Teooriad

Selge, see on teema.
Ma siis ka väljendan, mida arvan, sest üldlevinud seisukoht on umbes see:

Ja siis on hästi palju inimesi (mina sealhulgas), kes mõttes õlgu kehitavad ning ei saa aru, miks nutitelefonis mängude mängimine on kuidagi kvalitatiivselt erinev tänaval kõndides raamatu lugemisest (mida olen teinud hästi palju kordi), miks arvutisse mattumine mingite õuesõpradega mängimise asemel peaks introverdile olema kaotus, miks mulda kaevumine "nii igav on, et isegi see sobib!" on kuidagi parem millessegi huviga suhtumisest.
Seda enam, et kui oma lapsi vaatan, siis nutiseade ongi igavuse peletamiseks, nad ei veeda seal iga vaba hetke. Ning nende kohta, kes veedavad seal iga vaba hetke, tuleb mulle peamiselt pähe "Kui nõme neil siis igal pool mujal on!"

Neile pole lihtsalt raamatuid näidatud!
Aga tegelikult võibolla nad loevadki, telefonist saab ju ka.
Minu Tütarlaps loeb sealt näiteks põhiliselt mangasid. Sandman meeldis talle ka, aga ma pole ikka veel talle ülejäänud raamatuid laenanud, nii et kaks esimest ainult loetud.

Aga me, tehnoloogia suhted rahulikud, ei väljenda eriti oma seisukohta, sest lõpuks on nutiseadmete vastased meetemed ainult mõne kooli eralõbu ning seaduslikke piiranguid õnneks pole. Pole nagu mõtet kisa tõsta.
Ent introverdid on alati olnud. Et nutiseadet polnud võimalik kaasa võtta, ei teinud neid ektravertideks. Et nutiseadet on võmalik kaasa võtta, ei tee ekstraverte introvertideks.
Inimesed on kes nad on, hoolimata tehnoloogilistest vahenditest, see muudab ainult välist käitumist natuke. Noh, ja võibolla ongi igavuse tundmine loovuse arenguks hea, kuid ka nutitelefoni, tahvelarvutit ning palju sõpru omavatel noortel on vahel igav. Kontrollitud.

Pisiasjad on need nutiseadmed, pisiasjad!

Tahtsin veel midagi öelda. Midagi selle kohta, kuidas lollus ja elukogemus ja lollus ja siis mõni ongi loll ikka, mõni lihtsalt teadmatuses.
Teen kohvi ja sõnastan.

Vaata, ma küll otsustan nüüd palju kiiremini ja kergemini, et see või teine inimene on lollakas, ma ei viitsi temaga tegeleda ja talle teadmisi jagada. Aga proovin esmalt siiski ning kui inimene tundub uute teadmiste suhtes vastuvõtlik, jagan ikka.
Mida ma ei viitsi enam teha, on rahulikult selgitada üle ja üle, et miks minu arvates on X-teadmine õigem kui Y-teadmine, millest ta lähtub ning mida halval juhul ka mulle pakub.

See on minu jaoks täiesti eieieiei, kui inimesed arvavad, et teen midagi valesti ja kui teeks-teinuks õigemini, oleks õnnelikum olnud juba enne. Murrang, mis tuli antidepressantide pealt, oli ja on ikka veel nii veenev, nii absoluutne, et "ole parem inimene" tundub sõnulseletamatult vale ideena.
Kui seda teemat pidada, siis korra viitsin selgitada, miks ma nii ei arva (et parem olles oleks mul parem olnud), ent mitte rohkem. Siis juba otsustangi, et "lollakas, ei viitsi" ning saadan persse.

Ning kuna ma ei karda midagi, ka väljendun täiesti nahaalselt. Mul ei ole üldse tunnet, et peaksin end pidurdama millegi ees.

Üks selgitas mulle oma teise-ilma-usku nii, et kui sa lööd endal naela läbi käe, siis ei ole eriti huvitav kuulata teisi seal kõrval seletamas, et tegelikult sul ei ole valus. Nii võib küll tunduda, aga tegelikult ei ole! Teise ilma suhtes see mind ei veennud, ent esiteks oli analoogia väga mõjuv ja teiseks sain absoluutse usu, et tema jaoks see üle ühe elu piiride ulatumine ongi nii.
Mul on meeles üks kord haiglast, kui seletasin kellelegi, et lõug rinnal näen ümbrust paremini. Too keegi, hooldaja või õde, seletas vastu, kuidas see ei ole loogiline ning tegelikult peaksin paremini nägema, lõug püsti ja pea kuklas. Ma isegi vaevunud vaidlema, sest ükskõik, mis argumente tuua, mina ju tean, kuidas ma paremini näen, sest - oh üllatust! - ma näen paremini ühtviisi ja halvemini teistviisi. Ükski argument ei muuda seda.
Sama analoogia on minu puhul kehtiv ka meeleoluküsimustes. Et mulle võib küll rääkida, et tegelikult ma oleks õnnelikum olnud õigemini mõeldes ja tegutsedes, aga see, kuidas endorfiinide tagasihaarde inhibiitorite juurdesöömine on mulle täiesti teistsuguse maailma avanud, on nii tunnetatav, et mulle ei ole mitte ainult et mingit mõju muudel teooriatel, vaid need on ka tüütud.

Räägi-räägi. Mina tean.
Ja kui ikka sama joru ajad:
"A mine persse!"

Raskus

Mõtlesin päris pikalt, kas tasub posti teha sellest, et olen väsinud.
Milline üllatus, eks ole. Seda küll ei oleks keegi oodanud!
Aga no - võibolla on kellelegi kasu sellest, kuidas väsimust omaks võtma paindun. Raskustega, see pole niisama-ettevõtmine, ent võibolla on nii käitumine kellelegi kergem, kuna olen teel ees kui näide?

Ma olen täna juba kaks lõunaund maganud. Voodi oli mõlemal korral nii mõnus. Uinumine võttis aega, ent kuna ase oli nii sõnulseletamatul moel nauditav, polnud une tulekut raske ära oodata tema kauasest saabumisest hoolimata. Ikka veel olen öösärgis, unesokkides ja hommikumantlis.
Teate, kui keeruline on omaks võtta, et olen väsinud, täna ei tee midagi kasulikku? (No 15 ühikut trenni, loovkirjutamine, toidu soojendamine ja nõudepesu välja arvatud, need on nagunii.) Ütlen, et nii ongi siis vaja, endale jälle ja jälle ja jälle, aga ikka püüab aju leida mingit PÕHJUST, miks ma väsinud olen. Ning kui ei leia, tahaks mind tegudele sundida.

Viimane praktikapäev oli 16. veebruar ehk päris ammu. Eile valutas küll pea, aga tänu ketoprofeenile leebelt, isegi süüa sain, mis mõttes täna see nii tunda siis on? Päevad? No aga ... kolmas päev mentruatsiooni nii raske ei tohiks ju olla üle elada? Ööuni läks küll ära enne kaheksat hommikul, ent see on ju tavaline? Ilm on küll pilvine ja sadu tihe, ent see pole ju ka esimene selline päev mu rongijärgses elus?
Pole ühtegi head põhjust, ütleb mõistus.
Aga kõik need kokku? Nooo ... jaaah, ütleb mõistus. Kuidagiviisi pean leppima, ega mu vastuõiendamine ju väsimust ära võta!
Kuid selgelt talle ei meeldi.

Ning mu sisemine kubjas küsibki iga natukese aja tagant, kas ma ikka ei tahaks poodi minna? Suppi teha? Riidesse panna? Äkki vaataks filmi? No hea küll, seda ei jaksa, aga loeks siis natuke vähemalt?
Ma ju suudan, kui pingutan!
"Ära pinguta," ütleb Organism. "Sa ju lubasid mind rohkem kuulata? Ei ole vaja, ma ju räägin!"
Ja ma siis - pingutan, et mitte pingutada.

Raske, raske on!

Hoopis mina olen imelik

Täna ärkasin vara. Pool 11 on vara ...

Ei ole. Pool 11 oleks "oh, ma magasin nii kaua! Nii tore! Natuke ikka hakkan tagasi tulema!"
7.24 on aus teave mu ärkamisaja kohta ning arvestades, et magama läksin ühe paiku, ega ma ikka palju järjest ei maga, kuitahes väsinud oleks (eile olin jälle tuikumiseni väsinud, sest käisin pojaga ujulas ja see kuramuse ujula väsitab ka täiesti terve inimese ära).

Räägin sellest, mis hingel, vbla pärast sündmustest ka ja enne soovin vabariigi aastapäevaks kõigile õnne (täiesti arusaamatu, me keegi ei ole selle vabariigi tekkeks 98 aastat tagasi kaasa aidanud, jõulude puhul ei tahaks õnne soovida v? Aga no soovitakse, on selline tava, ja õnne soovides olen näidanud, et mulle mingil määral lähevad ka välised asjaolud korda. Vähesel määral.)

Aga hingel on mul see, et nüüd olen ometi mõistma hakanud, et kõik ei ole nagu mina ses osas, et väljendavadki ainult neid asju, mida tahavad väljendada. Et maailm on täis inimesi, kes väljendavad tahtmatult, väljendavad, sest ei oska varjata, väljendavad, sest kehakeel ja isegi sõnad näitavad välja seda osa, mida teadlikult tegelikult ei tahaks näidata.
See, et mina olen õppinud, mismoodi mingites olukordades käitutakse ning käitungi täpselt nii, on - ebatavaline. Mu autistlike kalduvuste intelligentsi pealt ärahaldamise meetod. Ning on tõesti olemas väga palju mitteautistlikke inimesi, kes käituvad mitteteadlikult, käituvad loomulikult ning see ongi seletuseks, miks mu rongiallaminek sai kõigile üllatusena tulla. Sest noh - MINA ei teadnud, kuidas seda väljendada nii, et inimesed aru saaksid, ma elasin oma maailmas ning arvasin, et kui ütlen, saavad inimesed aru, et mul on halb.
Sittagi.
Ilmselt oleks olnud vaja kuidagi teisiti käituda, aga ma seda osa ei olnud õppinud, sest palju ikka selliseid enesetapjaid tunnen, kes oma plaane ka tõsiselt mõtlevad. (Ei tunne ühtegi.) Mul ei olnud kusagilt võtta mudelit, et tee nii, siis inimesed saavad aru.
Noh, ja inimesed ei saanud aru.

Siiamaani ei tea, mida siis teha, et teised aru ka saaksid, kui halb mul on. Et ei oleks "wtf, kuidas siis nii?!"-reaktsiooni. Minu jaoks on käitumine teadlik ülesanne, see ei tule "iseenesest". Kui mul mudelit ees pole, ei tea, mida teha, et arusaadav olla.
Minu jaoks on kõik "poos".
KÕIK!
Seepärast mul ongi raske rääkida tõtt nii, et usutaks. Seepärast arvangi, et tähenduslikud värgid on ka inimeste teadlikud valikud, pikad pilgud või jalgade asetus on kõik teadlikud valikud. Minul ju on?
Olen õppinud, kuidas käitutakse, käitun nii, ning kui mudelit ees ei ole, arvan, et sõnadest piisab.

Ja ei piisa, ei piisa, ei piisa.

Inimkari elab mingite reeglite järgi, mida ma ei tea. Et labajalgade otsa suund näitab seltskonnas, millised inimesed mulle enim meeldivad ning kui ma ei taha seda meeldimist väljendada, keeran jalad kellegi teise poole, on teada. Aga mida teha, kui on nii valus, et surm tundub pääsemisena, ei tea, sest seda pole kusagil kirjas.

Seepärast ma muide ei saa ka kõikvõimalikest rassistidest, nais - või meesšovinistidest, vanusistidest vms aru - minu jaoks iga inimene teeb mingit oma asja. Jah, teatud inimgruppide esindajad teevad mingeid asju tihemini, aga konkreetse isiku kohta ei ütle see ikkagi midagi. Iga inimene konkreetselt mängib neid inimkarja reegleid erinevalt, tahab väljendada oma asju, ei taha väljendada midagi muud - ning sinna kattevarju taha on lootusetu näha püüda. Kui ta tahab varjata, ei saagi keegi aru ju!

Vähemalt kui inimesed oleksid nagu mina, ei saaks.

Vat seepärast mul ongi inimene ja loom. Seepärast tahangi, et mulle öeldaks asju sõnadega. Kui ma pean ise oletama, et tal ilmselt on kahju, et nii tegi, mu aju on lakkamatus tegutsemises "kas ikka sain õigesti aru, võibolla ta mõtleb midagi muud?"
Aga kui sõnastab, on selge - see isegi ei tarvitse olla selgus mõttes "nii on tõde!" Kuid see on selgus mõttes "nii ta tahab, et ma seda teaksin." Ja sealt edasi teen omi järeldusi nagunii. Vähemalt seda, mida ta tahab, et mõtleksin, ei pea enam oletama!
Ei, saan aru küll, et osasid asju ka öeldakse viisakusest ja ei öelda viisakusest. See lihtsalt ei ole minu mõistatamiskoht - ta võis ju öelda viisakusest, et teda huvitab mu seisukoht, aga ise on süüdi, kui seepeale arvamusavalduse kaela saab.

Ei ole vaja olla viisakas, kui sellele järgnevat kannatada ei suuda!

Sündmustest? Noh, mul on nüüd tätoveering mõlemal käel, tätoveerimine ei ole mainimisväärselt valus ning läheb kiiremini kui võiks arvata..
 Ja 24. veebruaril on rongid jubedamalt täis.

Võtan, kui tahan

Aus oleks selle kohta ka linke jagada.

Noh, et mul ilmus lugu kogumikus "Pikad Varjud". 
Mõnele isegi meeldis!
Ise ma võtaks selle loo käsile ja kirjutaks ümber oma praeguse ajuga. See oli parim, mis sel hetkel tuli, aga peale viimasele testlugejale saatmist ma isegi ei lugenud üle.
Talle meeldis, läheb.

Minu kohta see pole lihtsalt viimistlemata lugu, see on lausa räpakas töö - aga no sel hetkel ei tulnud paremat ning idee oli vähemalt hea.

See oli täiesti teistmoodi, natuke on ikka veel. Kui varem olid kõik süzheed triviaalsed (tüdruk kohtab poissi, võidelda mingi kolliga, ootamatus elus, armukadedus, keegi vajab abi ja kuidas aidata) ning see, mis lood elama pani, oli tegelastevalik, siis "Võtja" sündis täiesti teistsuguse peasisu pealt.
Süzheed olid igal pool, päevas sündis 10 tükki. Samas ma ei tundnud tegelaste suhtes empaatiat, ükskõik millised nad olid, ning kui mingi filmi-, raamatu või larpistseen mulle kolme kuu jooksul natuke korda läks, oli see Sündmus ning sellisena igakülgset hellust ja hoolt väärt. Mitte lihtsalt "kirjapandav" vaid loo selgroog.
Süzhee .... häh. Neid tuleb söögi alla ja söögi peale, vat tegelaste elu on see, mis tuli/tuleb suurte raskustega!

Nii et linke.
Kogumiku arvustusi, kus minu lugu natuke enam kui paari sõnaga puudutatud:

Loteriis
Goodreadsis
Kirjanduslikus päevaraamatus
Loomingus
Reaktoris
ja muidugi Baasis

Baasis on minu loo kohta üksikult ka natuke, aga sellele eraldi linki ei pane, kogumiku üldarvustuste juurest saab ühe vajutusega edasi.

***

Teate, millest alles praegu aru sain?
Ma ei teegi midagi, mis pole mulle selgelt ja mõistetavalt kasulik. Varem ("varem") olin hullumas selle kasulikkusringi sees, kus kõigel, mida tegin, pidi olema kasulik sisu, parem kui kaks kasulikku sisu, veel parem kui kolm.
Aga nüüd ma midagi muud kui kasulikkust ei tunnistagi. Tahan magada? Ilmselt on mulle kasulik end välja puhata. Tahan filmi vaadata? Oo, päriselt tahangi nii rasket asja teha?! Muidugi on see mulle kasulik! Tahan suitsu teha? Kuule, vähemalt tahan midagi, see ongi juba väga hea!
Aga kogu aeg on peal arvestaja "Kas ma naudin seda? Jaa? Ei? Kui ei, tuleb teha midagi muud!"
Ja see ei tähenda, et ma ei tee endale kasulikke asju, sest ei taha. Vastupidi. Ei tahagi teha midagi, mis pole kasulik. Ei tundu hea.
Huvitav, kas see võiks tegelikult kõigiga nii olla ning üldine "suru hambad risti ja kannata välja, tee ära, see on pikas perspektiivis kasulik!" on lihtsalt kasvatuse tulemus?