Täna on minu poja sünnipäev.
Mitte see ei ole oluline. Täna on lihtsalt üks päev. Poeg on mul ju olemas kuupäevast ning aastaarvust sõltumata!
Oluline on, kuidas sedasinast kuupäeva ja sünnipäeva fakti üldse omakasupüüdlikult ära kasutada.
a) Oma figuuri meeldivalt vormika (ja mitte vohavana) hoidmise nimel ei tee ma viimasel ajal enam väga sageli kooke.
Samas, eile kell 22.33 lükati ahju kook, mis koosnes peaasjalikult šokolaadist, suhkrust, võist, munadest ja majoneesist. Natuke oli jahu ja küpsetuspulbrit ka.
Kell 22.38 tiriti kook uuesti välja ja segati servadest juba pisut tahkunud taignasse kaks suurt pihutäit hakitud mandleid, mille ma esialgu ära unustasin. Siis läks ahju tagasi.
Küpsetamissaadus tuli suur, pontsakas ja magus, sest šhokolaadi oli võetud tavalisega võrreldes kahekordne kogus.
Muid aineid võeti pooleteisekordne kogus.
b) Kell 8 hommikul kanti eelnimetatud kook hõbedasel vaagnal voodi juurde, kus paraku ei maganud minu poeg, sest too oli mingil ajahetkel keset ööd otsustanud vahetada sängi õe madratsi vastu.
Sellel kitsukesel asemel magasidki minu lapsed üheskoos nagu imeline kahe peaga loom lüka-tõmba, üks pea peatsis, teine jalutsis.
Koogi kandja e. mina ei ilmutanud mingit üllatust (öösiti juhtub meil hullemaidki asju), vaid lasi imelise lüka-tõmba kõrval lahti laulu "Palju õnne sulle!" ning ulatas siis kandiku udusel ilmel ärkava Poeglapse-poolse pea suunas.
c) Seejärel pühendus ta (e. koogikandja e. mina siis) õnnelikult hiiglasliku koogi manustamisele. Sealjuures ei olnud (tal) mul eriti konkurentsi, kuna ma ei tunne väga hästi mitte ainult traditsioone ja seda, et sünnipäevahommikuks tuleb teha kooki, vaid ka oma poega.
Niisiis oli koogi kõrvale kandikule sätitud ka pakk kartulivahvleid, mida asus õnnelikult konsumeerima sünnipäevalaps ja nii palju, kui lubati, ka tema õde.
d) Kella poole kahteistkümneks olen koogist uimane ja jõuetu ja ja ja... noh, kahtlen, kas sünnipäeval midagi veel toimub, sest ma ei jaksa kahjuks eriti liigutada enam.
Aga siiski - Poeglaps sai kuulda ka teisest imepärasest, sünnipäevale ainuomasest annist: nimelt võib ta saada "nii palju kiirnuudleid kui tal vähegi sisse mahub".
Hämmastav asja juures on see, et temasse neid nuudleid muudkui mahub ja mahub ja mahub, nii et ilmselt ma siiski pean varsti liigutama hakkama.
Lubaduse pidamiseks on tarvis poest veel kiirnuudleid tuua.
Oh, need laste lemmikroad... Vähemalt pole neid raske valmistada.
Ja kook jääb mulle.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
kolmapäev, 28. september 2011
laupäev, 24. september 2011
Kuidas ma kohviga läbi ei saa
Miks on kohv alati külm, kui ma ta kirjutamise kõrvale mekkimiseks arvuti juurde võtan, aru ma ei saa!
(Samamoodi nagu "Why is the rum always gone?!")
***
Kirjaniku imagoga sobiks nii ilusti kokku see, et muudkui istun, kirjutan ja joon sinna kõrvale kohvi. Millegipärast läheb kohv aga alalõpmata täiesti maagiliselt külmaks just selleks hetkeks, kui ma teda esimest korda lausete vahele lonksama asun.
(Võimalik, et probleem on rituaalides enne kirjutamist, aga seda ma salgan.)
(Võimalik, et probleem on rituaalides enne kirjutamist, aga seda ma salgan.)
Ka on mul mingi imeline kirjutamisvastane inimmagnetism kuskil lümfisoontes ringlemas, sest niipea, kui oma emamajas kirjutama asun, tuleb köögist vanaema ja valab mu üle tunniajase katkematu lobavooluga. (Ei oska ma teile umbkaudugi öelda, mitu korda olen juba kuulnud asjadest (enamasti peenmotoorikat puudutavad), millega mu vanaisa oma insuldi järel enam hakkama ei saanud, sellest, kuidas nemad vanaemaga omal ajal ühe viili ja käsikäruga maja ehitasid ja kuidas Animäe-Leeni mehe nimi oli Risu ja siis teda hüüti Risu-Leeniks, kuni Leeni ema käskis Risu-Peetril ikka teine nimi võtta ja siis sai Leeni Animäeks tagasi.
Ükskord mu pea veel plahvatab neist lugudest.)
Kohv läheb vanaema jutu ajal kindlameelselt üha külmemamaks ja külmemamamaks, aga ma ei saa teda ometi juua ajal, kui ma olen täiesti võimetu kirjutama, kuna vanaema aina räägib! See rikuks ilusa kirjanikupildi täiesti ära!
Kui ma olen omas kodus, ei tule rääkima mitte vanaema vaid Tütarlaps. Ja tema jutud on huvitavamad ja tähtsamad, nii et neid ei õnnestu niigi edukalt ignoreerida kui vanaema omi. Kohv jahtub ära peatamatult ja lõplikult isegi termoskruusis.
Raske, raske on see kirjaniku elu!
Koolis on meil kohutavalt halb sööklakohv - maitseb nagu 8 tundi seisnud - ja teisel korrusel päris vahva kohviautomaat, mille saadus maitseb hästi ning kergelt magusjalt.
Ilmselt tuleneb magus maitse kasutatavast veest, sest joogiveeautomaat kohviautomaadi kõrval pakub samuti õrnalt magusat vedelikku.
Raske, raske on see kirjaniku elu!
Koolis on meil kohutavalt halb sööklakohv - maitseb nagu 8 tundi seisnud - ja teisel korrusel päris vahva kohviautomaat, mille saadus maitseb hästi ning kergelt magusjalt.
Ilmselt tuleneb magus maitse kasutatavast veest, sest joogiveeautomaat kohviautomaadi kõrval pakub samuti õrnalt magusat vedelikku.
Õnnetuseks töötab kohviautomaat ainult 10- 20- ja 50-sendistega ning seega toimub iga loengupausi ajal automaadi ees pisike münditurg, kus ostetakse endale nt 86 senti osaliselt kohviks konverteeritavat valuutat 1 täiseuro eest, mis kahjuks otseselt automaadikohviks muudetav ei ole.
Kuna automaadikohv on nii palju parem kui sööklas pakutav, ei tundu see ostmise hetkel sugugi paha tehinguna. Paha tundub see aga hiljem, kui tahaks nagu teist kohvi veel, aga rahast ei jätku. =(
***
***
Kokkuvõtteks võib öelda, et minu ja kohvi suhe on hetkel complicated.
neljapäev, 22. september 2011
Tühi aeg ja vaimu närimine
Praegu on siis selline hetk, kus üks loeng lõppes üle tunni aja varem, kui ette nähtud, ja järgmises e. anatoomias-füsioloogias tuleb ladina keele sõnade töö, nii et õudne kiusatus on tirida materjalid lahti ja õppida, kuni selg hirmuhigist aurab.
Kole on sõnade töö mitte seepärast, et ma kodus õppida ei viitsiks ja sõnu selgeks ei saanud, vaid seepärast, et meie õppejõud on sadist.
Sadism väljendub selles, et tööformaat pole "õppige selgeks need sõnad, kui kõik on õiged, saate A" vaid hoopis selline: "aega 10 minutit, kirjutage nii palju ladinakeelseid sõnu koos tõlkega, kui jõuate, hindamine toimub nii, et parim töö on 100% ja teised hinded moodustuvad protsendina sellest."
Igal aastal olevat olnud mingeid hulle, kes kirjutavad umbes 250 sõna nende kümne minutiga, aga ma saan aru, et kui mediaankeskmine kulgeb ikka väga palju allpool, siis toimub ka hindamises teatud õgvendumine.
Igatahes ma ei tea, kuidas mul oma "heal juhul 100 tuleb ära" sõnade arvuga läheb, aga olen üsna kindel, et üritades veel uusi sõnu meelde jätta lähevad minema needki, mis seal ajus praegu kenasti paigas on. (Genu-põlv, palatum - suulagi, palpebra - laug, palma - peopesa, dextra - parempoolne, sinistra - vasakpoolne jne jne jne jne.)
Niisiis istun arvutiklassis ja kirjutan teile oma elust, et eemale tõrjuda üleõppimiskiusatust.
Mite seepärast, et midagi öelda tahaks.
Kursus on mul väga muhe. (Kuigi ma nägin inimesi, kes olid välja kirjutanud 273 ladinakeelset sõna e. sihivad maksimumi suunas ja see muidugi tundub mulle ebasümpaatne, sest mina ligemale 300 sõna üheks korraks pähe õppida lihtlabaselt ei viitsi ja pean nende ülikõrgete tulemuste käes kannatama järelikult.)
(Huvitav, kas leo-lea, ursus-ursa annaksid kokku neli sõna kahe asemel või oleks see ajaraisk?
Animal-loom, bestia-elajas.)
Niisiis, kursus - muhe. Jap.
Kõik täiskasvanud inimesed, mh. ka mu lasteaaiaaegne armastus (ta on siiamaani vallaline ja kui ta natuke vähem uimane tunduks, v.o tasuks proovida, kas õnnestub see, mis lasteaias tegemata jäi), igasugu põnevate taustadega inimesi, üks komplekt ema ja tütart ning samuti üks abielus paar, üheskoos õeks õppima asunud.
Väga vähe selliseid inimesi, kes vaataksid lehmasilmadega ringi ja malbelt teataksid, et tulid "inimesi aitama". (Mul on selle "inimeste aitamisega" teatud omad probleemid.)
Rohkem selliseid oli meil EMO-s selline kahemeetrine üleni tätoveeritud tüüp, kes läks otse keset koridori deliiriumisse. Õed vahivad hirmuga läbi ukseklaasi. Ja mina...-tüüpe.
Noh, ning minusuguseid, kes loobivad muude valdkondade teadmisi õppejõudude jutu vahele ja segavad neid, aga samas ka motiveerivad - loodetavasti.
Täna tegime grupipilti. Reedel oli sotsialiseerumisüritus, kust ma küll väga armsa sõbra sünnipäevale minema lippasin - aga äge oli ka see poolteist tundi Õ-13 trallitamisest ja hõiskamisest osa saada. V-o saab meist pikapeale lausa sotsiaalne üksus! See oleks lahe, sest mu kunagise katse käigus akadeemilises ülikoolis õppida kursust kui sotsiaalset üksust ei tekkinudki ja see oli mulle meeletu pettumus.
(Sinna kadus ka fantaasia, et ülikoolis need tõelised sõpruskonnad vormuvadki. Pectum - rind. Cervix - kael. Collum - ka kael, aga teistmoodi. Fauces - kurk. Larynx - kõri. Bucca - põsk. Zygoma - sarn.)
Üldse on inimesed kohutavalt toredad. Toredate inimestega on niipalju tegemist olnud viimasel ajal, et tundub lausa mõistusevastane ja veider, et kõik inimesed siiski ei ole nii toredad ja nt pritsivad su silmini pori täis, kui juhtud valgete pükstega bussipeatuses seisma.
See oli nii hämmastav, et minusugune inimarmastaja ei taibanud õigupoolest vihastadagi kohe =) Aga oh, mu armsad inimesed, mingu 400 g armastust teie poole lendama praegu! See on nii hea, et te olemas olete ning ei pritsi mind poriga vaid hoopis naeratate, silitate ja kallistate!
(Orbita - silmakoobas. Oculus - silm. Tempus - oim. Nasus - nina. Naris - sõõre.)
Kui ma suudaksin nüüd võtta kuskilt veidi aega ja oma järgmise jutu viia "tooriku" staatusest "mustandi" staatusesse, siis oleks üldse kõik hüper.
Jah, väga bipolaarne naine on täiega üleval praegu.
(Superior - ülemine. Inferior - alumine. Ventralis - kõhupoolne. Dorsalis - seljapoolne.)
Mul on isegi kohtamine kokku lepitud.
(Inguen - kube. Vulva - häbe. Nates - istmik. Membrum - jäse, liige.)
Vahel on ikka väga äge vallaline olla.
See on see värk, mida üks sõber ütles: "Kui mul keegi on, siis ma olen temasse armunud. Oma mehesse ja ei kellessegi teise! Aga kui mul kedagi ei ole, olen ma armunud... no kohutavalt paljudesse, peaaegu kõigisse meestesse. Lihtsalt erineval määral."
Ma olen ka. Kas nüüd just kõigisse, aga paljudesse. Erineval määral =)
(Bonus - hea. Malus - halb. Magnus - suur. Parvus - väike. Multus - arvukas.)
Ja nüüd antakse sööklas ehk juba lõunat ka. (Varem olid ainult hommikupuder ja pannkoogid saadaval.)
Lähen ja toidan aju hädavajaliku kütusega ning loodan sõnade tööst parimat.
Tervisi!
...ah, ja see ka! Mu elurütm on nagu selle laulu oma. + see meeldib mulle.
Kole on sõnade töö mitte seepärast, et ma kodus õppida ei viitsiks ja sõnu selgeks ei saanud, vaid seepärast, et meie õppejõud on sadist.
Sadism väljendub selles, et tööformaat pole "õppige selgeks need sõnad, kui kõik on õiged, saate A" vaid hoopis selline: "aega 10 minutit, kirjutage nii palju ladinakeelseid sõnu koos tõlkega, kui jõuate, hindamine toimub nii, et parim töö on 100% ja teised hinded moodustuvad protsendina sellest."
Igal aastal olevat olnud mingeid hulle, kes kirjutavad umbes 250 sõna nende kümne minutiga, aga ma saan aru, et kui mediaankeskmine kulgeb ikka väga palju allpool, siis toimub ka hindamises teatud õgvendumine.
Igatahes ma ei tea, kuidas mul oma "heal juhul 100 tuleb ära" sõnade arvuga läheb, aga olen üsna kindel, et üritades veel uusi sõnu meelde jätta lähevad minema needki, mis seal ajus praegu kenasti paigas on. (Genu-põlv, palatum - suulagi, palpebra - laug, palma - peopesa, dextra - parempoolne, sinistra - vasakpoolne jne jne jne jne.)
Niisiis istun arvutiklassis ja kirjutan teile oma elust, et eemale tõrjuda üleõppimiskiusatust.
Mite seepärast, et midagi öelda tahaks.
Kursus on mul väga muhe. (Kuigi ma nägin inimesi, kes olid välja kirjutanud 273 ladinakeelset sõna e. sihivad maksimumi suunas ja see muidugi tundub mulle ebasümpaatne, sest mina ligemale 300 sõna üheks korraks pähe õppida lihtlabaselt ei viitsi ja pean nende ülikõrgete tulemuste käes kannatama järelikult.)
(Huvitav, kas leo-lea, ursus-ursa annaksid kokku neli sõna kahe asemel või oleks see ajaraisk?
Animal-loom, bestia-elajas.)
Niisiis, kursus - muhe. Jap.
Kõik täiskasvanud inimesed, mh. ka mu lasteaaiaaegne armastus (ta on siiamaani vallaline ja kui ta natuke vähem uimane tunduks, v.o tasuks proovida, kas õnnestub see, mis lasteaias tegemata jäi), igasugu põnevate taustadega inimesi, üks komplekt ema ja tütart ning samuti üks abielus paar, üheskoos õeks õppima asunud.
Väga vähe selliseid inimesi, kes vaataksid lehmasilmadega ringi ja malbelt teataksid, et tulid "inimesi aitama". (Mul on selle "inimeste aitamisega" teatud omad probleemid.)
Rohkem selliseid oli meil EMO-s selline kahemeetrine üleni tätoveeritud tüüp, kes läks otse keset koridori deliiriumisse. Õed vahivad hirmuga läbi ukseklaasi. Ja mina...-tüüpe.
Noh, ning minusuguseid, kes loobivad muude valdkondade teadmisi õppejõudude jutu vahele ja segavad neid, aga samas ka motiveerivad - loodetavasti.
Täna tegime grupipilti. Reedel oli sotsialiseerumisüritus, kust ma küll väga armsa sõbra sünnipäevale minema lippasin - aga äge oli ka see poolteist tundi Õ-13 trallitamisest ja hõiskamisest osa saada. V-o saab meist pikapeale lausa sotsiaalne üksus! See oleks lahe, sest mu kunagise katse käigus akadeemilises ülikoolis õppida kursust kui sotsiaalset üksust ei tekkinudki ja see oli mulle meeletu pettumus.
(Sinna kadus ka fantaasia, et ülikoolis need tõelised sõpruskonnad vormuvadki. Pectum - rind. Cervix - kael. Collum - ka kael, aga teistmoodi. Fauces - kurk. Larynx - kõri. Bucca - põsk. Zygoma - sarn.)
Üldse on inimesed kohutavalt toredad. Toredate inimestega on niipalju tegemist olnud viimasel ajal, et tundub lausa mõistusevastane ja veider, et kõik inimesed siiski ei ole nii toredad ja nt pritsivad su silmini pori täis, kui juhtud valgete pükstega bussipeatuses seisma.
See oli nii hämmastav, et minusugune inimarmastaja ei taibanud õigupoolest vihastadagi kohe =) Aga oh, mu armsad inimesed, mingu 400 g armastust teie poole lendama praegu! See on nii hea, et te olemas olete ning ei pritsi mind poriga vaid hoopis naeratate, silitate ja kallistate!
(Orbita - silmakoobas. Oculus - silm. Tempus - oim. Nasus - nina. Naris - sõõre.)
Kui ma suudaksin nüüd võtta kuskilt veidi aega ja oma järgmise jutu viia "tooriku" staatusest "mustandi" staatusesse, siis oleks üldse kõik hüper.
Jah, väga bipolaarne naine on täiega üleval praegu.
(Superior - ülemine. Inferior - alumine. Ventralis - kõhupoolne. Dorsalis - seljapoolne.)
Mul on isegi kohtamine kokku lepitud.
(Inguen - kube. Vulva - häbe. Nates - istmik. Membrum - jäse, liige.)
Vahel on ikka väga äge vallaline olla.
See on see värk, mida üks sõber ütles: "Kui mul keegi on, siis ma olen temasse armunud. Oma mehesse ja ei kellessegi teise! Aga kui mul kedagi ei ole, olen ma armunud... no kohutavalt paljudesse, peaaegu kõigisse meestesse. Lihtsalt erineval määral."
Ma olen ka. Kas nüüd just kõigisse, aga paljudesse. Erineval määral =)
(Bonus - hea. Malus - halb. Magnus - suur. Parvus - väike. Multus - arvukas.)
Ja nüüd antakse sööklas ehk juba lõunat ka. (Varem olid ainult hommikupuder ja pannkoogid saadaval.)
Lähen ja toidan aju hädavajaliku kütusega ning loodan sõnade tööst parimat.
Tervisi!
...ah, ja see ka! Mu elurütm on nagu selle laulu oma. + see meeldib mulle.
kolmapäev, 21. september 2011
Naised ühendavad mehi
Tartus, uue turu juures üle silla minnes.
Tulevad mulle vastu kaks meest, innustunult üksteisega rääkides. Laiad žestid, valjud hääled, elav miimika (naeratused!), säravad silmad. Ilmselgelt naudinguga peetav vestlus.
Soniga mees: "Vaata, mina olen see Paha ju! See, kellega võrreldes kõik teised tunduvad head! Aga mina, mina olen see Paha, sest meil oli kõik väga halvasti!"
Veidi noorem, kiilaks aetud mees: "Ei-ei-ei, mind ta sarjas ju ikka ka kõvasti! "Muud ta ei tahtnud kui keppi ja lapsed jäid ka ainult minu kanda," sellised jutud ikka käisid ringiratast ja jõudsid minu juurde tagasi ka!"
Mul läks kuidagi süda nii soojaks. Ühe naise mehed võivad ka päriselus üksteisega suhtlemisel õnnelikult elevile minna ja särada nagu rasvased pannkoogid vaagna peal!
Tulevad mulle vastu kaks meest, innustunult üksteisega rääkides. Laiad žestid, valjud hääled, elav miimika (naeratused!), säravad silmad. Ilmselgelt naudinguga peetav vestlus.
Soniga mees: "Vaata, mina olen see Paha ju! See, kellega võrreldes kõik teised tunduvad head! Aga mina, mina olen see Paha, sest meil oli kõik väga halvasti!"
Veidi noorem, kiilaks aetud mees: "Ei-ei-ei, mind ta sarjas ju ikka ka kõvasti! "Muud ta ei tahtnud kui keppi ja lapsed jäid ka ainult minu kanda," sellised jutud ikka käisid ringiratast ja jõudsid minu juurde tagasi ka!"
Mul läks kuidagi süda nii soojaks. Ühe naise mehed võivad ka päriselus üksteisega suhtlemisel õnnelikult elevile minna ja särada nagu rasvased pannkoogid vaagna peal!
Tellimine:
Postitused (Atom)