Hiline Lõikus 5

Käisin larpil ja mulle üldiselt väga meeldis (ja väga ja väga ja väga jne, ma võiksin neid vägasid jäädagi kirjutama), kuigi huvitusin peaasjalikult endast, oma suutlikkusest ja reaktsioonidest nii mängu sees kui väljas. Päike paistis päeval, tekk öösel oli soe, mägi igal ajal rohune ning kõrge, ja ma tegin, mis sain. Kõige osas v.a. kõndimine. Kõndida oleks rohkemgi võinud.
Järgmisel korral olen natuke julgem.

Muidugi väsisin ära. Reede õhtul olin põhimõtteliselt valmis heitma luitunud ja vana mantli väel kividele, et lihtsalt pikali olla (mida ma ka tegin õigupoolest), ei tundud kaks päeva ei külma, kuuma, päikesepõletust, nälga, janu, mida ma küll nagunii ei tunne, aga siis unustasin neile ka mõelda, ning olin valmis tegelasena lihtsalt kõndima ja kõndima, ilma millelegi mõtlemata.

Leena kõnnib ja kõnnib - pilt Agneselt

Võtsin sisse päris valuvaigisteid oma mängusiseste pingete tõttu tekkinud mänguvälise peavalu (vaevutuntav, sest ma olen tuimem kui varem) vaigistamiseks, aga ma suutsin mängida ka peale telgis magatud ööd ja see on väga kõva sõna mu jaoks.

Telgi ees hommikul - pilt Agneselt

Jaa, mu võime kedagi kasvõi mängult siduda oli allpool arvestust ja võime sõnadega võidelda veel enam allpool arvestust, isegi mu enda arvestust, aga lõpuks sai kõik hirmus hästi ning jäin isegi ellu, et tribunali alla minna reeturina.
Nii väga äge, kuigi ma täna põrkan väsimusest vastu asju ja olen nii näljane, et sõin hommikusöögiks kolm kaussi müslit (tavaliselt söön Midagi kohusetundlikult, sest hommikust süüa on selline tava, mida järgin), nii et väga väärt nädalalõpp.
Mu tegelase lugu on nõnda põnev seal, et olen isegi nüüd (st. ajukahjustunud, päris-endasse süüvinud ja kogenud huvitavusi ka päriselus piisavalt) pettunud, et viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiimane mäng seerias. MisMÕTTES?!

Üks asi on küll õudne.
Päriselt õudne, üldse mitte mängult.
Ma ei tundnud inimesi ära.

Prillid on sellise airsoft+larp koosluse juures
kohustuslikus lisandiks
Pilt ikka Agneselt

Põhimõtteliselt panin kokku soengu, riided ja ilme ning siis andsin neile mingi nime - ja see oli täiega ekslik nimi vahel. Et ma nende valede nimedega inimesi ei kutsunud, tulenes sellest, et ma PÄRIS kindel endas polnud ja peale esimest korda, kus jätsin ühe istuma laagrisse ja teine samanimeline jalutas mulle vastu, olin ka teadlik, et võin sedasi täiesti valesti hinnata. Aga siiski - isegi pikaajaline tutvus ei päästnud, isegi mu teadmine, et võin valesti hinnata, ei päästnud, ma lihtsalt ei tundnud inimesi postaposse kostümeeritud kujus ära.
Teha vahet ainult nägudel ilma riiete ja keskkonnata osutus mulle eripäraste tunnuste puudumisel inimese juures ülejõu käivaks ülesandeks.

Mul on ikkagi natuke tervem tunne, sest tean, et suudan vajadusel õues magada ja ei ole täielik kapsas pärast. Inimesi oleks ma ka varem (loe: kolme päeva eest) sassi ajanud, lihtsalt ei teadnud seda, ent õues magamist kartsin ja arvasin, et võibolla ei suuda üldse - ning nüüd sai tõestust vastupidine.

Tasapisi võtan pilti ette. Tasapisi.

Sest ma olen lillelaps ilmselt
Seekord on pilt hoopis Aweronilt

Maailm algab maikuus

Istusin aknal, aken lahti, rohelus silmapiirini, kuulasin sama juutuubi nimekirja, mis eelmisel aastal. Soe päike, sirelid hakkavad lahti minema, ise väsinud ning ujulas käinud (esmakordselt peale Rongi), ja mul oli hea olla.
Ja siis mõtlesin, et võibolla nii peabki.
Nii pidigi.
Mu ravimid hakkasid toimima umbes sel ajal, kus möödunud aastal maikuus maailm murdus ja aeg peatus, süda põlv läks kildudeks ja kõik oli nii õudne, et sellega leppida näis võimatu - ning aasta jäigi vahelt ära.
Aga nüüd on elu taas tagasi, ma tunnetan natuke juba ümbritsevat aega ja see, et ma elan, et saan aknal istuda ja päikest nautida, tundub tõeline. See aasta oli nii kohutav, et sõnadesse on raske panna, aga nüüd ma alustan uuesti, alustan maikuu keskelt ning mul on suhteliselt puhas tunne.
Nii pidigi.
Aasta jäigi vahelt ära, seda lihtsalt ei olnud minu jaoks - alustan uuesti samast päikesesoojusest, samast vaatepildist, samadest helidest. peaaegu samast lehtede tärkamisest puudel.

Üsna samast kohast. Jaa, ma tean. Seda ei suuda ja teist ei suuda, elan kahes linnas, lapsed on muutunud, mina olen muutunud ... Aga põhiasjad on samad, mis möödunud aasta maikuus, kool on samas paigas, kirjutamine on sama kaugel, see, mis on ühelt poolt (suutlikkus) kaotatud, on teisalt (kaasatunded mitmelt-mitmelt) jälle võidetud ning ma olen üsna sama inimene siiski.

Maailm algab.

Vaba aeg

Olen jõudnud sinnani, et mulle meeldib vaba aeg.

Enne (s.t. mitte enne rongi, seda ma ei mäletagi, kuidas siis oli, vaid nt kolm nädalat tagasi) tegin ka kõik kohustused ära niipea, kui sain, aga see umbes oligi päeva mõõt. Kui vahepeal ei jaksanud (kas viitsimise ja jaksamise vahel on vahe?), puhkasin loomulikult - ja magamaminekuks sain siiski kõik tehtud.
Nüüd teen kõik ära, niipea, kui saan, ja tekkinud vaba aega naudin. Või noh - kala näoga seina jõllitamine on ju ka nautimine, eks ole, kui sellega kaasneb hea tunne teemal "kogu lugu, nüüd ei pea enam midagi"? Sest ma ei teegi midagi selle vaba ajaga, lihtsalt istun või laman, täpselt nagu varem puhateski, aga saada aeg vabaks on tähtis asi mu vaimu jaoks. Puhkus näib kuidagi parem.
Iga tehtud asi on samm lähemale selle müütilisele "vabale ajale" ja seega tegemist väärt.

"Peab" annab päevale vormi mu arust? Nojah, annab. Kuid ma pean tegelikult nii palju, kui mõtlema hakata! Mingi arv trenniliigutusi ja mingi arv liigutusi, et õues käia, üks saadetud mail või avaldatud võrgupäevikupost, hommikul üleskirjutatud unenägu (täna näiteks nägin, et olen kuskil koolis ja sealt minemasõitmiseks oli vaja laeva - kai ääres aga, kust laev minema pidanuks, polnud midagi. Küll aga oli mingi laevakujuline kalju lähedal ja imede ime, see kivist paatmoodustis püsis kontrollimise käigus isegi veepinnal! Ronisin siis sinna peale, loksusin natuke edasi - kuid seepeale kadus jõest vesi ja ma kihutasin oma kivist laevakujulise kaljuga kuivadest koskedest alla, püüdes nendesse elu eest vett kujutleda. Jep, alateadvus on IKKA lame), ravim, eile voodis paika pandud tehtavad asjad - ja kokku saab neid "peab"-asju nii palju, et "vaba aeg" on korraga teema taas.
See on üleni mõnus tegelikult: areng, jee, midagi tahta, jee, teha millegi nimel (no näiteks et asjad oleks tehtud =P), jee.

Kuid paneb ka mõtlema, kas ma üldse teismoodi oskan, kui kohustusi luues ja siis end nendest välja võideldes. Et niipea, kui tekib mingigi ajataju, sünnib kohe ka vaba aja taju, kusjuures tegelikult ei nõua mult keegi peale mu enda midagi ja kogu aeg võiks olla vaba.

Huvitav. Tegelt - kas ajataju ja vaba aja taju on teineteisega lahutamatult seotud? Et kui on aeg, tekib varem või hiljem ka mõte "seda aega saaks paremini kasutada võibolla?" aga kui aega pole, on vaid igavene praegu, polegi midagi muud?

Mis ma nüüd siis olen vol III

Mul on hea päev ja sellega seoses segadus - nimelt pidin täna kirja panema, mida suudan ja mida mitte, mis on ja mida pole, ja kui see panna sedasi heal päeval, on ju raske pärast üle lüüa!
Aga samas: sai ju tänane paika pandud mitu kuud tagasi. Ümber mõtlema ka ei hakka.

Kaal: 61 kg
Pikkus: 174 cm (ma ei saa aru: mis ma olen pikemaks kasvanud või on mõõdulint invaliidne või milles asi, aga nii umbes neli korda mõõtsin üle ja ikka sama tulemus)
Kõne: kuidas ma seda mõõdan? Väsinuna halvem, aga arusaadav siiski ka halvimatel hetkedel? Hea küll, midagi siiski võib öelda: aeglasem kui enne, mõtlen vahel sõnade üle huulte kuuldavale toomisele, kui neid ütlen, aga ette loetud saan juba ka hääli tehes.
Jaanuaris oli mul "Kahe kantsi" algust suhteliselt võimatu ette lugeda, sest surev Boromir võis sedasi pudistades küll rääkida, nagu mina seda tegin, aga Legolas ja Aragorn ka? Fui.
Kiri: käsikiri on ikka päris-päris-päris halb võrreldes endisega. Ma nii mõtlen sellele, kuidas nüüd ma KIRJUTAN, et on ime, et keeleotsa suust välja ei aja. Mingi edasiminek kuude lõikes on muidugi sellega ka, aga jälle: kuidas ma oma käsikirja küll mõõdan? Stopperiga, nii ja nii mitu tähte minutis? Aga et lugedes tekst ka arusaadav võiks olla, sellele mõõtmisele ju ei allu?
Arvutikiri: mul on meeles, et "vaid" ette käib koma  ja enamik õigekirjareegleid. Nirti hiljuti rääkis, et kolme punkti ette käib tühik, nüüd mäletan niisiis seda ka. Aga üldiselt kirjutan siiski pisut aeglasemalt kui enne, mõnede komade juures kõhklen, ning teen trükkimisel vigu, mida siis hiljem õudusega ("kes juba luges?") parandan.
Loovkiri: kirjutan päevas 50 sõna umbes. Et mul Pealinnas on sihuke arvut, mis sõnu ei loe, siis umbes, ja muidugi on see viiskümmend naeruväärselt vähe - aga tegelikult rõõmustan, et üldse midagi. Kirjutades nii (50 sõna päevas) on mul ikkagi üle 5000 juba kirjas ka. Vat ses osas mõõdan täpselt meetri ja arvuga, võib-olla on täiega nõmedad sõnad, ei hooli.
Mul on loovkirjutamise juures ju kõik teistmoodi kui enne - varem mulle meeldisid inimesed, tegelased, neisse sisse elada oli kerge, aga raske valida, kuhu maailma ja eriti mis lukku nad lasta. Lood olid defitsiitsed, neid oli umbes viis ja kõik triviaalsed.
Nüüd on mul lugusid jalaga segada, lauluviis on lugu, plakat aial on lugu, tahvel seinal on lugu. Maailm on igapäevane, sest midagi uut luua on keeruline, kuid ajalugu päästab - ent minna siis inimesse sisse ja näha asju tema vaatenurgast ... oh ei.
See on nii mehaaniline ja elutu toiming! Ainult mehaanilised ja elutud tegelased nüüd? Paistab nii ...
Jooksmine ja jaks: mul ütleb suutlikkus joosta üles enne kui jaks. Pea käib nagunii ringi, pisike ebatasasus teel tuleb välja koperdamisena, sest ma ei märka seda, iiveldab, sest pea ju õõtsub pidevalt - ja on täiesti suur kergendus lõpetada, kuigi põhimõtteliselt jaksaks veel teist samapalju või rohkemgi. Aeglaselt, muidugi. Väga aeglaselt. Üle kilomeetri küünin, aga üle kahe vist mitte kuidagi. Samas, ega proovimata tea. Proovinud pole.
40 kätekõverdust järjest on normaalne teha.
Vaateväli. Ok, siin tuleb paintiga näidata. Oli siuke, topeltnägemisega ala on see värvitud
:

Nüüd on siuke:

Otsenägemine on kehvem kui enne, külgedele näeb paremini. Pindala ei tasu mõõta, see on iga kord erinev väsinud ja mitteväsinud peast, nagunii on näidatud umbes + mul läks sada aastat, et saada koordinaatteljestikule sirgeid jooni. Käsi värises, noh. Ka heal päeval.
Parem käsi-jalg-misiganes: Ikka on vasakuga parem asju teha. Ilmselt on ka mingi vahe endisega, ilmselt on paremaks läinud see parem pool (jee, ma olen nii väga vaimukas), aga kui palju ja milles, ei ole paraku taas meetriga mõõdetav. Üldse. Mingil määral annab aimu see, kui raske oli mul paintiga joonistada, ja mingil määral see, et kuigi pole viimastel kuudel nõusid purustanud, ajasin eile banaani keefiriga seelikule. Üsna suures koguses.
Väsimus: ma väsin ikka veel kõige peale. Ei ole nii, et meeldiva tegevuse ajal puhkan ebameeldivast või aju mittenõudva ajal ajunõudvast. Tegevus on tegevus, kõik väsitab. Kui tegevus toimub uues kohas, väsitab rohkem. Kui sellega kaasnevad uued inimesed, väsitab rohkem. Kui sellega kaasnevad paljud inimesed, isegi tuttavad, väsitab rohkem. Kui on suhteliselt uus asi ise, väsitab rohkem.
Mul on homme kaks seltskonnategevust, mõlemad mulle uutes kohtades, ja õudne hirm nende ees. Ma väsin nii ära! Aga lähen ikka.
Jalavalu: alles. Mul on jaanuarikuust meeles, et siis oli ka. See ei olegi kadunud, käib sedasi rohkemaks ja vähemaks vaid, ja on ühtlasi suhteliselt ainus asi, mida ma ÜLDSE allpool vööd tunnen.
Vaagnavalu: vahel
Seljavalu: vahel
Peavalu: nagu enne, ei ole mingit muutust
Menstruatsioonivalu: oot, mis see oli ka valus v? Kunagi enne septembrit vist oli nagu?
Mälu: ma ju ei mäleta, mida ei mäleta?
Nali, halb. Aga peamiselt seejuures tõsi. Näiteks arvutusülesandeid eelistan teha kirjalikult, mitte peast, sest siis saan kogu aeg vaadata, mis arvud on ja mis tehted on, ja nii on tõenäolisem saada õige vastus. Muidu ma (ja see on eriti kohutav) leiutan arvud ise, aga ei tea, et need pole algsed, ja olen nördinud, et tulemus ei tule üldse oodatava sarnanegi. Ma panen sinna, kus on augud, midagi - aga ise ei tea, et panin ja mida, ning siis avastan üllatusega.
Seksuaalsus: no ei ole. No ei ole! Aga üritusele sobivaid riideid siiski valin juba.

Millle kohta veel võiks kirjutada, ei mäleta. Väsinud ka juba.

Juhuse asi

Üleeile oli mu vanaema kremeerimine.
Selle, kes oli vihane ja rahulolematu ja pragaja, aga lõpuks enam mitte. Nagu paljud, muutus ka tema surma eel heaks ja leebeks.
Võibolla seepärast olengi elus, et mul seda faasi küll ei olnud? Samas, ma olen kogu aeg leebe, välja arvatud, kui ei ole. Umbes kogu aeg kontrollib mind mõistus, välja arvatud need hetked, kus ma viskan mõistuse üldse peast, sest tunded on nii tugevad, et mis see aru siin üldse õiendab, pole vaja. Mõistus on leebe muidugi, sest ta on tark ja teab väga hästi, et kõik annavad oma selle hetke parima. Mõistlik ongi olla leebe.
Mina ei ole eriti tark, et see taas kord öeldud oleks. Eriti praegu, kuigi tundeid on väga vähe.

Aga seda headusefaasi enne surma pole muidugi paljudel, tegelikult. Suremine ja elamine, ühed juhuse asjad mõlemad.
Lihtsalt mul jätkub segadus, miks. Oleks võinud - ja ometi ei ole. Oleks võinud minna ka nii-ii-iii halvasti, aga ei. Mul on lisaks üldisele elususele ka kõik jupid küljes ja liikuvad.
Kuigi natuke lollakas ja muidu hädine olen ikka. Loomulikult.
Eile oli Poeglapsel klassimatk - nii umbes 4-5 km väga mõõdukas tempos, pausidega giidi kuulamiseks. Koju pealegi viisid Poeglapse klassivenna vanemad autoga, maa, mida plaanisin muidu ka jala kõndida.
Ning ma olen sellest ikka veel väsinud. Ilma liialduseta, paraku. Poeglaps oksendas eile pärast matka (tegelikult ta tunnistas mulle et oksendas ka enne, aga tahtis nii hirmsasti minna, et ei öelnud mulle) ja täna telefoni peale ärgates olin tõeliselt tänulik, et ta otsustas kooli mitte minna ja mina sain edasi magada. Mis on mu üldise kohusetunde taseme juures väga suur asi. Üldiselt mul ei tule und, kui juba äratus helisenud on.
Aga põrkun vastu asju ikka veel, näen veel halvemini kui muidu ikka veel ja üldse on siuke poolläinud tunne. Ikka veel!

Täna saatsin Tütarlapse tema isaga kalale Norra. Põhimõtteliselt võin vist endale õnne soovida, pakkisin ise tema asjad ja vist ei unustanud midagi.
Et 7 minutit enne koti üleandmist sain telefoni teel teada, kuidas tagasi tuleb - nimelt ilma pagasita, lennukis on lubatud vaid käsipagas - tähendab, et sada asja jääb issi kätte. Seda ma ei arvesta. Nagunii tuleb suvi ja külma-ilma-asjad ongi sel ajal üle.

Suvi. Ma küll eriti ei oota, sest ma ei oota suurt midagi, aga täna niideti mu maja ees pargis esimest korda muru.
See lõhnas küll hästi.

Kas inimene on saar? Või saarestik?

DISCLAIMER: Ma räägin küll endast, aga tegelikult võibolla paljudest.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama ühest fb-vestlusest eelmise aasta lõpul.
Mulle kirjutati, ise kardetavasti nii artikuleeritud juttu ei aja(nu)ks.

k: Ühest küljest kirjutad sa ebatavaliselt veenvalt ja olemuslikult tunnetatult, kuidas sa oma eluga täiesti ise täiesti nauditavalt hakkama saad, _kuigi_ see ei ole mingi rämefeministi viug, sest seda, et mehed on toredad, eriti ilusad mehed, ja et neil oleks su elule lisaväärtusi pakkuda, ütled sa ka. 
Aga mitte et neist sõltuks midagi olulist. 
Nonii, ja täna sa ütlesid selle välja, mida ma ise nats vist kahtlustasin, aga jätsin täiesti sinu kujundada, et sa oled suuteline mingeid eriti radikaalseid asju ette võtma oma täiesti kadestusväärselt põneva ja mitmekülgse ja inimliku ja andeka eluga mingi mehe pärast.

Mõtlesin selle üle kaua. Nagu kuid (jaanuar-veebruar-märts)-kaua, sest esiteks ei ole ma väga tark (eriti nüüd) ja teiseks olen aeglane (nüüd), aga lõpuks siiski jõudsin selleni, et tegu ei olnud soolise eristusega mul ju. Mehe pärast? Ei, mitte ainult.

Teiste hinnangud näivad lihtsalt usaldusväärsemad kui mu enda omad, nagu mõned ka siinsamas märkinud on, nagu mõned eraviisiliselt mulle aastaid varemgi märkinud on, ning kui sealt teiste poolt ei tulnud midagi positiivset, oligi ainsaks kaalukeeleks otsustamisel mu oma enesetunne (mis aga polnud kuidagi hea).
Et jaa, põhimõtteliselt oli selle rongiotsuse taga mingi mehe keeldumine minuga pesa punuda, kusjuures tegelikult ütlesin talle üldse ise, et niimoodi ma ei tahagi - aga miks see mulle nii hirmsasti hinge läks, oli hoopis teine teema.

Ma uskusin teda, uskusin, et kui ma pole nii tähtis talle-sulle-kellelegi kolmandale, ju ma siis polegi tähtis. Tähtisolemist samastasin armastusega, tegelikult samastan siiamaani.
Samas on tõsi ka, et mu tujud on mõjutatud tagasisidest, mis maailmast tuleb, ja ma ei tahtudki seda muuta.
Praegu on mul näiteks raske saata lapsi kooli, kui nad ei taha minna - kas ma olen lapsevanemana parem, kui lasen neil koju jääda, kui nad tahavad, või neid siiski kooli kamandades? Mis tagasiside loeb rohkem, kas nende kohene või mingi kaugem, võibolla nendepoolne, võibolla näiteks mingi õpetajatepoolne, võibolla üldse tulemata jääv? Võibolla nad ei peakski minema, kui tahtmist pole?
Ent samas - inimene olgu ikka teistega seotud, olgu saarestik, sest ükski inimene pole saar, onju? Ühiskondlik loom, karja arvamus ja kõik need teised sõnad. Teiste arvamus loeb! Lapsed käigu koolis või olgu korralikul koduõppel vähemasti!

Mis ent ei muuda, et tegin maailmatu fataalse otsuse selle põhjal, et keegi mulle umbes viis päeva ei öelnud ega näidanud, et olen neile tähtis. Viis päeva või umbes nii - ja kui mu tuju oli niigi madalal, oli ta siis teiste tagasiside puudumise tõttu veel eriti madalal. Kohe mitu-mitu-mitu pügalat madalamal kui enne.
Ning ma mõtlesin nüüd pingsalt sellele, et oot. Kui teiste tagasiside (või selle puudumine) ajas mu tegema sellist üleni fundamentaalset sammu, miks ma õieti ei suutnud/tahtnud/teinud seda muutust enda juures, et võõras tagasiside on võõraste asi, ma elan enda soovi järgi ja ei lase end neist kõigutada? Miks ma üldse kuulasin neid teisi, miks ma olin saarestik, mitte saar?

Ja siis see tuli. Avastus. Muidugi. Emake maa, kuidas ma enne sellele ei mõelnud?!
Kunagi, kui olin veel laps ja üldse nende asjadega veel niimoodi teadlikult ei tegelenud, juba olin selle ümber õppinud. See, et teiste arvamus loeb, ei olnud mu normaalne olek, ma olingi saar kunagi! Omade meeldimiste ja mittemeeldimistega, omade seisukohtade ja nende puudumisega, ma olin ise - ja sellisena originaalne. Aga. Mu seisukohad ja meeldimised ei olnud üldse sellised, kui enamikul. Eriti enesekohased.

Ma ei saanud aru, millal pean viisi, millal mitte - kogu aeg ju laulsin oma parimal võimalikul moel, aga vahel sain niisugust tagasisidet, vahel teistsugust. Ma ei saanud aru, kus oli tolm, võtsin lihtsalt üle pindu, mida ema näitas. Mu lemmikkleit oli tagant lahtine ja jättis halval momendil aluspüksid näha, aga ma ei teadnud seda, sest nägin end ainult eest. Ja nii edasi.
Ning kuna olin ühtlasi suhteliselt intelligentne, õppisin tasapisi ära, et teised näevad asju, eriti mind, paremini kui ma ise. Nende hinnangud on õigemad, täpsemad. Neid tasub usaldada, kui nad ütlevad, et mu aluspüksid paistavad, ja seda peent erisust, et neid tasub küll usaldada info osas, et mu aluspüksid paistavad, aga mitte selle üleoleva tooni suhtes, millega see teave edastati, ma ei teinud.

Õppisin olema saarestik intelligentsi pealt, aga polnud (veel - krt, ja nüüd siis "jälle") piisavalt intelligentne, et näha mingeid peenemaid varjundeid. Edasi tulin toime sellega, mis juba õpitud, lisasin tõdemusele erandeid ja postulaate (ebameeldivate inimeste laitus on võrdne kiitusega, usaldada tasub ainult nende inimeste antud infot, kes mulle endale meeldivad, tee teistele, mis tahad endale tehtavat), kuid ei muutnud oma peamist õpitud teadmist, nimelt: teised näevad õigemini.
Ja oleks ma siis teadvustanud, et siuke õpitud asi on! Ei, mõtlesin, mis mõtlesin, loomuldasa muutsin või lisasin neid erandeid ning postulaate, kuid selleni, et intelligentsi pealt õpitud asi ja mitte naturaalne, ei jõudnud. Ma tõepoolest arva(si)n, et teised näevadki paremini, õigemini, täpsemalt! Lasin neil oma tujusid mõjutada, sest teised ju näevadki õigemini! Ning kui ma ei olnud See tollele mehele ja nähtavalt tähtis kellelegi teisele, teised aga näevad asju õigemini - noh, siis nii oligi.

Huvitav, kas ma uut ennast üles ehitades suudan seda asja uuesti ja teistmoodi üle õppida?

Ositi saatusekaaslane

Vaatasin eile ära filmi, mille AbFab mulle siinsamas andis umbes tuhat aastat tagasi või nii, sest ta soovitas seda avalikult mitmendat korda ja inimesele peab asi tähtis olema, kui ta seda niimoodi korduvalt esile toob. Korra hakkasin haiglas ka vaatama, üksinda palatis, sest ma kuidagi ei suutnud teisi omaenda filmivaatamisega segada, aga ei jõudnud siis päris algusest kaugemale. Mitte et film kehv oleks, aga ma olen peale rongi vist 5 filmi vaadanud nüüdseks? Koos The Crash Reeliga.
Filmid
ei
tundu
tähtsad.
Omast arust vaatasin toona oma kümme minutit ära, aga et ma nägin ainult rõõmsaid lumelaudureid ja isegi mitte algustiitreid, väidan takkajärgi, et ei. Vaatasin siis ikka oluliselt lühemat aega.
Aga äratundmist tuli nüüd päris kolinal kohe.

See, kuidas mälu mängib mäkra, kuidas ongi reaalne see, mida mõeldakse reaalne olevat, on nähtavasti kaugemale kui minu pea levinud. Kuulda, et aasta pärast võib võtta õlle ja unustada kogu selle värgi (filmis) või näha rongi valesti, osta netist pilet vales suunas sõitvale, vaadata Eesti Rahva Muuseumi  kuulutust näitusele "Pronksspiraalidest roheliste välisseinteni" ja mõelda sinna sekundiga taustalugu, kuidas mingi ajani ei tohtinud Lõunalinnas välisseinad rohelised olla, aga paari ettekirjutuse-eiraja (kas karistatud? karistamatud?) järel said kõik soovijad oma seinu värvida nagu iganes tahtsid, tunduvad üsna ühtlaadi probleemid olema.
Või topelnägemine.
Või üleni vihastamine, väga oluliselt vähenenud pidurdussüsteemiga. (Mistõttu mul tegelikult on raske uskuda, et peidan enda eest mingeid tundeid: väga huvitav, et viha ja kurbust mitte, lihtsalt neid teisi?)

Mul küll ei ole ohtlikku hobi, mille juurde naasta, aga see idee, et peale (ära)paranemist tegelen samade asjadega, mis enne - täiesti olemas.
Ilmselt on vaja sama selget "ei"-d kui filmis. Mitte isegi seepärast, et midagi muud oleks vastik teha, vaid seepärast, et ma juba valisin oma lemmikud välja maailmas pakutavate alade seast ja uuesti valides ju... valiks needsamad? Sest vaadata ümber mitte ainult oma võimeid, vaid ka isiksust, on suhteliselt keeruline ettevõtmine, aga meeldivad meile asjad lähtuvalt sellest, kes me oleme.

Mina ja Kevin oleme ühtmoodi lollakad ses osas ka, et kui  ikka ei avasta reaalselt, et ei saa, on unistusi luua nullist raskem, kui võtta juba sissetöötatud rajad. Seda, kui vaevaline on üldse millestki unistada, filmis ei räägita, aga mulle on see tõsine probleem. Kergem on võtta olemasolevad ja püüda neid täita, kui luua mingid uued unistused, sest tekitada mingeid enesekohaseid tulevikupilte, -plaane ning lugusid nõuab mingit pilku endale, ja seda mul pole. Selle nüüdse ajuga küll mitte.

Oletan, et minu elumärgid alguses olid ka selle filmi peategelase omadele üsna sarnased, aga neid ma muidugi ei mäleta. Lihtsalt et Neil Youngi mõned lood on ka mu lemmikute hulgas, tõi äratundva noogutuse.
Filmil on, muide, hea soundtrack, kui nüüd muusikast mõelda - mida ma teen üsna harva, tegelikult. Täiesti unustasin ära mõnedki lood, mis siinsamas võrgupäevikus postituste juures olemas on.

Aga filmil on hea soundtrack =)



Täna öösel nägin unes, kuidas saatsin kuskile ära tellimusi ja sain seejuures valida, kas haige või terve inimese omi, ning valisin täitsa vabatahtlikult haige omad.
On kahtlus, et filmi mõjul.

Vaata ette, mida sa soovid!

Ma soovisin aega ja et raha pärast ei peaks muretsema? Mhmh. Sain? Mhmh.
Jee?

Nüüd on mul nostalgia selle aja järgi, kui raha üldse ei olnud. Sest raha üldse ei olnud ja see ei seganud mind eriti, mõtlesin, kuidas saab, mitte kuidas ei saa, ja elasin sellega.
Aega ka ei olnud. See oli päriselt häiriv, sest ma olin harjunud mõtlema, kuidas saab, kui raha üldse ei ole, aga aega on - ja siis ei olnud mul korraga aega ka. Mitte et raha juurde oleks tulnud, välja arvatud kõige viimane suvi, aga ma vist ei harjunudki ümber, kui aus olla. Tegin lihtsalt nii aegasäästval viisil asju, kui sain. Õhtul õppida ei jõua? - noh, siis lihtsalt tõuseme varem, lihtne! Jookseme poodi ja tagasi, teeme trenni, kuni kohvivesi keeb või küpsised küpsevad, tõstame poekotti biitsepsite jaoks, loeme rongis, pesemine ja solaarium on üks minek, aga tegelt võiks sinna ka joosta, oleks veel ajasäästlikum.
Iga minut oli arvel. Oli nii normaalne, et sedasi pidi - ma isegi ei mõelnud, et võiks nagu teistmoodi saada.

Nüüd ma teen, kui jõuan, nõelun, pesen, koristan, valmistan, käin - aga kui ei jõua, pole ka midagi katki. Või siis mu enda arvates muidugi on, aga olen päris osavaks muutunud lausega: "Mul on ajukahjustus, nagunii ma ei osta/valmista/pane/juhenda/määra/jõua," ja ma ütlen seda endale, ütlen telefonimüüjale, ütlen teile, ütlen igale poole ning võin sellega umbes kõike vabandada.
"Mul on ajukahjustus."
Jee?

Aga et raha ei olnud, selle järgi on mul nostalgia. Kuidas ma tegin ise seemnesepikut, sest oli vaja. Kuidas ma tegin kooke sünnipäevadele, sest ise teha oli kordades odavam, kui osta. Kuidas ma, muide, tundsin end vahel üleni halvasti, kui lapsed said mingi sünnipäevakutse, sest mul polnud kingiraha. Hea küll, selle järgi ei ole nostalgiat. On meeles, kuidas Tütarlaps sai sünnipäevakutse, läks sinna minu tehtud küpsiste ja ökoseebiga, mis kasutamatuna ja pakendis kapis oli, ja siis tuli tagasi, piinlikkuse ja häbi agoonias. Pärastpoole, nüüdseks on möödunud neli aastat, pole selle sünnipäevatüdrukuga enam eriti suhtlust olnud ka. Kas nüüd viletsa kingitusega seoses või mitte, ei tea, aga mingitele lastele on neli aastat igavik.

Üldiselt vedas siiski kuidagi välja, mina vedasin kuidagi välja, ja mul on selle järgi igatsus, sest ok: ma nõelun, sest enamasti on tegu tööga, kus välimus eriti ei loe, lihtsalt auk tuleb mingi niidiga kinni tõmmata, aga muidu on ise teha umbes sama kallis, kui osta. Näiteks süüa teha mul. Et ainete eest ei maksa pool aega ma ise ning üldse jääb raha ka pärast laste sünnipäevakutseid üle, ei loe. Ma olen kallis pidada selgelt.
Muidugi vahetaks praeguse elu endise elu vastu välja, kui saaks - aga ei saa. On nagu on. Hea, et see veel niigi läits ja need teised sõnad.
Pluss - natuke on see ajaküllus ikka hea ka. Mul oli enne üsna raske rakendada kõik, mida sain, kuhugi kasulikku kohta (aeg on tegelikult koht), ent rakendasin ikkagi. Sest ma ei mõelnud, et võiks teistmoodi saada, kogu aeg oli mu oma viga, et ei kasuta aega rentaablilt. Praegu võin ju näha mitmekordselt ja kiiresti väsida, aga seda, kui palju võtab riietumine aega - oh, saan nelja minutiga hakkama küll - seda ei ole.

Nüüd lähen ka magama. Sest olen väsinud ja võin.

Aju sõitis puhkusele

Lugesin raamatut.
Tegelikult ei ole see mul veel läbi, olen leheküljel 136 ning korraga on õudne ja õudne. Ja õudne, et see selge oleks.
Nii tuttav. Kuidas ajukahjustusega ostetakse vahel mõttetut träna, kuidas on raske teha mitut asja korraga (näiteks mõelda ja kirjutada, või muusika saatel võimelda), kuidas on probleeme kõnega, emotsioonidega (ärrituvus!), motivatsiooni- ning algatusvõimega, otsustamisega, ühe kehapoolega (sic!) ja üldse on probleeme, noh.  Olen üleni ajukahjustusega, mhmh.

Samas mul on nii hästi läinud. Raamatus on kolm lugu kolmest mehest, kellest ühte muuseas tundsin, ja kõik nad paranesid kodus paar aastat, enne kui Astangule üldse minna said. Kus nad kõik õppisid lihttöid. Mõned edukamalt kui teised, aga nad pidid kõik oma elus ümber vaatama. Nii palju, kui suutsid ise vaadata üldse. Kõik!
Mul on möödas ainult ligi kaheksa kuud ning ma olen selline... suhteliselt adekvaatne. On probleeme, on väsimus (praegu ka), on teadmatus, mis saab must tulevikus, on võibolla ebaadekvaatne enesehinnang, aga seda, et ma oleks täiesti uus inimene täiesti uues olukorras, seda ei ole. Niisiis on mul lisaks sellele, et õudne, ka tunne, et peaksin olema tänulik - ja üldse ei ole.

Huvitav, millal on mu enesehinnang adekvaatsem - kas praegu, kui on õudne ja ma tundun endale nii ajukahjustunud ja nõme, või siis, kui on hea päev ja ma tundun endale sihuke "pole vigagi, ka nii võib elada"?