Terve aasta elatud!

Täna on Totorol sünnipäev! Ta saab aastaseks!
30. mai on kuupäev.

Sellega seoses sitaks pilte =)

Ema ja vendadega

Enne meie juurde tulekut.
Muuhulgas ka selle pildi järgi kuulutustelehes otsustasime
et SEE kutsu. Mu poeg oli: "Jaa, see on nii tore karvane! Võtame tema!"

Tuleku õhtul,
kui ta kogu aeg õuduses paigal lamas.
Ei pissinud, ei joonud, ei TÕUSNUD PÜSTI ka tunde.
Näiteks 10 tundi? Või 14? Jube arutult kaua igatahes.
Ta oli kohe kolmekuune. Kaks päeva puudu.

Kohe saab neljakuuseks.
Täiega beebi veel.
Ei, me ei näljutanud teda vahepeal. Pildi rakurss.

5 kuud. Veits vähem beebi, rohkem juba laps.
Mulle nii meeldib see läbipaistev saba =)

6 kuud, veel ei ole aastavahetus

7 kuud täis, aastavahetus 2018/2019

Varsti 8 kuud.
No hea küll, selgelt 7 tegelikult =)

No siin on 8 =)

9 kuud

10 kuud algus

10 kuud
Lendkoera elu

10 kuud

11 kuud algus

11 kuud

minu käed on ka =) 

11 kuud lõpuosa

Pahupidi olevate kõrvade kohta ütlen "müts peas".
Mu isakodus öeldi sedasi. 

Tänase seisuga kaalub Totoro suhteliselt täpselt 35 kilo, on omandanud ujumisoskuse algmed (ikka veel kerkivad pritsmed poolde taevasse, aga vähemalt vee peal püsib), on üleni lahke ja sõbralik (Totoro ei lähe kellelegi kallale! Ega ta mõni bungalo ole!) ja igatepidi OIVALINE.

Mingil põhjusel sööb ta ära talle antud kempsupaberirulli sees olevad papist torbikud. Mitte ei näri neid, vaid SÖÖB ära, nii et raasukestki ei jää järele.
On andunud teiste-koerte-fänn, talle meeldivad kõik koerad. Jah, ka see vist-landseer, kes raevunult seestpoolt vastu oma väravat hüppab, kui kedagi tulemas kuuleb, ja kelle pererahvas on blokeerinud ülejäänud aiaääre tema jooksmise eest, sest ta vihkab kõiki ja üritab läbi aialippide nendeni jõuda. Totoro läheb alati elevile, kui selle aia äärde jõuame, sest seal elab ju KOER!
Vahemärkus: ükskord juhtus ühe kolmanda koeraga (kas on berni alpi karjakoer? aga see tõug on ju 25% ka minu Totoro veres, ma olen uurinud, peaks olema sõbralik ja rõõmus väsimatu pikamaajooksija, ent too kolmas koer on NII KURI ja suur ja jämeda häälega!) sedasi, et too tormas läbi oma aia ja sööstis meie poole, nii et pea aia alt väljas. Kuri madalahäälne haukumine muutus kuid kiiresti vingumiseks, sest ta pea jäi aia alla kinni. Ma kõhklesin, kas peaks kuidagi aitama, aga kümne sekundi pärast olukord lahenes, võõras koer sai oma pea vabaks ja lahkus kähku, et oma ebaväärikus peitu toimetada. See oli nii armas ning naljakas, et ma kaotasin kohe igasuguse respekti tema jämeda hääle ja suure kogu suhtes. Vahemärkuse lõpp.
Tänaval teist koera nähes heidab Totoro kõhuli ja teeskleb, et on väga väike alandlik koer, ärge mind kartke - ja siis põhjustab päriselt väikestele koertele õudushooge, kui ta kahe meetri kaugusel teisest koerast (kes tuli lähemale) püsti kargab ja oma reaalse suuruse paljastab, sest nüüd on vaja mängida ju!
Ta teab küll, et minu voodisse ei või minna, ainult mu poja omasse, aga kui ta on üksi kodus, siis tagasi koju tulles oleme nii mina kui Poeglaps näinud, kuidas Totoro kähku minu voodist alla tuleb, süütu nägu peas, nagu poleks üldse paha peal käinud.
Ta on OIVALINE.

Palju õnne, pisike!

Vaimsest tervisest (mis selgelt on sama asi, mis füüsiline. Ehk siis "kõik on keha")

No kuram.
Pühapäeval 7 asja. Esmaspäeval seitse asja. Täna ainult viis (seni), aga ma olen täiesti lääbakil väsimusest. Täiesti!
Pärast pikka lõunaund. Enne olin täitsa paigast ära juba. Stiilis "ei seisa püsti".

Täna oli mu viimane teraapia selle terapeudiga (jess!)
Töötukassa maksab mulle hunniku seansse Vaimse Tervise Keskuses, ja need koosnevad peamiselt psühhoteraapiast (mitte nii jess, aga ma olen ju tubli tüdruk naine: kui arvatakse, et need on mulle kuidagi head, teen ära).
Kuigi tegelt ma siiralt ja üleni arvan, et parim, mida mulle saaks teha, on rahule jätta, võtta mult kohustusi maha, juurdelisamise asemel.
Aga noh, uus töövõimeseadus ei ole selle peale üles ehitatud, et inimestele head teha. Ta on loodud, mõttes "aga äkki saab sedasi raha kokku hoida?!"
Ei saa(nud), aga noh, on ikka vaja proovida.

Mina olen veel tugev sant, eks ole. Ma jaksan neid töövõime(tus)pensioni nõudeid täita, läbi raskuste. Aga ma kujutan ette neid täiega heitunuid, kes ei jaksa,  ei saa enam pensionit ka ja lihtsalt surevad.
Ja olen nii kuri, nii kuri - kui jaksan.
Väga ei jaksa. Vbla ongi parem: ma ei ole nii kuri, et tegutseda jaksata naguniigi, nii et miks end vaevata süngete mõtetega.
Aga lihtsalt - ma tean nii hästi seda mõtteviisi, et kui ma ei saa toetust, ju ma siis polegi seda väärt. Peangi aint makarone sööma läbi kuude ja on MINU VIGA, et mu lastel pole seda, teist ja kolmandat. Sest kui mul on halb, on minu viga järelikult. Neil, kes ÕIGESTI teevad, ei ole ju probleeme. Nii et ma siis teen valesti.
Lihtsalt - teistmoodi ma ka teha ei suutnud. Mu inimlikkus oli üleni selle vastu, et kaevata mõni lapseisa kohtusse näiteks.

NIIIIII hästi mäletan seda!

Lahendus oli mitte tunnistada, et halb ja raske on, sest see oleks ju tunnistamine, et mul on suured vead sehen! Ei, ma ei tunnistanud seda mitte endale ka! Sest ka enda silmis tahaks ikka samuti väärtuslik inimene olla! Mul on kõik okei!

Ja siis surin tasapisi.
Jee.

Olgu, aga vähemalt on üks teraapia möödas. Ma ausalt (ja kurvalt) teatan, et kuigi vahel oli lühiajalist abi - nii tore on endast rääkida ja saada hinnang "sa tegid ju hästi!" - ega mu usk teraapiasse ei kasvanud ega paranenud. Oli täiesti kama, millest me kõnelesime, mu enesetunne käis mööda antidepressante - kui annus suurem oli, oli parem. Kui väiksem, halvem.
Minu järeldus: ei vähenda enam annust, keegi ei võida sellest. Teraapia aga on lihtsalt sooja õhu vahetamine.
Vähemalt mulle.

Aga noh. Töötukassa maksab ja mina kui tubli kesiganes lähen kohale oma järgmise terapeudi juurde  ja teen terapeutiseerumise ära, sest ma ju tahan teha, nagu soovitakse, ja saada raha.
Päris ... noh, veider ja tobe. Eriti arvestades nende "teenuste" hinda. Huvitav, mismoodi ma peaksin elama, et teisiti 1800 eurot aastaga laiaks lüüa, ilma et midagi reaalselt nähtavat tagasi saaks ja selle eest ei osteta isegi mitte süüa?
Vbla reisides õnnestuks. Aga mulle ei meeldi välisreisid, ning Eestis saaks selle eest päris kõvasti rännata.

Aga nohnohnoh. Ma elasin tükk aega suvaliselt ulguma hakkava suitsuanduriga, kuigi iga kord, kui taburetile ronisin teda vaigistama, hakkas pea ringi käima ja kukkumine paistis väga reaalsena.
Sest reeglid. Ma ikka ÜRITAN neid täita - kuni väga selge on, et suur jama.

Suitsuanduril võtsin patarei välja ja vedeleb esikuriiulil juba üle kahe aasta. Ei, ma ei kahetse grammigi.

Aasta ema

Olgu, sellest ma pean kirjutama.
Sest noh.
NOH!!!

Laupäeva õhtul kell 21:27 sain ma kõne. Mu poeg, kes oli läinud sõprade jalkat mängima, helistas. Ta ütles: "Tšau emme!" kuidagi väga haleda häälega, siis nagu oleks nutma hakanud - ja kõne katkes. Helistasin tagasi, korra kutsus, siis hakkas kinnist tooni andma.
Helistasin veel. Telefon olla kas välja lülitatud või väljaspool võrguteeninduspiirkoda.
Mul oli täiega mure. Kallistasin Totorot ja rääkisin, et Poeglapsega on miski halvasti ja ma ei saa midagi teha, sest kõne katkes ära ja ma ei tea, mida ette võtta.

Siis helises telefon uuesti ja ma sööstsin vastu võtma.
Rääkis täiesti rõõmsa häälega Poeglaps.
"Emme! Kuule, tule meiega jalgpalli mängima! A. ja R.-iga, meil on nii igav!"
Mul oli selle rõõmsa hääle peale siuke kergendus sees, et natuke kokutasin, jokutasin, küsisin, kus see staadion täpselt on, ja siis lubasin kohale minna.
Läksin ka.
Ja mängisin. Ja mängisingi, kuigi ma hästi allapoole ei näe ja lõin korduvalt pallist mööda ja väsisin ära jne jne.
Minu poeg ja tema vingest jalgpallurist klassivend R. korraga kiitsid mind alailma, ja samas ei andnud midagi ära, võtsid mind täiega (ok, R.iga olime ühes võistkonnas ka, sest loogika: kõige nõrgem ja kõige tugevam koos ning teises kaks ülejäänut, täiega mõistlik). Phmt R. on imeline, temast saaks oivaline treener, sest ta ei tunnustanud alailma mitte ainult mind, vaid mu poega ja A.-d samuti. Mäng lõppes 18-12 meie kaotusega, aga no arvestades, et mina olin oma teada tühi loos (kuigi kinnitati pidevalt vastupidist) ja R. mängis ülejäänud kahe vastu üksi, oli see täiesti hea tulemus.

Ühtlasi sai mu poeg taas tõestatud oma kuldsolvaja staatust.

Mina: no arvestades, et R. mängib phmt üksi ja mina olen siin ilu pärast, siis niigi hästi ju!
Poeglaps: No ilu pärast küll mitte!
=)
Siis me naersime, mina kinnitasin, et OLEN KÜLL ja Poeglaps üritas seletada, et ta ei mõelnud nii, aga staatus sai kinnitatud.
Kunagi ütles ta K kohta, kui too alles Overwatchi mängima oli hakanud, et huvitav, kas teised arvavad, et K on bot, ta mängib nii halvasti? Ka täiesti siiralt ja tõsiselt mõtiskledes.

Mul on nii nunnu poeg =)

Pärast-pärast tuli välja, et nad olid hakanud tüngakõnesid tegema, aga kuna Poeglaps ei tahtnud mingitele klassikaaslastele helistada, oli ta võtnud minu. Algul oli mõte lihtsalt "Tšau!" öelda, aga siis nad arvasid, et oleks lahe jalgpalli mängima kutsuda.
Keegi ei uskunud, et ma tulengi.
Aga tulin.
Lahkumisel ütles R., et järgmisel korral võtku Poeglaps ka oma ema kaasa.
Olen päris meelitatud, kuigi noh - nii sitta mängijat ikka annab teist otsida. Aga samas ma vähemalt jooksin, paar väravat kaitsesin ära (kuigi faking KOLM löödi mu jalge vahelt sisse - KOLM!) ja tean reegleid. Nii et asi seegi.
Nojah, ja lõin ühe värava ka. Selle fakti lisasin hiljem ülejäänud postitusele juurde - mitte et see tõsi poleks, aga mul on patoloogiline vajadus oma saavutusi mitte esile tõsta, need pole ju tähtsad üldpildis - eriti kuna ma isegi ei ürita teeselda, et jalgpallurina prügi ei ole.
Aga noh, lõin =P

Ühtlasi abiellus mu tütre tädi. Näiu käis pulmas ja puha. Kui täpne olla, on ta ikka veel seal pulmas.
Mina olen jalkamängult kodus - kui hämaraks läks, kutsuti A. koju ja varsti läksime kõik laiali.
Aga nagu - laupäeva õhtul kell 22.15 olin ma veel stadkal ja mängisin poistega jalkat.
Maivõi, kui lahe ma vahel olen =)

Ma ei oska seda elamisevärki

Kui elu eest pidurit all hoian, saan tehtud midagi kuue asja ümber. Eile kuus ja pool nt. Või no olgu, see koera pealt tulnud mullahunnikute kokkupühkimine ka.
No olgu, seitse, tuli seitse.
Aga siiski. Peaaegu. Jatkan samas vaimus, sest tegelikult ON juba parem olla. Suhteliselt raske on kirjeldada, mismoodi, võib kõlada isegi, et halvem - aga tegelikult on parem.
Tunne on teine. Mitte "Kõik lusikad otsas, kõik, lülitun välja  ... oot, üks veel! Ma veel veidi suudan!", vaid "Lusikad peaaegu otsas. Ma nüüd puhkan ja kogun neid juurde".
Magan rohkem. Ei mängi civ-i, et natukene lõõguastuda, vaid olengi lõõgastunud ja kui aega üle, loen "Eikusagit" (üle).

Aga et tunde muutus tekiks, oli ainult ühte päeva vaja. Ehk - keha andis pea kohe teada, et õige tee! Tee veel sedasi! Nii on hea!
No ja mullapuru täis esik on sellega võrreldes tõesti tühiasi. Heam enesetunne on raudselt üle puhtamast korterist.

Kuigi nojah. Täna tegutsesin täiesti seitsme asja graafikus, aga kell pool 10 oli ikka vaja koeraga jõe äärde minna ja tagasi tulles tortillatedele täidist teha ja siis nad täidisega ahju ja juust peale ja kurat, me isegi ei taha neid enam - mu poeg võttis jäätist ja mina sõin tortillade küpsemise ajal ära lõunaks tehtud salati jäägid, aga sinna jääkidesse oli kuidagi sattunud enamik sinki, mis rukola ja tomatite juurde läks, ja mul sai kõht täis.
Poeglaps ikka võttis ühe - aga noh, homme ma siis ei tee süüa, eks? Pääseb aint soojendamisega.

 Aga noh - edasi tuleb "Eikusagi" ja kohv ja krdile, eks?

(Noh, ja 140 sõna juttu kirjutasin ka. Või õieti 176, sest ega ma mingi punktuaalne ole. Sest vabandusi mitte kirjutada ju ei tohiks leida, eks? Mis ma jälle koorman end üle v? KURAM!)
Selle mõtteviisiga on väga viltu miski, et tähtsam on asju teha, kui puhata.
Kusjuures - kõige jubedam - ma ju saan aru, et see on vale, jabur ja kõigi teiste puhul ma räägin neile, et maailm ei lähe hukka, kui nad ei pinguta, võtku vabalt!
Aga mina ju jaksan? Mulle isegi täitsa meeldib? Tortillad head, suveöö oma hakatusel kaunis ja jutt paljulubav?
Ja siis läheb jälle nii, nagu läheb.

Läheb jälle, nagu läheb.

Elutormis tema peale loota saan

Vahel on ilus nukker olla.
Sedasi nukker, nagu juba toona kirjutasin.
Aga see on valus ka - valus moel, mida ma enam armastada ei suuda. Olen valust üleküllastunud vist, sest ma ei taha, ei taha teda enam, isegi kui ilus on.

Või siis tean nüüd, et saab ilma ka?

Mul on see tumen, keda ma armastan. Vahel kommenteerib siin ka. (Lehvitan. Jou, naine!)
Ja alles päris viimasel ajal olen hakanud taipama, et me oleme tegelikult hästi sarnased. Lihtsalt mina kuidagi võtsin lapsepõlvest kaasa jubeda valutaluvuse, "kannatan välja - niisiis pole hullu!" ja tema on ses osas tervema tausta saanud endale.
Võtab samamoodi hulle riske, aga ei jää kannatama, kui need head vilja ei kanna.
Mitte ideaalse taustaga elus, eksole, aga krt, kellel see ideaalne elu on olnud? (Isegi minu lastel pole =P) Aga tema kuidagi - saab aru, on tugev ja neil hetkedel, kus mina habisen (mida ei ole just palju, aga vahel ma isegi ei märka), räägib lihtsaid tõeseid asju.

Nt:
Ma tsiteerisin talle vestlust kolmandate isikute armuelu kohta.

Mina: Minu meelest on tal (naisel) mehest kõvasti rohkem mune.
Minusõber, isane: Ma arvan, et seal võibki asja juurikas peituda
Vb ta (mees) tahtis vahelduseks ilma munadeta naist 😛
Või noh, vähemalt endast väiksemate munadega 

Ja tumen seepeale: Tüüpiline mehe seisukoht: naine on süüdi, sest ta on liiga midagi-midagi. Ma olen nii kohutavalt tüdinud sellest, et naine peab näitlema kogu aeg mingit õrna lillekest, et mees ei tunneks ennast munadest ilma jäänuna. 

Ma ei ole just kõva klatšija, aga sel teemal võtsin suu täis, sest mulle ei meeldi petmine tähenduses "valetamine".
Nagu üldse ei meeldi.
Aga mul ei tulnud seda: "Kurat, mis mõttes on naine LIIGA ja kui mees ei suuda tema vääriline olla, on ok valetada ja nii muuhulgas lihtsamat, rumalamat, suuresilmsemalt vahtivat naist panna?!"
Tõesti mõtlesin, et nojah, vbla tõesti oli nii, et väiksemate munadega naist tahtis ja ...
Ja siis tumen ütles ja mul oli: "Issake, muidugi!!!"
Kurat, on vaja olla nii mömm mees, et vahepeal on hingel vaja, et keegi sind, suu lahti, imetleks v?

Pfff....

Tumen on läbi ....eee ... (krt, see on pikk aeg!) viimase 24 aasta olnud see inimene kellega koos ma enamikku oma hullusi teen.
Suvalises järjekorras "mida me teinud oleme".
Sõitnud uusaastaööl peokleitides pärast pidu kelguga alla kõige suuremast kohalikust kelgumäest.
Katsetused speediga.
Vene tänaval üle kangialuse ees olnud raudvärava roninud. Jah, ümberringi OLI palju inimesi.
Ujunud 1. mail kell 5 hommikul Anne kanalis. Jalad pidid härmatises pärast ära jäätuma peaaegu.
Elanud keskkooli lõpus pool aastat koos tema sugulaste suvemajas. Ei, sugulasi seal ei elanud, neil lihtsalt oli suvila üle.
Loomingulised koostööprojektid on ka tehtud (kuigi mõni ka vbla tuleb veel), üks neist mu jaoks siiamaani uhkusega esitletav.
Igasugused normaalsed asjad nagu koos pidutsemine ja aiaistumise kerge helge soojus ja meresujumise pöörasus ja krdi .... Eurovisoonivaatamised veel lisaks. Aga neid on nii palju, et ei anna ebamääraseltki kokku arvata.
24 aastat!

Ja täna on öö nii soe ja taevas nii hele ja mul on raske mõista, et see kõik on helge, mitte nukker.
Kuigi ta on olemas just praegu. Mitte kunagi ammu, vaid ikka veel ja kõik läheb edasi!
Ta on olemas.

Pühapäevane

Aasta esimene ujumaskäik: tehtud.
Ühtlasi sai selgeks, et Totoro
a) ei oska ujuda
b) kardab seega üle pea vette sattudes uppuda ja summib suvalt, nii et vesi pritsib poolde taevasse, kuni jalad jälle maha ulatavad
c) paneb mulle üliväga pahaks, kui ma ujun nii kaugele, et ta kätte ei saa, ja olen nii rahulik ja rõõmus ja "tuletulekaaa!" seejuures.
Ta lausa urises mu peale pärast! Olgu, see on selline mänguurin, aga kuna ta KURJALT ei ole üldse kellegi peale kunagi urisenud, siis põhimõtteliselt urises ta mu peale nii kurjalt, kui oskab. Haugatused, ving, hala ja nutt olid nagunii enne teema, aga kui kaldale tulin, ta urises ja ei tahtnud, et ma teda patsutan ja silitan. Peaaegu kuulsin kogu tema olekust paistvat: "Ma olin NIIIII mures! Mida sa arvad, et kõik on korras ja hästi ja ei mingeid probleeme, kui sa teed NIIII ohtlikku asja ja ma ei saa sind kaitsa ka, sest ma ei pääse järgi! Ja ei olekski pääsenud, kui sa teisel pool jõge minema oleksid läinud! Mis sa arvad, et see on tühiasi v???"

Noh, ta sai oma kättemaksu, kuigi kogemata, sest varsti tulid sinna ujumiskohta kaks naist, kel kaasas laps ja koer.
Kuna enne olid kaks last tee peal hüsteerikasse läinud ja "Ma ei taha!" karjunud, kui Totorot rihmata nägid (ma siis võtsin ta rihma otsa), siis enne, kui tuvastasin, et neil kahel lisaks lapsele ka koer kaasas oli, võtsin Totoro rihma otsa. Ja siis tõmbas ta seda rihma nii kõvasti ja ootamatult, et mu käsi sai rihma sinna hõõrdumisest haiget ja ma ütlesin: "Raisk!"

Siis vabandasin, sest laps.

Läks natuke aega mööda ja TÄPSELT sama stsenaarium kordus.
Siis vaatasin ka, et mis värk, kuidas NII valus oli.
No pealisnahk on nimetissõrmelt ühest kohast maha hõõrutud, vett välja ajav alusnahk aint alles.
Mul on jätkuvalt veits valus.
Nii et täiesti tõhus tasu selle eest, et ma koera minemaujumisega hirmutasin ja tema üle leebelt irvitasin, kui ta üritas mulle järele tulla ja üldse hakkama ei saanud.
Muidu teine koer oli vana ja Totoro vastu üldse sõbralikku huvi ei tundnud, ainult kui too täiesti närvidele hakkas käima, näitas hambaid ja klähvatas pahuralt. 

Aga tõden, et mulle jubedalt meeldib oma koeraga neid pikki jalutuskäike teha ja ma üldse ei taha kedagi teist kaasa. Kui teisi inimesi jalutamas ei ole (täna oli, sest pühapäev ja sihuke soe ilm ka, mis välja veab), on TÄIEGA tore sedasi Totoroga kahekesi uidata. Ma võiks väljas tunde ja tunde veeta, kuid muu elu on ka. Ainult koerajalutamine ja siis magamine pole nagu - päris elamise tunnet mulle andev.
Aga palju jalutada on teema, väga teema.
Muidugi on osad inimesed, keda kohtan, jubedad.
- "Võtke oma kuradi koer kinni!" Endal oli tal taks ja Totoro läks neile ainult kolm sammu lähemale, sest TEINE KOER! NII LAHE! Siis ma kutsusin ta juba ära, sest nojah. Ega ma teisi koerajalutaid terroriseerimas ole.
Ja
- "Nüüd te peate minu ees vabandama!" - "Ta ju ei puudutanudki teid!" - "Mis te arvate, et ma koeri kardan või? Ei, aga nad on räpased, teevad minu ka räpaseks! Topivad oma nina sita sisse ja siis levitavad seda igale poole!"
Aga toredaid on kordades rohkem.
Ja neutraalseid veel neist jube palju rohkem. 

Ei midagi uut - igal pool, kus on inimesi, on teatud % hulle samuti. Keskmiste arvude seadus.

Aa, vesi? Vesi oli kombes. Mitte päris suvesoe, aga ujusin, siis seisin kaelani vees ja meelitasin Totorot enda juurde ja siis ujusin natuke veel. Ei olnud "sulps! sisse, viis tõmmet, kähku jälle välja!"

Kätekõverdusi saab teha, hoian lihtsalt viga saanud sõrme üleval, aga selgub, et ma hästi ei jaksa.
Mis ma olen täna juba midagi rasket teinud v? Näiteks üritanud kinni hoida päris rasket koera, kes pürib kaugusse?

Tegelt see koeraga jalutamise, söömise ja magamise plaan ka kauem kui päev oleks kasuks mulle. Sest olen niiiiiiiiiiiii sitaks väsinud kogu aeg ja ma ju tegelt tean, kui palju mõnusam on elada, kui ei ole end kogu aeg rihmaks tõmmanud.
Vbla pikaajaliselt ei toimi, ok, ma olen nii palju pordi porranud seda uuesti proovida - aga võtame väikselt.
Kolm päeva.
Lubatud on koeraga jalutada, sooja toitu teha, juttu kirjutada, süüa, magada ja natuke trenni teha. Noh, ja lugeda. Ja elementaarseid asju koristada. Ja pesu pes ... vot näete, kuidas jälle lappama läheb.
Ütleme, et ma teen 6 nimetamistväärivat asja päevas ja mitte rohkem.

See on ju võimalik, eks???
Kolm päeva? 20. mai, 21. mai, 22. mai.

Odavsöök

Tegin tomatisalatit - ega ma väga salatitegija ei ole, sest see võtab täpselt nii palju tööd, et peaks siis omaette söögikord olema, kui poepitsat vms kõrvale ei tule, aga täna tegin - ja mõtlesin, et dohh.
Äkki peaks mõned "kuidas odavalt üsna hästi süüa" võtted siia kirja panema? Äkki mõni ei tea, et nii saab, ugly food postitusest hoolimata?

* Plastmassilikest odavatest tomatitest saab täiesti korraliku salati, kui lisada mittekokkuhoidlikult kas sibulat või küüslauku ja siis seista lasta.

* Pärmitaigna saab heaks, kui võiga mitte kokku hoida.
Kuidas pärmi ilma suhkruta, kasvõi veidikese suhkruta, kerkima saab, on mulle mõistatus, muide.
Aga tagasi alguse juurde - igal juhul kulub võid vähem kui nt muretaignasse.

* Vahvlid tulevad veega phmt sama head kui piimaga.

* Pannkoogid samuti - kuigi keefiri või vee ja hapukoore seguga tulevad paremad.

* Jah, sa võid ka vahvleid teha hapuks läinud piimatoodetega. Üldse ei jää imelik.

* On asjad, mis siiski peavad enamikus tainastest olema. Ära palun ürita mune minimaalselt panna nt.

* Kui muidu kokkuhoidlik olid, ent tahad head maitset, ole praadides rasvainega helde. Jah, ka tavaline toiduõli sobib. Jah, ma räägin üldiselt, mitte ainult pannkookidest ja vahvlitest.

* Talvise-kevadise kõva kapsa saab salatikõlbulikuks, kui ta hakitud peast korra keeva veega üle valada.

* Liha maitseainena kasutada on täiesti toimiv meetod. Ka natukene liha peamiselt köögiviljadest ja hapukoorest kastmes annab "kaste nagu peab" maitse.
Supiga samamoodi.
Isegi lihtsalt riisi, pasta (kuigi tegelikult tundub "makaronid" mulle ikka õigem) ja tatra saab natuke liha ning praesibulat sisse segades ja kõike üle praadides täitsa toidukorraks.
Salatihuvilised võivad toorest porgandit salatiks riivida. Teised võivad seda lihtsalt alla või kõrvale või peale närida =P

* Kui liha pole, aga juustu on, ajab see sama asja ära, kuigi ma lisaksin teda toidule pärast valmimist, mitte enne. Täiesti plödiks sulanud juust pole nagu see.

* Miks krt peaks keegi ostma kookosjäätist, kui saab osta vaniljejäätist ja paki kookoshelbeid?

* Maitseained (alates soolast) on sinu sõbrad. Õpi neid kasulikult kasutama ja sa võidad tohutult.

* Kevadel kõlbab suvalisest umbrohust ilma kibedat  maitset tekitamata süüa naat, nõges, malts.
Ainult et "kevadel" on jama. Need kõlbavad ka hiljem, lihtsalt veel mitte täis kasvanuna on maitsvamad. Aga niita on rahatu minu meelest kergem kui spinati eest maksta - pealegi on hulk inimesi, kes niidavad jumala vabatahtlikult ja üldse ei söö samas umbrohte.
Neil on ülejääke sageli =)

* Et odava šokolaadiga saab teha täiest suussulavaid imelisi browniesid, šokolaadiküpsiseid või kooki, teavad ju kõik? Kusjuures kallis šokolaad ei anna mingit võitu, hind ei ole ses asjas üldse määrav.

* Toit on TOIT. Osta kas turult lahtist kaupa või loe poes pakenditelt peenikest kirja! Ära kuluta oma vähest raha prügi peale!

Saab hakkama

Polegi ammu kodus juukseid blondeerinud. Nt aastast ... 2001?
Aga nüüd jälle, sest miks ei. Ma ei eelda (ka toona ei eeldanud), et tulemus on midagi muud kui kirju ning istuda fking 5 tundi juuksuri juures tundus ... arutu raha ja aja rasikamine.
Tütarlaps lasi mu peaküljed eelmisel nädalal masinaga lühemaks (see masina pikim 2.2 cm on sigapikk, minu meelest esimesel korral juuksuri juures lõigati kääridega 1,5 cm, sest "meil nii pikka jätvat masinat ei ole"), aga ma natuke teen väljakasvu ka lühemaks.
Või vähemalt on selline plaan, ma veel ei tea, mis välja tuleb.

Ma teen ühtemoodi nii süüa kui toimetan oma juustega kui ilmselt teen suht kõike - mitte retsepti ja "nii peab" järgi, vaid "see tundub õige ja viib pisima ponnistusega suunas, mida ihkan".
Kuigi nojah. Vahel ei vii see sinna, kuhu saada ihkan, vaid nt rongi alla. Teised inimesed on ettenägematud komponendid, mis käituvad ülejäänud toidu sisse segades ettearvamatult.

***

See blondeerija ei käitunud ettearvamatult, vaid täpselt nagu ma ootasin. Nii et 30-40 minuti, nagu juhend ütles, asemel hoidsin peas tunni ja saavutasin mõnevõrra heledama värvi, kui mul loomulikult pea seest kasvab, aga PALJU tumedama, kui juuste valge osa. Aga see tulem ei üllata mind - eks 4-5 päeva pärast laon uue kihi peale ja ootan jälle tunni ja siis vbla midagi toimub ka. =P
Ja noh - kui ei, on mul võimalik veel osta mingi teise, vbla kallima firma blondeerijat ja uuesti proovida. Hea asi on, et mul on mu juuste tervis nii pohh kui saab olla, nad nagunii kasvavad uuesti, on tugevad ja karmid ja paksud ja ma täpselt ei tea, mida tuleks teha, et enam nii ei oleks.
See on võimalik, PR olid mu juuksed oluliselt õhemad ja langesid välja nii, et nt peale peapesu oli lausa märgata - mis juuksepikkuse 6-18 cm juures on kõva väljalangemist näitav.
Praegu on mul peas väga naljakas asi, mis kuidagi silma ei riiva, aga keegi oleks nagu hoolega selle kallal vaeva näinud, et väljakasv poleks järsk, vaid valge läheks üle helepruuniks ja see omakorda päris pruuniks.
Mis ei olnud tegelt eesmärk =)

***

Tegin avastuse. Tänapäevasemad inimesed võivad selle kohta ka lifehack öelda.
Kui käia koera jalutamas jõe ning ilukraavi ääres, tasub marsruut teha selline, et enne kraaviäär, pärast jõgi, mitte vastupidi.
Koju jõuab väga oluliselt vähem muda.

***

Aga ikkagi: niiiiii palju olen juba teinud, ilus ilm, noor suvi täiega, kook (minu-moodi-tiramisu-laadne, eile tehtud) väga hea, koer väsinud, poeg pesi nõud ära, mul on kohvilõpp veel ees - ja ikkagi on mingi kriip sees, et võiks veel tublim olla, mitte aint joosta, vaid muid lihaseharjutusi teha, kirjutada, mulle võiks rohkem öelda, kui oivaline ma olen (kuigi Murca ja Tilda MÕLEMAD täiega ütlesid, Mari ehk raamatuloosi võitja samuti), midagi oleks nagu puuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuudu ...
Ja ma isegi ei tea, mis.
Oleks tunne, et see aitab, läheks kohe magama, ent ei ole. Midagi on puudu, kuid ma ei tea, mis.

Veider.

Maailm saab hakkama, väga väga naine. Sa ei pea teda kandma, ta saab hakkama, ükskõik, kas sina ahastad ja pingutad või võtad lõdvalt.
Aaa. Õige.
See mõte oligi puudu =)

Killud

Ausalt, tunne on, et kui emadepäeval kirjutada, võiks see emadepäevateemal ka olla, aga mul ei tule midagi.
Mu lapsed on mulle sitaks kallid? Täiega on.
Mu ema on mulle kallis? Jaa, on küll.
Mu vanaemad on surnud ja tore on? Täiega nii oleb. Üks oli otse vastik ja teine lihtsalt tüütu ja vähemalt ma ei pea nüüd emadepäeval nendega sekeldama.

Kõik, teema käsitletud.

Mu enda isiklik tunne on, et olen väsinud. Ja veel väsinum. Ja kõige väsinum (ainult et veel väsinum annab alati olla ja "kõige väsinumat" ei ole üldse olemaski). Ja kuna sellest tundest pole midagi kirjutada, siis siin on paar kildu igapäevaelus.

***

Olen ööhakul, no nii kesköö paiku, koeraga väljas. Mööda läheb noorepoolne mees, kes seletab telefoni: "... ja samas need, kes sulle võlgu on, ei maksa munnigi ja nii see läheb ja ongi!"

Pankrot!

***

Jälle ööhakk, jälle koeraga õues.
Kuskil meie värava juures, kust just väljunud olime,  kuulsime mingit häält. Õigemini kuulis Totoro ja tema kergete uauh? ruauh? haugatuste ja kuulavalt viltu pööratud pea peale hakkasin mina ka tähele panema.
Krääks-krääk-käärks-krääk ...Nagu rukkirääk, aga kiirem ja kõrgem. Või nagu ... või nagu keegi kraabiks täpselt ühes rütmis? Või ...
Totoro tegi isegi oma "tõusen kahele käpale, et paremini näha ja nähtav olla", kui mina rääkisin talle, et see on mingi lind, vaevalt ta tema juurde põõsasse lennata saab.
Aga ei olnud lind!
Astusin helile lähemale ja veel lähemale - ja see oli siil, kes sellist häält tegi! Puhises või turtsatas või ... no igatahes oli hääl.
Ta oli meie aias, meie koeraga aga väljaspool aeda ja Totoro kergelt pelgas. Mina kükitasin siili lähedale ja imetlesin, tema piidles eemalt. Lõpuks tulime taas sisse ja vot väravast sees, siis oleks koer küll hea meelega vaatama läinud.
Aga ma tõin ta tuppa.
Pole vaja ninatäit okkaid saada.

***

Mu põrand pole ikka veel valmis. K oli ise ka nii õnnetu selle üle, ütles, et arvas, et selleks võib üks päev vast minna - aga ta on ju nii krdi põhjalik. Ehitab ikka aluspida tasasemaks (nüüd enam mitte betoonisarnase seguga, vaid põranda alla käivate eri paksusega pehmendustega. Idee on, et need tuleb  ühesugused võtta, lihtsalt ritta laduda ja teibiga kinni panna, aga tema meisterdab kolme eri paksusega põrandaalust vahtkilet ja matte kasutades midagi, mis ühtlasi ka silendaks valamisel jäänud ebatasasusi).

No me siis elame ühes toas. Pole ka hullu, tegelt. 

Proosalaulik ja tibinlusus ja tähtis asi

Esmalt: sain oma raamatu autorieksemplarid kätte!
Nii ilusad! Nii .... aeh, pärised! Niii .....

"Kuigi sa proovid olla hea" on pealkirjaks (kordan veel, sest krt teid teab, vbla mõned teist ei loe järjepidevalt, vaid kuidas juhtub.)

Kas te tahaks? Endale?

Nagu ... reklaamina või nii loosin ühe välja. Kommetaar siia ja ma nt 5 päeva pärast loosin.
Ma isegi postikulu maksan loosi võitjale ise, sest mis krdi reklaam see muidu oleks =P

Teised teadku, et otse Varrakust osta on kõvasti odavam kui raamatupoest. Kohevarsti on raamat ostetav, aga arvestades, et eile tuli trükikojast, pole nad vast veel jõudnud teda müügilolevaks teha.

***

Muidu - hakkasin mõtlema, et
et

Kas ma tahaksin olla

pärast fertiilusperioodi lõppu selline?

et
et
on jumala ohtralt naisi, nagu päris tarku ja toredaid ja minu arust mõtlemisvõimelisi naisi, kes täiesti tõsimeeli arvavad, et kortsud on probleem ja vähem kortse on parem.

Ning mina ei saa ÜLDSE aru.

Või selline?

Nagu ÜLDSE.

Kuskil raamatus või ajakirjas (olen noorest peast igasuguseid iluteemalisi raamatuid lugenud. Ja naisteajakirju, sealjuures pea religioosse innuga, mul oli neid kodus kuskil 20 tükki ja ma lugesin üle ja üle - ning kuna mul tegelikult ei olnud kunagi raha, sain enamiku neist otse poes mõne korraga läbi loetud. Siis koju ei toonud, aga vahel oli masendus nii suur, et tuli "ah, pohh, ma TAHAN NII VÄGA!" ja siis oli mul üks ajakiri raamaturiiuli alumisel korrusel rohkem) oli päikese kahjulikkusest rääkides näide, et kas nahk su käsivarrel ja tagumikul on siis ühesugune v?
Ja isegi tollal, isegi tollal mõtlesin: mis küsimus! Ei ole! Käsivarre oma on PALJU ilusam!

Elik milline tahaksin vanemana olla?
Ausalt, ma ei kujuta ette, kui palju peaks mulle peale maksma, et oleksin valmis välja nägema nagu naine ülemisel pildil.
ERITI kui on variant välja näha nagu naine alumisel pildil.
Nagu ... alumisel on elurõõm ja sära ja nauding. Ülemisel on kramplik naeratus, huulepulk, sitaks kosmeetikat ja ikka ei näe ta välja nagu 30.
Nagu ...

Miks?! MIKS?!

Kui küsimus on, kas tahan välja näha nagu mu kannikas või nagu mu käsi, valin igal juhul käe.
IGAL juhul.

Kas teised siis ei tunnegi nii? Et roosakasvalge ebamäärane pale ongi nende (teie?) arust parem kui krimpsus, pruun ja kortsuline?
Et välja näha nagu isiksus just praegu on kuidagi KEHVEM, kui näha välja nagu vilets "tahaks olla, kuigi pole" pilt oma noorusajast? Päriselt?

Kui fertiilne iga on läinud, on see läinud. Ükski kortsusilumine ei too seda tagasi.
Kui tittesid rohkem ei taha (lepin, et ei saa vbla, aga natuke tahaksin ikka), mis kurat seal kaevata?
Ma ei saa aru.
Aga vbla on see sama teema, et ma ei saa varjamisest ega valetamisest aru? Et ma lihtsalt ei mõista soovi keegi teine, kui ollakse, paista.

***

Millega seoses (varjamine, häbi - need on siduvad teemad): ma enamasti artikleid ei jaga. Vahel mõni link teksti sees, aga mitte artikleid eraldi.
Aga täna: kes ei ole lugenud, lugegu.
Nii valus.
Nii päris.
Nii hirmus ja samas me peame teadma.
Erik Moora soovis, et loeksime, nutaksime ja jagaksime. Ma olen kõike seda juba teinud, aga jagan siin samuti.
Artikkel vägivallast.
Ma ei anna eredamat kirjeldust, sest see tekst räägib ise enda eest.

Püüan küll mitte maailma südamesse võtta, ent ... kui miski on väga valesti, ma ei saa jahedalt mööda minna.

***

Aga loosimiseks jätke kommentaar, eks? Mu raamatus on ka natuke peresisese vägivalla teemat puudutatud, muide.

Oi, ma ei olegi universaalselt abistav enam v?

Mul on kerge identiteedikriis.
Ei tea, vbla see on minu keskeeakriis? (KRIIS? SEE?! Nalja teete v?)
Nimelt on mul tekkinud ootamatu probleem selle ideaalminuga, kes mu peas ... õige on öelda "elas", eks? Sest enam ei ela. Ta tundub lahe ikka, aga mina olen keegi muu.
Isegi pole kindel, kes, aga mitte mingi eelfaas varem mu sihina paistnud kättesaamatust kartmatust taevatüdrukust.

Oot, ma püüan seletada ja kokku võtta, milline ta on. ("Oli" oleks vale, ma tajun teda ikka veel, lihtsalt mitte oma olemusliku eesmärgina, kuhu samas iial ei küündi.)

Suur õde. Kartmatu, kaunis, korraga halastav ja julm (sest ka julmus on vahel halastus! ja tema tunneb selle olukorra hästi ära), näide sellest, kuidas üleni lihtinimene võib olla üle kõikvõimalikest aristokraatidest teemadel "leebus on aristokraatide põlgus" ja "suuremeelse jaoks pole ükski ese ega rahaline teema väärtus, ka armastus ning hellus pudeneb tema kätelt ja südamest vabalt".
Jah, ka temal on haavad seespool, ent ta suudab neist alati üle vaadata, kui on vaja teiste jaoks tugev olla.
Sõdalanna ja ravitseja, teraskõva ja pehmem, kui ükski padi.
Nagu vaja on.

Ja nüüd ma lihtsalt ei ... taha enam sihuke olla.
Ei tea, kes TAHAN olla, aga ma ei taha enam endast üle vaadata, endast mitte hoolida, tunnet, et kõik teised ja teiste valud on tähtsamad kui minu omad. Ei taha enam kõiki haavatuid sülle võtta ja lahinguväljalt minema kanda, ükskõik, kui katki ise olen.
Kes ma olen?
Kes ma TAHAN olla? Kas mulle on siis minu õnn tähtsam kui teiste oma? Kas ma üldse OSKAN olla õnnelik nii, et teised ei ole?

Nii palju küsimusi ...

Eks ma vist pean valiku tegema, et kelle õnnest hoolida, ah? Ei ole võimalik kõiki õnnelikuks teha (mida  avastasin mõistusega juba ammu-ammu, aga tunnetega sõdin arusaamise eest ikka veel).
Haa, see ongi nende pere-tähtsaks-pidajate moraal vist? Et kõiki ei saa, teeb siis õnnelikuks vähemalt oma perekonna =D Ma kahjuks ei oska nii kitsalt tunda.
Või siis on mul olnud õnn ja õnnetus omada perekonnaliikmeid, kes meeldivad mulle palju vähem kui väljaspool pereringi olijad, ja ma lihtsalt nii väga ei tahtnud neid õnnelikuks teha.
Või õieti algul tahtsin, aga ei suutnud, siis sain suuremaks, teadvustasin, et nad tahavad must nõmedaid asju, ja loobusin. Loobusin agressiivselt.
Mu vanaema ei olnud iial minuga rahul. IIAL.
Nojah, see selleks.

Aga samas ei ole mul ka tungivat vajadust enam ära defineerida, kes ma olen ja kuidas just tahan - tahan täna nii, aga kuu aja pärast naa, ja see on mitte täiesti ok, vaid oivaline.
Ma ei pea olema üks ja sama. Ma võin valida täna nii ja kahe kuu pärast hoopis naa ja NII ONGI HEA.
Jah! Ilmselt see ongi see identiteedikriis ja segadus! Et ma ei ole enam alati, igal päeval ja ööl see ravitseja-sõdalanna, vahel olen keegi teine ja vahel kolmas ja voolan nagu vesi ja ...
Ma ei saa endale enam näppu peale panna ja öelda: "See!"

Nõnda on veider.

Mitte paha, eks ole. Aga kõik need tegelased (Mary Poppins ja "Sandmani" Surm ja "Inimkroketi" Eliza ja "Kire" Villanelle), kellega olen end identifitseerinud, on nüüd must kuidagi ... maha jäänud. Nad on nagu väikeseks jäänud riided. Jah, oli selline kleit, aga enam see ei sobi mulle. Annan ära, hangin uued.
Probleem lahendunud.
Või siis hoian alles, aga kannan pigem pluusina. Kleidina pole enam SEE. Vahel nii, vahel naa.

Ma olen mina. Mitte mingi arhetüüp või asi =P

Toit ja lapsed

Lisaks kõigele muule heale tuli mulle tütar külla. Tarvitses ainult uurida, kas ta kalasuppi tahab, kui juba tuligi.

Kuna mulle kalasupp väga maitseb (meelega ei ole siin eristust, et SEE kalasupp väga maitseb, aga too teine on meh - mulle maitsevad nad pea alati), teen seda täitsa hästi.
Jap, igasuguseid, ainult püreesuppe ei tee, sest mul pole püreestamisvahendit.

Tütarlaps teatas, et kuna tahab toortatrast (ema mehe põhiline valmistatava toidu koostisaine) ja ühesuguse maitsega lihahautistest (kuigi neid tehakse nii erinevatest asjadest, mu ema on imeliselt suuteline panema liha keraamilisele pannile, lisama sibula ja porgandi ja külmukast igasuguseid erinevaid asju, mis teevad kokku kastme, nt oliivide vedeliku, letšopõhja ja sojakastme või kurgimarinaadi, pestolõpu ja sortsukese õlis hoidistatud küüslauguküünte õli, ja saama täpselt sama maitsega toidu) ka muud vaheldust, kui ise süüa tehes saab, ja tuli kohale.

Minu kaunitarid

Kusjuures mitte ainult et tuli kohale, vaid sõi viis portsu mu kalasuppi! (Ja ühe apelsini, armastust apelsinide vastu me jagame.) Oli üleni nii tore ja hea, rääkis oma inglise keele tunniks tehtud larpiesitlusest ning nad vaatasid Poeglapsega koos animesid ja oo.
Ikka tore on vahel temaga ka pere olla!

Ta muidu teeb ise hästi süüa.
Lisaks sellele, et mina teen täitsa viisakalt, on tal profikokast isa, ligi kuuekümnesena ammust armastust realiseerinud ja kokakoolituse läbinud vanaema ning kõik see on andnud talle piisava tunde, et toit on tähtis, ja sellest tulenevalt on ta omandanud päris vinged söögitegemisoskused. Aga nagu ta ütles: "On emme tehtud toit ja restotoidud ja siis kõigi teiste tehtud toidud. Ja nii on."
Olin väga meelitatud. Ütleme, mu oskused teha algelistest väga odavatest toiduainetest head toitu on ikka millekski kasulikud ka olnud =)
Näiteks A4 teeb samamoodi hästi süüa. Ja tundub, et notsu ka - tema toidutegemispäevik. See kasinalt hakkamasaamine on hea koolitaja, kui inimene ise õpivõimeline on - tahad head toitu ja maksta ei saa? No siis õpid tegema, dohh!

Kalasupp sai igatahes otsa. Täna teen sushit - eile keetsin selleks riisi valmis ja puha.
Kui Tütarlaps tahab, siis aitab, kui ei taha, teen üksi.

Poeglaps ei ole toidutegemisse eriti kiindunud. Ta oskab küll algelisi asju teha, makarone keeta ja sinna peale juustu riivida, putru või hallitusjuustuga šampinjone teha ning ükskord, kui neil kooli oli vaja kaasa võtta isetehtud sööki, istusin kõrval ja õpetasin teda browniesid tegema (väga head tulid, nagu ise oleksin teinud =P). Aga tal ei ole huvi. Tema lahendus, kui tahaks midagi head, ent kodus ei ole ning pole ka võimalik seda poest tooma minna? Kannatada puudus välja.

Üldiselt piirdub tema toidutegemine vorstide või külmutatud peaaegu-valmis-saiakeste ahju panemise ja ootamisega, et nad valmis saaksid. Peekoni praadimisega saab ka hakkama (jaa, see on tegelikult päris keeruline, vajab head peekoni- ja ajatunnetust + oskust kuumust väikseks keerata just õigel ajal), aga eelistab minult manguda, et teeksin ise.
Ja ma enamjaolt ka teen. Sest noh. Ma ju armastan oma poega ja tahan, et ta õnnelik oleks!
Pealegi on ta tema. See tähendab, et kuigi maailmas on palju inimesi, kes söövad ka enam-vähem toidu ära, tema ei söö.
Ta sööb seda asja, mida ta parasjagu tahab, või ei söö üldse.
Siuke on ta olnud juba titest peale. Ning tema titeeast peale on tulnud mul samuti õppida, et tema meeldimised muutuvad. Toit võib aasta või lausa mitu olla ta lemmik - ja siis ta lihtsalt ei söö seda enam, sest "isu sai otsa". Kusjuures toimub ka vastupidine: ta on sushi peale oksendama hakanud, kui pisike oli, ent nüüd on see üks ta lemmiktoite. Ta ei söönud sibulaga toorvorste, aga viimati, kui neid 50% soodusega ostsin, oli ta ainus rahulolematuse põhjus: "Need kleepuvad ju!" (mitte toorena, küpsetatuna oli tema meelest kestsoolikas liiga palju külge võtnud küpsetuspaberi külge jäänut, sest ma enne kasutasin seda paberit küpsiste küpsetamiseks ning paber ei olnud _puhas_), ent sõi mitu tükki ära.
Aga talle ei maitse minu kodutehtud sushi.
Ma teen ikka, sest olen elukogemuse toel ju õppinud, et püüda tema isusid ette arvata on mõttetu ja tasub valmistada asju, mida mina ise tahan. Tema siis sööb või ei söö, nagu talle hetkel tundub, ja kuni mul on kodus mingeid variante tema varusöökideks (kiirnuudleid, kiirsuppi, juustu, võid ja leiba, kurki, rohelist salatit, redist, peekonit vms), olen piisavalt teinud, et me mõlemad rahul saaksime olla.

Ja mul on leiba, juustu, võid, redist, kiirsuppi ning eilsest isegi üks moosipall, jäätist ja külmutatud juusturulle - ta saab hakkama.

Me saame hakkama.
Kas ma teen hommikuks pannkooke, on küll kahtlane: Poeglaps sööb pannkooke ainult jäätisega vahel (mul küll on jäätist), Tütarlaps ka mingi hull fänn pole ning ma ise sõin juba kõhu täis eile ostetud spinati-fetajuustu-filotaignatorukesest kohvi kõrvale.

Aga vaatab. Nad magavad nagunii nii kaua, et vbla on pannkoogid nagunii lõunasöögiteema.

Kuidas kõik hea tundub e. mõtle positiivselt vol III

Alustame ainsast mitteheast asjast: see raamat ei ilmu IIALGI.
/vahib märtri ilmel laenurka.
Krt, sealt on väga suur tolmutort rippumas.
Olgu, võtan harja ja sikutan ta alla.
Ei olnud lihtsalt tolm, oli ämblikuvõrk, mille peale ladestunud tolm jättis mulje hästi suurest tolmurullist. Nüüd on kodus üks tolmu täis ämblikuvõrk vähem.
Sai halvast asjast ka hea =P

Mu poeg leidis minu rahakotist Sõpruse tasuta-pileti jaoks kogutud templitepaberi ja ühe tšeki vahelt kokkumurtud kümneka, kui mina ise Totoroga jalutamas olin. Tema (Poeglaps) sai limpsi ja kiirsööki (sest tal oli minu kätte kogunenud taskuraha, nii et ta võib võtta sularaha, kui seda leiab rahakotist) ja ülejäägi, milleks oli 4 eurot ja 65 senti, sain endale.
Arvestades, et just olin poes käinud viimase raha eest, arvestusega, et homme laekub jälle viisakalt, on nii hea tunne. Vajalik olemas, aga ometi lisaraha ka veel. Hirmus tore pole isegi enda pärast, vaid et Poeglaps sai Cheetoseid ja Kellukest, kui mul on ometi nii kaua raha nii otsas olnud, ja sealjuures mitte peas arvet klapitades, vaid rahulikult osta.

Poeni, kus käisin, jooksime Totoroga ja pärast jalutasime suure ringi kohalikus jõeäärt ja kanali?/laia kraavi? äärt ümbritsevas parkmetsas. Kuna vihma sadas, ei kohanud kedagi ning koer jooksis rihmavabalt ja rõõmsalt ringi, ohhh. AITÄH, epp!
Kui ma vaatan oma pika-ringi-jalutussagedust, siis kuna mul ei ole enam muret, et kuidas kudzu jalutuskäigu lõpuosas jälle kätte saan, saab ta palju rohkem jalutada. Varem ma pigem ikka läksin temaga rihmaga jooksma, kui pikale ringile jalutama, kui tekkis tunne, et koer vajaks füüsilist liikumist. Ent ma ei jookse ligilähedaseltki nii palju, kui me pikad jalutusringid on, tema ei ole pikamaajooksija-koera tüüpi, vaid see, kes korraks sprindib arutu kiirusega ning siis nuusib niisama, ning rihmaga sidumatuna pikki ringe tehes oleme mõlemad rõõmsamad + ma jooksen LISAKS ju ikka temaga.
Viinerid ja visadus ...

Poeglaps oli ka koolis meie eilse õppimise tulemina viie saanud (üldiselt ma selliseid asju ei arvesta, aga ta oli nii hädas, maeitahaaaa, nii palju õppida, see on TUND AEGA, mitte 15 min, nagu õpetaja stuudiumi märkis, ja siis ikkagi õppis seda vene keelt, mida jälestab) ning vihmasadu on oivaline ka arvestamata minu ja Totoro jalutuskäigumugavusi, sest niiiii kuiv oli - ja nüüd enam ei ole ja jai! Selline tunne, et kõik taimed ringutavad ja sirutavad oma liigeseid ja on: "Kuule, võib täitsa elada ju!"

Lisaks ütles Murca, et ma ei näe küll kuidagi välja, nagu kaaluksin ligi 80 kilo, tegin eile 50 kätekõverdust järjest, sest ei olnud tunnet, et tahaks varem lõpetada, praegu tegin veel 50, sest üleskirjutamine tekitas tahtmise, see ühisjutt, mille teemal olen siin varem kirunud, on mul mudimisel ja päris krdi hea jutt on ikka, ning kui jaks otsa saab, võin minna magama, miski ei takista.
Ja homme tuleb raha.
Elada on nii tore mõnikord!