Vahepala

Nägin halba und.
Mitte nüüd väga halba, aga üpris-üpris halba. Sellist, kus mu lapsed visati katuselt alla (see oli siis see halb osa), aga esimese korruse katuselt ja kumbki ei saanud surma (ses osas siis mitte-väga-halb uni). Seda kõike seepärast, et ma keeldusin oma korterit (unenäos oli see mu Tartu-korter, kus me elasime, ainult talle oli kuidagi teine tuba külge kasvanud) tasuta mingitele kinnisvaraarendajatele andmast, kuigi majarahvas oli minult küsimata kogu maja neile maha müünud. Kinnisvaraarendajad tahtsid maja maha lõhkuda ja selle asemel kaubanduskeskust ehitada. (Ülejäänud majarahvas sai muidugi mingit raha ka, seepärast nad nii kindlalt tahtsidki, et tehing ikka toimuks).
Ja ma läksin nii närvi, et kiskusin ühel majanaabril pea otsast ära. /Selle peale nad mu lapsed katuselt alla viskasidki/.
Selle hullu une peale jäin mõtlema, et olen viimasel kuul üldse erijaburaid unenägusid näinud. Et mul on libakanast kallim, kes mulle täpilise tihasega truudust murdis. Et mu surnud vanaisa ja tema sama surnud vend suudlevad vannitoas. Ilma särkideta. Et ma pean Balleriandile lubama terve leegioni narkomaane ja sotsiaalprobleemidega varjupaiganoori ja siis neil üksi silma peal hoidma, et nad ikka sündsalt käituks ja jumalapärast oma võõrutusprogrammist ei võõrduks. Et ma pean ajarännu abil ära hoidma inimsöömisorgia kuskil ehitusplatsil ja passin koos mingi politseinikuga punases telefonikabiinis, et täpselt õigel hetkel sekkuda.

Huvitav, mida see minu kohta ütleb?

Äkki peaks eluviisi muutma või midagi.

Punane udu on silmade ees...

...ja hambad on valusad vihast:
nii ei tehta! Ja see, kes teeb
on tõeline
tõeline
siga.

Sedasi kirjutasin ma üllas vanuses 16.
(pilt on pärit siit: http://www.flickr.com/photos/ajitartist/501315678/)

Ehk siis -
vihkamise juurest on igati loogiline edasi liikuda viha juurde.

Rubriik: Isiklik kogemus

Mina olen viha osas eriti heldelt varustatud. S.t. depressioon on mul geenides. Vihkamist ma pean nagu lemmiklooma. Laiskus on minu narkootikum.
Aga viha on minu rist ja viletsus, minu kosmiline ülesanne, see osa minust, mille üle mul kõige raskem on mingit kontrolli omandada. Viha tuleb mulle peale ja ma lähen täiesti meelest ära.

Lapsena see (jälle) omal moel meeldis mulle. Kui ma hakkasin raevust värisema ja tundsin, et "No nii lihtsalt ei tohi!!!" ja tormasin kellelegi (vanaisale, emale, vennale, klassiõele, sõbrale) kallale, oli mul endal tunne nagu tõelisest aumehest hulljulgel kangelasel, kes ei raiska aega kaalutlemisele, kas mõõga tõmbamine on ikka hea mõte või mitte, vaid kaitseb end ja oma põhimõtteid viimse veretilgani.
Ok, sellest tuli tavaliselt igavene jama ja ühe suure minu tekitatud draama tagajärjel me kolisime perega vanaisa ja vanaema juurest suisa minema. Aga sangaritunne oli ikkagi ja kui teil on kunagi olnud tõsine viha peal, siis te teate, et ega eriti ei mõtle selliseid asju nagu "Eks see on ikka minu süü ka" või "Asju annab ka teise nurga alt vaadata" või "Vägivald pole lahendus". Siis on tunne, et mul on õigus. Ja punkt.
Mul
On
Õigus!!!

Vahemärkus: ei, ma ei käinud (ega käi) üldiselt ringi, inimesi pekstes, rusikat vastu ust puruks tagudes, taldrikuid mõrvates ega kriisates nagu banshee. Seda juhtub vahel, tavaliselt stressirohketel eluperioodidel, teismeeas pisut sagedamini, aga nii varem kui hiljem rasketel aegadel mõned korrad. Ülejäänud aja olen ma leplik, malbe nagu kodujänes ning püüan liigagi palju inimestele meeldida ja leida kõiki osapooli rahuldavaid kompromisse (kusjuures mina oleksin see osapool, kes kõige enam rahul on, muidugi).

Isegi täiseas ei tundunud see mulle erilise patuna, kuni ühe juhtumini.
Juhtum puudutas minu toona ligi 80-aastast vanaema (kes tunneb hästi minu nuppe ja suudab neid hästi keerata, kui tahab) ning tõi kaasa sinikates vana naise ja minule vajaduse jälle uut elukohta otsida. Kusjuures minu mälus ei olnud kohta, mis ütleks, millal ma need sinikad tekitasin. Puudub. Mitte et mul valge vagu oleks, kõik mälestused oleks nagu alles - aga ei klapi faktidega.
Ühesõnaga, ma läksin meelest ära selle sõna igasuguses mõttes.

Ja pärast seda käis klõks. Vana naise pikalitõukamises ei ole midagi sangarlikku. Oma lapse tutistamises ei ole absoluutselt mitte midagi õiglast ega aumehelikku. Kui ma ei suuda end niigi palju kontrollida, et natukene VALIDA, mida/keda ma ründan, on asi ikka juba väga karm ja tuleb meetmed kasutusele võtta. Käe vastu kempsuust puruks tagumine on sellega võrreldes tühiasi (pealegi ei läinud käsi päris puruks vaid ainult valutas pärast päevakese).
Ma olen kuradi naisepeksja.
Mina.
Tule maa ja taevas appi!

Niisiis olen viha käsile võtnud. Noh, loomulikult ei ole ma vihavaba või midagi. Ma vihastan ikka. Aga ma ei suuna seda inimeste pihta. Ootamatu vihaataki puhuks on olemas terve hunnik ASJU, mis ei saa haiget, kui neile kallale minna. Ja kui ma ka näen välja nagu vaimuhaige, pekstes süütut laternaposti jalaga ja üritades seda ära kägistada, on see igatahes kümneid kordi parem variant, kui anda litakas, kuitahes nõrk, oma tütarlapsele vastu kukalt.

Ja siis on hulk tegevusi, kuhu saab viha panna ja mille rakendamise juures ei näe keegi isegi vaimuhaige välja. Nagu sport (ma olen eriti kiindunud vihavastastesse kätekõverdustesse). Või kivide vette loopimine.

(Kui nüüd järele mõelda, on mul laternapostidega üldse kuidagi isiklik suhe - ma olen nende ümbert kinni hoides ka ohjeldamatult pisaraid valanud. Emake maa, ma olen laternapostidega isegi RÄÄKINUD.)

Tegelikult ma ei tea, kui hästi see klõks ja viha käsilevõtmine on mõjunud. Sest mu elu pole hulk aega nii väga halb olnud, et vägivaldsus pinnale purskuks. Aga ma usun, loodan (ja armastan), et silme eest verekarvaliseks võtva vihahoo puhul ei ole mu viimaseks enam-vähem kaineks mõtteks mitte "Kuidas ta, raisk, söandab? Maha löön!" vaid "Nüüd hakkab katus sõitma, lase siit kohe jalga! Kohe!"

Sest vahel on taandumine parim valik. Eriti siis, kui sinu sees elab märatseja. Kaitsta teisi enda eest ei ole kuidagi arg. See on ainus õige viis.

Allpool teadvusepiiri (tagasi põhiteema juurde)

Tegelikult mul oli mõttes sellest juba ammu kirjutada. Mitu nädalat pidasin plaani, aga kord oli tegemist palju ja kord oli liiga hea olla ja kord... Aga tegelikult on asi ilmselt selles, et see teema ei ole mulle endale ka päris selge. Ma olen sellest mõelnud nii- ja naapidi, aga selgus ei saabu. Valgustus on olemata.

Vihkamisest tahtsin rääkida.
(Pilt, muide, on toredast ja väga veriselt vihkavast fimist Sin City, kui keegi ära ei tundnud.)

Mida ütleb selle peale ajalehesabapsühholoogia ning eneseabiraamat, on ilmselt igaühele teada. Vihkamine koormab sind, andestage ja unustage, vihkamine teeb haigeks ning te surete varem, teie pea hakkab valutama ja hambad kukuvad välja ja see sööb teid seestpoolt, tekitab teis ängi (MAHA ÄNG!), samas vihkamise objektile vähimatki mõju avaldamata.
Iseenesest ma olen sellega isegi nõus. Nii moraalsest kui emotsionaalsest aspektist.

1. See, et keegi on siga, ei anna veel põhjust ise siga olla. Ei tasu laskuda orika tasemele mutta, au, eneseväärikuse ja säravate silmade nimel tuleb labasest kättemaksuhimust üle olla. Eks ole - kui teha kellelegi vastu halba, ei muuda see sinuga sündinud halba olematuks, vaid lisab lihtsalt maailma (mida me kõik tahaksime võimalikult kauni ja nauditavana kogeda) veel ühe teelusikatäie virtsa. Öka.

2. Miks pahna peale energiat kulutada?

3. Püüdkem muuta maailma paremaks luues, mitte lõhkudes.

Kõik see on väga kena ja seda on võimalik kasutada, kui jälestusväärne tegelane tegelikult polegi sinu jaoks üdini jälestusväärne. Tore. Vaatame asja teise nurga alt, mõistame, saame aru, andestame, isegi kui ei unusta. Ei tee maailma halvemaks. Love is all you need. Jee.

Aga on üks asi, mida inimestel on väga raske andestada.
See ei ole nüüd minu tarkus vaid on pärit mingist artiklist, mida ma kusagilt lugesin (ei, ma ei mäleta, millisest Akadeemiast ega ka seda, kelle artikkel oli), et inimesed ei vihka mitte niivõrd seda, mida neile TEHTUD on kui seda, kuidas neid NÄHTUD on.
Ja jumala tõsi, minuga on küll nii. Ma suudan andestada igasugused seatembud (enamasti neile pikemalt mõtlematagi, olenevalt seatembu suurusest - aga teod kui sellised olen ma pikapeale võimeline KÕIK andestama), aga ma olen absoluutselt ja täiesti võimetu andestama inimestele, kes on mind mingisuguse äparduse või möödalaskmise (või veel hullem - tegelikult lihtsalt minaiseolemise või eimillegi) põhjal liigitanud haisvaks rämpsuks. Nii et ma ise sellest ka aru saan.

Üldiselt on selleks, et ma aru saaksin - keegi on mind just haisvaks rämpsuks pidanud - tarvis, et see keegi mulle seda väga selgelt väljendaks.

Niisiis vihkan ma inimesi, kes on mulle aktiivselt sedasorti peegliks olnud, kuhu ma üldseüldseüldse vaadata ei taha.
Ja ma ei ole ainuke. Selles huvitavas artiklis oli juttu sellest, mismoodi oli võimalik, et kahekümnendatel N.Liidus harilikud, üsna normaalsed inimesed pidasid süljepritsmetest kubisevaid raevukõnesid selle kohta, kuidas mõned teised, ka üsna normaalsed ja tavalised inimesed, tuleb kohe ja kogu perega maha tappa. Mitte sellepärast, et neil oli klaver ja haridus. Klaveri ja hariduse andestamine on kukepea. Vaid sellepärast, et nad tundusid üleolevad, istusid vaikselt ja tõsiselt, pidasid end toimuvast verejanust ja vihkamise peost ülalpool olevaks (vähemalt süüdistajate ja süljepritsmeliste kõnede pidajate silmis).

Väga raske on andestada kellelegi veendumust, et sina oled temaga võrreldes porikänkar.
Või ei, ma sõnastan ümber: minul on väga raske andestada kellelegi veendumust, et mina olen temaga võrreldes porikänkar. Koerasitane porikänkar. Võib-olla on teiega teistmoodi.

Niisiis, jah, ma vihkan.
Ma ei saa sinna midagi parata. Mõned korrad olen end kokku võtnud ja kõigile oma kaheksale (noh, olgem ausad, 4 neist on tegelikult nii haledad, et jääb siiski ainult 4 tõsist) vihkamisobjektile andestanud, aga paraku ma unustan selle, et ma juba andestasin, paari päevaga ära ja vihkamine jääb sisemusse alles, vaikne ja kuum.
Ühte neist inimestest olen ma üldse ainult 3-4 korda näinud. Ülejäänud kolm on vanad ja rumalad ja ilmselt ei puutu ma ühegagi neist enam kunagi kokku. Ei, ma mingil juhul ei taha ega püüa ega ei kavatsegi neile aktiivselt midagi halba teha. Aga ütleme nii, et kui minu ette laskuks surmaingel ja ütleks, et kulla proua (haha! ma olen PROUA!), meil on nüüd selline ettekirjutus, et sina pead ära määrama 10 meie järgmist sihtmärki... siis ma teaks küll hoobilt vähemalt 4 kohta, kuhu ma hukatuse läkitaks.
Sest kusagil allpool teadvuspiiri ei oska ma neile inimestele andestada, et nad mind koerasitaks pidasid. Osaliselt nagu isegi tahaks. Osaliselt ei tahaks ka. Mingi jupike minust arvab, et vihata on hea. Tunda, et mul on moraalne õigus kedagi põlastada ja jälestada, tunda neile mõeldes, kuidas üks suunurk tülgastust tulvil muiges allapoole tõmbub, see on omamoodi põnev. Omamoodi romantiline. Mul oleks nagu mingi side kõiksuguste kurjade jõududega võitlevate kangelaste ning kättemaksuhimuliste hingevaevas sangaritega.
Ja nõnda ma vihkan edasi. Mõnda juba üle 10 aasta.

Korralikku kokkuvõtet mul ei ole.
Et mida siis teha.
Kas ja kuidas andestada.
Mis on vihkamise jõud ja õud.
Mul ei ole need asjad selged.
Aga ma arvan, et teadmine, MIKS ma vihkan ja mis on tegelikult nende inimeste kuritegu minu silmis, on ka juba abiks.
Nii et - mittekorralik kokkuvõte on niisiis selline: kui te vihkate, saage aru, miks. Pea alati on probleem teie (meie) sees ja mitte selles vihatavas inimloomas. Kui te vihkama peate, mis siis ikka. Aga nagu ikka: see on meie enda valik. Mitte väliste jõudude ja kurjade inimeste surve. Kõik, mis on meie sees, on meie enda poolt kokku keedetud.

hiilgav

nüüdmaolenveelhaigekaa. mõistetamatu saatuselöök.
aga paha on olla ja siis on paha olla ja väga nõrk on ka olla ja süüa üldse ei taha.

mis minu puhul on tõsine hädanäitaja. kui ma süüa ei taha, on tegu tõsise probleemiga (või armumisega, ja ma kinnitan, et viimast pole küll kuskilt paista).

loodetavasti on see homseks üle, sest on viimane aeg hakata elama usinat ja kiiduväärset elu.