neljapäev, 22. august 2024

Uus elu, natuke

Mul läheb üllatavalt hästi. 
Poeglapsega leppisime ära (ta oli siiralt üllatunud, et seda vaja oli, keegi ei jõua ju nii kaua pahane olla?) ja ta oli mu ema kunagistest tegudest sama hämmeldunud kui mina ning esitas täpselt sama küsimuse, mis minagi enda sees.
"Aga äkki ta ei oskagi armastada?"
Ema TEGI ju kunagi mingeid Pedasse tulnud isiksuseteste järjest läbi ja sai psühhopaatias kõrge skoori. 
Äkki ta lihtsalt ei oskagi? Tal on sees midagi puudu, mis enamikul inimestest olemas?

Aga ma ise käisin hambaarsti juures, pojaga talle riideid ostmas uueks kooliaastaks ja uurisin netist, kui palju ta riigilt õppetoetusena raha saaks, kui ülikooli läheks - teda huvitab logistika, uskuge või ärge uskuge. Mul endal oli täiega raske seda uskuda, sest kuidas saab inimest NII igav asi huvitada? Kõige kasulikuma transportimise vormi ja sõidugraafiku leidmine, nii et ajad klapiksid ... Aga kui ta seletas, et see on phmt nagu tekstülesannete tegemine stiilis mismoodi korraldada kaubaautode käike, nii et nad võimalikult lühikest maad koormata sõidaksid ja kütust võimalikult vähe ilmaasjata kulutaksid, ja talle meeldib asju loogiliselt lahendada, sain paremini pihta.
Leidsin kolm logistika õppekava. Üks neist tasuline rakenduskõrgharidus (wtf, meil pidi ju tasuta kõrgharidus olema?), üks magistriõpe ja üks kutseharidus keskhariduse baasil. 
Ma ei saa tegelt üldse aru, mida seal nii väga õppida on, aga magister?
Misiganes. 
Selgelt ma ei kõlba tegelt sõna võtma, sest minu kogemused haridussüsteemiga on eranditult "ma arvasin, et seda ei lähe mul vaja, ja ei läinudki". Minusugused ei sobigi sinna.
Aga Poeglaps läheks hea meelega kõrgkooli ja saaks kõrghariduse. "Muidu oleks ju keskkool mõttetu - oleks kohe kutsekasse võinud minna!" Aga pole sobivat õppekava.

No ... aega on selle kiire asjaga veel. 

Kuigi see on natuke nörritav, et Tütarlaps oli raudselt akadeemiliselt edukam läbi oma keskkooli, aga tema isegi ei mõelnud ülikooli peale, mis pole lavakunstikateeder, ja õppis viimaks Polüs mingit veebihaldust vms. 
Nagu - ma hästi ei saa aru, kus on loogika peale hirmsa mõtte, et mu emaga koos elamine rikkus ta enesehinnangu.

Kusjuures, et selge oleks: ma ikka veel arvan, et ema tegi nii minu kui temaga oma parima. Ja mu vennaga ja mu õega. 
Lihtsalt emme seest polnud väga head võtta. Ta ilmselt ei ole teadlik ideest, et teised inimesed on inimesed, mitte tema ideede pikendused. 
See on ka üks asi, mille pihta olen tema osas hämmeldunud olnud ja mitte mõistnud, kust pärineb mu ema komme esitada oma igasuguse tagapõhjata ideid: "Ja siis sa/ta/nad hakkavad igavesti elama niimoodi, sest mul tuli siuke mõte."

K.? Me ei räägi temaga hetkel, aga selles pole midagi uut. Mul ei ole ka tunnet, et me suhetes seekord väga midagi muutuks. Me oleme niimoodi ennegi mittesuhelnud.

Lisaks tegelen oma värskete raamatute turundamisega. 
Täitsa naljakas, et ma alles koos tõdemusega, et "Devolutsioon" anti välja väga noore igasuguse sissetöötamiseta kirjastuse poolt, võtsin ise arvustajate leidmise ette. Ja nüüd saan aru, et oot.
Nii see käibki. Kirjastused tegelevad natuke leviku ja müügiga, aga kui ma tahan meedias märgatud olla, on minu enda asi rakendada kontakte, olla visa, sõbralik, pealekäiv ja järeleandmatu.
Mul rämedalt vedas, et "Lihtsad´valikud" sattus romaanivõistlusel Sinijärve kätte, kes ta esimesest voorust edasi lükkas, ja et Mart Juur seda luges ja talle meeldis nii väga, et ta kutsus mu Kirjandusministeeriumisse ning sain hoobilt 10 korda kuulsamaks.
Ent üldiselt ei käi asi nii, et raamat avastatakse, ilma et kirjanik ise midagi peale tema valmiskirjutamise teeks. Enda pähemäärimine on osa kirjanik olemise tööst. 
Ja ma olen 44, kui selle avastasin.
Jälle mingi "kõik teavad seda" teadmine, mis minuni absoluutselt jõudnud ei ole.

Aga kuna vähemalt osad inimesed, keda oma meediassejõudmise kampaania raames painasin, on olnud vastutulelikud ja öelnud, et jaa, saatku ma eksemplar, tore, mul on hea tunne selles uues rollis. Ja oktoobris lähen kirjanikuna raamatukogutuurile. 2 päeva, kolm kohtumist lugejatega, vahepeal saab hotellis ööbida. =) Vau, elu on ikka veider. 

20 kommentaari:

  1. Logistika mängis näiteks ka suurt rolli selles, et vene väed pidid 2022. a kevadel taganema hakkama. õigemini see, et neil oli logistika kehv.

    Ja praegu on jälle ukrainlastel Kurskis väga oluline, et logistika jookseks. see ei ole ainult sõiduplaanid, vaid osa strateegiast ja otsapidi insenertehnikaga seotud (mis pinna peal üldse millega sõita saab jne).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Maitea, minu arust on see ikka "no mõtle natuke". Ainus asi, et päris kõiki faktoreid ja rahvusvahelisi seadusi ma vbla ei taipa arvesse võtta. Aga neid ei õpi ometi mitu aastat?! Töö käigus saaks selgeks paari kuuga.

      Kustuta
    2. s.t. ma räägin üldisest logistikateemast, mitte Ukraina sõjast.

      Kustuta
    3. Logistika on täiega põnev (ma arvan, et mu õppealajuhatajatöö puhul on väga abiks, et ma olen logistiline geenius). Ja pm see on sageli ka nagu arvutimäng. Optimeeri ja leiuta variante, et x-üksus võimalikult ruttu kuhugi kohale jõuaks, et palju pahandust teha. :)

      Kustuta
  2. Logistikat saab õppida kõrgharidusena Tallinna Tehnikakõrgkoolis ja täitsa tasuta.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nende koduleht on maas, seepärast ma ilmselt ei lednud.
      Kuigi tegelt on natuke halbaennustav, kui TEHNIKAKÕRGKOOLI koduleht maas on =P

      Kustuta
  3. Logistika on põnev ja seda annab õppida ikka päris mitu aastat, lisaks tavapärasele transpordi juhtimisele ja optimeerimisele, tollimisele ja deklareerimisele lisandub sinna veel hulgim kihte.

    VastaKustuta
  4. Ja aastakümneid tootmisettevõttes töötanuna võin öelda, et hea logistik on kulla hinnaga. Ja absoluutselt mitte iga logistik ei ole hea. Kaugel sellest.

    Meil on praegu selline logistik, et kui ma ütlen talle, et too see saadetis Poolast ära kohe praegu 24 tunniga, siis ta toob. Ma ei tea, KUIDAS ta seda teeb, aga ta teeb seda ja ma tahaks teda iga kord pärast kätel kanda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa. See kõlab täiesti vägevalt.

      Kustuta
    2. pmst on logistik siis see, kelle kohta kelmikomöödiates öeldakse fixer.
      A-rühmas näiteks Face.

      Üldse on see nagu salateadmine, milleta inimeste maailm ei toimiks, aga millele keegi tähelepanu ei pööra, ainult logistik muigab ja näeb salajasi väejooni.

      Kustuta
    3. (see "nagu Face" seletab niiiiiii palju)

      Kustuta
    4. "Hustle'i" sarja Ash "Three Socks" Morgan ka

      Kustuta
    5. Teda ma ei tea.
      Aga no samas, miks ma aru ei saanud: logistika on mu igapäev. Kuhu poodi minna, et saada neid asju, mis mul vaja on, kokku parima hinnaga. Kui on pissihäda, siis loeb ka, kas seal on kemps ja kas tasuline või tasuta. Kas mul on sente, kui tassuline, aga kaardiga maksta ei saa (olin maapõhja üllatunud, kui bussijaamas avastasin, et saab, sestsaati võtan ka seda arvesse). Üldse pidev energia- ja rahasääst, kui lähim on kallim pood, aga ma ei jaksa kaugemasse minna, ma lähen sinna vahepeal asuvasse vahepealsesse.
      Minu "kuidas on kõige parem" kogu elu osas ONGI phmt pidev logistika ju. Arvestame seda ja seda ja seda ja seda apekti, ok, nii on kõige tõhusam, teen nii.

      Muuseas ka otsus saada laps meheta - last ma tahan, aga meessoo osas mul on isegi endale parteri leidmine ürgraske old, pole mõtet otsida lapse saamiseks partnerit, kui mulle meeldib väga vähe mehi ja veel vähem on mehi, kes tahtnuks (või tahaks) minuga last saada.
      Miks minna ringi, kui saab ka otse.
      Logistika.

      See adopteerimisevärk on ootel, aga ma ootan seda väga, et selge oleks =)

      Kustuta
    6. Plaanida õhtusööki nii, et saaks ära kasutatud võimalikult rohkem asju, mis kodus olemas, eriti neid, mis kohe halvaks võivad minna - sama asi.
      Mul on vaja taarat viia - ahah, parim taarapunkt on selle poe juures. Nii, mida ma võtan mis sealt eriti hea osta on? Aa, ja apteek on ju ka samas majas, mida mul apteegist vaja on?
      Jne.
      Elu on ju logistika =D

      Kustuta
  5. siin on muidugi parim koht, kuhu lisada I ms kindral Pershingi ütelus, et "lahinguid võidab jalavägi; sõja võidab logistika."

    VastaKustuta
  6. Ma kusjuures mõtlen üha enam, mida vanemaks ma saan, et äkki ma ka ei oska armastada ja mida see üldse tähendab, lisaks sellele, et ma olen normaalne (enamuse ajast) inmestega, kes on mulle tähtsad. Ja siin ükspäev avastasin, et inimene, kes on mulle väga lähedane, lihtsalt peab vahel närvidele käima, muidu pole lähedus päris. Ja armastamsie terminiga ma ei opereeri eriti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kaua aega ei opereerinud ka, kuni otsustasin, et ongi nii, et ma armastan kõiki, keda spetsiifiliselt ei jälesta.
      Arvan, et see on mul õpitud omadus. Mitte et ma loomupäraselt selliseks sündisin, , vaid ma nii kaua üritasin ära teenida heakskiitu ja armastust ("armastust ei saa ära teenida" - wtf, kas muudmoodi saab kuidagi ka armastatud olla v?), et mu modus operandi enamiku inimeste puhul ongi teha nad nii rõõmsaks kui võimalik. Alati ja igal juhul.

      Ma ei arva, muuseas, et mu ema on halb inimene. Lissalt ... lissalt see, kuidas ma lugesin ja lugesin ja lugesin, kuidas iga kord, kui ma millegi üle ererõõmus olin, ta kiskus selle maha ja kurvastas mind mitte lihtsalt hoiatuseks, vaid konkreetselt päriselt tegudega, ja võrdlesin, kuidas mina oma lastega käitun (kui nad millegi üle õnnelikud on, ma üritan seda forsseerida, sest mulle teeb nii suurt rõõmu, et nemad rõõmustavad), see ikka oli päris räme kontrast, mis tekkis.

      Kustuta
  7. ... ja vbla seepärast oli mulle sõja- ja katastrofimeditsiini see osa, mis puudutas logistikat, nii lihtne. No et niipalju kiirabiautosid, see haigla on sellise tehnikaga ja saab võtta nii palju patsiente, see siukse tehnikaga ja naapalju, ja kuidas haigeid sedasi haiglatesse saata, et see kõige mõttekam oleks.
    Et mulle on logistika lihtne. Ma kogu aeg tegelen sellega.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.