Ei ole aega puhata

Mis mõttes on kell ikka veel alla kaheksa hommikul?! Olen juba pool igavikku ärkvel, sest eile olin surmväsinud, läksin enne kümmet magama ja ärkasin seega igasuguse välise mõjutuseta kell 6:04. Nüüd võiks jälle magama minna, aga õnnetuseks on Poeglapse äratus täna 8:15 ja oleks ju kena laps ikka üles ka ajada.
Paidega. Meil on selline hommikurituaal, et äratan teda paidega ja selga kratsides ja masseerides, kokku umbes veerand tundi. Siis teen talle soengu (pikkade juustega poiss, koolis on nõutav pats ja talle meeldib punutud, sündinud viiking). Ja alles tema uksest välja saatmise järel saan jälle voodisse minna. Tavaliselt ei lähe, püsin umbes kümneni veel üleval, joon kohvi, istun arvutis, teen paar kehalist harjutust.

Aga ega ma tavaliselt ka kuuest üleval pole. No vaatab, kuidas läheb.

Täna on padjaga-tööle-päev. Kui ma poleks end eile nii ära väsitanud, oleksin läinud kellelegi paariks tunniks sappa näiteks Pelgulinna haiglas (seal töötasin oma viimase praktika raames), tegin isegi ettevalmistusi, ent õnneks päris kokku ei leppinud ja eile taipasin juba, et isegi väga lusikakoguseid venitades ei saa. No ei saa!
Olen mittehaiglas solidaarne siis =)

See, kuidas ei ole aega puhata, on mulle nii tuttav teema. Kuidas sulg võib lõpuks murda kaameli selgroo, kuidas niigi jaksamise piiril toimides soovitus, et võiks teha veel rohkem, ajab raevu (praegu) või surma (enne).
Teha nii kõigi tervishoius töötajatega on sedavõrd arulagedalt jõhker, et selle peale ikka annab tulla.
Ma muidugi ei sallinud Marianne Mikkot ka enne, meie põgusate päriselu-kokkupuudete põhjal (kunagi mu üks komplekt vanemaid andsid talle küüti Lõunalinnast Pealinna, siis me olime kõvasti üle kahe tunni ühes autos koos), aga nii loll olemiseks ikka peab kohe pingutama ka ebameeldiv inimene.
Kui sa jaksad nii palju, jaksad natuke veel. (Mida, ma olin siis surmahaige, antidepressandid polnud peal ja ma ei suutnud meelde tuletada, et enda sitasti tundmine pole inimeseks olemise paratamatu kaasnähe, tegingi lolle järeldusi! Aga isegi siis tegin vahet, et mõnikord lihtsalt ei jaksagi rohkem, lihased ei tõsta tonnijagu kalakonserve paigast paika, treeni neid nagu tahad, tahtejõud ei tõsta inimest lõputult.)

Ei, see, et ma Mikkot mainin, aga Seda Teist Venda (ei, ta oli ju?) mitte, ei ole naisevihkamine, lihtsalt ma tõesti ei tea, kes See Teine Vend on ja seega ei mäleta ka tema nime. Uurimagi ei hakka, kannatagu selle all, et teda üldse ei mäletata =P

Aga olen mõttes kõigi tervishoiutöötajatega, päriselt, siiralt, üleni. Mis siis, et mulle meeldib see töö - ta on raske.
Mulle tuleb meelde ainult üks koht, mis võtab veel rohkem - siis, kui autistide koolis praktikal olin, sain aru, et vot see on tipp. Nii armsad lapsed, nii toredad töökaaslased, mu sealne boss tegi pärastlõunal kõigile veel tööl olijatele kohvi ja tõi kätte ka - ja nii läbi kui sealsest tegevusest ma ei ole kunagi enne olnud ning isegi pärast harva.
Aga see ei ole öeldud, et tervishoiutöötajatelt kuidagi töö raskust ära võtta - see on öeldud, et tolle kooli personali tohutut panust hinnata. Vot seal õpetaja olla on veel raskem.

Elada nii, et see ei ole mõnus, padjastatud, soe ja hell, elada nii, et kogu aeg on ora persses ja tuleb teha rohkem, on nii tobe isegi ideena, et mul ei ole sõnu.
See on me ainus elu, kurat, ja keegi ei pääse sellest elusalt!

Kolmas külg

Mulle sai täna hommikul osaks šokk.
Tegelikult võiks šoki alguseks lugeda eilse õhtu, mil Tütarlapse vanaema ütles mulle: "Rõõm, et sa oled natuke kosunud, pole selline luud nagu vahepeal!" Naeris ja lisas: "Mitte et ma sellega midagi halba mõtleksin! Ei vahepealse ega praeguse kohta!"
Aga ma ei šokeerunud, sest ise arvasin ka, et olen natuke juurde võtnud, seda võib pealtpoolt näha olla ja üldse ma ju ei teadnud, millega ta mõttes võrdleb. Naersin vastu ja seletasin, et kõik on korras, ma üldse ei põe, nagu on, ongi väga hästi.

Aga täna mõtsin, et no olgu, ma siis saan numbrilise teate ka, mis toimub, ning ronisin kaalule.
Ja see näitas seitsmega algavat arvu! (No hea küll, näitas 70.) Kusjuures ikka veel arvasin, et nojah, vähe palju on, ootasin vähemat, aga ma ometi olen omal nahal kindlaks teinud, et lihased kaaluvad rohkem kui rasv, ning ainult oma veendumuse kinnituseks võtsin mõõdulindi.
Ja selleks, et NII pihalt kui puusalt tuleb  4 cm suurem näit, kui ootasin, ma ikka üldse valmis ei olnud.

Jestas, üldse ei pannud tähelegi! Mul oli ka 5 kilo kergemana sees tunne, et noh, natuke teistmoodi kui ühiskondlikul ideaalil Cosmopolitani lehekülgedel ju on - aga mul oli täiskasvanuelus ka periood, mil kaalusin alla 60 ja ausõna, see välimus tõesti ei ole midagi, mida ma kuidagi tagasi tahtnuks.
Aga nüüd korraga tulid kõik need üle ideaaliserva olevad kumerused meelde, nad olid ka peegli ees näha ja kuidagi nagu teistmoodi näha kui enne - mitte "Ma ei ole pilt, olen elus naine!" vaid "See jõnks väljaspoole puusalt reiele üleminekul on tõesti ebatavaline ja ülearu."

Kusjuures ma tõesti ei pannud tähele. Nagu siis, kui hästi palju Kirjut Koera tegin, võtsin selle toel juurde, siis enam Kirjut Koera ei teinud ja võtsin jälle alla, tunnuseks mitte mingi mõõtmise imetrikk (ma ei mõõtnud) vaid rõivaste sees pigistava-laheda tunde muutumine. Aga praegu ei olnud ei suht iga päev koogi söömist ega isegi rõivaste pigistamise tunnet - vastupidi, tõmbasin ühed vanad teksad jalga, mis mu meelest olid ära pandud kui "kitsad" ja need olid hoopis ruumikad.
Praegu mõtlen, et võibolla olid nad ära pandud kui "liiga suured". Lõpuks ma võtsin ka enne Rongi päris korralikult alla, sest kuidagi ikka uskusin toona, et kui veel parem olla, läheb ka mu elu kuidagi paremaks, ning veel parem olemise idee hulka kuulus ka see, et olla kõhnem ja sportlikum.

Nüüd olen segaduses, kas midagi teha või mitte.
Ühest küljest: tegelikult olen juba kuu aega imestades tõdenud, et kauniks läheb mu nägu, kui silmad ära värvin, muidu nagu üldse ei ole ja kas mu vaatenurk enda vaatamisel on siis nii kõvasti muutunud või? (Vastus: ei, meeldin endale rohkem, kui natuke vähem kaalun, dohh!) Kuivõrd mul ei ole ka toiduga mingit kirglikku suhet, ei tohiks isegi väga raske olla neid ootamatut 4 cm taas alla võtta. Juua samapalju vahukoore ja piima seguga kohvi (mulle paistab meeldivat valgendaja rasvasus umbes 15%) kui siiani, ainult süüa vähem ja natuke vaadata ka, mida. Aplesini, mitte kohukest, külmutatud köögivilju hakklihaga, mitte Poeglapse eelistavaid pelmeene.
Nii et asja üks külg on, et kui ma meeldin endale kõhnemana ning selliseks saamine ei võtaks isegi erikuradi suurt pingutust, võiks ju.

Teisest küljest: milleks mulle see ilu? Mul ei ole probleemi, et mind keegi ei tahaks sellise välimusega, kui mul on, mul on ainult tõdemus, et mina ei taha kedagi neist, kes mind nii, et ma saan aru ka, tahavad. Hea küll, mul on mu seksuaalne tuimus - aga keni mehi ikka märkan küll juba ammu.
Tegelikult on see mitte-kellegi-tahtmine juba vana asi, lihtsalt enne ma panin selle tähelduse sinna alla, et Rongimees, teda ju ikka tahan, kõik mu ahnus on sinna suunatud ning kui keegi teine mind parasjagu jalust nõrgaks ei võta (mida tuli ka ikka ette, ega ma mingi nunn polnud), on tema põhjuseks.
Aga tegelikult olen lihtsalt pirtsakas. Mulle meeldib tunda, et olen oluline, kui seda ei ole, ei ole mul ÜLDSE huvi. Mis muidugi teeb mu suht lähenemiskindlaks kõigile neile, kes lähenevad kõigele pandavale kas lootusetusest ("vahet pole, et ta mulle ära ütleb, ükskord ju mõni ei ütle ka!") või mittediskrimineerivast innust ("Muidugi meeldib ta mulle, mulle meeldivad kõik!") Ja noh - kui ma olen natuke individuaalsem, paksem, imelikum, see on ju SOODNE, et sõeluda välja mehi, kellele meeldin mina, nende hulgast, kes mu välimust päris kepikaks peavad!
Kui rääkida ainult lapse saamisest - ma ei ole ka 10 kg raskemana nii kole, et seksi ei saaks. Isegi kui mul on plaanis (mul on plaanis) inimestega rääkida sel teemal, et kule, tee mulle laps, ma nii koledaks nagunii ei lähe, et mees sel põhjal tõdeks, et lapse võiks ju saadagi, aga sinuga magada ma lihtsalt ei suuda, väkk.
Nii et võibolla on tegelikult kasulik mitte nii ilus olla ning kui elu on mulle kätte mänginud seesuguse võimaluse, võiks vähemalt lubada tal nii teha, mitte kukkuda kohe alla võtma?

Kolmandast küljest (ilmselt ei ole selle küsimuse näol tegu paberilehe-taolise pigem kahemõõtmelise teemaga) ei ole võibolla üldse asi selles, et olen tavamõistes liiga ilus, et seda ignoreeritaks - ma nagunii ei oska ei ilu ega selle puudumisega ühiskonna tasandil midagi peale hakata. Käia ent ringi nii, et endale meeldiks, on võibolla siiski kokkuvõttes kasulikum nii päris enda esitlemise kui lihtlabase naudingu seisukohalt? Ma meeldin endale, kõik muu on pohh!?

Kahtlustan, et see kolmas külg on määrav. Tundub kuidagi õige ja hea =)

Tasakaal wanted!

Hästi imelik päev on olnud.
Selline, et osasid tänaseks mõeldud tegevusi ei teinudki ära, väsinud ja kuidagi nimetult nukker - ning samas täis hämmingut selle üle, et oot, elu oligi vist selline kunagi? Pidevalt oligi?!
Päev pole veel läbi, osasid asju vaikselt üha teen, aga see tunne, see tunne on nii tuttav. Et miski pole piisavalt hea, midagi pole piisavalt palju, kui tahaks tähelepanu, peaks ikka maailma paigast veidi liigutama - 1 km tunnis on nagu vähe, et pai oodata teistelt, peabki ise ära end haldama, kuni on Midagi ette näidata. Selline pidev nälg soontes ja soolikates, et tehke mulle pai, öelge, et olen tähtis, üldse ei leevene ka paari telefonikontakti või tütre saadetud kettkirja peale.
(KETTKIRJA?! Ok, ta on 14. Ma ise olen neid saatnud ning palju lollimaid asju teinud veel palju vanemanagi, aga ikkagi: kettkiri?!)

Arvestades, kui tuttav see kõik on, kuidas ma täpselt tean, millest, ja olen sama probleemi korduvalt ja korduvalt lahendanud, olen sunnitud endal diagnoosima suhtlemisvaeguse.
Ses mõttes läks Suurte inimeste juttude suhtlusmõtisklus mulle praegu väga õigesse kohta (kuigi ma iga kord võpatan, kui ta "ekstrovert" kirjutab, see on ekstrAvert eesti keeles), et noh, parasjagu väga minu teema.
Introverdid ja ekstraverdid on eri tüüpi energia kogumisel ning selle kulutamisel lihtsalt (panin teisena guuglis ette tuleva lingi, ei viitsi rohkem mõelda sellele), see on mulle teada fakt ning ei ütle midagi selle kohta, kuidas inimeste puudumine mind kurvaks ja näljaseks muudab.

Tahan tunda, et minulgi on kusagil oma kari ning isegi omaetteolemise vaieldamatu mõnu ei kaalu üles seda "mitte kedagi ei ole, nuuks!" üksildust.
Kusjuures see, et suhtlemisvaegus on olemas, et mul on vaja vähemalt netis inimesi, muidu on halb tunne, on ammu avastatud, selle arvestusega on ka aastaid ja aastaid elatud - ja phäh.
Mul õnnestus ikkagi kogu tarkus ära unustada selle rongijama sees ujudes ning tugevamatele stiimulitele reageerides.
Pean vist ikka homme Tütarlapse isale külla minema. Nagunii väsin maailmakõvasti ära, aga see üksildustunne saab peletatud.

Kusjuures mul oli rütm, oli programm, kõik oli tegelt kindlaks määratud ja graafiku järgi. Plaanisin endale 1-2 sotsiaalset sündmust nädalas, sest nii tundus paras ning vbla oligi.
Häda on selles, et ma ei pidanud plaanist kinni. Tegin kaks nädalat järjest 3 sotsiaalset sündmust nädala jooksul ja sealjuures ei olnud kõik need kolm mitte kohtumised ühe sõbraga korraga, kes tuleb mulle külla, oo ei.
Ikka täie rauaga: uus koht, uued inimesed, palju inimesi korraga, uued tegevused - ning pärast olin tuikuv ja kohmakas päevi.
Sellest tuli ju lõpuks välja ka puhata! Miska ma muidugi ei kohtunudki kellegagi peale vahel naabrite trepikojas ning Poeglapse ja tema lemmiksõbra.

No hea küll, seal klassikontserdil käisin ka, aga jee ma selle käigus kellegagi vestlesin =)

Nüüd on kurb ja nälg ja appi! Andke inimesi!
Nii raske on hoida seda tasakaalu, et kui kaua olla omaette ja koguda energiat ning kui kaua ja palju seda siis välja anda inimestega kohtumise peale.

Muidu: Poeglaps kaotas oma võtmed ära ning minu omad on meil praegu kahe peale ainsad.
Ta läks klassivennale külla ning vannutas mind, et ärgu ma magama mingu, ta viskab kive vastu akent ja siis ma tulgu ja tehku uks lahti. (Telefon? Jaa, see on tal küll, aga ettepanek helistada tõi kaasa: "Aga kive visata on palju lahedam!")
Mina olin siis kangelaslikult üleval, väsisin ära, ent ikka olin üleval, helistasin talle, et küsida, kas ma võin vast magama minna, millal ta tuleb - aga ta, reo, ei võtnud vastu.
Miska läksin magama. Kui uinumine osutus raskeks, kui iga valjem lapsehääl õues mu taas erksaks raputas, ütlesin endale: "On ebatõenäoline, et Poeglaps omaette hõisates koju tuleks, sest ta ju tuleb üksi. Üldse ei tasu võõrastele häältele, rulavurinale teel jm sellisele tähelepanu pöörata - kui rulavurin lakkab meie maja ees ja sellele järgneb aiavärava kriiksatus, tuleb alles üles ärgata."

Siiski olin takkajärgi natuke üllatunud, kui ärkasin aiavärava kriiksumise peale, tegin akna lahti ja seal all oli Poeglaps, kivike käes, ja küsis jahmunult: "KUST sa teadsid, et ma siin olen?"

Ostan täna pudeli naturaalset õunasiidrit, sest kuidagi tuleb ju tähistada!

Nadia Savtšenko on elus, Ukrainas, ja millegi juhtumine, mis mult selle rõõmu ära võtaks, on väga ebatõenäoline.

Jagan kõiki toredaid asju, mis jagatavad on ning hoobilt pähe tulevad, seepeale =)

... ja siis veel see: