Auga elatud aasta

Üritan aastat kokku võtta.
Omamoodi armas on pärast mingeid vahekokkuvõtteid lugeda ning mu eelmise aasta oma oli ... no pakub siiani naudingut.
Kuigi vahel on mõttejärjes pikkade hüpetega liikumine väga kohal seal. Mul oli endalgi väike probleem arusaamisega, millest jutt.
Siis tuli meelde, aa, need ja need mõtted! Sidusused, need ning need, jäid kui iseenesestmõistetavad välja kirjutamata - aga pfff. Pisiasjad, pisiasjad.
Kõik on taas selge, see on põhiline.

Varem - varem - tegin kokkuvõtteid sünnipäeval, aga koos tavaga panna endast sünnipäeval pilt võrgupäevikusse kadus too essentsi sõnastamise komme ära ning VAHEL ikkagi vahekokkuvõtteid ju võiks teha.

Selgelt oli Kirjanike Liidu romaanivõistluse aasta. See oli-tegi-mõjutas kõike, mu elu sai teiseks. (Nii palju raha pole mul ELUSKI olnud, et 800 euro eest seljale tätoveering teha. Mulle tundunuks see varem arutu põletamisena. Krt, kui saab kogu aeg kohvi peale koort osta, on juba rahadega hästi ju?!)
Jaa, teadsin varem ka, et kirjutasin hea raamatu, aga usk, et keegi teine ka võiks seda aduda, vajus vahepeal ikka väga madalaks.
Kui mõtlen, et kuradi mitte ükski testlugeja ei öelnud mulle selle kohta hästi, nagu mitte ükski. Kui meenutan, mida enne seda võistluse teist kohta tundsin ...
Oi, see tunnustus ja koht olid mulle olulised. NII VÄGA.
Ma ei ole maailmas üksi, ütles see.
Minust saadakse aru. On olemas inimesed, kes mõtlevad samamoodi, muigavad samade naljade üle, nende meeldimised ja mittemeeldimised käivad samu radu.
Ma ei ole üksi.

Raha oli ka tore. Et ei pidnud ise kirjastama ega isegi kirjastust otsima, oli tore. Aga põhiliselt, PÕHILISELT luges ikkagi tõdemus, kuidas ma ei ole üksi.

Miks olen nii morjendatud sellest, et must aru ei saada: paljud-paljud-paljud inimesed ei mõtle nagu mina. Üldse.
Neile jääb minu moodi mõtlemine arusaamatuks, kuid nad ei lase end oma lühikesest mõistmisest segada ning annavad naeruväärset nõu, soovitavad absurdsusi ja üritavad panna mind teistmoodi elama, sest nemad ju ometi teavad minust paremini, mis mulle hea on.
Sest ma ei mõtle nagu nemad, ei tee nagu nemad, ei ole nagu nemad (mitte et "nemad", need nõuandjad-maailmatargad, ühesugused oleksid, nad on omavahel kohati sama erinevad kui minust), ma olen sihuke, nagu olen, täitsa üksi, täitsa-täitsa-täitsa võõrliik.
Inimesed ei saa minust aru, ma olen liiga imelik. Nutt ja hala ja iga kuramuse kord, kui järgmine idioot hakkab tarka panema, on meeleheide.
Tegelt mind ei olegi olemas. Selliseid minu moodi inimesi ei ole, muidu oleksid need nõuandjad ja soovitajad ju teadlikumad, et nii ka saama?
Kujutan ette, et olen, aga tegelt mind ei ole. Teised näevad ainult minukujulist auku õhus.

Aga olen.
Ja ma ei ole isegi üksi.
Tegelt.
On ka minu inimesed kuskil. Jai!

Siis oli selgelt One Piece'i aasta.

Shirohige

Kõik mured olid pisemad, kui meelde tuli, et saan One Piece'i vaadata. Kõik rõõmud pikemad, soojemad, päikesekiirte ja tolmuteradega põimitud helgused.
Nagu ... maailmas ei saa kõik täiesti persses olla, kui on olemas inimesed, kes sedasi loovad. Kes niimoodi mõtlevad. Kes suudavad niimoodi maailma teha - jah, Oda teeb põhilise, aga olen Hollywoodi toodangu pealt näinud, KUI ära suudetakse rikkuda ka oivaline algmaterjal, kui see juhmide kätte anda.

Ma ei ole siin veel jaganud pilte Edward Newgate'ist. Ehk Valgevuntsist ehk Whitebeardist (sest Whitemustache kõlab nõmedalt ja jaapani keeles on näokarvade kohta ainult üks sõna) ehk Shirohigest.
Sest noh.
Ta ei ole ei Robin ega nägus noor mees.
Aga.
Ta on raudselt see, kelle meeskonnas ma tahaksin olla (ja mu tütar ka), kes muutis OP maailma paremaks lihtsalt oma olemasoluga, ja kui mõtlen (SPOILER!!!) auga suremise peale, siis paremini ei saagi seda teha.
Ei. Saagi.

Et teda päriselt ei ole? Bah.
Mis on päriselt? Mis ei ole?
Kui ennast tapsin, ei olnud lapsed mu suurim ette-kahtlemapanija. Jaa, ma mõtlesin neile küll, aga mul ei olnud tunnet, et neil on mind väga vaja. Pigem, et neile on ka hea nii viletsast ühikust, kes nende eludel nagu veskikivi küljes ripub, lahti saada. Mitmepoolselt kasulik tehing.
Mul oli tunne, et kõik mulle armasad inimesed on ilma minuta viimaks vabad ja võivad raskusest priina helgelt taeva poole lennata.
Aga päriselt, päriselt, päriselt ma kõhklesin teemal, et kõik maailmad mu mõtteis, kõik inimesed mu peas lakkavad olemast ja kas ma võin neile ikka sedasi teha? Neil ei ole ju muud pinda eksisteerimiseks kui minu aju?!

Lõpuks leidsin, et võin. Kuradile! Mis mu mõttedki midagi väärt on ... Kujutan ette, et olen, kujutan ette, et mõtlen, kuid tegelt pole mindki, rääkimata mu mõtetest.
Kuni mu mõju kuskil märgata ei ole maailmas, võin sama hästi mitte olla.
Ja arvestades, kui valus olemasolemine oli, saab maailm paremaks juba ainult sellest, et nii palju valu, kui minu sisse ära mahtus, seda veel halvemaks ja valusamaks enam ei muuda?
Terasene loogika.

Kuidagi väga masendavaks läks. Võibolla seoses sellega, et kell on pool viis hommikul?
Lähen magama ja kirjutan ärksamana edasi.

Et sel aastal ka kooli lõpetasin, ei lähe väga arvesse, sest no mis sel aastal üldse oli - kaitsmine ja aktus? Ja ma ei ole ikka veel end tervishoiutöötajaks registreerinud, kuigi maksin isegi riigilõivu ära selle eest.
Huvitav, kas see makstud raha aegub ka kunagi?
Samas - mis on tähtsam, kas selle tegemine - ja mittetegemine - mida tahan, või 13 eurot?
Do whatever fuck you want on ikka ja täiega mu meeltes väga hea eluviisina. Sel on kaugem ajalugu kui "see aasta", kuid elasin nõnda ka 2017.

Mõned aasta laused veel, sest minu jaoks (tekstiinimene, noh) ongi Tähtsad Laused umbes aja märk ja mõõt ja mälestuste esilekutsumine.
Oleks naljaks, kui poleks nii kurb. 
See pole see. 
Inimesed on lollakad.
I am the storm.

Riided-ehted-jalatsid on nagu möödunud aastalgi. Mitte samad (välja arvatud need hästi paljud, mis on samad), kuid samasugused.
Võib oma erepunaseid pika säärega tennis-kets-saapaid vast eraldi mainida. Need on päris ebatavalised.
Juuste osas ka sõna ei võta - esimene muutus oli lahe, teine saatanast, nüüd hakkab väljakasvamisega koos enam-vähem vana mulje tagasi tulema.
Titat veel ei ole. Kõhuski mitte, rääkimata sellest, et käte vahel.
No ... see on miski, mida 2018 raudselt tahan juhtuvat. Mul ei ole piiramatult seda viljakat aega käes!

Too see, noh, see sõber, on ka sellest aastast. Ta on mu poolaastat väga värvinud enda värvidesse. Ja tänu talle mul ei ole enam sellist suhtlusnälga nagu vahepeal, ma ei tunne, kuidas mittejagatud mõtted mus põletikke tekitavad, ning ei hullu.

Treeningud umbes samal tasemel kui eelmisel, kuigi sel aastal on 4 nädalat 0-seeriate arvuga.
Mitte 3. Aga noh, läks nagu läks.
Tahtsin sedasi, oli järelikult tarvis.

Et ma Sanjisse ja Zorosse korraga armusin, oli NII TORE. Ei kestnud kaua, ent oli olemas!
Nii. Hea.
Oot, ma panen veel mõne pildi.
Olemas.

Kas on veel midagi ..?
Et "ei tasu ronida üritustele, mis nagunii rasked on" on küsimärgiga tõdemus. Ikkagi.
Jaa, mul on raske ja vahel valus, jaa, väsin väga ära - aga samas, ega inimeste armsust ja armastust ilma neid nägemata sageli ikka tunne.
Olukorras, kus mina kirjutaksin netis oma mõtteid (nii tähtsad, suhtleme, peegeldame, põrgatame!), enamik inimesi ei võta üldse ühendust ega vastagi mulle, kui mina kirjutan - ja kui mõnedel neist mingi lävi saab ületatud, nad HELISTAVAD.
See on minu jaoks kaugelt õudsam kui inimeste elusast peast ülevaatamine. Päris-päris kontakt vähemalt võimaldab katsumist, kallistamist, ma võin sõbrast KINNI HOIDA, kui väga raske on - aga telefoniga rääkimine toob kaasa kõik pärissuhtluse miinused ühegi vooruseta.
Jäledus.
Pärast seda, kui tekstsõnumid teemaks tulid, on mu arust väga vähe olukordi, kus peaks üldse helistama. Mingid kiired asjad ainult.

Aga minu inimesed on tegelt ju armsad. Neid näha on tore, sama tore, kui saada nende armastusest tunnistusi teisi kanaleid pidi.
Lihtsalt rahvast on kuidagi sagedamini ja rohkem, kui minu meelest talutav oleks. Ja kõik ei ole minu inimesed. Netis kahtlemata on mõningad teised inimesed valmis minuga lobisema samuti, aga kui nad on mitte-minu-inimesed, ma ei taha ise. Vastik on.
Paraku.

Üldiselt Ebapärlikarp hoolitses selle eest, et 2017 ei oleks mu elu parima aasta konkurentsis (jep, olengi kuude kaupa morjendatud, kui inimesed kuritahtlikult ei mõista mind), kuid ta oli päris hea aasta ikka ja --- noh, tundeline.
Olin juba üsna unustanud, mis tunne on üles ja alla käia, südamesse võtta, valutada - ning pärast ikkagi elule ärgata, taevasse söösta ning särada, särada, särada.
Mul on see aasta alguses täitmisele võetud "heade asjade purk, panen kirja, kui miskit eredat ning kaunist tundeilmas" reeglipäraselt muudkui aga rohkem paberitükke sisse saanud. Mingil hetkel tekkis tunne, et nii palju paberit ei mahu ära, siis hakkasin juba täidetud sedelite teisi külge kasutama.
Aga mis lipikutel kirjas, on vaid häguselt meeles.

Pole päris kindel, kas viitsin, aga vbla 31. detsembril võtan purgi tühjendamise ja läbilugemise ette.

Mu kodu pole _kunagi_ olnud maa all

Läks aega, mis läks, lõpuks taipasin.

"Ma ei pea kõigile meeldima" ei ole tegelt tõde, mida mul oleks raske meelde jätta ning keeruline oma reaalsust selle järgi moodustada. Ent kuna mina ise ei tee midagi, kui keegi või tema teod mulle ei meeldi, ent ta ka ei sega mind kuidagi isklikult ega tee ka kellelegi kolmandale aktiivselt liiga, ma olen täiesti hädas ja oskamatu reageerima, kui keegi teeb midagi minu pihta (nt kirjutab) LIHTSALT, kuna ma ei meeldi talle.
Tekib alati tunne, et nad reageerivad, järelikult arvavad, et olen aktiivne oht nende koduõuel laiutamas vms.
Kui keegi on minu peale vihane põhjusega, millest ka aru saan, mul ei teki üldse sellist ahastust, ahistust ega abitut raevu. See on adekvaatne, ma suudan adekvaatselt reageerida ja kuigi sees natuke kraabib, eriti kui tunnen, et tegelt võinuksingi paremini teha, sihuke olukord ei muuda mu vaadet maailmale üldse.

Aga kui inimesed toimivad minu arust täiesti mööda, ma ei suuda kohaselt reageerida (ehk lihtsalt mitte välja teha), sest mul on tunne, et nad ei saa aru, millest nad aru ei saa, mis neil viga on?! 
Mida mina teha saan?! Ei midagi, sest nad on end häälestanud mõttele "väga väga naine eksib alati".
Ma ei saagi midagi teha.
Ma. Ei. Saagi. Midagi. Teha.
Täielik õudus ja abitus.

Inimesed on erinevad.
Seda tõde korrutasin siinsamas vist 2015 teisel -2016 esimesel poolel?
Korrutan asju, kuni nad mulle nõnda sügavale ajju ära joonistuvad, et enamasti ei pea nende peale eraldi mõtlema. Inimesed on lollakad ei taha hästi ajukurdudesse söövituda.
Enda täistätoveerimine on põhimõtteliselt sama teema. Mõtte kogu aeg meelesolevaks joonistamine. Panen (no lasen panna) enda peale kirja asjad, mida ära ei tohi, ei tohi, ei tohi unustada.

Kusjuures see aitab. Päriselt.

Vbla tuleks ka leida mingi hea sõnastus sellele, et mina ei pea maailma ära parandama. Maailm saab hakkama! Inimkond ei ole isegi oluline üksus maailma kontekstis, selle parandamisele ei tasu ÜLDSE tähelepanu kulutada. Ära võta ette üle oma võimete, naine! ning selle sõnumi kuidagi enda peale kirjutama.
Sest selgelt, SELGELT piinlen arutult palju seepärast, et inimesed on inimesed ja tegutsevad nagu inimesed.

Vbla "maailm saab hakkama"? Aga ei kripelda sees, et seda (veel) naha peal kirjas pole. Mul ei ole selget kohta ega kujundust ega midagi talle, ei rebi hinge. Nii et peab niisama meeles pidama.

Aa, muide. Vbla oleks kuidagi teema öelda, et mul suri vanaema ära.
Mul suri vanaema ära. See, kes seni veel elus oli.
Mu tädi muretses, et meile ikka kohe teada antaks, sest meil tõesti oli mingi ebamäärane "peaks vist mammat ka jõulude puhul väisama" plaan ja siis oleks muidugi päris hea morbiidne huumor olnud, kui me perega teisel pühal kohale vajume ja selgub, et nah. Kodanik esimesel pühal sures ära.
Aga arvestades, et kodus ja ilmselt une pealt, läks kõik hästi, ei mingit pikka haiglaspõdemist ja õudust.
Daalia, mu arust.

Et ma peaks kurvastama? Eeeee ... mille üle?!

Willy William näeb nii lahe välja =)
Nii palju, kui teda kuulan, kuulangi teda selgelt välimuse pärast (kuigi "Ego" on üleni hea ka Willy Williami välimuseta. Lihtsalt on maru hea lugu.) Nii pealiskaudne olengi.
Eriti veider kontekstis, kus ma enda pihta suunatud isase tähelepanu kohe "ei taha, väkk" kategooriasse kuuluvaks loen, kui arvan selle ainult välimuse põhjal tulevat.

Ilu loeb, ilu on tähtis (või õigemini "stiilsus", minu aju neid kaht ei erista). Lihtsalt see ei tohi AINUS väärtus inimeses olla, sest siis lakkab too "ilu"minu jaoks üldse olemast.
"Puhast ilu" ei ole mulle.
Välimus käib komplektis sisemusega, ei ole "keha" ja "hing" (ja mõnede jaoks veel "vaim" ka) eraldi üksused. Nad on tervik.
Mulle ei saa meeldida OSA tervikust. Kes meeldib, meeldib üleni. Kes ei meeldi, ei meeldi. Nende viimaste, nende, kes ei meeldi, juures on kusjuures võimalik leida eraldiseisvaid asju, mis siiski meeldivad. Ent meeldivate inimeste juures ebameeldivaid? Et "ta meeldib mulle, AGA ..."?
Eip.
Ei ole olemas.
Kui ta meeldib mulle, meeldib üleni.



See laul meeldib mulle päriselt ka. Aga kuulsin sõnu sedasi: "I've got no roots, for my home was never underground". 
Mulle meeldib see variant rohkem.
Tegelt on "I've got no roots, for my home was never on the ground".
Mis on jamam.

Teine püha

Ma arvan, täiesti adekvaatne on praegu postitada. Jõul on jõudnud juba teise pühani, kõige hullem on kõigil möödas ning samas on kell kuramuse neli öösel ja ma ei saa magada.
Isegi jäin kuskil kella ühe paiku, aga oli vaja pissil käia, juua (jap, viimase mineraalvee jõin vist 22. detsembril ja kohe on mineraalide puudumine tunda. Homme ostan, ausalt) ja tagasi voodis oli VÄSIMUS (kõik suurtähed), ent uni ei tulnud.
Ja ei tulnud.
Ja ei tulnud.

Poeg ja seesinane minu sõber, kellest juttu on olnud, rääkisid omavahel. (Nope, me ei seksi, ta ei olnud seepärast öökülas. Lihtsalt jäi mu pojaga arvutimängu mängima, kui mina magama läksin, nüüdseks sõitis oma koju. Jah, ta on ÜRGLAHE. Kammaan, tõi mulle 24. detsembri õhtul valveapteegist Renniet, kui sain temast täiesti eraldi jõule tähistades täiesti provotseerimatu maohapperünnaku!
Ei, ma ei söönud liiga palju. Distress, arvatavasti.)
Arvutist tuli liiga vali heli. Jalad hakkasid valutama. Kõht läks tühjaks. Palav.
Ajasin teise teki ainult varvaste peale.
Ikkagi palav. Et oleks selge - see on minu puhul väga ebatavaline olukord, enamasti on mul külm.

No ja väsimus tõmbas ka tasakesi tagasi selle kõige peale.
Tõusin üles. Ühendasin külge valuvaigistava masina. Panin kartulipudru ja singi koos pannile soojenema, jõin veel ühe suure kruusitäie vett, kreemitasin käsa (palavus ajab peale ka valetaju, et olen üleni kuiv, apike) ja asusin teile kirjutama.

Mitte et väga midagi öelda oleks.
Käisin täna külas. Oli põnev ja tore ja TIIIIIIIIIITAAAAAAAAAAAAAAAA.
Kui ma ei suhtleks üldse sinnapoole, ikka omaksin psühhopaatide osas ekslikku arvamust, et nad on nagu minu ema, aint natuke hullemad.
Ei. 
Lood, mis taas meenusid (räägitud lood, et selge oleks, mitte et kohalolijad mingid jubetised olnuks), ikka on karpi-lahti-võtvalt hirmsad.
Täislaks-psühhopaadid on oluliselt hullemad.
Ja kui mõtlen, et need jutualusedki ju ei ole tapnud ega isegi väga peksnud kedagi, kuskil on need PÄRIS hullud - hakkab jube.
Elangi sellises maailmas, inimesed on ka sellised! Niuts!



Inimesed on igasugused.

Kuigi lollakus on ürgomadus, seda oleme kõik.

Oi, millega seoses millegipärast meenus! Ei tea täpselt, miks, mu aju ilmselt kõndis rada "võrgupäeviku üks jooksvaid põhiteemasid - võrgupäevik - AAAH!"
Vikerraadios mängitakse detsembrihommikuti raamatumängu. See tähendab: loetakse ette midagi kuskilt kodumaise kirjanduse varasalvedest ning siis lugejad peaksid ära arvama, mis raamat, mis autor.
Teil juba on aimus, mis minu raamatut saladusena esitledes juhtus?

Noh, tsiteerin saatejuhti: "Peaaegu 20 minutit läks ja pakuti enam-vähem kogu Eesti kirjandust, kuni lõpuks helistas keegi pahura häälega Margot, kes teadis. Ütles, et ega ta väga kirjandust ei loe, aga loeb Su blogi. Ma olin ka päris närvis juba lõpuks. Enam-vähem kõik võimalikud vihjed olin ära öelnud. Et naisautor, ja et ulme, ja et ühel võistlusel läks hästi, ja et pole palju kirjutanud, aga luulet ka. 😀"
Nii et hei, Margot! Täh, et loed ja loe edaspidigi!

Aga muidu ei ole ma üllatunud. Mind ongi raske üllatada millegi negatiivsega, nt et keegi ei tea mind. Ongi ju täitsa loogiline! Keegi ei TEAGI mind.
Olen liiga palju kogenud murphyt, et seda juhuseks pidada. Kui saab halvasti minna, ka läheb. Kui ei saa, läheb ikka.
Kuid tõsi on ka, et vahel läheb täiesti ootamatult hästi mitte millegi pealt. Mingi taustsüsteemita. Võtmes "ei saanud isegi aru, et see on võimaliku hästimineku koht".
Ei mõista hästi ikka veel, et ta TÕIGI MULLE RENNIET. Täiega läks hästi!
Ma selle VÄGA VÄGA NAISE kruusi üle olen ka ikka veel õndsas hämmelduses. Ja rahaline abi võtab mul iga kord seest soojaks. Ja ... ja siis see ka ja see ja ...

Lollakus on üleüldine inimomadus.
Aga nunnusus ei ole ka haruldane.

Väsinud vol seitse tuhat kaks või sedasi

Lihtsalt ei jaksa.
Pooled plaanid on ära jäetud. Aga ei tea, kas teine pool ka täitmisele tuleb. Vbla lihtsalt magan esmaspäevani?

Steitment "inimesed on lollakad" on sellises keha- ja vaimuseisundis ikka väga vaevaline omaks võtta.
Ent on vaja. Olla rahulik sel teemal. Mitte sisse võtta, mitte haavuda, mitte isiklikult üritada olukorda naaaaaatukenegi parandada.
No nii on. Midagi ei ole parata. Nii lihtsalt on.

Ja samas on need teised inimesed ka ju! Need ilusad ja head! (Muide, olen üsna kindel, et headus ja tarkus on tegelt sünonüümid ja nö. "kuri tarkus" tähendab lihtsalt, et inimene teatud suundades ja valdkondades on täiesti juhm.) Ma olen saanud nii palju lahkust tunda nende jõulude eel! Täiesti sõnulseletamatult.
Kirjastuselt Varrak ja kirjastuselt Viiking (toimetasin neile ühe Cadfaeli, ostke, kui armastate leebet, lahket ja põnevat eskapismi või tunnete kedagi, kes armastab) ja ilma institutsioonita inimestelt veel eriti ohtralt ja ...
Mu järgmine romaan ilmub uuel aastal samuti.
Nagu ... whoa.

Kõik on nii hästi - kui välja arvata see, mis ei ole.

Inimesed on inimesed.
Nipitiri kunagi mitte-väga-ammu jagas siin mõttetera, et ei tasu halvustada teisi, tasub ise parem olla.
Aga point ongi selles, et ma olen parem.
Mõnest (kui eesti kirjanikke meenutan, tahaksin lausa öelda, et paljudest) väga mitmetes kordades.
Sest arvasin temaga samamoodi. Uskusin, et kui mul ei ole hea, tuleb järelikult ise parem olla, ja töötasin end muudkui targemaks, töökamaks, ilusamaks jne.
Ikka pole hea? Ok, arendame enda VEEL PAREMAKS!!!
Ikka veel pole hea? Selge, tuleb parem olla.
Veel parem. Nähtavasti. Olgu, teeme.
Veel parem!!!
Kuni enam paremaks ei jaksanud end teha. Kuni suutmiste piir tuli ette ja ikka polnud hea.
Nojah, mis ma ikka üritan siis. Siuke halb olengi. Maailmal kah parem, kui minusugust näru seal pole.

Ja nüüd, asju objektiivselt vaadates, pean tõdema, et olen liiga. Kõike liiga. Tark, hea, usin, misiganes.
Maailm ent tahab HOOPIS muud.

Sest ok, MINU maailmas on, jah, peaaegu eranditult (peaaegu!) toredad ja targad inimesed. Kuid need teistsugused tulevad mõnikord mujalt sisse ja mõjutavad mu vaimuseisu ja mõjutavad mu avalikku renomeed (on siuke asi v? no natuke siiski) ja on veel vihased ka, kui ma ikka piisavalt teistsuguseks minema ei nõustu.
Nad ei taha mind minuna. "Sa pole piisavalt hea!" ja ma ei oska selle peale ei nutta ega naerda. See on lihtsalt nii - lollakas, noh.
Samas noh: mitte olla lollakate arust piisavalt hea on tegelt kompliment, onjo?

Ma ikka aeg-ajalt seletan oma Poeglapsele, et kui miski on populaarne, mõnel juutuubivideol on 20 miljonit vaatamist või mõnel juutuuberil miljoneid subskraibereid, on see/ta ilmselt suht lollakas. On poppe häid asju ka, aga no RAUDSELT ei ole populaarsus millegi headuse tunnus. Pigem vastupidi. Ja kui keegi sind ei vihka, oled midagi selgelt valesti teinud. (Samast võib ka lugeda, mis värk on reeglite järgi elamisega. Päris arukas jutt.) Sest inimesed ...

Aga ikka teeb haiget.
Ikka on mul tunne "agagagagaga ... kuidas on võimalik, et nad ei saa aru?! Kui rumal peab olema, et sedasi valesti mõista? See peab olema meelega. Nad ikka ei saa nii lollid olla, nad on õelad!"
Seejärel võtan loogiliselt ja pean tõdema, et ei.
Lihtsalt lollid, pahatahtlikkuseta.
Nii jube. Et krdi paljud inimesed ongi nende käitumist analüüsides kas lollid või õelad. Et ma elangi sellises maailmas. Ja midagi teha ka ei saa, sest ma olen ainult väga väike ühik ning mul ei ole mingisugust kaalu.
Poeglapse koolis samuti.  Nagu ... osad õpetajad on KA lollid v?!
Ongi. Ka nemad on inimesed ja mõnel puhul ikka väga ajuvabad inimesed.

Oh, väga väga naine, pea ometi meeles! Enda eest tasub hoolitseda.
Oma maailmas, oma elus on mul kaal olemas. Lausa 72 kilo või umbes nii. Enda eest hoolitsemisel olen kaalukas isik. Aga maailmas ...
Haa. Haa. Haa.

Aga on need - toredad. Need, kes hoolivad. Isegi hoolitsevad vahel.

Ei tunne end halvasti ka, et olen isolatsionist. Mul on jõudu elada oma maailmas, omade jõududega, omade inimestega. Selles maailmas on mul hea. Ja kui sinna sekkutakse - noh, jah, saan haiget. Aga ma ei karda.
Ei.

Ei.

Ei ole märgata, et hakkaksin.

Muuhulgas on mul ovulatsioon ja mõned väga konkreetsed noored mehed tunduvad NII ILUSAD. Tahaks katsuda, tahaks sisse hingata, nii elus, nii ehe, nii tahaks tahaks tahaks ...
Ka ma ise tundun peeglist NII ILUS. Ja oi, nägin isegi seksi unes.
Kas endoterioomi eemaldamine tõesti mõjus ka seksuaalsusele?!?!?!