Mul meelen kuldne kodukotus

See on post, mis sai alguse Epp Petrone portreesaate kuulamisest raadio Kukus.
Ma ei ole eriline raadiokuulaja, aga kuna hommikul Tütarlast kooli saates ärkame me mõlemad paremini, kui keegi meiega hommikusöögi juures mitte-väga-lollilt vestleb ja vahele muusikat mängib, olen selle vana raadiorondi, mille koos korteriga päranduseks sain, kööki vedanud. Ning kui ma seal süüa teen või nõusid pesen või kohvi joon, on mängivate helide saatel ka kuidagi seltsim olla.
(Ma tõesti ei ole sotsiaalse suhtlusega üle koormatud, nagu näete.)

Jõin kohvi, kuulasin Epp Petronet ja lugesin raamatut "Füüsika võlu" (mis on väga huvitav, aga nõuab süvenemist ja seega loen ma seda nii aeglaselt, et endal tuleb ka hirm peale - eriti kuna ma ei luba endale sinna vahele kuigi palju ilukirjandust ja seega olen oma lemmiklõõgastusest üsna ära lõigatud) ning korraga ütleb saatejuht "...aga tegelikult oled sa pärit ju veel palju väiksemast kohast kui Viljandi, nimelt paigast nimega Karksi."
Ma sõna otseses mõttes karjatasin. Küll summutatult, aga seda ma tegin.
Artikuleerimata "Aaeeaah'i" järel tuli midagi sellist nagu "Epp Petrone on ka Karksist?!" ja kogu mu hoolega tasakaalustatud loen-kuulan-joon multitegevus jooksis kokku üheks suureks "KARKSIKARKSIKARKSI-SEEONVEELKELLEGIJAOKSOLEMAS"-mõtteks.

Ja üle tüki aja on mul taas midagi võrgupäevikusse kirjutada.
Mitte ängist ja sellest vabanemisest. (A kes vajab, siis rohmakas tõlge inglise keelest: üks orgasm iga päev - ja depret ainult eemalt näed.)
Mitte igapäevaelust.
Mitte lastest.
Mitte midagi tarka v-o, aga midagi - midagi.

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et mina ei ole tegelikult Karksist pärit.
Ma sündisin ühes Eesti suurematest linnadest ja elasin enamuse lapsepõlvest teises. Ja siis hakkasin paigast paika kolima, püsides ühes kohas enamjaolt alla kolme aasta.
Aga minu vanavanemal oli Karksis kodu (mis oli meie perele = mulle, mu emale ja vennale - suvekoduks) ja ma kuulsin teda alailma pealkirjas tsiteeritud laulu laulmas.
Sõnad seletati mulle ära (kui karmanist mul katte väits rida nt) ja mulgi keele algmed said enam-vähem selgeks.
Aga laulu sisust ei jaganud ma masti ega mändi.
Kui ma hakkasin raamatuid lugema, jäi mulle samuti täiesti mõistetamatuks sihuke asi nagu "koduigatsus".
Mulle eriti ei meeldinud minu kodu. Mis mõttes sa oled kuskil mujal ja siis hirmsasti igatsed koju? Olla külas on LAHE. Olla maal on LAHE. Olla reisil on LAHE. Kodu on huvitav esimesel päeval pärast sinna tagasi jõudmist. Tingimusel, et sa oled ära olnud vähemalt nädala.
Enamasti on kodus olla iiiiigav. Ma ju tean juba kõike.
(Olen ma maininud, et mul oli lapsena väga madal rutiinitaluvus?)

Lisaks on kodu see koht, kus elavad pea eranditult inimesed, kes on sinust võimsamad. Seal sinuga riieldakse. Seal pead sa koristama (mh ka kappe, emake maa, kuidas ma vihkasin kappide koristamist!) Seal saad sa tavaliselt pahandada, kui oled midagi lõbusat teinud (nt klassiõega pärast kooli kastaneid korjanud ja mänginud ja seega hiljemaks tulema jäänud).
Mis on kodus nii kangesti head, vabandust?

Vahel ma mõtlesin, et ju see koduasi on mingi täiskasvanute värk. Nagu helge lapsepõlve ja vahva koolipõlve lood.
(Olen ma maininud, kuidas ma kooli jälestasin? Siiralt, sügavalt ja igakülgselt. Mõned toredad õpetajad ja mitmed huvitavad ained ei päästnud palju, arvestades, et koolis olin ma sunnitud iga päev nägema ligikaudu kõiki oma klassikaaslasi, rüsima kuidagi läbi sotsiaalse suhtluse ületamatutena näivatest ülesannetest ja lisaks olid seal ka need tunnid, milleks ma ei tahtnud õppida või kus olid nõmedad õpetajad - ja sageli olid need kaks asja üks ja sama.
Ma pole siiamaani jõudnud tundeni, et kooliaeg oleks olnud kuidagimoodigi tore, rääkimata "helgusest".)

Aga see vanavanaema, kelle kodu Karksis oli, suri ära.
Tema korter jäi mingite keeruliste süsteemide tulemusena välja nende väärtuste hulgast, mida sai EVP-dega osta.
Ja kuigi meil oli ikka veel võti ja puha, hakkasid perekonna täiskasvanud liikmed aduma, et need kaks tuba vanas metsapunkti majas pole enam "meie omad".
Mina ei adunud. Hoolimata oma suhteliselt kõrgest vanusest (kuskil 12-14).
Imestasin, miks me sinna enam ei läinud.
Väide, et "see pole enam meie oma" ei veennud mind absoluutselt. Mis mõttes ei ole, kui seal sees on kõik need asjad, millega ma titepõlvest saati harjunud olin; voodid ja madratsid ja linad ja hommikumantlid, mänguasjad ja raamatud? Kõik samades paikades, ainult tolmusemad, lihtsalt ootamas, et me tuleksime tagasi ja võtaksime sisse oma õiguspärase positsiooni nende seinte vahel nende asjade keskel. Ämbrid kummuli pingil, ootamas vett. Solgiämber sahvriukse kõrval solki igatsemas. Õlekotiga voodid oma katete all valmis su keha toetama. Kalender aastast 1986, ustavalt oma muutumatut aega näitamas.
Meie käes on võti, uks on lukus, keegi teine seal ei käi.
Mis mõttes ei ole meie oma???

Ma käisin seal lihtsalt natukeseks muust maailmast eemal olemas mitu korda pärast seda, kui teised enam ei käinud muu pärast kui asju võtmas. Käisin nii avalikult kui salaja (sestsaati, kui ma teadsin, kus päriskodus võti ripub, polnud just raske). Elektrit sees polnud, aga kaev oli olemas, ostsin küünlaid ja leiba ja istusin diivanil, lugesin raamatuid. Vähemalt korra põgenesin sinna ka kooliajal - ei kujuta küll hästi ette, mismoodi ma emale seletasin, et lähen nüüd, nädala sees, mõneks ööks minema. Aga kuidagi ma igatahes läksin.
(Hilisem täiendus: ma läksin end tapma, aga ei saanud hakkama. Veenide ristipidi lõikumine poleks niigi tulemust andnud, aga kuivõrd see oli ka valus, sain katki üldse aint naha ja pindmised kapillaarid.)

Tookord olid meeletult ilusad septembriilmad, ma mäletan. Lebasin maja kõrval mõisaparki kunagi ammu-ammu püstitatud ja tolleks hetkeks üsna lagunenud puulavatsil, vahtisin erksinisesse taevasse, mida raamisid sügisest hoolimata jätkuvalt rohelised oksad, päikesevalgusest nii soojaks muutunud värvi, et tundusid peaaegu kuldsetena.
Kõrval platsi peal sõid lambad - ilmselt mitte needsamad lambad, kellele ma lapsena leiba viisin ja kes mu venna seepeale jalust maha jooksid, aga ega ma näo järgi vahet ei teinud ka.
Kaevu kõrvalt õunapuu otsast vinnasin endale mõned õunad - no mis vinnasin, see oli meie puu ju?!
Kuigi enam vist mitte?
(Olen ma maininud, et mulle meeldivad natuke toored õunad rohkem kui täisküpsed?)
Pakun, et olin 15.

Hiljem käisime sealt ainult mööblit ja asju toomas. Arvasin, et sealne mööbel ja nõud ja memme hommikumantel annavad mulle ka mu tudengikorteris kodutunde ja turvalisuse.
Valesti arvasin.

Aga isegi asjade äraviimine Karksist - kõikide asjade täielik äraviimine hiljem - ei muutunud mu tunnetes selle korteri vastu midagi. Või siiski - vast lisas mingi süüdlasliku tunde, reetmise maigu, arusaamise, et ma ei hinnanud piisavalt, ei võidelnud piisavalt, lasin lihtsalt ära võtta..?

Avastasin, et minus ikkagi on kodutunne.
Mitte küll ühegi oma kodu suhtes - need ei ole kunagi olnud turvapaigad. Kodu on kas täiskasvanute oma - ja ma olin seal alati nende võimu all - või siis mehega jagatud võitlus- ja armuterritoorium või siis ajutine peatuspaik teel kuhugi mujale.
Aga seal Karksis, seal on mul kodu.

Ja sinna ei saa ma loomulikult enam kunagi tagasi minna. Maja on krt teab kelle oma, seal tehti vist remonti, muudeti mingiks majutusasutuseks? Ja meie asjad on sealt ammu ära viidud, erinevate sugulaste juurde laiali jaotatud, mõned jõudnud ka mu vanemate praegusesse suvekodusse, Karksist mitte väga kaugel. (See on tore koht neil ja mulle meeldib seal.)

Aga ma näen unenägudes - ja ma näen palju unenägusid - vähemalt iga nädal Karksit, Karksit, Karksit. Ja kui ma panen õhtul silmad kinni ja hakkan magama jääma ja mu mõte ei liigu enam loogiliselt ning hüppab omatahtsi paigast paika, lähen ma alailma Karksis tolmusest trepist alla välisukse poole, ja tean, et kempsupaberirull on paremat kätt trepikäsipuu peal ja tunnen trepi järsku kallet ja ümaraks käidud astmeservi.
Ma võiksin meie korterit seal punkthaaval kirjeldada. Võimalik, et saaksin isegi põranda- ning laelaludade laiuse vaheldumise paika. Kus oli laiem, kus kitsam laud.
Ma mäletan seda kõike nii täpselt ja nii detailideni, et vahel tundub täiesti adumatu, et tegu on kadunud maailmaga.
Mis mõttes, kui ma tunnen õhutusluugi ketti oma käe all ja tean täpselt, kui kõva paugu luuk teeb, kui ma keti just sellelt kauguselt lahti lasen?
Mismoodi?

Kui ma näen und, siis tavaliselt tean, et see pole enam "meie oma". Vahel on siseseinad ja põrandad maha kistud ja alles ainult välismüürid ja katus. Vahel pean ma olema väga vaikselt, et keegi teada ei saaks, et ma olen sisse tagasi hiilinud. Vahel me teeme seal perega remonti (remont tähendab kõige endiseks muutmist - ja mu ema on neis unenägudes noorem kui mina praegu, pikkade pehmete pruunide juuste ja närviliste silmadega). Vahel on tegu sõjaajaga ja see on meie viimane peidupaik ähvardava hävingu eest.
Vahel tabab mind üllatus, et kõik on just nii nagu vanasti, kuidas see võimalik on, ma ju isegi vedasin siit mõned asjad minema, lõhkusin ära ja viskasin prügi hulka, kuidas on see kõik nüüd tagasi?

Kadunud paradiis. Möödunud kuldajastu. Kodu, kuhu ei saa enam minna.
Aga kuidagi reaalsem kui mu praegune kodu. Kordades reaalsem kui mu eelmine elamine, kust ma ainult aasta tagasi minema kolisin.

Vahel ma mõtlen, et ehk ma peaksin sinna elama minema (sinna asulasse siis, maja on kättesaamatu).
Aga kuidas julgeksin ma paradiisi oma päriselu-sõnnikuste jalajälgedega rüvetada..?

Ülemine pilt on mingilt kinnisvarakuulutuselt. See hoone asub minu kodust umbes 100 meetrit eemal selle aasa kõrval, kus vanasti lambad sõid ja kus ma lilli korjamas ning muidu mängimas käisin. Too pruunikas tallatud olemisega värk pildi eesmises ääres on selle aasa serv.

Lisa: pilti otsides leidsin midagi täiesti õudset - ei ole mu kodu muudetud majutusastuseks. On olnud just müügis ja müüdud maha mingi tühise poole miljoniga - mitte et mul seda poolt miljonit kuskilt võtta oleks olnud - või veel enam võtta seda meeletut raha, mis kuluks asja kordategemiseks, aga... AGA! Ainult pool miljonit!

Jah, Asjad ei ole seal enam nii nagu nad olid. Mingi loll tuulekoda on ukse ees ja tobe traataed elupuuheki ümber ja siseruumide pildid kuulutusest muidugi ei ole meie korterist, taevas tänatud, ma poleks seda välja kannatanud.
Ei, muidugi, see ei ole enam see paradiis. Aga ta on ja ta oli just müügis ja...
Oh, mu koduke!

Aa, see pilt on loomulikult ka kinnisvarakuulutusest, sest mul ei ole endal pilte.
Jah, isegi pilte ei ole. Ainult mälupildid.

See on selline postitus, mida ma ei oska õieti liigitadagi. Püüe edasi anda edasiandmatut. Sellise armastuse manifestatsioon, milles pole midagi ratsionaalset, millel pole õiget objektigi, mis teeb palju rohkem haiget kui toob rõõmu, ja millest ma ometi loobumast keeldun.

Võib-olla on see hoopis luuletus =)