Tegelt ma ei kirjuta nii hästi, kui tahaksin.
Kui inimesed annavad mulle tagasisidet, et see on halvasti, mida MEELEGA just nii tegin, võin nad mõttes rahulikult persse saata.
Aga vahetevahel on halvasti asjad, mida ma ei ole meelega sellisteks teinud, vaid mis TÕESTI ongi halvasti.
Siis ikka piinab.
"Kuningaid " on palju kiidetud paremaks lugemiseks kui "Valikuid", need kõik, kes halvustavad teda larpil tuginemise pärast (siin suhteliselt leebelt veel) pälvivad mult ainult kätelaiutuse.
Minu suhtumine kirjutamisse ja muusikasse ja kujutavasse ja filmidesse ja rollimängudesse ja - noh, kogu kunsti - on lihtne: kunstniku asi on võtta kasutusse kõik, mis kasutamiseks kõlbab. Varastada, tsiteerida, keegi ütles hea lause, kasutad, keegi teine pillas hea kujundi, kasutad, sul on filmist või raamatust lahe tsitaat ajus koos tundega, et see oligi parim viis seda asja öelda - kasutad? OOJAA.
Elik - sul oli hea mäng, kasutad - absoluutselt.
Kunst on segamine, tükkide sedasi paigutamine, nagu keegi enne ei ole veel teinud.
Olgu, ma kasutasin mõnesid tükke, mis pole minu omad?
Krt, kõik kasutavad tükke, mis pole nende omad, dohh!!!!! Mõned teadlikult, mõned ebateadlikult, kuid KÕIK.
Olgu, see miinus ei ole minu jaoks miinus.
Aga seal raamatus on PÄRIS miinuseid ka. Teise osa lõpp ja kolmanda põhitegevuse põhjused mul TÕESTI ei tulnud nii hästi välja, kui oleks ideaalis võinud. Sest ma lõpetasin teise lühiromaani, otsisin löövat lõppu, tegin ära - aga uus lugu algas seega kohast ja eeldustega, mis tegelikult vajanuks põhjalikumat lahtikirjutust.
Ja mul ei olnud aega tema kallal mediteerida ning täiustada, veel veidi ja veel, sest raamatukstegemine oli juba plaanis ja ruttu-ruttu-ruttu tuli valmis teha.
Tuli nagu tuli siis - aga tegelt ...
Oleks ju ...
Ma võibolla ...
Vat sellepärast meeldivad mulle endale Valikud rohkem, et seal pole siukest ripakil kohta, mille kohta ma ise mõtlen, et krt ...
Kuigi inimestele paistavad "Kuningad" rohkem meeldivat ja see teos ON ka mulle armas, need tegelased mu sees ja prototüübid, kes väljast korjatud, ja .... Lugejad leiavad sealt vist rohkem kui "Lihtsatest valikutest" neid puudutavat. Rohkem tegelasi, kellest hoolida, rohkem päris asju.
Saan isegi aru, miks. Kuidas mu teises romaanis on selgem moraal tahtlikult, ma usun seal nähtavamalt ja selgemalt inimlikkusse, kirjutan, et tegelt on ilus ja hea olemine ka ellujäämiseks vajalik.
Aga "Valikutes" ei ole seda kohta, mille kohta ma ise mõtleksin, et krt ... ma küll ei tea kuidas, aga see võiks paremini tehtud olla.
"Lihtsad valikud" ma tegin tõesti nii heaks kui oskasin ja suutsin.
Huvitav, miks ma seda kirjutan ... vist selgitan endale.
Jap, selgitan endale.
Täpselt selsamal kuidas-ma-kirjutan teemal tahtis Õhtuleht intekat. Vastasin. Tegime pilti ka. Artikkel sai kokku, aga no vähemalt esialgu on see maksumüüri taga.
Aga no mu ilusat näolappi saab ikka vaadata. Pildid on tasuta.
Mina, kuulus kirjanik.
Tegelt on mu mõlemad proosaraamatud ilmunud 365 päeva sees tagasi vaadates, lisaks toimus operatsioon ja lapsetaotlemise toimingud, nii et ei ole vist enda suhtes päris aus arvata, et ma möödunud aasta jooksul midagi kasulikku ega kaunist ei teinud.
Nähtavasti olen ikka veel natu kurblik lihtsalt.
Kui see on haigusest, on jube pika mõjuga tõbi.
Aga kardetavasti pole suurem annus sertraliini taas toimima asunud veel.
Minul said "Valikud" läbi, "Kuningad" on veel järjekorras. Annan siis ka natuke tagasidet (NB! spoilerid).
VastaKustutaOli hea hoogne lugemine, igav ei hakanud kordagi. Fantaasiamaailma pea ees sisseviskamine ei seganud kuidagi, pigem oli põnev seda kiht haaval lahti koorida ja avastada. Mind pigem häirivad need raamatud, kus väga selgelt maailma kirjeldamisega alustatakse. Minu jaoks näitab see kirjaniku küpsust, kui ta oma maailma tegevuse käigus tutvustada oskab.
Natuke jäi minu jaoks puudu loo terviklikkusest. Esimese poole intriig oli mässajad ja Lauri ja tema vangistus, aga see sai järsku läbi ja veel jupp raamatut oli ees. Ja siis tekkis nagu täiesti uus looliin nende jumalaidudega ja tapetud loodetega ja uue printsiga. Liiga palju liine ja ükski neist ei olnud päris lahti kirjutatud. Kuidas need Mngoad kõigega seotud olid, ma päris kokku ei viinudki.
Võib olla oleks võinud see lugu olla jagatud kahte raamatusse, kus esimene keskendub mässajatele (nendest oleks tahtnud rohkem kuulda) ja süsteemile, ja annab aimu millestki enamast (jumalavaktsiin) ja teine osa räägib siis Nadinest ja lootest ja ülejäänud uutest liinidest. Praegu oli see lõpuosa minu jaoks natuke kiirustatud. Ma isegi ei saanud aru, miks nad järsku Nadine endaga koostööd tegema veenmise asemel maha otsustasid lüüa. Ja see Omara vangistamise ja piinamise osa jäi ka arusaamatuks. Mida Boudicad talt õieti teada saada tahtsid selle piinamisega? Et ta Nadinet läheks veenma nendega koostööd tegema? Kui rumalaks nad Omarat ja Nadinet õieti pidasid? Et kui piinatud surev uurija roomab Nadine juurde ja ütleb kähisedes "Kuule, Boudicad on ikka jube toredad, aita neid", siis nii lähebki?
Alguse osas tundus Omarast ülinaiivne eeldada, et kui ta Boudicate masinaga ringi sõidab, siis keegi teda ei jälgi.
See mulle meeldis, ja oli mõnusalt originaalne, et peategelane jäigi valitsejatele lõpuni truuks käsilaseks. Tavapärane looloogika oleks eeldanud ta üleminekut mässajate poolele.
Kokkuvõttes oli kahtlemata hea lugemine ja ma ootan põnevusega "Kuningate" kallale asumist.
=)
VastaKustuta