Lahendus on probleem lahendada

Maal.
Eile (s.t. neljapäeval, mul sai vahepeal netipulga nett otsa, saate Elroni wifi vahendusel oma lugemise) käisin folgil ka, aga täna puhkan, puhkan, puhkan. Väga vajalik puhkus. Õnneks mu poeg oli sama meelt - et tänane päev läheb puhkuseks, iga päev ka ju ei jaksa.

Mõtlesin ka välja, miks ma nii kõhedaksvõtvalt vapper olen ja kus tuleb mängu see baasteadmine, et kui ise teha, on palju tõenäolisem, et juhtub, kui lihtsalt lootes.
Ma olen alati, kõiges, arvestanud et ise tehes on mõistlikum tulemust tahta, kui mitte tehes. See probleemide lahendamine on mul sügaval veres, kui sul on probleem, on lahendus see lahendada, mitte loota, et lahendub kuidagi ise. Ka siis, kui lahendus on enesetapp või lahkuminek või sõpruse katkestamine, kõik, KÕIK on parem, kui lihtsalt istuda ja loota, et ehk läheb kuidagi paremaks.

Sest ma ei usu, et läheks. Ootamatu paid on hirmus mõnusad, kõrvaklapid, mis mulle sünnipäevaks saadeti, lilled pesumasinaparandajalt, kruusid, uus kuramuse esikupõrand - aga neile lootma jääda, loota, et ÄKKI juhtub midagi head, tundub ääretult ajuvaba.
Asjad ei "juhtu". Keegi teeb nad. 

Ma ei saa ka aru (sellest tulenevalt ilmselt), mida tähendab "unistama" enamiku inimeste keeles. "Follow your dreams, dreams may become true?" Minu jaoks on kaks iseasja - kas plaanid millegi saamiseks või mõttemängud, mis nagunii tõeks ei lähe ja ei peagi minema, sest neis ma suudan ajas rännata, surnuid tagasi tuua, kõiki haigusi ja vigastusi ravida. Reaalses maailmas on mul plaanid, teen asju, mida kavatsen, ja kui ka võtan zen-alustel ainult neid asju ette, mis tahan ning kui tegudel on siis tulemused, on viimased lihtsalt boonuseks.
Kui ei tee, on ometi kindel, et ka tulemusi pole. Ei ole. Tutkit.
Vahel tulevad ootamatud headused, aga esiteks on nad siis üleni ootamatud ning teiseks keegi ju tegi nad teoks ikkagi, lihtsalt mitte mina.
Aga loota sellele, et teised teevad, tundub ääretult vale. Vähemalt küsima peab, see on ka tegutsemine (vt mu üritust abipalumist õppida), mitte lihtsalt ootamine, ime peale panustamine.

Noh, ja siis on mõttemängud. Ükskõik, kui palju ma neid mängin, ajas ma liikuma ei hakka, dohh. Kuidas need "unistused" täituma peaksid?!

Ok, oma õendusõpingutega olen reaalsetes tingimustes reaalses maailmas umbes sel teel, et võtta maksimum ideest "suudan ravida kõiki haigusi ja vigastusi", nii kaugele nihkunud, kui saab. (Päris lõpp on veel tegemata, phmt formaalsused, sest mul on isegi kaitstav lõputöö üsna valmis, natuke on vaid mahtu juurde vaja.) Aga ükskõik kui palju ma õpiksin, arstiteadust õenduse asemel, õpiksin end pooleks: seda võimet mul ikka ei tuleks.
Samamoodi ei tule seda, et need inimesed, kellest ma seda tahaks, armuks minusse pimesi. Jaa, ma olen nii ilus ja tark, et olen meessoo hulgas tohutult populaarne, aga nagu ikka - ma ei taha neid, kes mulle lihtsalt välise ilu (ja vbla ka 30 aastat vana muusika kuulamise pärast) lähenevad. Sellistele isenditele hakkaksin huviga vaatama ainult siis, kui nad silmipimestavalt kaunid ja lahedad oleks, aga mulle lähenevad kenad küll, aga mitte ohjeldamatult kaunid =) Või kui nad sattuvad olema ka ohjeldamatult kaunid, on nad näiteks hirmus noored =)

Ma ei saa tahta neid, kes mind ka tahavad, see lihtsalt ei käi sedasi.
Elan endaga, lihtsam.

Minu folk seekord paistab koosnevat peamiselt sest ühest Lepaseree kontserdist. See oli päris hea kontsert, mulle meeldis, kuigi inimesed meie taga rääkisid kogu aeg. Päris veider – miks tulla kontserdile juttu ajama, juttu võiks ju ka kodus ajada, pidamata sealjuures üle muusika karjuma? Aga no nad tulid.
„Järgmine lugu on taas õnnetust armastusest,“ ütles Meelika laval. „See võib olla mingi märk, et eesti rahva seas lauldakse ikka neist õnnetu lõpuga armulugudest, õnnelik lõpp pole lauluteema.“ Rahva seas kostab naerupurskeid. „Igatahes olge hoiatatud, väga vähe ses laulus ette tulevaid inimesi jääb laulu lõpuni ellu.“
Uued naerupursked. Selja tagant kommeteeritakse: „See meeldib publikule väga!“
Laulus, muide, sai surma ainult kaks inimest. Tallimees jäi ellu, papa jäi ellu, mamma jäi ellu – enamus jäid ellu!
Isegi kõik hobused jäid ellu!

Mu tütar ja vennatütar see-eest folgivad täiega. Ööbimisega 0-tärni hotellis, passide ja kodus tehtud võileibadega. Vaatasin, kuidas tütar asju kokku pani.

„Kas sa tõesti kavatsed nende päevadega kõik need kaksteist lühikeste varrukatega särki ära kanda?!“
„Einoh, ei kavatse – aga ma ju ei tea, milliseid ma just siis kanda tahan!“

Valikuvajadus.

Nii daalia

Ma meeldin endale nii väga.
Nagu nii. Väga.

Mulle meeldib kõik: olen ilus. See mu mahepruun nahk ja pruunid juuksed, suured silmad ja tätoveeringud, pihajoon ja rinnad, isegi suur tagumik on meeldima hakanud. Säärejooks, kiharad, kaenlaalusel ning häbemekingul lokimetsana mühavad karvad.
Siis olen nii lahke ja samas konkreetne (selle konkreetsusega tuleb veel vaeva näha, mul ei tule loomulikult selle ütlemine, et miski ei meeldi - aga edusammud on märgatavad), sõbralik ning nii julge, et jookse puusse. Tõesti arvestan juba, et aa, mina teeks nii, aga enamik inimesi vist hoiduks kõrvale. Olen nende teistega natuke hellem ja ettevaatlikum, kui endaga samas olukorras heaks peaksin.
Ning selline absoluutne tahtejõud ja töökus, millele mu meeles ei ole midagi kõrvale panna, sest see ei ole isegi mu enda hinnangul päris inimlik! Mu ainus piiraja on keha jõudlus, kõik tahtega tehtav on juba tehtud, juba olemas, sest kui tahan, juba teengi. Ju.
Sõnatundlikkus ja intelligents veel lisaks, miski, mida arvestan, aga mis on nii loomulik, et eraldi sellele ei mõtle. Selle tegemine, mida tahan, on eriti hea, ma olen sedasi konstantselt õnnelikum kui muidu ja õnnelikkus annab mulle jõudu olla lahke ning soe.
Sain pihta, miks mulle ei meeldi heakskiit, mis tuleb niisama, miks mulle ei meeldi fännid: ma olen ju palju suurepärasem, kui sa teadki! Sa ei tea veeranditki sellest, mis võiks! Ma olen kuldne!
Eks ole, kui inimene pole mind enne näinudki, on täiesti arusaadav, et ta ei tea mu üldist headust ja nt välimuse pihta tehtav kompliment on täiega mõnus. Aga kui inimene tegelt teab mind, lihtsalt mitte sügavuti, ja ma olen talle nagu lemmiklaulja poster seinal? Brr.

Aga miskipärast need, kes teavad, üldse ei ole vaimustusest käpuli kõik. Ma ei saa aru =) Mida nad veel tahavad? Kuulge, mida te veel tahate?! =)
Õnneks on need, kes on. Mitte käpuli, aga vaimustuses.

Ja noh, mina ise. Mõtlen endale ja ei oska mitte midagi ega kedagi teistsugust tahta. Isegi see, et parem pool on sedasi kohmakas ning vahel on väsimus tohutu, üldse ei sega. Hei, väsinud olin ma teistel põhustel ennegi ja nii suurepärast mind üleni toimiva parema poolega küll polnud!

Varsti on august, siis tuleb augusti teine pool ning septembri esimene, mu lemmikaeg aastast. Sügis omaette on ka hea, aga just see hilissuvi-sügise alg, küpsevate või küpsete viljade, lopsaka roheluse, suurte värviliste lillede ja pimedate ööde aeg, on mu lemmik. Suured tumepunased daaliad väikeste valgete träpsudega kroonlehtedel - kunagi viisin oma lemmikõpetajale esimesel septembril sellise üksiku daalia. Ta kallistas mind ja see oli hea kallistus.
Ainus mõte, mida ma klassikokkutulekutel näen, on see, et näeks õpetajaid jälle. Mõned neist olid ikka väga head, nüüd vaatan neid võrdse positsioonilt ja saaks päris asju äkki rääkida? Küsida, on nad õnnelikud. Küsida, kuidas nad oma elu mõtestavad. Kuulda.
Noh, ja mõned olid halvad. Neile saaks ka öelda asju =) Tegelikult oli see mul plaanis juba lõpetamisel, aga siis oli nii palju tegemist, et kuna nõmedad õpetajad mulle ette ei sattunud, jäigi ütlemata. 
Ning ütlemata asjad jäid kriipima. Jälle neelasin alla, läksin minema ja ei teinud välja, ning see, et õpetajad vajusid teiste õpilaste turjale, sai minustki sekkumata probleemiks.

Võibolla selle arvelt oligi mul enne inimühiskonda nii raske sulanduda, nii vaevaline sobituda, nii kohutav oma kohta otsida ja mitte leida, mitte sobida.
Ma ei ole kunagi olnud leppija. Asjade peale vaikimine ja kohandumine on miski, mida ma naturaalselt üldse ei oska ega üritagi, ning kui ma selle "nii peab, nii tehakse"-värgi ära õppisin kui õige elamisviisi, elasin pidevas vastuolus selle vahel, kuidas "peab" ja kuidas "tahan". Oi, ma õppisin end alla suruma, tahtmisest mitte hoolima, tegema "õigeid asju" - ja vabandust, kes mulle selle eest aitäh ütles?

Kurat. Ei iial enam!
Ei. Iial.

Näe, luuletus ka =)

Järjekindel

Ei, ma enam ei tahagi
olla normaalne, teha normaalselt,
mõelda eiselt või mõelda jaaselt,
mõelda, näida, teha ühteviisi,
olla usin ja saada viisi -

milleks?
Maailmal ei saa kunagi küll,
normaalsus on hullusärk mu üll!
Ma ei taha!

Kuid liiga kaua mind poodi,
on võimatu olla vaid enda moodi ...
võimatut püüan üha ja üha -
pooleldi lollakas, pooleldi püha.

Inimene, keda polnud vol II

Üldse ei ole tore. Võibolla peavalust - aga põhjus-tagajärg järjestus on segane ehk minu meelest oli mul nõme olla juba enne, kui teist korda täna hommikul peavaluga ärkasin? Ehk siis nõmedate mõtete mõtlemine tõi ka peavalu, tere!
Vähemalt on mul nüüd olemas tore füüsiline põhjus oma hädadele. Jee? Aga Dolmen paistab esialgu valuvaigistina toimivat, hakkab juba parem ning ma siis vahutan oma valusad mõtted siin selgemaks.

See mind ei ole olemas-tunne on üleni peal.
Et jaa, muidugi olen ma osa võrgustikust, see peaks nagu mulle inimeste maailmas rolli looma - aga kui mind nagu ei oleks, lihtsalt mingi koht, mida inimesed täidavad omaenda mõtetega, on täiega jube.
Küsin küsimuse - vastus tuleb täiesti küsimusest mööda - täpsustan - vastaja mitte ei mööna, et on eksinud, vaid seletab, et hoopis mina küsisin valet asja.
-"Kuule, ma ei tea sest teemast midagi, mind ei huvita ka, ainult nii palju, et kuidas sul läheb?"
-"Ma tean, et sind ei huvita!" (ja veel pool tundi samast teemast jahumist.)
Inimesed, kes ignoreerivad infot, mida ma neile just olen andnud, sest nad ju juba teavad (wtf?)
Inimesed, kes minuga suheldes ignoreerivad infot, mida minu kohta teavad, sest ..?! Ma ei oska oletadagi.
Inimesed, kes elavad mingis minuta maailmas, kuigi arvavad, et olen seal osaline.
Et inimesi ei ole, on sellega võrreldes parem variant. Vähemalt pole mul tunnet, et mind ennast ei ole, kuigi omast arust nagu olen, nagu suhtlen, nagu teen.

Aga see, kui kedagi ei ole, on siiski ka raske. Kergem, kui mittemärgatuna elada nagu olematu inimene, aga ega inimeste puudumine nüüd ka tagasisidet anna. Tagasiside puudumine on parem kui tagasiside, millel minu panusega on väga kaudne ühendus - aga ei, tahaks ju ikka teha nii, et mu tegevusel ka tähendus oleks kellegi jaoks!
Ja siis kirjutan võrgupäevikusse postituse, fb-sse kommentaare tükki kolm, kirja, teise kirja, otsin skaibis kontakte, käin inimestega koos filmi vaatamas - ning siis on natuke tagasisidet mulle, aga enamasti pole üldse ja natuke on seda jubedat reaktsiooni, millel minuga mingit pistmist pole, ainult reageerijate endiga.
Ja ma olen täiesti abitu ja segaduses, sest mida ma veel teha saan?! Kui ma RÖÖGIN appi, keegi kuuleb, aga iga kahe nädala tagant röökida on kuidagi - vale.

Kõige kummalisem on, et ma kuidagi paistan selle probleemiga üsna omaette olevat. Õnneks selle Marca postituse sabas selgus, et mitte päris. Et tagasiside on teistelegi oluline, mu tunne, et ilma on kuidagi jube vildakas ja vaene, mitte ainult minu tunne. (Oo, Dolmen aitas PÄRIS hästi!)

Aga siiski - see, et ma ei ole oma õe- ega misiganes muu vorm, naeratus näol, soeng, tujud, parasjagu pooleliolev raamat, välimus, kraanikausis olevate nõude hulk ega kojukõndimistrajektoor, on mulle endale nii ilmne. Ja kui need või nendetaolised on põhiasjad, millele kuskilt tagasiside tuleb, siis tunne, et mind ei ole tegelikult olemas, aina tugevneb.
Miks mul ei ole mitte mingit huvi meeste vastu, kes mu välimust päris kepikaks peavad? Sest enam-vähem ilusaid naisi on maailmas musttuhat, ma ei ole üks karjast, ma olen mina, näe, kurat, seda! Miks ma kaotan kohe huvi, kui ilmneb, et mehele meeldib minu juures kõik lihtsalt seepärast, et see on minu juures ju? Sest kui talle meeldib kõik, siis ta ei näe mind päriselt, vaid mingit toredat asja oma teadvuses, millel minuga seost vaid veidi. Heal juhul. Võib ka olla, et üldse pole.

Mulle ei meeldi seltskond, mis mind, suu lahti, imetleb, samal põhjusel. Et kiita on tore saada küll, aga kui kiitus ei tule mitte millegi pealt, mida ma reaalselt olen teinud, vaid kellegi "sa oled nii tore"-sisetundest, on see palju palju halvem kui halvakspanu minu kui nõmeda inimese suhtes. Sest neile, kes minu meeles on lollid, mitte meeldides on mul "jess, midagi on õigesti tehtud!"-tunne.
Aga kellelegi lambist meeldides on "ma ei ole selle heaks midagi teinud - no juhtus, juhtus, maailm on liiga suur, et seda kontrollida" ja kuigi mul vahel ei ole selle vastu midagi, vahel on "issand, miks?!" (kui inimene sattub mulle vastumeelne olema), on kokku ikkagi "mind ei ole olemas, ma ei mõjuta".
NB! See ei ole üksikute paide teema, üksikud paid on lahedad. See on pideva minust sõltumatu heakskiidu teema - kopliment võõralt välimuse kohta, kui omast arust eriti suvaline välja näen, on hea. Lilled pesumasinaparandajalt on väga head. Aga saada kiita inimeselt, kes mind aastaid teab, selle eest, et kui ma rämeda peavaluga kotist midagi võtsin (vist valuvaigistit), kükitasin eriti seksikalt, on nii halb, et tahaks ulguda selle peale.

Ärge saage valesti aru - muidugi olen ma enda meelest tore inimene. Muidugi on kakssada inimest, kes mulle meeldivad ja seni on meeldinud ka umbes kõik nende teod. Aga ma ei kaota kriitikameelt, kui tuleb mingi tegu, mis ei meeldi - selge, inimene meeldib ikka, lihtsalt see tegu ei meeldinud. Alles siis kui ta on oma ebameeldivate tegudega järjekindel, neid tuleb ja tuleb peale, teen ajus korrektiivi, et ok, eksisin. See inimene siiski ei meeldi mulle.

Aga olla põhjuseta jumaldatud on jube - palju jubedam, kui olla põhjuseta nõme kellegi meelest. Sest nõmedale inimesele mitte meeldida on väga lahe tunne, aga nõmedale inimesele meeldida - oot, mida ma valesti tegin, et talle meeldin?!

Kõik on mitte minuga seotud, vaid selle inimese sisemuse ja temaga üldiselt.
Ii-gav.

Uus laps saada tundub ainsa lahendusena, tõesti.

Kõik on lihtne, kui ära taandada

Oi, tere!

Selline rõõm teid näha kell kaks öösel, mil loobusin voodis lebamast ja numbreid lugemast.

Tänu sellele, et numbrite (tegelikult arvude) lugemine õigetpidi ja tagurpidi (tuhandest allapoole) on mul selline ebakindel magajäämisrituaal - ses mõttes, et kui ma jään ilma, ei hakka seda tegema, nii igav ja fantaasiavaene ju! - olen rohkem aega kulutanud ka numbrite individuaalsuse peale mõtlemisele.
Mul on igale numbrile mingi baasisiksus vaimus külge riputatud.
1 on ebakindlastsoost, iseseisev, endaküllane, sitt meeskonnatöös, külmavärviline.
2 võib ka olla nii emane kui isane, palju koostoimivam, lahke, talle alati sobib vähemalt üks valikutest. Toetav. Võib olla nii külma- kui soojavärviline, aga pigem sooja.
3 on kindlasti meessoost, nii tõsine, et natuke mossis, võtab ka iseend väga tõsiselt.
4 võib olla nii mees-kui naissoost, sõbralik, humooriline, ladna sell, kellele on kõik hea, kõik sobib, alati võtab positiivse välja kõigest. Soojavärviline.
5 on meessoost, terav, konkreetne, aga üllatavalt paindlik, kui hakata variante pakkuma.
6 on naissoost, ilus, enesekindel, sobib kõige ning kõigiga, sest kaunistab kõike. Natuke uhke, aga keegi ei pane talle seda pahaks.
7 on naissoost, kiitsakas, teadmisi tuubil täis, eneseküllane, natuke nina-püsti.
8 on IKKA naissoost, hästi helde, lahke, emalik, kõigile sooja kohta pakkuv, alati olemas. Kindasti soojavärviline.
9 on meessoost, kaalutlev, rahulik, mõistlik. Isegi tark, ütleksin.
0 võib olla nii emane kui isane, Hästi rahulik, võrreldes 9-ga veel kaks sammu edasi, kindel ja enesekindel, eneses täiuslik, ent sobib ka kõigi teistega, ta on kohe NII täiuslik.

Ja siis on kõik arvud. Nende numbrite kombinatsioonid. Et asja veel keerulisemaks ajada, ka erinevate arvude korrutised, ruudud (kuupe ma pole arvestanud, ent kui igav hakkab, siis astmetega saab lõputult mängida), erinevate numbrite kordumised arvus, sümmeetria või selle puudumine - ja see kõik mõjutab arvu isiksust.
Ma ei tee üldse nalja, kui ütlen, et kuni 10 000 on minu jaoks igal arvul eraldi isiksus ja edasi pole lihtsalt seepärast, et nende arvudega ma nii väga ei tegele.
Tegelikult on neil ka, ma lihtsalt ei süüvi.

Võibolla natuke seepärast tundub mulle hästi vaene mõte neljast isiksuse põhitüübist. Ainult täitsa loll saab niimoodi inimesi määratleda. Veidi parem on see tähekombinatsioonide värk - aga no ikkagi, võimalusi kombineerimiseks on ju numbritega palju rohkem, ja jagatised, jagatised on tähekombinatsioonides täiesti puudu!!!
Mis mõttes on inimesed kellegi meelest lihtsamad kui numbrid?!
(Jaa, ma tean. See on lihtsalt juhus, et meil on just need numbrid, kümnendsüsteem jne - aga samas arvud jäävad ju samaks?! Mitte et mulle meeldiks teooriaski oma maailma nullidest ja ühtedest ehitada =P)

Mul on ikka selle rotaviiruse mõjul raske. Oksendamise ja sittumise rõõmud said esimese ööga mööda, aga olen selline hästi õrn, hästi tuikuv, pidevväsinud, miski peale koduaia mustsõstarde ja vaarikate (no mõni neid siiski on) õieti ei maitse või maitseb hästi piiratud koguses ja ajal - tegin maisimanna putru, sest oli isu. Tõstsin ettenägelikult väga väikese portsu - oo, hea! Tõstsin teise veel, sama väikese - oo, ikka veel hea! Kraapisin poti puhtaks (sest ega ma eriti palju valmistanudki, natuke oma seisundit hinnates) - ja kolmas lusikatäis hakkas niimoodi vastu, et pea öögatasin.

Ütleme, nüüd juba suudaksin, aga kui ma veel 24 tunni eest elanud endale mõtlen ja sellele elule imiku või väikelapse juurde liidan, ega midagi innustavat ei paista küll - aga samas ma siiski SAAN tasapisi tugevamaks ning ega ma siis kohe sünnita ju ka.
Pole võimalike isadegagi veel rääkinud, sest loomulikult on mul mõned kriteeriumid enda puhul, mille tahan enne täis saada.

Vaata, koos sellega, et hülgasin normaalsuse-otsimise ja enda erinevatesse lihtsatesse rollidesse sobitamise püüu, tuli ka arusaam, et armusuhted lihtsalt pole mu forte. Mitte et ma pole piisavalt seda ja seda, olen liiga seda ja seda, et head armusuhet omada, peaks ikka kohanduma - vaid ma olen mina. Armusuhteks ei sobi? Nojah, elan siis ilma.
Kõik, kogu koogelmoogel.
See ei tähenda, et ma emana vilets oleksin =) Isegi koos rongiga: mul on lahedamad lapsed kui ma ühtegi nendevanust tunnen - ja ma tunnen krdi lahedaid veel!

Lõppu paneks "Ameerika jumalate" sarja treileri sest sest sest - nii KURADI hea ja ainult poole tunni eest nägin esimest korda ja NII KURADI HEA!
Aga paraku see veel juutuubis ei ela. 

P.S See on mu tuhandes postitus. Palju õnne mulle!

Sulnis

Täiega mittelahe.
Ma ei tea, millele ma lootsin, kui mu mõlemad lapsed on olnud rotaviiruses, mu ema on olnud rotaviiruses ja nüüd ma tulin siiasamma majja kassi järgi vaatama, kus nad kõik haiged olid. Aga siiski olin üleni üllatunud, kui ka selle sain.
Ja veel üllatunum, kui kohutavalt jäle see oli. Nüüd on kolmas päev ning ma niutsun meloodiliselt iga hingetõmbega ja hõõrun pihkudega pidevalt jalgu ning käsivarsi, et viia tähelepanu kehvalt enesetundelt kõrvale - ja see on meeletult palju parem kui alguses oli. Esimene öö oli väga mälestusväärne:

1) kuna mul on nüüd suu ja nina vahelised kanalid hirmus lahti, õnnestus umbes 30% kordadest oksendada läbi suu JA nina
2) mingil hetkel valisin, kas istuda wc-potile või kummarduda sinna kohale. Istusin, pasandasin, mõtlesin, et õige valik - ja oksendasin siis kempsu põranda täis
3) mitu korda tõstsin parema käe, et hoida juukseid oksendamisel üleval, ja torkasin endale pöidlaküünega silma. Ei, see ei aidanud iivelduse vastu
4) nagu Tütarlapse sünnitamine - kõik muu oli rõverõverõve, aga kõige hullem oli, et olin nii väsinud, aga magada ei saanud. Lõpuks oli mul kokkumurtud saunalina peldiku põrandal ja kuigi ma ei maganud, oli seal peal, pea prilllaual puhkavatele kätele toetatud, natuke parem
​5) ja siis mul läksid oksendamisest kõhulihased krampi, aga sellises tahapoole painutatud asendis, kus krambi välja sai, läks jälle süda kohutavalt pahaks kohe

Jee.

Lisaks oli äärmiselt vastumeelne ja rõve manustada mida iganes, mis ei oleks vesi - ja kuna mu keha on harjunud regulaarsete kohviannustega, pani kohvipuudus ka pea valutama. Peavaluga kaasneb mul enamasti ka iiveldus, millest nagunii just puudus polnud. Täna hommikul jõin suht sunniviisil kohvi. Esimene kruus veel kuidagi läks, aga teine oli puhas piin - ent aitas. Peavalu on taandunud vaevumärgatavaks.

Ainult lilled pesumasinaparandajalt lohutavad ikka. Mäletate seda pesumasinat, millel ma lingi eest ära tõmbasin? Uks tehti lahti paari päeva pärast, aga vahetati üleeile. Ma (veel mitte rotaviiruse rõõme üle elamas, täiesti normaalne) võtsin pesumasinaparandaja vastu, naeratasin talle ja tegin midagi arvutis, saateks "lapsepõlve laulude"-nimeline juutuubi nimekiri. Kui ta lõpetas, proovisin ust sõnadega: "Tuleb lahti! Ja läheb kinni ka!", maksin, tänasin, kuulasin tema komplimenti mu armastuse kohta vana muusika vastu - ning läinud ta oligi. 
Kolmveerand tundi hiljem helises telefon. "Kas te olete veel kodu lähedal?" küsis pesumasinaparandaja seal. "Oh, väga hea, tulge välja, ma unustasin ühe asja!" Läksin natuke imestades õue ja seal ulatas pesumasinaparandaja mulle kimbu lilli, kollased roosid, päevalilled, lillad krüsanteemid - ja ütles, et ma olen nii tore inimene.
Olin üleni hurmatud ja rõõmus. Ilmselt oleksin ikka veel, aga kuna õhtul tuli rotaviirus peale, viis ta kuidagi tähelepanukeskme mujale.

Mis ei tähenda, et lilled aknalaual siiski meeleolu sulnimaks ei teeks. Lihtsalt kui alustada punktist a, on lõpptulemus natuke teine, kui alustades punktist x.

Nüüd lähen magama tagasi - tuleb kuidagi see öö vastu kolmapäeva tasa teha.
Aga A- ha meeldib mulle ikka veel igast asendist umbes =) Aint viimane plaat on jamapoolne.



it's too bad - but that's me

Oo, kohtusin (neti teel) inimestega, kes üldse ei ole minuga nõus ja arvavad, et olen nõme, ja mul on elevus sees sellest.
Nagu selline ind ja rõõm ja vaimustus. Sest oo, ma olen neile piisavalt olemas, et minu peale ärrituda ja mulle halvasti öelda-mõelda (üks neist oli viisakas, ei läinud isiklike solvangute peale), ma ei ole nendega üldse nõus ning saan üleolevalt mõelda "oh, te tibukesed, üldse ei tea, millest räägite, nii rumalad!"
See vaimustus olukorrast on nii siiras ja elev, et mu kinnitused, kuidas mul on kama ja üldse ei huvita, ei kõla raasugi tõepäraselt, sest olen neile mittemeeldimise peale nii innukas, et see paistab välja.

Kuigi samas mul ON kama. Lingiks kogu lõnga koos nendega, kes täiega lahked ja toredad on (minuga muuhulgas) seal?
Hm. Noh, kui neile lahti ei lähe, kel fb-d pole, on ju ikkagi need, kelle jaoks avaneb - ja ma tegelikult ei tea, kas on üldse neid, kellele ei avane.
Ok, läheb. Palun, siin. 

Kõige naljakam on just see, et mulle tegelikult on see teiste kaitsmine täiesti teema olnud - lihtsalt olen oma spiraalil jälle edasi nihkunud ja enam pole. Üldse. Või noh - loomulikult ma kaitsen teisi ja võitlen nende eest, kui see on see, mida ma teha tahan. Päris tihti ja palju tahan.
Aga kui on midagi, mida ma teha ei taha, näiteks bussis turvavööd sulgeda ja üldse mitte mõnusalt üle kahe istme keras magada, ei kavatse asja ette võtta. Ja nii ongi. Ei taha, ei tee.

Kusjuures jäin isegi mõtlema, et kas ma suudaks edasi elada, kui keegi minu lendava keha pärast sureks või ratastooli jääks - ja leidsin, et vabalt. Kahju oleks küll, aga kammaan: mul on kahju ka neist inimestest, keda näen bussiõnnetuses kuskilt fb-s jagatud pildil ja ise üldse asjasse ei puutu kuidagipidi. Võtaksin vastutust ka, ma ei tea, läheksin matustele või haiglasse, aga sellist "Ah, minu SÜÜ, olen nii halb!" tunnet üldse poleks.
Ma isegi praegu ei näe, et võibolla-juhtuv kuidagi minu SÜÜ oleks - juhtus nii, no juhtus. Jama küll.
Kammaan, ma olen elus. Kelle süü see on?!

Juhtus siis juhtus =) Jama küll, et sedasi seekord?

Ma olen sellest korduvalt ja korduvalt rääkinud ju? Kuidas ma nüüd tunnetan, et ei ole olemas õigeid ja valesid valikuid. Ei ole seda, et teed kõik õigesti, siis saad õnnelikuks, kui pole õnnelik, teed ilmselt valesti.
Õnn on lihtsalt keha tunne. Ja mis sinuga maailmas juhtub, pole kuidagi sinu kontrolli all - sa saad kasvatada keskmist tõenäosust millegi keskimisi inimesi keskmiselt õnnelikukstegeva juhtumiseks, aga see ei aita tõesti kuidagi sinu enda väga konkreetse elu osas.
Me ei ole keskmised, mitte keegi meist, miks me arvame, et kuidagi kasulik on teha mingeid asju, mis "tavaliselt" head on?

Krt, see keskmise leidmise kultus on nii levinud! Hüütakse teaduseks. No ma ei tea =)

Ma arvestasin kuupäevi täiesti valesti. Nagu TÄIESTI. Ühest küljest mängib mu kohutav väsimus ilmselt kaasa, teisest see, et mõtlen hästi palju kõigi tulevate tegemiste peale, ning kahe faktori koosmõju oli, et arvasin eile siiralt, et on esimene august.
Ja kui sain aru, et ehei, alles 18. juuli, mul on NII PALJU TÄISPLANEERIMATA AEGA ees, ma ei suutnud kergendusest isegi ohata - täiesti tumm rõõm oli. Sest nii tore. Ei suuda reageeridagi, nii tore!



Udune udune udune

Laupäev:

Selle aasta estcon on eriti veider. Üleni arvaksin, et see on sellest, et mina olen veider - aga eelmisel aastal mul sellist tunnet ei olnud. Mis ma siis lihtsalt ei saanud oma veidrusest aru või milles asi?!

Olme on meeletult mõnus. Söök. Magamine. Ilm soe. Tekk samuti. Tasuta wifi, isegi parooli pole tarvis. Järv ujutava temperatuuriga. Wc koridoris. Kõik kuldne.
Lisaks on mu välimus saanud ohtralt kiita (mis on positiivne): juurdevõtmine, kleit, jakk, soeng, ehted, sukad. Ning üks jokkis isane tegi omast arust ilmselt mingit nalja teemal "Sinuga magada pole ma veel jõudnud, aga küll jõuame!" ja nüüd mul kripeldab, et ma talle halvasti ei öelnud, vaid minema kõndisin.
(pühapäeval ütlesin halvasti ka, aga ta vist ei saanud aru.)
Mul ei tule isegi nüüd halvastiütlemine välja, kui ette pole valmistunud. See "A mine persse!" on väga oluline tätoveering, meenutab mulle, et võin ise agressiivne olla, kui miski pinda käib, mitte eemale tõmbuda ja vait olla. Sest mul on kergem, kui ma vastu hakkan, vastu ütlen, vastu teen - siis pärast ei kripelda, kuidas "oleks võinud".
Aga mul ei tule see automaatselt. Automaatsed on mul ainult pidurid, üldse mitte vasturündamismootorid, Olen väga hästi selgeks õppinud selle, et "kannata välja, kannata ära, kord läheb vast paremaks", ning et neid pidureid ja väljakannatamist pole alati vaja, lase lõdvaks, ole, kes oled, näita välja, kui sulle ei meeldi - see võtab teadlikku otsust ja harjutamist. Aga jumalast tark on seda nüüdki kõpuks teha, on ju? =)

Ent kava on siin täpselt selline, et laupäeva õhtuni oli kolm asja, mis mind huvitasid, ning kahe ajal neist olin liiga väsinud, et osaleda. Natukene hõre tundub mu estcon praegu! Ühe neljalõigulise ulmejutu kirjutamine veerandi tunniga pole PÄRIS see, mida ulmekogukonnaga veedetud nädalavahetuselt ootaksin, eriti kui olin liiga väsinud, et üle kolme teiste kirjutet lugudest kuulata, ning läksin magama ära.

Mart Sanderit vaatasin natuke, kuigi ta polnud mus esialgu huvi äratanute hulgas. Tundus päris muhe inimene olevat (et ta mingi püsiv ulmelugeja, -vaataja ja kirjutaja on, teadsite? Mina mitte), aga kui mul kohv otsa sai, läksin topsi pesema ja siis olin juba püsti, ruumist väljas, tundus kuidagi kergem oma tuppa tagasi tõmbuda.
Panin päevukad selga ja läksin hoopis ujuma.
Kui nina vette ei lähe, on see ikka hea! Ujumises on nii palju sellest olemas, mis mulle meeldib: vee puude nahal, loodus, omaetteolek samas inimestest kaugele jäämata, rõõm omaenda füüsilisest võimekusest, suhteline vaikus, keegi ei sega, ei tee ettepanekuid, millelegi muule kui omaenda soovidele pole tarvis reageerida - oo.
Seekord tundsin endas tohutu vaimustust selle kõige suhtes, üldse ei tulnud väsimust peale, ujusin ja ujusin rinnuli ning mõtlesin, et vahepeal selili keerates võiksin tunde järves veeta. Ujusin lähemale ühele tiirule õhku täis kanistri otsas. Algul paistsid nad koos kuidagi luigetaolised, siis ma hakkasin mõtlema, miks see luik kogu aeg ühes asendis on, siis eristasin ära, et oot, seal all on vist mingi valge poi ja selle peal väike lind, igatahes pisem kui luik, ja lõpuks sain aru, et kanister, neid oli veel, mingi kalameeste värk ilmselt, ja seal peal tiir. Ujusin, kuni tiir minema lendas, siis keerasin selili ning mõtlesin ujuda järve keskosas kuni olen paadisilla suhtes, kust teele asusin, sama kaugel teisel pool, kui olin ühel pool.

enne ujumaminekut
Kilpkonn tegi

Sain mingi 40 tõmmet tehtud, kui jäin veetaimedesse kinni.Ma ei ole nende suhtes eriti paaniline, nii et esialgu tõstsin käsi samamoodi kui ennegi, aga need paganama taimed haakusid mu juustesse, mu käte ümber, mu jalgade ümber ja see juukseidpidi tirimine oli ikka nii vastik (mitte valus, aga ebameeldiv), et pöörasin rinnuli vehkisin, summisin, vandusin häälega ja sain viimaks vabasse vette tagasi.
Ja veel kümne tõmbe järel juhtus see uuesti.
Ma ei tea, kui erinevat teed ma ujusin, mingil hetkel otsustasin, et ei viitsi, ujun hoopis kaldale, aga ma jäin veetaimede lõksu näiteks tosinal korrral. Nii tüütu oli, et ronisin redelit pidi sillale täies kergenduses, et viimaks.
Ja siis istusin seal pingil oma viis minutit, sest mis mõttes käib pea nii hullusti ringi?!

Pühapäeval:

Olgu, nüüd on mul estconi tunne =) Kusjuures ühtegi ettekannet veel pole olnud, aga kuulasin hommikusöögilauas, kuidas Manjana ja Raul poliitika teemal (sõbralikult) jaurasid, Raul ei olnud veel magama läinudki, jõi kohvi ning oli purjus ja ma mõtlesin - kurat, mõni mees on ikka vapper. Sellisel moel, mida ta vbla isegi ei tähelda, normaalne ju - aga olla avalik homo ulmeseltskonnas ikka on. Jaa, minu arvamus on ka, et kergem on olla avalikult see, kes oled, kui varjata ja vaikselt olla - aga see vist ei ole üldine?

Isegi avalikult loll olijad saavad mu käest osaliselt andeks vapruse eest olla, kes oled. Ainult kui tundub, et nad ei saa üldse pihtagi, et teisiti võib ka, on "MIKS ta on?!"

... ja nüüd on pühapäevane ettekanne olnud, ma jaksasin poolteist tundi Joss Wheadoni maailmade kohta kuulata, palun preemiat mulle ja ettekandjale!
Tõsi on ka, et rohkem ma ei jaksa mitte midagi teha. Suitsetan ühe sigareti ja lähen magama. Kuradile. Niigi suutlik olen!

Postituse ilmutamisega ootan, kuni mõned pildid ka tulevad, aga valmis on ta täiesti kirjutatud.

Veel üks pilt Morpheusest - noh, või kaks

Kuradile, see on nii imelik-vastik üle elada, et kirjutan.
Ma olen väsinud. Jaa, see ei ole eriline üllatuse selle võrgupäeviku lugejatele, aga mind nii õudselt segab! 

See on nii lahe pilt, et lingiks lehte ka, aga see kuram ei avane!
Ainult google'i pildiotsing toob pildi.

Teistelt saan küll kõik andeks oma ajukahjustuse ja muude rõõmudega, aga endal on nii imelik magada päevas kolm korda ja ikka kannatada sellist pearinglust ja nägemishägu, et võtan kapi pealt nuga, mis tegelt on mu selja taga laual, sest ma kuidagi aimamisi ootan, et nuga on seal ning mingi kruusikäepideme osa näeb noakäepideme moodi välja. Ma ei saa maast kahe käe toetuseta ega tuikumata püsti (mida ma ronisin sinna maha? Eeee ... no ma ikka loodan, et suudan + füüsiline väsimus ei ole üldse samal tasemel kui vaimne - seljalihaste harjutusi tegema). Teen ikka kõik plaanitu ära, aga seda, kui väsinud pärast olen, ei osanud plaanida.

Mäletan küll aega, kus söögi tegemine oli selline pingutus, et söömiseks jaksu ei jagunud. Aga see, et ühte suutäit (lihaga) närin 20 minutit, on ikkagi liig!
Selleaastane estcon tuleb päris huvitav. Homme algab. Võtan linad kaasa ja enamuse ajast veedan ilmselt voodis, jee.

Aga R.J. Palacio raamat "Ime" on nii põnev, et loen pea sada lehekülge päevas. See on mulle, nii hea, et kohati võtab ohkama.

Homseks on koor otsas. Huvitav, kui lähen seda kohe ostma pidžaamas, kas see segab kedagi? Vist ei. Saab mindud. Lõpuks on pood 150m kaugusel, no keeruline see ikka olla saab?!
Kuigi selle tehtud söögi ärasöömine enne homme lahkumist on väljakutse. Hea on küll, aga kust krt ma võtan aega ning jõudu selleks, et mäluda ja mäluda ja mäluda?!

Kõik allpool vööd valutab ja valutab, kuigi valuvaigistav masin on täna oma töö juba ära teinud ning korra rohkemgi. Lapsed on ema juures, elavad seal oma elu. Olen nii väsinud, et ei jaksa isegi mõelda võimalusele, et läheks ka.
Ok, just mõtlesin.
Ei lähe. Koore järgi minek on praegu teema, mitte linnavahetus. Õnneks mu pidžaama ei näe välja nagu pidžaama - s.t. koosneb tavalisest riietest, mille olen enda jaoks ööriieteks nimetanud.

Tegin poest tulles üllatusega kindlaks, et kirsid on valmis. Kaua ma olen siin elanud - mingi ... 8 aastat? Mitte ühelgi aastal pole naabrid kirsse ega isegi vaarikaid korjanud, kuigi need on nende kirsipuud ning vaarikate eest koguni hoolitsetakse, pannakse kompostimulda juurtele ja puha.

Siit

Igal aastal (ok, eelmine välja arvatud, siis mul oli kõik ükskõik) olen vesise suuga punastest marjadest mööda käinud, kuni need maha kukkusid ja üldse enam isuäratavad polnud, sest ei ole ju viisakas võõrast asja võtta. Vahel ühe või kaks siiski olen nahka pistnud, endale kavakindlalt meenutades, et nad ei korja neid ju nagunii, nad ei kaota midagi - ent siiski meeldejääva süütundega.
Enam ei viitsi end süüdi tunda. Kirsid on valmis! Jai!
Neis pole liha ka, et mälumine igaviku aega võtaks. Kurat, oleks siis kõva liha vähemalt - ei, kõik on õige ja hea. Lihtsalt maitse on info ja ma ei jaksa infot sisse võtta. Liha pudeneb pealegi närides mööda suud laiali ja aja nagu narr neid palasid keelega taga seal.

Langevad lehed sel pildil on ka minu teema. Lihtsalt I'm leaf in the wind, watch how I soar on vahetunud tõdemusega, et mina olengi tuul, olen torm, olen.
Ma olen.

Unenäoline

Kas ma olen IKKA väsinud? Nagu veel väsinum kui tavaliselt, päriselt ka veel väsinum?
Oojaa.
Nädalavahetusel on estcon, selleks ajaks ju võtan ikka natuke pildi ette? Palun?

Või siis magan seal, käin ujumas, söömas ning KUI jõuan, kuulan ka mõnda ettekannet, nagu eelmisel aastalgi. See ei ole halb variant tegelt. Võtta rahulikult, et kui jõuan, jõuan, kui ei jõua, on ikka hea.
Oh, selle ära otsustanud, on kergem olla oma ümberkukkumis-pearingluse, vaatan-seina-viis-minutit tardumuse ning voodisoovi sees =)
Kui nüüd rämedalt tubli olen, lähen käin koguni duši all ära: hommikune jooksmine kaugemasse poodi vahukoore järele oli tehtav, ent vat pesemine pärast juba kolm tundi edasi lükatud.

Ei, see on täiesti uskumatu - käisin duši all, magasin, sõin (kiirnuudleid) ja nüüd lähen magama tagasi. No ei jaksa!

... või ei, et asjad ikka eriti jõhkrad oleksid, lamasin lihtsalt poolteist tundi voodis, siis tõusin kohvile mõeldes üles. Kui väga väsinud olen, ei saa magatudki!
Olen nõus oma tapva väsimuse panema osalt ka eilse päeva arvele. Tegin üsna normaalselt asju, olin väsinud, aga mitte hirmsasti - ent paraku helistas poole viie paiku Poeglapse linnalaagri õpetaja, et nad on tema ja tema iiveldusega trammipeatuses, kas keegi saab vast järgi tulla? Ja siis ma kulutasin tohutul hulgal energiat üritades kõiki probleeme, mis sellega esile kerkisid, telefoni teel ära klattida. Mul õnnestus too klattimine sajaprotsendiliselt, aga siis olin nii väsinud, et veel ei nutnud, kuid tunne oli küll selline, et kõik on nõme, minuga eesotsas.
Sest Poeglaps sai siiski ka osa sellest rotaviirusest, mis linnas ringleb.
Ei, ma tean, et see pole kuidagi minu teene ega süü, ent mulle ongi teadmine ja tundmine VÄGA eri asjad.
Olen sellest varemgi kirjutanud, ka enne Rongi, kõik mu dialoogid keha või Organismiga on sest kantud. Ikkagi on nii selge erinevus tunnete ja mõistliku mõistuse reaktsioonide vahel taaskord tunnetatuna veider.
See, et midagi tean, ei tähenda, et ma seda ka tunneks. See, et midagi tunnen, oleks natuke vähem teadlikule minule märguandeks mingi mõistuspõhjus tunnetele leida - mitte pelgalt tõdeda "nojah, tunnen nii praegu". Aga ma ei ole juba ammu nii mitteteadlik =) Pärast ad-sid eriti mitte, nad on ikka väga selgelt näidanud, kuidas tunded on kehas.
Mõistus ajab kuskil mingeid omaenda asju, mis ei ole kehaga üldse nii seotud.
Paneb päris mõtlema, kui keerulised peavad olema mehhanismid, mis tehisintelligentsidele midagi emotsioonidetaolistki külge ehitavad.

Kuidagi väga kasin postitus, kas sihukest "käin duši all, lähen magan, ei magand" posti tasub üldse avaldada?
Kas piltide otsimine netist parandaks asja? Kui oleks ilus mees või ilus pilt või midagi naljakat teemadel "olen nii väsinud" või "mõistus ja tunded"?

Hästi unenäoline, ebareaalne näib kõik.
Nagu elu oleks vaid mänguasjade süsteemi panek, tuleb nii välja, tuleb teisiti välja, üleüldine surm või üleüldine elu, kõik on ühevääärne, miski pole tähtis. Või noh, ei olegi ju.
Mitte miski ei ole oluline peale su enda. Sa oled ise oma maailm, selle tunnetamine, selle kohta teadmine, selle omanik ja valitseja, kõik-kõik-kõik on sinus endas.

Killud

... ja ma pean ja ma pean ja ma pean ja ma pean ...
Ei pea.
Dagölgi on tegelt seal "ma tean", ja üldse mulle nad ei meeldi.
Olen hoopis üleni vaba. Päevale raami andmiseks saab kasutada vajadust piima ja koort osta (sest kohv ilma nendeta on vilets) ning mingil ajal tulevad lapsed. Pesu peseb, hiljem tuleks ta välja viia, olen järgmiseks nädalaks viis trenniseeriat ette ära teinud. Kõik on hea, ma ju kiitlesin siinsamas mingi aeg tagasi, kuidas saan viimaks aru, kuidas iseeneses täiuslik olla ning mitte teiste tunnustust vajada?!

Kõik on ju hea?!

Noooh. Jaaaaah. Peaaegu ...
Ütleme, ma suudan elada ilma väliste paideta mõnd aega, ent paari päeva järel hakkab see pingutust nõudma ja siis läheb üha raskemaks ja raskemaks.
Pealegi õnnestus mul praegu pesumasina uks ära lõhkuda. Kuidas krt ma nüüd pesu sealt seest kätte peaksin saama, kui ukselink lebab masina kõrval maas?! Paganakuramusesininesitikas! (Jaa, ma tegin seitse imet ära selle ukse kallal, enne kui siia kaeblema tulin, palun ainult konkreetset ja pädevat nõu!) Et pole stressamist väärt probleem, tean ka.
Masinas on ainult kaks tekikotti, kolm padjapüüri, mõned Poeglapse T-särgid ja Tütarlapse pidžaamapluus. Ja ma tegin vasaku käe keskmise sõrme katki, üritades ust avada. Elan nende riideasjadeta, olen rahulik: kui õudne see esmaspäeva ootamine nendeta ikka on?
Ainult touchpadi kasutamine vasaku käega on nüüd raskendatud.

Kuna magasin vahepeal, olen nii paipuuduse kui katkise pesumasinaukse osas palju rõõmsam ja leplikum.
Muidugi olen vahepeal juba peaaegu tunni ka üleval olnud ning isegi söönud (söön jätkuvalt üsna vähe, kahtlustan, et mu kaalutõusu taga on lisaks lihaste kasvamisele siiski ka pakk kuni poolteist vahukoort päevas kohvi peale). Äkki tasuks magama tagasi minna? Sest ma olen ju kogu aeg väsinud.
Neljapäeval rääkisin õele peale reisi haiglast koju: "... ma olen praegu niiiiiii väsinud, ja ..."
Poeglaps: "Seda ta on alati,"
Mina: "Noh, jah. Aga praegu ma olen veel väsinum kui tavaliselt ..."
Poeglaps: "Seda ta on ka alati, kui sest juttu tuleb."
Mina: "Jaa, ma tean, oleme sellest ennegi rääkinud - aga täna olen TÕESTI veel väsinum, kui tavaliselt, ja ..."
Poeglaps: "Seda ütleb ta ka üsna alati."

Eile eksisin väga tuttavas kohas ära. See tähendab, ma ei teadnud enam, kus olen, aga seda siiski, et nürilt edasi kõmpides peaksin pilgult äratuntavasse kohta jõudma.
Põhimõtteliselt teadsin õigesti - kõmpisin edasi ja jõudsin pilgult äratuntavasse kohta. Ainult see ei olnud see koht, mida ootasin.
Teisiti öeldes: ma olen ikka rõveväsinud. Et pea käib ringi ja lõhun ära asju (nagu näiteks pesumasina ukse) on veel talutav, aga kuidas ajutegevusse jäävad augud, on natuke hullem.

Minna magama või teha enne veel üks kohv, selles on küsimus.
No aga kohvita on ju kõik asjad halvemad? Teen kohvi.
Ühtlasi koristasin Tütarlapse tuba, mis on rõvedalt segamini-must-jabur (mis poleks mulle üldse koristusideed päheajavalt mõjunud, aga nagu telefonis teada sain, too Tütar korjas kuskilt rotaviiruse ja kui sa nagunii oksendad-situd-jäletsed, võiks vähemalt ümbrus puhas olla. + teised saavad pärast paremini desinfitseerida ka).
Sellist jama nagu tema tuba, ma oma kodus ei taluks =) Jee, olen natuke traditsioonilisem lapsekasvataja kui mu ema praegu! (Mitte et me poleks temaga konkreetselt füüsiliselt kakelnud, kui laps olin ja koristada ei tahtnud, aga et ema mu nukuriided ära viskaks, ka ei tahtnud.)

Emake maa, sain küsimuse eelmise posti kohta. Et kust see "tegin teistele nii haiget" mõte nüüd tuli ja kas mingi vestlus või ...
Ei. Mu tundmine on nüüd lihtsalt niikaugel, et tunda ka seda. Dohh. Lisaks on mu enesetundmine nüüd samuti edastamas, et magamist edasi lükata on lihtsalt mõttetult karm enda suhtes. Nii hüplik mõte ei ole enam kuidagi normaalne.
Head!

Aeglane

Kurat, Vladimir palatist 2 helistas mulle täna hommikul kell 8.23.
Kui ma olin kodus ja üldse ei pidanud haiglarütmis ärkama.
Ma ei võtnud vastu, mis õigus on kellelgi mind üles ajada, kui magan?! Aga see paganama kenadus maksab ikka rõvedalt kätte. Nüüdseks on ta mulle 4 korda helistanud - ma muidu võtaks kõneleda ning seletaks, et vene keeles rääkimine "ustajet menja" ja et ma üldse ei armasta telefoni ja räägin sellega "kak nužen tolka", aga ma juba tegin seda kõike elusast peast, silmast silma. Selgesti ta ei võtnud sisse.
No tegin kohvi, viisin pesu välja, tegin kassile pai - tal kasvavad karvad viimaks tagasi ... Oot, ma fb-s rääkisin, miks Korpus oli vahepeal karvutu kass, aga siin ju mitte?

Lühidalt: ta jättis igale poole, kus mitte ainult lebas, vaid isegi läbi käis, suuri karvatorte. Mu boonusisa, kes on natuke paaniline koduloomade küsimustes (mis on ka seletuseks, miks neil pole oma kodulooma, vaid minu oma. Ma ei raatsi kassi ka Mittedepressiivsesse Väikelinna tagasi viia, sest seal ta saab olla vaid toakass, ent mu ema ja boonusisa juures käib ohutult õues), viis ta seepeale arsti juurde, sest kindlasti see on hirmsa kassihaiguse tunnuseks ja appi.
Arst ei tuvastanud kassil mingit haigust, küll aga vildistunud karva. Ja ajas selle vildistunud osa kohe maha. Mille tulemusena oli kass kaks kuud mõlemalt küljelt kiilas, üks kiilas triip jooksis ka saba keskel ning üldiselt oli ta kergelt draakonjat masti välimuselt. Midagi puudli ja draakoni vahepealset, ainult vahel sai ka "punk-kass" öeldud.


No hea küll, siin ta paljas külg ei paista. Nagu KUMBKI PALJAS KÜLG.

Siin paistab. Halvasti.



Nüüd kasvavad karvad juba nähtavalt tagasi. Külmade ilmade saabudes on taas kasukas nagu ... vilt?

Ma nüüd, viimaks, saan natuke aru ka sellest, et teistel oli paha, rämedalt paha, jõledalt valus jne, kui ma rongi alla läksin. Nagu nii halb, et kohkun selle mõtte tunnetamise ees isegi tagasi.
Enne ma tõesti ei mõistnud, mul oli nii selge see, et mind pole kellelegi vaja, et nägingi ainult sellele tõestusi, muu oli läbipaistev, nähtamatu.
Nii halb, kui mul oli, teistel samuti ei olnud ka minu rongiavantüüri järel, ja mismõttes see, kui halb mul oli, sai neile suhteliselt ükskõik olla, ent mina pidanuks arvestama, kui halb neil on?! Mis te nagu loogikaga ei põru natuke või?!
Aga no nüüd, kui mul on stabiilne hea taustaks, mõistan küll, mismõttes nii saab vaadata. Ses mõttes, et on ju arusaadav, et nad ei saanud aru, kui halb mu halb oli, kui ma isegi ei saanud - ent ootamatu löök munadesse, kel munad on, või rindu, kel rinnad on, on ikka väga valus.

Miks ma selle valuga ei arvestanud, on ka selge - olin unustanud, mis tunne on stabiilset heaolu taustaks omada. Tumeda halli ja musta vahel ei tundu üldse nii suurt vahet olevat, kui nüüd selgelt on valgel ja tumehallil.
Kui ainult valutab lakkamatult, tundub natuke suurem valu teoorias "nojah, sitt lugu", vaid siis, kui ei valuta, tundub suur valu korraga hirmsana.

See tunne, mitte teadmine, vaid tunne, kuidas vaatan ennast kui kangelast, ei ole sellest, et rongi alla läksin. See on sellest, mis enne oli. Kuidas suutsin - ja suutsin - ja suutsin. Kuidas mu ees oli sein püsti, aga vaatasin teisi mööda teed käimas ning oletasin selle põhjal, et selge, peab edasimindav rada olema.
Saab edasi mindud.
Kuni - enam ei saanud.
Aga nagu - aa, et poole sääreni alt ära kulunud köntidel saab edasi vaaruda, et oli Maresjev, (peaaegu nimekaim, Maresjev-Meresjev, pisiasjad - muide, Meresjev oli mu tädi hüüdnimi), et sa lähed edasi, sest muud teed ei paista - on mulle täiega arusaadav ja normaalne nüüd. Vaatenurk maailmale on niipalju muutunud, et "iu, seda ei ole võimalik välja kannatada!" on saanud "nojah, see võis üsna sitt olla tõesti"-ks.

Aga ikkagi on hirmus kahju, et seda sitta olemist niimoodi levitatud sai.
Et mina olin unustanud, kuidas on valuta elada ning kontrast valu ja valu vahel oli mulle vaevumärgatav (ja minule jäi hullem), ei muuda, et kui vaadata valget ja tumehalli, on ikka väga suur ja hirmus erinevus.
Ma väga väga kahetsen põhjustatud valu.

... ja ma olen nii kuradi kena

Oot, mida informatiivset öelda?

* Sain lõpuks tagasi makstud õppelaenu esimese ülikooliürituse eest. Phmt mul läks häbematult hästi, sest veetsin toona ülikooli nimekirjas vist 7 aastat ja seega oli mu tagasimaksegraafik sellest hoolimata, et ei lõpetanud, vaid mind vistati välja, väga mõistlik. Makstav isegi mulle, kes ma tööl olen käinud --- eeee --- no olen vahel käinud =P
(Kui lõpetad, on tagasimaksmisega palju aega, aga kui katkestad, poolteist korda see aeg, mis õppisid. Aga noh, 7 aastat oli minu ametlik õppmiseks kulutatud aeg, ja sellest arvutada poolteist - emake maa, kui jube!)

* Üks kirjutas mu võrguajakirjas Algernon (kus ühtlasi toimetaja olen) ilmunud loole soodsa arvustuse BAASi ja hakkasin mõtlema, et oot, sellest jutust pole üldse avalikku arvustuseposti olnud (sest kui arvustusi pole, on nagu nõme ka vastavat posti teha, ent vaid võrgus ilmunud tekstidele ongi neid vähe).
No on siuke lugu.
Baasis arvustatud.
See lugu mulle endale ikka meeldib ka - kas nüüd hirmsasti, aga on huvitav üle lugeda, mitte piinav, ning tegelased on igakülgselt hinnalised.

* Mul on viimane päev haiglas. Läksin rõõmsameelselt kaasa vene onuga, kes teatas, et tähistame seda jalutades ja pingil istudes.
Pingil kraamis ta välja pudeli väga head brändit ja ma olen ju viisakas ka. Endalegi arusaamatult on mul ikka veel alati lihtsam öelda "jaa" kui "ei".
Nüüd ma just ärkasin unest, sest purjuspäi on täpselt üks asi, mida teha tasub.
Kõige nõmedam on see, et oleks ma siis väga tahtnud seda brändit! Ei, lihtsalt oli tobe tunne tops kinni katta, kui ta valab, pead raputada ja teatada, et mulle aitab.
Eriti kui meil oligi kahe peale vaid see üks tops.
Mis siis, et ta teatas, et tema seda värki ei armasta ja joob parem õlut (mille ka kotist välja tiris).
Ma olen suure õe kompleksist ja sellest, et alati üritan teiste eest hoolt kanda (näiteks vähemalt rõõmustamisega, kui nad on vaeva näinud, et mind rõõmustada) kirjutanud, aga võibolla kirjutan veel. Sest see hoolitsemissund kontides on mulle endale nii koormav! Ja kui mulle inimene meeldib, on natuke raske endale meenutada, et "A mine persse!" on asi.
Vähemalt ei hakka mul brändist pea valutama.

Sellega veidi seoses, aga muidu ka: mul on mõneks ajaks uus lemmiklaul.



Being like us takes bigger balls.

Mõte seisab. Hm. Ootan ära, kuni valuvaigistav masin oma töö lõpetab ja siis heidan uuesti magama. 

Kuidas ma üle mõistuse populaarne olen

DISCLAIMER: Postituse lõpuosa pole õrnadele.

Kui ma koju lähen, saan seal ainult kaks ööd magada ja ootab järgmine ööbimine taas kodust väljas. Mis ma olen loll v?! Niigi juurteni väsinud, niigi inimkoormusest hullumas, aga ei, kuni pea ei valuta, üritan endast kõik välja väänata, mis tuleb.
Ma ikka olengi loll, mingit muud seletust ei paista.
Hea küll, vaatan, kas suudan. Kui olen väga väsinud, ei lähe kuhugi, püsin omas kodus ja jalutan vbla jõe ääres, et suvest maksimumi kätte saada. Noh, maksimumi, kuhu ulatun.

Kuigi miks ma nii kuramuse väsinud olen - see on see tasakaalupunkti otsimine ja mitteleidmine. Kõigepealt olin siin selline nukker ja õrn. Et kõik oli tore, kõik oli hea, aga selline tunne, nagu ei olekski mind päriselt olemas, kasvas iga päevaga ning otsisin lõpuks täiesti häbenematult virtuaalset seltsi tuttavatelt inimestelt. Küsisin paisid ja ikka sain ka, pikki ja helli.
Aga see juurtetu tunne, tuule tõugata oleva heeliumiõhupalli oma, keda keegi kinni ei hoia, jäi.

Ning ma isegi ei teadvustanud seda, isegi ei sõnastanud, mida tuleks teha, vaid hakkasin "jaa" ütlema instinktiivselt. Oma palatinaabriga läks veel üsna õnneks, näitasin talle linna, aitasin treppidest üles ja alla, jagasin oma melonit, ent mingeid negatiivseid kaasnähte see ei toonud, sest ta on eestlane ning naturaalselt reserveeritud.
Aga ühe venelasest härrasmehega (mitte see, kes Keelekümbluse-postituses), nii hästi ei läinud. Et ta ei ole kuidagi paha, vastupidi, ta omalt poolt tegi ka kohe selgeks, et ta otsib aint võimalust olla "drug" ja ta sooviks minusugust tütart ja phmt on meil kõik selge ja ilus - aga ma kardan teda suitsetamas kohata, kardan teda sööklas kohata, kardan teda. Mitte väga, väga ei karda ma jätkuvalt midagi ega kedagi, ent nii palju, et kella vaadata ja mõelda "tunni aja pärast vaatab ta jalgpalli, siis lähen" küll.
Sest ta räägib kogu aeg. Vene keeles. (Ta ei ole kuidagi eesti keele vastane, proovib ikka mõned sõnad jutu sekka pista, ent elupõline sillamäelane - no mis sealt keeleoskuse koha pealt tulla saabki. Ma vahel ei saa aktsendi tõttu neist tema eestikeelsetest sõnadest ka aru.) Iga kord, kui teda näen, saavad mu ressursid paugu. Lisaks tuleb tal igasuguseid ideid. Kalapüük. Linnas eksursioonirongiga ringi sõitmine. Luikedele saia andmine.
Ma ütlen ära ja ütlen ära - kuigi kala läksime püüdma ja see oli maruvahva, välja arvatud, et

Ja me ei tapnud isegi kala!

surmsurmsurmväsitav ja ainus kala, kelle me kinni püüdsime, oli viiesentimeetrine väike nunnukas, kelle taas vette lasime - ja see on ka väsitav.
Appi.
Aga oleks siis nii, et mul oleks enne hea olnud ja oma lollusest korjasin suhtluse - ei, mul oli enne teistpidi halb!

Vägisi tuleb pähe, et mulle ei olegi enam tasakaalupunkti olemas. Ongi alati kas ühtepidi halb või teistpidi halb. Aga noh - uut titte ma pole veel proovinud, neid väsimussügavikke pole veel uurinud, vbla on seal lahendus.
(Kuigi ausalt öelda ei usu, et oleks. Mulle lihtsalt meeldib mõte uuest titest.)

Oot, ma loovkirjutan 50 sõna, siis jätkan.

(Tuli rohkem.)
Arvutis ma suudan pea kõike, lendan ringi nagu superstaar, aga see, kuidas päriselu mind tükkideks võtab, on õudne. Ma ikka imestan seda värki, et vanasti olid need müütilised õnnelikud õuelapsed ja nüüd paha sotsiaalmeedia võtab selle kõik ära. Nagu ... nagu ... millegipärast arvan, et teistsugusel ajal elaksingi raamatukogus ja kirjutuslaua taga ning ei suhtleks üldse kellegagi peale lähiringi lihtsalt, välja arvatud vbla õetööd tehes.

Nüüd, kus mul on lõpetamiseni üks aine ja lõputöö, usun ikka juba väga, et kord saan ka diplomi. Ja siis peaks sellega midagi tegema ju? Mitte et tulevik tuleks kohe välja mõelda, ent ideeliselt vist peaks haridusega midagi tegema?!
Muidu ma tahaks siia tööle tulla, kus praegu ravil olen, aga siin on ikka füüsiliselt pisut võimekamat õde vaja. Kõik patsiendid pole kaugeltki nii kepsakad kui mina. Vaimne tervis tundub olevat minu ala nii mu kehalise täpsuspuuduse kui tolle külje pealt, et huvitav on see samuti.
Ah, mõtlen sellele täpsemalt siis, kui tarvis.



Selle lauluga on mul lugu.
Ma eriline elu lugudeks lahtivõtja pole, aga see pala lihtsalt tähendab palju, liiga palju, et ignoreerida - ja nüüd tehti tast nii ere kaver ka veel.

Kunagi, nt aastal 2012, saatis Rongimees mulle pärast pidu, kus mõlemad olime ja mille mina korraldasin, loo originaali ning ütles, et see meenutab talle alati mind.
Esiteks lugu väga meeldis mulle.
Teiseks kuulasin sõnu ja seal oli see "you're the train that crushed my heart" koht, ja armunud ju otsivad pisimatki lootusekiirt.
Kolmandaks kuulasin esimesest ja teisest punktist tulenevalt seda lugu 100 korda, 200 korda ja 300 korda ja kuna aasta 2012 oli ikkagi üsna ammu, siis ilmselt tasapisi 400, 500 ning rohkemgi.

Korraks läks kõik mulle hästi ja siis lendas kõik kuradile, sest talle ei olnud asjad tõesti kuidagi hästi. Aga lugu meeldis mulle ju ikka. Ja ma kuulasin seda ikka.

See osa, et "train that crushed my heart" ei olnud otseselt ja teadlikult rongiidee taga. Aga mingil moel siiski.
Kuna ma mängisin enesetapmise mõttega kaua-kaua ning olin asja üle mõelnud umbes kogu oma elu, olin 2013. aasta lõpuks ära otsustanud, et otsida mittevalusat ning tundmist välistavat meetodit on arg, peab olema midagi, mida saan konkreetselt aistida, sest ma suren lõpuks üks kord (no nii ma arvasin) ja siis võiksin seda vähemalt tunda.
Phmt jäid sõelale kolm meetodit. Omaenda kõri läbilõikamine, kõrgest kohast allahüppamine ja rong. Aga mulle kõrgused väga ei meeldi (mitte et ma kartnuks isegi siis, kui veel hirmu tundsin, aga mul hakkas pea ringi käima ning vahel läks ka süda pahaks), kõri läbi lõikamine tundus kuidagi keerukas teemal "kus seda teha, et leitaks piisavalt hilja, aga samas mitte tuttavate või /hirmus-hirmus/, mu oma laste poolt" ja rong - rong - jah, rong! Anonüümne leidja, aga ilmselt täiskasvanud, pole seda hirmsat iiveldusest üle saamist kõrgest kohast alla vaadates, ja "Lauras" on ka rong ju!

Läheb.
Läks.

Ega ma kuni lõpuni ei uskunud, et nüüd teengi ära. Pidasin seda mõttemänguks, ootasin, et löön viimasel hetkel põnnama. Lõpuks olin enesetappu KATSETANUD mingi 4-5 korda seks ajaks, ja ükski katsetus ei olnud isegi kellegi poolt märgatud v.a. ühe mehe, kellega 15-aastasena vahel kohtusin ja kes mulle eriti ei meeldinud, aga arvasin, et noore tüdruku asi on meestega kohtuda, ja keegi teine polnud huvi ilmutanud.
(Ta oli hästi pikk, ligi kakskümmend viis aastat vana ja pidas mind ilmselt ka vanemaks. Ebamäärane kartulikooreblond ja tegelt üsna pandava välimusega, aga lihtsalt võimatult vana mu jaoks - oleks pidanud olema väga ilus, et mind seda unustama panna.)
Tema vaatas mu peenikeste punaste joontega käsivart ja kuigi mina ütlesin, et ei teinud ise, tikrioksad kriipisid, rääkis põlglikul toonil loo mingist oma tuttavast, kes sedasi demonstratiivselt oma käsivarsi lõigub, ning õpetas mulle sellega selgeks, et
a) demonstratiivne appikarje enesetapukatse näol on nõme
b) kui mul on värsked armid käsivartel, tuleks kanda pikkade varrukatega asju
Nojah, sain tasapisi teada, et veene on mõttetu lõigata käsivarrega risti, et kõrged paigad on juba alla vaadates üsna hirmsad, aga see, et vahel katsetan enese äratapmist, keegi ei märkagi, see on osa elust - sai mulle ka sedasi normaalsuseks.
Ma tõesti, tõesti ei arvanud, et nüüd on teisiti. Mul oli ju iga kord rebestavalt valus olnud, otsus iga kord kindel ning iga kord olin oma katsetustega jõudnud tõdemuseni, et nah, seekord ei õnnestu.
Iga kord edasi elanud.

Kui nii võtta, elasin ka seekord edasi =) Kuigi inimesed vähemalt märkasid. Mu elu läks ka tohutult palju paremaks, kui ad-d peale sain.
Teistsuguseks. Ja palju paremaks.
Aga "Laurat" kuulan ikka veel ja jälle. Sest see tundub nii minu laul olevat, isegi mitte üldloona, vaid rida realt igaüht eraldi võttes.
I'm more than a superstar. 

Luuletused sellele, kes tahtis

Järjekindel

Ei, ma enam ei tahagi
olla normaalne, teha normaalselt,
mõelda eiselt või mõelda jaaselt,
mõelda, näida, teha ühteviisi,
olla usin ja saada viisi -

milleks?
Maailmal ei saa kunagi küll,
normaalsus on hullusärk mu üll!
Ma ei taha!

Kuid liiga kaua mind poodi,
on võimatu olla vaid enda moodi ...
võimatut püüan üha ja üha -
pooleldi lollakas, pooleldi püha.

____________________________________________________________

Mulle meeldib Haiglalinnas niivõrd, et mõtlen järgmisel suvel siia korteri üürimisele näiteks kuuks ajaks.

Mis, raha? Raha on ainult raha. Vahel on rohkem, vahel on vähem, aga hästi naljakas on see, et nüüd, kui ma ei pea teda enam muretsemisväärseks, on teda kuidagi palju ohtramalt. Võibolla ma saan tema pärast vähem muretseda, sest on rohkem? Või on need üksteisest täiesti sõltumatud faktid, mis lihtsalt sattusid koos esinema? Et ma ei pea enam oma puudulikku varanduslikku seisu probleemiks, sest kui väikesed peavad inimese eluraskused olema, et raha kuidagi väga oluline tunduks,  ning riik maksab mulle töövõimetustoetust ja lähedane sugulane ema omalt poolt juurde, kui mul puudu jääb?
Ma ei tea, ent see tunne, et maailm, tee, mis tahad, ma teen, mida mina tahan, on nii tore. Muuhulgas ka see, et ma ei rabele raha pärast, elan sellega, mis tuleb, ja iga kord, kui avastan kellegi saadetud kohviraha, rõõmustan veel ekstra.

 Et see ise olemise ja tegemise hea tunne võib olla tablettidest? 

(Tegelikult ma ei arva, et oleks, aga noh.) 
Mis muudaks kuidas seda, et mulle meeldib? Ei, nagu päriselt. Ma ei ole kunagi aru saanud alkoholilembidest, sest mul ei tule mingit eriliselt head tunnet selle ainega. No midagi on, kui palju juua, saab mälukaotuse, aga mingit teist inimest minust ei teki.
Pea võib ainult valutama hakata. Olen end sellega seoses piiranud kahe alkoholiga, mille puhul senise kogemuse põhjal ei hakka.
Kanep teeb mu uniseks, siis magan ja magan, kui seda tarbinud olen. (Mida pole teinud ka ligi 15 aastat.)
Heroiini ega muid kangeid opiaate pole proovinud.
Ent see, et ma nüüd tunnen heaolu, enne ei tundnud, toredad elamused läksid must läbi ja ainult väga toredad olid märgatavad kui parem olemine - nüüd tean, et mu tunne nende puhul oli "polegi nii vastik" - muudab kuidas seda, et mul on nüüd tore, tehes seda, mida tahan? Et tunnen seda läbi tablettide lisatud ainete, ei muuda ju kuidagi, et nüüd tunnen?
Põhiliselt imestan selle üle, et teised inimesed saavad kogu aeg oma kehalt niisugust tagasisidet nagu mina nüüd, mis kõik ongi neile nii kerge ja hea või?
Aga muidugi on mul ka üsna erakordsed kogemused, mida mõtestada. Vaadata maailma läbi nende, luua teooriaid nende pealt.
Igaühel neid pole.
__________________________

Jäävus

Kuu unub.
Suudlus unub.
Luumurd unub.
Hukk unub.

Tuul puhub, ulub, surub,

juhus - jääb.

Aistingute lihtne nauding

Siin üks rääkis oma lapsepõlvest ja mul tuli ka mõte, et võiks rääkida - aga siis matsin mõtte jälle maha.
Sest erinevalt paljudest-paljudest inimestest ma tõesti mäletan seda. Suutlust järjestada, mis on esimene, mis viies ja mis viiekümnes mälestus, ei ole. Mõned varased mälestused on piisavalt üle räägitud, et neid esindavad kujutluspildid ning sinna viivad rajad sisse käidud, mõned on "Oi, õige, ma kunagi käisin mingis majas lasteetendusel, kus istuti laudades ja näitlejad käisid seal vahel. Tükk oli Cipollino ja minu arust sibul ja sidrun üsna saranased nii välimuselt kui hirmutavuselt, sest neil olid sellised poole-näo-mask-köögi-ja-puuviljapead. See maja oli vist Laste Loomingu Maja. Aga millal see oli? Kas käisin juba koolis? Olin viiene? Kaheksane? Kolmene? Kuuene? Kust kurat ma peaks teadma?!"

Sel ajal ma väga väike laps enam polnud =P

Ehk: ma tõesti mäletan. Neid nööre, mille abil mälestused ajust üles leida ja lagedale vedada, on teadlikult võtta vaid natuke rohkem, kui tavalisel inimesel(TM), kuid vahel mingi õiget tooni värv toob mälestuse, vahel toob värvi meenutamine hoopis teise mälestuse, mil pole selle värviga vähimatki seost, kuid mälestused tulevad kohe karjakaupa, sest üks võtab teise kaasa jne. Ja sellest ei anna midagi isegi rääkida, sest mul ei ole meeles mitte lood, vaid mingi tunne, mis oli plekist lainelise servaga liivavormi katsudes, põranda puude, kui ma seal peal tantsisin, viineri maitse, kuidas ma koduõues olnud tohutu rauast kolaka (mis vist oli kütusepaak) taga jahuga kogelmogelit sõin, kuidas tundus rohi päikese käes vastu mu jalgu, kuidas täpselt lõhnas kakajunn - asja iva on, et neid mälestusi on tohutult.
Elu, noh.
Ma elasin ka toona.
Päris elu.
Lood? Lood on fiktsioon. Ma tean seda eriti hästi =) Selleks, et lood üldse sündida saaks, peab keegi neid jutustama, kasvõi inimene ise mõttes iseendale. Ja mul ei ole mingit vajadust oma lapsepõlve lugudeks jutustada. Olid tunded, olid mõtted, oli hernemaitse, oli vanaisa vilistamise heli hommikul - aga lood tuleks teha.
Ma ei vaja seda tööd millekski. Pärast ongi meeles ainult lood ja mitte aistingud, no miks?!

On reede. Päris ma ei rõõmusta, et homme pole vahelduseks kolme trenni päevas - et jaa, põhimõtteliselt mulle treenida meeldib ja siin on kõik NII TORE - aga ma siiski ei ole väsimatu ja lihtsalt ei jaksa piiramatult. Täna on ees veel jõusaal ja kuigi siin on parim jõusaal, mida ma ettegi suudan kujutada, ning nüüdne füsioterapeut võttis eelmise kavaga võrreldes mõnel masinal kordusi umbes poole võrra vähemaks (sest siin käib kõik isikupõhiselt, füsioterapeut teeb sulle kava, see salvestatakse kaardile, mis igasse masinasse sisestada - ja kõike saab rohkem ja vähem teha, ent sul on samas tehtud plaan kogu aeg silme ees), kulub natuke endakokkuvõtmist enne seda ära, sest ma lihtsalt ei jõua enam kergel käel ja jalal asju teha.
Ei. Jaksa.

Võiks midagi arukat ka öelda,
Tore. Pea on arukatest mõtetest tühi seepeale.
Oh, räägin rahast, mida jälle saatis lähedane sugulane küsimatult palju.
Kuna ma olen õppinud ise toime tulema suht olematute sissetulekutega, mul on täpselt teada, kuidas teha kõige odavamalt päris toite, mis poleks samas vaid teraviljakuhjad, kust osta riideid (kaltsukatest), kust jalanõusid, kuidas raamatukogust laenutamine käib, et filme saab arvutisse tõmmata ja et kohvi ostetakse ainult allahindlusega, on mu peamine rõõm ekstraraha üle see, et ma saan lahedas kohas väljas süüa või kohvi juua - ja jootraha anda.
Toredatele inimestele rohkem maksmine on paik, kuhu ma kulutan, kui saan, ja täiega naudin seda. Sest mul läheb endal meel kergeks ja tuju heaks, kui võin endale jootraha jätmist lubada ja teen seda ka. See on ilmselt kuidagi seotud sellega, et ka 60 senti on mu arust olnud "oot, selle eest saab paki piima ja väikese kapsa ning veel mitu kartulit, jee!"-lahedus ja siis mul on konkreetselt tore pakkuda kellelegi seda mõnu. Aga samas mulle ei ole üldse kuidagi vastumeelne ka mõte, et teine paneb selle raha kõrvale uue fotoaparaadi ostmise fondi ning see kaob sinna olematuväiksena ära.
Lihtsalt et pole selle serva peal ise, kus kogu aeg kokkuhoidlik pean olema, on nii - kergendav tunne. Aa, et mul võiks ju ka olla mingi fotoaparaadi-ostmise-fond?
No ma ei tea. Jaa, kui mul on vaja, olen võimeline raha koguma ja kokku hoidma ja puha - aga milleks mul seda vaja peaks olema?

Ilmselgelt ei ole raha teenimine ja kogumine mu eriline oskus, millega maailmas läbi lüüa. Aga mul on jälle teisi väärtusi, eks ole =)