Head ajad

Kuskil täiuslikus maailmas avastan ma, et kuradi kurat, aga see ongi täiuslik maailm ju praegu!

Kõige selle sitaga, mis voogab nagu üks suur kosk, par exemple väsimus, mis on jõudnud uuele tasandile (väsimus, mis tekitab iiveldust? absoluutselt uus tasand), nii et ma jõuan haiglast kell 19.20 ema juurde, et sealt lapsed koju viia, aga kell 19.30 teen meile voodeid ja kell 19.38 poen enda omasse, sest ei suuda, ei suu-da kuskile minna enam.
Magan kella 6:12 hommikul ja siis haiglasse tagasi.
Pole vahepeal kellegagi rääkinud ka, pole kasutanud võrguühendust, olen söönud kaks pisikest kartulit ja pool kanakintsu, mis maitses, nagu oleks halvaks läinud (aga see oli ilmselt maitse, mis mul lihtsalt suus ees ootamas oli). Aga kui hakata mõtlema, mida ma siis meelsamini teeksin, siis...
No tõesti. See ongi täiuslik maailm.
Mulle haiglas tõesti meeldib.
Kõige hullem osa ongi sees, et tuleb käia edasi-tagasi. Lapsed koju viia, siis süüa teha, kassi sööta, kasida, pesu pesta jms napil kahel tunnil, mis ma suurivaevu veel ärkvel püsin peale kojujõudmist.
Vbla on see ka ideaalsest puudu, et palka ei maksta, miska ma tegelikult peaksin tegema veel mingit tööd lisaks ka.

Aga see, seltsimehed, lihtsalt ei ole mõeldav praegu.
Muidugi on mul ka probleeme, nii haiglas kui väljaspool seda, aga... need probleemid vs igasugu alternatiivsed mured - krt, väga head probleemid on. Ei taha muid!
Sest lapsed kooli minemata ju ei jää meil tänapäeval, küll leiab ka minu omale kooli, kurguvalu on igatahes parem kui karvrakuline leukeemia, teise lapse katkised saapad parandab kingsepp ära, kui on mahti teda väisamas käia, ning liiga palju jagamata hellusi-hellitusi on igatahes parem, kui see, et vihkan igasuguseid hellitusi ja tahan neist vabaneda.

Veatust õnnest lahutab mind ainult nii palju tervist, et suudaks natukene trenni ka teha enne magama varisemist õhtul. Aga vbla see ongi liiga palju tahetud juba.

Ära haletse ennast!

Postitus ühes vahepealsest ilma võrguühenduseta päevast ja kohast.

Üks hea sõber rääkis mulle loo, mis lõppes sellise puändiga.

Sellega, mis pealkirjas on, tähendab.

Too lause tabas sõpra siis, kui ta varases nooruses kingapaelu kinni ei osanud siduda, selle üle nuttis ja siis mingi vanem sugulane, kindlasti ligi 10 väärikat aastat turjal, võib-olla veel rohkemgi, tuli selle geniaalse tõega lagedale ja muutis ta elu.
Või siis oli geniaalne hoopis nimetatud sõber, et ta nii varases nooruses, mil kümneaastane sugulane tundub peaaegu täiskasvanud, suutis mõelda: „Aga tal on õigus!“ ja oma edaspidise elu ära elada pidevalt meeles pidades, et sugulasel oli õigus, päriselt ka. Omaette nutmine on alati lihtsalt enesehaletsus. Midagi kaunist ega ülevat selles ei ole.

Mine võta nüüd kinni, kes see geniaalsem tüüp oli.

Mõtlesin selle üle, eile omaette unetuna lebades, pisarad silmas, ja pea paksult enesehaletsust täis. S.t. ma sain väga hästi aru, et tegu on mitte lihtsalt enesehaletsusega, vaid ma hoolega kütan seda ise rohkem üles, kultiveerin, ergutan ja otsin õigeid sõnu, et asi ikka veel võimalikult haledam välja näeks, mina oleksin süütu murdunud lilleke ja kõik teised mu ümber kalgid buldooserid, kes mu lömastavad ja alles hiljem kahjatseda taipavad.

Selle üle mõtlesin ka, et lillekesena murdumine muidugi peab olema teadlik tegevus, sest kui ma otsustan mitte murduda, siis ma ju ei murdu. Enese kahjustamine seepärast, et keegi teine ei käitu nii, nagu mulle meeldiks, on alati minu (s.t. oletatavasti siis ka iga teise inimese) enese valik. 

Sellise käitumise eesmärk saab olla ainult üks – veel rohkem enesehaletsust! Ja siis vbla teistepoolset ka, sest siis ma juba vääriksin seda täiega. Murdunud, haavatud...

Oo, see südametult kokkukäkerdatud õrn õieke!

Rullusin siis vihaselt oma enesehaletsuses, voodi oli ka ebamugav, ja leidsin, et tegu on üleni piinliku ja ebaväärika momendiga mu isiksuse ajaloos. Sest kuigi ma olen sama asja varem tuhat korda teinud, ei saanud ma siis vähemalt aru, et ma seda teen ja mida just teen. 

Seejärel tuli mulle meelde, et õigupoolest ma tavaliselt nii ei tee ju enam, juba päris arvukalt aastaid. Igasugune enese haletsemine on minu peas karmilt ära keelatud ja enamasti ma lihtsalt peksan ennast rehavarrega, kui asjad on halvasti ja väga-väga tahaks ennast haletsema hakata. 

Miks peksan? Noh, eeskätt lolluse ja nõrkuse eest, sest kelle viga see on, et asjad halvasti on, mh ah?!

Või tahaksin ma omaenda tunnetes ja elus kedagi teist süüdistama hakata, mh, ah?!

Idioot! Peksa tuleb anda siukstele!

Nojah, rehavars läheb käiku niisiis.

Ja mis seepeale juhtub? Kas mul hakkab parem?

Sittagi.

Mul hakkab hoopis pea valutama. Organism, taibanud, et ma ei lase endal ennast haletseda, sest hing sai haiget, toodab mulle teenistusvalmilt lauba taha täiesti legaalse ja vähepiinliku, küll aga olulisel määral piinava füüsilise valu, ja siis on mul võimalik endale ikkagi kaasa tunda. Oo, vaene mina!

Jee, aitäh, Organism!

Tõsi, ka see lahendus pole plekita. Enamasti vihastan ma enda peale ikkagi, lisaks kaasatundmisele, sest tegelikult on ju aru saada, et tegu on psühhosomaatilise peavaluga, ja kes sedagi endale teeb, kui mitte Ise, Ise, Ise?

 Aga valu on ikkagi valu ja paljas enesehaletsus ainult enesehaletsus ja voodis teki all patja nutta, sest kõik ei pea mind nii toredaks, kui ma ise pean – noh, see on ikka üsna piinlik tegelt. Parem ikka tunda häbi isetekitatud peavalu kui ülemäärase teiste arvamusest sõltumise pärast.

Nojah, ja kui ma selle kõige üle mõtlesin, jõudsin viimaks otsusele, et tegelt mulle meeldib enesehaletsuses nutta ja oma kurba saatust tähtedele (või siis öistele pilvedele) kurta ikkagi rohkem, kui valu käes mööda tuba edasi-tagasi saalida, väärikus või mitte väärikus.

Pealegi, kui on nohu ja nina kinni nagu minul parasjagu, on nutmine lausa tervislik tegevus, sest tore soolalahus pisarate näol uhub nina mõnusasti seestpoolt bakteririkkast tattollusest puhtaks ja pärast on palju parem hingata.

Nii et tegelikult see enesehaletsus polegi nii paha asi. Haletsen ise enda ära, vähemalt ei nuru siis nii väga teistelt kaastunnet välja pärast. 

Ise tehtud, hästi tehtud!

Autisti (olgu, ütleme viisakamalt: introverdi) paradiis.

6 tundi vabadust vs 6 tundi tööd

Pidin täna minema Sõmeru raamatukokku esinema Tolkieni teemadel, aga kirjutasin neile, et olen haige, tulen ainult siis, kui väga pean.
Nad kirjutasid vastu, et ei pea väga.
Fakkjee. Ilgelt jäle oli selle nohu ja kurguvalu ja üleüldise kurnatusega isegi last lasteaeda viia, kuskile Rakverre sõitmisest ei tahtnud mõeldagi.
Nüüd on terve päev ülihea lihtsalt seepärast, et fakkjee-jee-jee, ma pole vähemalt Rakveres.

Nii väikestest asjadest vahel piisab, et päev heaks muutuks, isegi kui sa oled muidu üleni haige ja hädine.

Siuke päev, kus kõik on halvasti.
Isegi kui tegelt ei ole kõik halvasti, on ikkagi kõik halvasti, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.
Lapsed kaklevad, jonnivad ja torpedeerivad kogu mu head tahet, ja siis saab hea tahe otsa ja tahaks peaaegu vastupandamatult vastu jonnida, vastu kakelda ja vastu torpedeerida, aga ei saa, sest mina pean olema täiskasvanu ja ühel neist on täna koolikatsed ja seda ei tohi ära rikkuda.
Jälkus.

Isegi kui laps käitub nagu viimane tropp seejuures. Isegi kui tema õde teeb omalt poolt kõik, et katsetatav laps läheks ikka täiega närvi ja paanikasse katsete eel. Ikka pean mina olema vastutustundlik täiskasvanu.
Jälkus.

Lisaks ei taha ma nende katseteks valmistumise käigu tõttu enam elu sees kuulda laulu "Kus on minu koduke".
Ei õigesti ega valesti laulduna.
Jälkus.

Internetipakkujad on kõik vastikud. Eranditult. Miks pean mina neil sabas jooksma ja püüdma mingite mint-pulkade vahelt normaalset netti avastada, kas mitte nemad ei peaks mulle tegema mõnusaks neile raha andmise protseduuri? Praegu olen saatnud igale poole kirju, sest elisa-näitsiku absoluutne pahurus ja tülpimus telefonis veensid mu täiesti ära, et ma ei taha täna rohkem mitte kellegagi telefonis rääkida. Vastuseid on loota 7 päeva jooksul.
Jälkus.

Kurk valutab, nina jookseb verd, meel on paha, unenäod olid vastikud, elul puudub mõte. Vanemad ilmutavad pahurust, et mu lapsed on kogu aeg nende kaela peal, leevike ilmutab soovi, et ma talle külla läheksin, praktika ilmutab soovi, et ma teda teeksin, lapsed ise ilmutavad soovi, et keegi ka koolivaheajal nendega tegeleks ja nad ei oleks lihtsalt üksi kodus päevade kaupa.
Maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne.
Tegelt ma kohe tahaks, et tal läheks seal katsetel halvasti, küll saaks siis ilge olla ja tema kallal takkajärgi ilkuda teemal "No ja mida sina siis ootasid, kui päev otsa nii nõme olid, üldse harjutada ei tahtnud, ainult vaidlesid ja isegi nina ei nuusanud? Paras!"

Mitte miski ei paista mind sellest tänasest päevast ka välja lunastavat. Ärkasin kell 7 ja ta muudkui kestab ja kestab ja kestab nagu surmahaigus. Paremaks ei lähe ja otsa ka ei saa.