Ühe päeva raske kaja

Api, mul on halb. 
Eila käisin hambaarsti juures ja see arst - augusti päris alguses käisin ka ja seega tunnen teda natuke - ei tee tuimestust, kui muidu saab. Ma ei tea, kas ta kaitseb klient-patsientide rahakotti või mis, aga ta tegi eelmisel korral tuimestuse, kui ma kolm korda võpatanud olin, ja seekord ei teinud üldse. Kusjuures ta ei teinud mulle ka eriti haiget, aga ma olin üleni krampis hirmust. Ja kui ta küsis, kas pandud täidis segab või puurida veel, ma ütlesin, et ei sega, sest alternatiiv olnuks talle öelda, et jah, puurige veel, ja karta, et läheb hella koha pihta - jälle. 

Nüüd valutavad mul pooled hambad. Kusjuures teiselt poolt, kui tema parandas.
Aga ma lähen veel korra tagasi ja kui õnnestub end kokku võtta, palun veidi lihvida. 
Lubadusi ei anna. Lõpuks on mul jutumärgid käsivarrele tätoveeritud, sest ma ei suutnud tätoveerjale öelda, et neid pole vaja. Rääkida inimestega, kui ma ette pole ära otsustanud, mida ma räägin ja kuidas, on raske. 
Nii et ootamatustele ma üldiselt ei suuda reageerida.
Samas ma seekord tean, et tuleks lihvida.
Samas samas vihkan ma valu. 
No näeb. Maailm ei lähe hukka nii või teisiti.

Lisaks sõin ma kohutavalt vähe - mul kaob isu alati ära, kui emotsioonid tugevad on ja hirm valu ees on emotsioon - ja ei saanud jubedast väsimusest hoolimata öösel magada. Sest ma ei saa tühja kõhuga magada. Viimaks tõusin üles ja tegin vahvleid. 
Päriselt magama sain peale 4. Ja hommikul vara, juba 11 ajal, hakkas väljas mingi teetööline kolistama kanalisatsioonikaevu kaanega, mul oli aken lahti ja tekkis tunne, et keegi kolistab otse mu toas. 
Nii et olen ka magamata, mu hambad tuikavad, pea ähvardab valutama hakata ja oeh. 
Koeraga on vaja välja minna ja peaks postkontorist ära tooma kassiliiva, mille sinna tellisin, ja apteeki minema oma ravumite järgi ja muidugi on tarvis jälle poest asju tuua ja sushi, mille ma eile ostsin, nägi väga ilus välja, ent maitses kehvasti. 
Sushi, mille riis ei ole hea, ei ole hea. 

Vist ei lähe täna kassiliivale järgi. Nad ei saada seda veel tagasi ja ma üldse ei taha. Võibolla ei lähe isegi apteeki - mul on tablette veel kaheks päevaks. Kurat võtaks, ma olen puudega, on täiesti kombes olla üldse mitte kombes, kui eelmine päev on raske olnud. 

Raul ütles Klassikaraadios minu viimase raamatu kohta hästi. See on tore. 
Linkima ei hakka, ütlemine oli lühike. Vastus küsimusele, et mida ta lugeda soovitab ja lisaks sõnastamata eeldus, et ta nimetab midagi Eesti fantaasiakirjandusest. 
Jee "Omasid ei jäeta maha"!

Ma tahan ainult civi mängida, aga Poeglaps ei ole veel jõuksi läinud ja koer on õue viimata ja oeh ja aeh. 
No hea küll. Viin koera õue ja käin poes. 
Eee ... varsti. 
Issand ja emake maa küll, kui raske on elu!