Vapper?

Vaprusega on see mage lugu, et vapper saab olla ainult keegi teine.
Kui mina seda suudan, on see järelikult normaalne. Nii käibki.
Kui mina seda ei suuda, on tegu ehk juba millegi mainimisväärsega.
Seetõttu ongi kuskil suutmise piiri peal kõõluda nii tobe - kui ma pean vastu, on see normaalne. Kui ma vastu ei peaks, võiks kellegi teise analoogilist vastupidamist juba imetleda, aga... seni ju pean!

Miks see paganama haridusasutus kogu aeg nii teeb?

Juba teist korda, niisiis. (Teist korda võrdubki kogu aeg, kas te ei teadnud?) 
Ühe lapse esinemine on kell 11 Laululava Klaassaalis. Teise lapse esinemise proov on kell 17.30 sealsamas, esinemine ise kell 18.30. (Ma ei tea, mida esineva lapse vanemal ja esineva lapse vennal on need tund aega ette nähtud teha. Pargipingil tukastada?)

Tundub, et varasemale, noorema lapse kontserdile, jääb lihtsalt minemata.
Mis ei tähenda, et ma ei hellitaks sel teemal süütunnet, hingepiinu ja "kui talle nüüd esinemine meeldima ei hakkagi, on see minu viga, sest ma suhtusin sellesse kui ärajäetavasse nuhtlusse, kui ta pisike oli."

Aga järgmine nädal on jälle praktikanädal. 
Näen ette väljasuremist ja hädakarjeid teemal "enam ei jõua".
Ja millalgi peab ju magama ka!

Misjaoks nad ometi minuga niimoodi teevad? =(

... lasid õnnelikult elu lõpuni

Tegelt ma saan ju aru, et minu elu on muinasjutu õnnelik lõpp parasjagu.
Kangelanna on loominguline, kaunis ja tark. Tema lapsed on kaunid ja andekad. Ta ei pea muretsema, kuna tal pole neile leivapalukestki lauale panna, isegi kass saab kvaliteetset toitu. Lihapoe müüja tervitab naeratades ja küsib: "Mida siis täna?" ja teeb vahel vist isegi privaatallahindlust ("Ma panen selle aba ribi hinnaga").
Tal on hurmavaid erineva lähedusastmega mees- ja naissõpru, elusolevad pereliikmed muudkui elavad ja õitsevad, tal on kired, mida järgida ja uued alad, mida haldama õppida, ja iga päev saab maailma kohta midagi uut teada.
Ei iial igavust. Ei mingit paigalseisu. Kevad igas hingetõmbes.

Kust siis ometi tuleb see tunne, et see või too on nõme või isegi, et mingu nad ka kõik? Sellest, et mu unenäod on nõmedad või?

Mu unenäod on nõmedad viimasel ajal. Järjepidevalt.
Lollilt läbipaistvate tähenduste koha pealt võiks nt esile tõsta unenägu, kus mul oli vaja esmalt mingeid tillukesi kalakesi natuke aega veega purgis hoida, kuni saab mahti nad veekokku tagasi viia. Panin hoolitsevalt teise purki värkse külma, eeldatavasti rohkema hapnikusisaldusega vee, ja valasin kalad ümber. Siis selgus, et kuskil potis on elus veel üks päris paganama suur (vähemalt kilone) kala, kellega ma ei osanud kah muud ette võtta, kui panna siis vett täis akvaariumi. Et kui hiljem kalasöömiseks läheb, on värske kala võtta - aga kui armsaks saab, siis võib teda seal akvaariumis pidamagi hakata.
Igal juhul ei pea ta kuskil potipõhjas aeglaselt lämbuma, see oli põhiline tegutsemismotivaator!
Noh, mõeldud-tehtud. Unenäos väga jõuline mina asetas vett ja kala täis akvaariumi laualt ära põrandale, ja et toidutegemise käigus sodi sisse ei kukuks, pani kaane ka peale. Askeldan mina sedasi süüa tehes köögis ringi ja mõne aja pärast korraga taipan, et miski muliseb. Väiksema uurimise järel selgub, et heli kostab kaane alt akvaariumist. "Sa panid selle ju pliidi peale!" ütleb mu ootamatult kööki tekkinud ema. "Ei pannud," ütlen mina. Sama tekst veel 2-3 korda, kuni ma viimaks akvaariumil kaane pealt võtan. Esimese asjana näen läbi vee ja klaasi paistvat punast valgust e. ma tõesti olin asetanud oma kala sellele õhukesele keraamilisele pliidile, mis pole üldse pliidi moodigi ja mille olemasolu majapidamises tuli mulle täieliku üllatusena, ning see pagana pliit oli automaatselt sisse lülitunud. Vesi kees, aga kõige võikam oli see, et kala ikka veel elas seal vee sees, püüdis ujuda ja viskles. Seisin liikumisvõimetuna akvaariumi kõrval ja püüdsin välja mõelda, kuidas kala kiiresti ära tappa, ilma et omaenda käsi asja käigus ära keedaks, ja selle meeliülendava mõtiskluse peale ärkasin ka üles.

Unenäo igav ning lihtlabane tähendus:  mina olin unenäos mina, aga mina olin ka see vaene suur kala. Oi, mul tõega õnnestus end pahaaimamatult ja kõige paremate kavatsustega kuuma kohta paigutada - ja oi, ma osutusin isegi nagu liiga vastupidavaks sellele keedetud olemisele!  (Tekib analoogia kooliga kaasneva hullumajaga mu elus, kui keegi ei märganud.)
Lisaks viitab liikumine pisematelt kaladelt väikses purgis suurele kalale suures nõus, et kõik paganama pisikesed ülesanded, tujud, tunded ja kavad kipuvad end hiiglaslikeks kasvatama, kui neist õigel ajal lahti ei lase. 
(Ma ju ütlesin, et mu unenäod on nõmedad viimasel ajal.)

Muide, see on mu 450. avaldatud postitus. Bloggeri uus sisikond ütles. 

Igavene armastus

Mulle meeldib aeg-ajalt colorblindi mängida. Seda langevate värviliste klotsidega arvutimängu. Värvi-tetrist, kui soovite.
Eile mängisin ka. Poeglaps, sõbralik ja rahulolev, mängis samas sohvapatjadega mingit keerulist võitlusmängu. Vaatas nagu muuseas üle mu õla ekraanile ja teatas rõõmsameelselt: "Ma loodan, et su mäng läheb halvasti!"
Mina (mängides, hämmeldunult): "Tohoh! Kas meie armastus on otsa saanud, et sa niimoodi ütled?"
Tema (muutumatu rõõmsameelsusega): "Ei, ma olen lihtsalt natuke tropp. Meie armastus kestab igavesti! Või noh, väga kaua. Kuni sa ära sured, vähemalt."

App ja daun

Olla bipolaarne - kergelt, ok, kergelt, kergelt - on huvitav. Aga kui parasjagu on "all-"periood, siis mitte kuigi meeldiv.

Üleval-periood tähendab seda, et enda surmigavast õppematerjalist kell 5 hommikul läbi närimine ja B-saamine on küll pisut paaniline, aga siiski lõbus-lõbus-lõbus! tegevus. Üleval-periood tähendab seda, et pisar jookseb küll liigutusest nina kõrvalt alla, ent samas ma juba vormistan mõttes lauseid, mille abil säärast õrnkurba hingeseisundit oleks hea mõnes jutus kasutada.
Nuga kukkus varbasse? -kui põnev!
Sain külma tuule käis läbimärjaks? -seiklus!
Veetlev noormees ei kirjuta? Ok, ma kirjutan talle ise ja saadan lisaks telefonisõnumi. Sest kui mulle meeldib, et mulle kirjutatakse, siis meeldib ilmselt talle ka ja rõõmu teha on ju tore.
On vaja joosta ümber linna, et panna keegi naeratama? Hei, milles küsimus?! Teen ära ja olen ise rahul pealekauba, sest ha! Naeratas ju? Ja isegi kui ei naeratanud, noh, ma olen vähemalt andnud oma parima ja kõik on lahe igal juhul.
Ka üleval-aegadel on negatiivseid hetki, aga kogu aeg on fooniks "ma olen nii õnnelik."
Selline tunne muudab inimeste vastu leebeks, elusündmuste suhtes üsna häirimatuks ning üldse on kõik zen ja maailm minu sõber kogu oma valuga.

All-periood on siis loomulikult ülal-perioodi vastand.
Põhimõtteliselt olukord, kus minu jaoks korraga ei ole enam olemas häid variante. Kuitahes tore sündmus, ettepanek või inimene suudab must välja meelitada ehk ainult virila ennasthaletseva naeratuse, mille taga on mõte: "Veel üks kohustus head nägu teha ja anda märku, et mul ei ole sügavat meeleheidet. Kuigi tegelikult ju on. Oh, kõik on nii perses."
Kui ülal-perioodil teen ma asju seepärast, et mulle meeldib teha, siis all-perioodil selleks, et kiidetaks ja tänataks. Kui ei kiideta ja tänata, soovitavavalt iga liigutuse eest ja ülevoolavalt, istun süngelt oma masenduses ja vihkan kõiki alates iseenedast, sest miks ma üldse midagi tegin, eks ole, oleks pidanud ette nägema, et kedagi ei koti. Ja keerlen ja pöörlen selles mõttes ega lase tal minna ka.
Otsin üles kõik halvad tunded, halavad mõtted ja sünged taustateadmised. Teen neist tihke massiivse jonnipätsi ja siis järan seda ja nutan kõrvale, et miks ma nii vastikut asja sööma pean, oh vaene mina.
Kogu aeg tahaks kellelegi ära teha. Kuidagi võita ja peale astuda ja tõestada, et nii nõme, kui ma olengi, sinust olen ma ikka parem.
Kui see millegipärast ei õnnestu, ei taha üldse midagi teha. Liikumatus, tardumus.

Eriti kummaline (ja halvav) on see, et kui all-periood on juba kätte tulnud, siis tegelikult ei tahagi enam ülal-perioodi tagasi minna. Tekib küsimus: "Aga miks? Miks ma pean kogu aeg hea olema, õnnelik olema, suutlik olema? Keegi teine võiks seda olla minu asemel ja vahepeal minu jaoks ka ümber linna joosta, lihtsalt selleks, et äkki ma naeratan pärast. Ja siis ma ei naerata! Sihilikult! HAHahahahaHAHHAA!"
Selleks on vaja õudselt kuskil metatasandil endas surkida ja ergutada ja end patsipidi mülkast välja vedada, et üldse tahtma hakata jälle rõõmus olla.

Pealegi... ohhh, pole ju patsigi enam, mida pidi vedada! Mu elu on nii nõme.

Veel piire iseendas e. vasakule ära

Usutavasti mõni teist mäletab, et juba paar aastakest on mu filosoofia asjade puhul, mida ma tahan teha, aga ei jaksa teha, olnud see, et teen ikka. Peab jaksama! Kes saab mind takistada, kui ma tahan neid teha, onju.

Noh, selgesti sai organismi vastukäiguks pidevale sunnirežiimile see, et korraga lihtsalt enam ei tahagi ja kõik "aga peab ju!" ning "see on tore ju!"-asjad on... ühtlaselt ükskõik.

Bandiit

Kõmbin kaevule, paljajalu. Kaevuteel on liiv ja kivid, nii et parem on minna mööda muru tee kõrval.
Mustsõstraid tee kõrval ei tohi näpsata, need on teiste inimeste põõsad.
Minu pähe ei mahu mõte, et põõsad on kellegi omad. Kas see pole siis meie kõigi hoov? Ja milleks on kellelgi, kel on nii palju marju, vaja just neid kahte kobarat? Nii et ma näpsan ikka. Mitte palju, aga lihtsalt... põhimõtte pärast.
Õnneks on õunapuu kaevu kõrval ametlikult ka meie oma. (Kogu aeg see oma, oma, oma - kui tüütu! Kuidas saavad puud ja õunad ja tee olla omanduses? Mulle piisab maailmakorrast, kus ma saan nii palju õunu, nii palju vett, nii palju kaevuteed ja nii palju voodit kui mul on vaja ja mis see minu asi on, kelle oma see kõik on?) Seal on kõige paremad õunad maailmas. Need on ka toorelt kõige paremad. Miks oodata, kuni nad valmis on, kui nad on juba nüüd head? Miks ma ei võiks seda saada, kui see on hea? Hei?

Mälestuse värvid ja lõhnad ja maitse. Tunduvad nagu justpraegu, päriselt ka.
Kui ma vahel mõtlen end valgete kätega vargseks heldeks, kes leevendab su hinges kõik valud ja vaevad, siis see on selle kaevu vesi, mida ma palavikulistele ja haigetele juua annan. See ravib oma külma puutega haavad nii hinges kui kehas. Nagu kõik kaotatud paradiiside viljad ja allikad ikka. Mõnes aspektis on mu unelmad väga traditsioonitruud.
Kui ma sattuksin sinnakanti, siis ma vist ei tohiks sealt puu otsast õuna võtta. See pole ju meie oma enam.

Omanduseküsimus oli mulle lapsepõlves täiskasvanute maailmast kõige arusaamatum. Tegelikult loomulik ka - lapse oma ei ole õieti mitte miski, kõik esemed ja õigused on kellegi poolt loovutatud, annetatud, lubatud. Aga kui sulle ei kuulu miski, kuulub sulle järelikult kõik. Kõik asjad ja ideed on võrdselt omad. Sul pole mingit vajadust ahnitseda sellest kõigest oma kõhu alla rohkem, kui sul vaja läheb, aga sulle on ka täiesti arusaamatu, miks sa ei või võtta ühte marjakobarat, kui see on siin tee kõrval ning sa parasjagu tahad marju.
Ma olin lapsena täielik kommunist-anarhist.
Vahel ikka veel mõtlen, et miks siis selline maailmakord ikkagi toimida ei saa? Vajadusepõhine ja ilma omanduseta? Mulle õpetasid omanduse selgeks ainult vanemad inimesed, midagi loomulikku ja iseeneslikku selle arusaama tekkes polnud. Siiamaani vaatan vahel üht või teist pilguga "oh, lahe, just oligi tarvis!" enne kui omandiküsimus meelde tuleb.
Kuigi see võib tulla sellest, et mingil baasilisel tasemel ma ikka veel olengi laps? Ma tean, et ma tunnen end lapsena nii mõneski seltskonnas.
Või siis selles, et vanaemade põlvkond oli taluinimeste põlvkond, kes oma majapidamistest kommunismiga ilma jäid ja omakspeetu kaotus on alati terav elamus, mis võib ehk eluks ajakski kriipima jääda? Mina aga olen õnnelike aristokraatite põlvkonnast, kes pidasid õunaraksus käimist enda kui laste põhiõiguseks?

Või siis olen ma loomulselt lihtsalt vanaaegne kütt, kes heal jahisaagipäeval jagab kõigiga, aga halval eeldab, et teda söödetakse selle eest, et heal päeval ta ju jagas. Mis siis, et see oli neli kuud tagasi. Headel päevadel ma ju jagasin end teiega vabalt, helde käega ja muretult! =P

Praksipäevik

Kaks kaheteistkümnetunnist praktikapäeva järjest, oh üllatust, on raskem kui kolm kaheksatunnist. Millalgi teise päeva õhtul ajasin sassi kaks inimest, kelle nimed ei ole muide üldse sarnasedki.
Õnneks ei ole valele inimesele pandud puhas mähe eriti tõenäoline põhjus tema hukuks ja hirmsateks ihu- ja hingevaevadeks.

Vähemalt on seal täiesti tore ja huvitav ka vahelduseks. (Varem oli hõudnehirm-appimismapeantegema-olenlollpraktikant-midagieitea.) Kuigi kerge aimdusega, et kohe hakkab hoopis igav ja tuleb peale täielik rutiin: "jälle pesema, jälle voodist võtma, jälle jalutama, jälle tagasi voodisse, jälle potile, jälle mähe, jälle pesuvahetus, jälle..."
Ja mu imearmsad eakad, kui nad juttu räägivad, räägivad ju alailma samu jutte ka :D
Oh, ja üks patsient läks teise asutusse ja teine, kes tema asemele tuli, on peaaegu täpselt samasugune. Samasuguse leebe oleku ja prillide ja kaduvate juustega.
Nagu üks lõputu kordussaade käiks.
Aga nad on päriselt ka armsad. Kuna nad on mu tööülesanne, mitte perekondlik kohustus, on mul nendele kuidagi palju rohkem kannatust ja armastust kui omaenda vanaemadele nt. Kes ometi on mu perekond ja seega peavad ise hakkama saama, sest kogu aeg on saanud ju!

Musta päevakoera suvi

Eelmine post on nii piinlik, et ma ekstra ei kustuta seda ära. Las ripub üleval ja manitseb mind alandlikkusele ja vagurusele!

Piinlik ei ole postitus mitte seepärast, et ahastamine ja masendumine oleks keelatud, vaid seetõttu, et ma valisin seekord masendumise olema reaktsioon nii tobeda asja peale, et... et... et... et mul ei ole õigeid sõnugi selle tobeduse kirjeldamiseks.
Igatahes on tobe ja piinlik ja maru naljakas ka.

Teema lõpp.


Sel kevadel ma pole näinud mitte ühtegi liblikat. (Välja arvatud üks koi, kelle eile ära tapsin.)
Küll aga olen näinud kolme erinevat päevakoera. Esimest neist märtsi keskel, mingil täiesti lumisel ajal, sametmusta-tumepruuni värvi ja pealnäha imepehme loomake. (Pilt on raudselt samast liigist elukat kujutav. Täpselt siuke ta oligi.)
Täna nägin veel ilmatuma pirakat tumerohelist ning sellist, kes oli ise must või pruun, aga need päevakoera lahutamatud karvad ta peal olid kollased.
Huvitav, kas see on mingi kodeeritud teade looduselt? Umbes et sel suvel ära niisama ilutsemisest väga mõtle, see on kogumis- ja arenemisperiood?
Või oli kodeeritud teade hoopis see õnnetu tapetud koi? Ja mida see sel juhul teada annab? Et ma tapan ise oma suve? Täiesti surnuks?

Ärge palun helistage mulle selle postituse peale, ma vihkan telefoniga rääkimist

Tegelt ma hakkan natuke (palju) mures olema oma väärtusliku isiku pärast.

Ütlen siin selleks, et te oleks hoiatatud. Teate, eks ole, juhuks, kui asi päriselt bambusse kisub.

Ma ei taha igaüht eraldi, käest hoides ja pisarsilmil, sisse ohkida sellesse infosse, et tead, raske on. Jube raske. Oh-ma-vaene-sirtsukene.

Seda enam, et millegipärast ma üldiselt inimeste seltskonnas pole sugugi nii hädine kui muidu. Nii et ega vist ei ole mujalt aimata ka, et mingi kurnatus-nõrkus-masendus on pidevaks trüginud. Vahel mind ju ikka veel komplimenteeritakse kah nende kokkupuututud inimeste poolt. Nt sõnaga "särav", mis on eriti lustlik hetkekonteksti arvestades.

Kuigi v-o peaks seda "säravat" mõistma kui "poleeritut"? Teate küll, kui külalised tulevad, lüüakse ikka peegel, põrandad ja naeratus läikima?

Muidu olen ma ikka päris silmapaistavalt hädine ikka. Esiteks olen kogu aeg väsinud ja teiseks ei saa piisavalt magada, isegi kui aega oleks, sest närvid peksavad mu vihaselt jalule ja teevad paanikat. Kõik ajab nutma ja seejuures, pange tähele, olen ma jube suutlik ja täidan kõik lubadused ning teen tööd ära.

Lihtsalt see ei paku enam eriti palju rõõmu.

Eluplaan, mis ei kõlba kuskile

Lühidalt kokku võttes: kui ma näen nii palju vaeva, et olla rahulikum, rõõmsam, ehedam ja õnnelikum, siis miks ma olen nii vähe rahulikum, rõõmsam, ehedam ja õnnelikum kui... no nt ma ise 2 aastat tagasi?

Sest ma olen piinlikult rumal, on vastuseks. Mul on hingerahu just siis, kui ma üritan korraga mitut maakera liigutades naba paigast ära tõsta, meeleheitehigi jookseb rindade alt püksivärvli vahele ja huuled on valu ja pinge pärast hammaste vahel. Ja peaaegu... peaaegu ju liigub! Ägedus! Ma olen nii lahe!
Muidu on aga tunne, et elan mõttetult.
Õnnetuseks ei ole maakerad ent inimestele tõstmiseks ette nähtud. Selle katsetamine tapab inimesi. Üsna efektiivselt.

Nii et kui ma end aktiivselt surnuks ei püüa rassida, elan omast arust mõttetut elu.
Hea plaan, pole midagi öelda =)

Lisa: tähendab, mulle meeldib see ka, kui on lihtne, helge ja tore. Aga ma eelistan varianti, kus see "tore" oleks ära teenitud. Mitte niisama, kenade varvaste ja õigesse perekonda sündimise eest kätte tulnud.

'õk

Eile oli ses mõttes ajalooline päev, et esimest korda pärast 14-aastaseks saamist juhtus nii, et ma end täiesti kogemata, mitteteadlikult, vastava plaani ja eesmärgita purju jõin.
Õigemini sõin.

Kui teile maitsevad brändis leotatud rosinad, arvestage, et need mõjuvad täiesti ebaloomulikult tugevasti, palju rohkem kui natuke brändit klaasipõhjas.

...oot, mida tonti?

Et ei anna alla?
...ehk siis: seda teen ma kell 7 hommikul, pärast kassiotsimiskuulutuse koostamist, ajal, kui ma peaksin tegelikult rongis kooli poole loksuma.
Aga... aga vähemalt kassikaotamisahastus läks jälle üle seepeale!

Your rainbow is intensely shaded red, orange, and violet.

What is says about you: You are a passionate person. You appreciate beauty and craftsmanship. You are patient and will keep trying to understand something until you've mastered it. Others are amazed at how you don't give up.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.

Ja homme jälle kooli

Olen nii väsinud, et ei taha enam maailma näha.

Natuke mõtlen, et miks ei ole kõik mu sõbrad ja tuttavad ümberringi ühel põlvel, pakkumas toetavat kätt ning pühalik-kaastundlikku pilku? Mismõttes nad käituvad, nagu ma peaks suutma asju nagu tavaliselt? Suutma mõelda, kaasa elada, käia, teha, tahta, rõõmustada, huvi tunda, suhelda jne? Need, kellele mingit tähelepanu veel jagub, üldse ei saa aru, et nad on hullult priviligeeritud! Et tegelikult see kirjutatud mail või msn-jutuajamine on umbes enim, mis ma üldse kellelegi peale kõige lähemate nädal aega pakkunud olen!

Natuke mõtlen ka, et äkki mul on midagi viga, et ma ei suuda. Äkki tegelikult elavad kõik sellise pideva surve all, lohistades end nagu läbi vati ja mitte kunagi und täis saades, mitte kunagi end värske ja innukana tundes? Lihtsalt kuna mina olen elanud pidevalt laisa aristokraadi elu, ei oska ma tööinimese koormust ettegi kujutada ja kaeban, et ei jaksa?