Mõistlikkus versus see teine asi

Lõpuks - mitte et ma selle üle väga pead oleksin murdnud, isegi ei märganud, et teatud vastuolu - lahendasin ära, mis värk on sellega, et ma olen päris tark, aga teen samas üsna mitmete inimeste jaoks täiesti vastuvõetamatuid valikuid. Ja nad ei saa aru, kuidas ma võin olla üpris tark enda meelest ja ometi sedasi valida - ja mina omakorda ei saa aru, kuidas nad ei näe ilmselget: et ei ole olemas mingeid Õigeid Valikuid, iga valik võib viia hukatusse või tõsta pilvedesse, oleneb vaid inimese kontrolli all mitteolevatest nüanssidest.

Aga muidugi.
Isegi olen selle üle ju kunagi mõtteid veeretanud!
Ma pole mõistlik. "Kõigi arvates nii käib, sedasi järelikult käibki" ilmneb minu peas kui "üldiselt arvatakse nii, aga äkki saab teistmoodi ka?"
Teha seda, mis raha sisse toob? Aga ma tahan ju midagi muud! (Muide, õendus kui minu "mõistlik valik" meeldis mulle samuti hirmsasti ja tegelt olen nukker selle üle, et füüsilisi tegevusi enam eriti tegema ei kõlba - aga see vist paljude jaoks on jabur, mis mõttes, palgad on ju pisikesed!)
Lapse saamiseks on vaja esmalt head suhet mehega? Häh, ega ma meest taha, tahan last.
Millegagi tegelemiseks on vaja vastavat haridust? Sest asjaga tegelemine on ikka vaja ette mõttetult raskeks teha, sest sa (ma) reaalselt vajalikke asju ju koolis nagunii ei õpi, pfff!
Üldse, elu käib ju sedasi, et sünd, lasteaed, põhikool, keskkool, ülikool (kaks astet, baka pole midagi), hea töö, maja, kaks last stabiilsest kooselust, pension, surm?
Eee ..? Krt, see pole isegi naljakas, on ÕUDNE! Kus siis ELU on? Päris elu, kus veri ja valikud ja kirg?
Mõistlikud valikud ... pfff.

Minu jaoks ei ole mõistlikke õigeid lihtsaid valikuid olemas.
Kusjuures ma olen päris paljusid ikkagi noore ja lollina proovinud teha, Rongimehe-jama tuli ju ka sellest, et ma ikka püüdsin luua seksuaalset paarissuhet.
Aga minu kogemus on selge: kui miski on mõistlik, üldsuse poolt tunnustatud ja nii-käib, on üsna kindel, et see toob mulle ainult õudust ja ikaldust kaasa.
Ma proovisin mõistlikke asju teha.
See. Ei. Toiminud. Eales.

EALES.

Ma ei tea, mida teised teistmoodi teevad. Nt Rents vahepeal rääkis mitmel pool, kuidas ta ei saa aru, mis värk on tudengitega, kes tööl ei käi - ja minu kogemus oli, et keegi ei taha mind tööle. Isegi kui ma polnud enam tudeng, olin nõus igasuguste töötingimuste, graafiku ning kuitahes niru palgaga. Ka marketisse kassapidajaks mind ei võetud, rääkimata kohvikus koogimüüjast.
Või see paarisolu. Ma ei tea, kole naine ma just ei ole, nõme ega õel ka mitte, ja ma ikka olen päris mitmesse mehesse armunud - PÄRAST perioodi, mil olin praktiliselt igaühega nõus, sest mees ju.
Ja ei. Lihtsalt ei.
Ei, ega siis alati mind jäetud, ma ise jätsin rohkem. Aga sellele eelnes (peaaegu, Rongimehega kulus nädal ja veidi veel, sest kui ta Eestisse tagasi tuli, läks kõik väga kiiresti kuradile) alati kuudepikkune "aga äkki saab nii? Aga sedasi?" ning lõppotsuse tõi alati "LIHTSALT ei toimi, teen, mis teen".
Ma enam ei viitsi pingutada ka. Kui ei, siis ei!

Muidu käisin Kirjanike Majas einestamas ja plaksutamas neile, kes Kultuurkapitali auhindade nominendid olid (endale ei plaksutanud) ja neile, kes auhinna said, ka.
Auhinnaks olid kuldsed munad. Ei mingit raha, vähemalt keegi ei maininud, et raha saaks. Ses kontekstis on tõesti nomineerimine phmt peaaegu sama hea, kui laureaadiks osutuda.
Ei, ei ole pettunud. Kuigi vabaauhinna võinuks ikka saada Keiti Vilms.
Mulle uues meedias elavad tekstid tunduvad kuidagi oluliselt põnevamad kui mingi järjekordne raamat.