Kui see oleks anonüümne päevik...

...kirjutaksin ma siia midagi vaimukat ja samas võigast, mul on terve kujuteldav postitus peas olemas.

Aga see ei ole anonüümne.

Kahju, teil pole midagi vähegi asjalikku lugeda!
(Teate, et mu vannitoas laseb toru nüüd kahest kohast läbi? Ühest kohast kõvasti. Poeglaps ronis sinna peale, et paremini hambaharjatopsini ulatuda. Aga hei, pesukauss mahub täpselt läbilaskva koha alla, nii et milles probleem?!)

Universaalne ravi

Sellest on nüüd mitu kuud möödas, võimalik, et oma pool aastat.

Poeglaps armastab mul inimesi (enamasti minu sõpru või sugulasi) mängumõõgaga tükkideks lõikuda. Üks subjekt, kel sel meetodil jalg otsast lõigati, ajas silmad pahupidi ja teatas, et on surnud, verest kuiv.
Kuna Poeglaps kaotas seega mänguseltsilise, rikkus see umbes minutiks tema tuju.
Siis võttis ta püksist kujuteldava plaastri, ütles "Panen paasti peale!" ja kleepis jala veenva osavusega kere külge tagasi.
Pärast seda lappis ta mõnd aega kõiki oma ohvreid kujuteldava plaastriga. Muuhulgas raviti sel moel ka kehast eraldatud pead ning kägistamisest tingitud surma.

Tuli lihtsalt meelde.

Tuvastas patuoina

...ja kedagi pole sõimata ka - ise olin roolis.

Pöördumine

Lugupeetud Jumalus!

Minu tegevus, mis viis Teie vihastumiseni, ei olnud sihilikult kuritahtlik, solvamisele suunatud ega õel.
Paluksin tungivalt lõpetada minu elu veel ebamugavamaks tegemine: ruloo on tõepoolest seni parandamata, näritud augud vannitoavaibas ilmselt jäävadki sinna ning järjekordsest nakkusest vabanemine võtab ka oma aja.
/Eelviimane külgesaadud tõbi, tänan küsimast, on taandumas ja vajab raviprotseduure veel vaid paar korda päevas./
Nii et viimastel päevadel tekkinud raskusi jagub niigi.

Pole tõepoolest mitte mingit vajadust muuta selle aja sees, kui ma jooksen ja pesu õuest kokku korjan, minu välisukse võtit (või välispidist lukukeeramismehhanismi?) töökõlbmatuks, nii et ma pean higisest peast (alul) ja külmetades (lõpuks) loopima kive vastu oma teisel korrusel asuva korteri akent, et keegi viimaks alla avama tuleks.
Samuti oleks tungivalt soovitatav lõpetada esmete peitmine. Eriti lapse klotsikasti kadumine (mille puudumisel on klotsid kõikjal laiali) on äärmiselt frustreeriv. Uudishimust: kuidas üldse õnnestus nii suur ese korterist välja toimetada, ilma et ma seda märganuks?

Austusega,
Vana Naine