Tühja eluga inimeste hingetäide

Teema meenus Eesti Päevalehes (panete tähele, ma nüüd tean, et ajakirjandusväljaannete nimede ümber enam jutumärke ei panda! Vaene Nirti!) olnud artikli peale, kuid Elo-Malle mure seos minu jutuga on suhteliselt nõrk.
Põhjendatud probleemi tõstev artikkel on tal sellegipoolest.

Mina tahtsin kuid kaevata mitte madala vaid hoopis kõrge kultuuri peale.
(Ma kaeban naiste peale nüüd! Või noh, tegelikult muidugi mitte.)
(Ääremärkusena olgu öeldud, et tegu on mu oma uitavate mõtetega ning kuna minu otsesed teadmised kultuuriloost on parimal juhul pisut rooste läinud ja suurt hulka ilmselt olulisi teadmisi pole mul kunagi olnudki, ei pretendeeri antud võrgupäevikupost teadusliku artikli ega essee väärtusele vaid on ainult seda, mida ta on - "maha äng"-teemaline võrgupäevikupost.)
Nimelt on mul tasapisi tekkinud täiesti selge seisukoht nö. ajusid nõudva kultuuri suhtes.
Ei saa olla juhus, et kui lustakaid, vaimukaid, säravaid ja helgeid teoseid loetakse kõrgkultuuri sisse kuuluvaks vaid siis, kui nad tõesti on silmapaistvalt head, siis masendavaid, süngeid, ahastustkülvavaid, segaseid, pessimistlikke, hävingulembeseid ja veriseid kultuuriilminguid haaratakse selle mõiste sisse peaaegu automaatselt.
Veel vähem on juhus see, et sihandasi eriti süngeid kultuuriilminguid sageli arvustatakse (positiivselt) selles vaimus, et "ega igapäevapublik ei suudagi seda hinnata, kuid vaimuinimesed näevad asja sügavat sisu".

Kahtlustan muuseas, et jutumärkides lause sisaldab vale eeldust. Igapäevapublik näeb asja sügavat sisu sageli päris hästi, aga neile lihtsalt ei meeldi, et neile haiget tehakse.

Kaua aega tagasi oli inimeste elu raske ja igasugune kunst ja kultuur elas sellest, et ta kas
a) tegi selle elu kuidagi kaunimaks ja lisas sinna killukese ilu ning rõõmu
või
b) ülendas publiku hinge sellega, et näitas - raske on teistelgi, aga sel kõigel on mingi põhjus, mingi mõte
või
c) õpetas, kuidas paremini elada, et asjad enam nii hullud ei oleks.

Aga kuskil 18. sajandi lõpus või sinnakanti muutus teatud ühiskonnaklasside elu nii kergeks, et neil tekkis raskusi oma eluraskuste normi igapäevaelu käigus täitmisega. Kui sul ühtegi muret ei ole, hakkad muretsema tühiste asjade pärast ning ühel hetkel märkad õudusega, et oledki põhjani tühine.

Mispeale kohe tuli appi kultuur ja asus neile tühja kerge eluga inimestele valutegevaid teoseid produtseerima. See oli igati tänuväärt tegevus, sest uimerdavad aadlikud ja puuderdatud koketid said seega tunda peaaegu ehtsaid hingevalusid millegi peale, mis ei pannud neid sama hooga ka iseennast põlgama, ning noppisid ühtlasi oma teadvusse küll pisut vildakaid, aga siiski mingisugust ettekujutust andvaid kilde teistsuguse eluviisiga inimeste olukorrast riigis.
Või mõnes teises riigis.
Lisaks said kunstnikud (haaran siia mõiste alla praegu igasugust sorti loomeinimesed) natuke ivasid hamba alla.

Inimeste elu muutus tasapisi veel kergemaks, aga nad leidsid vaimupeenuse kasvades, et kõiksugu ajakajalised moodsad kunstnikud on tegelikult ka justkui pisut tühised.
Nii hakati välja otsima igasugu vanasti elanud, aga tollal põlu all olnud ängistava loominguga kultuuriheeroseid, kelle teostel oli lisaks masendavusele ette näidata ka ajalooline väärikus. Surnud kunstnikel muidugi sellest moest mingit kasu enam polnud, võtsid ainult elavatelt leiva nina ees, aga eks uute huvitavate asjade avastamine ajaloost ole ka omamoodi väärtus iseenesest. Valu ja selle loomingusse panemine sai ent järjest enam aktsepteeritud.
Et ainult tõeliselt peened inimesed olid nii tühja eluga, et sellist välist valu vajada, muutus valusa kunsti hindamine inimese vaimupeenuse näitajaks.

Ja on seda siiamaani.

Ma ei ole absoluutselt seda meelt, et ainult nalja ja naeru peab saama. Ei, ma hindan hingeülendust väga. Samuti nt. seda, kui keegi on tulnud läbi raskest eluperioodist, selle piinad loomingusse kandis ja ma saan tema kogemuste kaudu enda omi paremini tunnetada.
Aga kui kultuuriilming mitte ei anna mulle järgmisel hommikul jõudu silmi avada vaid tekitab soovi panna silmad kinni ja mitte kunagi enam ärgata - siis ma ei saa seda endale lubadagi, kui mul on mingi aktiivne elu, mida elada!
Kui sul tõesti ei ole kuigi palju tööd, peret (pean silmas lapsi või nt haiget vanaema, kelle eest vastutada ja kelle eest hoolitseda), igapäevast vajadust Balti jaamast läbi käia ega julgust-huvi-hoolivust teha midagi reaalset kodutute koerte (või inimeste) jaoks, lase käia, erguta oma närviretseptoreid kunstilise iiveldustunde ja kunstliku masendusega.
Aga palun, ära arva, et sa oled seepärast kuidagi puhtama hingega, sügavama loomu või kõrgema intelligentsiga.

Ma ei tea ühtegi kiirabiarsti, tuletõrjujat, kriisipsühholoogi või muidu oma igapäevatöös otseste tragöödiatega kokku puutuvat inimest, kes otsiks kultuurist mingeid sinnakantigi viivaid emotsioone, kui nad oma igapäevatöös kogevad.
(Ma muide tunnen rohkem või vähem vähemalt ühte kõigi nimetatud ametite esindajate hulgast.)

Ja sina, kes sa tahaksid tunda end olevat sügava loomu, eriti arenenud hinge ning peene vaimuga, ära lase end kultuuriringkondadel meelitada masendava, ahistava, ahastava loome juurde.
Ela päris elu! Sul on päris hing ja päris vaim ja päris tunded lasevad neil päriselt kasvada.
Elust leiad valu küllaga, aga see on vähemalt aus valu, sellest saad vähemalt midagi õppidagi.

Võõrastest kogemustest õppida on aga nagu vatist majas elada =)
(Nagu üks anonüümne kommentaator mulle siinsamas päevikus kunagi nutikalt ütles.)
Pilt on siit.

Ah! ja haa

Imelik asi juhtus.

Ma armusin bändi.

Sellise kirega, mida ma ei mäleta enda kallal olevat olnud pärast minu hullunud kiindumust Queeni vastu aastatel 1990-1994.
Noh, kui me muusikast räägime, eks ole. Muidu paar kirge on ikka ette tulnud elus veel =)

Ma ei ole väga muusikaline inimene. Korduvalt ja korduvalt on mind aetud ahastusse küsimusega "...ja mis muusikat sina kuulad?" ning ma tean, et küsija valmistub mind vastuse põhjal kuskile inimrühma kategoriseerima, aga muusikal ei ole minu elus mingit põhjapanevat tähendust.
Nii ma väldin vastamist mõne mittemidagiütleva lamedusega nagu "Kõike, kuni see on hea!", kuid sellest pole mingit kasu, kuna muusikasõber kataloogib mu seepeale ära lollakate alla, kes isegi ei tea, mis neile meeldib.
Tegelikult ma tean küll. Aga muusikal, mida ma kuulan, pole midagi pistmist minu identiteedi või sügavamate kihtidega, see on minu jaoks enamjaolt vaid meeleolupaisutaja või tantsuleõhutaja (viimaseks kõlbab hästi nt Gogol Bordello). (Ei, see ei tee minust veel etnopungihoora, eksole.)

S.t. juba kaua aega on minu suhe muusikasse naudisklev, ent pealiskaudne olnud.

Ja nüüd on mind tabanud - misasi? Tahtmine selle ühe kollektiivi lugusid mitte ainult kuulata vaid ka videosid vaadata. PÄEVAD OTSA! Mul on huvi otsida välja kümnete kaupa intervjuusid ja neid lugeda. Tegin isegi katset google translatori abil üht intervjuud saksa keelest millessegi arusaadavasse tõlkida (resultaat oli nagu ta gt-ga ikka on).
Kui intervjuud läksid üksluisteks, asusin otsima kontserdiarvustusi ja hinnanguid plaatidele ja lugesin vanemaid intervjuusid sinna vahele.
Päevad otsa.

Ja mis on see saladuslik ansambel, mis on röövinud mu südame? On see vahest midagi uut, huvitavat, ebatavalist, erakordset ja põnevat? Ei.
See kollektiiv on a-ha.
Kelle läbimurdehitti ma lapsena vihkasin. Siiralt. Ja kellega olevat sarnane Coldplay. Mida ma ei salli ega ole ka varem sallinud. Siiralt. Ja kes paistab silma eeskätt sellega, et ta mitte millegagi silma ei paista.

Kuid mina olen nüüd a-ha küljes kinni nagu sõõrsuu oma saagi küljes. Isegi ühtegi lugu ei suuda esile tuua, sest neid, mida ma üha kuulan ja kuulan ja kuulan, on liiga palju.
Tüdinesin ära linkide panemisest, kuna keegi neid nagunii läbi ei viitsi uurida, aga see ei tähenda, et ma oleksin grammi võrragi ära tüdinenud a-ha lugudest.
Tõsiselt vastumeelt on mulle ainult "Touchy" ja "Foot of the mountain".

Kolme viimase päevaga, mil hullus paarikuisest vaiksest kosumisest korraga hiiglaslikuks puhanguks on kasvanud, olen ära õppinud mitte ainult meeste nimed, näod ja instrumendid vaid ka perekonnaseisud, laste arvud, hobid ja isiklikud veidrused. Ma tean plaatide nimesid ja oskan need õige ilmumisaasta alla paigutada.
...ning seda ei suutnud ma isegi Queeniga mitte!

Hormonaalne tasakaalutus, liigne kuumus või tuli minu tõeline loomus kuskilt kivi alt välja viimaks?
V-o hakkan lihtsalt lõplikult mõistust kaotama?

Üldiselt on mul ajusurm.

Millest ma täna pikemalt ei kirjuta, aga mõnikord ju võiks

* Inimesed linnades ja kuidas nad riides käivad
Juttu oleks põhiliselt sellest, kuidas enamik inimesi näevad välja mitte nagu inimesed vaid inimtüübid. Ja kuidas muidu poleks sel ju viga midagi, aga kuidas nad suudavad end nii täpselt tüüpi paigutada? Mina ei tea kunagi, kes ma õigupoolest olen, kuhu kuulun ja miks. Ning seetõttu keeldun end enamjaolt ka tüübistavalt rõivastamast. Aga nemad kõik tõesti teavad? Või teesklevad lihtsalt? Ja kui teesklevad, siis miks?

* Kodanik T.H. White'i raamatus "Kunagine ja tulevane kuningas" (mis on SITAKS hea, mis siis, et ma lugesin esimest 70 lehekülge 4 kuud ega suutnud kuidagi edasi jõuda - asi oli minu enda kitsas mõtlemises!) on võrratult defineeritud sihuke asi nagu elutarkus. Selle võlud ja valud - ja mul ei ole enam kunagi vaja sel teemal sõna võtta, sest seal on kõik juba kirjas.
Kui poleks copyrighti probleemi, ma trükiks 2 lk keskelt (vist oli kas lk 412 või 422 selle teema algus) suisa ära kohe.

* Mul on palju häid omadusi =)
...ning tõsiselt ja masendavalt raske on, kui seda märkavad ja kudrutama-kurameerima kipuvad ikka ja alati eeskätt need härrased, kes minu põues vähimatki põksumist ei põhjusta.
Või siis need, kes on abielus või muidu hõivatud, aga nemad õnneks ei kipu kurameerima vaid õilmitsevad niisama, ja see mind ei häiri.

* Kas armastuse juuretis saab ära kuivada?
Kas sõprus saab välja surra lihtsalt seepärast, et teda ei toideta? Miks sõbrad lapsepõlves ja noorukieas on kuidagi hoopis olulisemad, rohkem minuga seotud ja intiimsemad nähtused kui sõbrad praegu? Isegi kui tegu on samade inimestega?
Kolm musketäri tulid 20 aasta järel ju ometi uuesti kokku, olgugi algul vastasleerides olles?

* Kuidas mind solvas firmanimi, mille alles kodus oma uue rinnahoidja küljest tuvastasin, ja kuidas ma ikkagi seda rinnahoidjat poodi tagasi ei vii, sest asi ise on nii ilus.
...ning kuidas ma lähen närvi, kui inimesed kasutavad ühest rinnahoidjast rääkides sõna "rinnahoidjad" (nagu "püksid").

* Kuidas ma lähen närvi igasuguste asjade peale. Nt sõna "supper" eestikeelses tekstis. Ja eelmise trükiga võrreldes sitemaks toimetatud raamatud, kus pole uue toimetaja nime isegi kirja pandud kuskile. Mitte et ma ise mingi täielik keenjus kirjutaja oleks, aga kui head asja halvemaks tehakse (vt "Röövlitütar Ronja" uustrükk), ajab ikka vihale küll.

* Kui hea on ikkagi suvi ja kui magus on õhk ja kui siidine vesi ja kui kuum päike ja kui roheline rohi ja kui soe muld ja...

Sellest kõigest võiks kirjutada.
Aga elada, elada on vaja!