Siuke päev, kus kõik on halvasti.
Isegi kui tegelt ei ole kõik halvasti, on ikkagi kõik halvasti, kui te mõistate, mida ma öelda tahan.
Lapsed kaklevad, jonnivad ja torpedeerivad kogu mu head tahet, ja siis saab hea tahe otsa ja tahaks peaaegu vastupandamatult vastu jonnida, vastu kakelda ja vastu torpedeerida, aga ei saa, sest mina pean olema täiskasvanu ja ühel neist on täna koolikatsed ja seda ei tohi ära rikkuda.
Jälkus.
Isegi kui laps käitub nagu viimane tropp seejuures. Isegi kui tema õde teeb omalt poolt kõik, et katsetatav laps läheks ikka täiega närvi ja paanikasse katsete eel. Ikka pean mina olema vastutustundlik täiskasvanu.
Jälkus.
Lisaks ei taha ma nende katseteks valmistumise käigu tõttu enam elu sees kuulda laulu "Kus on minu koduke".
Ei õigesti ega valesti laulduna.
Jälkus.
Internetipakkujad on kõik vastikud. Eranditult. Miks pean mina neil sabas jooksma ja püüdma mingite mint-pulkade vahelt normaalset netti avastada, kas mitte nemad ei peaks mulle tegema mõnusaks neile raha andmise protseduuri? Praegu olen saatnud igale poole kirju, sest elisa-näitsiku absoluutne pahurus ja tülpimus telefonis veensid mu täiesti ära, et ma ei taha täna rohkem mitte kellegagi telefonis rääkida. Vastuseid on loota 7 päeva jooksul.
Jälkus.
Kurk valutab, nina jookseb verd, meel on paha, unenäod olid vastikud, elul puudub mõte. Vanemad ilmutavad pahurust, et mu lapsed on kogu aeg nende kaela peal, leevike ilmutab soovi, et ma talle külla läheksin, praktika ilmutab soovi, et ma teda teeksin, lapsed ise ilmutavad soovi, et keegi ka koolivaheajal nendega tegeleks ja nad ei oleks lihtsalt üksi kodus päevade kaupa.
Maailm on haud, sõbrad on varjud ja armastus tühine tunne.
Tegelt ma kohe tahaks, et tal läheks seal katsetel halvasti, küll saaks siis ilge olla ja tema kallal takkajärgi ilkuda teemal "No ja mida sina siis ootasid, kui päev otsa nii nõme olid, üldse harjutada ei tahtnud, ainult vaidlesid ja isegi nina ei nuusanud? Paras!"
Mitte miski ei paista mind sellest tänasest päevast ka välja lunastavat. Ärkasin kell 7 ja ta muudkui kestab ja kestab ja kestab nagu surmahaigus. Paremaks ei lähe ja otsa ka ei saa.
Aidata võib alkohoolikust sõber:))
VastaKustutaMul vanasti oli üks selline asendamatu tuttav. Kui olin ületöötanud, väsinud klientide nõmetsemisest ja töökaaslaste laiskusest ning pohhuismist ja kogu väikekodanlik kräpp õõnestas edasise eksisteerimise mõttekust, siis helistasin sellele tuttavale, kes oli alati kodus.
Sest tööl ta ei käinud.
See tüüp oli alati valmis ära kuulama (võta mõned õlled ka kaasa).
Kui olin detailselt kõik tööl ja ühiskonnas toimuvad probleemid ära selgitanud, siis ütles ta oma kuldse lause: "Tead Mad, sa saada kogu see kamp p..."
Kurat kus ajas naerma tema elufilosoofia, aga alati toimis:))
"Kõik möödub" on sama hea soovitus. Kahjuks kehtib ka heade asjade kohta
VastaKustuta