reede, 20. veebruar 2015

Viitsime, jaksame ja on neil vahet

DISCLAMIER: Ignoreerin meelega. Vt. eelmise postituse pealkirja, kui vaja!

Arvasin tükk aega, et viitsimine ja jaksamine on üks ja sama ning kes väidab vastupidist, valetab vähemalt endale. Sama sirge eri osad. Alati jaksaks ju natuke rohkem, kui viitsitaks rohkem. Mingi piir on ka jaksamisel, ja ma läksin suhteliselt veriseks, kui ei näinud seda arvestatuna, ent see oli siiski kaugel. Natuke sai faktoreid alati nihutada, natuke rohkem viitsida ja jaksata. Kohemaid.

Mõned näevad lühikeselt. Näiteks on meil haiglas asendus-toidujagajanana tööl tädi, kes ei oska üldse eesti keelt. Ütleksin, et olles 60+ ja elades kogu elu Eestis, eriti haiglaga väikeses Linnas, nõuab täielik keeleoskamatus juba eraldi pingutust, seda enam veel söögijagajana: talt ju küsiti teed ja lusikat ilma mingi pahatahtlikkuseta eesti keeles, ja see, et ta keelt ei osanud, on talle endale ka raske ju. Lusika ja tee ta andis meeleldi, aga ei saanud algul isegi aru, et tema poole pöörduti! Ei ole kerge. See, mis algas puudujäägina ei tea kas viitsimises või jaksamises, muutus ajapikku ise viitsimist ja jaksamist söövaks faktoriks.

Mõned on kaugnägelikud.See on veidrus, millele olen lapsest saati vastu vaielnud. Homme ei ole halvem kui 2 aasta pärast, 2 aasta pärast võib kõik olla muutunud, sa võid olla surnud, teised asjaosalised võivad surnud olla. 2 aastat on igavik. Rääkimata veel pikemast ajast.
Aga kohe on teema, täna on teema, homme on   teema. Kurat, üks eestikeelne sõna päevas algusega kohe viib su keele osas aastaga kaugemale kui 5 tükki argipäevas algusega mitte kunagi! Kaugelenägemine on miski omapära, mida ma ei oska endaga ühendada ja seega ma ka ei näe, mis tähendus tal omanikele on. Kohe tegemine on teema, edasilükkamine või tegevuse kauge planeerimine aga pole. Teha natuke täna ilma mõtteta kahe aasta pärast saabuvale ajale jaa, teha kahe aasta pärast mida iganes on aga... Ähhh. See polegi miski, sest kahe aasta pärast on nagunii kõik muutunud - alustades sust endast ja su tahtmistest.

Viitsida natuke kohe, homme, järgmisel nädalal - see on päris. Viitsimine, mis võib-olla saabub kunagi tulevikus, võib tulla juba liiga hilja. Näiteks jaksamise jaoks. Sest viitsimine ja jaksamine siiski ei ole päris samad, ei ole ühe joone osad. Jah, vähe viitsides sa mõtled "aga mulle on praegu mõnus olemine tähtsam" ja vähe jaksates on see, et umbes surrakse rohkem tehes.
Ent.
Mul on seina taga üks noor naine, kes karjub hommikul ja vahel karjub ka õhtul. Täisvärk karjatused, nutt, karjatused, paha olemine, karjatused. Aga vahel kostab õhtul hoopis naeru ja jutlemist ja siis ma mõtlen, et kas see on sama naine, kes naerab ja juttu ajab? Hääl on ikka noore naise hääl. Võib-olla igavik tagasi ta ei karjunudki vahepeal. Võib-olla tal olid ka plaanid, et mida ja kuidas ta teeb - ükskord.
Ja siis tuli ükskord, mis oli hoopis teistsugune, kui ta plaanis. Kus ta ei suuda isegi ennast kontrollida, sest on piisavalt halb, et mitte suuta. Ei suuda, ei jaksa, ei tee.
Või võib viitsimine üldse mitte saabuda. Uued asjad saavad tähtsaks, mis seda enne ei olnud, ja vanad eesmärgid pole enam olulised.

Mul oli see arvamus, et viitsimine ja jaksamine ja üks asi, eks ole. Et "jaksan natuke veel" ja "viitsin natuke veel" on samad asjad erinevalt väljendatuna, jaksamisega käib koos märtrioreool (mida võtta on nõme) ja viitsimisega väljendatuna on asi aus - alati jõuab natuke veel ju. Mitte palju veel, aga natuke alati. Miska on jaksamine ja viitsimine sama, väljendada tasub ka ainult ühte moodi, ning miks üldse omada sõnavaras sellist sõna nagu "jaksama?"
Natuke viitsib ikka ju veel, kui targalt oma koormusi valida?
Lugesin ka sama tahtejõu-raamatut mis Rents, ja see, et tahtejõud on nagu lihas, oli mu meelest suht ilmne. Sealt ka see. et võtkem natuke iga päev teha, see on palju tõhusam, kui võtta palju ette harva. Pädeb lihaste puhul, pädeb tahtejõu puhul, natuke iga päev teeb kokku palju. Treenimine ja värk.

Mis aga arvestamata jäi, oli see, et lihased lähevad pooleks. Tahtejõud samuti. Ei jaksa siiski on olemas, nii vähe kui tast ka mõeldaks. Lihas ei jõua siiski tõsta mingit koormust, treeni teda kuidas tahad, tahtejõud ei ulatu lõputult kaugele.
Häda on selles, et tabada ära, kus on see katkemise piir, on peaaegu võimatu. Nii enese kui teiste puhul. See koht, kus ei viitsi on märkamatult muutunud ei jaksaks, kus need eri asjad sulanduvad  ühte ja sirged on nii paralleelsed, et koos, ei ole palja silmaga vaadates märgatav. Enamasti on ikka see, et ei viitsi, ja ei jaksa on siis... see on ikkagi osa viitsimise-joonest? Seal, kus ilma katkiminekuta enam edasi ei jõuta. Või noh, ei jõutagi edasi.

Viitsitagu, on pika jutu mõte. Natukehaaval, aga viitsitagu. Seda, et ei jaksa - seda me avastame ikkagi asja käigus, see ei ole ette nähtav, see ei ole harilik. Viitsitagu!

4 kommentaari:

Rents ütles ...

Jätsid mainimata ühe olulise asja, millest seal raamatus samuti kirjutas - me kõik sünnime erinevate eeldustega. See, kui kiiresti lihas kasvab ja mis piirini ta kasvab (sest iga pingutusega tuleb alati ühel hetkel platoo, erinevatel inimestel erineva aja pärast, aga tuleb) ja sellega tuleb arvestada ning ennast mitte paratamatuses süüdistada.

Ja seda polnud küll raamatus, aga lihased vajavad alati ka taastumisaega - ja ka tahtejõu osas on vaja võtta vahepeal päev või suisa kaks, mil ei tee mitte midagi, mida ise ei taha.

notsu ütles ...

äkki see taastumisaja vajadus on peidus selles tõdemuses, et tahtejõud on piiratud ressurss? ja sellega on siis nagu söömisega, et kui energiavarud on otsas, tuleb natuke aega jälle varuda, et uuesti andma saaks hakata.

väga väga naine ütles ...

Nojah, erinevad eeldused on tõesed, loomulikult on eeldused erinevad =) Ja tahtejõud taastub glükoosi abil ka, see on isegi raamatus kirjas ju. Miks dieeti tahtejõu abil on raske pidada =)

Aga mida ma üldse ei kirjutanud, aga oleks võinud - et kaua aega ettepoole viivad eesmärgid on ju ka neil natukese viitsimisega asjadel. Õppida üks eestikeelne sõna päevas ja saada tellisega pähe, kui kolm sõna selged, ei ole eriti abiks kellelegi, ei õppijale, ei teda ümritsejatele.
Aga see ongi see natukese-asi: võtta tegemiseks miski, mis eriline pingutus pole, ja olla siis järjepidev, on tunduvalt kasulikum MÕLEMAS mõttes sellest, kui võtta mingi raske ülesanne ja siis mitte olla järjepidev, sest RASKE ju. Kes see jõuab.

Anonüümne ütles ...

Tahtejõu-raamat läheb kätteotsimisele.Mina olin oodanud n i i i väga oma puhkust,nüüd hakkab see lõppema...Olin oodanud nii, et "ila tilkus". Ja ma pole midagi teinud,suutnud, jaksanud, tahtnud (ja need teised sõnad).
Mis 60+ vene "söögitädidesse" puutub, siis jah,uskumatud on nad!Näitasin kunagi ühele siinsündinule "Kroonika" kaanelt Diana Klasi pilti.
"Kes see on?" küsib vene 60+
"Eri Klasi tütar"
"Kes see on?"
jne.
Seesama tädi imestles kord suurilsilmil: miks meid küll ei armastata...?
murumutt