Peenejooneline

Vanades romaanides - eriti Dumas'l tuleb ette - olid tegelastel sageli "peenejoonelised" näod. 
Ma sageli mõtlesin, mida see tähendab, ja olin veendunud, et midagi, millega mina üldse sarnane pole. Minu näos on kõik suur - silmad suured, laup lai, nina tugev, näokuju kandiline või vähemalt lõug suur. Kui midagi, olen ma "jämedate joontega näo" omanik. 
Aga kuna isegi varateismelisena olin lisaks märganud, et mul on tavalises mõttes kena nägu, olin hädas. "Jämedajooneline" peaks ju tähendama labast, halba, ebameeldivat ja no selline mu nägu ju KA ei ole? Mida need "jooned" tähendavad?
Olgu, nüüd, kus me oleme lahku läinud, isegi kunagi kokku kuulumata, on vähe veider seda avalikult öelda, aga K nägu on täpselt see, mida võidaks mõelda "peenejoonelise" all. 
Ilus on ta, raibes, küll. 
Mitte et ta ise seda usuks või midagi.

Olgu, sujuvalt edasi natuke samal teemal: mitte kedagi ei tohi halvustada tema välimuse põhjal ja ma olen täiesti kindel, et kiharakarvalised retriiverid on väga nunnud, armsad ja lahedad seltsilised. Lihtsalt kuna ma enne üldse ei teadnud, et nad olemaski on ja siis nägin netis pilti, olin: "See ei ole ju koer? Nagu väga ebaõnnestunud ristand puudli ja lamba vahel!"
Poeglaps vaatas teist pilti. "Ma ei tea, mis see on. Karu?"

Vaene kutsutõug, me naerame tema üle. 
Õnneks kiharakarvalistel retriiveritel on jumalast kama, mis me neist arvame. Nii et tegelt ei ole viga. Lissalt see, milliseid koeratõuge on aretatud, on ikka täiesti veider. Et on vaja koera, kes tooks mahalastud saagi veest laskja juurde, ma saan aru. Aga miks ta seejuures peab välja nägema nagu puudega lammas, ma tõesti ei tea. 

Ilmselt kellelegi meeldis, maitseid on mitmeid jne.

Mul on jälle suunurgas ohatis. Eelmisest ohatisest on möödas mõned kuud. Üleeelmisest ... kümme aastat? Ma ju nii täpselt ei mäleta ka! Aga pärast rongi nagu pole olnud. 
Olen segaduses. 
Aga arvan, et psühhosomaatika. Ma olen nii krdi psühhosomaatiline, kurnatusest hakkavad silmad ning igemed sügelema, suhtlemisraskustest pea valutama, jalavalu käib kah meeleolusid pidi, et tundub loogiline kõik kehalised jamad vaimseteks konverteerida ja vastupidi. Terves kehas terve vaim ja minus ... kõik on haige.
V.a. et korralikku tõsist kehalist haigust ikka ei ole. Migreenid, endometrioos - pisiasjad, pisiasjad. Peened jooned, ei midagi rohmakat ja jõulist.
Vat oleks vähk, oleks teine asi. 
Aga põle. 

Hetkel eriti kurb ka selle üle pole. Meeleolu on täitsa ok.
Mulle sobib, kui on raske, noh =) 

Oh, ega me olnudki paar ju

Kas sa usud, et võid mulle haiget teha
et sul mu üle on säärane vägi?
Oh pisikene, ma võtan oma viha
mis on tornaado, on meri, on mägi
ja sõidan selle harjal, kus silmapiir,
kus päikeseloojang,
kus hele kuukiir
ja pole liig raske miski.

Jah, vihata oleks päris nadi. 
Samas, kui saanuks vihastamatagi,
polekski üldse probleemi.
No ei saanud.
Ei saanud. 
Ei saa. 
Ei ela riismetest ära ma. 

___________________________________

Vbla lepime ära. Vbla mitte. 

Hoolides

Eelmisele postitusele täienduseks võib mainida, et käisin lastega loomaaias ja jube raske ikka. Jaa, me nägime miilustavaid jääkarusid (Poeglaps: "Ta ju sööb Friidat! Nosin-nosin-nosin. Täpselt nagu Totoro padjapüüriga!") ja kurgede balletti ja tiigripuuris olevat impostor-tiigrit (tegelt leopard) ja heina söövaid elevanti-kääbusjõehobu-ninasarvikuid ja lindu (vist vutt) söövat kääpakotkast ja oli kahtlemata kogemuslik loomaaiaskäik, ent NIIIIIIIIIIIIIIIII väsinud nüüd!

NIIIIIIIIIIIII!!!!

Aga oli vaja minna, ohjah. Sest kui ei tee raskeid asju, pole elul sära. 

Pärast käisime Lyoni kohvikus, kus köök oli kinni (sest juba mitu tundi polnud keegi söömas käinud) ja leppisime siis kohvi ja kookidega. Mis olid päris head. Minu lemmik oli klassikaline šokolaadiekleer just kontrasti tõttu, mis tumeda šokolaadiglasuuri ja maheda täidise vahel tekkis, tütrele meeldis pistaatsiaekleer ja K. kohta ma ei teagi. 
Poeglaps ütles, et saiad on ju head, aga kurb, et köök kinni oli - ta oli innuga sooja toitu oodanud. 
Kuigi ta ei söönud üldse saia, vaid pistaatsiaekleeri.
Ja Ukraina makroonid olid ka head. 
Teistsugused kui Ristiku kohviku omad, sidrunisemad ja ingverisemad, aga head. Ostsime kaks viimast, teised olid juba läinud. 

Nüüd mõtlen, et vbla peaks ukrainlaste heaks veel makroone sööma. Need on maitsvad!

Kuigi ma olen nii väsinud. Oeh.

Eile, koju jõudnud, oli mul kookidest ja kohvist siuke kurnatus, et tegin tomatisuppi. Et saaks midagi sooja ja värskendavat ekleeride peale. 
Oli hea küll.

Lisaks loen ma just raamatut ("Granaatõnasupp"), kus toit ja söögitegemine käib maagilise realismi võtmes koos elamisega ning innustab seda. Algul vaatasin, et raamat on suvaline muinasjutt võtmes "seksuaalne armastus ja seda innustav toit ongi elu mõte", vahele veidi laiatarbepsühholoogiat, aga läks paremaks. Läks kohe palju paremaks. Mulle hakkasid kohe toidud rohkem maitsma ja söögitegemine samuti tähtsam tunduma.
Meie möödunud haigusega muutus Poeglapse jaoks kohv /kodutehtu, kohvikus läheb/ mittejoodavaks ja ta ei ole enam nii suur mineraalvee fänn kui varem. Mina kohvi joon, kuigi pole nii suur fänn kui varem, aga Vytautas tundub täiesti talumatult soolane. MIKS ma seda jõin?! 
Joome teed. Tee on hea - ja seal raamatus juuakse ka alailma teed.

Lähen vaikselt jälle paksemaks, aga sedakorda olen ses osas päris leplik - ma olen eluga rohkem rahul, magan paremini ning pole üldse nõrgem, kui väikese ülekaalu kogun. Ja noh - kuna ma jälle proovisin ja jälle kogesin, et eih, olen /taas kord/ jõudnud otsusele, et seksuaalne armastus ei ole mulle. Mul on K - see on ju piisav?
Vähemalt kuni antidepressante võtan, on küll. 
Olla natuke lopsakam, natuke lokkavam, natuke rõõmsameelsem ei olegi nii halb. Tegelt ka. 

Humoraalsüsteem

Et mul lihtsalt ei jookse normaalolukorras hormoonid, on täiesti maailmamuutev avastus. 

Ah sellepärast tunduvad mulle õudusfilmid mõttetud ja SELLEpärast paljudele inimestele ei tundu - nende hormoonid hakkavad jooksma seal!
Sellepärast mul on nii rahulik vaadata tolmurulli, plekilist akent, lasta pesemata potil nädal aega kaane all seista ja ma ei saa üldse aru neist, kes lähevad teise kodus pilti seinal otseks nihutama. 
Seepärast ei koti mind eriti koolihinded lastel ega augud mantlis - et jah, olgu, ma hankisin uue mantli lõpuks, aga enne käisin nende aukudega paar nädalat, mis kohatud ülisõbralik, aga natu napakas noor bokser rebis.
Seepärast saan ma üpris rahulikult suhtuda sellesse, et raha on jälle viimseni otsas ja uue rahapäevani veel tervelt KAKS  ööpäeva. Seepärast ei saa ma üldse aru kogumise mõttest, kui inimesel pole mingit konkreetset asja, mille jaoks koguda. 
Seepärast ma igast kindlustusi, proove, analüüse jne teen seepärast, et teised ütlevad, et peaks ikka tegema ja ma siis üritan ka vastutustundlik olla ja puha - aga mu enda sisemus on: "No kuni halb ei ole, miks selleks valmistuma peaks? Kui hakkab halb, eks siis tegelen."
Sellepärast on seksuaalne armukadedus mulle täiesti tundmatu tunne - ma saan aru sellest armukadedusest, et mu lemmiksõbrale meeldib H-ga rohkem aega veeta vist? Mismõttes, kas mina ei ole siis hea selts?! Aga et keegi mulle lähedane kepib kellegi teisega - MIKS see mind huvitama peaks?!
Kuni ta kondoomi kasutab, tähendab.
Seepärast pole mul mingit huvi retsepte "õigesti" teha, kohvivesi täpselt 95-kraadiseks jahutada enne purule pealevalamist, hoida asju puhaste ja ilusatena võimalikult kaua ja nii edasi ja nii edasi.
Ja nii edasi. 
Mul on TÕESTI kama ehk mu sisenõrenäärmed ei hakka tööle selliste asjade peale. 

Valgustav. 
Ühtlasi: koerakaka draama saab natuke selgitust. Sest mul endal oleks ainult hea meel, kui minu prügikasti kasutataks kellegi koerakaka äraviskamiseks, mulle MEELDIB olla kasulik ja vajalik ja ma tõesti ei saa üldse aru, mis inimesed need on, kellele ei meeldi.  (Notsu ka tahab hea olla, mis siis, et mitte vajalik - temast ma saan aru. Aga ta on mingi 15 aastat mulle tuttav, neti abil endast väga palju rääkinud ka, muidugi.)
Aga kui neil ning mõnedel lugejatel jooksevad mingid täiesti teised hormoonid, mingid ... mingid, mis veenavad oma prügikasti kaitsma, saan natuke rohkem aru. 
Kuigi heaks ei kiida ikka. 
Ei, heaks ei kiida ikka. Krt, teie hormoonid on NÕMEDAD, oo prügikastikaitsjad!

Ise olen haige ikka edasi. Tegin veel kolmanda koroonatesti, see samuti negatiivne, aga no väga tüütu, tobe ja selgelt viiruslik tõbi on - ei mingit kõrget palavikku vms, aga üle, kurat, ka ei lähe, kurat. Köha, nohu, iiveldus, halb olla, magada ei saa, siis jälle tappev uni ... Tervekshakkamine ei teinud terveks, kuigi natuke aktiivsemaks aitas - poes on vahel ikka tore käia.
Kuigi ma unustasin küüslaugu. 
Nagu - mul pole AASTAID kodus küüslauk otsa saanud. Ja eile see juhtus!
Täna ostan uut küüslauku. Lähen poodi jälle. Muidugi maskiga, sest kuigi mitte koroona, seda rõvedat viirust, mis meil on, ka levitada ei taha.