Võrgusuhtluse puudusi e. kuidas ma jälle loll olen

Mul on praegu klisheeperiood.
Mitte esimene, on olnud ka varasemaid ajavahemikke, mil mind enam-vähem igal nädalal tabas välguna teadmine, et ühes või teises äranämmutatud lausejupis või regulaarselt korduvas terviseajakirja tüüpartiklis sisaldub sügav tõde.
Aga nüüd on jälle.

Viis päeva [või midagi sinnakanti] tagasi avastasin ma (oh üllatust!), et netisuhtlus pärsib reaalset.
Ok, lõpetasite naermise?
Jätkame.

Miks see ei ole minu jaoks enesestmõistetav

Või noh, eks ta omal moel tegelikult oli ka - ma loomulikult adusin, et netisuhtlus pärsib reaalset teiste inimeste puhul.

Ok, lõpetasite naermise?

Peamine põhjus, miks ma ei arvanud seda fenomeni enda puhul kehtivat, on tõsiasi, et ega ma ei suhtlegi kuigi paljude inimestega reaalselt nii ehk nii.
S.t. alternatiivid minu elukohta (ja eriti mu eelmist elukohta) arvestades olid: kas suhelda oma sõprade-tuttavatega läbi neti või üldse mitte suhelda.
Algul olid mul muidugi fantaasiad selle kohta, kuidas ma olen nii oluline isik, et mulle sõidetakse innukalt linnadest külla. Kuna tee on pikk (enam ta nii pikk pole, aga siiski), siis jäädakse muidugi ka ööseks ning kauemakski, inimesed tulevad kambakesi, tahavad midagi ette võtta - ning kõik see on lõpp lahe.

Tõsielu osutus selliseks, et isegi parimad sõbrad lohistasid enda kohale vast korra aastas, piilusid närvlikult rongiaegu ja sõitsid õhtusega taas minema. Mina ise olin pidevalt nädalavahetustel lennus siia või sinna (ja uskuge, see oli üsna kurnav, kuna mul oli kaasas kaks koolieelikut, neist üks esialgu mitte lihtsalt koolieelik vaid vastsündinud imik), sest kohapeal elas mul ainult 1 perekonnaliige ja lisaks tutvusin veel ühe kena inimesega, aga nemad minu suhtlusvajadust ligikaudugi ei täitnud.
Ja mingi kohalikku kogukonnaellu sisseelaja ning tohutu hulga uute sidemete looja ma teps mitte ei ole. Sotsiaalne alaareng ja suhtlemishälbed muudavad mulle uute sõprussuhete loomise hirmsaks piinaks (saab hakkama, kui hetk ning inimene on õiged - ja hetk peab olema väga pikk, sest minu omaksvõtmine tuleb aeglaselt), nii et ma eelistan parem hoida kinni vanadest sõpradest.

Uute inimestega esineb põhiliselt 2 sorti hädasid:

a) Mul pole millestki rääkida
a.1 Sest kuigi ma laoksin (ja olen vahel ka ladunud) igale poolvõõrale, kuid meeldivale isikule heal meelel ette kogu oma elu koos väga isiklike ja sageli väga piinlike detailidega, olen ma küllalt teadlik sellest, et neid ei pruugi see kõik huvitada ning veelgi enam - nad ei tahagi enamasti midagi piinlikku kuulda, sest see paneb ka nemad piinlikku olukorda.
Kuna ma kaldun olema totralt aus, siis ei taha piinlikku ka maha vaikida.
Sellist eluvaldkonda, paraku, kus midagi piinlikku minuga juhtunud poleks, aga ei eksisteeri. Mu elu ongi olnud üks piinlike seikade ja lolluste jada.
Ääremärkus: sel moel on mul täiesti kogemata ja enamasti kurvastaval moel õnnestunud oma msn-i tuttavaid peletada - piisab sellest, et 1-2 korda mõnesid eluseiku jagada, kui inimene lihtsalt loobub minuga tihedamalt suhtlemast. Samas, kui ma midagi isiklikku ei räägi, hakkab neil igav ja ikka lähevad minema. No mine võta nüüd kinni..!
Oot, või äkki tundub see kõik nii lihtsalt praegusel hetkel ja ma teen üldistusi absurdselt kitsa valimi pealt ja olulisi faktoreid (nt inimese teadaolevat ja faktiliselt toimunud suurt elumuutust) arvestamata jättes? Ilmselt jah. Aga see selleks =)

a.2 Kergeks ilmast, poliitikast ning tervisest vestlemiseks olen ma samas absoluutselt võimetu.
Kui jutuks tervis, siis ikka kehaeritiste ja vaimuhaiglakogemusteni (=piinlik) välja.
Kui ilm, siis on see nii tapvalt igav, et ma ei viitsi ei korralikult kuulata ega ise rääkida.
Poliitikaga veel hullem, sest ma ei saa midagi aru, mis toimub, ja olen ammu kogu teema maha kandnud kui "lootusetu". Majandusega - sama lugu.
Samas, kerge vestlus kirjandusest, filmidest, loomade käitumisest vms, mis mind tegelikult isegi huvitab, takerdub sinna taha, et ma pean kogu aeg valvama, ega ma ei võta suud liiga täis ega hakka üle oma kompetentsi hõiskama ja laiama. (Mul on vastav kalduvus.)

a.3 Lisaks ei valda ma ka sujuvalt teemalt teemale liikumise kunsti. Minu katse inimest paremini tundma õppida ja vestlusega kraad isiklikumale pinnale liikuda näeb välja umbes nii: "...nii et "Stepihunt" ei ole, jah, minu mällu mingeid sügavamaid jälgi jätnud. Aga muidu, millal sina viimati nutsid?"

b) On ka võimalik, et uued inimesed on esmapilgul nii teisest maailmast, et ma ei tahagi neist midagi teada ega nendega suhelda. Sellesse seltskonda kuuluvad enamasti vanaldased joomalembesed naabrid, pealetükkivad naised erinevatest beebikoolidest, laste lauluringidest jm ning kõikvõimalikud usukuulutajad.

...niisiis valisin ma võimaluse kuidagigi suhelda e. võrgusuhtluse. Mailid, vestlused raamitud kastikestes, üks suhtlusportaal ja avalik võrgupäevik (jah, seesama).

Aga tasapisi märkan ma nüüd, et see kõik ikkagi pärsib minu suhtlust nende inimestega, kellega ma lõpuks kord ka tegelikult kokku saan. Pärsib niimoodi:

1. Pole millestki rääkida - kõik on võrgupäevikust lugenud, millega ma olen hakkama saanud, ja kui ei ole, kaldub jutt sellele, miks nad lugenud ei ole, mitte sellele, mida ma oma elust vesta võiksin, ja see on sama igav teema kui ilm.
Kui juhtumisi on aset leidnud midagi, millest ma avalikult pole kirjutanud, on tõenäoliselt tegu ka teemaga, millest avalikult rääkimine nõuab erilist olukorda, joobumusastet ning väga hästi kobestatud ja muidu ette valmistatud publikut. Vastavalt kobestada ja ette valmistada ma aga (ilmselt sotsiaalse alaarengu tõttu) eriti ei oska.

2. Kuna millestki tavaliselt ikkagi räägitakse (ja rääkida mulle meeldib), purskan ma välja lausealgusi, mis mu meelest hästi kõlavad, ja püüan sinna siis rääkimise käigus ja tempos kuidagi mingi saba ja sarved ka juurde leiutada - mis sageli lõppeb tähelepanuväärsete tölpluste väljaütlemisega.
Ja siis on mul piinlik. Ja siis ma mõtlen: "Emake maa, kui loll ma olen. Hullem veel, nüüd kõik näevad, kui loll ma olen."
Ja siis hakkab mul pea närvipingest valutama.

Saate aru, praegu, kirjutades, võin ma karistamatult igasugust jama produtseerida. Pool ilusat lauset on kindlasti seda väärt, et ta kirja panna, isegi kui mul sinna midagi tarka kohe lisada ei ole, sest nagunii loen ma teksti enne avaldamise nupule vajutamist 8 korda läbi, parandan ja kohendan, kustutan ja tõstan ümber, ja kui avaldamise nupule on vajutatud, loen veel ning teen keskmiselt tosinkond muutust lisaks.
Rääkides nii ei saa, aga kuna ma olen harjunud mõtlema kirjutamiskeskselt, ei suuda ma üürikesteks pärisinimestega veedetud õhtuteks ümber harjuda.

3. Kuna ma ka suurt midagi ei tee, millest rääkida, vaid veedan oma päevi peaasjalikult arvuti taga, olen ma tegelikult ka loll ja mul polegi millestki rääkida.

4. Msn-is (ja teistes taolistes) kaob kuulamisharjumus, sest ma võin seal oma mula kähku ja trükivigaselt sisse taguda, siis üles-noolt vajutada ja lugeda läbi ka selle, mida teine samal ajal oma klaviatuuri abil sisestas.
Ja ega ma isegi enne kastikesevestlusi mingi väga äss kuulaja polnud.

Ülaltoodu valguses mõtlesin paar päeva, et tuleks avalik võrgupäevik maha jätta ja seega lõpetada oma pärisellu sobivate suhtlemisoskuste ja -võimaluste torpedeerimine.

Aga kahju hakkas. Mis siis, et ma enamasti oma lugejaid ei tunne ja suurem jagu neist kommentaare ei jäta, ikkagi on meeliülendav, et on inimesi, kes mu (minu, MINU) võrgupäevikut jälgida viitsivad.
Vahel nad isegi vihastavad!
Neile läheb korda!
Ja pealegi mulle meeldib siia kirjutada. Sel on oma teraapiline mõju ja lisaks võimaldab avalikule päevikule osakssaav tagasiside aeg-ajalt midagi uut õppida või asju teise nurga alt vaadata. Omaette salaja sahtlipäevikut pidades on väga lihtne muudkui ühte rauda taguda, kuni see pole mitte lihtsalt kuum vaid täielik vedela metalli löga, mis kirjutajale endale silmi pritsib, teeb haiget ja maruvihaseks ajab, samas teda efektiivselt kõigi alternatiivsete ideede suhtes pimestades.
Mis on - lihtsalt öeldes - nõme.

Otsustasin karmide "enam ei tee, üldse ei tee" -meetmete asemel oma päevast võrgusuhtlusaega (selle päeviku täitmine kaasa arvatud) lihtsalt kahe tunniga [päevas] piirata.
Äkki saab reaalse suhtlemise oskus nii taas kuidagi jaksu juurde.

Mina võtsin pildi siit, kust tema selle võttis, pole aimugi.