Töötades siin, kus ma töötan - elik tervishoiuasutuses, mis tegeleb eeskätt ravimisega siiski, vastupidiselt riikliku tervishoiuprogrammi optimistlikele ootustele - tekkis mul juba esimese kuu jooksul tõrge kasutada hüvastijätul sõna "nägemist".
Sest noh.
"Nägemist" viitaks nagu sellele, et loodan inimest jälle näha. Loodan järelikult, et ta kas ei saagi terveks või jääb uuesti haigeks või tabab mõni trauma või haigus tema lähedasi - igatahes peab ta meile tagasi tulema. Ja seda ma ju ometi ei soovi. Ma loodan, et ei näe teda niipea, õigupoolest!
"Head aega" on võrratu hüvastijätuväljend. Olgu aeg, mis meie kohtumiste vahele jääb, hea, mu sõber! Kuitahes pikk või lühike see ka oleks, aga olgu hea aeg!
Kuid kuna me kasutame seda mehaaniliselt, mõtte ja tundeta seal taga - sama hästi kui "headaega" võiks pobiseda ka "tadaa," "tšau,""pakaa" või kasvõi "mhmh", ainult et "head aega" on neist veel impersonaalsem, sest tal puudub vähimgi lapselik, frivoolne, unine või eelistatud võõrkeelele viitav lisavarjund - ei kipu see väljend mul samuti eriti üle huulte tulema.
Ütlen ma ju ikkagi asju, mida tõsiselt mõtlen, aga samas oleks tore, kui teine inimene ühtlasi mõistaks, et ma neid sõnu tõsiselt mõtlen. Mitte ei tajuks soovi, et ta aeg oleks hea, täieliku ükskõiksusega kuuldavale toodud häälitsuste jadana, mis viitab mu soovile temast nüüd kähku lahti saada - näiteks.
Niisiis olen hakanud inimestele soovima kas "kena päeva!" või "kõike head!" või, kui tundub, et neil ei ole just ülemäära kerge elu, "jõudu!"
Sest kui jõudu on, pole mõistust vajagi, eks ole =)
Üldse tundub mulle kuidagi tore ja meelepärane see, kui inimesed mõtlevad, mida ütlevad. Sest keel, keel korraga kaotab ja loob tähendusi. Keel seob meie tundeid emotsioonideks ja informatsiooni mõteteks. Keel võib olla ilu ja aususe vahendaja, kui me seda ainult tahame.
Jaa, jaa, sõna lausumine või kirjapanek ei tähenda mingit igavest lepingut ega tarvitse olla kellegi püha tõde. Aga keel on siiski täpseim vahendaja, mis meil üksteisega lävimiseks võtta on, ja teda võiks kohelda austuse ja sõbralikkusega.
Just nagu inimesigi.
"Nägemist" on soovitus mitte pimedaks jääda; eluaeg on olnud ju.
VastaKustutaEriti meeldib mulle "hääd aega". Toob meelde lapsepõlve ja murdekeele.
VastaKustutafun fact: "tšau" kui tervitussõna mõte on algselt olnud "teie alandlik teener". st algne tüvi on veneetsia aktsendiga vorm, mis arenes hilisladina sõnast "sclavus" (< kr sklabos) ehk "ori", täisväljend oleks ilmselt "sclavus humilissimus tuus". kui täisetümoloogilseks minna, siis on põhjust kahtlustada, et see sklabos tähendas slaavlast (keda rabati antiikajal orjadeks), nii et rangelt võttes isegi "teie alandlik slaavlane". aga veneetslased seda etümoloogiat enam ei tundnud, mis nad kreeka keelest ikka teadsid.
VastaKustutaiu.
VastaKustutaon selge, mida ma enam kohe kindlasti ei ütle :D
"Teie alandlik slaavlane" ? Ma tean paari inimest, kes seda terminit kasutavad ja kellele selle etümoloogiaga meelehärmi tekitada saab, aitüma :D
VastaKustutaTöötan praegu haiglas. Sõnakas mees, 80-aastane, aga hetkel voodisse aheldatud, ütleb mulle teraapiatunni lõppedes: Noh, hüvasti! Mis hüvasti, pidin ikka õiendama. Ikka nägemiseni ja kohtume homme...
VastaKustutaKairit
"hüvasti", kui tähte närida, kõlab ju tglt päris optimistlikult või headsoovivalt. nagu ka "head aega".
VastaKustutama ise kasutan "tšaud" üsna muretult - etümoloogia on üks tore asi, mille peale sõnu kasutades mõelda ja enda elu huvitavamaks ja tähendusrikkamaks teha, aga ega kõneaktide teooria, keelepragmaatika kehvem ei ole.
Mulle meeldib "hüvasti" ka - phmt on see soov, et mingu sul hästi. Isegi natuke kergekaalulisem kui "head aega".
VastaKustutaAga millegipärast on meil kuidagi lõplik alatoon tekkinud sellele soovile. Umbes et "mingu sul hüvasti kogu su ülejäänud elu, mille jooksul mul pole ilmselt võimalust seda uuesti soovida!"
Mis on päris huvitav. Miks just see sõna? Phmt on see ju sama, kui kirja lõpus soovida "Head!" Aga ei, lõplikkus on kuskilt külge kleepunud.
Jah, tuttav teema. Olen arstikabinetist lahkudes hoolega sõnu valinud. "Nägemist" on alati mu jaoks tähendanud "jällenägemiseni" ja arstiga ei taha liiga tihti kohtuda. Niisiis olen öelnud "head päeva!" või "head õhtut!" vastavalt kellaajale.
VastaKustutaMina ütlen oma arstile ikka "nägemiseni/nägemist". Ta on ju minu arst ja ma usaldan teda!
VastaKustutaMa ei ole nii naiivne, et iga kord arsti juurest lahkudes arvaksin, et mul enam iial arsti vaja ei lähe. Äärmisel juhul on mingit tõendit vaja.
Ma arvan, et kui mul kunagi on arsti vaja, siis pöördun ikka tema juurde ja "jällenägemiseni" öeldes anna talle sellest teada...
On veel kaks alternatiivi: Jou ja respekt. Jou oleks siis nagu tervitus ja respekt on hüvastijätt. Toimib väga hästi.
VastaKustutaJaa, kõlab nagu oivaline =)
VastaKustutama saaksin tekitada üüratutes kogustes kognitiivset dissonantsi =)
Kui tekib tõsisem mõte töölt ära minna, siis paar nädalat enne siinse tööelu lõpetamist kindlasti kasutan.
mulle meenusid oma kunagised kõhklused Ungaris.
VastaKustutaSeal on nimelt üldine viisakas tervitamine "head päeva/hommikut/õhtut", nii kohtumiseks kui hüvastijätmiseks; eriti viisakas on veel siis, kui lisada "soovin".
Aga lisaks on seal viisakaid tervitusvormeleid, mis käibivad ainult teatud gruppide vahel ja teatud suunas. Nt on viisakal mehel normaalne öelda naisterahvale, keda ta kohtab, "suudlen teie kätt" (kusjuures käesuudlemist ennast ei järgne, see käib ainult verbaalselt). Ma olin selle enne Ungarisse minekut ära õppinud ega olnud selliste väljendite peale ülearu jahmunud.
Samuti olin ma õpikust teada saanud, et on veel tervitus, mida kasutavad väikesed lapsed täiskasvanute suhtes (st võõramate täiskasvanute suhtes), nimelt "suudlen teid".
Aga asi, mida ma ei olnud õpikust teada saanud, oli see, et seda lastetervitust kasutavad ka noored (? täpselt ei oska öelda, kui noored või mis vanusevahe peab olema) täiskasvanud vanainimeste suhtes. Selle sain ma teada ühika saiakeseleti sabas; mäletan, kuidas ma kuulasin, kuidas kõik viisakad neiud ja noormehed ütlesid vanatädikesele, kes saiu müüs, järjest "suudlen teid", "suudlen teid" ja kihelesin: ühest küljest, kuidas ma suudan võõrale vanatädile öelda "suudlen teid", teisest küljest, ei taha ju vanainimest solvata, öeldes talle ebanormaalse tervituse - siiamaani ei tea, mis vahe oleks, kui noor ütleks vanainimesele hoopis "soovin head päeva", aga ma oletan, et see oleks külmem ja rõhutatult distantsi hoidev.
ja nii ütlesin leti ette jõudes ka ise üllatava kergusega "suudlen teid".
Umbes sama lugu oli hiljem, kui ma õppisin oma inglise tantsuõpetajale kirjade lõppu "love" kirjutama.
Neetud, see postitus ja kommentaarid õhutavad lõpetama (loe: märkmetest valmis kirjutama) ühte ammuplaneeritud postitust (kõrvaltvaatajale) naljakatest meditsiinisüsteemi rituaalidest (mille hulgas ka tervituste/hüvastijättude valik on)... Aga ei viiiiiiitsi ju ! :D
VastaKustutanüri järjekindlusega lõpetan telefonikõnesi inimestega, kellega ma kunagi ei kohtu ja arvatavasti ka ei räägi, väljendiga "nägemist"
VastaKustutavbla sa väljendasid telefonihäälele lihtsalt, et tahaksid teda NÄHA ka, sedasi kehatu häälega suheldes oleks nagu midagi valesti?
VastaKustutaNo perearstile ütlen ikka enamasti "nägemist", aga mõne eriarsti juures käies loodan küll, et niipea sinna tagasi asja pole ja ütlen "head päeva". Aga kui on lepitud kokku, et näiteks järgmisel hommikul või uue nädala alguses vms) tuleb vereproovi andma tulla, ütlen hoopis "homseni" või "kohtumiseni". Variante on ju küll :)
VastaKustuta