Hommik
Ma tean, et peaksin igast asju tegema praegu. Näiteks magama, võtma tolmuimejaga vannitoa põrandalt kassiliiva, nõeluma Tütarlapse jopet, mil on imelik rebend varrukal, ostma poest samale lapsele ilutulestikku, tegema süüa, pesema hambaid, kitkuma säärekarvu**, siluma oma märgade juustega magama minemisest pöörast soengut, võib-olla isegi vaatama, misasja õppejõud nüüd tahtiski, et ma kokku kirjutaks viiendaks jaanuariks...
Niisiis kirjutan teile.
Tulin kell 04.41 hommikul läbi jäitesaju kodu poole ja mõtlesin malbelt ning natuke äraolevalt, et kas ma tegin õigesti? Oot, mis inimene ma selle jooksva olukorra põhjal nüüd olengi?
Selgus, et sellele küsimusele leidus täiesti lihtne vastus: ma olen inimene, kes läheb kell 04.41 läbi jäitesaju kodu poole, ümber varruka lahkelt laenatud helkur ja hinges veendumus, et kui vähegi võimalik, tuleb peolt enne magamajäämist koju minna. Sest võõras kohas meiki maha võtta, magada samas pesus, mida tuleb hommikulgi kanda, ja pesemata hammastega, ning hommikul pererahva ning teiste ööbijatega suhelda, kui vedru on maha käinud, näos kaks värsket vinni ja rinnus väriseb pohmeluses küülik, on võimalik ja vbla isegi omajagu meeldiv, aga kokkuvõtteks siiski liigne koormus, kui olemas on ka alternatiiv.
Muu alternatiiv, kui magada märjas lumes, s.t.
Tuvastasin, et selline inimene olemise vastu ei ole mul vähimatki. Olen see inimene, see inimene olen mina.
Olen. Mina.
Ossa, see inimene olengi mina! Ja mulle meeldib see inimene!
Kodus tabas seda mina-inimest muidugi vajadus panna pesu kuivama, koristada kokku üksi kodus olnud laste poolt üüratus koguses maha puistatud plaksumais, pesta köögipõrandalt maha arusaamatu kleepuv miski ja siis nägin, mida üks lähedane sugulane oli mu ära olles kempsuharjaga teinud.
Hari nägi välja nagu oleks sinna oksendatud.
Tekkis kohe soov asutada Kempsuharjade Päästmise Selts.
Ja siis ma päästsin kempsuharja ja sain magama kuskil kell 6 midagi alles. Aga - kui süda on soe ja lööb nagu vaja, ei tee olud midagi - ehk isegi alkohol, vähe und ja varahommikune koristamine ei suutnud rikkuda üldist õnneliku enesetunnet.
Ei valuta pea, ei lämmata kõri.
Ainult ootus ja helgus.
Öö, 14 tundi hiljem
Loendasin: alates 14. detsembrist on mul olnud 2 päeva, mil pole olnud mingit Üritust, sellisele sõitmist või sealt naasmist.
Täiesti mine-lolliks-elutempo. Täna ka: ikka hästi palju oli vaja teha, ega muidu ei saa ju =)
Aga õudselt tore on. Tõesõna, pea kogu aeg on ilus, tore ja hea. Tahaks minna ja kõigile jagada, kõigile anda, kallata nagu kannust. Teen rohkem, on rohkem, saangi rohkem jagada!
Leevike lendab toas ringi ja minu sees on absoluutne rahu + enesega tasakaalus olemine ja isegi mõte, et tegelt ei peaks inimesel olema vaja linde, et end maailmaga tasakaalus olevana tunda, ei sega.
Ma olen see inimene, kes ma olen. See inimene, kel on leevike toas ja kes on selle üle õnnelik.
Ei peagi olema midagi veel, midagi endast ülemat-endast paremat, et suuta anda rohkem, armastada*** rohkem, teha rohkem.
Vajalik on saavutatav ka selle inimesena, kes ma olen - kui vaid piisavalt tööd teha ja tahta, iseennast tunda ja sobivad meetodid leida.
Ainult niisama istuda ja õnne sülle kukkumist oodata mina küll ei tohi.
Mõned vbla tohivad, aga vat mul tuleb siis õudus peale =P
* Tervitused Ramloffile!
** Ma ei pea seda, ilmselgelt. Täna ka ei teinud =)
*** Valige suvaline meeldiv tähendus kogu selle sõna lollilt suurelt tähendusväljalt. Ei suuda täpsem olla hetkel.
P.S. Mõni parem inimene, parem mina oleks soovinud teile kuidagi erilist uut aastat ja püüdnud leida selleks kõige puhtamaid ja uuemaid sõnu, aga see inimene siin muidugi rääkis ainult endast.
Kahju - ent mu kiindumuse ehtsust abitus tema väljendamisel ei vähenda.
Olgu teil kõigil senisest veel enam julgust ja antagu teile osadusvõimalust igal pool, kus see tõesti oluline on!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
esmaspäev, 31. detsember 2012
kolmapäev, 26. detsember 2012
Loomislood
See inimeste asi, see on ikka keeruline ja põnev ja natuke jube ka.
Katsud neid siit natuke ja sealt natuke, puudutad võib-olla huultega, võib-olla ripsmetega, võib-olla jätadki puudutamata. Pärast mõtled, et miks just nii, miks just teda, miks just seda, ning mille järgi ma üldse otsustasin?
Ja mismoodi see niimoodi läheb teistel?
Vanaema ütles kuuekümnendat korda, et "endale meest valides vaata, et temast su lastele ikka isa ka oleks!" ja langes leelotamisse minu vanaisa vooruste teemal.
Vanaisa oli mul tõesti väga vooruslik mees, maja ehitas sellise, et mugavusi minimaalselt, aga see-eest kestab kõik igavesti: alumisele korruse lagedesse on valatud raudteerööpad, sinna võib ka pommide eest pakku minna, riiulite küljes võib rippuda gorilla, katki need ei lähe, ning võigas määrdunudkollane õlivärv, millega värviti nii köök kui WC, pole ikka veel, pärast teistkordset ülevõõpamist 25 aastat tagasi, märgatavalt pudenema asunud.
Räästas pole purikaid, elektrisüsteem on ehitamisaegne ja jätkuvalt töökorras, ükski nagi ega pildinael pole vabal tahtel järele andnud. Maja on kõle: talvel on külm ja suvel on ka külm. Vanaisa eluajal oli ka sisustus kole nagu öö (no kes kombineerib ühes ja samas ruumis vaarikapunast ja pudelrohelist?), aga kõik püsis muutumatult ühesugune, ei idanenud, ei mädanenud.
Sest vanaisa oli vooruslik mees ja ehitas endale koos vanaemaga templi. Ja nüüd vanaema kurjustab, sest minu ema abikaasa püüab templist jõudumööda teha elumaja.
Ema oletab sealjuures, et vanaema ei valinud eriti midagi, oma lastele isa ammugi mitte - tema võttis selgest trotsist selle mehe, kelle kohta sõbranna sulaselges eesti keeles ütles, et out of our league, ja siis tal lihtsalt vedas sellega.
Aha, tõesti, aga kuidas siis ema ise?
Ema juhatas tema teise abikaasaga kokku esimene abikaasa e. minu isa, kes pani oma naise ja oma sõbra EÜE-s keset kirgast suveharja kahekesi koos nädalaks kuskile akendeta keldrisse põrandat valama.
Kui ma noorem olin, meeldis mulle seda lugu jutustada ohtrate võrdlustega.
Kõige parem sai, kui pildid eri vanustes meesterahvastega ka jutu kõrvale võtta olid. Mõlemad meesterahvad olid ühte tüüpi nägusad, umbes ühte kasvu, ühtlaadi loomulikus laines juustega, nooremana pikkade ja kohevate, hiljem lühikeste ja agressiivsetega. Mõlemad käisid karates ja tundsid huvi idamaade vastu, mõlemad veetsid aja Nõukogude Liidu sõjaväes kunstnikena, joonistades mõlemad arvukalt Lenini portreesid ja maalides kommunistlikke loosungeid, mõlemad tegid hästi süüa, ja kui nad parasjagu mõlemad mu emaga asju ajasid, võtsid mõlemad korraga ülikoolist akadeemilise (nad olid muidugi ühel kursusel ka), et mitte teise nägu enam näha.
Meeldiv üllatus aasta möödudes! =P
Selgesti oli mu emal lihtsalt oma tüüp. Tüübi esindajaga nr 2 klikkis seejuures paremini kui esimesega.
Mulle on ta ka üritanud tüüpi leida. "Sinu tüüp on keegi, keda pole eriti kodus," ütles ta näiteks kuskil 2004. "Meremees, kaugsõiduautojuht, arst või sportlane."
Mõned aastat hiljem mõtles ta ümber: "Sinu tüüp on keegi, kes teenib väga palju, nii et ta saab pidada koduabilist. Aga samas ei tohi olla loll ega kitsarinnaline. Diplomaat, arst või tippteadlane."
Hiljuti oli tal jälle uus mõte: "Sinu tüüp on patroon. Keegi, kes suudab nautida mõtet, et tema naine on kirjanik, ja sinu asjaamisega tegeleda, müüa ja korraldada. Keegi, kes on sinu ankur elumere mäslevate lainete vahel. Ta ei peaks sealjuures isegi truu olema. Seda rohkem sul oleks, millest kirjutada."
Nojah.
Esimese lapse isa tuli minuga rongis rääkima, sest ma naersin õigel hetkel, ja lihtsalt kuidagi... jäi nagu minu juurde elama varsti.
Ta oli kangesti sama nägu, kui minu ema tüübid nr 1 ja 2 päris noortena. Võib-olla mängis see ka rolli.
Ema ise igatahes räägib siiamaani hardunult, kui kaunis oli Tütarlapse isa kümmekond aastat tagasi. Heh, tal on vist tõesti oma väga kindel tüüp.
Teise lapse isa ma ei oska selgitada.
Vbla läksin võltsalfa hoiaku õnge. Ta rääkis väga enesekindlalt Tolkienist ja vürtsitas oma argumente tsitaatidega, millest ma iial kuulnud polnud. Vbla olid otsustavad mu isa omadega sarnased silmad. Nagu hundil: hallid ja kitsapupillilised tihedate längus kulmude all.
Vbla oli mul lihtsalt see aeg elus.
Igatahes ei valinud ma midagi.
Ainult seda, et millal. Enne, kui ta oma eelmisest naisest lahku läks, ma isegi ei naeratanud talle, sest mul oli moraal. Aga edasi... no edasi see lihtsalt läks nii.
***
Krdi imelik tunne oleks ikka mingeid teadlikke otsuseid teha sel teemal.
Ikka jääb nii, et puudutad, kui tunned, et tahad puudutada, ja kui ei tunne, siis jääb puutumata. Kas ripsmega, pihuga, huulega, jalaga, õlaga, keelega või millegi muuga, oleneb kõik selle sekundi tujust, kuuvalguse nurgast ja muusikast, mis mõtete taustale kummitama on jäänud.
Sest loom tahab ju elada, mitte hästi tark olla.
Katsud neid siit natuke ja sealt natuke, puudutad võib-olla huultega, võib-olla ripsmetega, võib-olla jätadki puudutamata. Pärast mõtled, et miks just nii, miks just teda, miks just seda, ning mille järgi ma üldse otsustasin?
Ja mismoodi see niimoodi läheb teistel?
Vanaema ütles kuuekümnendat korda, et "endale meest valides vaata, et temast su lastele ikka isa ka oleks!" ja langes leelotamisse minu vanaisa vooruste teemal.
Vanaisa oli mul tõesti väga vooruslik mees, maja ehitas sellise, et mugavusi minimaalselt, aga see-eest kestab kõik igavesti: alumisele korruse lagedesse on valatud raudteerööpad, sinna võib ka pommide eest pakku minna, riiulite küljes võib rippuda gorilla, katki need ei lähe, ning võigas määrdunudkollane õlivärv, millega värviti nii köök kui WC, pole ikka veel, pärast teistkordset ülevõõpamist 25 aastat tagasi, märgatavalt pudenema asunud.
Räästas pole purikaid, elektrisüsteem on ehitamisaegne ja jätkuvalt töökorras, ükski nagi ega pildinael pole vabal tahtel järele andnud. Maja on kõle: talvel on külm ja suvel on ka külm. Vanaisa eluajal oli ka sisustus kole nagu öö (no kes kombineerib ühes ja samas ruumis vaarikapunast ja pudelrohelist?), aga kõik püsis muutumatult ühesugune, ei idanenud, ei mädanenud.
Sest vanaisa oli vooruslik mees ja ehitas endale koos vanaemaga templi. Ja nüüd vanaema kurjustab, sest minu ema abikaasa püüab templist jõudumööda teha elumaja.
Ema oletab sealjuures, et vanaema ei valinud eriti midagi, oma lastele isa ammugi mitte - tema võttis selgest trotsist selle mehe, kelle kohta sõbranna sulaselges eesti keeles ütles, et out of our league, ja siis tal lihtsalt vedas sellega.
Aha, tõesti, aga kuidas siis ema ise?
Ema juhatas tema teise abikaasaga kokku esimene abikaasa e. minu isa, kes pani oma naise ja oma sõbra EÜE-s keset kirgast suveharja kahekesi koos nädalaks kuskile akendeta keldrisse põrandat valama.
Kui ma noorem olin, meeldis mulle seda lugu jutustada ohtrate võrdlustega.
Kõige parem sai, kui pildid eri vanustes meesterahvastega ka jutu kõrvale võtta olid. Mõlemad meesterahvad olid ühte tüüpi nägusad, umbes ühte kasvu, ühtlaadi loomulikus laines juustega, nooremana pikkade ja kohevate, hiljem lühikeste ja agressiivsetega. Mõlemad käisid karates ja tundsid huvi idamaade vastu, mõlemad veetsid aja Nõukogude Liidu sõjaväes kunstnikena, joonistades mõlemad arvukalt Lenini portreesid ja maalides kommunistlikke loosungeid, mõlemad tegid hästi süüa, ja kui nad parasjagu mõlemad mu emaga asju ajasid, võtsid mõlemad korraga ülikoolist akadeemilise (nad olid muidugi ühel kursusel ka), et mitte teise nägu enam näha.
Meeldiv üllatus aasta möödudes! =P
Selgesti oli mu emal lihtsalt oma tüüp. Tüübi esindajaga nr 2 klikkis seejuures paremini kui esimesega.
Mulle on ta ka üritanud tüüpi leida. "Sinu tüüp on keegi, keda pole eriti kodus," ütles ta näiteks kuskil 2004. "Meremees, kaugsõiduautojuht, arst või sportlane."
Mõned aastat hiljem mõtles ta ümber: "Sinu tüüp on keegi, kes teenib väga palju, nii et ta saab pidada koduabilist. Aga samas ei tohi olla loll ega kitsarinnaline. Diplomaat, arst või tippteadlane."
Hiljuti oli tal jälle uus mõte: "Sinu tüüp on patroon. Keegi, kes suudab nautida mõtet, et tema naine on kirjanik, ja sinu asjaamisega tegeleda, müüa ja korraldada. Keegi, kes on sinu ankur elumere mäslevate lainete vahel. Ta ei peaks sealjuures isegi truu olema. Seda rohkem sul oleks, millest kirjutada."
Nojah.
Esimese lapse isa tuli minuga rongis rääkima, sest ma naersin õigel hetkel, ja lihtsalt kuidagi... jäi nagu minu juurde elama varsti.
Ta oli kangesti sama nägu, kui minu ema tüübid nr 1 ja 2 päris noortena. Võib-olla mängis see ka rolli.
Ema ise igatahes räägib siiamaani hardunult, kui kaunis oli Tütarlapse isa kümmekond aastat tagasi. Heh, tal on vist tõesti oma väga kindel tüüp.
Teise lapse isa ma ei oska selgitada.
Vbla läksin võltsalfa hoiaku õnge. Ta rääkis väga enesekindlalt Tolkienist ja vürtsitas oma argumente tsitaatidega, millest ma iial kuulnud polnud. Vbla olid otsustavad mu isa omadega sarnased silmad. Nagu hundil: hallid ja kitsapupillilised tihedate längus kulmude all.
Vbla oli mul lihtsalt see aeg elus.
Igatahes ei valinud ma midagi.
Ainult seda, et millal. Enne, kui ta oma eelmisest naisest lahku läks, ma isegi ei naeratanud talle, sest mul oli moraal. Aga edasi... no edasi see lihtsalt läks nii.
***
Krdi imelik tunne oleks ikka mingeid teadlikke otsuseid teha sel teemal.
Ikka jääb nii, et puudutad, kui tunned, et tahad puudutada, ja kui ei tunne, siis jääb puutumata. Kas ripsmega, pihuga, huulega, jalaga, õlaga, keelega või millegi muuga, oleneb kõik selle sekundi tujust, kuuvalguse nurgast ja muusikast, mis mõtete taustale kummitama on jäänud.
Sest loom tahab ju elada, mitte hästi tark olla.
laupäev, 22. detsember 2012
Kui kõik on hästi, siis tahaks ikka rohkem. Tunne, et ilgem sitt ja ikaldus, tuleb kole lihtsalt peale juba väikeste probleemide esinemisel, sest eile neid veel ei olnud ju, mismõttes maailm kiusab sedasi?! AAAAaaaaaaa a a a a a a a!
Ses õnnetajumise mõttes on inimene üsna julmalt kokku pandud. Kui kunagi ahvil oli kõht täis ja hea olla, siis ta ei tohtinud jääda kauaks selle tundega vedelema ja laisklema, vaid pidi ikka igaks juhuks veel rohkem ananasse, banaane ja linnumune kokku ahnitsema, sest võibolla ülehomme ei ole enam sama hea korje-, jahi- või misiganespäev.
Niisiis me ei ole valmis pikemat aega rahul olema ega ole ka õnne jaoks ehitatud, vaid rohkema tahtmine ongi inimesse sisse kodeeritud. Ja siis tuleb alailma selle rohkematahtmisega võidelda, et head õnnelikku elu elada. Loom meis tahab kogu aeg rohkem ja ei oska rahul-rõõmus olla.
Pikalt õnnelik olemine oli talle omal ajal eluohtlik, nii et teda tuleb ka mõista, aga me ei ole ju enam pärdikud!
Nii et pole vaja ka mõelda nagu pärdik.
Ütlen ma endale.
Ja hammustan vihaselt ära juba kolmandat peotäit küüslaugumandlit ja püüan aduda, et tegelikult on kõik ju kohutavalt hästi ja miniatuursed tagasilöögid ei tohiks mind segada ja üldse ja üldse ja üldse.
Aga ikkagi on ebameeldiv.
Kusjuures, kui ma leiaksin, et tõesti tegin halvasti, siis võiks nagu aktseptida ja paremini edasi minna.
Aga ma arvan jätkuvalt, et tegingi juba hästi.
Sitt ja sõnnik!
Ses õnnetajumise mõttes on inimene üsna julmalt kokku pandud. Kui kunagi ahvil oli kõht täis ja hea olla, siis ta ei tohtinud jääda kauaks selle tundega vedelema ja laisklema, vaid pidi ikka igaks juhuks veel rohkem ananasse, banaane ja linnumune kokku ahnitsema, sest võibolla ülehomme ei ole enam sama hea korje-, jahi- või misiganespäev.
Niisiis me ei ole valmis pikemat aega rahul olema ega ole ka õnne jaoks ehitatud, vaid rohkema tahtmine ongi inimesse sisse kodeeritud. Ja siis tuleb alailma selle rohkematahtmisega võidelda, et head õnnelikku elu elada. Loom meis tahab kogu aeg rohkem ja ei oska rahul-rõõmus olla.
Pikalt õnnelik olemine oli talle omal ajal eluohtlik, nii et teda tuleb ka mõista, aga me ei ole ju enam pärdikud!
Nii et pole vaja ka mõelda nagu pärdik.
Ütlen ma endale.
Ja hammustan vihaselt ära juba kolmandat peotäit küüslaugumandlit ja püüan aduda, et tegelikult on kõik ju kohutavalt hästi ja miniatuursed tagasilöögid ei tohiks mind segada ja üldse ja üldse ja üldse.
Aga ikkagi on ebameeldiv.
Kusjuures, kui ma leiaksin, et tõesti tegin halvasti, siis võiks nagu aktseptida ja paremini edasi minna.
Aga ma arvan jätkuvalt, et tegingi juba hästi.
Sitt ja sõnnik!
neljapäev, 20. detsember 2012
Nõrkus on su nimi
Nagu Telc eelmise postituse kommentaaris märkis, ei ole ridamisi õhulisi linnupostitusi eriti diskussioone ega huvi äratanud, ja mulle ometi meeldiks ju, kui keegi mulle vahel midagi ütleks. Nii et pakun uduste õhkamiste vahele midagi pisut maisemat.
Panin müüdud luulekogud posti. Siis vaatasin, et edasi linna sõitmiseks sobiva hetkeni on veel kümme minutit aega ja peaaegu otse Smartposti kõrval oli pesupood.
Oot, ostaks õige paar paari erksavärvilisi puuvillaseid püksikuid ja siis karglen kohe edasi!
Nojah, ikka päris õudne, kuidas inimene on nii vana nagu mina, ja ikka veel loodab iseennast üle kavaldada. Sest ma mõtlesin küll, et on olemas hea võimalus, et jään sinna pesu sekka vaatama ja valima ja uimerdama ja mõtisklema ja selgelt oli mul ka liiga palju raha arvel, et end turvaliselt "ma nagunii eriti midagi osta ei saa" tunda - aga ikka mõtlesin: "Ah, aga ma siis lihtsalt ei jäta end sinna!"
Jah, muidugi mõista see toimis jube hästi, eriti kui õudselt sõbralik vene vanadaamist poemüüja tuli ja näitas, et siin on puuvillased ja viskoosist aluspüksid ja siin sellised... lõbusamad. Ja siis ta käis ja aitas teistel külastajatel rinnahoidjaid valida ja mina avastasin, et ei ole päris selliseid puuvillaseid, nagu mulle meeldiks, aga müüja oli jube sõbralik ja pesu oleks ju vaja ja siis ma lugesin hiljuti mingit artiklit, kus öeldi, et naise lahti pakkimise rituaal on oluline, ja siis ma vaatasin neid mittepuuvillaseid ka...
...ja nõnda mul kuluski tund ja kümme minutit, mitte kümme minutit, ja enam-vähem kogu luuletustega teenitud summa ka.
Panin müüdud luulekogud posti. Siis vaatasin, et edasi linna sõitmiseks sobiva hetkeni on veel kümme minutit aega ja peaaegu otse Smartposti kõrval oli pesupood.
Oot, ostaks õige paar paari erksavärvilisi puuvillaseid püksikuid ja siis karglen kohe edasi!
Nojah, ikka päris õudne, kuidas inimene on nii vana nagu mina, ja ikka veel loodab iseennast üle kavaldada. Sest ma mõtlesin küll, et on olemas hea võimalus, et jään sinna pesu sekka vaatama ja valima ja uimerdama ja mõtisklema ja selgelt oli mul ka liiga palju raha arvel, et end turvaliselt "ma nagunii eriti midagi osta ei saa" tunda - aga ikka mõtlesin: "Ah, aga ma siis lihtsalt ei jäta end sinna!"
Jah, muidugi mõista see toimis jube hästi, eriti kui õudselt sõbralik vene vanadaamist poemüüja tuli ja näitas, et siin on puuvillased ja viskoosist aluspüksid ja siin sellised... lõbusamad. Ja siis ta käis ja aitas teistel külastajatel rinnahoidjaid valida ja mina avastasin, et ei ole päris selliseid puuvillaseid, nagu mulle meeldiks, aga müüja oli jube sõbralik ja pesu oleks ju vaja ja siis ma lugesin hiljuti mingit artiklit, kus öeldi, et naise lahti pakkimise rituaal on oluline, ja siis ma vaatasin neid mittepuuvillaseid ka...
...ja nõnda mul kuluski tund ja kümme minutit, mitte kümme minutit, ja enam-vähem kogu luuletustega teenitud summa ka.
Tellimine:
Postitused (Atom)