Prioriteedid

Käisin võõral maal larpifestivalil.
Olen kahevahel, kas kirjutada pikk detailne ülevaade igasugu piinlike hetkedega, nuruda kaasosalistelt pilte ja puha - või piirduda ülaloleva lausega. Tahaks nagu jagada, samas... samas on nii, et mulle avaldasid enim muljet nägusad noored mehed, naine, kes ennegi juba mu lemmik oli, PÄRIS vigastus ja see, et suvalisel hetkel keset mängu võis käia duši all.
Ja siis see, millist kogust uriini on mu põis suuteline mahutama, kui kempsudeni on pidevalt tarvis nii umbes 300 või veidi rohkem meetreid jalutada.

Mis, noh, viitab selgesti, et antud formaat ei olnud päris minu formaat ja v-o peaks jätma muljejagamise teistele. Mitte et seltskond poleks hea olnud või kogemus poleks täiega käimist väärinud. Või et poleks olnud lahedaid hetki või et kaotatud sentimeetrid vööümbermõõdus mind täiega ei rõõmustaks. Aga mänguna ei pakkunud üritus mulle suurt midagi.

Millegipärast kummitas kogu aeg, praeguse hetkeni välja, see lugu:



Ju ma tundsingi end lihtsalt nagu üks sister of night kõigile neile koos minuga võõral maal käinud eestimaistele (olen täiega segaduses esitähe suuruse koha pealt) inimestele.
Valge käsi, vaikne hääl kuskil taustal, tasane ema Teresa mahedate muietega. Mis ei olnud see, miks ma sinna läksin, aga autistil on väga raske kiiresti koduneda sellise hulga uute inimeste ja asjadega, ning ma panen endale niigi vähese virisemise ja kolmepäevase peavalu malbe ärakannatamise eest kõrge hinde.
***
Siis tulin koju, räpane, higine, öö läbi lennujaamas oodelnud, aga reibas ning õnnelik, avasin kiiresti mailikasti - ja tuvastasin, et võimalik avaldaja ei ole ikka veel mu juttu lugenud. Kuigi Estconil ju rääkis sellest, et no juuli jooksul kindlasti leian aega.
Nagu... pagan võtaks! Nädal aega olin eemal ja ikka ei mingit vastust?!
See on ju ometi NII TÄHTIS!