Prioriteedid

Käisin võõral maal larpifestivalil.
Olen kahevahel, kas kirjutada pikk detailne ülevaade igasugu piinlike hetkedega, nuruda kaasosalistelt pilte ja puha - või piirduda ülaloleva lausega. Tahaks nagu jagada, samas... samas on nii, et mulle avaldasid enim muljet nägusad noored mehed, naine, kes ennegi juba mu lemmik oli, PÄRIS vigastus ja see, et suvalisel hetkel keset mängu võis käia duši all.
Ja siis see, millist kogust uriini on mu põis suuteline mahutama, kui kempsudeni on pidevalt tarvis nii umbes 300 või veidi rohkem meetreid jalutada.

Mis, noh, viitab selgesti, et antud formaat ei olnud päris minu formaat ja v-o peaks jätma muljejagamise teistele. Mitte et seltskond poleks hea olnud või kogemus poleks täiega käimist väärinud. Või et poleks olnud lahedaid hetki või et kaotatud sentimeetrid vööümbermõõdus mind täiega ei rõõmustaks. Aga mänguna ei pakkunud üritus mulle suurt midagi.

Millegipärast kummitas kogu aeg, praeguse hetkeni välja, see lugu:



Ju ma tundsingi end lihtsalt nagu üks sister of night kõigile neile koos minuga võõral maal käinud eestimaistele (olen täiega segaduses esitähe suuruse koha pealt) inimestele.
Valge käsi, vaikne hääl kuskil taustal, tasane ema Teresa mahedate muietega. Mis ei olnud see, miks ma sinna läksin, aga autistil on väga raske kiiresti koduneda sellise hulga uute inimeste ja asjadega, ning ma panen endale niigi vähese virisemise ja kolmepäevase peavalu malbe ärakannatamise eest kõrge hinde.
***
Siis tulin koju, räpane, higine, öö läbi lennujaamas oodelnud, aga reibas ning õnnelik, avasin kiiresti mailikasti - ja tuvastasin, et võimalik avaldaja ei ole ikka veel mu juttu lugenud. Kuigi Estconil ju rääkis sellest, et no juuli jooksul kindlasti leian aega.
Nagu... pagan võtaks! Nädal aega olin eemal ja ikka ei mingit vastust?!
See on ju ometi NII TÄHTIS!

Mõrtsuk

Ma loodan, te kõik olete kuulnud sellisest koledast loomast nagu Lusitaania teetigu.  Kui ei ole, siis lühidalt on temast kirjutanud nt Eesti Loodus.

Igatahes juhtus eile nii, et kõnnin mina rõõmsasti mööda teed Mustamäe parkmetsas ja korraga on siuke helepruun jurakas mööda asfalti roomamas. Mu aju fikseeris eluka hetkega, jalad liikusid veel mõned sammud edasi, ja siis pöörasin nad otsustavalt tagasi teo kõrvale.
Oli ikka hiiglane küll. Ja täpselt selline, nagu pildil.
Seisin terve minuti. Peast käis läbi erinevaid mõtteid ja kahtlusi.
Teetigu ei olnud oluliselt vastik. Ta nägi välja helepruun, sihikindel ja noh - nagu hästi suur tigu. Mitte nagu limase rünnakrühma pealik vmt. Ma ei tahtnud üldsegi talle haiget teha.  Aga samas ikkagi - saatanlik võõrliik, mis olevat kole ohtlik!

Lõpuks võtsin end kokku. Taipasin, et kui ma kõnnin teo juurest minema ja tema roomab oma teed, siis
1. see jääb mind piinama
ja
2. ma ei teeks seda mitte austusest elu vastu, vaid seepärast, et kujutluspilt mu kingatalla alt purskavast teolödist oli väga vastik. Kuna mul on suur vastumeelsus võimaluse suhtes, et sel ajal, kui pea on surnud, viskleb saba veel tükk aega omaette edasi, pidin ma astuma peale tervele teole korraga ja see oli igavene suur ju!
Niisiis sihtisin hoolikalt, püüdes tabada võimalikult suur hulka tigu korraga. Ja astusin nii kõvasti, et põrutasin päka vastu asfalti ära.
Polnudki nii hull. Mitte miski ei pursanud talla alt välja. Tigu oli lapik ja surnud.

Nüüd saatsin teovaatlusele maili ka. Ja magasin öösel rahuliku südamega.

Kannatuse voorusest e. miks mõned inimesed ilmutavad suhetes sulaselget masohhismi

Arutasin öösel ühe hurmavalt paindliku mõistusega meesterahva seltsis suhteid.
Ta sõnastas nende kohta siukse ürgküsimuse: kas suhe peaks olema selline, et saad igal hetkel sirge seljaga minema jalutada, või selline, et lähed roomates, veenid ja arterid järel lohisemas?



Olen ikka romantik, ikka veel romantik. Kui veenid ja aordid ei lohise, verd ei purska ja silme ees pole pime, siis vist pold õige asi. Kuni haavub ainult edevus ja eneseusk (isegi kui tugevalt), pold õige asi. Kuni pole sündinu ümberpööramise nimel valmis ennast muutma (mis on umbes kõige raskem asi maailmas üldse), pold ikkagi õige asi.
Partnerlus ja koorma jagamine on ju tore asi, muidugi, ja see et on kerge ja hea, ei ole ka paha, aga... see kõik on pinnaline, kas jah?
Lähedus saab tekkida ainult siis, kui on mingil ajal koos ilgelt sitt olnud. Kui kogu aeg on hea ja kerge, austav ja sile, siis sügavamaid kihte ei katsutagi. Kuni kunagi nuga sisikonnas keeratud pole, mida ma üldse tean teise sisemusest - või tema minu omast?
Ja kui ei ole koos piisavalt sitt olnud, siis ajab asja ära ka pärast üksinda väänlemine ja piinlemine, sest ok, ma ei saanud teada teise sisemuse kohta, aga vähemalt enda omaga olen palju lähemalt tuttav nüüd. Vähemalt oli midagi õppida!

Mul on tungiv vajadus elu õppida. Kui ei õpi, kui mu vaim ei pinguldu kuristiku kohal viimseni, on igav, ja igavus on surm. Siis on hiljem piinavalt kahju asjatult elatud aastate pärast.
Emotsionaalne kogemus, mida ma ka uskuda saan, on selline, mida ma tunnen. Õnnetuseks ei ole võimalik tunda äärmuslikku õnne, kuni kõrvale pole panna veritsevat õnnetust. Saabki olla kas üles-ja-alla või ühtlane. See on emotsioonide seadus.
Ja kui üldse ei tunne, kuni õpitu jääb minus teoreetiliseks, pole saadud teave parem ühestki teisest teooriast. Siis pole õppimise tulemuseks mitte teadmine, vaid lihtsalt veel üks variant võimalike vaatenurkade seas.

Ühesõnaga, ma mõistan mõistlikke suhteid küll. Lihtsalt enesekohasena mõistan ma nad siiski hukka.

Struktureerimata päeva ila

Mu kohv maitseb täna hommikul väga roosjalt. Maitsebki kohe niimoodi, nagu üks korralik teeroos või kibuvits lõhnavad. Isegi ei oska öelda, miks - tegu on isejahvatatud espressoubadega (mingisugune eriti soodne ost vms, iidne esiema pakkis mulle purgikesega kaasa), millest on tehtud harilik röövlikohv ja siis valatud peale piima ja natuke koort ka.
Selle kohvivalmistamisviisi põhiline miinus on, et see espresso-oa puru ei taha põhja vajuda ja ma pean oma kohvi enne joomist läbi teesõela kurnama. Ja täna ta maitseb nagu roos. Nagu ROOS. Pentsik.

Nägin unes, et rikkusin ära endale olulise inimese posteresitluse. Põhimõtteliselt nägin mina kirjutuslaual lahmakat pakkepaberit, kuhu oli kleebitud pilte ja tekstijuppe, mingisugune luksusliku välimusega tumepruun kangas ja pihutäis kuivatatud lilli. Kusjuures mul isegi tuli pähe, et see värk võib ehk Antud Isikule, kes mu unenäos oli minu vanemate üürnik, oluline olla - aga ikkagi võtsin oranži värvilise pliiatsi ja sirgeldasin paberile kleebitud jubinate servad täis rohmakaid mustreid, joonistasin pisikese rongi ja kirjutasin vabale pinnale mõttetusi nagu "la-la-la" ja "ikka alla, ikke alla".
Isegi kui aru sain, et nii, see on tal mingi tähtis esitlusplakat, oli hoog nii sees, et sodisin muudkui edasi, ühtaegu hajameelselt ja innukalt.
Kuni kuulsin paberiomaniku häält kõrvaltoast. Kainestav moment.
Kahmasin esimese ettejuhtuva kustuka ja asusin meeleheitlikult kustutama. Sodi kerkis paberi seest hulga rohkem, kui ma mäletasin end sodinud olevat, oli seal nii roosat kui rohelist, ja mina muudkui kustutasin, üleni piinlikkusest ärev, et ega ta enne tuppa ei tule, kui mul kõik kustutatud saab. Samas süngelt teadlik, et tõenäoliselt tuleb küll.
Ja mul polnud enda õigustamiseks midagi öelda ka mitte, sest saigi üleni loll oldud.

Üldiselt on tunne, et mu elu ongi umbes täpselt siuke praegu. Nagu see uni.
Tahaks kooli tagasi. Koormati küll kõveraks, aga seal vähemalt öeldi, mida teha. Ei pidanud kogu aeg ise mõtlema, planeerima ja vastutama, ja pold mahti mingit sitta kokku keerata.