Mina vingerdasin end maaleminekust vabaks, sest kuna ma olen selline inimene, võtsin endale esialgu toredaks meelelahutuseks mõeldud sündmuse sisse kohustuse ja nüüd tahan enne seda natukene puhata ja lakke sülitada ka. Ja kuigi me käime jõe ääres ja ujumas ja loeme raamatuid ning värki, on koduses väikelinnas suvitades siiski täiesti piisavalt aega ka ekraani vahtimiseks ja teesklemiseks, et teen tööd.
Ekraanile paraku midagi põnevat ei kerki, sest kõik inimesed on kas maal või ei ava äikesehirmus arvutit või mõlemat korraga. Töö ka kohe üldse ei edene. Mitte natukenegi.
Naljakas üksildane tunne, nagu oleksid inimesed maailmast ära kadunud. Mitte halb tunne, lihtsalt harjumatu.
***Poeglaps: Aga kui kaua tibud elavad?
Mina: Ooh. Noh. Seda on raske ütleda, sest tibud ei ole tibud väga kaua. Nad saavad kukkedeks ja kanadeks. Samahästi võiks küsida, kui kaua lapsed elavad.
Poeglaps: No kuni surmani.
Tütarlaps läheb täna klarnetilaagrisse. Enne oli oma isapoolse vanaema juures Maasikapeol. Ma üleni igatsen ta järgi juba. See on see lasteomamise sünge pool - nad on sul kas kogu aeg kaela peal ja sa pead nende eest hoolitsema ja nendega pahandama - või siis neid pole ja sa igatsed nende järgi ja pead hirmsasti keskenduma, et lastevaba aega ka süütundevabalt nautida.
***
Maha äng idee selliseks perioodiks, nagu mul praegu: kui sa ei suuda kuidagi välja mõelda, kuidas olla meeldival moel produktiivne, tee siis vähemalt oma vastikud kohustused ära. Need ei lähe ootamise mõjul paremaks, aga sinu enesetunne nende ära tegemise mõjul läheb küll.
Peaks vist ise ka jälle proovima =P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.