Käisin verd andmas.Esimest korda vaatasin, asja mõistusega endale kolusse salvestades, kui paganama suur on see toru, mis veeni aetakse. See ei tundunud kunagi hirmus, kuni jutt oli sellest, et "see on miski, mis torgatakse läbi minu naha minu veresoonde kellegi teise poolt".
See tundub erikuradi hirmus, kui juttu hakkab olema sellest, et "siukse juraka torkan mina mingil mitte väga kaugel ajal läbi teise inimese naha ja pean ta veeni sisse saama ilusti".
Ma ei karda ühtegi patsienti, aga ma kardan üleni neile haiget, halba, liiga teha. Mina, jah, pean õppima, aga nemad ju ei ole kohustatud olema õppevahendid. Nad tahavad saada tervemaks, mitte minna koju valutava sinise käsivarrega lisaks kõigele muule jamale, mis neil elus on.
Hakake mõtlema, kodanikud, kes on talvel valmis mittepatsiendina tulema ja laskma end erikuradi jämedate nõeltega torkida, et ma päris patsienti ei peaks piinama sellega, et seitse korda nõela veenist mööda lükkan!
Ma arvan, et selle nõela pildiga sa endale vabatahtlikke ei leia. Mul pole vereproovi andmise vastu kunagi midagi, aga nüüd hakkas küll hirmus. :D
VastaKustutaKuigi ma oleks hea katsejänes, väga head veenid on, nendest mööda pole küll võimalik saada.
Idril
Ma esimest korda vaatasin seda nõela tõsise huviga ja mul hakkas ka hirmus.
VastaKustutaÕnneks on talveni palju aega. Kõigil aega mõttega harjuda.
Väiksema nõelaga alustad. Tehnika on tehnika. Tuled Tartusse, ma laenan oma veene.
VastaKustutaPeenem nõel jah alguses... Võin ka katsejäneseks tulla, aga mul see doonoripiirkond käsivarrel väga torgitud... verevõtjad ka teinekord susisevad ja pomisevad omaette salajast verevõtuõdede mantrat "kus siin see nüüd ongi..."
VastaKustuta