Üpris-üpris kindel

Vahepeal hakkas elu parem tunduma ja selle parema sees nihkus paradigma: ma mitte pole kirjanik, kellel ei vea ja kes pole kunagi piisavalt hea, ükskõik, kui palju ta ponnistaks ja enda arust hästi teeks, vaid tegelt on mul lihtsalt vedanud, et olen selle nimetuse, tunde ja rahastuse peal nii kaua oleleda saanud.
Sest noh: MIDA ma maailmalt tahan?
Mõistmist, armastust, et nad mind usuksid.
Aga muidugi ei usu, mõista ja hooli nad minust! Ma olen ju naine ja ei kirjuta isegi noorte- ega lasteraamatuid. Mul on pigem lausa feministlikud teemad, mitte Armastus ja Ajalugu. Ja naiskirjanikke muidugi on, aga kui nad ei kirjuta noorte- või lasteraamatuid ega armastusromaane, peavad nad KURADI head olema, et pildil püsida.
Ja samas kirjutades noorte- või lasteraamatuid, armastusromaanidest rääkimata, sa Päris Kirjanik ikka ei ole.
Krt, Leelo Tungal sai oma esimese kulka aastapreemia 2017.
Naised on hoopis teine kategooria kui mehed ja loomulikult on neil raskem. Nad peavad krdi visad olema ja ikkagi ei usu enamik inimesi neid ja neisse. Hea, kui ise usuvad (Leelo Tungla tütar Maarja Kangro on päris hea ses osas), see aitab muu jama sees väga kaasa, aga ÜLDISELT ei ole sel väljal naine olla üldse lihtne. 

Et jah, midagi õnnestub välja kaapida ka naisena. 
Aga tööd peab selleks tegema neli korda rohkem kui mehed. 
Või pead sündima kuulsa kirjaniku perre. Siis loetakse sind kirjainimeseks aristokraatia põhimõttel. Rauad on samuti hea näide.

Hakkas veel kergem.
Sest see on tõsi. 

Et jah, ega ma ei ole kaheldamatult ja üleni oivaline, nõus. Viimane raamat ilmus ürgammu, 2019. Aga mehena ma saaksin oma pagasi peal veel vabalt liugu lasta, naisena lihtsalt ei saa. Et ma tahaksin? Pff, see nüüd küll mingi oluline asi pole!

Tolle tõdemuse sees lähen ja võtan endale veidi külma mannaputru ja söön seda moosipurgiloputusveega. Ja olen päris rahul enda ja maailmaga. Et mannapudrus on kaks kolmandikku piima ja kolmandik vett? Eks tule harjuda. Et mõned klimbid on ka? Ausalt, pudruklimbid pole mind kunagi häirinud.
Mhmh, ja piima- ning kakaonahk maitseb mulle ikka veel. Ükspäev proovisin jälle järgi. Ma ei saa aru, miks inimesed piimanahka ei salli.
Kananahast rääkimata. Kui välja arvata paar ribakest sisikonda, mis vist on maks ja neerud, on nahk kana parim osa. 

Tagasi tulles "aga see asi, mille ma kirjutasin, polnudki nende meelest hea?!" masendavuse juuurde: mu enesekindlus ripub väga olulisel määral väljaspool mind. Ehk ma päriselt lasen ennast morjendada sellel, kuidas mu kirjutatu ei teeni mulle raha ja kiitusi. Iga kord, kui omast arust olen hästi teinud ja tagasiside seda üldse ei ütle, või kui annan pooliku töö testlugeda ja tagasiside ei ütle: "väga hea, lihtsalt need väikesed asjad," vaid: "no need ja need ja need asjad tuleb ümber teha, sa teed neid valesti", ma lihtsalt suren.
Ma lihtsalt suren.
Aga kui mõtlen, et noh, esiteks olen ma naine, teiseks ei ole absoluutselt keskkonnas sees, ei käi üritustel, ei suhtle Oluliste Inimestega, ja kolmandaks olen ka ümmarguselt kümme aastat tagasi loobunud nägemast kõike, mida teistelt loen, läbi prisma "see on väga hea!" (s.t. ütlen ikka veel hästi, kui midagi head öelda on, ent mu ootused tekstile on tõusnud ja ma ei kiida enam kõike, mis päriselt küündimatu pole), on täitsa loogiline, et mind ennast valimatult vastu ei armastata. 
Mõned kirjanikud ja kirjandusmaailmas olulised inimesed hindavad mind, aga enamus mitte. 
Eriti kuna ma Peeter Helme keissi tuules lükkasin tagasi fb sõbrakutsed Jürgen Roostelt, Juku-Kalle Raidilt jt sellistelt, kes phmt on seltskonnasüdamed, aga ma keeldusin andeks andmast nendepoolset pedofiiliaignoreerimist ja pedofiiliarmastust. 
Ikka veel keeldun, sest andestama ma ka ei kipu.
Ehk siis: minu valikud ei tee mind popiks ja kui ma niigi palju kirjutamise pealt saan, kui seni saanud olen, on juba hästi tegelikult. 

Mu kirjutamine on hoolimata mu isikust mind seni väga hästi kandnud. See on räme kompliment!

Nii et tegelikult ei pea ma ahastama, kui mu kirjutatut ei haarata lennult, ei armastata ja mind ennast aina ei kiideta. Ka mitte, kui ei osteta - mingi Karin Pauts pole ma kuskilt otsast. 
Mitte et ma Karin Pautsist halvasti mõtleksin - naine, kes ei kirjuta naiselikel aladel? Väga hea! Mul lihtsalt ei ole väga ühtekusetunnet inimesega, keda palju ostetakse, aga arvustused on: "Nojah, tegelt on palju loogikavigu ja aburdsusi ja keel pole ka hea."
Ma olen mina ja sellisena VÄGA kitsa niši lemmik. Et Mart Juur ja Reid Raud mind armastavad, mu fb-sõbrad on ja krdi Rein Raua LASTEST ka kaks tükki otsustasid tema kiituse peale mu sõpradeks hakata (ühega olen isiklikult kohtunud, teine on lihtsalt netis tore inimene), on isegi hirmus hästi ju.

Ja noh. Ma loodan veel midagi hästi teha. "Lihtsad valikud" tegelt ei ole isegi mu enda meelest parim, mis mus on - ja "kuigi sa proovid olla hea" vananeb raudselt paremini =P Seal pole juba tänapäevakski piinlikku stseeni, kus sisekaitseametnik imestab: "Oi, seda sõidukit, kus ma viibin, jälgitakse?! KUIDAS ma sellele ei mõelnud?!"

Tõesti, kuidas? Sa ilmselt oled veidi idioot. 

Üritan normaalne näida

Käisin neljapäeval DakhaBrakha kontserdil. 
Esiteks ma hindasin neid kõrgelt ammu enne sõja algust. Nad teevad säärast muusikat, mida ma väärtuslikuks pean.
Teiseks on kõigil Ukraina bändidel nüüd küljes täiesti isemoodi kvaliteedimärk. Nemad ajavad "Stop war, Putis is criminal!" teemat ja kuna mus kajab see nii tugevalt kaasa, et peaaegu pole kaja, vaid on koor, siis ma tahan väga saada tunnet, elamust, kuidas ma ajan esinejatega ühte asja, me hoolime ühest ja samast. 

Kontsert oli imeline. S.t. mitte ainult minu meelest. Lõpetasime publiku poolt püsti-ovatsiooniga ja kuigi saal polnud päris täis, ega parteris palju tühje kohti ka olnud. DakhaBrakha on nii musikaalsed, samas nii hästi sobivad, räägivad üksteisega muusika keeles nii vabalt ja selgelt - ja lisaks olid taustaks mõjuvad videoinstallatsioonid, et ma tõesti ei oska kontserdilt rohkem tahta. 
Noh, olgu. 
Üks aspekt: kaasatantsimiseks oma toolis lihaseid pingutada + natuke oma näo ees ja süles käsi liigutada on mulle vähe. 
Kusjuures mu tütar ja poeg olid mõlemad ka seal ja üldse mitte minu teenena - ema mees ostis neile ka piletid. Seega istus poeg kaks rida must tagapool (ja tütar veel rohkem tagapool koos mu õe ja tema kallimaga). Pärast kontserti, kui neile rääkisin, kuidas ma pool ajast nutsin, ütles Poeglaps: "Ausalt öelda olen natuke kergendunud, et sa ei istunud minu kõrval. Ootasin, et kuulen kõva nuutsumist ja olin valmis, aga minuni ei kostnud midagi, nii et sa nutsid üsna vaikselt. Et sa hakkad nutma, ma muidugi teadsin. See oli selline kontsert, et sinu nutmine on sama kindel kui Maa gravitatsioon - see lihtsalt peab olemas olema."
Kusjuuures mina ise selleks küll valmis ei olnud, et nutan ja nutan ja nutan. Täiega üllatusin. 
Järeldus: mu poeg tunneb mind üsna hästi. 
Aga ta ütles ka: "No see oli selline kontsert, et selle ajal nutta oligi loogiline. Et ma tean, sina võiksid igal pool, aga see oli selline, et ajaski nutma."

Tütrega rääkisime muust. 
Ta läks peale konserti üsna ruttu koos ülejäänud mansaga minema ja mina sain niisiis ainult pojaga mõtteid vahetada. 
Aga kontsert oli tõesti hea. 
Heli oli ka väga kaunilt paigas. 
Ning mulle meeldib nende esteetiline kontseptsioon kõrgetes papaahades naiste ja kiilaka mehega =) 

Rohkem uudiseid ei ole v.a. et mul on väga rõve olla. 
Ära eelda, et miski läheb hästi? 
Siis võib kohe kõige täiega maha ju surra. Kuni on veel 2 grammi lootust, et miski LÄHEB hästi, võib elada. 

Teised vaatenurgad

Saatsin selle jutt-esse-autobiograafilise vinjeti Vikerkaarde.
Ma tean (kogemused) et nad vastavad ainult, kui neile meeldib. Enamasti, et öelda: "Jaa," korra: "See on hea, aga kaugelt liiga pikk, kogu me ilukirjanduseks jäetud ruum läheks selle alla".
Kui nad ei arva eriti hästi, nad ei vastagi. 
Aga kui nad vastavad, vastavad nad üsna ruttu. 
Mulle ei ole vastatud. Poolteist tööpäeva, kaks ja pool ööpäeva.
"Neile ei meeldi? Aga ma ju näen ja tean ja tunnen, et on hea!" Mu üldine suur ahastus sisaldab ka ahastust "Miks inimesed on inimesed, ma ikka ei ole inimene, ma ei saa neist üldse aru, nad ei saa must üldse aru, oh, kus ma jään???"
Tütar ütles: "Ma oma kogemustest olen õppinud, et need "kõik sisse pandud"-asjad pole väga inimestele. Et kui sa seda neile ette loed, siis nad on: "Oo okei hästi kirjutatud," aga muidu väldivad selle eksistentsigi."
Mõtlesin.
Nägin kandvat ideed: "Et mitte liiga vähe, jääb vajaka, vaid liiga palju, raske vastu võtta, ignoreerin?"
Tütar: "Mhmh. Vaata asja mitte endas kaheldes, vaid rohkem: see on hea, ma tean. Vaatab, kas nad julgevad aktsepteerida seda!""

Mul hakkas parem. Okse tõuseb ikka spontaanselt kurku, aga vähemalt selle tasakaalupunkti sain tagasi, et see ON hea, aga vbla nad lihtsalt ei julge seda endasse lasta. Kui on liiga intensiivne, on ju kergem nägu teha, et pole midagi erilist.

Ootan neljapäevani, siis proovin Feministeeriumiga. 
Nemad vbla tahavad. Nad on tooreste tunnete osas leplikumad, sest end kunstlikesse raamidesse surumast keeldujateta poleks neid üldse olemas.

Muidugi ... kogu mu elu ju! Kogu mu minaise! "Mitte "pole piisavalt palju", vaid "on kaugelt liiga  palju, me ei taha vastu võtta, et niimoodi ka saab, teeme vaimse seina ette ja lihtsalt ei usu sind!!"

Jah.
Emake maa, muidugi - ja see seletab nii palju ka kogu mu loomingu, eriti luuletuste vastuvõtu osas!!! 
Sest tegelikult inimesed saavad aru, kui on hea, elus, ehe. Aga inimestel, kes seisavad avaldamise eel ehk loevad käsikirju, kaastööks pakutut jms, on pidevast tekstide lugemisest kalestunud sisemus ja nad lähtuvad sisetundest: "Kui mulle meeldib, on hea. Kui mulle ei meeldi, on halb." 
Ja kui neid segab, kraabib, hirmutab, nad ütlevad: "Ei," sest ei meeldinud ju? Ja kui siis ikkagi ilmub, on avalikkus: "Ooo!"
Ma tegelikult SIIAMAANI (s.t. ilmus 2009, eksole, igavik tagasi!) ei saa üle oma luulekogu loost. Sest keegi ei tahtnud mu luuletusi, ma vaatasin ennast kui järjekordset luuleliste kalduvustuga vaest tshikki, tee ja küünlad ja muu sihuke - kuni mu isa ja ema mees panid rahad kokku ja ilmutasid selle kogu. 
Ei olnud odav lõbu, tol hetkel 30 000 krooni oli mu jaoks täiesti astronoomiline summa, ma kahe aastaga vbla sain selle käest läbi lastud - aga vbla ei saanud ka. Ökopaber, ökovärvid jne.
Kirjastus taotles kulkast avaldamistoetust. 
Ei saanud midagi. 
 
Ja siis korraga sai see kogu nii palju nii positiivset tagasisidet!!!
NII PALJU!
Päevalehe üks pikk eraldi arvustus, Sirp kahel korral - Sirp küll aastaülevaadete sees, ent pikalt ja positiivselt - Ekspress kahel korral, Betti Alveri preemia nominatsioon, ja mingid pisemad nupud siin-seal veel. KesKus tuleb meelde. 
OMG, kas ma olen luuletaja?
Palju seda kogu ostetakse? "Lagunemine", kirjastus Hermes, mh, ah?

Aastaga 31 eksemplari. 

Ma ei saa aru, ma ei oska, ma ei taha, ma ei saa aru, ma lihtsalt ... 

Aga nüüd, kui ma võtan kontekstis, et normaalne inimene kardab liiga verist liha ja kogenud kultuuriinimene(TM) tunneb selle peale ebamugavust, ent tegelt teised minusarnased saavad aru, tunnetavad ära, neile ei ole "liiga", muutub kuidagi ... mõistetavaks.

Raske on nendeni jõuda, aga mul ON oma publik. 
Lihtsalt nendeni jõuda on tõesti keeruline.

***

Pealkirjaga seoses: tegelt on üks mõte veel.
Me kirglikult vaidlesime siin Kaamosega vahepeal. Mina ütlesin, et ON JU probleemidel raskusevahe, miks inimesed halisevad tühiasjade pärast, ja tema ütles, et EI OLE JU, mis tühiasjad, kui on valus, on valus! 
Eile õhtul kottpimedas koera jalutades (oli niii pime, et ma eksisin vahepeal teelt eemale, kuna jalge all oli vale pehmusega maa, sain aru ja leidsin kolme minuti pärast koera kõval kattel krõbisevaid küüsi kuuldes tee jälle üles) taipasin, et mind tegelikult ei häiri hädaldust põhjustavate probleemide kergekaalulisus.
Mu kaebus polnud üldse selle üle.
Mind häirib, kui inimene hakkab hädaldama ja undama, kui tal tegelt ei ole isegi valus veel. Mu rahulolematuse põhjus olid inimesed, kes karjuvad ja kaeblevad, kui mina (mitte sarnases olukorras, vaid sarnase tundega) oleks: "Nojah, see ei ole väga mugav." 
Kui ka kare lina on TÕESTI inimesele suureks probleemiks, ma saan tema ahastusest aru. Milllest ma aru EI saa, on inimesed, kellele kare lina on umbes sama väike probleem kui mulle, aga kisa on sel teemal vaja teha rohkem, kui mina teen kasvõi enesetapu eel. 
Nagu ... väkk. 
Miks?
Nad diskrediteerivad kogu halisemise maailma ja kontseptsiooni! Muidugi keegi ei võtnud mu enesetapu-eelset: "Mul on väga halb olla, nii halb oli viimati Poeglapse isast lahku minnes," juttu tõsiselt, kui kõrval on inimesed: "KUIDAS, KUIDAS, KUIDAS nii saama, mul on nii halb, õudne ja nutan ja nutan ja HALB!" umbes selle tundega, mis mul on, kui pulgajäätise jäätise osa pulga ümbert maha kukub. 
Mulle käib väga pinda, kui inimene ahastab, ilma et ta tegelikult ahastust tunneks. Tunneb end lihtsalt natuke halvemini kui ta tavaline happy-happy-joy-joy.

Riik, mille vapiks on kana, ei saa iial võita riiki, mille vapiks on kahvel!!!

 Samuti tegin ma Ukraina iseseisvuspäeva - mis on täna - puhul pilte.