Puhas edevuspost 2020 esimene

Ruudu ütles: "Ära veel alla lae, ma kohendan värvid ära ja saadan ikka suurena".
Aga no mis. Ega võrgupäevikus peagi mingid SUURED pildid olema, eks?

Nii et.

Istun, tukk näos

no ma PEAN ju rongiga tegema, onju
See esimene mees, kes mu peale kuri oli ja küsis, kes te õige olete
oli teise rongi juht
Pidas me kõrval rongi kinni, et kurjustada =P

teh boss

See maailm on minu!

Ma väga ei osanud valida, häid pilte on veel. Suvalt võtsin.
Hea kink endale, väga väga naine.
Ma muidu mõtlesin ja küsisin, et miks Ruudu nende fotolavastustega jandib, kui tal on inimeste niisama ilu tabamiseks nii hea silm.
Aga ta ütles, et tunde järgi ta enesearengu jaoks on just need head.

Enese ja oma elu analüüsi praegune vaheetapp kokku võetult

Tegelt on minuga kõik lihtne.
Juba niiiiiiiiiiii kaua siin arutatud ja mõtteid veeretatud (ja kolmteist korda "jube lihtne" leitud), aga ära sõnastanud ma ju ei ole seda, mida pidasin "vajaduseks olla vajatud", aga mis tegelikult on ...

Mulle meeldib positiivne tagasiside. Meeldib inimestele rõõmu teha.
Kui teine inimene on minu tehtu üle rõõmus, mul on ääretult hea olla. Ta nagu ütleb sõnadeta ka, et maailm on parem minuga siin sees, nii tore, et ma olemas olen, jee.
Ent kui ma olen teinud oma parima ja saan negatiivset tagasisidet, on see valus ja halb, sest paremini ma ei suutnud. Panin kõik välja ja ikka ei tulnud "jeeee!!!", vaid ... Noh, midagi muud.
Ja kui inimestele ei meeldi nimelt see osa, mis minu arust eriti hästi tuli, kui nad mitte ei rõõmusta, vaid halvustavad, ma hullun.
"Kuidas sedasi saama, et ma teen NII HÄSTI ja te kaebate, et oleks pidanud halvemini tegema?! Et siis oleks hea?! Kuidas te NII LOLLID olete?!"

Miks ma neid vaeseid õnnetukesi, haavatuid ja hirmunuid lembin - sest neile on lihtne head ja rõõmu teha. Kui inimene (või loom, sitast kodust koer näiteks) pole just sageli kõhtu täis saanud, ma söödan teda ja ta on nii rõõmus selle üle. Kui kodanik on kuulamata ja mõistmata, tunde sees, et maailm tahab talt aina rohkem ja ta ei suuda, mina mõistan, lohutan, hellitan ja ei taha vähemalt esialgu midagi. Tal on seni elus palju halba olnud? Ja siis saabun mina, õrnade käte ja isetehtud toiduga ja ta rõõmustab ju?
Rõõmustabki. Ja mina arva(si)n, et esiteks on tema maailm parem minuga seal sees, jai! Ja nüüd tema ka hoolib minust, hoolitseb, et ma ikka seal maailma sees olemas oleksin ja pojengid, vahtraõied, daaliad ja teeroosi lõhn.

Aga selgus, et päris nii ei lähe, et inimene saab minult, rõõmustab ja pakub seejärel sama vastu, sest tal on ju ka tore teisele (antud juhul mina) rõõmu teha.
Sellist tungi teisi õnnelikuks teha, sest siis olen mina (tema) ka rõõmus ja mul (tal) on endal samuti hea, pole üldse paljudel.
Mhmh, olen seda mitupalju kordi avastanud, aga IKKA üllatab. Sest minu jaoks on nii naturaalne ja loomulik tung teisi õnnelikuks teha, üritasin kogu maailma õnnelikuks teha ja läksin katki, kui selgus, et ma ei suuda isegi väikest osa inimkonnast rõõmustada.
Eks ole, "tee mulle pai" - ehk teisisõnu "ütle, et sa rõõmustad minu pärast, miski minus teeb su elu kaunimaks"!

Ja siis ma olen abitult hunniku ees. Mina ei saa ilma teiste eest hoolitsemata ja neile rõõmu tegemata, see rõõm teiste rõõmustamisest on mul sügaval sees. Kuid kui teise sees ei ole tungi minu elu paremaks teha, ei saa ei mina ega tema sinna midagi parata.
No ei ole, noh.
Ta on teistsugune.
Minu radarid on aina signaale saamas, kuidas talle (keskiganes on "ta") rõõmu teha, aga kui tal (kesiganes on "ta") üldse polegi selliseid radareid, võin ma selgelt ütelda ja ütelda ja ütelda, mis mulle hea oleks ja meeldiks - aga ta ikka ei saa aru.
Sest ta emotsionaalselt pole mulle suunatud, ta ei võta sisse.
Ja siis ei olegi midagi teha.
Lihtsalt nii on ja kogu mu kuradi elu on selline olnud.

Mina annan oma parima, et teist või teisi rõõmustada ja ootan, et nemad teevad sama vastu - ja no neis ei ole üldse seda mootoritki.

+ kui inimesed tegelt hindavad mind küll, aga nende panus on "räägin talle, mis kõik tema juures halvasti on", ma saan "mullle ei meeldi, et sa selline oled" ja ma isegi uduselt ei aima, et tegelt olen neile tähtis.

+ siis on veel see "liiga"-olemine.
Ole igavam, lollim, tavalisem, siis oleks hästi. Ole hästi suvaline tavaline, siis me lubame sul nt veel lapsi tahta.
Ma ei suuda. Ma ei taha. Mul on vastik. Ma tahan anda oma parima, mitte teha meelega sitta, jumalauta! Mitte teenida rohkem, vaid olla tore inimene!
Et see ei pea mõne arust olema "kas see või teine"?
Minu puhul on. Selgelt kindlalt ja üheselt. Kui ma ära väsin ROHKEM kui nagunii, veel hullemini, ma ei ole enam lahke, toitev ja leebe. Siis ma tahan, et minuga oldaks lahke, toitev ja leebe, sest ma lähen katki muidu.
Mõnedes asjades ma tean ka, et teen hästi. Nagu päriselt hästi, vaatan, imetlen ja imestan, et kas tõesti mina tegin??? Nii lahedad inimesed nagu mu poeg ja tütar on olemas tänu minule? Issake. MARU hästi olen teinud. Ja mõni raamat või lugu ikka ka.
Rõõmustage teie ka selle üle, maailm on tänu mulle VEEL PAREM!!!!

Ja siis tuleb mõni ebapärlikarp või X ulmesõber ja seletab, kuidas olen rõvehalvasti, ole tavaline, siis sobib.
Mul ei ole midagi seepeale öelda või teha.
Kuidas nähakse, on nägijas, mitte minus.
Aga nii masendav on, et inimesed on ... sellised. Teen oma parima ja ei saa üldsegi tunnustust ja vaimustust, vaid PAHANDADA.
"Sa teed maailma halvemaks oma tegudega," ütleb see pahandamine mulle. Ja lisaks: "Mina tean, sest ma tean kõike!"
Ja tead, isegi kui ma olen parasjagu tugev ja õnnelik, kui selliseid tuleb mitupalju, ma purunen kohutavalt. Nad ei pane mind mõtlema (enam, peale antidepressante olen sellest ideest vähemalt prii), et äkki ma olengi halb. Aga nad panevad mu meelt heitma selle üle, et sellised -paljud osad inimesed ongi, niimoodi nad mõtlevadki, selline ongi nende maailm ja mul on täiesti lootusetu seda ära parandada oma parimat andes.
Sest neile ei meeldigi mu parim, nad tahaksid midagi halvemat! Nad lihtsalt on - sellised.

Oiged ja õudus.

Aga miks ma tunnen, et pean maailmas eksisteerimise õigust saama endale aina üle korratud ja kinnitatud?
Aaaach, lapsepõlv, lapsepõlv ...

Pühapäevlik

Ta ei saa must aru.
Aga äkki ikkagi mõistab?!
EI SAA!
Aga äkki ikkagi ...?
Ehk teisisõnu: mõistus võib mul ju vägev olla. Aga tunded (nt hea lootus) on vähemalt sama vägevad.

Ma võin teada. Aga ei tunne. Niuts ja häda ja viletsus?
Nojah, aga ma olen, kes ma olen. Ei ole teistsugune. Ja see on ju ometi hästi?
On.

Ma kunagi mõtlesin ühe toonase sõbra üle. Kuidas ta kogu aeg korrutas, kui tark ja ilus ta on (no oli ka üle keskmise mõlemat, aga mitte midagi erilist samas) ja see kool ja see ülikool ja "ma olen ikka nii suurepärane".
Leidsin toona, et kui ta seda vähem korrutaks ja rohkem iseenesestmõistevasena võtaks, oleks kõrvalt vaadates usutavam ja näitaks, et ta ise ka usub seda.
Noh, mina korrutan omaenda oivalisust nüüd selgel põhjusel: et ma ise seda usuksin. Kui kogu aeg ei korda, kipuksin ära unustama. Parem mitte taas sinna jõuda, et inimene on nõme olla?!
Vbla temaga oli samamoodi?
Kui kogu aeg korrutada, usud? Ja noh - et enesekindlus on hea ja ei saa olla liiga enesekindel, usun ma ju samuti ammugi. Kui enesekindlus toob sulle jama kaela, polnud enesekindlust lihtsalt piisavalt palju. Alul mõtlesid: "Ma saan hakkama (nt selle inimesega suhtlemisega)" ja kui ei saanud, masendusid? Ent lisahulga enesekindlusega oleksid: "MINA tegin oivaliselt, kuid see teine polnud olukorra kõrgusel. Noh, tema kaotus!" ja kõik oleks jorjenid ja mahe septembrihõng.

Lõdvalt haakub selle teemaga, et saatsin Varrakule järjekordse käsikirja. Seekord 6 juttu. (Kõige pikem neist vast 24 000 sõna - aga see on tõesti konkurentsitult pikim, teised jäävad kuskile alla 6000 sõna piiri.)
Mulle endale meeldivad nad kõik.
Kuigi mulle muidu eriti jutukogud ei istu.
Miska on natuke naljakas, et ma kirjutasin sihandase.
Aga mulle meeldivad jutud! Lihtsalt kogus on alati mõni, mis ei meeldi, ja siis on halb.

Poeglaps ja Totoro
Peaaegu täpselt nemad, ainult pojal pole eal sellist hobusesaba ja Totu kõrvad pole kikkis

Enesekindluse juurde tagasi - kui nad (Varrak) jutukogu ilmutaksid, saaksin paitunde ja sõbraliku tõuke selga oma kirjanikuenesekindlusele. Kui mitte, tuleb vapper olla ja mõelda, et nende kaotus siis.
Hetkel on lausa tunne, et suudaksin küll.
2020 on seni mu vastu väga kena olnud, inimesed mu vastu ilusad ja head ja vapper tunne on sehen.
Ning need jutud on mu meelest kõik tõesti head.
Isegi tagasihoidlik vastuvõtt "kuigi sa proovid olla hea"le on tegelikult tähendanud väga mitu korda privaatselt ühendust võtnud ja lummatud lugejaid ja ma usun, et temagi leiab oma lugejad tasapisi üles. Aga see uus oleks jälle rohkem "tavalise" ulme poole ja vbla kergem müüa.
Vbla tooks rohkem au ka sisse (kuigi see poleks aus, tegelikult)?

Mul ei ole talle veel pealkirja.
Enne tuleks teada, kas üldse ilmub nende alt, ja ... aga ma arvan, midagi nimisõnalist seekord. Vbla "Õpitud"?
"Ära õpitud"?
"Õppetunnid"?
"Õpi õpi hoolega"?
Tea, kas miski taoline kõlaks väga mitteilukirjanduslikult?
Sisuliselt sobiks hästi. Need on elu õppimise lood.

Igatahes.
Homme lähen siis tagasi romaani juurde, mis pool igavikku on kannatlikult oodanud, et ma jälle tema jaoks mahti saaksin. Tutvun temaga uuesti. Elan sisse. Ja vaatan, mis välja tuleb!

Olen väsinud, nii et suva armuhala lissalt

Tasus ikka raamatu saatmine ära. Näe, veel üks tagasiside.

Olen jätkuvalt surnuks väsinud. Aga oli ju palju toredam veeta sünnipäev mitte midagi tehes (peale põrandapühkimise, poeskäigu, apteegiskäigu, tortillateo, pakendite väljaviimise jms pisiasjade), peavalust puhates (hommikul oli, aga sai maksimaalse sumatripataani annuse, kuuma duši ja kolmetunnise unega suht maha) ja mitte isegi väga millelegi mõeldes, kui oleks olnud sundus veeta seda samas seisundis igasuguseid asju tehes, rabeledes ja sebides.
Iu.
Nüüd söön sünnipäevajärgseks hommikusöögiks järjekordset puuviljasalatit järjekordse piimakiselliga (poe oma, ei ole hapuks läinud) ja pea ainult tuikab veidi.

***

Hommik möödus. Päev möödus ka ära.
Käisin lastega oma sünnipäeva puhul kinos. Tütar hakkas koduteel mossitama, emake maa teab, miks. Mõlemad lapsed kaebasid oma vanusele ja soole lähima tegelase lolluse ja ebaustavuse üle ja ainult mina oli Scarlett Johansoniga rahul. Tütar ütles:
"Mhmh, ta oli väga sinu moodi!"
Poeg ütles: "Jah, ja mul on samamoodi cringe vahel sinu pihta, nagu mul tema pihta oli! No mis seal filmi lõpus nutta oli?! Ja pidid sa nii kõvasti nutma siis või???"
Ma nutsin, sest ilus oli. Ma enamasti nutangi, sest ilus on. Või on kellestki jube kahju.
Nooremana nutsin viha pärast samuti. Enam mitte. Sest enam pole mu viha jõuetu, vastupidi. On isegi jõuline!
... ja selle filmi homomeestest armastajapaar oli kah nii krdi nunnu ....

Tead, see armusuhtevärk on mul ikka hinge peal. Vbla jääbki olema. Sest ma õppisin NII hästi raamatutest ja filmidest selgeks, et kui oled ilus ja hea, on sul suur armastus soolas ja et see püsima jääks, pead lihtsalt piisavalt hea olema.
Ning kõikidest "elus ei ole reegleid ega õigeid valikuid" ja "hinnangud sulle on teistes inimestes, mitte selles, missugune SINA oled" ja "on teatud keskmiste peal toimivad süsteemid, aga mina olen ju UHKUSEGA mittekeskmine!" hoolimata on mul ikkagi "no KUI hea ja ilus peaks siis olema, et õnnelikku armusuhet saada???" ning lõputu segadus.
Kuskil kuklataguses on usk, et hea armusuhe on preemia küllalt hea inimene olemise eest ja misMÕTTES ma ei ole küllalt hea? Kammaan?! Võtan loogiliselt: ka minu kõige-mittelemmikumatel inimestel on pikaajalised suhted (olnud või kestavad edasigi), nii et selgelt ei pea isegi natukene tore olema, et suhet pidada.
Aga ei, mina ei saama.
Ma ei taipa seda mustrit.
Kusjuures mul ei ole isegi tunnet, et see või too isane oleks väga above my league - olen elus teinud küll seda liigitust, aga ma olen alati vaadanud ainult välimust.
Jap, mina olengi see naine, kes vaatas, et ilus poiss, ja armus kohe, tema hinge ega mõistust lisaks uurimata, sest ilusa näo ja keha taha, laheda pealiigutusega visatud pikkade juuste ja mõtliku pilgu taha pikaripsmelistest silmadest suutsin kõik voorused kohe ise mõelda. Hui mulle luges, mis väljaspool minu pead toimub.
Seega oli mu esimene poisssõbra-laadne toode, väga pikaajalistele lugejatele tuntud kui KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik) ikka NII jube, et laias laastus võiks öelda, et hullemaks enam väga minna ei saanud.
Aga ta oli VÄGA ilus.
Ühegi nii ilusa mehega pole ma pärast enam asju ajanud (kuigi kenad on nad kõik olnud), ja tasapisi õppisin kogemus kogemuse järel, et psühhopaatidega ei saa head suhet, räme lollus jääb rämedaks lolluseks, isegi kui mees, kes loll on, on hea vaadata ja puudutada ... ja ikkagi, IKKAGI ei saa ma ka nüüd neid, keda tahan.
Olgu, mul ei ole eriti laia valikut, sest ma ei salli uusi inimesi, kes kohe armumänge hakkavad proovima, vaid valin ainult juba tuttavate seast.
Aga no ikkagi!
Ma olen ju NII hea! Kas üks või kaks neist tuttavatest kenadest meestest ei peaks arvama, et ma olen nii tore, et julgevad ka läheneda või midagi?
Aga ei. Ja isegi kui ma ise lähenen ja löön külge väga avalikult ja selgelt: ei.
Nad ei taha mind.

Nagu misMÕTTES?!
Ma ei saa üle sellest K. värgist. Mitte temast inimesena, vaid misMÕTTES löön ja löön ja löön külge mitu aastat, saan "ma mõtlen veel", "mulle ei meeldi otsustada", "ei, ma paar küll ei taha kellegagi olla" ja lõpuks saadan ise persse, sest mismõttes ta ei aita mind, kui mul on halb???
Ta tundus nii väga "just mulle".
See oli ka Rongimehega - kui ta oli oma naisest lahku läinud, tundus ta mulle nii täpselt klappivat.
Ja no... ei.

Mõned tuttavad mehed on, kes on nägusad, targad, lahked ja (vähemalt "suht") vallalised veel, ent nemad on mu jaoks ikkagi natuke liiga "above my league", sest teenivad ka VÄGA hästi.
Ja sel teemal on mul raske.
Kõik muu võtaksin innuga vastu, aga raha pelgan. Kui nad ise tahaks mind natukene pealetükkivamalt, kui kord aastas komplimente saates, osaleksin huviga. Aga peale mina käima ei hakka. Sest ... ausõna, kullakaevuri soont mus ÜLDSE pole.
Ma kardan raha.