Enesevaatlus, taas

Disclaimer: kehaeritised

Ma ei ole viimast kommentaari eelmise posti juures lugenud.
Jõud sai otsa. 
Et ma olen küll warrior, aga vahel isegi mina ei jaksa võidelda, ei jaksa maailmale kinnitada, et jah, mul on õigus olla mina, jah, kõigest hoolimata, mis sa ütled, mul on ikka see õigus. 
Lihtsalt ei jaksa. 

Aga kuna oli see tumblr, mida notsu jagas ja AbFab mõtles jagada, mis läks nii kohutavalt ja hästi täpselt täppi, et andis mulle uue vaatenurga paljudes asjades ning tundub äärmiselt tõde olevat, muudkui imestan.
Ah, seepärast on inimestel minu "teen, mida tahan"-ideest raske aru saada, et nemad ei taju kogu aeg situatsioone ja inimesi enda ümber ja nende "teen, mida tahan" ei võta teisi automaatselt arvesse?
Ah, seepärast pole mul iial olnud mingit probleemi ärgata teistmoodi hingava lapse kõrval hetk enne, kui ta näljast nutma hakkab, ja samas saan vabalt magada mängiva muusika või ülakorrusel hüppavate võõraste lapsejalgade saatel, rääkimata nii tühisest asjat kui pesumasinamüra!
Või tüüpiliselt: ärkan minut enne äratuskella.
Ah sellepärast ma ei unusta midagi ära (no ok, kord aastas vbla) ja olen: "Wtf teil peas toimub, et teil on nimekirju vaja, et asjad tehtud saaksid? Et te peate kohtumised üles kirjutama? Et teil on vaja mingit meenutust, et tähtaeg seejasee?!"

Loomulikult ma tunnen ära väga korduvalt loetud inimese "hääle" tema teise nimega internetikommentaarides, märkan muudkui vestluses üles võetud teemasid: "Ahah, selle kohta ta ei öelnud mulle midagi, mis peab tähendama, et ta ei taha sellest rääkida või lausa, et ta paneb mulle pahaks antud teema tõstatamise", tajun rahulolematust minuga ja olen seepeale VÄGA puudutatud, sest mis õigusega sel inimesel üldse minu elu kohta midagi öelda on, ja mäletan siiamaani kuskil 9-aastasena klassis pakutud sünnipäevakomme, kus mul olid kaks erinevat sorti, aga igale üks, ja siis üks klassivend võttis kaks ja ma lihtsalt seisin ta kõrval, midagi ütlemata, kuni ta imestamise, miks ma edasi ei lähe, lõpetas, ja viimaks taibanuna ühe tagasi pani. Ma kartsin, et kui ta võtab kaks, võtavad kõik kaks ja siis tuleb pooltele täitsa puudu. 
Sestsaati polnud mul iial olnud kahte erinevat sorti komme, kust üks valida. 
Õnneks. Sest kui kodus oleks öeldud, et nii on vaja, need kommid on võtta, ma poleks julgenud neid koolis pakkuda, vaid nad oleks lihtsalt kotis oodanud.
Huvitav, mis ma oleks nendega teinud? Sest ma ei söönud vabal tahtel eriti kommi, ma olin kana-makra-valgumari-jäätis-koogelmoogel head, muud maiustused jama-laps.
Kes sõi phmt kõike, mis otse vastik polnud ja oli jubedasti hädas söökidega, mis olid. Nt piima-köögiviljasupp, keedetud porgand, keedetud kaalikas, kuumtöödeldud hapukapsas ja kõik marjakissellid. (Piima-, kakao- ja karamelllikissell olid head.)

Aga jah. Kahtlemata olin ma enda allasurumise meister, sest mu eesmärk oli, et teistel oleks hea, et suured oleksid rõõmsad ja et minuga oldaks rahul. 

Aga on üks päris ilmne "aga". 
Mul oli vastik küll, ei salga. "Igal pool on hea, kodus kõige parem?"
Misasja?
See on sama masti ütelus, kui jutt kooliaastatest, mis elu parim aeg, eks?

Aga peamiselt oli ebapärlikarbil ikkagi ka õigus, kui ta ütles phmt: "Sellist elu on kõik elanud, mismõttes sina sellest eriliselt traumeeritud olid, oioioi? Pff, ennastimetlev idioot!" 
Et nagu ... minuga ei tehtud midagi eriliselt ebameeldivat. Oli vitsa andmist, aga see oli peamiselt kohutavalt alandav, valu ma ei mäletagi. Oli tutistamist, aga see ei huvitanud mind üldse eriti, sest polnud alandav. Pikad, tunde kestvad ülekuulamised teemal "miks ma leian su kappi peidetuna mustad aluspüksid" olid ebameeldivad, aga jälle - põhjus, miks nad nii pikad olid, oli, et ma ei öelnud midagi. Vaikisime vastastikku, kuni emal kopa ette lõi ja ta minema läks. 
Miks ma nad kappi peitsin? Kuivama. Sest ma teadsin, et kui ma nad avalikult musta pessu panen, tuleb pahandus ju.
Aa, mul on lapsest saati kerge põiepidamatus olnud. 
Mitte midagi hullu, aga et ma ei tunneta pissihäda, kuni korraga on ta hirmus suur ja tilk tulebki püksi, oli normaalne.
Et see ei ole ju tegelikult normaalne ja arst jne?
Esiteks: kust kurat pidin ma teadma, et ei ole normaalne? Ma eeldasin, et teised ilmselt panevad oma pissihäda paremini tähele, nad on hoolikamad ja seepärast pole neil siukesi probleeme, dohh.  
Teiseks: kui ma viimaks täiskasvanud olin ning arsti juurde jõudsin (kaks korda käisin, nii umbes viieaastase vahega), öeldi, et ega see ikka päris normaalne pole, ja soovitati vaagnapõhjaharjutusi. Korra anti isegi cd, mida vaadata, õpetustega, kuidas teha. 
Ma olin vaagnapõhjaharjutusi nagunii teinud ja teinud ja teinud ja mitte midagi ei muutunud, aga kui arst arvab, et sellest piisab, no siis ilmselt piisab - ja ma tulin kabinetist tulema. 
Ütleme, oma vajaduste eest seismine EI ole mu tugev külg olnud VÄGA KAUA. 
Peale Rongi olen õppima hakanud.
Sest noh, vanamoodi ei saanud elada, tuli uus mood leida. 

Kuigi mind siiamaani ajab nutma (loe: hetkel on pisarad silmis), kui palju ma negatiivset tagasisidet sain selle otsuse peale. Nii isekas ... 
Fakk, kuidas on võimalik, et te NIIVÕRD millestki aru ei saa?! oli mu sisekõne. Nüüd on: "Fakk, kuidas on võimalik, et te niivõrd millestki aru ei saaNUD?!"

Noh, kuid tulles tagasi selle juurde, et "abused child".
Ma tegelt ei saa aru hästi. Et ... ma ju tean, mis on "abused child". Pekstakse nii, et karjumine peaks ju ometi teiste kortermaja elanike kõrvu kostma (mispeale nad ignoreerivad, muidugi, maailm on ignoreerijaid TÄIS). Ei anta süüa, varasta ise endale toitu, kui oskad. Vanem on kogu aeg purjus või narkot täis ja ebaadekvaatne, hoolitsed enda eest ise. 
Midagi sellist mul ei olnud. Oli subjektiivselt halb, aga samas sain sünnipäeva ja jõulukinke (meil ei peetud nääre, ikka jõule), kalli ja kaissu, ei mingit tuhkatriinu-elu. 
Kõik oli ju - normaalne? 
Mis tähendab, et selline tundeteravus ümbritseva suhtes peaks ka ju olema - normaalne? 

Olgu, on võimalus, et ma olengi lihtsalt hästi tundlik.
Võtmes "minu kodu vaevad olid mulle nii suured, et arendasin välja võimed ja oskused neid vältida, kui vähegi sai, sest olen õrn ja saan kergesti haiget".
Selle võimaluse kasuks räägib peamiselt, milline on mu valu- ja ebamugavusetaluvus. Ehk - kuna pea kogu aeg on ühel või teisel moel paha, ma lihtsalt olen õppinud oma ebameeldivusi ignoreerima.
Aga samas: mul ei ole sellist häiritust rinnahoidjatest, imelikest materjalidest vms kui notsul. Et jah, oli aeg, kui rinnahoidjad OLID jube ebamugavad, ent kui ma sain viimaks ise osta poest, ise valida ja PROOVIDA enne, sain üpris mugava. Mis siis, et tugikaared ja materjal, mida ma nüüd väga kahtlevalt katsuksin. 
Siis oli endistest "ema vanad, kuskilt seisma pandud asjade kotist" nii palju parem, et oo!
Muide, eks enne oli aeg, mil midagi saada ei olnud. Siis jälle oli, aga et ma ei kaevanud, ei arvanud keegi, et peaks   
Kandsin selle iseostetud rinnahoidja otseselt ribadeks. S.t. mõned väikesed pilurebendid ei olnud veel mingi loobumisteema, need ma õmblesin lihtsalt kinni.
Olgu, jälle hakkan teise teemasse libisema.
Kuigi riidesiseste siltideni pole ma veel jõudnudki.

... et ma ei tea, kuidas selle mu Hirmsa Tundlikkusega on. Olen mingites asjades tundlikum küll, kui normaalne on, aga samas osades asjades jälle mitte. Nt on kõiksugu toidu valimine mulle võõras. Minule on: "See on söök, see on söök, see on söök ... Seda ma ei söö, lagrits ei ole mu jaoks söögiasi." Hallitanud koha lõikasin tomatist välja ja siis maitsesin ülejäänut. Kui ikka veel hallituse järele maitses, lõikasin uuesti ja maitsesin taas. 
Mõned veidi kahtlase maitsega puu- või köögiviljad sõin ära, sest no nii jäle ju ei ole, et kurgust alla ei saaks. Lihtsalt natuke vastik. 
Et mul olid põlved kogu aeg lõhki kukutud lapsena? Nojah, kukkumise järel mõned tunnid oli suht hirmus, aga järgmisel hommikul pohh, ma olin juba harjunud ja ei tunnetanud haavakohta valusana. Et mu vasak jalg valutab praegu ja puus on Rongist saati hell olnud? Aga midagi HULLU ju ei ole, väljakannatatav!
Ehk siis - hm, kõrge tundlikkus ja madal tundlikkus annaksid üsna sama tulemi tegelt. "See pole väärt kõnelemist ega tähelepanu andmist, nii lihtsalt on". 
Kust ma teadma peaksin, et olen tundlik?
Kas olen? 

Aga jah. See maailma tunnetamine on küll asi. Teema.
Kuidas toimida, et teistel oleks kõige parem, on mulle väga loomulik jälgida.
Maailma jälgida ja sisse võtta.
Mingi anonüümne kommentaar võrgupäevikus, aga väljendab ideed, mida üks lugejast tuttav võiks väljendada - vbla tema kirjutaski, lihtsalt anonüümselt, et ma tema pihta ei nördiks? 
Võimalus on. Kui keegi, keda ma nime järgi tunneks, tahab midagi negatiivset öelda, läheb Unknown-iks. Ilmne lahendus ju?
Inimene, kes kardab koeri, jääb seisma, kui talle Totoroga vastu tuleme. 
Kes nii väga ei karda, aga on ettevaatlik, läheb sõiduteelt mööda.
Ma ärkan üles, kui poeg kööki läheb, aga kui ta ahju avab, uinun taas rahunenult - tal on meeles, et seal on pitsa ja tühja kõhuga saab seda võtta. Kõik on korras.
... ja see ei ole normaalne, ütleb tumblr. See on traumeeritud laste värk. 
Ah, siis seepärast ei ole mul õnnestunud sellist mõistmist teistelt saada. 
Aga - ja need on suht tõsised küsimused - kust krt ma oleksin pidanud teadma, et nii ei ole normaalne mõista? Kust krt oleks ma pidanud teadma, et mu pissihädavärk ei ole tavaline? Kust krt ma pidin teadma, et ei ole normaalne pidada enesetappu kogu aeg tagataskus "no kui liiga hulluks läheb, see võimalus on ikka"? Kust, kurat, pidanuks ma aduma, et olen traumeeritud laps? 
Kust krt ma pidanuks/peaks teadma??????

Aaa, kuidas kommenteerida?
Tread softly. 
Kui sul kaasa tundvat mõtlemist ei ole, ole vait.