksin ainult soolast. Mis on ka kaudne seletus, miks ma palavust ei salli: higistan mineraalid välja ja mul napib neid niigi; ilma mineraalveeta tulevad migreenid üle nädala, jai. Kuumaga kaotab keha neid (mineraalaineid, mitte migreene) kolinal ja mul on NII HALB OLLA.
Soolane natuke taastab. Aga mitte päriselt.
Ainult tervisest:
Haige olin ka, ega ma siis sellise koormuse peale terve püsi. Kahel nädalavahetusel järjest paljude inimestega üritus!
Tegelikult võibolla olen ikka veel tõbine, kurk igatahes valutab. Ei midagi hullu, kraadima isegi ei hakanud. Sest noh: väsinud? Eriline üllatus. Kurk valutab? Septolet siis, vahet pole, mis kraadiklaas ütleb. Pea valutab? OI, nii ootamatu, eriti selle palavaga!
Siis kirjutati Loteriis veel "kuigi sa proovid olla heast".
Hästi kirjutati. Meeldib.
Lapsed folgivad. Mina hoian loomi ja olen omaette suht rahul. Civ ja mu eesmärk selle palavaga on elus püsida.
Seni püsin. Ihualasti ja värisevate kätega, aga püsin.
Huvitav, mida ma teeksin, kui Prantsusmaal oleksin? 45 kraadi ... Ausalt, ma ei kujuta ette muud kui elu oma ema keldris. See (kelder, mitte elu) on permanentselt jahe püsinud alati. Vbla 45 kraadise õhutemperatuuriga ka püsiks mõnda aega?
45 kraadi. See on nagu ahjus elada ju? Madalal kuumusel, aga 45-lõhet just sel kuumusel tehaksegi.
Ehk: kui nii läheks mitu kuud järjest, oleks parem surnud olla. Nädal aega vbla elaks üle isegi konditsioneerita.
VBLA.
Peavalu osas: nädal aega järjest?
Eee ... ...
Ma ei taha kujutleda. Praegugi on kehv olla ja mul pole isegi täisvärk-migreeni enam, tablett on sees, kell on pool kümme õhtul, temperatuur normaalne (aga pärast päevast leitsakut peaks olema jahe, et eluvaim päriselt sisse tagasi tuleks) ning singikamar suus. Nii tundub elu vahepeal juba täitsa talutav. Aga kui oleks päeval 45 ja öösel 28 ... ma ei taha ette kujutada.
Kliimasoojenemine võtmes "kõik jääb vee alla, tsivilisatsioon elab kohutavaid muresid üle ja ei tea, kas elabki" on mulle: "Nojah, mis teha, maailm kestab edasi ka inimesteta". Aga kliimasoojenemine võtmes: "Nii palav hakkabki suviti olema"?
Eeeee ... eee ... koliks õige tundrasse kuskile? Parem sääsevõrgu all elada, kui kuumas lämbuda, kindel.
Võiks ajada nüüd eksistentsiaalset juttu sellest, kuidas läheb (ei peaks ju minema?) kokku mu vaimustus oma lastest ja soov veel mõni üles kasvatada - ja mu põhiusk, et inimesed ei ole tähtsad, inimkond pole oluline.
(Läheb nii, et igaühel on võimalus tegeleda enda ees olevate probleemidega, nagu tema suudab ja oskab, ja tõeliselt sitasti on ikkagi läinud neil, keda pole olemas ja nad ei saa valikuid teha, sest noh: kui sind pole, pole ka midagi valida. Ma ei arva, et elu on midagi, mille külge klammerduda, aga ma hindan väga väga väga kõrgelt võimalust valida, kas elada nii, teistmoodi, kolmandat moodi või üldse mitte. Ja kui see valik on inimese eest ära tehtud, teda ei ole olemas, on paha.)
Aga mul on raske ja uimane olla.
Vbla 4 tunni pärast võiks, aju tahkub sulanud plötsust taas mõtlemisvõimeliseks nagu Pratcheti trollidel, aga olen päevast nii krdi kurnatud, et siis ma tõenäoliselt juba magan.
Nii et sry, not sry.
Kui tahate, võite ju kommenteerida, ma jahedama ilmaga jaksan ehk ka vaielda.
TEAN, et on hulk inimesi, kes suhtuvad "kui ma ei saa lapsele parimat pakkuda, ma ei saagi lapsi!"
Noh, ja mina ei ole üldse natukenegi seda meelt. Mul on ka hea meel, et MINA olemas olen (ja ei, ma ei kahetse Rongi ikka veel).
Sest ma tahan ise valida. Ise otsustada, kas mulle meeldib elada või ei. Kellelgi pole õigust seda otsust minu eest ära teha - küll aga on neil õigus teha otsus lähtuvalt endast. "MINA hetkel lapsi ei taha, ei mahu mu ellu, mul on teised plaanid, kui lapsevanemaks hakata."
Ehk ma olen väga salliv inimeste suhtes, kes ei taha lapsi iseenda pärast, kas praegu või üldse.
Aga inimesed, kes arvavad, et nad ei hakka lapsi saama, sest nemad annaksid küll oma parima, aga nad ei suudaks täiuslikud lapsevanemad olla?
Minge persse, tõesti! Kas keegi suudab olla täiuslik inimene? Kas keegi üldse TEAB, milline objektiivselt täiuslik inimene oleks? (See, et inimene ARVAB, et teab, ei loe.)
Täiuslikke lapsevanemaid pole olemas. Sa ei saa lapsi, sest poleks täiuslik vanem? Phmt sa mõistad siis hukka kõik inimesed, kes SAAVAD lapsi, ühegi erandita.
Nojah.
Vbla nii lollid inimesed ei peakski paljunema.
Oli täpselt paras sooja suve ilm:l ei olnud palav, aga oli soe, vesi silitas keha kui armsam, õhk silitas nagu teine armsam, ööõhk oli ka soe. Nii meeldiv vaheldus!
***
Või noh, see oli eile. Oo, kaunis eilne!
Täna on rämepalav, hommikust peale. Ei jaksa liigutada. Pea valutab veidi, sest selline lämbus. Isegi ujuma ei julge minna, sest selleks peab ruloostatud korterist, kus on natuke jahedam, päikese kätte minema. Tuul, mis natuke aitab, ei päästa siiski.
Jubedus.
***
Õhtul seitsme paiku käisin Totoroga suure ringi. Mis sisaldas ka ujumist.
Kui veest välja tulin, oli veerand tundi lausa hea olla. Aga piisas 2 minutist madalalt silma paistvast päikesest, kui täisvärk-migreen algas. Iiveldus, käega silmade peitmine iga kord, kui väljaspoole varju astusin, ja krt, ma mingi valemiga ei usu, et inimesed, kes väldivad külma, end tegelt külmas nii jubedalt tunneksid.
Nagu ... külm on külm. Ebameeldiv, kui sul lausa külm on, aga lihtsalt külm. Kui külmas miski valutab, siis lihtsalt külmetamisest, külmavalu. Aga mina ja palavus - esiteks on lihtsalt palav. Lisaks hakkab ka pea valutab, süda läheb pahaks, nii raske ja halb on olla, nagu suruks end läbi vati kogu aeg ...
Ilge.
Kõik on halb.
Nii, ilm käsitletud.
Üleminek ilmalt tervisele:
Süüa tahaksin ainult soolast. Mis on ka kaudne seletus, miks ma palavust ei salli: higistan mineraalid välja ja mul napib neid niigi; ilma mineraalveeta tulevad migreenid üle nädala, jai. Kuumaga kaotab keha neid (mineraalaineid, mitte migreene) kolinal ja mul on NII HALB OLLA.
Soolane natuke taastab. Aga mitte päriselt.
Ainult tervisest:
Haige olin ka, ega ma siis sellise koormuse peale terve püsi. Kahel nädalavahetusel järjest paljude inimestega üritus!
Tegelikult võibolla olen ikka veel tõbine, kurk igatahes valutab. Ei midagi hullu, kraadima isegi ei hakanud. Sest noh: väsinud? Eriline üllatus. Kurk valutab? Septolet siis, vahet pole, mis kraadiklaas ütleb. Pea valutab? OI, nii ootamatu, eriti selle palavaga!
Siis kirjutati Loteriis veel "kuigi sa proovid olla heast".
Hästi kirjutati. Meeldib.
Lapsed folgivad. Mina hoian loomi ja olen omaette suht rahul. Civ ja mu eesmärk selle palavaga on elus püsida.
Seni püsin. Ihualasti ja värisevate kätega, aga püsin.
Huvitav, mida ma teeksin, kui Prantsusmaal oleksin? 45 kraadi ... Ausalt, ma ei kujuta ette muud kui elu oma ema keldris. See (kelder, mitte elu) on permanentselt jahe püsinud alati. Vbla 45 kraadise õhutemperatuuriga ka püsiks mõnda aega?
45 kraadi. See on nagu ahjus elada ju? Madalal kuumusel, aga 45-lõhet just sel kuumusel tehaksegi.
Ehk: kui nii läheks mitu kuud järjest, oleks parem surnud olla. Nädal aega vbla elaks üle isegi konditsioneerita.
VBLA.
Peavalu osas: nädal aega järjest?
Eee ... ...
Ma ei taha kujutleda. Praegugi on kehv olla ja mul pole isegi täisvärk-migreeni enam, tablett on sees, kell on pool kümme õhtul, temperatuur normaalne (aga pärast päevast leitsakut peaks olema jahe, et eluvaim päriselt sisse tagasi tuleks) ning singikamar suus. Nii tundub elu vahepeal juba täitsa talutav. Aga kui oleks päeval 45 ja öösel 28 ... ma ei taha ette kujutada.
Kliimasoojenemine võtmes "kõik jääb vee alla, tsivilisatsioon elab kohutavaid muresid üle ja ei tea, kas elabki" on mulle: "Nojah, mis teha, maailm kestab edasi ka inimesteta". Aga kliimasoojenemine võtmes: "Nii palav hakkabki suviti olema"?
Eeeee ... eee ... koliks õige tundrasse kuskile? Parem sääsevõrgu all elada, kui kuumas lämbuda, kindel.
Võiks ajada nüüd eksistentsiaalset juttu sellest, kuidas läheb (ei peaks ju minema?) kokku mu vaimustus oma lastest ja soov veel mõni üles kasvatada - ja mu põhiusk, et inimesed ei ole tähtsad, inimkond pole oluline.
(Läheb nii, et igaühel on võimalus tegeleda enda ees olevate probleemidega, nagu tema suudab ja oskab, ja tõeliselt sitasti on ikkagi läinud neil, keda pole olemas ja nad ei saa valikuid teha, sest noh: kui sind pole, pole ka midagi valida. Ma ei arva, et elu on midagi, mille külge klammerduda, aga ma hindan väga väga väga kõrgelt võimalust valida, kas elada nii, teistmoodi, kolmandat moodi või üldse mitte. Ja kui see valik on inimese eest ära tehtud, teda ei ole olemas, on paha.)
Aga mul on raske ja uimane olla.
Vbla 4 tunni pärast võiks, aju tahkub sulanud plötsust taas mõtlemisvõimeliseks nagu Pratcheti trollidel, aga olen päevast nii krdi kurnatud, et siis ma tõenäoliselt juba magan.
Nii et sry, not sry.
Kui tahate, võite ju kommenteerida, ma jahedama ilmaga jaksan ehk ka vaielda.
TEAN, et on hulk inimesi, kes suhtuvad "kui ma ei saa lapsele parimat pakkuda, ma ei saagi lapsi!"
Noh, ja mina ei ole üldse natukenegi seda meelt. Mul on ka hea meel, et MINA olemas olen (ja ei, ma ei kahetse Rongi ikka veel).
Sest ma tahan ise valida. Ise otsustada, kas mulle meeldib elada või ei. Kellelgi pole õigust seda otsust minu eest ära teha - küll aga on neil õigus teha otsus lähtuvalt endast. "MINA hetkel lapsi ei taha, ei mahu mu ellu, mul on teised plaanid, kui lapsevanemaks hakata."
Ehk ma olen väga salliv inimeste suhtes, kes ei taha lapsi iseenda pärast, kas praegu või üldse.
Aga inimesed, kes arvavad, et nad ei hakka lapsi saama, sest nemad annaksid küll oma parima, aga nad ei suudaks täiuslikud lapsevanemad olla?
Minge persse, tõesti! Kas keegi suudab olla täiuslik inimene? Kas keegi üldse TEAB, milline objektiivselt täiuslik inimene oleks? (See, et inimene ARVAB, et teab, ei loe.)
Täiuslikke lapsevanemaid pole olemas. Sa ei saa lapsi, sest poleks täiuslik vanem? Phmt sa mõistad siis hukka kõik inimesed, kes SAAVAD lapsi, ühegi erandita.
Nojah.
Vbla nii lollid inimesed ei peakski paljunema.
teisipäev, 23. juuli 2019
Mõned inimesed on mulle sarnasemad kui teised
Veel tagasisidemeid.
"Kuningatele" üks, mida ma varem ei märganudki (seal on ka "Valikutest" juttu natuke).
Kuna postitus on paljudest raamatutest, saab "Kuningate tagasitulek" aint lõigu jagu ruumi, kuid ikkagi! Tagasiside!
Aga teine ... Ometi keegi peale Frieda/Sille sai "kuigi sa proovid olla heast" samamoodi aru, nagu ma kirja pannes mõtlesin!
JEEEEEE!!!!!
Aitäh, kodanik sirgeldaja!
Nii kaunilt kirjutatud arvustus, et ohkasin lugemise ajal suure sisemise rahuga ja siiamaani, 6 tundi hiljem, teeb rõõmsaks.
Oot, loen veel korra üle!
Maailm tundub kohutavalt palju parem, kui selles on ka inimesi, kes muga sarnaselt mõtlevad. Et mõistusega tean neid olevat; et on One Piece (ikka veel jälgin üha, ikka veel vaimustun, aga no - episood nädalas on lihtsalt liiga vähe, et mu elu niivõrd mõjutada, et sellest siia kirjutada), on Murca, on Myazaki, on tumen, Ada ja no Friedagi - aga päriselt tunnetan ikkagi, et maailmas on ka minu-inimesi, kui mõni endast "ma-mõtlen-nii"-kombel märku annab.
Mitte "ma-mõtlen-KA-nii". Mulle takka kiitmine on hajameelselt meeldiv, kui inimene on meeldiv. Kui ma teda austan, on kergelt kõrvust tõstetud tunne. Aga nõusolek minu väljendatud mõtetega ei ärgasta ja rahusta. Ärksus, rahu ja ülevoolav rõõm saabuvad just siis, kui väljendatakse inimese omi mõtteid, mis juhtumisi on samad, mis ka minu peas keerelnud või võiksid keerlema hakata, kui taipaksin selle nurga alt vaadata. "Ma mõtlen nii" - ja mus kõlab kaasa, ma ka mõtlen nii.
HIRMUS LAHE!
Kui mõni mu lastest on ootamatult nunnu, on sarnane vaikse ereda rõõmu tunne. Ent häda on selles, et nad on nii jube nunnud alaliselt, et ootamatult nunnu on juba raske olla.
Aga jah - see arusaamine.
Mul läks jumala kaua, enne kui MINA aru sain, et vajadus olla mõistetud pole üldse täiesti tavaline ja kõigil. Praegu kirjutan seda - ja ikka kõhklen, ikka mõtlen, et eiei, see on tavaline ju, lihtsalt inimesed ei sõnasta nii!
Siis hakkan mõtlema ja taipan, et ei.
EI!
Minu "mäletan 30 aastat hiljem ka hetki, kus mind ei mõistetud" EI ole normaalne.
Et ebapärlikarbi mulle uhhuu-asjade külgemõtlemine on mu tolle aasta kõige tugevamate mälestuste seas ja "appi! vaenlane on maal"-tunne vallutav, EI ole tavaline reaktsioon.
Et ma siiamaale jälestan Anomaalikat (kes on nüüd Rentsi ja Marca püsikommenteerija. Marca juures saan vähemalt mitte tema kommentaare lugeda, sest seal on ta ühe püsiva nimega, aga Rentsi võrgupäevikus on väga raske, sest ta vahetab nimesid ja kuigi osadel nimedel on äratuntav muster, osadel ei ole. Alati ei taipa Rents ka kustutada, kui ta teiselt IP-aadressilt saadab - ja mul tuleb kommentaari lugedes: "See inimene ei saa üldse ju pihta, aga õpetab, kuidas elada ja mis teha - aa, selge, see on TEMA!" Ning siis on keeruline öeldut ajust välja saada) rohkem kui ühtegi teist inimest maailmas, pole ilmselt talle endale ega ka kõrvaltvaatajatele mõistetav. Ta ju tahab head, lihtsalt mulle ta meetodid ei meeldi või midagi?
Aga see ongi mu jaoks kõige kohutavam. Et inimesed võivad üldse mitte millestki aru saada ja täiega heatahtlikud olla - ning käituda nii halvasti, et mu elusalt ärakeetmine oleks vbla samal tasemel kannatustepõhjustaja. Et no keetmine oleks lühiajaliselt hullem, aga nende käitumisel on aastate ja aastate pikkused kannatusterohked mõjud mulle, kui ma hoolega ei ürita mitte sisse võtta ja end "minge perse!" mõtetega ei soomusta.
See on täiesti wtf. Inimesed ... mitte tahtmisest halba teha, vaid tahtmisest head teha kannustatud!?
Nad ei saa vahel ÜLDSE aru, ka mitte sellest, kui rõlgelt ja kohutavalt ise käituvad.
Ütlen ja ütlen ja ütlen neile - ning nad lihtsalt ei võta infot sisse, mõtlevad emake maa teab, millele, ja lasevad samas vaimus edasi. See on lihtsalt ...
sõnulseletamatult jäle.
Minu elu: ma ÜTLEN - ja inimesed ei võta sisse.
On hiljem üllatunud.
Täiesti ....
...
Nojah, ja siis tuleb siuke raamatutagasiside, mille peale mul on: "Oo, maailm polegi täiesti võõras ja imelik! Siin on inimesi, kes mõistavad isegi ilma, et ma enne viis korda neile puust ja punaselt ette teeksin, nende käeseljad silte täis kleebiksin ja kindluse mõttes nina ka veel sisse torkaksin! Nad SAAVAD ARU ka vihjetest ja mitte-otse-ütlemisest! OOOOOO!!!!!"
Nii tore.
NII TORE!!!!
"Kuningatele" üks, mida ma varem ei märganudki (seal on ka "Valikutest" juttu natuke).
Kuna postitus on paljudest raamatutest, saab "Kuningate tagasitulek" aint lõigu jagu ruumi, kuid ikkagi! Tagasiside!
Aga teine ... Ometi keegi peale Frieda/Sille sai "kuigi sa proovid olla heast" samamoodi aru, nagu ma kirja pannes mõtlesin!
JEEEEEE!!!!!
Aitäh, kodanik sirgeldaja!
Nii kaunilt kirjutatud arvustus, et ohkasin lugemise ajal suure sisemise rahuga ja siiamaani, 6 tundi hiljem, teeb rõõmsaks.
Oot, loen veel korra üle!
Maailm tundub kohutavalt palju parem, kui selles on ka inimesi, kes muga sarnaselt mõtlevad. Et mõistusega tean neid olevat; et on One Piece (ikka veel jälgin üha, ikka veel vaimustun, aga no - episood nädalas on lihtsalt liiga vähe, et mu elu niivõrd mõjutada, et sellest siia kirjutada), on Murca, on Myazaki, on tumen, Ada ja no Friedagi - aga päriselt tunnetan ikkagi, et maailmas on ka minu-inimesi, kui mõni endast "ma-mõtlen-nii"-kombel märku annab.
Mitte "ma-mõtlen-KA-nii". Mulle takka kiitmine on hajameelselt meeldiv, kui inimene on meeldiv. Kui ma teda austan, on kergelt kõrvust tõstetud tunne. Aga nõusolek minu väljendatud mõtetega ei ärgasta ja rahusta. Ärksus, rahu ja ülevoolav rõõm saabuvad just siis, kui väljendatakse inimese omi mõtteid, mis juhtumisi on samad, mis ka minu peas keerelnud või võiksid keerlema hakata, kui taipaksin selle nurga alt vaadata. "Ma mõtlen nii" - ja mus kõlab kaasa, ma ka mõtlen nii.
HIRMUS LAHE!
Kui mõni mu lastest on ootamatult nunnu, on sarnane vaikse ereda rõõmu tunne. Ent häda on selles, et nad on nii jube nunnud alaliselt, et ootamatult nunnu on juba raske olla.
Aga jah - see arusaamine.
Mul läks jumala kaua, enne kui MINA aru sain, et vajadus olla mõistetud pole üldse täiesti tavaline ja kõigil. Praegu kirjutan seda - ja ikka kõhklen, ikka mõtlen, et eiei, see on tavaline ju, lihtsalt inimesed ei sõnasta nii!
Siis hakkan mõtlema ja taipan, et ei.
EI!
Minu "mäletan 30 aastat hiljem ka hetki, kus mind ei mõistetud" EI ole normaalne.
Et ebapärlikarbi mulle uhhuu-asjade külgemõtlemine on mu tolle aasta kõige tugevamate mälestuste seas ja "appi! vaenlane on maal"-tunne vallutav, EI ole tavaline reaktsioon.
Et ma siiamaale jälestan Anomaalikat (kes on nüüd Rentsi ja Marca püsikommenteerija. Marca juures saan vähemalt mitte tema kommentaare lugeda, sest seal on ta ühe püsiva nimega, aga Rentsi võrgupäevikus on väga raske, sest ta vahetab nimesid ja kuigi osadel nimedel on äratuntav muster, osadel ei ole. Alati ei taipa Rents ka kustutada, kui ta teiselt IP-aadressilt saadab - ja mul tuleb kommentaari lugedes: "See inimene ei saa üldse ju pihta, aga õpetab, kuidas elada ja mis teha - aa, selge, see on TEMA!" Ning siis on keeruline öeldut ajust välja saada) rohkem kui ühtegi teist inimest maailmas, pole ilmselt talle endale ega ka kõrvaltvaatajatele mõistetav. Ta ju tahab head, lihtsalt mulle ta meetodid ei meeldi või midagi?
Aga see ongi mu jaoks kõige kohutavam. Et inimesed võivad üldse mitte millestki aru saada ja täiega heatahtlikud olla - ning käituda nii halvasti, et mu elusalt ärakeetmine oleks vbla samal tasemel kannatustepõhjustaja. Et no keetmine oleks lühiajaliselt hullem, aga nende käitumisel on aastate ja aastate pikkused kannatusterohked mõjud mulle, kui ma hoolega ei ürita mitte sisse võtta ja end "minge perse!" mõtetega ei soomusta.
See on täiesti wtf. Inimesed ... mitte tahtmisest halba teha, vaid tahtmisest head teha kannustatud!?
Nad ei saa vahel ÜLDSE aru, ka mitte sellest, kui rõlgelt ja kohutavalt ise käituvad.
Ütlen ja ütlen ja ütlen neile - ning nad lihtsalt ei võta infot sisse, mõtlevad emake maa teab, millele, ja lasevad samas vaimus edasi. See on lihtsalt ...
sõnulseletamatult jäle.
Minu elu: ma ÜTLEN - ja inimesed ei võta sisse.
On hiljem üllatunud.
Täiesti ....
...
Nojah, ja siis tuleb siuke raamatutagasiside, mille peale mul on: "Oo, maailm polegi täiesti võõras ja imelik! Siin on inimesi, kes mõistavad isegi ilma, et ma enne viis korda neile puust ja punaselt ette teeksin, nende käeseljad silte täis kleebiksin ja kindluse mõttes nina ka veel sisse torkaksin! Nad SAAVAD ARU ka vihjetest ja mitte-otse-ütlemisest! OOOOOO!!!!!"
Nii tore.
NII TORE!!!!
esmaspäev, 22. juuli 2019
Seekordsel Estconil!
Totoro jooksis pikali kaks inimest, neist ühe puhul läks väga hästi, et ta grillile ei kukkunud!
Ta sõi ka pahaaimamatult teise koera kausist ja on nüüd siiamaani segaduses, miks too teine koer teda ei armasta. Totoro põgenes tema eest kiunudes vahepeal, kuigi talle ei oldud haiget tehtud - aga õudne oli, et Sipsik oli pahane! Kiiiiiiiiiiiiiiiiiun ja hala! TA ON PAHANE!!!!
Kiunumise vahepeal jooksis ta ringi koos hurdaga!
Neil klappis, sest kuigi hurt on päris-päris-päris jooksukoer, Totoro sprintis ikka ka päris korralikult ja nad tormasid ümber maja nagu kaks õlitamata välku.
Järv oli muutunud "heast" "keskmiseks"! (Ehk sügavuse asemel on pikalt-pikalt kive ja veetaimi täis madalus, kus üha käia ja käia, enne kui põlv vette jõuab.) Aga viimasel päeval polnud enam laineid! Igasugused inimesed, kes polnud mina, ujusid samuti!
Ma tantsisin! (Täiesti üksi, situatsioonis, kus kõik teised istusid ja vaatasid ekraanilt videot. Ja järgmist. Ja järgmist. Jne.)
Kohvi ei saanudki enam päev otsa, vaid hommikul tehti 10 liitrit ja siis OLIGI KÕIK!!!!
Kõige lahedam ettekanne oli viimane!
Lühidusest hoolimata.
Ega ma enamasti muidugi ei kuulanud natukenegi, nii et ausam on öelda "kõige lahedam neist, mida jälgisin".
K ostis kohvikannu, kui selgus, et kohalikku kohvi pakutakse ainult hommikusöögi kõrvale!
Mu pea hakkas valutama alles peale kojujõudmist!
(Kuigi siis oli küll tunne, nagu oleksin rongi alla jäänud.)
Udu talus oli jälle udune!
Mu kleit teisel päeval oli alukate serva vahel ja keegi ei öelnud!
(Kuigi et ma näen sellega välja nagu rase, öeldi küll.)
(Ei, üks "juba eile vaatasin, et väga lahe kleit" tuli ka ära.)
Nägin täitsa paljusid uusi inimesi! Noori inimesi! Järelkasv!
 |
| kilpkonna tehtud pilt Totorost |
Kiunumise vahepeal jooksis ta ringi koos hurdaga!
Neil klappis, sest kuigi hurt on päris-päris-päris jooksukoer, Totoro sprintis ikka ka päris korralikult ja nad tormasid ümber maja nagu kaks õlitamata välku.
 |
| hurt Pitsiline sokk on tal peas, et kaitsta teda omaenda kõrvadele peale astumise eest, kui ta midagi maas nuusib |
 |
| ujume Totuga |
Kohvi ei saanudki enam päev otsa, vaid hommikul tehti 10 liitrit ja siis OLIGI KÕIK!!!!
Kõige lahedam ettekanne oli viimane!
Lühidusest hoolimata.
Ega ma enamasti muidugi ei kuulanud natukenegi, nii et ausam on öelda "kõige lahedam neist, mida jälgisin".
K ostis kohvikannu, kui selgus, et kohalikku kohvi pakutakse ainult hommikusöögi kõrvale!
Mu pea hakkas valutama alles peale kojujõudmist!
(Kuigi siis oli küll tunne, nagu oleksin rongi alla jäänud.)
Udu talus oli jälle udune!
 |
| Udu tuli naaaatukene hiljem igalt poolt viirgudena |
(Kuigi et ma näen sellega välja nagu rase, öeldi küll.)
(Ei, üks "juba eile vaatasin, et väga lahe kleit" tuli ka ära.)
 |
| K pilt |
Mis tähendas ka, et purjus nilbikuid oli protsentuaalselt vähem!
Reidar ja Lill on nii toredad!
Kui poolvõõraid loendada, kes oma nunnususega üllatasid.
Ja Mannil on tita kõhus!!!! NII NUNNU!!!!!!!!!!!!!
* pesin ära pliidi
* pühkisin ära esikupõranda
* tegin puhtaks kassi liivakasti
* vahetasin oma voodis linad (kusjuures vahetasin ka tekikoti, kuigi seesinane sai sina vaid nädala eest pandud)
* tegin kohvi
* käisin duši all
* panin pesu pesema
* pesin nõud
Ja alles SIIS läksin magama. Peavalutablett sees.
Pool migreenitabletti tuli hiljem veel võtta. Nüüd on juba suht ok tunne.
Reidar ja Lill on nii toredad!
Kui poolvõõraid loendada, kes oma nunnususega üllatasid.
Ja Mannil on tita kõhus!!!! NII NUNNU!!!!!!!!!!!!!
Kodus selgus taas, et mida väsinum ja rohkem läbi ma olen, seda vähem jaksan endale öelda, et kle, ära tee, puhka! Tulin koju ja
* pesin ära pliidi
* pühkisin ära esikupõranda
* tegin puhtaks kassi liivakasti
* vahetasin oma voodis linad (kusjuures vahetasin ka tekikoti, kuigi seesinane sai sina vaid nädala eest pandud)
* tegin kohvi
* käisin duši all
* panin pesu pesema
* pesin nõud
Ja alles SIIS läksin magama. Peavalutablett sees.
Pool migreenitabletti tuli hiljem veel võtta. Nüüd on juba suht ok tunne.
Igatahes - ma vbla hommikul räägin veel midagi ja panen veel pilta kah. Aga vbla ka mitte.
Mul on koherentsusega (ehk teksti seostatusega) hetkel raskusi, aga pole päris kindel, et raskused homseks taanduvad.
Ikka imestan enda üle, et MIKS ma seltskondlikel üritustel käin, need väsitavad mu täiesti surnuks ju?
Miskipärast käin.
Vbla kunagi mõtlen välja ka, miks.
Mul on koherentsusega (ehk teksti seostatusega) hetkel raskusi, aga pole päris kindel, et raskused homseks taanduvad.
Ikka imestan enda üle, et MIKS ma seltskondlikel üritustel käin, need väsitavad mu täiesti surnuks ju?
Miskipärast käin.
Vbla kunagi mõtlen välja ka, miks.
neljapäev, 18. juuli 2019
Inimesed! vol II
Nägin und, milles peegeldus minu absoluutne respekt Kersti Kaljulaiu vastu ning samas ka mu imetlus iseenda suutlikkuse suhtes. (Ma olen väga suutlik.)
Algas sellest, et me kohtusime Kersti Kaljulaiuga aastavahetuse paiku bussis, millest tehti video ja lõiguke sellest oli kiires "presidendi jõuluaeg" läbivaates ETV-s. Ma ei teinud midagi peale fänn ja "Eesti rahvas" olemise (ja koos temaga jõululaulu laulmise, bussis ei olnud väga palju inimesi, aga me kõik laulsime).
Lõppes sellega, et tema oli jätkuvalt Eesti president, aga mina mingi Euroopa Liidu Eesti esindusisik ja helistasin talle, et kas ma võin võluvõime ja Euroopa Liidu rahadega tekitada laiarööpmelise (laiem kui Eestis normaalne) raudtee Tallinnast Narva, et imeline relvadega ja phmt liikuv hirmuäratav pommituskeskus, mille Euroopa Liit omapoolse abina Tallinnasse saatis, saaks sealt Vene piiri äärde. Oleks seal ähvardusena, meie poole hoiatusena - ja vbla sõda siiski ei tule.
(A vbla ikka tuleb ka, selline väga "kohe sõda!" õhkkond oli.)
Ta küsis üle, kas ma tõesti saan EL rahaga (ja kahe tunniga, mis lubasin, sest see tundus tõenäoline aeg - ega ma uut raudeed ehitanud, aint vahetasin senise ühel real rööpad laiemalt seisvatega, dohh) toime ning ma olin selles veendunud. Siis ta andis loa. Mina vestlesin bussitäie erinevate rahvasaadikute ja paari ajakirjanikuga lühidalt sellest, mis plaanis, ja asusin tööle.
Ja siis ajas Totoro mu üles, väites, et väga on vaja kakale minna.
Oli ka.
Aga jah. Mul on Kersti Kaljulaiu suhtes hull respekt. Phmt täiuslik president, parem kui oivaline. Ainus "khm"-hetk oli Ojasoo kutsumine Vabariigi Aastapäeva kontserti lavastama pärast tema naisepeksuepisoodi. Aga no palun: veatu inimene ei oleks enam inimene, eks ole. Kõik teevad ebatäiuslikke asju ja kuni need püsivad teatud piirides, "juhtub".
Lennart Meri peksis ISE oma naist ja millegipärast see ei peleta inimesi (mind küll, aga ma olengi imelik) temast hästi mõtlemast ja nostalgiaga meenutamast. Aga mulle on see märgatavalt üle "juhtub" piiri.
Ma arvan, kui ta oleks päriselt kahetsenud ja päriselt andeks palunud, mul oleks ta naisepeksuga ok. Ka mina olen oma lapsi löönud. Aga nii palju, kui infot on tilkunud, ta pidas seda enda kui vinge isikuse üheks jooneks ja ei häbenenud ka. Rääkimata päriselt kurb olemisest.
Mis tähendab, et ei ole mul temaga "kombes"-tunnet ja Kersti Kaljulaid on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju lahedam.
Muidu käisin varasel hommikutunnil veel vaarikaid päästmas. Sest osad on juba nii valmis kui valmis ja nagu alati, ei korja naaber neid ära - ja ma siis sõin kõige tumedamaid ja valmimaid, et nad raisku ei läheks.
Ikka olid süümekad - et vbla SEL AASTAL ta oleks muidu kohe korjanud, kui ma "päästnud" poleks. Aga nii palju kordi on juhtunud, et ma vastutusvõimelise ja kohusetundlikuna surun alla oma soovi mõned vaarikad võtta (vaarikad on mu lemmikmarjad) fking kuu aega, poolteist kuud, isegi kaks järjest - ja näen, kuidas vaarikad vaikselt krimpsu tõmbuvad ja siis maha kukuvad ja kes sellest nüüd õnnelikumaks sai?
Ma tegelt ikka veel ei tea, KELLE vaarikad need üldse on. Ma lihtsalt näen, et neid kasvatatakse, toidetakse kompostmullaga ja puha - aga ei korjata ega isegi sööda otse põõstast. Vbla mõnikord mõni süüakse ka, aga sel juhul minu nägemata ja minu vaarikapäästmisaktsioon ei takista söömist. Ega ma nii põhjalikult siis päästnud. Ainult kõige küpsemaid, juba lillakateks muutunuid.
Oi. Tunnid (mitte päevad, eks ole) hiljem, kui olin seda postitust alustanud, ent mitte lõpetanud, helistas naks naabrinaine kuuendast korterist ja ütles, et oli mulle ukse taha jätnud karbitäie vaarikaid.
Nii et
a) nüüd ma tean, kelle vaarikad need on
b) ta siiski korjab neid vahepeal
c) ta on nii tore!
d) aga tundub, et pole ka pahane mu vaarikate päästmise aktsiooni peale, pigem on mõeldav, et see andiski talle teada, et mulle maitsevad vaarikad.
Mulle maitsevad vaarikad, muide. Mu lemmikmarjad.
Üks Tütarlapse onudest soovis mulle kunagi FB-s sünnipäevaks "vaarikaid ja välguvalgust!"
Tundsin end nii mõistetu ja märgatuna, et siiamaani mäletan, kuigi sellest nt 10 aastat möödas on. Tal olid meeles mu lemmikasjad (no mõned neist, eks ole.)
NII TORE.
Krt, see on post sellest, kuidas inimesed on nii ilusad ja head ju!
Näed, loomad küll, aga hurmavad loomad.
Sageli vähemalt.
Olgu. Ma küll olen nii väsinud, et jaksan toast tuppa ka ainult väga pisikeste sammudega kõndida, ei käinud täna loomaaias ega midagi, seda raha, mida pidin sünnipäevaks koguma, hakkasin otsast kulutama - aga tõesti.
Inimesed ON nii ilusad ja head!
Ja emake maa, kui MAITSVAD need vaarikad on!
Algas sellest, et me kohtusime Kersti Kaljulaiuga aastavahetuse paiku bussis, millest tehti video ja lõiguke sellest oli kiires "presidendi jõuluaeg" läbivaates ETV-s. Ma ei teinud midagi peale fänn ja "Eesti rahvas" olemise (ja koos temaga jõululaulu laulmise, bussis ei olnud väga palju inimesi, aga me kõik laulsime).
Lõppes sellega, et tema oli jätkuvalt Eesti president, aga mina mingi Euroopa Liidu Eesti esindusisik ja helistasin talle, et kas ma võin võluvõime ja Euroopa Liidu rahadega tekitada laiarööpmelise (laiem kui Eestis normaalne) raudtee Tallinnast Narva, et imeline relvadega ja phmt liikuv hirmuäratav pommituskeskus, mille Euroopa Liit omapoolse abina Tallinnasse saatis, saaks sealt Vene piiri äärde. Oleks seal ähvardusena, meie poole hoiatusena - ja vbla sõda siiski ei tule.
(A vbla ikka tuleb ka, selline väga "kohe sõda!" õhkkond oli.)
Ta küsis üle, kas ma tõesti saan EL rahaga (ja kahe tunniga, mis lubasin, sest see tundus tõenäoline aeg - ega ma uut raudeed ehitanud, aint vahetasin senise ühel real rööpad laiemalt seisvatega, dohh) toime ning ma olin selles veendunud. Siis ta andis loa. Mina vestlesin bussitäie erinevate rahvasaadikute ja paari ajakirjanikuga lühidalt sellest, mis plaanis, ja asusin tööle.
Ja siis ajas Totoro mu üles, väites, et väga on vaja kakale minna.
Oli ka.
Aga jah. Mul on Kersti Kaljulaiu suhtes hull respekt. Phmt täiuslik president, parem kui oivaline. Ainus "khm"-hetk oli Ojasoo kutsumine Vabariigi Aastapäeva kontserti lavastama pärast tema naisepeksuepisoodi. Aga no palun: veatu inimene ei oleks enam inimene, eks ole. Kõik teevad ebatäiuslikke asju ja kuni need püsivad teatud piirides, "juhtub".
Lennart Meri peksis ISE oma naist ja millegipärast see ei peleta inimesi (mind küll, aga ma olengi imelik) temast hästi mõtlemast ja nostalgiaga meenutamast. Aga mulle on see märgatavalt üle "juhtub" piiri.
Ma arvan, kui ta oleks päriselt kahetsenud ja päriselt andeks palunud, mul oleks ta naisepeksuga ok. Ka mina olen oma lapsi löönud. Aga nii palju, kui infot on tilkunud, ta pidas seda enda kui vinge isikuse üheks jooneks ja ei häbenenud ka. Rääkimata päriselt kurb olemisest.
Mis tähendab, et ei ole mul temaga "kombes"-tunnet ja Kersti Kaljulaid on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju lahedam.
Muidu käisin varasel hommikutunnil veel vaarikaid päästmas. Sest osad on juba nii valmis kui valmis ja nagu alati, ei korja naaber neid ära - ja ma siis sõin kõige tumedamaid ja valmimaid, et nad raisku ei läheks.
Ikka olid süümekad - et vbla SEL AASTAL ta oleks muidu kohe korjanud, kui ma "päästnud" poleks. Aga nii palju kordi on juhtunud, et ma vastutusvõimelise ja kohusetundlikuna surun alla oma soovi mõned vaarikad võtta (vaarikad on mu lemmikmarjad) fking kuu aega, poolteist kuud, isegi kaks järjest - ja näen, kuidas vaarikad vaikselt krimpsu tõmbuvad ja siis maha kukuvad ja kes sellest nüüd õnnelikumaks sai?
Ma tegelt ikka veel ei tea, KELLE vaarikad need üldse on. Ma lihtsalt näen, et neid kasvatatakse, toidetakse kompostmullaga ja puha - aga ei korjata ega isegi sööda otse põõstast. Vbla mõnikord mõni süüakse ka, aga sel juhul minu nägemata ja minu vaarikapäästmisaktsioon ei takista söömist. Ega ma nii põhjalikult siis päästnud. Ainult kõige küpsemaid, juba lillakateks muutunuid.
Oi. Tunnid (mitte päevad, eks ole) hiljem, kui olin seda postitust alustanud, ent mitte lõpetanud, helistas naks naabrinaine kuuendast korterist ja ütles, et oli mulle ukse taha jätnud karbitäie vaarikaid.
Nii et
a) nüüd ma tean, kelle vaarikad need on
b) ta siiski korjab neid vahepeal
c) ta on nii tore!
d) aga tundub, et pole ka pahane mu vaarikate päästmise aktsiooni peale, pigem on mõeldav, et see andiski talle teada, et mulle maitsevad vaarikad.
Mulle maitsevad vaarikad, muide. Mu lemmikmarjad.
Üks Tütarlapse onudest soovis mulle kunagi FB-s sünnipäevaks "vaarikaid ja välguvalgust!"
Tundsin end nii mõistetu ja märgatuna, et siiamaani mäletan, kuigi sellest nt 10 aastat möödas on. Tal olid meeles mu lemmikasjad (no mõned neist, eks ole.)
NII TORE.
Krt, see on post sellest, kuidas inimesed on nii ilusad ja head ju!
Näed, loomad küll, aga hurmavad loomad.
Sageli vähemalt.
Olgu. Ma küll olen nii väsinud, et jaksan toast tuppa ka ainult väga pisikeste sammudega kõndida, ei käinud täna loomaaias ega midagi, seda raha, mida pidin sünnipäevaks koguma, hakkasin otsast kulutama - aga tõesti.
Inimesed ON nii ilusad ja head!
Ja emake maa, kui MAITSVAD need vaarikad on!
teisipäev, 16. juuli 2019
Seltskonnaelu
Mõtlen folgile.
Kohe hakkab sisemus röökima, et eijaksa, eijaksa, eijaksa!
Aga kaua aega ei olnud ju sedasi? Mul oli palju aastaid täitsa siiras tunne, et Viljandis pärimusmuusikleda on NII LAHE ja mu põhimure oli, kuidas hoida kokku nii palju raha, et passiks piisaks - sest ses osas olen ma küll alati selge suunitlusega festivaliline olnud, et mulle meeldib muusika, mulle meeldib hullunult tantsida ja tantsida ja tantsida ja vahepeal raugelt musta laega saalis istuda ja kuulata, aga see "melu" on mulle mittemeelitav faktor olnud. Ja suhtumine "mulle meeldib, milliseks linn muutub, kontserdid on ükskõik, võin ka lihtsalt vaba lava ees istuda ja nautida", omaksvõtmisvõimatu.
Et ma mõistan seda tunnet ja vaatepunkti tegelt.
Aga ei suuda kuidagi endale oma kaasaegses minas kohandada.
Mõistan vaatepunkti, sest lapsena Vanalinna päevi armastasin samamoodi melu pärast - et mul küll oli tahe näha kõiki lastelavastusi, mis erinevates õues etendati, rahaliste võimaluste tekkides kolm korda, ja ma olin ka valmis mõneks laste tantsulavastuseks, aga mulle meeldis ka see, et kõikjal toimus midagi. Ostsin "iga loos võidab" loteriipileteid ja võitsin plastmassist ilukammi, käisin kõik laadatüüpi kohad läbi, lasin end lihtsalt rahvavoolul kanda ja nautisin.
Juba tollal polnud mul tunnet, et sõber peaks kaasas olema. Jaa, kui keegi tuli ja saime kokku, mulle meeldis, aga praegu mälestustes elab peaaegu ainult üksinda kogetu.
Üks erand on. Pöörane vihmasadu tabas meid Avega koos ja siis jooksime kallavas vihmas mu isa töö juurde Olevimäest alla. Olime täiesti märjad, aluspüksid ka, kui sinna jõudsime (ja juba ennegi, aga siis me ei peatunud, et kontrollida, kas aluspüksid on ikka päris läbi ligunenud juba) ja mu isa vaatas meid ja pani kuskile asju täis kambrisse, kus oli ka lahtikäiv diivan, oma sealolnud magamiskoti alla puhkama.
See on väga vinge mälestus, sest mulle meeldib paduvihm ja olin koos Avega isa juurde tormates eluvaimustuses. Nii lahe! Ja ta kuivatas ka suhtkoht me riided ära, nii et väga jube polnud ka pärast koju minna.
Isa ise oli juba meie perekonnast lahknenud ja elas kuskil omaette.
Võibolla seepärast oligi tal magamiskott töö juures ja teadmine, et seal toas (mis oli formaalselt "tema kabinet", kuigi peamiselt oli seal kola ja ma ei mäleta ühtegi korda, kui seda kabinetina oleks kasutatud) saab diivanil magada.
Enne Rongi oli mul folgi osas juba selge "päevapass, kõigil päevadel ma ei taha - või ostan üldse piletid eraldi kontserditele, ma ei jaksa väga palju". Mis tekitab küsimuse, kas ma olen vananedes vähemtaluvaks muutunud - või hoopis, kas olen ehk enda osas oluliselt tundlikum ja teen-usun vähem, mida PEAKS inimene tegema ja tundma. Keskendun endale ja oma tunnetele, mitte hüpoteetilisele keskmisele inimesele, kes ilmselt tunneks NII.
Aga muide, see populaarne kohalkäimispõhjus "folgil näen tuttavaid!"-värk on küll mulle KÕIGE JUBEDAM OSA folki. Tegelt. "Melu" oleks ok, see oleks üsna talutav, kui kogu aeg poleks õudset "Oi,tšau! Noh, kuidas läheb?" ohtu, mis realiseerub ka alalõpmata.
Brrr.
Jah. Nii ongi. Täiesti võõrad inimesed, kes mult midagi ei oota ega taha, on ok. Aga tuttavad on jubedad =P
Virtuaalselt on kõik hea, siin ma võin tohutut tutvuskonda pidada ja suhelda ja värki. Aga näost näkku on sõbrad head, väikestes kogustes harva ja ettemõeldud kohtades ka tuttavad kombes, ent ootamatult ette kerkivad tuttavad on rasked - ja minna kohta, kus neid on eeldatavalt palju? Eeee ... kas ma olen loll v?
Kusjuures olen küll. Käisin nädalavahel sellisel sünnipäeval, mis tuttavaid tuubil täis. (Oli küll kurnav, ei salga). Järgmisel jälle lähen vabatahtlikult Estconile.
Kusjuures sünnipäeval olid enamasti sümpaatsed tuttavad. Estconil ... mu paremad tuttavad seal on sümpaatsed ja on hunnik selliseid, kes väga lähedased pole, aga ka ok-d. Aga sealne mölakatekontsentratsioon on ikka päris suur. Purjus meeste kohalolek, kes ennast "vabalt tunnevad" ja sellega seoses inetult käituvad, on alati märgatav.
Ma alguses ei pööranud sellele tähelepanu, sest no mis - ainult mina ju, võib nõme olla, minu enda asi on õlgu kehitada ja seda nõmedust mitte südamesse võtta. Aga nüüd väärtustan end juba nii palju, et kui minuga nõme ollakse, ma ei luba seda ja kargan nõmetsejale kõrri.
Millega seoses ka märkan, et mida paganat. Miks ma ISE ronin sinna, kus kaklema peab, et eneseväärikust säilitada? Kus rämedad peavaluhood tulevad, nii et isegi migreenitabletid ei aita, sest pinge on nii hull?
Aga Estconil on hea järv, maitsev toit, voodis magamine ning alati ka mõned ettekanded, mis on toredad, mõned inimesed, kes on nii armsad - ja ikkagi lähen.
Võtan seekord Totoro kaasa, olen temaga omaette teistest eemal ja siis on vast enam-vähem.
Lapsed seekord ei tule. Tütarlaps on Etnol ja Poeglaps ei tulnud eelmisel korral kõige selle kuumaga toast praktiliselt väljagi, sest võõrad inimesed. Seekord mõistetavalt ei taha toonast elamust korrata.
Kuigi üleeelmisel aastal oli tal täitsa tore.
Inimesed muutuvad ka. Hämmastav.
Mul selle teooriaga on tutvus olemas, aga elus üritan aina leida mingeid seaduspärasid, et kuidas just muutuvad. Peab olema loogika, mis mõttes lihtsalt muutuvad?!
On olemas inimesed, kes pole täna, kes olid eile ja kogu aeg muutuvad (hei, Murca! lehvitan!), aga mina küll tunnetan, et olen seesama kaheksa-aastane, kes vihma valades Olevimäest alla jooksis, valjusti naerdes ja kiljudes.
Aeg on üks ja mina seal sees kogu aeg ühe ja samana olemas, lihtsalt mõned asjaolud mu ümber ja sees muutuvad.
Aga inimesed on ka erinevad. Mõned muutuvad nii, mõned teisiti, 89 eri viisi vähemalt, ja mõned inimesed kasutavad neist KÕIKI vaheldumisi.
Oeh.
Mul on keeruline huviala =P Loomade käitumine, eriti inimloomade käitumine, ei ole lihtne teema.
Kohe hakkab sisemus röökima, et eijaksa, eijaksa, eijaksa!
Aga kaua aega ei olnud ju sedasi? Mul oli palju aastaid täitsa siiras tunne, et Viljandis pärimusmuusikleda on NII LAHE ja mu põhimure oli, kuidas hoida kokku nii palju raha, et passiks piisaks - sest ses osas olen ma küll alati selge suunitlusega festivaliline olnud, et mulle meeldib muusika, mulle meeldib hullunult tantsida ja tantsida ja tantsida ja vahepeal raugelt musta laega saalis istuda ja kuulata, aga see "melu" on mulle mittemeelitav faktor olnud. Ja suhtumine "mulle meeldib, milliseks linn muutub, kontserdid on ükskõik, võin ka lihtsalt vaba lava ees istuda ja nautida", omaksvõtmisvõimatu.
Et ma mõistan seda tunnet ja vaatepunkti tegelt.
Aga ei suuda kuidagi endale oma kaasaegses minas kohandada.
Mõistan vaatepunkti, sest lapsena Vanalinna päevi armastasin samamoodi melu pärast - et mul küll oli tahe näha kõiki lastelavastusi, mis erinevates õues etendati, rahaliste võimaluste tekkides kolm korda, ja ma olin ka valmis mõneks laste tantsulavastuseks, aga mulle meeldis ka see, et kõikjal toimus midagi. Ostsin "iga loos võidab" loteriipileteid ja võitsin plastmassist ilukammi, käisin kõik laadatüüpi kohad läbi, lasin end lihtsalt rahvavoolul kanda ja nautisin.
Juba tollal polnud mul tunnet, et sõber peaks kaasas olema. Jaa, kui keegi tuli ja saime kokku, mulle meeldis, aga praegu mälestustes elab peaaegu ainult üksinda kogetu.
Üks erand on. Pöörane vihmasadu tabas meid Avega koos ja siis jooksime kallavas vihmas mu isa töö juurde Olevimäest alla. Olime täiesti märjad, aluspüksid ka, kui sinna jõudsime (ja juba ennegi, aga siis me ei peatunud, et kontrollida, kas aluspüksid on ikka päris läbi ligunenud juba) ja mu isa vaatas meid ja pani kuskile asju täis kambrisse, kus oli ka lahtikäiv diivan, oma sealolnud magamiskoti alla puhkama.
See on väga vinge mälestus, sest mulle meeldib paduvihm ja olin koos Avega isa juurde tormates eluvaimustuses. Nii lahe! Ja ta kuivatas ka suhtkoht me riided ära, nii et väga jube polnud ka pärast koju minna.
Isa ise oli juba meie perekonnast lahknenud ja elas kuskil omaette.
Võibolla seepärast oligi tal magamiskott töö juures ja teadmine, et seal toas (mis oli formaalselt "tema kabinet", kuigi peamiselt oli seal kola ja ma ei mäleta ühtegi korda, kui seda kabinetina oleks kasutatud) saab diivanil magada.
Enne Rongi oli mul folgi osas juba selge "päevapass, kõigil päevadel ma ei taha - või ostan üldse piletid eraldi kontserditele, ma ei jaksa väga palju". Mis tekitab küsimuse, kas ma olen vananedes vähemtaluvaks muutunud - või hoopis, kas olen ehk enda osas oluliselt tundlikum ja teen-usun vähem, mida PEAKS inimene tegema ja tundma. Keskendun endale ja oma tunnetele, mitte hüpoteetilisele keskmisele inimesele, kes ilmselt tunneks NII.
Aga muide, see populaarne kohalkäimispõhjus "folgil näen tuttavaid!"-värk on küll mulle KÕIGE JUBEDAM OSA folki. Tegelt. "Melu" oleks ok, see oleks üsna talutav, kui kogu aeg poleks õudset "Oi,tšau! Noh, kuidas läheb?" ohtu, mis realiseerub ka alalõpmata.
Brrr.
Jah. Nii ongi. Täiesti võõrad inimesed, kes mult midagi ei oota ega taha, on ok. Aga tuttavad on jubedad =P
Virtuaalselt on kõik hea, siin ma võin tohutut tutvuskonda pidada ja suhelda ja värki. Aga näost näkku on sõbrad head, väikestes kogustes harva ja ettemõeldud kohtades ka tuttavad kombes, ent ootamatult ette kerkivad tuttavad on rasked - ja minna kohta, kus neid on eeldatavalt palju? Eeee ... kas ma olen loll v?
Kusjuures olen küll. Käisin nädalavahel sellisel sünnipäeval, mis tuttavaid tuubil täis. (Oli küll kurnav, ei salga). Järgmisel jälle lähen vabatahtlikult Estconile.
Kusjuures sünnipäeval olid enamasti sümpaatsed tuttavad. Estconil ... mu paremad tuttavad seal on sümpaatsed ja on hunnik selliseid, kes väga lähedased pole, aga ka ok-d. Aga sealne mölakatekontsentratsioon on ikka päris suur. Purjus meeste kohalolek, kes ennast "vabalt tunnevad" ja sellega seoses inetult käituvad, on alati märgatav.
Ma alguses ei pööranud sellele tähelepanu, sest no mis - ainult mina ju, võib nõme olla, minu enda asi on õlgu kehitada ja seda nõmedust mitte südamesse võtta. Aga nüüd väärtustan end juba nii palju, et kui minuga nõme ollakse, ma ei luba seda ja kargan nõmetsejale kõrri.
Millega seoses ka märkan, et mida paganat. Miks ma ISE ronin sinna, kus kaklema peab, et eneseväärikust säilitada? Kus rämedad peavaluhood tulevad, nii et isegi migreenitabletid ei aita, sest pinge on nii hull?
Aga Estconil on hea järv, maitsev toit, voodis magamine ning alati ka mõned ettekanded, mis on toredad, mõned inimesed, kes on nii armsad - ja ikkagi lähen.
Võtan seekord Totoro kaasa, olen temaga omaette teistest eemal ja siis on vast enam-vähem.
Lapsed seekord ei tule. Tütarlaps on Etnol ja Poeglaps ei tulnud eelmisel korral kõige selle kuumaga toast praktiliselt väljagi, sest võõrad inimesed. Seekord mõistetavalt ei taha toonast elamust korrata.
Kuigi üleeelmisel aastal oli tal täitsa tore.
Inimesed muutuvad ka. Hämmastav.
Mul selle teooriaga on tutvus olemas, aga elus üritan aina leida mingeid seaduspärasid, et kuidas just muutuvad. Peab olema loogika, mis mõttes lihtsalt muutuvad?!
On olemas inimesed, kes pole täna, kes olid eile ja kogu aeg muutuvad (hei, Murca! lehvitan!), aga mina küll tunnetan, et olen seesama kaheksa-aastane, kes vihma valades Olevimäest alla jooksis, valjusti naerdes ja kiljudes.
Aeg on üks ja mina seal sees kogu aeg ühe ja samana olemas, lihtsalt mõned asjaolud mu ümber ja sees muutuvad.
Aga inimesed on ka erinevad. Mõned muutuvad nii, mõned teisiti, 89 eri viisi vähemalt, ja mõned inimesed kasutavad neist KÕIKI vaheldumisi.
Oeh.
Mul on keeruline huviala =P Loomade käitumine, eriti inimloomade käitumine, ei ole lihtne teema.
pühapäev, 14. juuli 2019
Kõik loomad on loomad, dohh
Ma olen veeeeel väsinum, kui eelmise postituse ajal, aga poolvõõrad inimesed on nii ilusad ja head, et täitsa ... peaaegu annan andeks neile lähematele =P
Peaaegu.
Kuigi mu tütar käis siin ja siis me kallistasime kõva 10 minutit.
Tema ja mu poeg on oivalised, ma rõhutan jälle üle. Sa kasvatad sõbra, täiega. (Ma kasvatasin sõbrad.) Neile pole vaja mitte midagi mitte kunagi andeks anda.
Kuigi nende ees on mul väikesed süümekad ikka. Sest olid ajad ja hetked, kui olin täiega nõme nendega. Ei osanud ega jaksanud paremini, sest ise olin liiga õnnetu, et teada, kuidas inimesi õnnelikuks teha
Mul on nüüd jälle kaks kodulooma siin. Jätkavad harjunud rütmis, Totoro liputab vahepeal lootusrikkalt Korpuse poole saba, Korpus ignoreerib teda igal juhul, sabaliputus või muu tegevus, kõik on kama.
Kass elab oma elu, tal pole koeraga asja.
Maisaa magada ka, sest vasakpoolne alumine ige on kurnatusest paistes (mul on selliseid igemepaistetusi olnud varasest teismeeast saati, aga alles hiljuti tuvastasin, et alati kurnatuste ajal) ja sügeleb. Sügelus hakkab ka ülemiste igemeteni jõudma.
Paistetavad ka tasapisi üles. Juba tunnen keelega, kuidas kohevus tekib.
Nagu fakkjee.
Pole veel piisavalt väsinud, nii et ei saa magada lisaks.
Aga tänu ritsiku teemale ja just ühelt täitsa toredalt "kutsume inimemesed kena järve jäärde ja anname neile tasuta pinna, kus olla, äkki tuleb tore pidu"-sünnipäevalt tulemisele hakkasin täitsa tõsiseselt mõtlema omaenda 40. tähistamise peale ja kuna mulle meeldib esineda (ning ma ei ole ometi ainus selline?), on kavas paluda külalistelt ka esinemiskavu muusika saatel.
(Kavad võivad, aga ei pea, olla midagi laulu muusikavideo või kontsertesituse ainetel.)
Külalised grupeeruvad ja teevad midagi (kõige aremad seisavad oma esinemise ajal lava tagumises servas ja varjavad kätega nägusid, raudselt keegi siis ei vaata neid) ja vahepeal on niisama muusika tantsimiseks ja mul on isegi välja mõeldud, mida mina esitaksin ja kelle esinemisesse kaasaksin.
Kõlab hea, eks?
Krt ... jah, ma peaks rentima ruumid, helitehnika ja vähemalt nii palju valgustust, et "lava" on valge, kui "saalis" tuled kustus ... aga see tundub nagu hea asi ja hea mõte ja MA TAHAKSIN SEDA päriselt.
Üldse, kui palju ümmargusi sünnipäevi mul elus ikka tuleb, eks ole. Ok, mulle tegelt meeldivad ühesugused numbrid rohkem, 33, 44, 55 - aga samas. 44ni on veel niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju aega, aga mõte tuli mulle ju nüüd!
Pool aastat on täiesti mõistlik plaanimis- ja orgunniaeg.
Ja rahakogumis-! Inimesed olid just jälle mu vastu sel rindel head ja mul on rõõmus seeüle =) (Näe, ikkagi armastavad!) Te ei ole ju vastu, kui ma üritan sünnipääva jauks koguda?
Aa, et pealkiri? No mu reaktsioonid, eksole, on kehalised, eksole. Lisaks igemete paistetamisele mõned arusaamatud valuhood kõhus ja seljas + täiesti arusaadav peavalu täna hommikul.
(Winstoni õunasiider ei lähe kordamisele, sry, not sorry.)
Ja kui väga inimene on tema keha, ikka näitab selgelt ära, KUI VÄGA me oleme loomad ja ei midagi muud. Inimene on üks loomadest.
Ma ei tagane sellest.
Loomad mu kodus käituvad vastavalt oma tungidele: Korpus magab köögis toolil, Totoro üritab veenda mu poega endaga köejuppi tirima, poeg ise mängib telefonis, kuulates samal aja klappidest arvutis mängivat juutuubi-videot ja mina kirjutan postitust ning praen sinki.
Ja imestan, miks mulle nii ilmselged asjad kõigile ilmselged pole, aga samas teevad need kummalised teised, kes täiesti rahumeeli võimaldavad oma sõpradele hädaldamist selle üle, et kuigi nemad õpetavad oma lastele lauakombeid, käivad neil külas teised lapsed ja siis on igal pool viinerijupid ning õudus-õudus, nii jube, sääraseid sundimatuid nalju nagu nt telefonis kokutamine ja hädaldamine ja mitteoskamise kinnitamine, kuni sõidavad kiiresti ja osavalt õue peale, millele jõudmiseks vajaliku tõkkepuu avamist neile üha uuesti telefonis kirjeldatakse.
Nagu - ma ei tuleks selle peale.
Päris ausalt.
Mul on "ta üritab mind aidata, võtan abi vastu ja tänan", ja ma EI TULEKS SELLE PEALE, et hea nali oleks teist telefoni otsas abistav hoida, kuni ta selgelt näeb, et abi ei vajata.
Aga arvestades, et abistaja ka küsis, et kas sa trollid või? ja autojuht eitas seda ausameelsel häälel, oligi päris naljakas.
Emake maa, tegin mõned vangerdused tegelastega, ainult need, kes ise osalesid, teavad ju?
Täna K pahandas minuga, kui koju olin jõudnud, et tsiteerin teda nii, et jääb vale mulje, ja üldse ainult siis, kui temaga nõus pole.
Ja mul oli: "Kuule, ma olen kirjanik, faktide niimoodi esitamine, et jääb minu tahetud mulje, võtmine, kust saan ja oma tekstis teistmoodi välja mängimine, ongi mu ametioskused ju! Ja tsiteerimiseks piisavalt erutungi üldse siis, kui ma nõus pole, dohh!"
Te ju ei arva ometi, et saate mu elust mingi kohtukirjutaja välja trükitud versiooni taolise täppisesituse?
Ma kirjutan tõtt. Ka sõnasõnaliselt (ehk kui ma tsiteerin kedagi teist, siis mitte valesti ja otseselt valesid asju ei ütle - "ma pole kellegi vastu tundnud sama nagu sinu" on hea näide sõnasõnalisest tõest nt).
Aga ajuti seon tegelasi, kes ei ole samad, sest suvaline tuttav A ja suvaline tuttav B asemel võib lihtsalt "suvaline tuttav" öelda, eri aegadel juhtunud sündmused jäävad tekstis kõlama nagu korraga toimunud, ja ma ei tule selle pealegi, et öelda: "Muide, ka tumen on muga ühte meelt, et telefonid on meie elu mugavamaks, mitte keerulisemaks tegemise jaoks ja ei ole vaja kõnet vastu võtta, kui parasjagu ei taha:"
Omast arust ma olen niigi ausam ja avameelsem kui enamik blogijaid või võrgupäevikute pidajaid.
Mhhh.
Peaaegu.
Kuigi mu tütar käis siin ja siis me kallistasime kõva 10 minutit.
Tema ja mu poeg on oivalised, ma rõhutan jälle üle. Sa kasvatad sõbra, täiega. (Ma kasvatasin sõbrad.) Neile pole vaja mitte midagi mitte kunagi andeks anda.
Kuigi nende ees on mul väikesed süümekad ikka. Sest olid ajad ja hetked, kui olin täiega nõme nendega. Ei osanud ega jaksanud paremini, sest ise olin liiga õnnetu, et teada, kuidas inimesi õnnelikuks teha
Mul on nüüd jälle kaks kodulooma siin. Jätkavad harjunud rütmis, Totoro liputab vahepeal lootusrikkalt Korpuse poole saba, Korpus ignoreerib teda igal juhul, sabaliputus või muu tegevus, kõik on kama.
Kass elab oma elu, tal pole koeraga asja.
Maisaa magada ka, sest vasakpoolne alumine ige on kurnatusest paistes (mul on selliseid igemepaistetusi olnud varasest teismeeast saati, aga alles hiljuti tuvastasin, et alati kurnatuste ajal) ja sügeleb. Sügelus hakkab ka ülemiste igemeteni jõudma.
Paistetavad ka tasapisi üles. Juba tunnen keelega, kuidas kohevus tekib.
Nagu fakkjee.
Pole veel piisavalt väsinud, nii et ei saa magada lisaks.
Aga tänu ritsiku teemale ja just ühelt täitsa toredalt "kutsume inimemesed kena järve jäärde ja anname neile tasuta pinna, kus olla, äkki tuleb tore pidu"-sünnipäevalt tulemisele hakkasin täitsa tõsiseselt mõtlema omaenda 40. tähistamise peale ja kuna mulle meeldib esineda (ning ma ei ole ometi ainus selline?), on kavas paluda külalistelt ka esinemiskavu muusika saatel.
(Kavad võivad, aga ei pea, olla midagi laulu muusikavideo või kontsertesituse ainetel.)
Külalised grupeeruvad ja teevad midagi (kõige aremad seisavad oma esinemise ajal lava tagumises servas ja varjavad kätega nägusid, raudselt keegi siis ei vaata neid) ja vahepeal on niisama muusika tantsimiseks ja mul on isegi välja mõeldud, mida mina esitaksin ja kelle esinemisesse kaasaksin.
Kõlab hea, eks?
Krt ... jah, ma peaks rentima ruumid, helitehnika ja vähemalt nii palju valgustust, et "lava" on valge, kui "saalis" tuled kustus ... aga see tundub nagu hea asi ja hea mõte ja MA TAHAKSIN SEDA päriselt.
Üldse, kui palju ümmargusi sünnipäevi mul elus ikka tuleb, eks ole. Ok, mulle tegelt meeldivad ühesugused numbrid rohkem, 33, 44, 55 - aga samas. 44ni on veel niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju aega, aga mõte tuli mulle ju nüüd!
Pool aastat on täiesti mõistlik plaanimis- ja orgunniaeg.
Ja rahakogumis-! Inimesed olid just jälle mu vastu sel rindel head ja mul on rõõmus seeüle =) (Näe, ikkagi armastavad!) Te ei ole ju vastu, kui ma üritan sünnipääva jauks koguda?
Aa, et pealkiri? No mu reaktsioonid, eksole, on kehalised, eksole. Lisaks igemete paistetamisele mõned arusaamatud valuhood kõhus ja seljas + täiesti arusaadav peavalu täna hommikul.
(Winstoni õunasiider ei lähe kordamisele, sry, not sorry.)
Ja kui väga inimene on tema keha, ikka näitab selgelt ära, KUI VÄGA me oleme loomad ja ei midagi muud. Inimene on üks loomadest.
Ma ei tagane sellest.
Loomad mu kodus käituvad vastavalt oma tungidele: Korpus magab köögis toolil, Totoro üritab veenda mu poega endaga köejuppi tirima, poeg ise mängib telefonis, kuulates samal aja klappidest arvutis mängivat juutuubi-videot ja mina kirjutan postitust ning praen sinki.
Ja imestan, miks mulle nii ilmselged asjad kõigile ilmselged pole, aga samas teevad need kummalised teised, kes täiesti rahumeeli võimaldavad oma sõpradele hädaldamist selle üle, et kuigi nemad õpetavad oma lastele lauakombeid, käivad neil külas teised lapsed ja siis on igal pool viinerijupid ning õudus-õudus, nii jube, sääraseid sundimatuid nalju nagu nt telefonis kokutamine ja hädaldamine ja mitteoskamise kinnitamine, kuni sõidavad kiiresti ja osavalt õue peale, millele jõudmiseks vajaliku tõkkepuu avamist neile üha uuesti telefonis kirjeldatakse.
Nagu - ma ei tuleks selle peale.
Päris ausalt.
Mul on "ta üritab mind aidata, võtan abi vastu ja tänan", ja ma EI TULEKS SELLE PEALE, et hea nali oleks teist telefoni otsas abistav hoida, kuni ta selgelt näeb, et abi ei vajata.
Aga arvestades, et abistaja ka küsis, et kas sa trollid või? ja autojuht eitas seda ausameelsel häälel, oligi päris naljakas.
Emake maa, tegin mõned vangerdused tegelastega, ainult need, kes ise osalesid, teavad ju?
Täna K pahandas minuga, kui koju olin jõudnud, et tsiteerin teda nii, et jääb vale mulje, ja üldse ainult siis, kui temaga nõus pole.
Ja mul oli: "Kuule, ma olen kirjanik, faktide niimoodi esitamine, et jääb minu tahetud mulje, võtmine, kust saan ja oma tekstis teistmoodi välja mängimine, ongi mu ametioskused ju! Ja tsiteerimiseks piisavalt erutungi üldse siis, kui ma nõus pole, dohh!"
Te ju ei arva ometi, et saate mu elust mingi kohtukirjutaja välja trükitud versiooni taolise täppisesituse?
Ma kirjutan tõtt. Ka sõnasõnaliselt (ehk kui ma tsiteerin kedagi teist, siis mitte valesti ja otseselt valesid asju ei ütle - "ma pole kellegi vastu tundnud sama nagu sinu" on hea näide sõnasõnalisest tõest nt).
Aga ajuti seon tegelasi, kes ei ole samad, sest suvaline tuttav A ja suvaline tuttav B asemel võib lihtsalt "suvaline tuttav" öelda, eri aegadel juhtunud sündmused jäävad tekstis kõlama nagu korraga toimunud, ja ma ei tule selle pealegi, et öelda: "Muide, ka tumen on muga ühte meelt, et telefonid on meie elu mugavamaks, mitte keerulisemaks tegemise jaoks ja ei ole vaja kõnet vastu võtta, kui parasjagu ei taha:"
Omast arust ma olen niigi ausam ja avameelsem kui enamik blogijaid või võrgupäevikute pidajaid.
Mhhh.
reede, 12. juuli 2019
Nutt ja hala vol mitu
Kolm päeva pole ujumas käinud. Kindlasti ei luba ka homme (või juba täna kuupäevaliselt) minna, sest ma olen ... (üllatus!) NII VÄSINUD.
Nii väsinud, et jätsin õmblemise katki, sest ei saanud enam niiti nõela taha.
Nii väsinud, et ei tunne enam maitseid eriti.
Nii väsinud!
Muidugi on tuju ka halb. Väsimus teeb nii. Kehal on halb ja siis ta leiab põhjusi. Miks ta ei taha minuga paar olla? Miks ta ei taha mulle last teha? Miks ma pean olema Artemise arhetüüp, iseendas täiuslik ja teiste eest võitleja, nooruse kaitsja ja sihtide saavutaja - kui ometi on Aphrodite nii väga mina tegelikult?
Ei, see on koomiline, muidugi, otsida neid kreeka jumalate arhetüüpe taas läbi ja leida, et see olen mina ja see ka ja see ka - aga see ja see ja see üldse pole! Ei ole tõsiseltvõtetav meelelahutus. Ja nagunii ei ole ma Artemis, Demeter, Dionysos ega Aphrodite, ma olen mina.
Aga vahel ei jaksa olla kõige tugevam, tahaks olla väike ja kellegi süles keras (no hea küll, pea kellegi süles) ja maisaa aru, miks maisaa. Kõik lagunevad kohe laiali, kui mina nõrk olen, on nemad veeeeel nõrgemad ja ikka olen mina see tugevam ja hell ja lahke ja suuteline end kokku võtma, sest teistel on ju vaja.
(Või siis on mul tunne, et nemad minu jaoks ei võta ja variandid on: kas olla see tugev ja koos teistega või laguneda üksi. Üksildus aga teeb hullemini haiget kui muu valu, nii et noh - selgelt on mu valik ikkagi teiste jaoks olemas olla.)
(Mis ma peaks üle kordama, et üksildus ja üksindus ei ole ka minu jaoks apsaluutselt samad? Aaa, ei peaks, te teate? Ok, siis on hästi.)
Aga ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud ja kurat, ei võta K minu eest ka vastutada, vaid on kuskil omaette (ehk mängib üle võrgu mu pojaga arvutimänge, sest see on ometi emotsionaalselt nii palju kergem, kui minuga suhelda).
Mul on üsna halb tunne selle ühisjutuga seoses. Mul oleks raha vaja ja see maha müüa niisiis kellelegi, aga ma ei saa seda teha, kui ta pole isegi läbi lugenud, sest ... maitea, sest nii palju muid asju on ette tulnud ja ta on ka VÄSINUD.
Ma ei kahtlegi, et on.
Mõnes asjas on ta minu moodi.
Enamikes asjades mitte.
Tema arhetüübi juhtelemendiks pean ma Apollonit, teisena tuleb Hephaistos, ainult et ta on neist mõlemast võtnud selle kurvema osa, selle osa, mis teeb haiget, aga ei lase abi leida.
Antud hetkel on mul nii kõrini sellest, et ühtki tööd ei saa tehtud vastavalt tema peas olevale talutavale tasemele (ehk "paremini kui ideaalselt" minu hinnangul) ja niisiis parem jätab ta üldse pooleli.
Ja kuna ta ei oleks mulle ideaalne mees, parem üldse mitte alustadagi, eksole.
Kuigi ma tahan.
Kuigi ma olen umbes 12 korda väga otse öelnud, et tahan.
... aga noh. Eks ma lähen magama ja olen homme jälle reipam ja mitte muserdunud.
Kurbus on minu kehas, mitte kusagil mujal.
Nii väsinud, et jätsin õmblemise katki, sest ei saanud enam niiti nõela taha.
Nii väsinud, et ei tunne enam maitseid eriti.
Nii väsinud!
Muidugi on tuju ka halb. Väsimus teeb nii. Kehal on halb ja siis ta leiab põhjusi. Miks ta ei taha minuga paar olla? Miks ta ei taha mulle last teha? Miks ma pean olema Artemise arhetüüp, iseendas täiuslik ja teiste eest võitleja, nooruse kaitsja ja sihtide saavutaja - kui ometi on Aphrodite nii väga mina tegelikult?
Ei, see on koomiline, muidugi, otsida neid kreeka jumalate arhetüüpe taas läbi ja leida, et see olen mina ja see ka ja see ka - aga see ja see ja see üldse pole! Ei ole tõsiseltvõtetav meelelahutus. Ja nagunii ei ole ma Artemis, Demeter, Dionysos ega Aphrodite, ma olen mina.
Aga vahel ei jaksa olla kõige tugevam, tahaks olla väike ja kellegi süles keras (no hea küll, pea kellegi süles) ja maisaa aru, miks maisaa. Kõik lagunevad kohe laiali, kui mina nõrk olen, on nemad veeeeel nõrgemad ja ikka olen mina see tugevam ja hell ja lahke ja suuteline end kokku võtma, sest teistel on ju vaja.
(Või siis on mul tunne, et nemad minu jaoks ei võta ja variandid on: kas olla see tugev ja koos teistega või laguneda üksi. Üksildus aga teeb hullemini haiget kui muu valu, nii et noh - selgelt on mu valik ikkagi teiste jaoks olemas olla.)
(Mis ma peaks üle kordama, et üksildus ja üksindus ei ole ka minu jaoks apsaluutselt samad? Aaa, ei peaks, te teate? Ok, siis on hästi.)
Aga ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud ja kurat, ei võta K minu eest ka vastutada, vaid on kuskil omaette (ehk mängib üle võrgu mu pojaga arvutimänge, sest see on ometi emotsionaalselt nii palju kergem, kui minuga suhelda).
Mul on üsna halb tunne selle ühisjutuga seoses. Mul oleks raha vaja ja see maha müüa niisiis kellelegi, aga ma ei saa seda teha, kui ta pole isegi läbi lugenud, sest ... maitea, sest nii palju muid asju on ette tulnud ja ta on ka VÄSINUD.
Ma ei kahtlegi, et on.
Mõnes asjas on ta minu moodi.
Enamikes asjades mitte.
Tema arhetüübi juhtelemendiks pean ma Apollonit, teisena tuleb Hephaistos, ainult et ta on neist mõlemast võtnud selle kurvema osa, selle osa, mis teeb haiget, aga ei lase abi leida.
Antud hetkel on mul nii kõrini sellest, et ühtki tööd ei saa tehtud vastavalt tema peas olevale talutavale tasemele (ehk "paremini kui ideaalselt" minu hinnangul) ja niisiis parem jätab ta üldse pooleli.
Ja kuna ta ei oleks mulle ideaalne mees, parem üldse mitte alustadagi, eksole.
Kuigi ma tahan.
Kuigi ma olen umbes 12 korda väga otse öelnud, et tahan.
... aga noh. Eks ma lähen magama ja olen homme jälle reipam ja mitte muserdunud.
Kurbus on minu kehas, mitte kusagil mujal.
esmaspäev, 8. juuli 2019
Oi, mingi pealkiri ka vaja panna
Hakkasin kaneelirulle tegema.
Kui tainas oli laiali laotatud, vaja veel kiirest täidis valmis visata, avastasin, et mul on kodus täpselt pool teelusikatäit kaneeli. Seal tetrapakis, kus arvasin teda kõriauguni olevat, oli hoopis sidrunhape.
Tegin siis kookoserulle.
Söögiasjad, aga kaneeliga oleksid ilmselt paremad olnud.
Kaalusin ka võimalusi teha kreekapähklirulle või šokolaadirulle, aga kookoshelbed kui kõige kergemini käsitsetavad võitsid.
Tainas kerkis maru hästi. Mida krdit ma nüüd teen selle pannitäie kookoserullidega?! Me Poeglapsega sööme vast pooled ära.
Sul ei ole huvi nt 4 suure saiakese vastu? Keilas, 08.07 kell 17.29 on veel soojad ka?
See olekski minu poolt suht kõik praegu - nagunii kirjutavad-loevad kõik laulupeo teemadel. Aga kuna mina otsustasin nt 8 aastat tagasi (täpselt ei mäleta, ent umbes nii), et see on lauljate, mitte publiku pidu, mul ei ole midagi öelda.
Et on publikuna käies ka eredaid ja kauneid momente, vahel lausa palju, aga neid ei anna, LIHTSALT ei anna võrrelda sellega, mis laulajana on. Mõtlesin veel üsna vahetult ER, et sebiks enda kuskile koori, mitte väga heasse, aga sellisesse, millega laulupeole pääseks - aga enam ei üritagi.
Las olla. Minu laulupeod on käidud ka - ja ega ma ei LUBA, et rohkem ei lähe.
Aga ei kisu.
Seda enam, et paistab olema hulk inimesi, kes siiski tahavad millegipärast publikuks käia ning nad ummistavad lauluväljaku niigi ära.
Mis, muidugi mu tütar laulis ja lisaks mängis ka orkestris, aga ta on 17. Pole enam eas, kus emme peaks publikus olema, et kindlam tunne oleks.
Poeglaps tantsupeole ei pääsenud, tantsjatel on oluliselt hullem rebimine sinna, aga ta ei ilmutanud mingit kahetsust ka.
Õpetaja kiidab teda, sest tal on hea rütmitunne ja ta on reeglite järgimises hea ehk teeb, mis peab. Olevat üks kahest kõige lahedamast tantsupoisist oma tantsuklassi poiste seas ja no ma ka näen, et ta oskab - aga tal ei ole tantsimise osas vaimustust. See on lihtsalt asi, mida peab tegema, vastik enamasti ei ole ja eks ta siis teeb.
Aga noh - kui tema on suht oma klassi staartantsija poiste arvestuses, saan täitsa aru, miks tantsupeole läksid ikka teised rühmad. Sest tast ei nõrgu armastust tantsimise vastu just üleliia.
Krt, tahtsin kookoserullidest kirjutada, aga laulu- ja tantsupidu tulid sisse, ilma et ma neid isegi natukene kutsunud oleksin.
Muidu arvustasin Loteriis Maarja Kangro "Minu auhindu" ja olen selle arvustuse üle uhke. Et miks? Suht suva arvustus sinu meelest?
No kõigile ei saa meeldida, dohh.
Sulle jälle meeldis, onjo?
Ja ma ei teagi, miks uhke - sest pühendusin, kulutasin mitu päeva ja panin lingid lõppu isegi?
Ütleme, kui oleksin selle eest raha saanud, ma ei oleks rohkem vaeva näinud, ainult vähem isiklikult kirjutanud vast.
Kui tainas oli laiali laotatud, vaja veel kiirest täidis valmis visata, avastasin, et mul on kodus täpselt pool teelusikatäit kaneeli. Seal tetrapakis, kus arvasin teda kõriauguni olevat, oli hoopis sidrunhape.
Tegin siis kookoserulle.
Söögiasjad, aga kaneeliga oleksid ilmselt paremad olnud.
Kaalusin ka võimalusi teha kreekapähklirulle või šokolaadirulle, aga kookoshelbed kui kõige kergemini käsitsetavad võitsid.
Tainas kerkis maru hästi. Mida krdit ma nüüd teen selle pannitäie kookoserullidega?! Me Poeglapsega sööme vast pooled ära.
Sul ei ole huvi nt 4 suure saiakese vastu? Keilas, 08.07 kell 17.29 on veel soojad ka?
See olekski minu poolt suht kõik praegu - nagunii kirjutavad-loevad kõik laulupeo teemadel. Aga kuna mina otsustasin nt 8 aastat tagasi (täpselt ei mäleta, ent umbes nii), et see on lauljate, mitte publiku pidu, mul ei ole midagi öelda.
Et on publikuna käies ka eredaid ja kauneid momente, vahel lausa palju, aga neid ei anna, LIHTSALT ei anna võrrelda sellega, mis laulajana on. Mõtlesin veel üsna vahetult ER, et sebiks enda kuskile koori, mitte väga heasse, aga sellisesse, millega laulupeole pääseks - aga enam ei üritagi.
Las olla. Minu laulupeod on käidud ka - ja ega ma ei LUBA, et rohkem ei lähe.
Aga ei kisu.
Seda enam, et paistab olema hulk inimesi, kes siiski tahavad millegipärast publikuks käia ning nad ummistavad lauluväljaku niigi ära.
Mis, muidugi mu tütar laulis ja lisaks mängis ka orkestris, aga ta on 17. Pole enam eas, kus emme peaks publikus olema, et kindlam tunne oleks.
Poeglaps tantsupeole ei pääsenud, tantsjatel on oluliselt hullem rebimine sinna, aga ta ei ilmutanud mingit kahetsust ka.
Õpetaja kiidab teda, sest tal on hea rütmitunne ja ta on reeglite järgimises hea ehk teeb, mis peab. Olevat üks kahest kõige lahedamast tantsupoisist oma tantsuklassi poiste seas ja no ma ka näen, et ta oskab - aga tal ei ole tantsimise osas vaimustust. See on lihtsalt asi, mida peab tegema, vastik enamasti ei ole ja eks ta siis teeb.
Aga noh - kui tema on suht oma klassi staartantsija poiste arvestuses, saan täitsa aru, miks tantsupeole läksid ikka teised rühmad. Sest tast ei nõrgu armastust tantsimise vastu just üleliia.
Krt, tahtsin kookoserullidest kirjutada, aga laulu- ja tantsupidu tulid sisse, ilma et ma neid isegi natukene kutsunud oleksin.
Muidu arvustasin Loteriis Maarja Kangro "Minu auhindu" ja olen selle arvustuse üle uhke. Et miks? Suht suva arvustus sinu meelest?
No kõigile ei saa meeldida, dohh.
Sulle jälle meeldis, onjo?
Ja ma ei teagi, miks uhke - sest pühendusin, kulutasin mitu päeva ja panin lingid lõppu isegi?
Ütleme, kui oleksin selle eest raha saanud, ma ei oleks rohkem vaeva näinud, ainult vähem isiklikult kirjutanud vast.
reede, 5. juuli 2019
Valuvaigistava masina töötamise ajaga peab midagi tegema - nt kirjutama võrgupäevikusse postitust
Kuna keha on ikka kurb, ma väga ei söö (sest ei taha, dohh) ja sellest tulenevalt läheb uni imelikel aegadel ära.
Täna näiteks pool kuus hommikul.
Mõtlen maailma ja inimeste peale, aga isegi suitsu ei taha teha, sest olen migreenidest nii ära vaevatud. Pea ju tuikab jälle natuke, mis tähendab, et suitsetamisel oleks umbes 50% tõenäosust, et läheb hullemaks.
Ja ma eijaksa enam.
Loen Kangro "Auhindu" ja olen täiesti arusaamatuses, kui palju raha tal kogu aeg on. Mind aitab vahel kuu üle elada üks või teine annetaja (AITÄH!), vahel mõni honorar või eelmisel kuul nt raamatulaenutushüvitis, aga talle pole auhinnaraha nagu üldse oluline, arvutab selle ümber Itaalia-pileteiks (ei jätku) või söögikohas toidu hinnaks (6 inimest kolmel korral) ja ma olen "aga - aga- AGA???"
Mul on hooooooooooooooooopis teistsugune suhe rahaga.
Sest ma pole õige loovisik?
Sest ma olen õigem loovisik, kunstnik ikka peab katusekambris nälgima?
Mõtlen maailma ja inimeste kontekstis, et mulle loeb ilu IKKA VEEL. Nii ammu ja põhjalikult kui olengi selle fenomeni tobedust mõistunud ja kirunud, seal on midagi - proportsionaalne keha, tugevad sarnad ja vaikse endamisi muige saatel allapoole-sissepoole suunatud pilk - ja ma mõtlen, et krt, üheöökas lapse saamise eesmärgil polekski ju nii halb?
Pealegi siis oleks mul "näe, keegi mulle meeldiv tahtis mind ka!" ette näidata.
See kurva tujuga ikka närib mu sees - et ma saan ju aru, et ma pole "mitte piisavalt", vaid olen "liiga", aga ikkagi. See abiellus ja too koosellus ja too saab (või juba sai) lapse ja tollel on armsam ja mul on: "Aga kus on minu happy end? Miks mulle seda ei anta?!"
[Ei, mulle ei meeldi paljud. Nii et sellest, et mina (või täpsemalt mu välimus) meeldin paljudele, tõesti ei piisa.]
Aga ei anta. Happy endi siis. Mina saan "kuigi sa proovid olla hea" eest jalaga.
Nüüdseks leian, et see on parim asi, mille olen kirjutanud, kõige ausam ja samas täiesti narratiivne ning poeetiline.
Mina olen ju see, kes on kaotaja poolel. Vahel noorena jalgpalli vaadates nihkus mu lojaalsus kolm korda matši jooksul, sest kuidagi tundsin, et hetkel-kaotusseisus olija on ikka toredam mu jaoks. Millised ilmed neil meestel nägudel olid! Kuidas nad püüdsid!
... ja no lisaks avalikule peksasaamisele see ON hea raamat minu jaoks ja arust. Ma ei mõista, miks jalaga lüüakse just teda, mitte "Kuningaid", mis oleks selle vast rohkem ära teeninud mõne "ach, peab kõlbama ka nii, ma ei oska praegu paremini!"-koha eest.
Tegelt ma võin ju Reaktori arvustuse siia linkida, ilma et ise seda lugema peaksin?
Noh, tehtud =P
Mairi ütles fb-s, et kui arvustab "sinu lugeja", ei viitsi keegi seda arvustust lugeda, sest puudub intriig, ja peavadki need teised.
Aga mul on kurb sellest, kui mind ei mõisteta. Või noh - Sirbis oli see solvunud arvustaja ja Indrek Rüütli juttu ma pole lugenudki, eks ole. Aga talle ei saanudki meeldida. Inimene, kes pani Goodreadsis "Ameerika jumalatele" ühe, ei saagi minuga sarnaselt mõelda.
("Ameerika jumalad" on üks mu ideaalteoseid. "See raamat on juba olemas, miks üldse midagi kirjutada?!")
Tegelt mulle meeldib ka see lugu, mida K.ga koos kirjutan, väga. Kuigi minult on 9/10 teksti, on temal päris suur osa selles, MIDA ma just kirjutasin. Tema soovitas paljusid asju, mis kokku teevad jutu elusaks, mitte lihtsalt "no on siuke lugu, algab punktist a ja liigub punkti b".
Aga ootan juba hingevärinal hetke, kus minu arust on "noh, suht valmis, vaata veel üle" ja tal on "eieiei, ma teen selle ja tolle ja selle kolmanda koha ka veel ümber, ei, sina ei pea (mina ei tahagi, minu arust on valmis), sa oled niigi palju teinud" ja siis ei toimu mitte kuradi midagi kuude kaupa ja lõpuks ma lihtsalt võtan teksti ja saadan nt "Loomingusse", sest no kaua võib?!
Olgu, see valmisolemine pole veel päris käes. Võibolla juhtub ime ja toimub midagi muud?
Näe, üks K tehtud pilt jõest, kus umbes täpselt 5 korda nädalas ujumas käin.
Iga päev ei jaksa, kui olen nt linna olnud sunnitud minema, ma jõkke samal päeval millegipärast ei sattu.
Täna näiteks pool kuus hommikul.
Mõtlen maailma ja inimeste peale, aga isegi suitsu ei taha teha, sest olen migreenidest nii ära vaevatud. Pea ju tuikab jälle natuke, mis tähendab, et suitsetamisel oleks umbes 50% tõenäosust, et läheb hullemaks.
Ja ma eijaksa enam.
Loen Kangro "Auhindu" ja olen täiesti arusaamatuses, kui palju raha tal kogu aeg on. Mind aitab vahel kuu üle elada üks või teine annetaja (AITÄH!), vahel mõni honorar või eelmisel kuul nt raamatulaenutushüvitis, aga talle pole auhinnaraha nagu üldse oluline, arvutab selle ümber Itaalia-pileteiks (ei jätku) või söögikohas toidu hinnaks (6 inimest kolmel korral) ja ma olen "aga - aga- AGA???"
Mul on hooooooooooooooooopis teistsugune suhe rahaga.
Sest ma pole õige loovisik?
Sest ma olen õigem loovisik, kunstnik ikka peab katusekambris nälgima?
Mõtlen maailma ja inimeste kontekstis, et mulle loeb ilu IKKA VEEL. Nii ammu ja põhjalikult kui olengi selle fenomeni tobedust mõistunud ja kirunud, seal on midagi - proportsionaalne keha, tugevad sarnad ja vaikse endamisi muige saatel allapoole-sissepoole suunatud pilk - ja ma mõtlen, et krt, üheöökas lapse saamise eesmärgil polekski ju nii halb?
Pealegi siis oleks mul "näe, keegi mulle meeldiv tahtis mind ka!" ette näidata.
See kurva tujuga ikka närib mu sees - et ma saan ju aru, et ma pole "mitte piisavalt", vaid olen "liiga", aga ikkagi. See abiellus ja too koosellus ja too saab (või juba sai) lapse ja tollel on armsam ja mul on: "Aga kus on minu happy end? Miks mulle seda ei anta?!"
[Ei, mulle ei meeldi paljud. Nii et sellest, et mina (või täpsemalt mu välimus) meeldin paljudele, tõesti ei piisa.]
Aga ei anta. Happy endi siis. Mina saan "kuigi sa proovid olla hea" eest jalaga.
Nüüdseks leian, et see on parim asi, mille olen kirjutanud, kõige ausam ja samas täiesti narratiivne ning poeetiline.
Mina olen ju see, kes on kaotaja poolel. Vahel noorena jalgpalli vaadates nihkus mu lojaalsus kolm korda matši jooksul, sest kuidagi tundsin, et hetkel-kaotusseisus olija on ikka toredam mu jaoks. Millised ilmed neil meestel nägudel olid! Kuidas nad püüdsid!
... ja no lisaks avalikule peksasaamisele see ON hea raamat minu jaoks ja arust. Ma ei mõista, miks jalaga lüüakse just teda, mitte "Kuningaid", mis oleks selle vast rohkem ära teeninud mõne "ach, peab kõlbama ka nii, ma ei oska praegu paremini!"-koha eest.
Tegelt ma võin ju Reaktori arvustuse siia linkida, ilma et ise seda lugema peaksin?
Noh, tehtud =P
Mairi ütles fb-s, et kui arvustab "sinu lugeja", ei viitsi keegi seda arvustust lugeda, sest puudub intriig, ja peavadki need teised.
Aga mul on kurb sellest, kui mind ei mõisteta. Või noh - Sirbis oli see solvunud arvustaja ja Indrek Rüütli juttu ma pole lugenudki, eks ole. Aga talle ei saanudki meeldida. Inimene, kes pani Goodreadsis "Ameerika jumalatele" ühe, ei saagi minuga sarnaselt mõelda.
("Ameerika jumalad" on üks mu ideaalteoseid. "See raamat on juba olemas, miks üldse midagi kirjutada?!")
Tegelt mulle meeldib ka see lugu, mida K.ga koos kirjutan, väga. Kuigi minult on 9/10 teksti, on temal päris suur osa selles, MIDA ma just kirjutasin. Tema soovitas paljusid asju, mis kokku teevad jutu elusaks, mitte lihtsalt "no on siuke lugu, algab punktist a ja liigub punkti b".
Aga ootan juba hingevärinal hetke, kus minu arust on "noh, suht valmis, vaata veel üle" ja tal on "eieiei, ma teen selle ja tolle ja selle kolmanda koha ka veel ümber, ei, sina ei pea (mina ei tahagi, minu arust on valmis), sa oled niigi palju teinud" ja siis ei toimu mitte kuradi midagi kuude kaupa ja lõpuks ma lihtsalt võtan teksti ja saadan nt "Loomingusse", sest no kaua võib?!
 |
| Ma tegelt niimoodi ei uju, et raudteesilda näeksin. Aga pildina on see koht mõjusam =P |
Näe, üks K tehtud pilt jõest, kus umbes täpselt 5 korda nädalas ujumas käin.
Iga päev ei jaksa, kui olen nt linna olnud sunnitud minema, ma jõkke samal päeval millegipärast ei sattu.
teisipäev, 2. juuli 2019
Oeh, inimesed on inimesed
Ok, tasakesi saab jälle hingama hakata.
TASAKESI.
Mitte aktiivseks, mitte isegi "tavaliseks", aga mul vähemalt pole igal ärkveloldud hetkel tunnet, et lämbun, miks, miks, miks?!
Vaata, on üks elutegevus, mida mina teen teadlikult, aga inimesed enamasti mitte ja ma HULLUN, sest arvan, et nad teevad meelega mulle haiget.
Ei ole loomulik v?
Maitea, mina ei taju seda küll enda küljest lahutatavana, et no poleks õppinud, ei teeks. Teeksin midagi muud.
See tundub nii absoluutselt osana minust, et kui see ära võtta, pole ka mind. Lusika kasutamine või isegi kõnelemine küll nii lahutamatuna ei tundu.
Tõsi, kui ma noorem olin, tuli mul arutuid raevuhooge tihemini ette. Näe, meenutus.
PR on vähe olnud - mitte täiesti olemata, aga vähe.
Et inimesed enamasti elavadki nii, nagu mina oma kontrollimatu vihastamise ajal? PÄRISELT?
Hämmastav.
Jep, ikka jaksan selle üle imestada.
NII IMELIK!
Õnneks on Frieda, kes tundub täpselt samasugune imelik olevat kui mina. Nii et mul ei ole: "Keegi teine ei ole säärane teadlik, äkki siis ikka mina ka ei ole, mulle ainult tundub?", vaid "Me oleme sellised. Kui ei meeldi, mine ära."
Ma muide kahtlustan mõnda veel siuke olemises. Nt Murcat. Aga nende puhul ma pole nii kindel.
Aga jah. Olen suhtkoht hädas ikka ja aina, kui inimesed mulle meelega haiget teevad. Ja ei suuda seda uskuda ja miks ja ohõudust ja kogu mu maailm tundub kokku langevat, sest ma ei taha olla osa sellisest inimkonnast ometi!
Ning alati selgub hiljem, et nad kas
a) tundsid end ise rünnatuna
või b) ega nad meelega, see lihtsalt läks nii, tegelt nad tahtsid head.
"Selgub" ses mõttes, et ma mõtlen selle välja. Notsu, Tumeni või AbFabi abiga vahel =P
Tegelt on ikka jube, kuidas inimesed tegutsevad, sest "tundus sedasi vaja olevat", tegude alla teadvustatud mõtteid panemata.
Kusjuures ülalolev kirjeldus õudsest mitteteadlikkusest isegi ei ole "inimesed on lollakad" peamine iva ja sisu, eksole.
Aga see osa mantrast küll, mida mul raske on meelde jätta.
Et inimesed teevad vigu, KÕIK inimesed, püsib mul palju paremini meeles. Kuid et inimesed sageli, lausa enamjaolt, ei tea, mida nad teevad, on raske meeles pidada. Nende kõhutunne juhib nad vahel täiesti võssa (minu oma on pädev, tänan küsimast, ja minu "teen, mis tahan" oma päris tahtmiste tegemine, mitte mingite arusaamatute uidude. Nii on ilmselt just seetõttu, et sisetunne on mõistusega enamjaolt suht sama teed astuv ja kui ei ole, on "mõistus ja tunded EI OLE samad, dohh" mulle alati väga selge) ning nad lähevad sinna rõõmsal meelel ja veendunult, et rada on õige - ning kõige tragikoomilisem on, et mina seisan kõval rajal, karjun, vehin kätega - ning tundun täielik lollakas neile võssakõmpijatele, kes ometi TEAVAD, kuhu lähevad.
"Nii ongi kõige parem," ütleks karikate emand. "Nad lähevad enda jaoks parimat teed!"
Ja tal on tegelt õigus. Inimesed teevad, nagu nende jaoks parim on.
Aga mu vahetu reaktsioon on ikkagi: "Hei, rada! Rada on siin ju, vaadake ometi!" sest paraku inimesed samas RÄÄGIVAD (ja mõtlevad) täiesti muud juttu, tahavad teisi asju, kui need, mille poole astuvad, ja ma lähen õnge.
Usun, mida nad räägivad, sest MINA ju räägin aint tõtt ja kaalun iga sõna, dohh.
Ja sis ma usaldan inimeste sõnu ja olen hädas.
Muide, kui üritasin inimeste tegusid usaldada, olin ikka hädas, sest "ma ei mõelnud selle peale üldse, miks sa seda mingi tähtsa asjana näed ometi?!"
Inimesed ...
TASAKESI.
Mitte aktiivseks, mitte isegi "tavaliseks", aga mul vähemalt pole igal ärkveloldud hetkel tunnet, et lämbun, miks, miks, miks?!
Vaata, on üks elutegevus, mida mina teen teadlikult, aga inimesed enamasti mitte ja ma HULLUN, sest arvan, et nad teevad meelega mulle haiget.
see ootamatu nunnu olemine, mida sa omateada teadlikult ei tee, oleks minul teadlik tegevus. Mul ei ole kogemata-tegevusi. Mul on "oh, ma tahan, et tal parem oleks ju!" ja käitumine. Või "mul kama, et ta haiget saab, olen aus, see on ainus tee"-käitumine. Mida ma ei tee, sest see on liiga lihtne: "Pirtsutan ja teesklen paha tuju, et panna teda tegema nagu mina tahan"
Muru
Tegevus = teadlik tegevus. Mulle. V.a. väga erandjuhud. Teema "kuidas ma oma lapsi löönud olen, sest katus täiega sõidab pealt ära"
Nojah, aga ma kogu aeg ei jälgi oma reaktsioone
Eksole
Muru
mis on minu jaoks lakkamatu hämming teemal "inimesed"
Enamik ei jälgi, et sa teaksid
See pole loomuses, vaid õpitud oskus 
Ei ole loomulik v?
Maitea, mina ei taju seda küll enda küljest lahutatavana, et no poleks õppinud, ei teeks. Teeksin midagi muud.
See tundub nii absoluutselt osana minust, et kui see ära võtta, pole ka mind. Lusika kasutamine või isegi kõnelemine küll nii lahutamatuna ei tundu.
Tõsi, kui ma noorem olin, tuli mul arutuid raevuhooge tihemini ette. Näe, meenutus.
PR on vähe olnud - mitte täiesti olemata, aga vähe.
Et inimesed enamasti elavadki nii, nagu mina oma kontrollimatu vihastamise ajal? PÄRISELT?
Hämmastav.
Jep, ikka jaksan selle üle imestada.
NII IMELIK!
Õnneks on Frieda, kes tundub täpselt samasugune imelik olevat kui mina. Nii et mul ei ole: "Keegi teine ei ole säärane teadlik, äkki siis ikka mina ka ei ole, mulle ainult tundub?", vaid "Me oleme sellised. Kui ei meeldi, mine ära."
Ma muide kahtlustan mõnda veel siuke olemises. Nt Murcat. Aga nende puhul ma pole nii kindel.
Aga jah. Olen suhtkoht hädas ikka ja aina, kui inimesed mulle meelega haiget teevad. Ja ei suuda seda uskuda ja miks ja ohõudust ja kogu mu maailm tundub kokku langevat, sest ma ei taha olla osa sellisest inimkonnast ometi!
Ning alati selgub hiljem, et nad kas
a) tundsid end ise rünnatuna
või b) ega nad meelega, see lihtsalt läks nii, tegelt nad tahtsid head.
"Selgub" ses mõttes, et ma mõtlen selle välja. Notsu, Tumeni või AbFabi abiga vahel =P
Tegelt on ikka jube, kuidas inimesed tegutsevad, sest "tundus sedasi vaja olevat", tegude alla teadvustatud mõtteid panemata.
Kusjuures ülalolev kirjeldus õudsest mitteteadlikkusest isegi ei ole "inimesed on lollakad" peamine iva ja sisu, eksole.
Aga see osa mantrast küll, mida mul raske on meelde jätta.
Et inimesed teevad vigu, KÕIK inimesed, püsib mul palju paremini meeles. Kuid et inimesed sageli, lausa enamjaolt, ei tea, mida nad teevad, on raske meeles pidada. Nende kõhutunne juhib nad vahel täiesti võssa (minu oma on pädev, tänan küsimast, ja minu "teen, mis tahan" oma päris tahtmiste tegemine, mitte mingite arusaamatute uidude. Nii on ilmselt just seetõttu, et sisetunne on mõistusega enamjaolt suht sama teed astuv ja kui ei ole, on "mõistus ja tunded EI OLE samad, dohh" mulle alati väga selge) ning nad lähevad sinna rõõmsal meelel ja veendunult, et rada on õige - ning kõige tragikoomilisem on, et mina seisan kõval rajal, karjun, vehin kätega - ning tundun täielik lollakas neile võssakõmpijatele, kes ometi TEAVAD, kuhu lähevad.
"Nii ongi kõige parem," ütleks karikate emand. "Nad lähevad enda jaoks parimat teed!"
Ja tal on tegelt õigus. Inimesed teevad, nagu nende jaoks parim on.
Aga mu vahetu reaktsioon on ikkagi: "Hei, rada! Rada on siin ju, vaadake ometi!" sest paraku inimesed samas RÄÄGIVAD (ja mõtlevad) täiesti muud juttu, tahavad teisi asju, kui need, mille poole astuvad, ja ma lähen õnge.
Usun, mida nad räägivad, sest MINA ju räägin aint tõtt ja kaalun iga sõna, dohh.
Ja sis ma usaldan inimeste sõnu ja olen hädas.
Muide, kui üritasin inimeste tegusid usaldada, olin ikka hädas, sest "ma ei mõelnud selle peale üldse, miks sa seda mingi tähtsa asjana näed ometi?!"
Inimesed ...