Tantsi nagu keegi ei vaataks

Lugesin seda blogiposti - hea post on - ja jäin mõtlema selle koha üle, kus ta tõdeb, et tantsi, sest sa oled oma sõprade seltsis purjus, sa oled peol ja Michael Jackson mängib, mitte seepärast, et keegi ei vaata. Kõik vaatavad!
Mulle muidugi tuli selle soovituse inspireerinud nõuanne meelde - autorlus on üle interneti vaieldav (keegi William W. Purkey tundub igatahes usutavam kui Mark Twain, kelle stiil see lause üldse ei ole) - ja kel ei tulnud, siis näete, selline ta on:

...ja siis tuli mulle ka meelde ebamugavus, mida see tantsimise osa ülaolevas elunõuandes mus alati tekitanud on.

Sest kui mina tantsin nii, et keegi ei vaata, siis ma tantsin nii, nagu vaataks mind sajapealine vaimustatud publik, kes on millegipärast uskuma jäänud, et ma olen Isadora Duncan, Demi Moore stripparifilmist ja türgi kõhutantsijatar ühes isikus. Üksinda kodus tantsides võtan ma aknaklaasipeegelduse abil võrgutavaid või lihaseid esile toovaid poose, õõtsutan puusi ja libistan kätega üle keha, nagu mulle makstaks selle eest, et mind vaadata - mitte lihtsalt kujutledes, et mind vaadatakse. Seon moderntantsu ja Madonnat ja naudin iseennast tohutult.
Aga kui ma sattun tantsima rahva sekka ja teen seda kõike vaba rõõmsameelsusega ka seal - siis ma sageli tunnetan, et midagi oleks nagu viltu. Sest peaaegu alati olen ma ainuke, kes meenutab oma liikumisega Britney Spearsi muusikavideot miinus veidi akrobaatikat, ja siis on mul paradoksaalsel moel tunne, et ma nagu.... ei oskagi tantsida nii, nagu keegi ei vaataks.
Ei oska ja ei tahagi!
Ma ei oska tantsida heas mõttes põrunult nagu nohik ameerika filmis. Mul ei ole vähematki huvi tantsida, vehkides peaga ja kätega nagu poksijat matkiv pisike poiss, mul ei ole mingit sedasorti võnkumist sees. Minu võnk on puusades ja õlgades, randmetes ja taljekeerus, ja tundes, et mind vaatab sada inimest, olgugi kujuteldavad! Olen põrunud hoopis teistmoodi!

Nõnda ei oskagi ma tantsida nii, nagu keegi ei vaataks. Ja suutmatuna välja mõelda, kuidas see käib, jääks mul seda soovitust järgides lihtsalt tantsimata.
Sest vähemalt ma ise vaimusilmas vaatan ennast ju ikka, vaatan huvi ja kaasaelamisega, rõõmu ja innuga.
Ma meeldin endale tantsides. Miks ma ei peaks ennast vaatama?