Kukkusin kööki taldrikut viima minnes ümber. Ära ei minestanud ning kott-tool oli sealsamas, rihtisin maandumist ja kukkusin pehmele pinnale.
Aga veits ehmatas. Et ma ju tean, et omadega läbi jne. Kuid et NIII läbi ... Äkki ikka peaks uuesti arsti juurde minema - kuigi ma neljapäeval alles käisin. Migreenide pärast.
A ma ei jaksa ju! Toorelt ei jaksa. Niigi omadega otsas!
Nutaks natuke enesehaletsusest, ent ei jaksa.
Tegelt ei jaksa isegi seda postitust kirjutada.
/Ütleb ta, peale kaht tundi, mille jooksul on lisatud üks hädine lause.
***
Ma ei taha isegi kohvi. Joon teen ja näksin tolle koogi, mis tõesti seistes paremaks läks, jäänuste kallal. Kõht veidi valutab - mitte palju, aga enamasti mul kõht ei valuta, nii et märkan. Mitte midagi ei jaksa. Mitte midagi ei taha.
Peaaegu võiksin kirjutada, miks ma niii eredalt ja raevukalt vihkasin ja ikka vihkan kõiki neid "sa ei tohi, sest sa ei jaksa" (last saada peamiselt) ütlemisi.
Aga ainult peaagu. Tegelt on ikka "ei viitsi", mitte "enesetunne on nii halb, et räägin halba välja, ehk hakkab kergem".
Pealegi valutab täna ka pea. Sumatriptaani järel malbemalt, kuid vbla võtan teise pooliku tableti veel - ma olen nii krdi väsinud, et valu ka veel tundub kuidagi - palju.
Nii krdi väsinud, et jäin poolel teel kööki ukse peal seisma ja puhkasin, pea vastu piita.
Ok, vbla ikka võtan arstiga ühendust. Kui on normaalne väsimus, see normaalne töövõimetuväsimus, mis tuleb pärast rasket aega, ok. Aga kui midagi viltu on, vast vereproov näitab.
Panin aja kinni.
Krt, ma olen nii tegev. Mis on jumala jube, eks ole. Kogu aeg viimase jõudluskriipsu peal eksisteerida - aga kui pole lootust, et läheb paremaks, pole üldse tunnet, et peaks eksisteerima.
SELLEpärast ei kannatanud ma neid "oi, sa ei tohiks!" nõuandeid.
Kui ma ei tohi teha neid väheseid asju, mida ma TAHAN teha, miks üldse olemas olla? Mul ei ole "niisama" hea.
Lihtsalt ei olegiii.
***
Kolmas päev seda postitust kirjutada ja no nüüd ma sain selle peavalu, mis päris peavalu on ja kuidagi alla ei lähe, millega ei saa valjusti rääkida ja iga kõva heli paneb võpatama. Vahel ka natuke nutma.
On põhjust ka.
Eile öösel (lõpetasime kell 4.15 hommikul) läksin K-ga korralikult nugade peale.
Korralikult.
Ise alustasin ("Mul on tunne, et viimasel ajal me klapime vähem. Kas sul on ka selline tunne?"), aga edasi käis juba mingi suurema pingutuseta.
Ei, ma ei kahetse.
Jaa, peavalu on kohutav. Nii hullu mulle lähiminevikust ei meenu. Jaa, vabalt võtaksin surma selle asemel, aga keegi ei paku ju.
Kõige hullem (peavalu on lõpuks ajutine, alati on olnud) ei ole see, et K ei ole mulle hea sõber või et ta ei armasta mind vms.
Kõige hullem on, et ma olen pool igavikku tundnud, et kui ta ainult tahaks mind rohkem, armastaks mind rohkem, hooliks rohkem, oleks kõik lill. Ja nüüd ma mõtlen, et tas lihtsalt ei olegi olemas seda "rohkem". Seda ei saa temast tulla, sest pole kuskilt võtta.
Seal lihtsalt ei ole.
Ja no - ok, selge. edasi ilma K-ta.
Aga ... aga kes asemele võiks tulla? Mul ei ole üldse kedagi isegi mõttes. Ei ole ju lihtsalt vaja kedagi, kes mulle meeldiks. On ka vaja, et sellel kellelgi oleks mind oma ellu vaja.
Nojah.
Ok. Vähemalt sain välja kirjutatud.
Pea valutab.
Selgelt uus töövõime puudumise tuvastamise taotlus, mida ka eile koostasin, on väga teema. Sest ma lihtsalt ei suu-da vaimset pinget valuta taluda. Seda võimet pole minus.
Panen mingi edeva pildi ka. Sest ma olen lihtsalt nii kuninganna + vahel õnnestub oma edevust ka avalikult näidata.
Maikuus nt.
Pärast seda oli ka jube peavaluaeg, mäletan.
