Muutumisest

Päris-talve tunne peaaegu. Mitte täiesti, sest üldse ei ole "võiks juba leebemaks minna", on ainult "täna jälle lumi ning krõbe külm, selge".
Ent peaaegu, peaaegu.
Vaikus on teistmoodi kui ühelgi teisel ajal. Sügavam. Külma eripärane lõhn. Varese kraaksatus kõlab kuidagi valjemalt, eraldi väljajoonistunult läbi õhu. Hingates on vahel nina seest valus. Nii ilus, nii ilus, nii ilus!!!
Nii. Kuradi. Ilus.
Nii ootasin talve, mis talv ka oleks!

Kuigi, mis "krõbe külm".
Valmistasin end ette, käisin jooksmas poolmantli ja oma poja mütsiga - ning higistasin nagu vene juust. Viis külmakraadi, see on ju peaaegu sula juba!
Muidu ma ilmaga alla 8 miinuskraadi väga jooksma ei kipu. Aga möödunud nädalal sai veidi vähe õues trenni tehtud, mõtsin, et no sel tasub, poodi tahaks samuti minna, ja ei vaadanud isegi kraadiklaasi. Ning oli lausa palav.
Uuh.

Olen juurde võtnud. Kusjuures ei näe kuidagimoodigi kole välja, ei ole mul selja taga kogemust, et arulagedalt kõhn ja imekaunis olles oleks õnnelik tunne sees, ei midagi sellist.
Aga ikkagi kuskil sees kriibib iga kord, kui läbi liibuva kampsuni paistab kõhukumerus, mida varem polnud.
"Kõhnem on parem" on nii sügaval sees! Lollus, mille vastu ei paista ükski relv aitavat.
Reied on ju teistmoodi katsudes? Teistmoodi!

Ei, see ei  ole halvem.
Ei. Ole!!!!

See on mitte lihtsalt et normaalne, vaid VÄGA HEA, et keha elu jooksul muutub. Muutumatu ei ole miski, ka puu- või plastmannekeen poeaknal saab vanaks ja visatakse minema. Aja möödudes muutub kõik, eranditult - lihtsalt kui palju aega see võtab, on materjaliti erinev.
Elusad ühikud aga muutuvad lausa iseenesest. Kasv, areng, küpsemine, lagunemine - kõik samad asjad, osad elust.

Kusjuures ei ole ühesuunaline see muutumine.
Et mingi ... saad järjest tervemaks, kuni oled päris terve, näiteks. Ma vahepeal kasutasin oma valuvaigistavat masinat näiteks korra nädalas neljal kohal. Sest ei valutanud piisavalt tugevalt, et valu vaigistamine olulise teemana tundunuks.
Nüüd olen jälle iga päev neljal-viiel-kuuel kohal kasutamise peal tagasi.
Sest miks kannatada, kui saab teisiti samuti.

Juurdevõtmine pole ka ühesuunaline protsess, et kui oled juurde võtnud, võtad nüüd igavesti ja sind peab kraanaga aknast välja tõstma 10 aasta pärast, sest võtsid viimase kahe kuuga 3 kilo juurde. ÕUDUS!!!
Võtsin juurde - kohane oleks leida, et ahah. Nüüd on nii.

Nii on ka ju hea?
Kusjuures on.
Aga kaalu peale ikka ei taha minna. Õige mul vaja teada, palju ta näitab!

Ja kui rasedaks õnnestub saada - mul on vaja seda kirjutada, kuidagi tundub ilma ja kehakaalu teemadel rääkiva postituse lõpus HÄDAvajalik - muutub keha ju nagunii.
Ning see on väga hea, et muutub!!!
VÄGA.