Tagasisidemed ehk jälle ärritun teemal "miks inimesed ei suuda hästi väljenduda?!"

See jutt, onjo, mida ma kirjutan?
Olin sellega nii hädas, tõstsin lõike siia ja sinna, alguse tõin ajaliselt vahepeal toimuvast ette, kügelesin ja mudisin. Siis küsisin erinumbri toimetajalt, kas ta aitaks kõrvalt vaadata? Ma ise ei näe enam tervikut.
Ta oli nõus. 
Saatsin talle. 
Läks mööda kolm päeva, mille jooksul mõtlesin, et lugu on ilmselt eriliselt sitt, nii et ta ei leia võimalust ka asja paremaks teha. Kolmandal päeval sain kirja, et see on väga hea, hea see asi ja hea teine asi, väga meeldis. Ma ütlesin, et pole teist poolt veel vaadanudki? Vaadaku ma rahus, ei pea esimeseks augustiks valmis saama, kõik okei.

Mispeale rahunesin ka kohe maha, lõpetasin hoobilt loo läbivaatamise (s.t. tegin ära, sest kiidetud asja viimistleda on paljudes kordades kergem kui negatiivset tagasisidet andnut) ja nüüd mõtlen pealkirja. 
Arvan, "Tähtsad asjad" tundub õige. 

Aga KUI palju mind innustab kiitus ja KUI maha võtab igasuguse innu laitus, on päris ränk. 
Ma arvan, sellepärast, et kiitus on: "Sa tegid head asja, su enda hinnangud on pädevad olnud, sa oled täiega arusaadav olnud. Sa suudad!" Ja laitus: "Ma ei saa aru. Sa oled mingi imelik, kui see meeldib sulle niigi palju, et selle kallal tööd teha. Sa ei mõista, mis hea on, sa ei oska heaks teha, mõttetu üritadagi."

Kui kriitika ei tule rõhuga "sina oled mingi imelik", vaid võtmes "ma mõtlen teistmoodi kui sina, ma ei saa sellest vist aru," on okei. Ja positiivsega immutatud negatiivne on samuti väga ok. ("Üldiselt mulle meeldib, mida sa kirjutanud oled, aga siin on ...")
Ent kui tuleb: "Sa tegid valesti, kellelegi ei meeldi siuksed asjad", tunnen selget tapaiha. 
Ma ei olegi keegi (kellelegi ei meeldi=mina ei ole keegi, sest isegi kui ma ei saavutanud päris seda, mis plaanis oli, vähemalt midagi sinna suunas mulle meeldis, et ma üldse tegema hakkasin), ma olen halvasti, valesti, viga maailmas, tegelikult käib teisiti, miks ma arvan, et kellelegi meeldivad samad asjad, mis mulle ... krt, ma ei tunne seepeale midagi isegi loo ja soovitatud muudatuste pihta. Ei ole üldse teemagi. Ma tunnetan kriitikat iseenda pihta ning ÄÄÄÄÄÄRDFRRRRRRRGHJHIUUUUUUUUUUUUURRRRRRRRRRRRRRRR!!!!

Kusjuures ma võin ise olla väga "ma tean, et see lugu ei ole sellisena hea.", aga seda vähem on mul midagi peale hakata kriitikaga "sa tegid halvasti".
"Sulle meeldib moraalitseda", "Sa pead lugema seda ja seda", "See on liiga ühtlaselt masendav" (osa kohta, mida olen enne kirjeldanud kui ühte parimat asja, mis ma kirjutanud olen), "See, too ja veel see on halvasti, paremini oleks nii ja nii" - see ei ole "mul on seda lugedes tunne, et ...", see on kriitika minu pihta. Mis ma OLEN, kes ma OLEN, mida ma tegin, kuidas ma tegin.
Ma ei tea, kas te saate erinevusest aru? 
Kriitika JUTU osas on hea, seda ma otsingi. Lugeja tagasiside teemal "kuidas oli lugeda".
"Mulle jäi segaseks ..."
"Mul hakkas vahepeal, seal ja seal, igav."
"Pidevalt läksid sassi see ja too.."
jne. 
Kriitika minu pihta on kohutav.
"Sulle meeldib (mingitasja) teha, mis on halvasti."
 "Sul on liiga vähe kirjeldusi."
"Sa teed seda ja seda ja seda, see on väga halb stiil."
Öäk.
Ma olen halvasti.

Läksin närvi. Ma lähen ikka veel närvi, kui sellest kirjutan. 
Mul, kurat võtaks, ei ole vaja, kurat võtaks, et öeldaks, kurat võtaks, kuidas ma olen imelik, valesti, pean tegema seda ja seda ja seda, et õigesti olla. 

Vihkan, vihkan, vihkan ...

Ma vahel ikka mõtlen sellele, kuidas kui armastamine on: "Ma ei taha, et tal valus on!", ma armastan kogu maailma. Ma armastan ka Putinit. Praktiliselt KÕIKI.
Inimesi, kelle osas mul on pohh, kas neil on valus või ei, on vast 7-8, ja need on kõik inimesed, kelle osas ma kahtlen, kas nad üldse on võimelised valu tundma. Kui ükskõik, mis ma teen, saab nende käest sama reaktsiooni, kui nad üldse ei paista sisse võtvat välist, vaid käituvad ainult oma sisemusest pärit mustrite järgi, hakkan neid jälestama. 
Et pole minu asi, las nad olla? Jaa, nõus. Aga maailm ei saa ka oluliselt halvem sellest, kui ma soovin, et neid üldse olemas ei oleks.
Maailm ILMA nendeta oleks minu arust puhtam. 

Olgu, rändan kõrvale sellest, kuhu plaanisin kõigi-armastamise-mõttega jõuda.

Mina ei taha, et inimestel valus on. Kui ma kuskil kommentaarides ütlen, et kle, see ei ole ju nii, see on hoopis teisiti, ma ei sihi sinna, et haiget teha, vaid arvan, et postitaja laseb kogemata märgist mööda. Tal pole meeles, et see ja see ja see on ka olemas (nt et mina ja minusugused on olemas).
Phmt - kui midagi mittenõusolevat kommentaarides kirjutan, on see kompliment, sest sisaldab ideid:
a) ta eksib, aga mitte teadlikult, "see ongi mu maailmapilt", vaid kogemata
b) ta ei solvu, kui ma parandan, vbla isegi rõõmustab, et meenutasin
c) kasvatan meie ühisosa, sest usaldan teda piisavalt, et ka lahkarvamusi suhtluse osaks pidada

Kui ma olen inimest lugenud, kuid mul on juba viis-kuus korda tulnud: "Oooot, ta JÄLLE?!", ma ei ütle midagi (enamasti - oli üks juhus, kus enne mitu korda ütlesin, kui aru sain, et vale puu all haugun), vaid lihtsalt ei loe teda enam. Kaon vaikides. Elan oma elu, seda temaga maitsestamata.
Üldiselt päris hea strateegia.
Aint vahel ei käi inimene mulle pinda oma võrgupäevikuga, vaid oma kommentaaridega teiste blogides.
Siis on esimene aste: "ohkan enne lugemist", teine: "ohkan, viskan pilgu peale, kui midagi head kohe silma ei torka, ei loe" ja kolmas: "näen nime ja väga hoolega ei loe, mida ta kirjutab". 

Krt, JÄLLE olen  eemale vaarunud sellest, mida öelda kavatsesin. Ma isegi ei mäleta enam, mida öelda kavatsesin. 
Kohe tuleb meelde ...
Olgu, tuli. 
Phmt on mulle arusaamatu, hirmus ja väga väga hirmus, kuidas teised - kusjuures täiesti heatahtlikud teised, mis on veel eriti jube - teevad haiget ülejala, ülekäe, ei pööra sellele tähelepanugi. Ma ju tahtsin head? Ma ei arvanud, et sa haiget saad, kui ma halvasti ütlen! Ma saan ju haiget, kui sa seepeale ärritud, et ma sulle haiget teen! Kule, tõesti, sa oled ikka eriline hellake!!!!
Ja meeleheites mõtlen, et vbla on see sellest, et nad teevad nii sageli haiget meelega ja tahtes valu põhjustada, et nad ei pane tähelegi, kui kogemata teevad? Sest kuidas nad üldse ei vaata, kuidas väljenduvad?! Mismoodi?! Mina nt ei saa nii. 
Nagu - ma võin vahel haiget teha. Vahel harva lähen meelega sinna, et olen nii vihane ja haavatud, et rebin ja purustan, lõrisen ja veristan. 
Aga ma ei tee kogemata valu. Jah, ikka veel usun seda, kuigi ükskord kaamos tuli ühe mu postituse alla: "Sa teed nii hirmsast teistele haiget sellega - ah, ma ei hakka, niigi olen üle oma piiride juba." 
Mõtlesin selle üle. Mõtlesin veel. Leidsin, et kui ma kirjutan OMA võrgupäevikusse, see ei ole julm. Mina ei tee kellelegi haiget, eriti kuna ma ei kirjutanud kellegi pihta, kelle püsilugeja olen.  (Post oli teemal: "Miks inimesed hädaldavad pisiasjade üle?!")
Keegi ei pea mind lugema. Vabatahtlik.
Ja kui inimene võtab endale solvanguks arutluse, mis ei ole üldse temast mõeldeski tehtud (ma arutlesin üldiselt, umbes nagu ma olen üldiselt nördinud fännfiktsioonide pihta teemal "kui kellegagi klapib, peab kindlasti seks ka tulema, sest kõigiga, kellega klapib, peab seks olema - ka siis, kui ta on su õde-vend-isa vms"), on see TEMA probleem. Mitte mina ei tee valu, vaid tema valu on igal pool ja ta riputab seda kelle kaela tahes, kes ette tuleb: "Sina tegid!"
Ei. 
Ehk mul ei ole spetsiifilist ärritust fännfiktsiooni kirjutaja X pihta, kuigi ta kirjutas armastusloo, kus mingil hetkel toimub ka (vähegi detailsemalt kirjeldamata jäetud) seks. Ja kui tema haavub mu pahameele peale "krt, miks kogu aeg kõigiga seks peab olema", pole minu asi. 
See on mingi tema komme haakida iga negatiivne mõte, mida keegi väljendab, enda külge.

Nojah, aga aga aga aga ...
... ma tahtsin tegelt öelda hoopis - avalikult räntida - et ei ole hea toon mitte mõelda oma sõnade tähendusele. Mõtle, mida sa ütled! Või kirjutad. 
Paljud ei mõtle?!
Krt, aga miks see on vabandus, et "ei mõtle"?
See on ju veel eriline nõmedus, et inimene mitte ei otsusta teadlikult midagi teha - haiget teha - vaid teeb täiesti mõtlemata?! 
Krt, olen selle üle enne ka korra räntinud. Tuleb meelde. 

Muidugi, vahepeal on olnud mu avastus teemal "hormoonide vägi ja hormoonide nappus, viimasest ilmselt tuleneb mu komme kõik läbi mõelda - kui hormoonid ei juhi, on vaja mingit muud juhtimissüsteemi". Ehk ma saan aru, miks mina mõtlen. 
Harjumus asjade üle mõelda. 
Aga tõdemus, et inimestel pole harjumust mõelda, paneb mu suu tõmblema. Ma ei võta seda vabandusena nõmedale käitumisele - näiteks eneseväljendusele, mille juures üldse ei mõelda, kuidas see vastuvõtjale mõjub - ma võtan seda kui kinnitust väitele: "Inimesed on lollakad". 
Ja saan haiget. 
On vähe asju, mis teevad hullemini valu kui arusaam, et inimesed ONGI lollakad ja sinna pole midagi parata. Teen, mis teen, ma ei saa seda ära parandada, muuta, teistsugune olema mõjutada.

Ma saan ainult selles olemasolevas maailmas ennast hoida. 
Minu asi on iseennast hoida. Kõik muu on juba - mitte minu asi.

Väärtused

Inimesed ehmusid eelmise posti peale.
Või noh - kui ma sain pooleteise päevaga kaks lõpetatud testlugemise kohta tulnud tagasisidet ja kolmandalt testlugejalt vabanduse, et ta unustas ära, kohe hakkab, on teatav ühistõukaja ilmselt olemas.
Ja saadud tagasisidemed on positiivsed. Üks hästi detailne ja põhjalik, kõigega ma nõus ei ole, aga vähemalt üks tema poolt tekstist välja loetud, ent seal rõhutamata suur idee on mulle: "Oh, nii hea! Kasutan!" Talle osad asjad meeldisid väga, osad eriti mitte, "algus on staatiline ja liiga palju tegelasi".
Teine tagasiside oli vähempõhjalik, kuid entusiastlik. "Võid kohe avadada!" Kuigi ka tema oli alguse (tegelt lausa esimese poole) osas ohkav, mulle see ind meeldib. "Oligi täpselt nagu sa kirjutasid - krdi heaks läks!"

Aitäh veel kord!

Ausalt öelda ma kandsin vahepeal asja mõttes suht maha. Et mulle endale meeldib, aga kellelegi teisele mitte, no nii on. Igatahes ma tegin uut ja kummalist asja ja PROOVISIN, asi seegi.
Aga kui on millegi kallal tööd teha, kui sel raamatul on tulevikku, kui sellega tasub tegeleda - OOO! Algus on raske, ent muu meeldib ka teistele inimestele kui mina küll? Nii hea. Ja no see suur idee - oo! Oo! 
Muid pisikesi asju on veel, vastused mu esitatud küsimustele tähendavad ka paari tillukest muudatust ... aga mida krdit ma selle algusega teen, pean mõtlema.
Saate aru, ma üritasin alustada tegevuse keskelt, et oleks põnev ja aktsioon ja värk. Aga selgelt ei tulnud välja. HMMMMM!!!!

Samuti: rääkisin inimestega sellest tekstist ja üks aspekt, millest rääkisime, oli tegelaste ilusana kirjeldamine. Mulle tuli ka meelde üks teine alguse-tagasiside. Hm.
Tundub, et on inimesi, kes lähedaste puhul enam ilu ei näe. Ega inetust. Lähedased inimesed on lihtsalt lähedased inimesed, ei nähta enam välist.
Ja siis olen mina, kes iga kord oma poega (tütart veel enam, aga teda ma näen harvem, nii et vast arusaadav) nähes seestpoolt natuke sulan, sest NII ILUS. Vahepeal, mõned aastad tagasi, läks too Poeglaps natuke pehmeks. Mitte palju, raudselt mitte paksuks, lihtsalt piiiiiiiiisut pehmeks. See oli ilmselt tema ihulise poole ettevalmistus selleks, et jou, nüüd hakkan mehekehaks kujunema.
Seejärel läks ta NII ILUSAKS. Tekkinud mehekeha, neid väljajoonistunud lihaseid, soonilisi käsivarsi, laiu õlgu ma imetlen täiesti toorelt ja mingi pidurita. 
Ja imetlen.
Ja imetlen. 
Phmt "on muuga, kuidas on, aga vähemalt on mu lapsed sitaks kaunid!" 
Kui ilus Tütarlaps on, ma vist ei pea rääkima. Tema lubab endast pilte teha ja üles panna, nii et pikaajalisemad jälgijad teavad. Jaa, mul on iluga ebaterve suhe, miks te küsite?

Samas ma ei tunneta seda ebatervena. Mu jaoks lihtsalt "nojah, nii on". 
Ilu on midagi, millest ma hoolin.
Ei tohiks? Ei ole ilus mõelda, et ilu on tähtis? On paha, madal ja patune?
Sitt lugu. Ma olen, mis ma olen.

Kui ma tegin sildi-lipiku kastile "7 surmapattu", ma ei olnud päriselt valmis selleks, et phmt kasutan seda ainult vihast või edevusest rääkimiseks. Kadedus ja ahnus ei ole mu elus kuidagi olulised, laiskust ma ei pidanud väga patuks (kuigi arvasin end laisk olevat, hahahahaa, huhuhuhuu), uhkust ei pidanud samuti patuks, vaid olin uhke, et ma uhke olen ja iha - no kuulge! Kui vähegi iha endast üles kütta õnnestub, on see ju hea asi? 
Jah, ma olen ka veendumusel, et naised on keskmiselt iharamad kui mehed. 
Ehk minu jaoks on "no vahel on" vähe, kuigi vbla mõne jaoks on palju ja ma tundungi kellelegi õudse seksmaniakina. 
Ei, mulle meeldib seks küll - aga mägi, millel võideldes surra, on mu jaoks "seks pole eriti tähtis". Söömise, joomise ja uneta ma suren, mis mõttes on seks mingi nendega samaväärne asi?! MisMÕTTES seks kuidagi mastrubeerimisest täiesti eraldiseisev üksus on? Miks seks elusa partneriga PAREM on kui kujuteldava partneriga, kusjuures elusa mehega ma ilmselt ei saa orgasmi, kui asju ette ei kujuta, kujuteldavaga vahel väga harva EI saa? (Pärast AD-ga lõpetamist, tähendab.)

Vbla peaksin midagi ette võtma selle lipikuga oma postide all?
Hmm. 
No mitte veel. Ei eruta piisavalt.

Ääääää

On nõme, aga mitte minu kohta nõme, vaid üldisel, normaalsel taustal nõme. Minu kohta on täitsa talutav. 
Mitte et ma ikkagi ei sooviks, et juhtuks midagi head ja ei oleks nõme. Sest nõme olemine on nagu peavalu - kui miski asja ümber ei pööra, läheb aina halvemaks ja halvemaks ja ma ei saa ise ka enam aru, millal on päriselt halb, sest no kogu aeg on vaja end kokku võtta ning üritada tasakaalus püsida. 

Ma ei tea ka, mis peaks juhtuma. Mõni võiks mu romaani läbi lugeda ja "whoa, päris krdi heaks läks" öelda? (Ei, ma tegelt tahan, et nad ausad oleks ja ütleks, mis päriselt tunnevad. Lihtsalt see võiks olla "whoa, päris krdi heaks läks!") K võiks mitte lihtsalt ühendust võtta (seda ta on teinud, õnneks mitte väga palju kordi), vaid öelda "ma mõtlesin järgi, sa oled mu absoluutne lemmik, ole minu naine". Poeglaps võiks ISE pakkuda: "Kuule, ma lähen koeraga õue praegu, sa ei pea," ja jätkata omal algatusel särgikaenlaaluse nõelumist (eile sai enamus tehtud, aga osa mitte. Ma ei käi rohkem peale: tema särk, kui talle sedasi kanda sobib, kandku).  
Ilmselt mu meeleolu ei tõstaks, kui Totoro seekord rohkem karva ei ajaks. Aga mu meeleolu vähemalt ei langeks selle peale, et furmineerin teda kui korralikult tahes, ikka on karvapuntrad - mitte küll eriti suured - põrandal ja voodilina nii karvane, nii karvane.

Vbla peaks elektriku kutsuma - Poeglaps lõi umbes kuu aja eest ketšupipudelit hooga raputades puruks köögi lambikupli ja tuli selles lambis ka enam ei põle. Jaa, ka peale pirni vahetamist mitte.
Aga samas - kubu küljes olev valgusti valgustab kööki üsna piisavalt. 
Kas ma tahan tegeleda?
Vist ei.

Arvuti peaks puhastusse viima - tolmu täisolemise tunnused. Otsustasin, et viin selleks ajaks, kui Poeglaps folgil ja tema arvuti nagunii minu käsutuses. 

Rohkem ei ole isegi mingeid peaks-võiks asju. Jutu saatsin testlugeda, vbla tuleb mingi tagasiside varsti, vbla ei tule. Eks ma nokitsen ise edasi niiehknii. Augustini ei ole just kohutavalt palju aega.
Kõik muu on juba puhas "midagi võiks heaks minna, tegutse selle heaks" ehk "äkki peaks jälle kokku panema luulekogu käsikirja ja sellega erinevaid kirjastusi pommitama" ja "aga kui ma praegu õue lähen, paistab mulle päike peale, saan pruunimaks ja ilusamaks" ja "ääää, miks mul peab nii halb olema, kui kõik ometigi hästi on???"
Kõik, mis on hästi, on juba tehtud, ma ei lähe kunagi nooreks ja lootusrikkaks enam. Mis krdi "pruunimaks ja ilusamaks", kas ilu on mind iial õnnelikumaks teinud, kas mu usk, et see on kuidagi seotud õnneliku armueluga, on natukenegi mingi isikliku kogemuse põhjusega või puhtalt "ühiskondlikult nii arvatakse"? Kas on üldse VÕIMALIK minusugsel demiseksuaalil mingit õnneliku armastust leida, kui mul pole isegi ühtegi head vallalist meessoost sõpra?

Ok, ÜKS asi on hästi. Netflixi "Sandman" linastub juba 5. augustil, nii et MIDAGI vähemalt oodata on. 

Raamatune-kirjandusene

Ilm ei ole veel nii palav, et ainult A-had kuulata, aga olen Pet Shop Boysi peal. 
See on veidi jahedama ilma muusika kui päris tappev kuumus, aga ikkagi selgelt suve oma. 
Weather Station sobib ka, aga mulle meeldib hetkel see magusvalus nostalgia, mida Pet Shop siis-olid-veel-enam-vähem-Boys pakub. 
Tunne on kuidagi habras, aga mitte päriselt halb. Vähemalt kui mulle meelde tuli, et olen warrior. 
Kohe läks paremaks =) 

Hästi naljakas - noh, mitte hästi naljakas, aga oluliselt kummaline - kuidas üldise meeleoluga seoses muutuvad mu tunded selle jutu suhtes, mida kirjutan.

Haprus suurem = see ei tule nii hea lugu, kui võiks, aga isegi sellisena on ta juba kaugelt liiga imelik, et Eesti ulmeskeenel midagi muud kui "järjekordne Meres" pälvida. Raha ei saa, kuulsaks ei saa, kiita ei saa - aga teistmoodi kirjutada ma KA ei saa, sest kui ma iseendale meeldivat lugu ei tee, ei tasu ju üldse teha. Ja samas paremini ei oska. Mu elu on mõttetu. Ja teistmoodi ka ei saa. Mul ei ole (kuna nagunii midagi ei saa) motti lugu eriti heaks teha, aga ega ma ei oskaks ju samuti. 
Oh-kus-ma-jään.
Ja see romaan on selgelt liiga imelik, et Eestile sobida. Meie keelt ei oska nii palju imelikke, et see ära tasuks.
Ja keegi ei armasta mind. Olgu, keegid armastavad, aga keegi ei mõista mind!

Enesekindlus suurem = tegelt tuleb see lugu nagunii hea. See juba ON täitsa hea, ja ma teen paremaks. Vbla mitte päris PÄRIS imeliseks, aga mitte mitte midagi, mille pärast veits häbi oleks. [Pisut halvema enesetundega meenutan jubedusega lugu "Nahk", mis on mõnegi ulmiku, kusjuures mitte lolli ulmiku, arust mu parim. Ma tegin selle looga õelat nalja "naistel on lubatud kirjutada ilusatest naistest ja arrrrrrrrrmastusest, siis rahvale meeldib," aga ma ei olnud valmis selleks, et rahvale TÕESTI meeldib.]
Ilmselt tuleb sissejuhatav teoreetiline osa teha tükkideks ja muu teksti vahele lükkida, rohkem keskkonnakirjeldusi kirjutada, aga ära üle pinguta oma muutmistega, naine! Lugu on terviklik, lugu ON ja ta on päris - originaalne. Ideega, mida ei ole 389 korda juba loetud.
Mina isiklikult pole kordagi lugenud.
Aga see romaan - jah, ilmselt liiga imelik, et Eestile sobida. Meie keelt ei oska nii palju imelikke, et see ära tasuks.

Millega lõdvapoolses seoses: Lihtsatele valikutele tuli veel üks tagasiside.
Kuna ma kirjutan Loteriis ja see vend, kes Loteriid peab, peab ühtlasi ka fb-s Raamatusirvija lehte, mis jagab raamatuarvustusi eri blogides, nägin seal jagatuna ja tean.
Muidu oma nime koos teose nimega guugeldamise lõpetasin ammu ära, sest mult pole midagi uut igavik otsa ilmunud. Ja pole üldse lõbus end guugeldada, kui ühtegi uut vastukaja jälle pole. Vastukajad aga ilmuvad, kui midagi avaldada ka, dohh.
Kuigi, võin rahulolevalt öelda, Goodreadsist on näha, et inimesed (need selle raamatu ÕIGED lugejad, mitte ulmekogukond) on "Kuigi sa proovid olla hea" tasapisi avastanud ja neile tõesti meeldib.
Nagu - jai! Ootasin ja ootasin ja kuigi kuulsaks ei saanud, armastust tuli.
Ja sellest mulle väga piisab. 

Ach, ja kuna ma siin juba kirjanduslikke linke jagan, siis tõlkisin vahepeal ühe loo. Autor on küll kreeklane, ent ta on tõlke inglise keelde heaks kiitnud ja mina tõlkisin inglise keelest. Kristjan Sander, Algernoni peatoimetaja, toimetas selle üle ja paaris kohas parandas oluliselt - ma ikka päris oivaliselt inglise keelt ei oska. Sain valesti aru. Ent see lugu on MARU hea. Siuke, et oleksin uhke, kui ise selle kirjutanud oleksin.
Nii et siin on link ja soovitan lugeda.

Ja veel kirjanduse joone pealt: käisin kaltsukas (sest poja särgid on praktiliselt kõik erineval määral augulised, teate neid pisikesi auke, mis T-särkidesse tulevad?) ja kui ma JUBA seal olin, võtsin ka raamatu. 1.50. Kate Atkinson (sest Kate Atkinson on üks mu lemmikkirjanikke), "Emotionally Weird". 
See on hea raamat, võin kohe öelda (esimese viie lehekülje järel oli vesiselge), aga jälle: ma tegelt ei oska väga inglise keelt. Läheb päris palju aega, et jälle ning jälle lüüa guuglisse "mingisõna meaning". Ehk kui inimene kasutab keelt tundlikumalt kui keskmine juutuuber või fänfiktsioonide kirjutaja, ma ikka olengi veidi tölp. Ei saa aru.
"Conunudrums"? "Gales"? "Elvers"? "Stushie"? "Hew"? "Dottled"? Ja nii edasi. 
Ma ei teadnud isegi täpselt, mida "innuendo" tähendab.
Enamik neid võõraid sõnu ei ole hädavajalikud, et tekstist aru saada, aga ma tahan ju NAUTIDA. 
Nii et loen aeglaselt, kuna harin end samas =)