Viinamarjad on hapud

Süüa hommikul neli tükki virsikukooki on ju ok, sest siis ma ülejäänud päeva võingi närida porgandeid ja larpida suppi ja üldse pole õhtusi kiusatusi, sest need on hommikul juba nahka pandud, on ju, on ju, on ju?


Veider ebapiisavuse tunne.
Naljakas: ma suudan enam-vähem isegi leppida sellega, et mina kõigile ei meeldi, aga on täiesti võimatu leppida sellega, et mu lapsed kõigile ei meeldi. Sel juhul olen loomulikult mina süüdi (sest see, mis neile ei meeldi, on minu ebatäiuslik emadus: see, et mu lapsel jäävad reisile minnes koju kõik sokid ja aluspüksid, sest ma panin need eraldi kotti, koti armastavalt tooli peale ja seljakotti see ei jõuagi, või see, et mu teise lapse nõiakostüüm koosneb vanema õe väikeseks jäänud rohelisest kleidist ja rätikust, mitte mustast karnevalipoe keebist, sest ma tõsiselt pole kunagi sellele mõelnudki, et osta neile mingeid asju karnevalipoest) ja ma ju püüan saada paremaks vanemaks, aga ei suuda, ei oska, ei tule toime... ja siis on kräsh.
Kõik tundub mõttetu. Ma püüan, aga ei õnnestu. Üritan teha valikuid, mis oleks Õiged, aga selgesti mul lihtsalt puudub tunnetus ja õige mõtlemine. Jätkuvalt.
Jätan oma lapsed täiesti kogemata, aga perioodiliselt hätta ja kardan suht paaniliselt juba nii nende sõpru kui nonde sõprade vanemaid. Ja kui mina ise võin visata nina püsti ja leida, et sitta mul on vaja mingite Tavaliste Inimestega läbi saada, kes mul nt naabriteks on ja sissesõiduteede pärast muretsevad, siis millegipärast ma ei taha sama oma lastele. Ma tahaks, et nad saaks kuulumise ja normaalsuse tunde kätte juba enne 27. eluaastat, ilma teisi lapsi või nende vanemaid kartmata.
Aga kui ma ise ei suutnud omal ajal iseendale lastekollektiivides head positsiooni tekitada, miks, pagan, ma ette kujutasin, et suudan seda oma lastele anda?!
Idioot.

Selle kohatise raevuka võimetustunde pärast meeldib mulle suitsetamine (kuigi ma olen mitte eriti kangelaslikult sellest juba 4 kuud eemale hoidnud). Suitsetamine väljendab suhtumist - jah, ma tean küll, kuidas on hea, aga valin halva, sest ma tahan ja kuradile kõik, kes aina head tahavad olla ja mind ka hea olema sundida!
Niipea, kui ma endale sigareti alumise huule külge kleebin, on kõhus vapram tunne. Saan kuidagi vabamalt hingata. Otsustada, et ma ei tahagi olla õige ja hea, tahangi valida valesti ja destruktiivselt, ja kuradile kõik peale selle, et mina tahan nii.


Õigus enesehävitusele. Baasõigus - kui sa selle kaotad, kaotad ka võimaluse ise otsustada, mis just on sulle oluline ja mismoodi sa, see ainulaadne sina, just elada tahad.
Hiljuti on samast asjast - mitte väga hästi, aga siiski enam-vähem arusaadavalt - kirjutanud siin Peeter Helme.

Kordamine on tarkuse ema e. otse vestluskastist

 ("Otse" tähendab siinkohal "ainult natuke toimetatud," eks ole.)

Ma ju tahaks, et mul kõik õnnestuks!
Kui mitte alati
siis vähemalt siis, kui ma tõesti püüan =D
Ja ma mõistusega annan endale aru,
et mitte kellelegi ei õnnestu kõik alati, kuidas nad ka püüavad.
Ei ole olemas inimest, kuitahes, rikas, kaunis, suurepärase kallimaga, andekas ja võrratu suhtleja ta ka oleks, kel alati kõik õnnestuks. Igaühel on mingi sitt kaelas üle päeva.
Madonnal on kortsud ja nõme komme neid salata, Neil Gaiman saab kohati sõimata ebapiisava feminismi eest ja ta vanem tütar on paksuvõitu. Indrek Sammul sai Ugala kunstiliseks juhiks saades eelmise näitejuhi reetmise eest nuuti nii avalikkuselt kui loodetavasti iseendalt.
(...)
=P
(...)
Ma näitan keelt küll, aga tegelt oli väga hea see pai saada.
Sest täiega raske on leppida sellega, et inimene olemisest ei päästa ükski katsetus olla parem inimene.



Isegi sel tshikil on sittasid sette, nõmedaid hetki ja temagi võtab vahel nädalas neli kilo juurde. 

Inimene olemine. Võiks nagu arvata, et sellega harjub.

Aa, ja siis on veel see, mida ütlesid Hesse ja irve ja mida ma hiljaaegu ka fb-s linkisin, sest oli parasjagu väga vaja.
Selgesti on jätkuvalt väga vaja.

"How much have you lied! A thousand times, even in your poems and books, you have played the harmonious man, the wise man, the happy, the enlightened man. In the same way, men attacking in war have played heroes, while their bowels twitched. My God, what a poor ape, what a fencer in the mirror man is - particularly the artist- particularly myself!”
H.Hesse

Stiilimutt

Ühesõnaga, daamid ja härrad, selgesti hakkasin ma ennast liiga tõsiselt võtma, mis on ühest küljest lollus ja teisest surmapatt ning päädibki sellega, et tahan olla Tartu poetess, sest jubedalt ajab ju kadedaks, kuidas keegi võtab mingid triviaalsused ja tekitab neist elu mõtte sedasi, et lugeja jääb uskuma kah veel.
Eriti ajab see kadedaks siis, kui tahaksid ise ka muudkui kirjutada Elu Mõttest, aga tähtsad asjad elus on juba pikemat aega samad ning pisiasjad tunduvad nii tähtsusetud, sest Elu Mõte on ju see, mis loeb!

Aga  pisiasjad ei ole tegelikult tähtsusetud. Kui koostada elu ainult tähtsatest asjadest, poleks selline elu üldse elamist väärt.
Lisaks poleks tulemus ühele õigele elule üldse sarnane ka mitte.

Niisiis, pisiasju: läksin mina täna üle Pärnu maantee.
Õigupoolest veel ei läinud, ootasin alles rohelist tuld. Ja korraga tuleb minu ligi mingi eideke ja sõnab: "Vabandage neiu, aga ma lihtsalt pean seda ütlema. No kuidas küll inimesed tänapäeval riides käivad!"
Esimese hooga mõtlesin, et ta peab mind silmas. Mõtlesin kiiresti üle: punased sametpüksid, pruunid saapad, must mantel vihjega 19. sajandi sõjaväemundritele nii lõike kui vasksete nööpide osas, punased seemisnahksust teesklevad kindad (täpselt pükstega ühte värvi, seepärast ma need ostsingi), tumeroheline kunstnahast kott ja rohkem ei midagi, mida mantli alt näha oleks.
No misasja! Väga hea on ju!
"Keda te silmas peate?"
Eideke teeb põlgliku viipe inimeste poole, kes koos meiega rohelist tuld ootavad. "Neid! Neid kõiki!"
Vaatan üle. Tavalised Eesti inimesed tavalistes jopedes ja sinistes, mustades ja hallides pükstes v.a. üks noor naine, kel on must nahkjakk, kandadeni seelik ja punased kingad. Kandadeni seelik on mu lemmiklõikega, see, mille saab kangast poolringi lõigates. Värvid on veits mõttetud (mingi beež, mingi kreemikas) ja nahkjakk ei istu kõige paremini, aga üldiselt tunnen temaga hingesugulust juba selle healõikelise seeliku pärast.
"Nagu inimesed ikka," vastan veidi üllatunult.
"Mhhh," ütleb eideke. "Ma ei nimetakski neid inimesteks!"
Mis on faas, kus ma lõpetan vestluse ja vaatan, mis eidekesel siis endal seljas on, et nii jõulisi väljendeid kasutada võtab.
Eideke ongi ilmselt vaeva näinud. Tal on seljas beež poole sääreni seelik, helehall (vähemalt pealtnäha) villane vöötatud poolmantel ja peas helelilla karvane barett, kelmikalt ühele küljele viltu keeratud. Jalas on väga kulunud ja pragulised, aga siiski üsna kena lõikega helebeežid kingad umbes kolmesentimeetrise kontsaga ja ihuvärvi sukkpüksid. Kaelas tumepunane sall.
Kena, kuigi ma ei ütleks, et kuidagi oluliselt parem rõivastus kui enamikul põlastatud teeäärsetest.
Lisaks ei saa ta aru, et ma lõpetasin vestluse. "No ma olen ikka igasugu moodisid näinud," ütleb eideke ja mõõdab pika seelikuga naise selga sünge pilguga. "Anno Domini 1923. Aga ega praegu parem ei ole, nüüd on vaat et inetumgi veel! No vaadake neid!"
Foorituli muutub roheliseks ja ma põgenen. Aga oma saatuse eest ei pääse. Moepolitseinikust eideke tuleb samasse poodi, kui mina, maksab samas kassas. Siis suundub samasse bussipeatusesse, ronib samasse bussi ja väljub sealt ka samas peatuses, kui mina.
Mingil hetkel bussis olles saab mul kõrini vastikust tundest, et keegi kogu aeg mu riietust, käitumist ja olekut endamisi mõõdab ja arvustab ja et ma peaksin kogu aeg selja hästi sirge hoidma ja tõeline taam olema.
Võtan kotist paki rasvaseid Rakvere juustupihve (mida ma üldiselt üldse kunagi ei söö ega osta, aga vot täna tahtsin midagi lihasarnast kohe süüa, enne koju ja pliidi juurde jõudmist) ja löön neist ühte hästi avalikult hambad sisse, lehvitades hammustamise vahele pihviga laias kaares enda ümber, et kõik ikka näeksid.

Kohe hakkas kuidagi kergem ja parem =)

tahaksin olla Tartu poetess

täiega vihastab,
et mu viimane postitus on mingi iba
ja ikka veel pole midagi paremat kirjutada.

olen ju ometi nutikas, huvitav,
elan tihedat põnevat elu ja
mul on Mõtted, sukad ja pitsiga pesu,
raamat käekotis
koos lusika ja kodujuustutopsiga
ning viis erinevat huulepulka ka.

Aga ikka mõtlen põhiliselt sellest,
et kas kassikuse lõhn siis tegelt pääses kuidagi läbi seina
või mis värk.