Alkohol.
Mis värk sellega on? Kenad inimesed, intelligentsed inimesed, sümpaatsed inimesed teavitavad perioodiliselt, kuidas pudel veini - paar õlut - midagi-midagi on kohe väga vajalikud või hiljuti tarbitud või nii toredad või veel midagi, üldiselt vaimukalt ja kujundlikult väljendatud kujul.
Nagu mingi salakood, ja siis kujuteldav lugeja naeratab ning noogutab arusaavalt.
Mis mul viga on, et mul niimoodi ei tepsi ja mulle see salakood tegelikult arusaamatuks jääb?
Ei, noh, on olukordi, kus naps või kaks on teretulnud - mingi uudne ärev situatsioon, mida phmt võiks nautida, aga mõtlen liiga palju. Nt enne mehega esimest korda voodisse minemist. Või enne avalikku esinemist (või ka selle ajal - see oli päris äge!).
Üritus või isik, mida ihkan ja kardan korraga, muutub nauditavamaks, kui see kõige ärevam osa ajust saab ära mahendatud. Ja vahel sobib alkohol kirjutamise juurde ka. Pits või kaks, mitte mingil juhul rohkem.
Aga normaalselt inimestega koos viibimiseks end jooksvalt alkoholiga õlitada?
Mul ei hakka põnevam, kui on igav. Ei hakka lõbusam, kui on nukker (pigem paisub nukrus maailmatuks kurbuseks, mis ulatub maailmaruumi lõppu). See ei muuda mind leebemaks, kui olen vihane, ega erguta, kui olen väsinud. Viimasel juhul tuleb lihtsalt uni kiiremini peale.
Tal on mingi sidujaväärtus, seda ma tunnistan. Oled seltskonnas, on igav ja nukker, ja keegi ulatab sulle joogi - siis on meeldiv "ah, näe, minust hoolitakse!"-hetk. Mingi sotsiaalse lubatavuse tekitab ka - teemad, mis muidu jutuks ei tule, võetakse üles. Tõsi, see minu peal ei tööta - s.t. mina olen alati valmis iga teemaga kaasa minema, aga tõstatada ei oska ma neid ei joonud ega täiesti kaine peaga. Aga midagi siiski on, millest ma aru saan, põhjused, miks alkohol peojoogina natuke mõtestub.
Aga siis kahekesi armsamaga koos joomine kodus? Või nt kuskil restoranis einetades? Miks,
miks?! Mis mõte sel on?
Vbla olen ma mingi anomaalia. Vbla teistel inimestel lülitub alkoholi juues kaine mõistus välja ka varem, kui teadvuse täielikult välja lülitudes, ja tõesti on mingi reaalne pidurite maha võtmise tunne. Vbla teistel ei teki jõhkrat peavalu, kui on tarbitud mingit alkoholi ja pole tore hakanud - mul tekib. Muidu ma suudan oma pingepeavalud veel kuidagi läbi mõelda ja ära peletada, kui väga vaja, aga alkohol joodud, vastik pingeline olukord kestmas - ja mu peas lõigataks nagu kreissaega närvitüvesid läbi.
Muidugi ma kannatan üldse suuremaid üritusi ja pidusid väga halvasti. Kui inimesed ajavad peojuttu (vastandina isiklikele põnevatele asjadele, mida nad räägiks, kui oleksime väikeses intiimses seltskonnas), hakkab lihtviisil igav ja ma küsin endalt: "Miks ma siin olen, selle asemel, et kodus midagi ägedat teha, nt kirjutada või koristada või lastega koos olla või internetis kolada?"
Ja kui mul juba igav on, ei päästa alkohol enam midagi. Seda kuluks nii palju, et teadvus muutuks häguseks, ja meelelahutus, mis seisneb mõtlemise väljalülitamises ja iivelduse sisselülitamises, ei ole minu arusaam meelelahutusest.
Aga ometi on alkohol üldtunnustatud viis
millekski. Kuitahes nõme on üritus, kus sa viibid, sealt internetti postitada: "Kus need võllid oma õllega
on siis nii kaua? Naised kuivavad ära!" on igati ok. Seda lugevad inimesed muigavad leebelt, arusaavalt, ja isegi ma ise tunnen väikest kadedust. Sellest hoolimata, et ma tean - mul oleks maailmatu vastik samas olukorras olla, midagi hullemat, kui nii nõme pidu, et seda
peab alkoholiga parandama, pole üldse olemaski.
Aga kõik mängivad, et nii on tore.
Või ongi? Või tegelikult ikkagi on tore ja lihtsalt mina, kes ma viskan pitsi brändit millegi muu, kui kommetega kohandumise põhjendusega hinge alla ainult enne aktifotode tegemist või avalikult luuletuste lugemist, olen anomaal?
