Vestluserror (ei ole "vestlusterror", lugege hoolikamalt!)

Oijeh.
Jõudsin just tagasi paadiretkelt ühele Eesti ilusatest väikesaartest, tegin ahjus grillvorstid ja poest ostetud kartulid soojaks, kohvi tegin samuti ja kui nüüd jaksan veel veidi, jutustan teile natuke vestlemisest ja mis on minu kohutav mittesuutmine seal sees.

Alustuseks lugege nt Murca muuhulgas ka vestlemisteemalist posti.

Nii vist ekstraversetel normaalseltel inimestel käibki.
Või noh, ma ka umbes sedasi olen arvanud ja kõlab õigesti.

Nüüd räägin, kuidas ebanormaalsed (vbla seepärast nad ongi?) introverdid üleni hädas on selle tehnikaga.
Jälgisin sel saareretkel ennast ja teisi ning sain TÄPSELT aru, miks vähegi suuremad seltskonnad on mulle kurnavad ja miks ma seal suhteliselt vaikne olen, kuigi üldiselt mus pole mingit häbelikkust ega esinemishirmu. Seekord mulle pealegi meeldisid juba ette kõik osalejad v.a. meie kapten, keda nägin esimest korda, ent kes oli nägus noor mees ja inimene peab ikka päris ebameeldiv olema, kui ta on "nägus noor mees" ja samas mulle ei meeldi.

Ikkagi oli nüüd tühja majja saabudes selline "oeh, viiiiiiiiiiiiiiimaks saan puhata!" meeletu kergendus.

Enamasti, nagu Murca kirjutas, tahavad inimesed rääkida ja teiste juttude ajal mõtlevad, mida ise järgmiseks jutustada. Aga paraku - mina ja minusugused ei taha niivõrd RÄÄKIDA, kuivõrd ET MEID KUULATAKS.
Mis tähendab, et kui tekib üürike paus ühe rääkija ja teise rääkija vahel, me mitte ei sukeldu oma looga esile, vaid ootame, et keegi meie või meie seisukoha vastu huvi tunneks. Kui ei tunta - selge, las siis räägib see, kes rääkida tahab, mina võin vait olla. Sest näha on, kuidas ma ei ole teistele nii tähtis, et mu jutu vastu huvi tuntaks.
Ei, ega ma mingi pirtsakas pole, kui juttu tekib paus ja see venib juba üsna pikaks, ma räägin hea meelega ka midagi eelmise teemaga seotut, kergeid teemasid nagu loetud raamatud või nähtud loomad üldse välja jätmata. Mul ei ole ses osas tõrget - aga mida suurem seltskond, seda ebatõenäolisem, et tekib selline pikem paus. Kõik tahavad rääkida ja meie, kes me tahame mitte rääkida, vaid et meid kuulataks, kuulame teisi, kuulame teisi, kuulame teisi ja väsime lõpuks väga ära.

Sest keegi kurat ei taha meid kuulata ja me ei taha tähelepanu pärast võistelda, sest emotsionaalselt korda läheb minusugustele teiste huvi meie vastu, mitte meie reageerimiskiirus, hääle valjus vms täiesti ebaoluline detail, millega rääkimisvõistlusel teistest ette jõuda.
Me ei taha võistelda tähelepanu pärast, me tahame niisama ja võistlemata.
Ma tahan, et mind vajataks - jaa. Aga mitte anonüümse ühikuna, ei taha olla kepikas naine või rahakott, vali hääl või hea söögitegija, tahan, et vajataks ja tahetaks spetsiaalselt MIND.
Mind.
Mind!

Väikesed seltskonnad on ses mõttes paremad, et pole sellist massilist rääkidasoovijate hulka ning pausid tekivad kergemini. Lisaks tahan üsna igale küsimusele vastata, mul siis on hetkega meel rõõmus, et kedagi huvitab. Kui keegi juba küsib midagi, on mul peas rist kirjas, et oh! tasus suhtlemispingutus ära!
Väikestes seltskondades ollakse aga kuidagi üksteisega rohkem seotud ja küsimused tulevad kergemini.

Ja siis on veel kolmas olukord, milles räägin. (Esimesed kaks siis "keegi küsib" ja "tekib paus".)
Kui miski nii kõvasti kripeldab, et tahaks jagada, teist arvamust kuulda, asjad ei klapi ja halb on olla.
Muidu kuulan teisi, aga kui miski kogu aeg segab, ärritab, kisub - vat siis räägin välja. Mis mulle nii wtf oli rongialla mineku järel inimeste reaktsioone saades: kui mina juba räägin ilma küsimata, kripeldab asi mul järelikult kõvasti. Mis mõttes ei saadud aru, et mul väga halb oli?!

Kirjutades on teine asi - kuna keegi ei pea lugema ega reageerima, kui ta ei hooli ja teda ei huvita, mul ei ole kirjasõna kasutamise ees "neid ei huvita" tõrget. Aga rääkimine, füüsiline sõnade häälega moodustamine eeldab üldiselt, et tajun teist inimest vahetult või telefoni kaudu ja sel juhul üldiselt räägivad need, kellel kas miski väga kripeldab (inimeste puhul nagu mina) või kes lihtsalt rääkida armastavad (ekstraverdid?)
Sest ma ju tajun seda, mida teised tahavad, jumalauta, ja kui automaatselt toimin, teen, mida teised tahavad! Enda tahtmiste järgi toimida nõuab teadlikku arusaamist, mida just hetkel tahan - no ja ausalt. Ma ei taha ju ainult rääkida!
Ma tahan, et mind huviga kuulataks!
Aga seda ma ei saa kuidagi ise teha, see sõltubki teistest. Kui ei kuulata, ei kuulata, selge.

Mul läks väga väga väga kaua, et aru saada, miks inimesed räägivad oma headest koolihinnetest või töökogemustest või möödunud üritustest. Sest minu peas toimus "sa räägid, ilma et keegi küsiks, niisiis sul kripeldab miski, aga samas kõlad rahulolevalt - mis seal taga siis on, mis segab ja valus on?!"
Ja alles üsna hiljuti taipasin, et inimesed räägivad, sest neile meeldib rääkida. Lihtsalt omaenda hääle kõla on tore.

Ühest küljest: ma ei saa sellest aru.
Teisest: oot, kas ma praegu tegin intro- ja ekstravertide osas mingi uue avastuse v? Et seltskonnas väsimine on sellest, et sind ei kuulata, samas seltskonnast energia saamine ilmneb neil, kel polegi vaja, et kuulataks, rääkimisest saab laksu kätte?

Sest minul ei ole huvi rääkida, kui mind hoolega ei kuulata, vaid hoopis oma jutu peale mõeldakse. Annan siis seda, mida ise tahaksin: kuulan teisi.
Aga sel kuidagi ei ole toimet, et mind seepeale rohkem kuulataks. Lihtsalt inimeste jaoks muutungi "selleks, kes on vaikne".

Kas ja kus on lahendus, mõtlen.
Mul selgelt ei ole elu veel selge =)

Tegelt on hästi, reageerin pisiasjadele

Peaks mingi disclaimeri hoiatuse ka panema? Ah, ei pane.

Kui ka nii paljud asjad on nõmedad (pisiasjad, ent paljukesi koos annavad tunda), on ometi One Piece ja Steven Eriksoni Malaze-raamatud.
Kunst ei päästa vbla maailma, aga indiviide küll. Iga päev, iga tund.
Kui inimesed pärismaailmas on talumatult lollakad, mõtlen "A mine persse!" (lollakatele) ja "Ära põe!" (endale) ning lähen mõnda teise maailma ära.
Nii hästi aitab! Ma suutsin päris kaua seda lohutust ja rõõmu endale lubada ka enne Rongi, alles 2014 suvel kadus huvi teiste peast pärit ilmade vastu samuti.
No lihtsalt nii ükskõik oli. Pluss tollal mõtlesin, et minu valud pole midagi, vat neil seal! ja tundsin end seepärast veel kehvemini, et mul pole ju häda TEGELIKULT midagi, aga ikka on raske hingatagi.
Olen nii hädine!!!

Nüüd, kui päriselt aru saan, KUI rõve mul oli, on mu vaatenurk mõnevõrra muutunud ja rohkem "me oleme nii ühtekad!" tunnet erinevate sangaritega.

Ma enesetapmise-tundest kirjutan praegu seepärast, et malluka kommentaariumis keegi küsis mult, miks ma seda teemat ajan ikka veel, ja soovitas lahti lasta. Ma üritasin seletada, aga no: kes saab aru, saab vast niigi, kes arvab, et rongi alla minna oli nagu üks eksam teha või läbi kukkuda, ei saagi aru.

Mind ei oleks selle kogemuseta, noh. Oleks keegi teine, täiesti teistsugune inimene.

Ja samas arvan, et enese äratapmine ei olnud juhuse asi. Et sel hetkel, oli (peamine põhjus "mu lapsed on teises linnas ja hoitud, mul on viimane vaba õhtu") sattumuslik, aga et mu elu on piin, oli nii suurelt teadvuses igal pool kirjas, et ühtegi muud sõna sinna enam ei mahtunud. Mitte just et sel päeval, aga veidi varem või hiljem oleksin ikkagi läinud ja teinud.
Sest vapper - seda olin ka kogu aeg. Mitte et ise endale seda objektiivselt tunnistanud oleksin, pidasin end lihtsalt natuke vapramaks kui taustsüsteemis esinejaid, aga oli küll sees, kuidas seda ma kardan? Ok, seda ma siis ka teen! Elik ma SPETSIAALSELT ei tahtnud mingit ma ei tunnegi seda varianti leida. Mõtlesin, et inimesed surevad ainult üks kord, kordumatu kogemus (no nii arvasin!), järelikult tasub vähemalt see üks kord TUNDA, mismoodi see on. Et ma ei julge valu vastu võtta? Häh. Kardan midagi - järelikult just seda teen!
Elik see ei olnud juhus, et ennast tapsin. Selline inimene nagu mina oleks ikka sinna välja jõudnud. Mina olen, nagu olen - üleni selle kogemusega.
Mis täiesti arusaamatu aga - miks ma elus olen pärast?!

Noh, ja enam ei karda midagi. Ega kedagi. Et kellelegi ei meeldi miski mu olemise või tegemise juures? Tema probleem, mitte minu oma.
Mul pole ka midagi kaotada võrreldes ajaga, mil üritasin aina ja aina teiste meele järgi olla. Sest kas mind hoiti siis rohkem v?
Ha. Ha. Ha.

Keegi siin luges vanu poste ja kuna ma bloggeri-lehel näen seda, lugesin mõne päeva eest ka ühte. Pealkiri peibutas.
Tulid asjad meelde küll. Kurat, täpselt. Kurat kurat kurat kurat kurat!!!!!!!!!
Olin rongi alt läbi käinud vast 6 kuud tagasi ja mulle tuli üha ja üha "ole parem, ole rohkem, tee paremini!"
Praegu näitasin omaette mõlema käega kaks korda fakki seepeale nagu Zoro ja Sanji üleeelmises postituses pildil.
Nagu ... nagu ... Aaa, et info, mis minuni tuli siit, sealt ja viiendalt poolt, oli aina "Sa pole meile küllalt hea sellena, kes oled! Ole rohkem, targem, ilusam, siis me armastame sind!" ja siis keegi veel IMESTAB: "Kuidas sa VÕISID oma lähedastele sedasi teha?!"
Te üha ja üha ja üha rääkisite mulle, et ma pole piisavalt hea! Ütlesite, andsite mõista, andsite märku kogu mu faking elu!
Ja siis imestate, et uskuma jäin?!?! KUI juhm võib olla?!

Inimesed! Lollakad!

Põhjani leebe

Oh, Nico Robin väljendas konkreetselt enesetapusoovi!
Me oleme nii sarnased!
Mis, muidugi olen Sandmani Surmaga ka sarnane. Ja Mary Poppinsiga. Lihtsalt nad on omavahel samuti mõneti ühesugused, noh.

Muidu nägin täna öösel põnevat detailset und, mis jooksis ääretult loogilisena lõpuni. Kui üles ärkasin, olin: "Oooo, nii ilus ja ehe!"
Siiamaani võtab naeratama.
Mu päriselu-mitte-enam-sõber ka seal oli täpselt samamoodi mitte-enam-sõber. Me kumbki tegime oma nõiaasju (nagu võlukunsti alal andekad inimesed ikka teevad, eks ole) ja ta konkreetselt sooritas oma valikuid nii, et need takistasid mind, ega pannud seda miskikski (nii lahe sõna k-de ja s-ide koha pealt!). Mispeale mina kehitasin mõttes õlgu ja tegin OMA asju ka nii, nagu ta ei tähendaks midagi, mõtlemata ja valimata midagi tema pärast.
Igast asju tegin, see oli täiesti põnev. Me olime ositi vastaspooltel oma mitte-enam-sõbraga, kel olid teised prioriteedid kui mul - aga siis sai too mitte-enam-sõber vägevasti mingi kahurikuuli moodi asjaga pihta.
Phmt see lõi ta surnuks. Minu poole ponnistus võita.
Ja ma mõtlesin täiesti kainelt, et kui mina oleksin pihta saanud, tema küll oma teelt kõrvale ei astuks. Lõpuks olime me vastased.
Mõtlesin ta laste peale.
Maailma üldise toimimise peale.
Ja asusin elu ta kehasse tagasi kutsuma, põlvitades ta kõrval ja kõrvaltvaataja oleks ilmselt midagi elustamismassaaži taolist näinud, ainult see massaaži osa oli puudu - phmt lihtsalt põlvitasin, käed tema rinnal, ja kutsusin mõttes..
Õnnestus. Ta tuli teadvusele. Oigas, oli segaduses, tõusis istuli.
Muidugi olin mina seks istuliajamise ajaks juba läinud ja üsna kohe ärkasin pärismaailma.
Aga nii tore.
Täpselt.
Sedasi need asjad mu meelest käima peavadki.

Sest mu jaoks on olemas õige ja vale ja ma ei saaks endaga elada, kui valesti toimiksin.
Ilmselt õige ja vale tunnetamise erinevus ongi minu ja mitmete ekssõprade lahknemise põhjus. Sest enese tapmist mina ei hinda Valeks Valikuks, aga nemad hindavad ja täielik fundamentaalne erimeelsus.
"Ma ikka tegin valesti ja halvasti, paha mina!" tahtnuks nemad kuulda, ja kui minu tunne on "Ma niigi pidasin kaua vastu, olen kuradima kangelane, et nii kaua suutsin, jee mina!" tekkis teatud ... dissonants.
Nii lihtne tõde. Aga ikka vaikselt imestan, et aina empaatiavõimetuid inimesi enda ümber korjasin.
Veider.
Aga ise korjasin!
Kas asjad saanukski minuga teistmoodi minna, kui ma sündisin sinna peresse, kuhu sündisin, sellena, kellena sündisin, kas geenid ja keskkond ikkagi määrasidki kõik ära ning juhus ja eksitus tulid mängu vaid pisiasjades?
Noh, välja arvatud, et olen elus.

Otse animest

Mul pole see veel selge.
See ka pole selge, kes on lahedam: Sanji või Zoro.
Mulle meeldivad nad mõlemad. Mõlemad!!!

Aint paksus on mulle automaatne turn-off. Mehi, kellele selle olen valmis andeks andma, leidub, ent vähe.

Seekord tuleb pärast estconi täiesti tavaline post, mitte mingi ülevaade

Ma iga kord unustan ära, kui rõve tundub valuvaigistiteta migreen, ja jälle meenudes on: "Kuidas SAAB nii vastik olla olla?!"
Kusjuures seekord polnud "valuvaigistiteta migreen" isegi mitte seepärast, et valuvaigisteid poleks, vaid ma võtsin ühe annuse sisse ja kolm tundi hiljem olin valust hullumas. Tol hetkel ei tulnud nagu meelde, et mõju võib läbi olla, mul oli VALUS ja aju ei töötanud kõige paremini.
Lihtsalt mõtsin, et varsti uued sisse võtta tasuks koos kohviga, äkki mõikab etemalt.

Päris migreenitabletid olid otsas, võtsin estconi-nädalavahetuseks kaasa kaks tükki, ent ei arvestanud, et need reedel juba ära kuluvad. Ja no täna, st pühapäeva hommikul, lõikas .... mis mõttes on ütlemine "lõikas nagu noaga" üldse? Noaga lõikamine on tühiasi! Mind võiks ikka väga mitu korda noaga lõigata, ilma et valu midagi peavalu poolegi oleks.
Olgu, põrutas nagu suure haamriga korduvalt ja korduvalt samasse kohta järjest.
Nii hull kui täna hommikul vist polegi olnud. Kunagi. Käed surid ära ilma peatoe külge klammerdumiseta, lihtsalt niisama, duši all olek aitas kahekümneks minutiks, lapsed magasid samas toas, nii et üritasin oiata vaikselt ja nutta hääletult, kuid ikkagi ärkasid nad üles, tegid pai ja masseerisid  ...
... kohv, ibukas ja veel üks soe dušš hiljem saab jälle täitsa olla. Tuikab?

Sanji ja Zoro ometi kord ei kakle omavahel.
Mina usun täiega sellesse kunstnikku ja
tema nägemusse!

Võrreldes sellega, mis oli, on jumalast hea.
JUMALAST hea.

***

Üldiselt oli seekord mulle sisukam estcon kui eelmisel aastal, lausa 3 ja pool tõhusat ettekannet kuulatud-vaadatud ja et ma kogu reedese õhtu ja osa pühapäevahommikust jubeda valu käes vaevlesin, oli lihtsalt paratamatu.
Liiga palju inimesi mulle.
Ja kui mõned neist on ka pingelised (mu taluvus lollide suhtes on oluliselt langenud), on eriti rõve.
Aga teekond sinna ja tagasi oli kombes, mitu täiesti huvitavat kavapunkti jälgitud, One Piece oma parimates ilmingutes (ma tean võrrelda, jälgin ka uusi episoode, kui need peale tulevad, ja no nii lahedat lugu ei põimu, kui mu vanade osade vaatamisel 200 ja 300 vahel) nauditud ning söök oli samuti täiesti hea.
Alkohol? Mitte tilkagi.

kilpkonn tegi minust ja mu tütrest pildi.
Juhin tähelepanu, et tütre seljal pusa peal on pilt Zorost.
Perekondlik fänlus on tore asi =)

Mul oli nii rõve olla, et ei julgenud.
Kohv? Ikka.
Lapsed kaasas? Olid.
Mu tütar vestles selle mehega (lahe!), kes meid kohale sõidutas ja tagasi tõi, ning sõnastas tänapäevase (minu meelest üleni pädeva) mõtteviisi: "Kui sul on olemas arvuti, wi-fi ja vool, sa ei ole kusagil üksi ega igavle. Katus ja söök ka - mida veel vaja?!"
Ja nii ongi. Võrguga arvuti on universaalne seltsiline, tema ainus puudus on, et ei kallista.
Pornot ka täis seksisõpradele, kes millegipärast ei fantaseeri.
Mina küll eelistan ise mõelda. Isegi praegu, madala seksuaalsusega nagu olen - vahel ovulatsiooni aegu ikka kutsub mõtisklema.
Ainult orgasmi, oh-ah, seda ikka pole.

Hm, aga selle "paljude inimestega koos olles tuleb ka migreen" tõdemusega vist ikka pean midagi tegema.
Sest ise ma ju ronin sündmustele, kus inimesi palju - ja see pole isegi "mul hakkab siis tore!" eksiarvamus, lihtsalt kuidagi on sees mõte, et "niimoodi inimeseks olemine käib, ma siis ka".

Aga inimeseks olemine on nagu naiseks olemine ju. "Mina olen selline? Olen. Järelikult naised (või inimesed üldse) on ka sellised."
No ja kui on mulle raskeid inimesi kasvõi üks mu lähiümbruses, on juba jäle olla.
Kui neid on rohkem, on veel halvem. Oleneb muidugi raskusastmest ka.
Ja isegi kui on kerged ja toredad inimesed, aga neid on PALJU, mulle tundub ikka vaevaline.
Miks ma teen endaga nii?! Ise lähen ju ...
Järgmisel nädalavahetusel ka. Rollimängijate kokkutulek tuleb ka.
Praegu pea veel tuikab, on meeles, et vast ei tasuks ise sõrmi sahtli vahele sättida. Aga kui on üle, kui on PÄRIS hea olla, alati loodan, et ehk seekord läheb hästi, teeme ära!

Krt, ma ses osas olen täiesti õppimisvõimetu vist. Või noh - mul on väga paljude teemade kohta sees küll "ei tasu loota, nagunii läheb halvasti".
Aga kuna MÕNIKORD on rahva hulgas suhtlemine seni ka hästi läinud, vähemalt valuvaigistite toel, olen ürituste suhtes täis põrmustavat optimimimimimismi.
Aitab. Kui senilubatud on möödas, hakkan "ei" ütlema.
Mitte kõigele ja kogu aeg, aga no mida ma ronin kohtadesse, kus 90% aint haiget (füüsiliselt) saan?