Lapsukesekese tervisele keskendunud post

Poeglapsel on põlvedega jama.
Juba nädal aega. 
Eile hommikul leidis, et põlved on paremaks läinud, täna purustas mu lootused, öeldes, et halvemaks. 
Guugeldasin. Guugeldasin veel. Laias laastus selgub, et siuke jama on levinud ja kuna noormees ei saa eriti kükke teha (vahepeal ühel päeval sai, nüüd jälle ei saa) ega joosta, tuleb vist varsti arsti poole pöörduda. 

Kõige sagedasem liigesepõletike grupp on mingi nakkuse ajal või järel tekkiv protsess, kõige tihemini haigestuvad alajäseme liigesed. Tekitajateks võivad olla nii viirushaigused kui ka bakterid. Enamasti on tegemist reaktiivse artriidiga, mis tähendab, et haigustekitaja ise liigesesse ei satu, liigesepõletik tekib vaid keha reaktsioonist haigustekitaja suhtes.

Sellised liigesepõletikud on tavaliselt healoomulise kuluga, paranedes jääknähtudeta mõne päeva kuni mõne nädala jooksul.

Sellele võib siiski loota. Ent kui asi paari nädalaga ei parane, tuleb ilmselt arst ning võtta ta ära ka jalgpallitrennist. (Sest ma ei ole hetkel nii jõukas, et maksta 40 eurot kuus lihtsalt juhuks, kui tal ÄKKI paremaks läheb.)

Ei, ta ei ole karm sportlane. Ma panin ta sinna, sest talle jalgpall meeldib ning las tegeleb siis mingi enda jaoks toreda liikumisasjaga.
Nii et ta käib kohal vast korra nädalas, eriti headel nädalatel kaks. Kolm ... ma ei tea, kolme korda pole ta vist kunagi käinud? Kui mõnel nädalal on, siis olid need nädalad sügisel. 
Nojah, ja nüüd on tal põlved haiged ja ta ei saa üldse treeningutel käia. 
Õnneks on ta (minupoolse aktiivsuseta, ilmselt võttis lihtsalt eeskuju) omaette päeva jooksul harjutusteseeriate tegija. Tal on päris kenad nähtavad lihased ja ma enam ei karda, et ilma trennita ei liigu ta ÜLDSE. 
Aga talle MEELDIB jalgpall!

No eks näis. Selle nädala lõpuni veel jorutan, järgmisel nädalal asun helistama. 
Kuna ma hiljuti tahtsin uut migreenitablettide retsepti tellida ja see võttis mult kolm päeva helistamisi, kuni viimaks löögile sain, olen juba ette süngelt meelestatud.
Mitte perearstikeskuse töötajate, vaid omaenda eluraskuste osas süngelt siis.
Meedikud on meie kangelased jätkuvalt. Ka neil, kes ei tööta haiglates, on raske. 

Aga hea asi: Tütarlapsel on mandliteta tõepoolest parem elu ja samuti tundub, et ta vist suudab ka keskkooli sel kevadel ära lõpetada. See oli kahtluse all, sest ta oli haige ja haige ja haige ja haiglas ja veel teise korra haiglas ja üldiselt lihtsalt rõveraske. 

Laske lapsukestel minu juurde tulla e. noorepõlvepilte ja noorepõlvemuusikat

Haa!
Ta luges! Talle meeldis! Haa!
Ehk: Hõbesulg andis mu raamatule tagasisidet.
Ei, seal on teistest raamatutest ka juttu, positiivselt ja väga positiivselt, aga minu omast KAAAAA!!!!

Nii, tähtsad sõnumid edastatud, võib edasi lamiseda nagu tavaliselt. 

Mulle maitses kogu aeg piimaga (varem koorega, aga siis kadus see lembus ära, ilmselt jõudis keha rasvakihini, mis talle meeldis) kohv. Olud ent sundisid mind musta jooma ja kuigi terve igaviku ma ikkagi ihkasin valgendatud versiooni, jõin.
Vahel võtsin blondi ka, aga enamasti tuli juba ühe kruusitäie järel hapu maik suhu ja no - tüütu. 
Aga nüüd juba paar nädalat on sedasi, et mulle piimaga kohv enam EI MAITSE. Mitte mahedam ja leebem kohvimaik, vaid mingi ebameeldiv kõrvalmaitse, nagu oleks too kohvile valatud piim müre. Esialgu panin piima süüks, ent kõik tunnused (parim enne kuupäev, muretult seda kohvi lürpiv Poeglaps ja ise hiljem tehtud maitsmistest) ütlesid, et piim on hea.
Ja kui sama jama kordus uue piimaga uuest pakist ja jälle, võtsin mõtlikult omaks teadmise, et mulle ei maitse enam piimaga kohv. 
Hämmastav.

Korraga saan nii hästi aru inimestest, kes eelistavad musta kohvi. Iu, miks head kohvi piimaga rikkuda?!
Ühtlasi on tegu selge looga, kuidas maitsemeel areneb kaasa sellega, kuidas kehal hea on. Kui piimaga kohvi järel läks maohape kontrolli alt välja ja tunne imelikuks, kere tuvastas selle, oli : "Selge, nii on mulle paha!" ja viola: ma ei taha enam. 
Keha on NII PÕNEV!

Lisaks on mu juuksed jälle nii palju kasvanud, et tõmbuvad kergelt lokki. Sellest olen ka IKKA VEEL hämmingus. Rongi all (no ok, rongi EES) käimise ääretult veider kõrvalmõju. 
Mitte millegagi ei oska põhjendada. Lihtsalt nii on. 

K. tuleb täna siia (muuhulgas degusteerima pirnikooki nr 1, millest ma panin talle kaks tükki kõrvale ja nr 2, millest on veel neli tükki alles, et teha kindlaks, kumb on parem), vbla teeb ta must mõne pildi. Eks ma tee siis meigi enne, et ilus olla - aga peamiselt tahan ma näidata, kuidas juuksed lokki tõmbuvad. 
No ei olnud seda Enne Rongi! 
Mingid võrdlusalus-pildid:

2011

2012

2013

Nojah. juuksed ei olnud täiesti sirged ka vanasti, ega ma nii väärastunult ka mäleta. Aga nad võtsid hoide, mitte ei kähardunud.

Aa, ei, koolutamisega pole ma kunagi tegelenud. 
Nagu kasvasid, nii oli, ja kui oli valesti, ma lahendasin asja kääridega. 
Hämmastaval kombel see toimis ka. 

Veel üks keha imevõime?
Aga tegelikult mitte keha imevõime, vaid ma tundsin ennast hästi; teadsin, et see ja too soeng toovad kaasa mu juuste kaasamängu, aga see ja too on võimatud, ei tasu üritadagi.
Kuigi ma siiski üritasin ja tõdesin taas ja taas, et no mu juuksed ei kasva tagumikuni, teen, mis ma teen. Kui rinnad ära katavad, on nende maksimaalne pikkus käes. 

***

Raisk. Nüüd ma magasin ja kõigi nende malbete plaanide järel ärkasin suht sirge peaga. Kähardumine taandus kergeks säbrustumiseks. Aga mis siis, mulle meeldib ennast pildistada lasta, ehk saab ikka. 
Kuigi mitte juustenäitena =D
Eks mulle vist lihtsalt meeldib noorepõlvepilte panna ka. Milleks need pildid siis on, kui keegi ei vaatagi?
Kuid tänapäevapiltideta pole ka hea. Milleks ma kena siis olen, kui keegi ei näegi seda =P?

Koogi osas, muide, ei saanud selgust. K. arvas, et mõlemad variandid on head, maitsevahet eriti pole, aga vana versioon on mahlasem. 
Samas, mõtlen ma, asi võib olla selles, et kook nr 1 on poolteist päeva kauem seisnud.
Nii et mu otsus on: võib küll kodusolevate asjadega jahmerdada ehk asendada hapukoore koogis lisakoguse või+mõningase hulga keefiriga. 

***

Meie korteri vastas on lasteaed. 
Seal on ka sõimerühm.
Poeglaps: Üle tänava on nii palju lapsi! Vaata! Ja nad on nii madalad! Ma arvaks, et sihukesed sõidavad veel vankris, aga näe: kõnnivad! Mingi ... 80 sentimeetrit või mis nad on.
Helkurvestid seljas. 
Mina: Nad on nööriga kinni seotud vist, et kaduma ei läheks? Või ei, seotud ei ole, hoiavad mingitest rõngastest.
Poeglaps: Hahahahahaaa ... vahet pole. Igatahes, kui üks kukub, kukub järgmine ja järgmine ja siis lõpuks kõik! Eriti geniaalne süsteem ...

Igapäevatähelepanekud

Kell on pool seitse hommikul ja kuna ma juba poolteist tundi üleval ja jubedalt tahaks poodi, piima ja sinki, ent EI SAA, kirjutan aja tapmiseks teile. 

Huvitav. Varem ma pole seda tähele pannud, ent sel talvel korraga juhtus, siis juhtus jälle, jälle, jälle ja et nüüd on mul kodus kõvad mitte millegi järgi maitsevad pirnid NING kuiv, ebamäärase maitsega apelsinipoolik (kaks ja pool olen ikkagi ära söönud, sest ega toit pole raiskamiseks), moodustan tähelepaneku.
Allahinnatud puuviljad, mil midagi pealtnäha viga pole, on siiski sageli kehvad. Mitte alati ja näiteks Selveri allahinnatud apelsinid olid väga head (mis on mõistetav, sest koos allahindlusega olid nad umbes täpselt samas hinnas, kui mujal ilma), kuid sageli siiski.

Apelsin, mis pole mahlane. Pirn, mis pole magus ega pehme. Melon, mis ei maitse eriti millegi järgi. Mandariin, mis on seemneid täis ja mille koor ei tule lahti. 
Millega pole probleeme olnud: viinamarjad. Aga ma olen nendega hoolikas ja ei võta seemneseid isegi odava hinna eest, nii et asi võib osaliselt selles olla. 
Veel pole muret olnud arbuusiga, aga neil on selgelt hooaeg, mil nad on head ja odavad, siis ostangi, ega banaanidega. Need viimased on täpselt need, millena välja näevad: küps, peaaegu üliküps, toores, natuke toores - vaata peale ja sa tead, mille saad.
Õunu ma lihtsalt ostan ainult väga erandjuhul. Üldiselt: kui puu otsast on võtta, milleks osta, ja kui puu otsas pole, ega need müügil olevad ka kuigi head ole.
Igatahes mitte nii head, kui puu otsast võetavad.

Muidu, ega ma täpselt ei tea, miks ma sel ebanormaalsel kellaajal üleval olen.
Et asja veel mõistatuslikumaks muuta, on üleval ka Poeglaps. 
Ärkasime teineteisest täiesti sõltumatult pimedusse. Tema kuskil kell kolm, mina veidi enne viit. Ei, ta ei kolistanud ega karjunud.
Lihtsalt.
Misjärel pingutasime, mis me pingutasime, enam magama ei jäänud. Nüüd istume ärkvel. 

Tema unerütm on ... ebatavaline. See tähendab, eile ta ärkas umbes kell pool üks öösel ja enam magama ei jäänud enne hommikut, nii et kell kolm ärkamine on niigi edasiminek. 
Mina aga kurnasin end eile kohutavalt välja, siis ei maganud lõunaund ja väga võimalik, et mu keha mõtles, et ok, see kella 11 paiku õhtul alanu oli hilinenud lõunauinak. Noh, ja kuna olin NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII väsinud, venis pikaks. 
Põhimõtteliselt tappis mind see, et käisin pealinnas oma pojale välja antud pangakaardil järel. (Miks me postiga koju ei lasknud saata: sest siis tuleks ID-kaardiga avada, aga tema ID-kaart on ajast, pärast mida oli see sertifikaadijama, aga kuna ta ei kasutanud seda muidu, kui üle piiri käies isikuttõendava dokumendina, jäid koodid loomulikult uuendamata.) Lisaks olin sukkpüksid pea jalga vedanud (mis on raske töö, kammaan!), kui avastasin, et jalgevahel on auk. 
Sukkpükste jalgapanek on raske töö. Võtta uuesti ära ja hakata tuue paariga otsast pihta, hoolikalt-hoolikalt, et säär keerdu ei läheks? Oeh ...
Nii et mõtlesin: kes seda jalgevaheauku ikka märkab, käin katkiste sukkpükstega selle ühe päeva ära, pärast nõelun. 
Lisaks jäin rongis lugema ja sõitsin ühe peatusvahe mööda. Mitte midagi hullu, ka sellest plaanitud peatusest oli tegelikult jupp maad kõndida, aga nüüd oli lihtsalt veel veidi rohkem. Noh, neli linnasisese bussipeatuse vahet umbes. 
Kui olin umbes poolel teel, sain aru, et oleksin ikka võinud teised sukkpüksid panna või kiirnõeluda.
Nimelt jäi ühelt poolt natuke reie sisekülge paljaks.
Sukkpüksteaugud venivad üüratuks. Mitte silmad ei jookse, tänapäevastel sukkpükstel seda häda pole, aga väga veniv materjal ümber jala = inimesele jalga pandud paaril on tühjadest pükstest VÄGA erinev vorm ja ka auk venib muu sukkpüksiga kaasa.
Mis tõi kaasa, et mu ühe jala reie sisekülje väga ülemises osas oli paljas nahk, mis käis kogu aeg iga sammuga vastu teisel jalal seal kohas olevat sukkpüksi-jalgevaheõmblust.
Ma ju ei adu tavaliselt, asja sees olles, KUI halvasti on. Alles pärast saan aru.
Kodus avastasin, et mul on seal sisereie ülaosas elu suurim hõõrdumisvill. 
Selleks ajaks olin kõndinud rongijaamast umbes 4 peatusevahet pangakontorisse, käinud poes (ja mitte ostnud piima ega sinki!), kõndinud uuesti rongijaama (seekord lähemasse, nii et umbes kolm bussipeatusevahet), sõitnud Keilasse ja kõndinud seal jaamast koduni. 
Jah, on küll valus ikka veel, mhmh.
Ärge kandke auguga sukkpükse, isegi kui auk on sellises kohas, et keegi nagunii ei näe. Oht vigastusteks!

Niih. Ilmselt neist kõvadest pirnidest tuleb mingit kooki teha, eks? 
Hästi ammu pole seda teinud, äkki on taas aeg?
Kuigi mul pole kookoshelbeid ... krt, koos sellega, et mul on rohkem raha, ma improviseerin toidutegemise rindel vähem. Retseptis on kookoshelbed, siis on vaja kookoshelbeid.
Aga hetkel mul on jälle vähe raha ja pealegi on poed veel kinni ka ... ja mul on mandleid, üksik sokk ja pudrunui!
Bingo. 

Vastused

Frieda esitas küsimusi. 

Ma siis ... vastan. 
Nii palju, kui oskan. Esimesele nt üldse ei oska. 

Kui mitu korda oled käinud oma meilipostkasti luuki lõgistamas lootuses leida sealt midagi, mis poleks arved või reklaam? Mitu korda leidsid arve või reklaami? Aga mitu korda midagi muud?

Jestas, ma ei oska isegi suurusjärku pakkuda. 1000? 10 000? 100 000?
No ütleme, vaadanud olen 40 000 korda. Veerandil kordadel pole midagi, veerandil on arved või reklaam, veerandil mingi muu asine asi ("nädala treeningplaan" lapse kohta või "tagastamistähtaeg läheneb" vms) ja veerandil ... midagi muud. 
Ok, vbla see viimane on ülehinnatud, aga "mitte midagi" alahinnatud kogus.
Aga ausalt: tegelt ei tekita meilikasti vaatamine mus mingit ebamugavust ja osad reklaamid mulle kah lausa meeldivad. 
(Miks ma muidu neid spämmiks pole pannud, eks ole.)
Aliexpress saadab mulle ikka reklaame "mida võiks osta".
Uurin huviga, kuidas nende tehisintelligentne reklaamimüüja töötab ja mida minu vaatamiste ja ostude põhjal soovitab.
Ükskord Aliexpressi lehel klikkisin hoolikama vaatluse jaoks mingit arusaamatut kujukest või kesk pead asuva londiga vist-maski või mis, pagan, see oligi, sest sihandane tuli pesuesemeid täis leheküljel lambist välja ja ma ei saanud aru, mis krt see on.
Muide, ei saanudkiii, sest no kes krt tahaks mingit kortsulist pruuni munni endale peaks osta? Aga siis  nägin kõrval mingit teist pilti, kus oli stiliseeritum üleni must munnimask kellegi peas ja selle pea omanik imes dildot ja nii ma adusin, et ok. Mingi veider seksmänguasi.
Sestsaati saadetakse mulle ajuti teiste asjade seas vahel ka reklaame veidrate seksmänguasjade kohta ja vahel ei ole majapidamisesemed (sest ma tellisin voodipesu ja termospudeleid) neist seksmänguasjapiltidest üldse esmapilgul eristatavad.

Nt kempsupaberihoidja, kus tõmbad oma paberi välja roosast plüüšpersest.

Mis krdi asi see on, mõtlen ma. Vaatan reklaami ja imestan.
Seni olen lõpuks aru saanud.

Kui mitu korda üritasid ärevust ohjata tegemist vajavate ülesannete nimekirja koostamisega ja said siis seda vaadates paanikahoo, sest nimekirja pikkuse ja ajaliste võimaluste vahel valitses täielik ebakõla?

0
Ma pole vist elu sees saanud paanikahoogu, mis oleks paanikahoog. Mul on aint hooge, kus kõik füüsilised sümptomid klapivad, a paanikat ei ole. Viimasel kuuel aastal olen tõdenud, et ahhaa, see on halb olukord, ma lahkun nüüd (vähemalt mõneks ajaks), sest siin olles hakkab ainult halvem. 
(Nt rahvast täis poes ikka tuleb ette. Jõulude ajal poes käies. Paljude inimestega seltskondlikel üritustel.  
Miks suitsetamine hea on, eks ole: ma lähen seltskonnast minema ja olen omaette vaikses õues, kuni kõrvus enam ei kohise ja süda ei peksa. Jai!)

Et hakkab lihtsalt hirmus, paanikahoota? Ei.
Ma teadsin juba enne, kui ummikus ma olen, väljakirjutamine ei muutnud midagi. 

Kui mitu korda tundsid, nägid, kuulsid, kogesid, mõtlesid midagi, millest tahtsid rääkida just ühele kindlale inimesele? Kas rääkisid?

Ma olen mandunud. 
Neid asju on olnud ja palju, aga kõik AMMU. 2015 vast viimati? 2016?
Enamasti rääkisin.
Kuni enam mitte, sest teised pooled katkestasid minuga suhtlemise. 

Kui mitu korda jagasid oma tegemisi rõõmu ja uhkusega ja kui mitu korda jätsid jagamata mõeldes, et seda on liiga vähe ja valesti?

Ma numbreid ei oska umbeski pakkuda, aga märkan küll, et teised jagavad asju, mille kohta ma nagu ... noh ... isegi ei mõtle, et vähe või valesti. Mõtlen lihtsalt: a keda see huvitama peaks? 

Kui mitu korda tundsid tahtmist nutta? Kui mitu korda nutsid ja kui mitu korda mõtlesid, et nutad kunagi hiljem, sest praegu ei saa endale laiali lagunemist lubada?

Tahtnud olen rohkem kui nutnud. Aga mõte mittenutmiste taga ei ole "ma kunagi hiljem", vaid "a mis seegi aitab".

Kui mitu korda tundsid ennast nähtuna, mõistetuna, kuulduna, kui mitu korda nähtamatuna ja enese vaikimise sees lõksus olevana?

Ütleme 9000 ja 35 000.
Sedasi huupi. 

Kui mitu korda kogesid hetki, mida arvasid mitte iialgi unustavat ja kui mitu korda avastasid, et oled ikkagi unustanud?

Ma ei kipu endale ütlema, et see jääb küll meelde vms.
Vahel (nt kord nädalas) keskendun hetkele, üritan tunnetada selle helisid, valgust ja lõhnu, et hiljem elu meenutades MIDAGI meeles oleks. 
Enamik neist läheb ikkagi kaotsi =P
See-eest mitmed vastikud asjad on juba 25+ aastat üha meeles ning ei kavatsegi lahkuda.

Kui mitu korda tundsid, et oled halb inimene ja kas uskusid seda päriselt?

Keeruline öelda.
Üldiselt minu negatiivsete hetkede alusmõte ei ole: "Ma olen halvem kui teised inimesed". Mu mõte on: "Inimene on nõme olla. Mitte keegi mitte kunagi ei ole täiuslik ja milleks siis üldse vaeva näha???"

Kui mitut inimest sa päriselt usaldad, kui mitmele saad öösel kell kolm helistada?

Küsin vastu, et mis on usaldus? I can always trust Melanie to be Melanie =P
Ma arvan, öösel kell kolm saaksin helistatud kuuele inimesele, ilma et see mulle endale vale tunduks.

Kui mitu ööd oled hommikusse tantsinud? Rääkinud? Vaikinud? Joonud?

Mitu.

Kas su elus on mõni selline kogemus, mille eest sa maksid liiga kallilt, aga millest sa ka teisel korral mitte midagi ära ei annaks?

Jah.

Kas on võimalik armuda valesse inimesesse või on armumine alati õige?

Pole aimugi.

Kas sulle tundub mõnikord, et inimesed hoiavad oma asju rohkem kui oma inimesi?

Ma ei kipu sellest mõtlema, aga kui sa juba küsid, siis: jaa. 

Kas oled mõnikord tundnud, kui vaeseks on muutunud sõnavara, mis teile mõne inimesega ühisena üldse veel jäänud on ja kuidas sellest ammu enam ei piisa üksteiseni jõudmiseks?

Ei.

Kas sa oled kunagi ostnud midagi sellist, mis oli kallis ja üldse mitte hädavajalik, aga mis on sulle üüratult palju rõõmu toonud?

Ei.

Kas tõelises sõpruses saab olla kohta kadedusel?

Ei tea, Ma ise ei oska kadestada v.a. vbla võtmes: "Krt, kui mul oleks tema välimus, ma paneks enda NIIMOODI särama - ja tema arvab, et pole ilus???"

Kas on mõni poliitik, kelle nägemise peale su käed hakkavad tegema liigutusi, nagu väänaksid millelgi midagi küljest?

Ei.

Kas su armastus (endine või praegune) räägib sinuga samas armastuse keeles? Kui ei räägi, siis kui palju tõlkes kaduma läheb?

Mul on armastuse keelte osas teooria. 

Osaliselt mängib ka see, mida inimesel puudu on. Ehk kui mulle tehakse väikesi teeneid, aga ei öelda, kui oivaline ma olen, mängib see kaasa, kui mõtlen : "Mis mulle tähenduslikum tundub".
Aga kui mulle öeldakse palju, aga lastakse ise rühmata, oleks teistmoodi. "Räägid, mis sa räägid, äkki TEEKS ka midagi?!"
Samas ei suuda ma välja mõelda maailma, kus mul oleks puudu kingitud ilusast kivist või nunnust suletutist.

Aa, vastus küsimusele ka? Vist ei, aga me püüame ikka parimat. 

Kas sa tahad, et su lapsed oleksid head, edukad või õnnelikud?

Õnnelikud. 

Kas parem on armastada ja kaotada või üldse mitte armastada?

Võimatu öelda, ma ei oska mitte armastada.

Kas sa tunned, et sinu olemasolu või puudumine loeb?

Hetkel: jaa.

Kas oled kunagi kahetsenud mõnd üheöösuhet, mis jäi toimumata?

Ei.

Kas sa üritad kuidagi maailma parandada? Kuidas?

Kogu aeg. Praktiliselt kõigega, mis teen. Tõesti, KÕIGEGA.
Isegi kui see on uni või pissimine vms. Sest ma pean hoidma end vormis ja hoolitsetuna, et suuta muid asju.  

Kui sa oled mõnikord pimedusse vaadanud, kas pimedus vaatas lõpuks vastu?

Ma olen lootnud, et vaatab, nii kõvasti, et tundsingi, et vaatab.
Aga ilmselt oli see enesepettus puha =P

Kui saaksid ühele episoodile oma elust teistsuguse lõpu kirjutada, siis millisele ja kas see kokkuvõttes oleks sind teise kohta viinud?

Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest lubasin mitte kunagi plokki sellest kirjutada.
Aga ma arvan, et jah. 
Kui võtta "episood" teises tähenduses (et lühem ja piiratum), siis lubadus jääb samaks (mis on naljakas, sest olengi täpselt kahel teemal üldse kellelegi lubanud mitte plokki kirjutada), aga tulemus oleks: arvan, et ei vist. 

Kui olid laps ja sulle pakuti mingit maiustust või puuvilja, kas sa võtsid kõige väiksema või kõige suurema?

Keskmise, mis millegagi silma ei paista.
Alati ja igas olukorras "olla tavaline, olla normaalne, mitte olla kuidagi meeldejääv".

Kui peaksid valima mõtlemise ja armastamise vahel, siis kumma valiksid?

Võimatu öelda. Ükskõik, kumma must maha võtaksid, ma ei oleks enam mina. 

Oled sa mõnikord sirutanud käe, et maailma puudutada ja leidnud vahelt klaasseina?

Ma olen rohkem "kõik on nagu vati sees, summutatud ja hägune"-naine.

Oled mõnel kevadel kartnud, et su külmunud kehas liikvele läinud elumahlad võivad sulle sootuks otsa peale teha?

Ei.

Oled kunagi hinganud õhu asemel valu, mis igal hingetõmbel kopse rebestab? Aga kõndinud nii, et jalad maapinda ei puuduta?

Sageli. Mõlemat. 
Aga hetkel on mul sitt aeg ja esimest on sageli, teist väga vähe. 

Millal sa viimati mõne uue inimese oma ellu lubasid? Miks just tema?

4 aastat tagasi.
Läks nii. Mõlemapoolne klapp ilmsesti.

Millele mõtlesid, kui viimati pool ööd lage ja seinu vahtisid?

Miks nii kuradi RASKE peab olema?!

Mida sa võtad endastmõistetavana, aga ei peaks?

Et mind armastatakse?

Kumb on valusam, kas muutumine või muutumisest keeldumine?

Ei tea, pole kunagi keeldunud.

Milliselt eelarvamuselt end viimati tabasid?

Emadel on ikka raskem lapsest eemal olla kui isadel.