Lootus jääb

Kui udu triipudena suveöö kaameks viirutab ja heinamaa lõhnab ja taevas ripub madalal, võiks peaaegu uskuda, et väljal on keegi, keda me ei näe.

Haldjad nälgisid oma künkaalustes ja metsades surnuks, kui teed muutusid laiaks ning sirgeks, eksimised lõppesid ja andegi ei toodud.

Drüaadid jooksid kuuma valget verd koos puudega, mis maha raiuti, ning viimaks polnud neil enam hinge, et iseennastki elavana hoida, metsadest rääkimata.

Jumalatest said kangelased, kangelastest tondid ja tondid põlesid ükshaaval surnuks kogu maa elektrifitseerimise tagajärjel, ilma et keegi neid leinanudki oleks.

Deemonid sirutasid end laiemale ja laiemale, kui patu mõiste üha ähmastus, ja viimaks jäid nad nii õhukesteks, et rebenesid ainult sellele mõtlemisestki. Nende veri langes linnadele ja seda peeti saastunud vihmaks.

Inglid pandi kinni rumalatesse helesinistesse karpidesse ja riputati neile kaela kõik ajaloo lamedused ja klisheed. Kunagi vägevad, surid nad seejärel lihtsalt häbist. Nende langevad suled loeti kajakate omadeks. Loomulikult.

Kedagi ei ole enam. Maa on täis inimesi ja plaste ja sünteetilist väetist, taevas lennukeid ning satelliitsignaale.

Aga kui udu triipudena suveöö kaameks viirutab ja heinamaa lõhnab ja taevas ripub madalal, võiks peaaegu uskuda, et väljal on keegi, keda me ei näe.

NB! See keegi ei pea olema just see keegi, kellest seesinases muusikalingis juttu on. (Kuigi võib.) Aga ma olen sellesse laulu kiindunud.